Raamatukava

Archive for 2021|Yearly archive page

„Shadow and Bone“ Netflixis

In raamatukava on 21/06/2021 at 14:35

Esimene selle nädala sarja soovitus, sest neid ma üksnes soovitangi, on mõeldud ulmehuvilistele noortele või nendele vaatajatele, keda inspireerivad alles oma teed ja saatust otsivad inimesed.

Sarja peategelane on noor kartograaf Alina Starkov (Jessie Mei Li), kes järgnedes oma lapsepõlve sõbrale Malile (Archie Renaux), avastab, et ta ei olegi tavaline ja nähtamatu ettur, vaid tema saatuseks on muuta maailma. Tegevustik leiab aset fantaasiamaailmas, kus teatud osa inimestest (grišad) on jagunenud üleloomulike võimete järgi kolmeks, ning riiki lahutab varjuloor, mille tõttu valitsevad riigis sisepinged. Sarjas esinevad nimed on väga huvitavad ja mitte tavapäraselt inglisepärased, vaid tegelaste nimed on sageli slaavi juurtega, kohanimed on rohkem euroopalikud. Sarjale on oodata ka teist hooaega.

Kirjanik Leigh Bardugo’ loodud Grišaversum koosneb kahest raamatusarjast – nn. Griša triloogia, kuhu kuuluvad „Shadow and Bone“, „Siege and Storm“ ja „Ruin and Rising“, ning Vareste kuus diloogia, kuhu kuuluvad eesti keelde tõlgitud „Vareste kuus“ ja „Kõver kuningriik“.

Liis Pallon

“Unustatud rahvaste jälgedes” reedel, 12. juunil kell 17.00 Elektriteatrid

In raamatukava on 16/06/2021 at 16:16

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.-18. juunil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Kongressi teema on “Kultuurimaastikud – meel ja keel”. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi. Kongressi korraldavad iga nelja aasta järel vaheldumisi Venemaa, Ungari, Soome ja Eesti.

Elektriteatris on kongressi puhul dokumentaalfilmide erilinastused. Üks (“Ivanna elu”) oli juba ära, aga teine, “Unustatud rahvaste jälgedes” on veel tulemas.

Filmijutt on lühike: Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale ja soome-ugri rahvastega koostööd edendav organisatsioon Fenno-Ugria käis 2017-2019 külas meie kuuel läänemere-soome sugulasrahval – liivlastel, vadjalastel, isuritel, ingerisoomlastel, vepslastel ja karjalastel, et laulda Veljo Tormise nende samade rahvaste folklooril põhinevat kooritsüklit “Unustatud rahvad” ja leida üles nende laulude sünnilood. Film uurib rahvaste hääbumise ajaloolisi tagamaid ja püüab toetada meie hõimlasi oma kultuuri elushoidmisel. Eesti 2021, režissöör Erle Veber.

Filmile järgneb arutelu – külas folkloristid Janika Oras ja Madis Arukask.

Filmi puhul soovitan eelkõige minna Eesti Rahva Muuseumisse ja kõik sugrimugri näitused üle vaadata, aga võib tulla ka Tartu Linnaraamatukokku ja vaadata Reet Moppeli koostatud raamatunäitus „Soome-ugri väikerahvad“, mis tutvustab soome-ugri riikideta väikerahvaid, uurimisretki nende aladele ning hõimurahvaste eesti keelde tõlgitud ilukirjandust. Inspiratsiooni, mida sealt koju lugemislauale tahta, peaks jätkuma. Näitus on avatud 25. juunini.

 

Täna õhtul saab aga minna Toomele seda muusikat kuulama.

Tiina Sulg

Fotod Tiina Sulg, Klaari Tamm

“Erna on sõjas” kolmapäeval, 16. juunil kell 17.00 ja laupäeval, 19. juunil kell 15.00 Elektriteatris

In raamatukava on 14/06/2021 at 11:51

Mihkel Möölman tutvustab seda filmi nii: “Erna on sõjas” (“Erna I Krig”, Taani, Eesti, Belgia, 2020). Henrik Ruben Genzil oli juba olemas kunstialane haridus, kui ta alustas õpinguid filmikoolis. Diplomifilmi tegi ta 36-aastaselt, igati väljakujunenud isiksusena. Tema filmikarjääri ongi iseloomustanud teadmine sellest, mida ta teeb. See kindlakäelisus tema loomingus on viinud selleni, et mitmed tema lavastatud teleseriaalid ja mängufilmid on vaadatavad Netflixi ja Amazoni kollektsioonides. On esimene maailmasõda. Jüütimaal elab noormees Kalle. Poisi lapsemeelsus on sedavõrd ilmne, et vaevalt teda väeteenistusse tahetaks. Kuid läheb teisiti ja Kalle mobiliseeritakse. Ema Erna ei suuda sellega kuidagi leppida: keegi ei taha ju oma last sõtta saata, pealegi kui kardad, et poeg oma õndsas lihtsameelsuses ei saa seal hakkama. Nii otsustabki Erna pojale järgneda, et teda kaitsta. Ta läheb Kalle emana, kuid saab väeosas paljudele sõduritele Ema võrdkujuks. Ja kuigi on sõda ja on lahinguväljad, avastab Erna endas taas ka Naise. Režissöör on oma varasemate töödega näidanud, et ta oskab hästi lugusid jutustada. Selle loo aluseks on tugev kirjanduslik algmaterjal (film põhineb Erling Jepseni romaanil “Erna I Krig”) ja adaptsioon. Autor on võtnud endale keerulise ülesande visualiseerida meesteriietes Erna sõjakäik nii, et vaataja hakkaks lugu uskuma ja kaasa elama. Tänu suurte plaanide oskuslikule kasutamisele ja heale montaažile, eelkõige aga suurepärase näitleja Trine Dyrholmi mängule nendes plaanides on autor saavutanud oma eesmärgi. Režissöör Henrik Ruben Genz, osades Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder, Aksel Ojari, Gert Raudsep, Heino Seljamaa.

Raamatut eesti keeles pole, aga eesti näitlejaid ja Eesti võttepaiku on filmis küll, ka filmimuusika on eestlastelt, helilooja Mihkel Zilmer sai filmile muusika kirjutamise eest koguni Tartu Kultuurikandja 2020 tiitli.

