Raamatukava

Archive for 30. okt. 2021|Monthly archive page

„Härra Turner” laupäeval, 6. novembril kell 22.25 ETV-s

In raamatukava on 30/10/2021 at 12:37

Joseph Mallord William Turner oli inglise kunstnik ja üks ajaloo parimaid maastikumaalijaid ja mariniste, tuntud kui „valguse maalija”. Teda peetakse impressionistliku kunsti teerajajaks. Ta sai kuulsaks kiiresti ja valiti Kunstiakadeemia akadeemikuks juba 27 aastaselt.

71-le erinevale auhinnale (nende hulgas 4 Oscarit) nomineeritud ja 20 neist ka võitnud (Oscarit ei tulnud) film on saanud ohtralt kiitust nii kriitikutelt kui vaatajatelt. Film valmis 2014. aastal ja selle stsnarist ja režissöör on Mike Leigh.
Lubatakse värviküllast pilti viktoriaanlikust Inglismaast kunstniku elu lõpuaastail.

Mulle tundub, et mu esimesed kokkupuuted kunstniku nimega ei tule mitte kooliõpingutest, vaid et, et Turnerist oli juttu mingis inglise ilukirjandusteoses, kus tema ja Constable sageli märkimist leiavad. Kirjutis Temeraire võitlust kujutava pildi kohta (või võrreldi mõnda inimest Temerairega?) sundis mind pilti otsima ja nüüd see tulebki mulle kunstniku nime kuuldes esimesena meelde. Päriselt ma kas olen või ei ole Turnerit koos Constable’iga näinud Victoria ja Alberti muuseumis, aga muuseum on nii hõlmamatult suur ja ma keskendusin tookord teistele asjadele, nii et ma pole päris kindel. Ka filmi pole ma enne soovitamist näinud, kuid tutvustused on paljulubavad ja ma loodan parimat.
Kahjuks saab Tartu raamatukogudest Turneri kohta väga vähe juurde lugeda – meil on vaid üks raamat : W. Gaunt „Turner”. Ülikooli raamatukogu avahoidlast saab raamatukese hilisema loomingu kohta. M Bockemühli raamatut „J.M.W. Turner, 1775-1851 : the world of light and color” saab kohapeal lugeda Tartu Kunstimuuseumi raamatukogus.

Temeraire viimast võitlust kujutava maali veebipuldid on nii erinevate värvidega, et sealt valida tundus mõttetu

Esimesel pildil on Turneri autoportree aastast 1799 ja teisel kaader filmist, kunstnikku kehastab Timothy Spall.

Uuemaid teoseid kunstniku kohta tutvustatakse selles artiklis.

Kaja Kleimann

Kunst on ainus pääsetee. Konrad Mägi eluloofilm kolmapäeval, 3. novembril kell 22.55 ja laupäeval 15.35 ETV-s

In raamatukava on 30/10/2021 at 11:10

Marianne Kõrveri dokumentaalfilm räägib maalikunstnik Konrad Mägi (1878-1925) elust ja loomingust. Autori sõnul huvitas teda filmi loomisel ennekõike Mägi vastuoluline ja kohati seletamatu isiksus, mille eri tahud kanduvad üle ka tema loomingusse. Filmi toimetaja on Eero Epner, kes on kirjutanud ka mitmesse keelde tõlgitud raamatu „Konrad Mägi”, millel koos reprodega mahtu üle 500 lehekülje, helilooja Lauri-Dag Tüür, tootja Konrad Mägi Sihtasutus.
Hanno Soans kiidab filmi, kuna „/—/nii pildis kui ka kommentaarides [on] jäetud suisa luksuslikult aega kunstile enesele”, samuti on sellel suurepärased operaatorid – Ants Martin Vahur, Jekaterina Ambramova ja Marianne Kõrver ise. Ilutsemata ilusad on isegi kaadrid intervjueeritavatest.
Hendrik Alla artiklist noppisin välja sellise teabe:
Sel sajandil on Mäge Eesti filmides heldelt kajastatud. 2001. aastal linastus Andres Söödi dokumentaal «Konrad Mägi», 2018. aastal tegi Jekaterina Ambramovna filmi kunstniku isikunäituse auks (mis käis ka Torinos ja sai seal sooja vastuvõtu) ning nüüd käesolev, mis esilinastus ETVs 1. novembril [2020], Mäe 142. sünniaastapäeval. Kahe viimase filmi taga seisab Konrad Mägi Sihtasutus. Oleks vaid teistelgi tähelepanuväärsetel Eesti kunstnikel nii andunud ja varakaid austajaid!

