Raamatukava

Archive for 23. veebr. 2021|Monthly archive page

Kirjandussõbra laupäev ETV-2s: “Jane Austeni austajad” ja “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

In raamatukava on 23/02/2021 at 15:24

Kirjandussõbral on laupäev sisustatud – ETV2-es linastub lausa kaks kirjandusliku sisuga filmi.

Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.

Eesti keelde on tõlgitud 11 tema teost. Neist tuntuimad on “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Mansfeld park”.

Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Enn Lillemets kõnnib vaatajaga koos läbi need majad ja aiad, kus Betti Alver elu jooksul viibis. Avab värava, astub sisse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Ei ole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

“Jane Austeni austajad” laupäeval 27.02.2021 kell 14.35 ETV2

“Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ laupäeval 27.02.2021 kell 22.30 ETV2

Marite Lõokene

“Ben on tagasi” reedel, 19. veebruaril kell 22.00 TV3-s

In raamatukava on 16/02/2021 at 12:32

Tutvustus telekavas: Jõulises draamas „Ben on tagasi“ naaseb 19-aastane Ben Burns (Lucas Hedges) ootamatult jõululaupäeva hommikul oma pere äärelinnakoju. Beni ema Holly (Julia Roberts) tunneb kergendust ja võtab poja rõõmuga vastu, kuid muretseb, kas poeg suudab kaineks jääda. Tormilise 24 tunni vältel paljastuvad uued tõed ja ema surematu armastus poja vastu pannakse proovile, kui ta teeb kõik oma võimuses poja ohutuse tagamiseks. Nutikas ja eluline, südamlik ja valus film näitab, mida inimesed lähedaste kaitsmiseks on valmis tegema.

2018. aastal Peter Hedgesi kirjutatud ja lavastatud film „Ben on tagasi” ei põhine küll ühelegi ilukirjandusteosel, vaid on oma ainestiku võtnud elust enesest. Igal aastal sureb järjest rohkem inimesi üle maailma narkootikumide üledoosi tõttu, eesrinnas on Ameerika Ühendriigid (artikkel), kus saab paljude uimastisõltuvus muuseas alguse arstikabinetist, sest kangeid valuvaigisteid kirjutatakse välja kergekäeliselt. Nõnda juhtub ka filmi ühe peategelase Beniga, kes hakkas 14-aastaselt spordiõnnetuses vigasaanuna arsti soovitusel uimastavaid ravimeid võtma. Nagu kirjutab Postimehe arvustuses filmikriitik Ralf Sauter on tee tablettidest narkootikumideni lihtne, aga kuhu edasi.

Sõltlasega koos on alati rühm inimesi, kes on nö „haiged koos temaga” ehk kaassõltlased. Filmis on kõige jõulisemalt välja toodud ema ja poja (kaassõltuvus)suhe, kuid puudutamata ei jää ka kogu ülejäänud perekond. Seda filmi on lausa peetud omamoodi õppefilmiks (artikkel), sest sõltuvus on haigus, mis ei allu kergelt tahtele ning haarab vahel lausa märkamatult endasse ka sõltlase lähikondlased. Ilmekalt on seda olukorda kirjeldanud Soome terapeut ja mitme menuka raamatu autor Tommy Hellsten, kes oma teoses „Jõehobu elutoas” võrdleb kaassõltuvust olukorraga, kus sõltlase perekond elab majas, mille elutoas elab jõehobu, aga tema olemasolu tuleb salata. Temast ei tohi kõnelda, tema käitumisest tingitud isiklikud tunded tuleb maha matta ning kõik see tekitab usaldamatuse õhkkonna, sest iga hetk võib sõltlane petta jälle ligimeste lootusi. Sellises olukorras muutub ka abistada püüdev lähikondlane „jõehobu” nägu, sest ta on sunnitud sobituma, mitte ei saa areneda ja kasvada oma vajadustest ning tunnetest lähtuvalt. Paradoksaalsel kombel on aga nii, et „arenemine järgneb vaid, siis kui vaatad oma valule silma” (Tommy Hellsten „Saad kõik, millest loobud : elu paradoksid”).