Oma filmielamustest on pikemalt kirjutanud Markus Jõeveer Filmilehes, Danzumees oma blogis ja Diana Nähtud-nägemata blogis.

Filmi nägemata on seda päris õiget raamatusoovitust pisut keeruline anda.

Kõige ilmsem oleks siia kõrvale tuua lugemisvara esimesest maailmasõjast, aga kogu sellest asjalikust, kirjust ja mõtlemapanevast sõjakirjandusest tõstan ma seekord esile vaid Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”. Švejki esimeste ridade paberile saamisest saab sel aastal sada aastat.

Teine teemablokk oleks naised sõjas. Sel teemal on lugemisvara valikut vähem, aga viimaste aastate üks mõjuvamaid on nobelisti Svetlana Aleksijevitši raamat “Sõda ei ole naise nägu“.

Kolmas teema on ema-armastus. Siit tooks välja ühe vana tuntud laulu, mis ikka ja jälle südameid liigutab, ja suunaks pilgu luuleriiuli poole.

Ja neljas teemadering on ristriietumine. Mõtlesin ja meenutasin ja panin kokku oma isikliku “TOP 10 raamatut, kus naisel/tüdrukul on olnud tarvis end vastassoo esindajana esitleda ja mehe/poisirõivaid kanda”. 

  • Geoffrey Trease “Saladuse võti” (info vanaraamatu lehelt)
  • Terry Pratchett “Koletislik rügement” (muljetus Loterii blogis)
  • William Shakespeare “Kaheteistkümnes öö” (Margus Karsterpalu arvustus ühele ammusele etendusele)
  • George R. R. Martin sari “Jää ja tule laul” (hulk arvamusi-arvustusi George R. R. Martini loomingu kohta on kokku kogutud siia)
  •  Donna Woolfolk Cross “Paavst Johanna” (pikalt ja põhjalikult “Vana ja hea” raamatupoe blogis)
  • Peter Pohl “Janne, mu sõber” (Reet Krusten Postimehes)
  • Tanya Landman “Buffalo Soldier” (kirjutasin siin)
  • Philip Reeve “Here Lies Arthur” (kirjutasin siin)
  • Scott Westerfeld “Leviathan” (kirjutasin siin)
  • Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” (no siia ei ole küll mingit lisalinki vaja :) )

Tiina Sulg

 

 

“Suure Karu pojad” neljapäeval, 17. juunil kell 20.15 Elektriteatris

In raamatukava on 13/06/2021 at 12:40

Elektriteatri kodulehel tutvustatakse filmi nõnda: “Suure Karu pojad” (“Die Söhne der großen Bärin” (Saksamaa, 1966)). Ida-Saksamaal olid vesternid muidugi pikalt-pikalt keelatud – kui oli miski mida ida-sakslased vihkasid rohkem, kui lääne-sakslasi, oli see muidugi igasugune lõbu. Seiklushimulistel ida-sakslastel õnnestus Lääne-Saksamaal toodetud vesterne soovi korral siiski Tšehhoslovakkias puhates näha, mida nad massiliselt tegema ka loomulikult hakkasid. Haistes raha lõhna, otsustasid Ida-Saksamaa ainsa (!!!) filmifirma tublid sotsialistid, et östern-itega saavad nad kõik rikkaks ja palkasid kiiremas korras õlitatud serbia kulturisti Gojko Mitić-i peaossa indiaanlast mängima ja väikeste teismeliste Ida-Saksa poiste ja tüdrukute unenägusid sisustama aastakümneteks. Režissöör Josef Mach, osades Gojko Mitić, Jirí Vrstála, Rolf Römer.

ERR on võtnud tutvustamisel veidi teistsuguse tooni: DEFA-stuudio nö iisternide sarja esimeses ametlikus filmis kehastas seni peamiselt kaskadöörina episoodilisi rolle täitnud Gojko Mitic esimest korda peaosa, see tõi talle superstaari staatuse idabloki maades. Mitic mängib “Suure karu poegades” noort väepealikku Tokei-ithot, kes püüab ennastsalgavalt kaitsta Dakota hõimu territooriumi valgete kurikaelte eest, kes meeleheitlikult otsivad taga indiaanlaste esivanemate peidetud kulda. Pärast mitmeid ebavõrdseid lahinguid tuleb indiaanlastel leppida ebainimlike tingimustega reservaadis, kuhu valged mehed on nad ajanud. Tokei-itho ei taha olukorraga leppida ja kutsub kõiki hõime endaga liituma, et koos vaenlasele vastu astuda. Viimaks kutsub ta duellile ka valgete jõugu pealiku Punase Rebase (Jirí Vrstála), mehe, kes kord tappis reeturlikult tema isa. “Suure karu pojad” sai idabloki riikides hitiks, millele järgnes DEFA-stuudiolt veel tosinkond indiaanifilmi, kus kunagine Serbiast pärit kehalise kasvatuse õpetaja Mitic sai näidata oma trimmis keha ja kaskadöörioskusi. Film võeti üles Montenegros ja Ida-Saksamaa mäestikes, mis pidi meenutama Dakota maastikku. Mitici kõrval teeb silmapaistva rolli salaliku jänkina populaarne tšehhi näitleja Jirí Vrstála. Linateose aluseks on võetud menuka Ida-Saksa kirjaniku Liselotte Welskopf-Henrichi mitmeosaline noorteromaan, milles on üksipulgi kirjeldatud indiaanlaste eluolu Ameerikas.

Liselotte Welskopf-Henrichi “Suure Karu pojad” oli mu kooliaja üks suuremaid lugemiselamusi. Seda raamatut soovitas mulle mu toonane geograafiaõpetaja. Takkajärgi suured tänud talle! Üle lugeda ei ole ma julgenud, aga vaikselt võtan plaani, et lähiaastatel võiks selle raamatuga taas tutvust teha.

Ida-Saksa autor Liselotte Welskopf-Henrich (1901 – 1979) kirjutas mitmeid indiaaniainelisi seiklusjutte ja uuris indiaanlaste eluolu ka akadeemilisel tasandil. Dakootadest kõnelev „Suure Karu pojad” (1951, e.k. 1976) sai mitu järge, eesti keeles peale esmaraamatu Liselotte Welskopf-Henrichi raamatuid kahjuks pole.