Žanri poolest nimetatakse seda eluloofilmiks, aga vorm on pigem peisaaž kui portree. Rohkem tuleb juttu maalidest ning nende mõjust paljudele inimestele kui mehest, kes need pildid maalis. Filmi koosneb kolmest liinist: aeglaselt liikuv kaamera, mis uurib Mäe maale, intervjuud ekspertide ja kunstiarmastajatega (filmis esinevad Tiina Abel, Tõnu Õnnepalu, Eha Komissarov, Veiko Õunpuu, Jaan Toomik, Hasso Krull, Lauri Sommer, Marek Tamm, Jaan Elken ja Kristi Kongi) ning kunstniku elukäiku konteksti asetavad animatsiooniga vääristatud (animaator Katariin Mudist) ajaloolised fotod ja filmikaadrid.

Eero Epneri raamatut saab Linnaraamatukogust laenutada, samuti on meil Maie Raitari ja Andres Söödi 2011. aastal ilmunud teost “Konrad Mägi. Kunstnik. Looming. Aeg.”.Viimane raamat valiti aasta 25 kauneima raamatu hulka ja tehti ka köitenäitus erinevate nahakunstnike töödest, kes said köitmata poognaid oma nägemuse järgi vormida.

Ülevaate Konrad Mägist kirjutatud raamatutest koos kaanepiltidega saab siit.

Kaja Kleimann

“Viimane duell” Apollo kinodes üle Eesti ja Elektriteatris laupäeval, 30. oktoobril kell 20:15

In raamatukava on 28/10/2021 at 17:33

Kuigi tänapäeval on duellid väga haruldased, siis kuni XIX sajandi lõpuni olid need küllaltki levinud nii aadlike, ohvitseride kui tudengite hulgas. Kuulsamate duellantide hulka kuuluvad Ameerika Ühendriikide üks asutajatest Alexander Hamilton, Saksamaa riigikantsler ja Saksamaa ühendajana tuntud ning ka Eestis käinud Otto von Bismarck ning vene luuletajad: duellil hukkunud Mihhail Lermontov ja duelli käigus saadud vigastustesse surnud Aleksander Puškin. Nüüd on kinodesse jõudnud tõsielul põhinev film viimasest riigi poolt sanktsioneeritud duellist 14. sajandi lõpu Prantsusmaal.

Filmi lavastajaks on Ridley Scott, kelle käe all on valminud sellised kassahitid nagu seda on “Gladiaator”, “Alien”, “Blade Runner”, “Black Hawk Down”, “Marslane” ja paljud teised. Ka duelli temaatika ei ole talle võõras — 1977ndal aastal valmis tema käe all film “The Duellists”. Stsenaariumi autoriteks on varem filmi “Hea Will Hunting” stsenaariumi eest Oscari võitnud sõbrad Ben Affleck ja Matt Damon, ning oma esimese suurfilmi stsenaariumiga debüteeriv Nicole Holofcenter. Kesksetes osades astuvad üles Hollywoodi staarid Matt Damon (“Ocean’s 11”, “Hea Will Hunting”, “Seersant Ryani päästmine”, “Bourne identiteet”, “Marslane” jpt), Adam Driver (“StarWars” osad 7-9, “Abielu lugu” jt.), Ben Affleck (“Hea Will Hunting”, “Armageddon”, “Pearl Harbour”, “Argo”, “Kadunud” jpt.) ja siiani peamiselt seriaalides kaasa teinud Jodie Comer.