Klaari Tamm

„Vastlad” teisipäeval, 16. veebruaril kell 15.30 ETV-s

In raamatukava on 13/02/2021 at 10:14

Täna liugu laseme —
hõissa, meil on vastlad!
Seljas kasuk lumine,
jalas valged pastlad.

Õhtuks ubaleemeke
saab ja seajalgu,
hammastega anname
neile tubli talgu.

Pääle selle kuulame,
kas ju pill ei hüüa,
et võiks õhtul tubliste
vastlavaltsi lüüa.

Peeter Jakobson („Kärrdi! Kasukas kärises : mardi-, kadri- ja vastlalaule”)

See aasta on ilmataat eriti armulik ning vastlalaulu kaks esimest salmi saab kenasti teoks teha, üksnes viimase salmiga on veidi kehvemad lood, sest erinevad piirangud takistavad suuremat tralli ja karnevali. Sõna „karneval” tähendabki algselt „lihast loobumist” (ladina keeles carnisprivium, itaalia keeles carnevale), sest algas ju järgmisest päevast (tuhkapäevast) paast. Tegelikult umbes sel ajal sai talurahval lihtsalt soolatud liha tünnides otsa ka ilma paastuta. (Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad”)

Millised on aga teised vastlapäeva kombed lisaks vastlaliule ja põldoasupile (tänapäeval küll pigem hernesupile)?

2018. aasta “Maahommiku” saatelõigus õpetab Tagavälja talu perenaine Vilve Niine maitsvaid vastlakukleid tegema ja peremees Kalev Niine näitab kuidas teha üks õige seajalgadest vurr.

Kaasaegsed vastlad (ning sellele eelnev ja järgnev periood) ei möödu kindlasti ilma maitsvate vastlakukliteta (talurahva kombestikus söödi hoopis hommikuse pudru ülejääkidest tehtud karaskit ehk kakku), mille rohkus ja uhkus võib lausa ohkama ajada, et kes küll need hõrgutised välja mõtles. Marju Kõivupuu kirjutab raamatus „Meie pühad ja tähtpäevad”, et see on tulnud meile Skandinaaviast ning „algselt söödi peenest jahust pärmiga kergitatud vastlakukleid soojas piimas leotatult ning kui vastlate lõputoitu enne suurt paastu”. Hoiatavaks näiteks on siin Rootsi kuningas Adolf Fredrik. Legendi kohaselt suri ta 12. veebruaril 1771 seedehäire tõttu, sest lõpetas priske vastlasöömaaja 14 vastlakukli ehk hetvägg’iga.

Kuidas aga vastlavurri teha, kui ei ole plaanis seajalgu süüa? Lihtne, seajala asemel tuleb lihtsalt suurem nööp võtta. Vurri keerutamine sel päeval toob igal juhul õnne! (Piret Õunapuu „Pühad ja kombed”)

Klaari Tamm

 

“Peggy Guggenheim. Kunstisõltlane” laupäeval, 13. veebruaril kell 23:35 ja 14. veebruaril kell 13:35 ETV2s

In raamatukava on 12/02/2021 at 21:21

XX sajand oli võimas katalüsaator. Inimene saavutas kõik, milles ta hea on: pidas maha Esimese ja viimase maailmasõja, punnitas välja iga viimse idee, milleks primaadi aju suuteline ja täitis Maa lastega. Kui post-inimesed otsivad süüdlast kunstipotensiaali ammendamises, siis pole paremat reptiilikandidaati kui Peggy Guggenheim. Kõik juhtlõngad viivad temani ja asitõendeid saab näha Veneetsias.

Peggy astus iseseisvasse ellu rikka Guggenheimi perekonna pärijana ning asus toetama loovinimesi, kes otsisid ta üles, kui nälja tõttu pintsel enam käes ei püsinud või kirjutusmasina klahvi alla ei jõudnud suruda. Väga stereotüüpne, aga selle supiköögi järjekorras seisid vist küll kõik tollased kunstnikud. Kuna Peggy Guggenheimi armastus kunstirahva vastu ei tundnud piire, tekib loomulikult eluterve avalik huvi selliste küsimuste vastu, nagu kas Tanguy Yves leidis end Peggy voodist Ikka ja Jälle või kas Samuel Beckettiga magamine oli nagu “Godot’d oodates”. Kui miski, siis ehk Peggy enda pihtimused “Out of this century: confessions of an art addict” suudab seda pakitsust pisut rahuldada.