Kui rääkida iisternitest ja vesternidest eesti kirjanduses, siis ega mul midagi väga ei meenugi. Indiaaniteemaga mängib Tiit Tartlap alternatiivajaloolises teoses “Lõhestusjoon”, vesterniõhustikku on Rein Raua raamatus “Wend” ja jälle midagi Tiit Tarlapilt — “Tuleriitade öö”.

Väikese ülevaate, kuidas täna oma 81. sünnipäeva tähistav Gojko Mitić kehakultuuritudengist Ida-Saksa tuntuimaks filminäitlejaks tõusis ja mida ta veel filmides ja laval teinud on, saab Jüri Lauliku ariklist “Suur Ida-Euroopa “indiaanipealik” Gojko Mitic: ma olen berliinlane” või Allan Espenbergi artiklist “Ida-Euroopa parim indiaanlane Gojko Mitić: „Oled kord indiaanlane, siis oled indiaanlane elu lõpuni.“” või alljärgnevatest videotest (mis on küll saksa keeles):

Umbes aasta tagasi oli E-Kunstisalongis Navitrolla näitus “Suure Karu pojad”, Raimu Hansoni artiklist selgub, miks just selline näitusepealkiri.

Tiina Sulg

“Kristuse viimane kiusatus” reedel, 11. juunil kell 21:30 ETV2-s

In raamatukava on 09/06/2021 at 23:01

ETV2-s on lausa ketserlik nädal. Järgemööda tuleb filme, mis reklaamivad ennast ise. Täna pärast südaööd näidatakse “Salman Rushdie: surma mõistetud”. Film räägib kirjanikust, kel tuli end aastakümneid varjata. Tema romaani “Saatanlikud värsid” peeti jumalateotuseks ja sealt ka fatva, mille käsul ta pidi hukatama. Kui Nikos Kazantzakise romaan “Viimne kiusatus” ilmus, peeti ka seda hereesiaks ning nõuti raamatukogudest ära korjamist. Filmiga läks veel hullemini. Surmaähvardused, terrorirünnak kinole, protestid ning seda prooviti isegi ära osta ja hävitada. Mitmetes riikides film keelati.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on unnamed.jpg

Institutsionaalsete piirangutega on kõik kasvõi mõnes tehnikafoorumis või emmede grupis kokku puutunud. Keegi küsib, keegi ohverdab natuke oma hinnalist aega ja vastab, aga kolmandal päeval on tsunft loodud ja igaüks, kes julgeb esitada rumala küsimuse või eksib muul moel kirjutamata koodeksi vastu, viiakse tuleriidale ja tema jäänused jäävad igavesti võrku rippuma, kõigile teistele õpetuseks. On see karskusliit, mis muudab vee veiniks või janu, on see haridus, mis muudab pimedad nägijaks või on see uudishimu? Jumal sellega..

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on tumblr_inline_p7szeapmam1qafciz_500.jpg

Film on pärjatud mitmete auhindadega ja tõesti hästi välja kukkunud. Seda kummalisem on, et need, kellele see võiks kõige rohkem korda minna, on selle kõige suuremad vastased. Iseendale on vist kõige raskem otsa vaadata. Igaüks unistab salaja maavälise eluvormiga kohtumisest, tunnistab, et šimpans on väga intelligentne loom, et tumedanahalisel on ka mingid õigused ja isegi venelast võib aktsepteerida, kui ta räägib vaikse häälega eesti keeles ega vehi seejuures ülemäära kätega, aga et nende inimestega, kes suguvõsa kokkutulekul käisid, võiks ühine eellane olla, on küll jube mõelda. Kui raske on veel vaadata otsa oma kiusatustele, aga kas ilma kiusatuseta saaks ohverdusel üldse mingit kaalu olla?

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on tenor.gif

Kui usuteemad tunduvad igavad ja 2h 43min nii suviste ilmadega hirmus pikk, siis viimase kiusatusena võin sosistada, et filmis astub üles ka David Bowie.

Sander Kaasik

“Nomaadimaa” praegu kinodes

In raamatukava on 31/05/2021 at 12:54

Ometi saab taas kinno! Ja üks film, mida kindlasti vaatama minna, on läinud hooajal palju auhindu võitnud “Nomaadimaa”. Endal mul õnnestus filmi näha juba sügisel PÖFFil ja nii on filmiga toimuvat olnud huvitav jälgida! Muude auhindade hulgas võitis film kolm Oscarit: parim film, parim lavastaja ja parim (nais)peaosatäitja.

Filmi treiler:

“Nomaadimaas” näeb mõnevõrra teistsugust Ameerikat, kui siinkandis ollakse harjunud ette kujutama. See räägib omanäolise ja intiimse loo Ühendriikide baby-boomer’ite põlvkonnast, kellest paljud kaotasid 2008. aasta majanduskrahhi tagajärel nii oma töö kui maise vara. Nüüd sõltutakse juhutöödest ja elatakse ratastel, liikudes maa ühest piirkonnast teise – sinna, kus on tööd ja kliima parasjagu elamisväärsem.

Film baseerub ajakirjanik Jessica Bruderi  raamatul “Nomadland: Surviving America in the Twenty-First Century”. Režissöör Chloe Zhao kirjutas selle lavastamiseks filmile ise stsenaariumi, jutustades nii filmiga oma versiooni toimuvast. Filmi peaosas on alati võrratu Frances McDormand, kes selle rolli eest võitis enda kolmanda näitleja-Oscari. Suurema osa rollidest sooritavad siin filmis aga reaalelulised tegelased, keda filmimeeskond võtteteekonnal kohtas.

Film on mõtlemapanev ja tekitab soovi konteksti osas juurde uurida. Näiteks Time’ist saab lugeda “Nomadland: What to Know About the Movie’s Real-Life Nomads” või The Atlantic’ust “The Anti-consumption Weirdos of Nomadland”.

Mai Põldaas

“Suur unelm” laupäeval, 9. mail kell 22.20 ETVs

In raamatukava on 25/05/2021 at 11:50

“Suur unelm” (“Der ganz grosse Traum”, Saksamaa 2011)

Tutvustus: 1874. aastal läks Konrad Koch Saksamaale inglise keelt õpetama ning pidi leidma uue viisi, kuidas tekitada õpilastes huvi ja soovi õppida tundma võõrast keelt ning kultuuri. Tõsielul põhinev film räägib läbi draama ja huumoriprisma noorest inglise keele õpetajast Konrad Kochist, kes ei muutnud mitte ainult oma õpilaste elu, vaid tõi Saksamaale ka jalgpalli.