Filmi tutvustatakse järgmiselt: “Film, mis põhineb tõestisündinud lool, võtab fookusesse Prantsusmaa ajaloo viimase kõrgeima riigivõimu poolt sanktsioneeritud duelli, kus ristasid relvad Jean de Carrouges (Matt Damon) ja Jacques Le Gris (Adam Driver), kaks sõpra, kellest said tulised rivaalid. Kui Carrouges’i abikaasa Marguerite (Jodie Comer) satub Le Grisi armutu ja ootamatu kallaletungi ohvriks, otsustab naine mitte vaikida ja süüdistab Le Grisi enda vägistamises kuigi mees need süüdistused varmalt tagasi lükkab. See vapper vastuhakk toonastele seadustele ja käitumisnormidele seab aga tema enda elu surmaohtu. Kui Carrouges seejärel Le Gris’le väljakutse esitab ning ta kuni ühe osapoole surmani kestvale duellile kustub, võetakse seda kui kõigevägevama kohtumõistmist, kus õigus jääb sellele, kes duellis ellu jääb. Seega – kui Le Gris peaks Marguerite’i abikaasa duelli käigus tapma, tähendaks see mehe süütust ning naist ennast ootaks „valevandumise“ eest surmanuhtlus…”

Stsenaarium põhineb Eric Jageri samanimelisel raamatul, mis ilmus 2005 aastal. Loo keskmes on duellil elu ja surma peale võitlevad Normandia rüütel Jean de Carrouges ja mõisahärra Jacques Le Gris. Carrouges ütleb, et Le Gris vägistas tema abikaasa, mida Le Gris eitab.

Filmi tegevus on jagatud kolmeks osaks, kus iga osapool esitab enda versiooni sündmustest. Iga loo pikkuseks on umbes 40 minutit ning lõpus on duell ja loo lahendus. Peab kindlasti ära mainima ka seda, et filmis on omajagu verd ja vägivalda ning samuti taotluslikult häiriv vägistamisestseen.

Ajalooliste filmide fännidele kindlasti pakuvad silmailu ajastule kohased kostüümid ja detailne Pariis, elamud, sillad ja isegi hambad (mis tihti Hollywoodi filmides ununevad).

Keeruline lugu veel keerulisema stsenaariumiga, kuid mis peegeldab ka tänapäevaseid probleeme ajaloolise peegli kaudu.

Kes aga soovib filmi eel või järel tutvuda ka vastavasisulise kirjandusega, siis soovitan lugeda filmi aluseks oleva Eric Jager’i 2008 aastal ilmunud raamatut “Viimane duell: Tõsilugu kuriteost, skandaalist ja kohtuduellist keskaegsel Prantsusmaal”. Inglise keelest tõlkinud Kristjan Tedre (originaali pealkiri: The last duel: a true story of crime, scandal, and trial by combat in medieval France).

Raamatu tutvustus: “”Viimane duell” on haarav tõsilugu viimasest sanktsioneeritud kahevõitlusest 14. sajandi lõpu Prantsusmaal – ajastul, mil avalikud hukkamised võtsid rahvaliku meelelahutuse vormi ja abielunaist peeti mehe eraomandiks. Lisaks kohtuprotsessile kirjeldab autor värvikalt tolleaegset igapäevaelu ning õigusemõistmise iseärasusi, keerukaid võimusuhteid ja õukondlaste vahel valitsenud rivaliteeti”

Eric Jager on anglosaksi ja keskaegse inglise kirjanduse ning kirjandusteooria professor California Ülikooli Los Angeleses. Temalt on veel ilmunud “Blood Royal: A True Tale of Crime and Detection in Medieval Paris”, “The Book of the Heart”, “The Tempter’s Voice: Language and the Fall in Medieval Literature” ning arvukalt artikleid teadusajakirjades.

Marite Lõokene

„Vee peal” Tartu kinodes

In raamatukava on 23/10/2021 at 09:03

Tutvustus kinokavas: „Vee peal” on terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu, taustaks kaheksakümnendate alguse Võru kurbnaljakas õhkkond, kus probleemide eest pole põgeneda mujale kui Tamula järvele kala püüdma. Andres (Rasmus Ermel) on poiss, kelle elus näib olevat probleeme ja muresid küllaga – ema on hüpanud Rootsi, isa omakorda kadunud Venemaa avarustesse, koolis on asjad pilla-palla ja teda kasvatav vanaisa on aga vahel liigagi varmas rihma järele haarama. See kõik on aga kukepea elu esimese armumise kõrval. Kuidas olla, mida teha, mida õigel hetkel öelda? Ja millal on see õige hetk? Kui endal neid teadmisi napib, siis tuleb „hüva nõu“ saamiseks pöörduda inimeste poole, kes käepärast võtta. Õnnetuseks ei taha tagasihoidlik Kolla kuulda millestki peale kalastamise ja ka äsja vanglast vabanenud Valter (Marko Matvere) ei pruugi olla see kõige õigem armuasjade ekspert…

