“Suur unelm” (“Der ganz grosse Traum”, Saksamaa 2011)
Tutvustus: 1874. aastal läks Konrad Koch Saksamaale inglise keelt õpetama ning pidi leidma uue viisi, kuidas tekitada õpilastes huvi ja soovi õppida tundma võõrast keelt ning kultuuri. Tõsielul põhinev film räägib läbi draama ja huumoriprisma noorest inglise keele õpetajast Konrad Kochist, kes ei muutnud mitte ainult oma õpilaste elu, vaid tõi Saksamaale ka jalgpalli.
Päriselus ei õpetanud Konrad Koch inglise keelt, vaid oli Braunschweigis asuva Martino-Katharineumi gümnaasiumi ladina, kreeka ja saksa keele ning ajaloo õpetaja. Tema organiseeris 1874. aastal Saksamaal esimese jalgpalli kohtumise ning on seetõttu läinud Saksa jalgpalli ajalukku kui mängu maaletooja, hoolimata asjaolust, et nüüdseks on teada ka varasemaid jalgpallimatse.
Õpetaja Kochil oli nimelt kindel veendumus, et sportlik tegevus vabas õhus on kasulik õpilaste arengule. Sama kooli õpetaja August Hermann muretses talle Inglismaalt ragbipalli ja siis korraldatigi õpilastele esimene jalgpallimäng (olgugi, et ragbipalliga).
Koch ise on kirjeldanud seda umbes nii: “Inglismaalt toodud jalgpall lihtsalt visati väljakule, anti teada mõned olulisemad reeglid ja peagi mängisidki saksa poisid inglise mängu, esmalt küll mitte kõige oskuslikumalt, kuid innukalt ja osavalt ning suurima rõõmuga.”
Tegelikult pani see mõtlema, et kui Saksamaale jõudis jalgpall alles 19. sajandi viimasel veerandil ja sellise huvitava loo läbi, kuidas siis Eestis see peatükk spordiajalukku kirjutatud sai. Ja leidsin sama huvitava loo. “Eesti Spordilehe” 1929. aasta 25. juuli number pühendati Eesti jalgpalli 20. sünnipäevale. Ja sealt võib lugeda, et aastatel 1906-1907, kes täpselt ikka teab, oli Tallinna sadamas peatuvate Inglismaa laevade meremeestel kombeks ajaviiteks sadamasillal jalgpalli taguda. Sealjuures suhtuti sellesse tõsiselt — mehed olid varustatud jalgpallisaabastega ja neil oli kaasas mitmeid jalgpalle. Tallinna sadama kaudu veeti aga rongidega Venemaale kookospähkli koori ja kuna need olid maitsvad, siis Tallinna koolinoortel oli kombeks käia sadamas “kokossi” jahil, et sellest maitsvast kaubast osa saada. Sadamas sattusid nad peale jalgpalli mängivatele inglise meremeestele. Alul vaadati lihtsalt pealt, siis ühel hetkel visati inglastele eemale veerenud palli tagasi ja lõpuks satuti ka ise osalema. Tollist mööda hiilides toodi paar palli põues linna ja jalgpall asendas senise popi laptuu mängu.
Nii ta läks.
Omapead hakati ilmselt mängima 1908. aastal. Pallide eest anti inglastele raha, raha klapiti kambas omavahel kokku ja mängida said vaid need, kes olid maksnud. Ja usin harrastamine algas. 1909. otsustati luua aga juba selts nimega “Meteor”. Meeskonna treeneriks sai Tallinnas elav inglane Urchardt, tema juhatusel telliti Inglismaalt komplekt jalgpallisärke. Sellest aastast loetakse eesti jalgpalli algust, kuna siis toimus kohtumine kahe esimese klubi “Meteori” ja “Merkuuri” vahel.
Kaarel Antonsi ja Kalle Voolaiu raamatus “Eesti spordi lugu” on selge viide, et Tartus, muideks, toimus esimene teadaolev jalgpallikohtumine Tartu ülikooli vene üliõpilaste ja Riia tudengite vahel juba aastal 1906.
Ja veel varasema ajaga seotud seigast võib lugeda Vaapo Vaheri raamatust “Jalgpall hingede öös : vutist eesti kultuuriloos“, nimelt kuidas folklorist Oskar Kallas ühiselamu kasvatajana Narva poistele sangadega jalgpalli õpetas. Ja lisaks on seal kirjas, et Juhan Sütiste kuulus Tartu linna koondmeeskonda, August Mälgust sai meeskonna varumängija ilma, et too oleks kunagi jalgpalli jalaga puutunudki, et Kaarel Ird pidi tegema valiku jalgpalli ja teatri vahel jne, jne. Kultuuriloolised puutepunktid unistuste spordialaga.
Tõenäoliselt pole inimest, keda jalgpall kuidagi puudutanud ei oleks. Nii nagu tänapäeval teatakse Vassiljevit, Poomi või Klavanit, teati esimese vabariigi ajal rahvuskoondises mängivaid Eevat, Eevit ja Etsi. Eevast ehk Eugen Einmannist on kirjutanud Meelis Karmo (“Wabariigi vutituus : Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu”), Eevist ehk Evald Tipnerist on kirjutanud Tiit Lääne (“Magnetkätega mees : Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”). Etsist ehk Eduard Ellmannist veel raamatut ei ole, kuid unistustele järgnes seegi mees.
Annika Hramov
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 