Päriselus ei õpetanud Konrad Koch inglise keelt, vaid oli Braunschweigis asuva Martino-Katharineumi gümnaasiumi ladina, kreeka ja saksa keele ning ajaloo õpetaja. Tema organiseeris 1874. aastal Saksamaal esimese jalgpalli kohtumise ning on seetõttu läinud Saksa jalgpalli ajalukku kui mängu maaletooja, hoolimata asjaolust, et nüüdseks on teada ka varasemaid jalgpallimatse.

Õpetaja Kochil oli nimelt kindel veendumus, et sportlik tegevus vabas õhus on kasulik õpilaste arengule. Sama kooli õpetaja August Hermann muretses talle Inglismaalt ragbipalli ja siis korraldatigi õpilastele esimene jalgpallimäng (olgugi, et ragbipalliga).

Koch ise on kirjeldanud seda umbes nii: “Inglismaalt toodud jalgpall lihtsalt visati väljakule, anti teada mõned olulisemad reeglid ja peagi mängisidki saksa poisid inglise mängu, esmalt küll mitte kõige oskuslikumalt, kuid innukalt ja osavalt ning suurima rõõmuga.”

Tegelikult pani see mõtlema, et kui Saksamaale jõudis jalgpall alles 19. sajandi viimasel veerandil ja sellise huvitava loo läbi, kuidas siis Eestis see peatükk spordiajalukku kirjutatud sai. Ja leidsin sama huvitava loo. “Eesti Spordilehe” 1929. aasta 25. juuli number pühendati Eesti jalgpalli 20. sünnipäevale. Ja sealt võib lugeda, et aastatel 1906-1907, kes täpselt ikka teab, oli Tallinna sadamas peatuvate Inglismaa laevade meremeestel kombeks ajaviiteks sadamasillal jalgpalli taguda. Sealjuures suhtuti sellesse tõsiselt — mehed olid varustatud jalgpallisaabastega ja neil oli kaasas mitmeid jalgpalle. Tallinna sadama kaudu veeti aga rongidega Venemaale kookospähkli koori ja kuna need olid maitsvad, siis Tallinna koolinoortel oli kombeks käia sadamas “kokossi” jahil, et sellest maitsvast kaubast osa saada. Sadamas sattusid nad peale jalgpalli mängivatele inglise meremeestele. Alul vaadati lihtsalt pealt, siis ühel hetkel visati inglastele eemale veerenud palli tagasi ja lõpuks satuti ka ise osalema. Tollist mööda hiilides toodi paar palli põues linna ja jalgpall asendas senise popi laptuu mängu.

Nii ta läks.

Omapead hakati ilmselt mängima 1908. aastal. Pallide eest anti inglastele raha, raha klapiti kambas omavahel kokku ja mängida said vaid need, kes olid maksnud. Ja usin harrastamine algas. 1909. otsustati luua aga juba selts nimega “Meteor”. Meeskonna treeneriks sai Tallinnas elav inglane Urchardt, tema juhatusel telliti Inglismaalt komplekt jalgpallisärke. Sellest aastast loetakse eesti jalgpalli algust, kuna siis toimus kohtumine kahe esimese klubi “Meteori” ja “Merkuuri” vahel.

Kaarel Antonsi ja Kalle Voolaiu raamatus “Eesti spordi lugu” on selge viide, et Tartus, muideks, toimus esimene teadaolev jalgpallikohtumine Tartu ülikooli vene üliõpilaste ja Riia tudengite vahel juba aastal 1906.

Ja veel varasema ajaga seotud seigast võib lugeda Vaapo Vaheri raamatust “Jalgpall hingede öös : vutist eesti kultuuriloos“, nimelt kuidas folklorist Oskar Kallas ühiselamu kasvatajana Narva poistele sangadega jalgpalli õpetas. Ja lisaks on seal kirjas, et Juhan Sütiste kuulus Tartu linna koondmeeskonda, August Mälgust sai meeskonna varumängija ilma, et too oleks kunagi jalgpalli jalaga puutunudki, et Kaarel Ird pidi tegema valiku jalgpalli ja teatri vahel jne, jne. Kultuuriloolised puutepunktid unistuste spordialaga.

Tõenäoliselt pole inimest, keda jalgpall kuidagi puudutanud ei oleks. Nii nagu tänapäeval teatakse Vassiljevit, Poomi või Klavanit, teati esimese vabariigi ajal rahvuskoondises mängivaid Eevat, Eevit ja Etsi. Eevast ehk Eugen Einmannist on kirjutanud Meelis Karmo (“Wabariigi vutituus : Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu”), Eevist ehk Evald Tipnerist on kirjutanud Tiit Lääne (“Magnetkätega mees : Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”). Etsist ehk Eduard Ellmannist veel raamatut ei ole, kuid unistustele järgnes seegi mees.

Annika Hramov

“Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” neljapäeviti Kanal2-s

In raamatukava on 24/05/2021 at 12:11

Neljapäeval kell 22.00 esilinastub Kanal2-s kümneosalise sarja “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” esimene osa. Sari on valminud samanimelise menuromaani ainetel.

Sarja tutvustus telekavas: Noor edukas romaanikirjanik Marcus Goldman vajab inspiratsiooni oma järgmise romaani jaoks. Ta sõidab seda otsima oma mentori, kuulsa kirjaniku professor Harry Queberti juurde. Ent peagi leitakse Queberti aiast 33 aastat tagasi kaduma läinud 15-aastase tüdruku laip ja Quebertist saab peamine kahtlusalune. Goldman asub koos kohaliku politseinikuga juhtumit uurima, et Queberti süütust tõestada. Harry Queberti osas telesarjast “Grey anatoomia” tuttav Patrick Dempsey.” Teistes osades Ben Schnetzer (“The Book Thief”, “Warcraft”, “7 Days in Entebbe” jt), Damon Wayans Jr. (“New Girl”, “Happy Endings”, “My Wife and Kids”), Ron Perlman (”The Name of the Rose”, “Enemy at the Gates”, “Hellboy”, “Sons of Anarchy”), Kristine Froseth (“Looking for Alaska”, “The Society”), Kurt Fuller (“The Good Wife”, “Midnight in Paris”, “The Pursuit of Happyness”, “Anger Management”) ja paljud teised. Seriaali lavastaja ja produtsent on Jean-Jacques Annaud. Tema käe all on varasemalt valminud sellised filmid nagu seda on “The Name of the Rose”, ” Seven Years in Tibet”, “Enemy at the Gates” ja teised. Tegemist on lavastaja esimese seriaaliga. Sari on nii krimimüsteerium, kui ka mitmekihiline lugu nii eneseotsingutest, lörri läinud inimsaatustest, ning kordumatutest tunnetest.