Filmi „Vee peal“ aluseks on Olavi Ruitlase samanimeline romaan. Kui läksin seda filmi Tartu Elektriteatrisse vaatama, siis enne filmi öeldi sissejuhatuseks, et see on lähiaja parim kodumaine film. Filmi lõppedes sain ma ainult nõustuda. Nagu kirjutas Kaupo Meiel oktoobrikuu ajakirjas “Teater. Muusika. Kino“, annab kodumaise väärtkirjanduse toomine kinolinale kirjandusele lisamõõtme ning parimal juhul jäävad raamat ja film omaette taieseks. Minu arvates antud juhul täpselt nii ongi, raamat ja film küll täiendavad üksteist, kuid siiski on ka mõlemad eraldi vaadeldavad teosed, isegi kui filmi stsenaariumi kirjutas raamatu autor ise.

See film on oma olemuselt kogupere film, kuigi ka siin on mõned stseenid nii karmi kohtlemist kui ka paljaid kehi (seetõttu ametlikult alla 12- aastastele mittesoovitav). Siiski kui koos lapsevanemaga vaadata ja arutada, et kui sarnane või erinev on nende lapsepõlv, on see igati sobilik ka veidi nooremale eale. Eks olemata ajast või asukohast on igale lapsele vaja oma erilist kohta, kus ta saab tunda end hästi ja turvaliselt. Olgu selleks siis kodu toetavad seinad või hoopis vee peal koos esmapilgul veidi veidrate kaaslastega (nt hullupaberitega külatolaga). Alles kujunevad isiksused on tihti siirad ning tunnetavad maailma eelarvamustest vabamalt ning on seetõttu altimad sattuma erinevatesse sehkendustesse (nt pärnaõite korjamine riietuskabiini kohal) kui ka leidma ootamatuid lahendusi (vanaisa tervenemise nimel õppida ainult headele hinnetele või pudru asemel talle haiglasse enda püütud kala viia). Kindlasti pole see muutunud ka tänapäeval, võib-olla ainult võimalusi on rohkem. Seega on ühe noore kujunemislooga lihtne samastuda nii tänastel noortel kui ka nostalgiliselt meenutada möödunut nende vanematel.

Murdeeale vastu minnes on nii noorukil endal kui ka lapsevanemal igati mõistlik korrata mõtet raamatu lõpust: „Ma tulen välja. Jah, kindlasti. Kõik tulevad. On omadega välja tulnud!“ See lause võib anda vihje filmi veidi ootamatule lõpule. Või siis mitte…

Lõpetuseks lisan hoopis mõned raamatusoovitused kaladest, kalapüügist ja kalaroogadest, sest hoiatan, et film võib tekitada kalaisu ja raamat huvi Eesti kalade kohta üldisemalt.

Klaari Tamm

„Birdy” reedel, 22. oktoobril kell 21:35 ETV2-s

In raamatukava on 20/10/2021 at 22:10

Tutvustus telekavas: William Whartoni allegoorilisel romaanil põhineva filmi lavastas Alan Parker, võites 1985. aastal Cannes’i filmifestivalil žürii eriauhinna. Kaks lapsepõlvesõpra, keda kehastavad Nicolas Cage ja Matthew Modine, on pöördunud tagasi Vietnami sõjast. Sõtta kisti nad otse Philadelphia äärelinna tagahoovidest. Sõda on kummassegi jätnud kustumatud jäljed — üks on saanud füüsilisi vigastusi, teisel aga on psüühika paigast ära.