Guggenheimil sugenes nende semmimiste käigus suurepärane maitse ning ta asus moodsat kunsti promoma mitmel kontinendil. Näituste korraldamise kõrvalt tekkis ka talle endale väärikas kollektsioon, mis on tänaseks üks suurimaid Veneetsia tõmbenumbreid. Hindamatu panuse kõrval kunstimaailmale on ta aidanud kaasa ka ilukirjanduslike meistriteoste valmimisele. Näiteks Djuna Barnesi “Öömets” valmis Peggy üüritud suvilas.

Sander Kaasik

„Requiem“ Netflixis

In raamatukava on 03/02/2021 at 12:40

Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).

2018. aastal Netlixis ilmunud „Requiem“ on 6-osaline sari, mis algselt pidi saama ka teise hooaja, kuid kahjuks rahalistel põhjustel jäeti sinnapaika. Tegemist on eneseotsingu ja õudussarjaga, sekka hullumeelsust ja väikelinnale omaseid rõvedaid saladusi.

Peategelane Matilda (Lydia Wilson) otsustab peale oma ema tontlikku enesetappu hakata uurima oma päritolu ning avastab, et tegelikult ta ema ei olnudki ta ema ja ta ise ei olegi tema ise. Matilda on tugev karakter, kelle kindlameelsus ja sihikindlus toob kaasa palju ohvreid, kuid lõpuks leiab ta otsitud vastused. Aga kas see kõik on olnud seda väärt?

Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.

Inglite keelest on kütkestavalt kirjutanud samanimelise romaani Meelis Friedenthal, kelle raamatust kirjutasin ma ammu-ammu lugemissoovituste blogisse.

Liis Pallon

„Young Wallander“ Netlixis

In raamatukava on 01/02/2021 at 12:57

Wallanderist ja Põhjala tumekirjandusest on siin blogis kirjutanud nii Kaja Kleimann kui ka Tiina Sulg. Wallanderist endast on tehtud üpris palju sarju, Kaja soovitatud briti telesari on kindlasti üks parimaid ja silmapaistvamaid, kuigi Põhjala tumekirjanduse ängi ei suuda see päris täpselt tabada.

Kurt Wallander on Henning Mankelli loodud kirjanduslik tegelane, kelle siseilm on erinevate traumaatiliste juhtumiste ja lähedaste nõudmiste, ootuste tõttu parandamatult sõlme läinud. Ühest küljest on tegemist emotsionaalselt ebaintelligentse ja teisalt äärmiselt tundliku tegelaskujuga. Mõnikord on väsitav näha sadu ja sadu filme, telesarju samasugustest piinatud keskealistest politseinikest, aga Wallander on minu jaoks sümpaatne ja arusaadav karakter.

„Young Wallander“ on eelmisel aastal Netflixi enda poolt välja antud Rootsi-Suurbritannnia ühistööna ilmunud 6-osaline sari, mis loodetavasti saab ka uue hooaja. Sündmused leiavad aset tänapäeval ja eelnevad Mankelli raamatute tegevustikule. Põhimõtteliselt on see justkui kujunemislugu, visuaalne Bildungsroman. Sari lahkab tänapäeva heaoluühiskonna pahesid ja hüvesid, rassilisi konflikte ning inimeste ürgset vajadust hoida ja kaitsta oma.

Sari ei saanud positiivset vastukaja, sest kriitikud, kes olid vana Wallanderiga harjunud ei suutnud mõista noore Wallanderi põhjendatud olemasolu tänapäeval. Kurtes eelkõige selle üle, et miks peaks Mankelli fännidele tänapäevane Wallander korda minema. Tegelikult näen mina aga selles sarjas püüdu meelitada nooremaid, ühiskonna kriitilisemaid vaatajaid kirjanduslike tegelaste juurde, kes võib-olla ununeksid, sest neid ei ole ajakohastatud.

 

Liis Pallon