Kuigi Joël Dickeri romaan “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” on tänapäevaste raamatute kohta üsna paks (653 lehekülge) on iga lehekülg väärt lugemist. Ühtlasi on see ka üks viimaste aasta tõlgitumaid ja müüdumaid romaane. Raamat on ilmunud või ilmumas 42 keeles ning praeguseks on seda müüdud ligi neli miljonit eksemplari.

See on lugu, milles on põnevust, draamat, traagikat ja eelkõige armastust. Raamatu kolm erinevat teemat põimuvad omavahel. Need seob omavahel kokku algaja kirjanik Marcus Golding, kes on oma õpetaja Harry Quebertilt saanud 31 juhist romaani kirjutamiseks. Need juhised on raamatu 31 peatüki sissejuhatuseks.

Raamatu tegevus toimub erinevates aegades. Keelatud armastuse on kirjanik kirjutanud kauniks armastuslooks. Ka kuriteo lahenduse otsimine on põnev.

Võib öelda, et “Twin Peaks” austajatele peaks see olema meeltmööda, kuna paljud lugejad on leidnud sarnasusi just selle sarjaga.

Marite Lõokene

„Aladin” pühapäeval, 23. mail kell 19.30 TV3-s

In raamatukava on 21/05/2021 at 18:26

Tutvustus telekavas: Elasid kord alatasa kaelamurdvatesse seiklustesse sattuv võluv vargapoiss Aladin (Mena Massoud), vapper ja iseteadlik printsess Jasmine (Naomi Scott) ning mitu tuhat aastat võlulambis kössitanud kõikvõimas džinn (Will Smith), kes võib olla nende kahe tuleviku võtmeks. Muusikalise seiklusfilmi Aladin aluseks on samanimeline Disney stuudio klassikaline animaseiklus.

Walt Disney animastuudio täispikk animafilm „Aladdin” esilinastus 1992. aastal ning sai suureks hitiks eelkõige tänu oma kaunile muusikale, mis sai pärjatud kahe Oscari, kahe Kuldgloobuse ja kahe Grammy auhinnaga. Lembelaul „A Whole New World” on muutunud nüüd klassikaks ning esitatud nii mitmeski keeles, sealhulgas ka eesti keeles (näiteks Uku Suviste ja Getter Jaani esituses lauluna „See maailm uus” plaadil „Seitsme maa ja mere taga”). Multifilm ise aga põhines araabia muinasjutul „Aladini imelamp”.

„Aladini imelampi” teatakse kui ühte lugu „tuhande ja ühe öö” rahvajuttude kogumikust. Tegelikult ei kuulunud Pärsia ja India algupäraselt (850. a tõlgiti pahlavi keelest araabia keelde pärsia jutukogu „Hazar afsane” ehk „Tuhat muinasjuttu”) jutt kogumikku, vaid lisandus sinna tänu prantslasele Antonie Galland’ile, kes Euroopas esimesena, aastatel 1704-1717, hakkas Süüriast saadud käsikirju tõlkima ja mugandama. Ta tutvus Süüria maroniidi Hannaga, kes jutustas talle araabia keeles veel nelja köite jagu lugusid. Need araabiakeelsed tekstid olid Euroopas kaua aega tundmatud, sest võrreldes Galland’i poolt välja antud 12-köitelisele teosega ilmusid orginaaltekstid Euroopa teadlaste kätte alles umbes kaks sajandit hiljem. Eestlastele muutus „Tuhat üks ööd” laialdaselt kättesaadavaks 1984. aastal mahuka kaheköitelise raamatu näol, mille tõlkisid kirjanikest abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel, kes omakorda tõlkisid Taškendi prantslase arabistikaprofessor M. Salier` poolt araabia keelest vene keelde tõlgitud väljaandest („Tuhat üks ööd” Pegasus 2005, lk 691-692). Jutte, sealhulgas ka „Aladini imelamp” ilmus eraldi küll juba esimese vabariigi aegugi, kuid populaarseks said lood siiski tänu kuuldemängudele (nt Araabia muinasjutt „Aladdini imelamp”) ja eelpool mainitud mahuka tõlkeraamatu ilmumisele.

Tihti tekib küsimus, et kas need „tuhande ja ühe öö” lugudest välja kasvanud teosed on mõeldud täiskasvanutele või lastele. Kindlasti mõlematele, sest kuigi esmalt olid need lood nagu kõik muinasjutud üksnes täiskasvanute meelelahutus, siis tänapäeval on neid niivõrd mugandatud ja muudetud, et igaühele on midagi. Kuigi ülekaalus tundub olevat lihtsustatud lookesi lastele, siis on ka vastupidises suunas muudetud teoseid, näiteks briti Richard Burton’i ja prantslase Joseph Charles Mardrus’e teosed on algupärandist palju erootilisemad. („Tuhat ja üks ööd” Koolibri 2011, lk 8)

Antud filmi puhul pole siiski kahtlust, et tegu on Disney kogupere filmiga, mille Sten Kauber nii kenasti „soojaks ja riskivabaks nostalgiatooteks” nimetas.

Seega, mis muud kui kõlagu „A Whole New World”:

Klaari Tamm

„Päikese lapsed – metsmesilased” ETV2s, teisipäeval, 18. mail kell 20.40 ja laupäeval, 22. mail kell 12.05

In raamatukava on 17/05/2021 at 16:37

Tutvustus telekavas: Mesilastest rääkides peab enamik inimesi silmas meemesilasi. Vähesed teavad, et Euroopas elab ligi 2000 ja kogu maailmas 20 000 liiki mesilasi. Enamjagu neist teeb märkamatult oma igapäevast tööd, lennates õielt õiele ja toitudes nektarist ning meest, kuid mõned “kuritarvitavad” teisi putukaid ja osa neist on koguni mõrtsukad. Jan Hafti dokumentaalfilm näitab Saksamaa mesilaste suurt mitmekesisust ja kohanemisvõimet.