Õhtuleht annab teada, et film „Birdy”  põhineb William Whartoni samanimelisel romaanil (mis on kättesaadav n Tartu Ülikooli raamatukogus). Filmi põhiteemaks on Vietnami sõjast saadud traumad, kus füüsiliselt viga saanud Al (Nicolas Cage) püüab oma lapsepõlvesõpra Birdy (Matthew Modine), kelle sisemaailm on täielikult segi paisatud, tagasi tuua reaalsesse maailma. Samas tuleb ka Alil endal leida psühholoogilisi põhjuseid, miks ta on liialt lasknud oma elu üle teistel otsustada. (Õhtuleht 1.06.1998)

Vietnami sõda oli mitmes mõttes märgilise tähendusega, sest kaotused olid kohutavad. Kahe aastakümne jooksul, kui kokkupõrked toimusid, hukkus umbes 5 miljonit inimest, kuid sellele lisandusid veel veteranid, kes olid saanud nii füüsilisi kui ka vaimseid vigastusi. Kuna ameeriklased olid põhimõtteliselt sõja kaotanud, siis ei võetud neid noori (sõdurid olid keskeltläbi kõigest 19 aastat vanad) juubeldusega vastu, vaid pigem põlastuse või apaatsusega. See süvendas veelgi veteranide sõjast tingitud psüühikahäireid. Nad eraldusid ühiskonnast ja püüdsid enesehävituslikul moel oma probleemidega toime tulla. Umbes 850 000 Vietnami veterani, kes kannatasid post-traumaatiline stressihäire (PTSH, rahvusvaheline lühend PTSD) (https://peaasi.ee/post-traumaatiline-stressihaire/) all, ei saanud riigilt esmalt mingit abi, alles 1980. a keskpaigas hakati professionaalsete psühhiaatrite ringkonnas nende probleemidele tõsisemalt tähelepanu pöörama. (Andrew Wiest „Vietnami sõda 1956-1975”, lk 90-96)

Ometi sai seesama kohutav sõda ajendiks, et sõdurite „nähtamatutest haavadest” hakati rohkem kõnelema ning nn Vietnami-järgsest sündroomist kasvas välja üldisem diagnoos PTSH, mis lisati 1980. aastal omaette diagnoosina vaimsete häirete diagnostilisse ja staatilisse manuaali (ajakiri Sõdur nr 5 2016 „Nähtamatud haavad. Sõjategevuse mõju sõdurite vaimsele tervisele”)

Kõik need sündmused pole siiski kauged ja võõrad ka tänapäeval, sest „nähtamatu vaenlane” ründab meid endiselt halastamatult. Isegi kui otsest sõjaohtu paljudes riikides pole, siis järjest enam kõneletakse covid-19 pandeemiast tingitud post-traumaatilisest stressihäirest ning seda jällegi eelkõige eesliinitöötajate ning nende perede seas (pikemalt näiteks selles 9 autoriga artiklis “Risk of Developing Post-traumatic Stress Disorder in Severe COVID-19 Survivors, Their Families and Frontline Healthcare Workers: What Should Mental Health Specialists Prepare For?“).

Oktoober on vaimse tervise kuu. Vaata lähemalt www.vatek.ee/.

Klaari Tamm

“Libahundid meie seas” Tartu kinodes

In raamatukava on 12/10/2021 at 18:50

Vahelduseks üks film videomängu põhjal. Kuidas see nüüd siia blogisse sobib? No ma lugesin mingit ameeriklaste ulmekirjanduse ülevaadet, kus võeti niimoodi lõdva randmega filmistenaariumid ja videomängude sriptid ka kampa ja kuigi ma ise seda just kirjanduse hulka ei arva, siis vahel võib seda kõike ju ka nii laialt võtta. Mängu ma mänginud ei ole ja ega mul ei mängu ega filmi sissse usku ka eriti pole, aga võib-olla on huvitav.