Kes on mesilased? Mesilased on mesilaselaadsete (Apoidea) ülemsugukonna need taimtoidulised liigid, kes toituvad nektarist ja õietolmust. Eestis on kuus mesilasesugukonda, kellest tuntuim on sugukond pärismesilased (Apidae), kuhu kuulub Eestis 79 liiki, sealhulgas hästi tuntud ühiselulised putukad, nagu kimalased (perekond Bombus) ja meemesilane ehk kodumesilane (perekond Apis). (Villu Soon „Eesti mesilased”, ajakiri Eesti Loodus 6/2019, lk 24-28)

Kes on metsmesilased? Metsmesilased on rahvapärane nimetus kimalasele. „Kimalased on kogukad, karvased ja värvilised kiletiivaliste seltsi mesilaste sugukonda kuuluvad putukad.” „ Maailmas on üle 250 liigi kimalasi, neist Euroopas leidub 66 liiki. Kimalased võib jagada päriskimalasteks ning nende pesaparasiitideks – kägukimalasteks. Eestis esineb 21 liiki päriskimalasi ning 8 liiki kägukimalasi.” („Eesti kimalased 2017”)

Jan Haft on mitmete auhindadega pärjatud Saksamaa loodusfilmimees, keda hindab kõrgelt ka Eesti publik. Dokumentaalfilm „Päikese lapsed – metsmesilased” linastus 2017. aastal Matsalu loodusfilmide festivalil ning sai kiituskirja kategoorias „Loodus”. Antud film (Matsalu loodusfilmide festivali leht, 16. september 2017, lk 3) keskendub Saksamaa looduslikele mesilastele, kes pesitsevad nii maa sees, kuivanud puudes, tühjades teokarpides kui ka inimeste ehitatud mesilashotellides. Mesilaste elu pole üksnes idüll, kuna niitudelt ja põldudelt kaduvate õistaimedega väheneb ka mesilaste arvukus.

Raamatuid meemesilaste ja nende pidamise kohta leiab raamatukogus mitme riiuli jagu, kui aga huvitavad pigem looduslikud sugukaaslased ehk kimalased või mesilased üldisemalt, siis on valik veidi tagasihoidlikum ning tasub uurida ka erinevaid putukaraamatuid. Alljärgnevalt on ära toodud valik populaarteaduslikke teoseid, kust muuseas leiab ka ideid kuidas muuta oma kodukoht putukarikkamaks (nt putukahotelli ehitamine, meeaia ja lilleniidu rajamine).

Lõpetuseks ka üks ilukirjanduslik romaan — Maija Lunde “Mesilaste ajalugu –, mille kohta kolleeg Annika Aas kirjutas raamatukogu lugemissoovituse blogis, et see raamat pole ulme, vaid tõesti hoiatusromaan, kuna autor näitab meile ühte üpris usutavat tulevikustsenaariumi, kus pestitsiidid, kliimamuutused ja domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini.

Klaari Tamm

 

“Eurovisiooni lauluvõistlus: Fire Saga lugu” laupäeval, 15. mail kell 21.35 ETV-s

In raamatukava on 14/05/2021 at 18:44

Eurovisiooni lauluvõistlus: Fire Saga lugu/Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga (2020)

Tutvustus: Eurovisiooni lauluvõistlusest inspireeritud Hollywoodi muusikalises komöödias unistavad kaks Islandi väikelinna lauljat saada poptähtedeks. Nad jõuavadki lõpuks rahvusvahelisele lauluvõistlusele, kus kõrged panused, salakavalad rivaalid ja lavalised äpardused nende sõpruse proovile panevad. Nad on tähtedeks sündinud. Filmis on teiste Eurovisioonil osalejate ja võitjate kõrval väike roll ka Eestit 2018. aastal esindanud Elina Nechayeval, kes mängib filmis iseennast. Filmi tunnuslugu kandideeris Oscarile ning tunnustust on pälvinud ka kogu muusikaline kujundus. Režissöör David Dobkin. Osades Will Ferrell, Rachel McAdams, Dan Stevens, Pierce Brosnan, Demi Lovato jpt.

Ei tuli, jää, ega maailma lõpp peata Eurovisiooni! Noh, eelmisel aastal Koroona sai küll sellega hakkama, aga mitte lõplikult ning see paus ei lähe tegelikult arvesse! Eurovisiooni hing ja selle fännid elavad siiski edasi – seda näitab kas või see, et sel aastal Eurovisioon toimub, küll veidi muutunud kujul! Aga neid, kelle jaoks tähendavad Eurovisiooni nädalad midagi enamat kui karja hulle fänne ja veidi veidraid esinejaid, see ei morjenda. Sest Eurovisioon TULEB! Ehk on seltskonnad küll väiksemad ja avalikke koosvaatamisi ka vähem, aga ega see suurt midagi tegelikult ju muuda! Kes tahab, see saab ja vaatab ja hääletab.

2020. aastal oli seis hullem – siis jäi ju täitsa ära! Ei saanud me sõud vaadata ning ei saanud Uku sõita Rotterdami seda sõud tegema. Kurb ja kõle oli eelmine kevad oma eriolukorraga ja Eurovisioonita. Mõnele võiski siis see film veidi lohutust pakkuda – ise paraku selles osas arvamust avaldada veel ei oska, sest pole julgenud seda linateost vaadata. Äkki nüüd, laupäeval, saan sellega hakkama?! Treileri ja juttude põhjal tean, et peaks olema täitsa jabur film – see ehk hirmutabki, kuigi ei tohiks. On ju Eurovisioon mõneti jabur ettevõtmine. Ma ei taha kedagi solvata, aga see on veidi absurdne, et vahel on laval toimuvad trikid olulisemad, kui laul ja muusika ja esineja lauluoskus. Algas kõik ju tõsise lauluvõistlusega ning on praeguseks muutunud suureks ja kirevaks tsirkuseks. Meie, fännid, muidugi ei kurda, sest kostüümide vahetustest, trummidega vanaemadest ja iluuisutajatest on saanud kogu selle värgi lahutamatu osa.

Ajalooliselt on Eurovisiooni võidetud nii hea laulu kui ka suurepärase sõuga. Mõnikord lisandub asjale ka veidi poliitikat ja heanaaberlikke suhteid. Kus, millal ja mis lauluga Eesti võitis, ei vaja vast meelde tuletamist! Kui aga avastate, et peale “Leto Sveti” ja “Kaelakee hääle” ning Koidu “tapva” pilgu eurolavalt suurt midagi meelde pole jäänud, siis abi pole vaja kaugelt otsida! Raamatuid leidub, kuigi pean nüüd küll tunnistama, et arvasin, et neid on rohkem. Ja, et sellist ülevaatlikku on ehk veidi värskemat. Kaugel 2002. aastal ilmus “Eurovisioon läbi aastate”, mis annab küll hea ülevaate tolleks ajaks toimunust, kuid jääb edasise suhtes kidakeelseks. Järgmine raamat Eurovisioonist ilmus aga alles 2017. aastal. Autoriks Juhan Paadam ja pealkirjaks “Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist” ja seal rohkem juttu sellest, kuidas kaadritagused tegelased kogu selle kaadervärgi televaatajate ette toovad. Ja ma olin täitsa kindel, et mingi raamat peaks veel olema, aga no ei tule meelde. Ja tark Google ei osanud ka aidata!

Õnneks pole vana raamat tänapäevamaailmas probleemiks! On olemas YouTube, kus kirju visuaalne materjal on kõigest paari nupuvajutuse kaugusel! Soovite näha võitjaid alates Eurovisiooni algusaegadest? Pole probleemi, olemas! Pakuvad huvi kõige suurejoonelisemate eriefektidega ülesastumised? Või esinejad, kes on läinud kogu seda tsirkust parodeerima? Ka neid leidub! Nüüd on siis selle filmi näol lisandunud veel üks tahk meie kõigi kevadisele meelistegevusele – saab vaadata ka väljamõeldud võistlust. Mis, tuleb mainida, sobis eriti hästi möödunud aastasse, kui päris võistlust polnudki!!! Ning sobib loodetavasti ka selle aastase võistluse soojenduseks!

P.S. Muidugi parim Eurovisioonilaul läbi aegade on Måns Zelmerlöw and Petra Mede “Love, Love, Peace, Peace”, mis vääriks võitu, aga, mis paraku on kõigest osa õhtujuhtide ülesastumisest. Kahjuks.

Irina Möldre

“Sherlock Gnomes” Kanal2s pühapäeval, 9. mail kell 10.00

In raamatukava on 06/05/2021 at 14:30

Tutvustus: Romantiline animakomöödia viib meid aiapäkapikkude salajasse maailma. Gnomeo ja Juliet püüavad aeda kevadeks korda saada. Kui järsku kõik aiast kaovad, saab aidata vaid üks aiapäkapikk – Sherlock Gnomes. Kuulus detektiiv tuleb koos oma abilise Watsoniga olukorda uurima. Juhtum paiskab gnoomid põnevasse seiklusesse, mis viib nad põnevatesse ja seninägematutesse Londoni paikadesse. Filmi režissöör on John Stevenson, aiapäkapikele annavad hääle Johnny Depp, Emily Blunt, James McAvoy jt (USA, Suurbritannia, 2018)

Filmi on põhjalikult lahanud Kristin Vaarmann oma blogis Head uued ja vanad filmid1196. Sherlock Gnomes (Shrelock Gnomes, USA, 2018) [Gnomeo and Juliet]“.

Filmis tegutseva Sherlocki ja Watsoni tegelaskujude algne looja on tuntud šotlane Arthur Conan Doyle, kelle eestikeelsete teoste loetelu panid kokku Halliki Jürma ja Annika Aas raamatunäituse “Kirjanduslinn Edinburgh” tarbeks, see nimestik on Lugemissoovituse blogis postituse “Arthur Conan Doyle” alt ka kättesaadav. Kuna Arthur Conan Doyle on nii tuntud kirjanik, tema mitte nii tuntud külgede tutvustamine läheks aga liiga mahukaks, siis ma temast ja tema loomingust siin rohkem ei räägigi.

Küll aga tekkis mus huvi aiapäkapike vastu. Märksõna “aiapäkapikk” ei andnud mulle midagi, aga märksõna “aiaskulptuur” tõi lagedale Sigrid Saarepi 1999. a. ilmunud raamatu “Vaba stiil : arhitektuur ja aiaskulptuur = Free Style : architecture and garden sculpture“, mis on meie raamatukogus täitsa olemas.

Kunsti ja elu omavahelise põimumise toredaks näiteks on Õhtulehe uudisnupp “Aiapäkapikk seikles 12 riigis ja tõi omanikule kaasa fotoalbumi“, kus kajastatakse seda, kuidas filmis “Amelie” nähtud aiapäkapiku maailmaränd ka tegelikukkuses teoks tehti. Lihtsalt armas on üks teine Õhtulehe nupuke “Kes sokutas viimased 10 suve Lincolnshire’i aedadesse aiapäkapikke? Tõde selgus salapärase mehe matusel“, milles antakse teada, kuidas üks külaelanik salamisi naabrite aedadesse aiapäkapikke sokutas.

Aga aiapäkapikud võivad inspireerida hoopis teistsuguseid kunstižanre ja hoopis tõsisematel teemadel: möödunud suvel oli Telliskivi loomelinnakus Sõltumatu Tantsu Lava tantsulavastus “Aiapäkapikk”. Lavastusest on pikemalt kirjutanud Kerli Ever Kultuur.info lehel “Logisev trepp kaotatud paradiisi” ning intervjuu lavastaja Kadri Sireliga ilmus ERRi lehel “Galerii: Fotografiska tagahoovis valmistutakse tantsuetenduseks “Aiapäkapikk”“.

Toredaid kohtumisi aiapäkapikega, ükskõik, mis vormis need teile siis ette juhtuvad, kasvõi tänavakunsti kaudu (kõrvalolev on üsna vana pilt, pärit lehelt Tartu Tänavakunsti Parimate Valimine 2011. aastal ja ma tõesti ei tea, kas see päkapikk veel alles on), ja vana ja head Arthur Conan Doyle’i lugemist, ka üsna ükskõik, mis parasjagu kätte juhtub, meelelahutust ja mõtlemisainet jagub igasse tema teosesse.

Tiina Sulg

“Noor Andersen” ETVs, 1. osa teisipäeval, 4. mail kell 22.05, 2. osa teisipäeval, 11. mail kell 22.05

In raamatukava on 04/05/2021 at 11:58

Alustame Tõnu Trubetskyga:

Muinasjutud õpetavad meid

Kui sa usud muinasjutte, usud iseend,
oled lahke, tegusid teed häid.
Sõrmeküüntest kübar, lauakene kata end
aitavad sind, kui sa hätta jäid.
Muinasjutud õpetavad sindki elama,
oled sa siis prints või näkineid.
Vaimusilma jäävad kujud, sõnad kõlama.
Ära kõrvust mööda lase neid!

Taani telesari noore Anderseni kujunemisest muinasjutumeistriks valmis juba 2005. aastal, nüüd on võimalus seda näha ka eesti vaatajatel. Sarja režissöör on Rumle Hammerich ja Andersene mängivad Simon Dahl Thaulow ja Peter Steen.

Lugegem siis ikka muinasjutte! Ja võib-olla vahel kirjanike elulugusid ka.

Tiina Sulg

 

 

 

“Meelte sagedus Amazonases” ETVs

In raamatukava on 01/05/2021 at 10:40

Saatesarja “Meelte sagedus Amazonases” võib vaadata igal ajal ja ühes jutis või endale sobivate pausidega Jupiteris, aga järgmisel nädalal võib end ka hilisõhtuti teleri ette sättida ja jaokaupa nautida: 1. osa “Nümfide laeval” esmaspäeval, 3. mail kell 01.00, 2. osa “Pura selva” teisipäeval, 4. mail kell 00.45, 3. osa “Kellele kuulub põlismets” kolmapäeval, 5. mail kell 00.335, 4. osa “Kadunud laeva jälil” neljapäeval, 6. mail kell 00.50, 5. osa “Troopiline psühhodeelia” reedel, 7. mail kell 01.05 ja 6. osa “Ujuv inimhõljum linnadžunglis” esmaspäeval, 10. mail kell 00.50.

Alustuseks sobiks siia tsitaat Hemingwaylt: „Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all „Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.”

Tegu pole küll Lõunamere saarega, aga see, et eestlastele meeldib reisida, oma reisist teistelegi rääkida ning kui võimalik, siis see rääkimine ka kuidagi tasustatud saada, ja et selleks võimalusi on, sest reisijuttude kuulajaid-vaataid-lugejaid jagub, peab ju paika.

Tegu on ühe seltskonna, tuntuimad neist on vast Genka ja Jakob Rosin, paari aasta taguse avastusreisiga, mis on kenasti jäädvustatud ja monteeritud ja vaatajate ette toodud.

Raamatusoovitused on üsna ettearvatavad: Ivo Tšetõrkini “Minu Amazonas” (1. trükk 2013, 2., täiendatud trükk 2019) ja Kaupo Kikkase “Amazonas” (2013). Reiskirju Lõuna-Ameerikast on veelgi, aga jätan need huvilistele endile otsida-leida, mainiks vaid ära ühe ajalugu puudutava teose: Anthony Smithi “Amazonasel eksinud : lugu Isabela Godinist ja tema mälestusväärsest teekonnast” (2005).  Kuniks maailm jälle lahti läheb, reisigem siis trükimusta või bittide abil.

Tiina Sulg

„Eesti lood. Murust” Jupiteris

In raamatukava on 26/04/2021 at 07:27

Seekordne filmisoovitus pole vast päris tavapärasel teemal, kuid arvestades asjaolu, et kunagi siiski ilm soojemaks läheb ja kevad saabub, on see igati aktuaalne teema.

Muru teematika puudutab suurt osa eestlasi – kellel on muru koduaias, kellel maakodus, kellel vanemate või sugulaste juures maal. Ja igal aastal algab kevadel arutelu kui palju, millega ja millal niita või kas üldse niita. Kas kujundada kaunis iluaed? Või mõelda liigirikkusele ja eluvormide mitmekesisusele?

Elurikkuse ja muru teema on tõusnud tähtsale kohale ka meie kodulinnas ning Tartu 2024 Euroopa Kultuuripealinna programmis on projekt „Kureeritud elurikkus”, mis niitmise vähendamise ja muude tegevustega soovib soodustada suuremat elurikkust meie linnaruumis.

Antud dokfilmis on kaks perekonda, kellel on vastandlikud vaated muruniitmisele ja aiapidamisele. Eks jääb vaataja otsustada kumma poolega tema vaated ühtivad või asetsevad arusaamad kusagil skaala keskpaigas.

Ilukirjandusest meenus mulle selle temaatikaga Susan Luitsalu raamat „Ka naabrid nutavad”. Raamat jutustab iroonilises võtmes elust Lehtla uusasumis, kus kõige muu hulgas tuleb päevakorda ka aiandus ja muruniitmine. „Rikaste ja ilusate” tänavale on elama sattunud pensionär Maire, kes kuidagi ei saa aru naabrite perfektselt pügatud muru kultusest ning plaanitseb oma aeda hoopiski võililled maha külvata.

Loomulikult peaks nüüd ka mõningaid aiandusraamatuid soovitama. Ingrid Olausson raamat „Hooldame aeda lihtsalt ja looduspäraselt” õpetab taimi kasvatama loodusesõbralikult ning ühtlasi säästma oma aega ja jõudu. Raamatus kirjeldatakse muu hulgas, kuidas töötada käsikäes loodusega, lasta ussidel ja mikroorganismidel kanda hoolt mulla parendamise eest. Nii et igati sobilik sellisele aiaomanikule, kes ootab aialt rohkem mõnusat äraolemist kui pidevat töö rügamist.

Hoolikale aednikule peaks aga sobima eesti tuntud muruasjatundja Marianna Saare raamat „Kauni muru saladus”. Raamat annab ülevaate, kuidas saada koduaeda tihe, ühtlane ja jala all mõnusalt vetruv muruvaip. Millega muru väetada, pritsida, õhustada, rullida – või kas seda on üldse vaja?

Aiandushuvilistel soovitan ka uurida meie Tartu Linnaraamatukogu Seemneraamatukogu lehekülge https://www.luts.ee/seemneraamatukogu/ ja tulla kohapeale seemneid laenutama.

Anu Amor-Narits