Aga miks mulle see film kavast silma jäi, oli see, et pealkirjas on sees sõna “libahunt” ja libaloomade teema on mulle ikka huvi pakkunud. Libaloomad võivad olla sedapidi, et inimesed muutuvad ajutiselt või püsivalt loomaks (hundiks või karuks või millekski muuks) või siis mõni loom (hunt, rebane, hüljes, mõni muu loom) muutub ajutiselt või püsivalt inimeseks. Ulmekirjanduses kasutatatakse libalooma tihtipeale inimpsühholoogia eri tahkude avamiseks või sotsiaalsete ebakohtade rõhutamiseks. Lihtsalt meelelahutuseks muidugi ka :)

Valik raamatuid, kus on libalooma teemaga mängitud:

Üks täitsa tore koolitöö libahundimotiivi kasutusest kirjanduses: Brita Lubi “Libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni

Mõned libahundi jutud Reaktorist: Helen Käit “Libahundi päevik“, Tuuli Tolmov “Mis vaevab hundi südant” ja Triinu Meres “Nahk“.

Valik libahundi luuletusi Luuleleiu blogist: Mario Kivistik “Libahundi surm”, Mari Vallisoo “Mineja” ja Eda Ahi “Tiina”.

Ja kuna see Ave Alavainu “Libahundilaul” on koos paljude ballaadidega vabalt võrgust saada, siis ma selle kopipeistin siia tervikuna:

 

Ave Alavainu

Libahundilaul


Libahundiks, libahundiks läheb ainult see,
kelle kõrval süvaunne
õhtul vajub mees.
Libahundiks läheb see,
kel pole karta surma
ja ta ainult meeleheitest
nõrku maha murrab.

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi,
kuid ta hoolimata kõigest
julma mängu mängis —
üle mehe magava
ja üle sängi ääre
astus, hundinaha võttis
ja läks metsa äärde.

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist,
sest nad lõhnast, jala-astest
tundsid perenaist.
Sellel ööl ta maha murdis
kogu oma karja.
Hommikul ta oma mees
ta kuritegu varjas:

Tema naine, tema naine oli kogu aja
tema kaisus, tema kaenlas,
tema rinna najal;
tema naisel pole iial
nõnda terveid hambaid,
et ta suudaks ühe ööga
murda sadu lambaid!

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng:
ikka sama hundinahk
ja ikka sama säng.
Nõnda kordus tapatöö
veel väga mitmes karjas,
kuni naine otsustas,
et enam ta ei varja.

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva,
hundisaba kaela ümber
põimis talle õrnalt,
iseenda jaoks tal oli
hambus hõbekuul,
hundikeelne hauakõne
oli valmis suul…

— — — — — — — — —
Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees:
kähku olid rõivad seljas,
kähku lipski ees,
tõusis, võttis kerge eine,
rubladega mängis,
AGA MITTE ÜHTE PILKU
TA EI HEITNUD SÄNGI.

Naisel lõpuks, naisel lõpuks
kõigest villand sai:
hundinaha selga jättis,
läks ja hundiks jäi.


kogust “Veel üks võimalus” (1982)

Tiina Sulg

 

“007: Surm peab ootama” kinodes

In raamatukava on 07/10/2021 at 18:36

Mõne aasta pärast möödub esimese James Bondi seiklustest rääkiva raamatu, “Casino Royale“, ilmumisest 70 aastat. Juba järgmisel aastal saab 60 aastaseks esimene Bondi film “Dr. No”, mis esilinastus 5. oktoobril 1962. aastal. Rohkem kui pool sajandit väldanud spiooniseikluste jooksul on nimitegelast praeguseks ametlikult kehastanud 6 näitlejat: Sean Connery (1962-1967, 1971 ja 1983), George Lazenby (1969), Roger Moore (1972-1985), Timothy Dalton (1986-1994), Pierce Brosnan (1994-2004) ja Daniel Craig (2005-2021). Mitteametlikuks osatäitjaks võib lugeda ka David Niveni, kes oli Bondi looja Ian Flemingu lemmik ning, kellega vändati 1967. aastal “ametlike” Bondi-filmide hulka mitte kuuluv “Casino Royale”. Bondi-filmide nimekirja täieõiguslikuks liikmeks sai “Casino Royale” alles 2006. aastal. Ühtlasi oli see film ka Daniel Craigi Bondi-debüüt. Käesolev film, mis pidi algselt linastuma novembris 2019, kuid sai algselt Danny Boyle’i lahkumise ning siis juba globaalse pandeemia tõttu korduvalt edasi lükatud, on aga Daniel Craigi hüvastijätt Bondiga. Ja see hüvastijätt on plahvatuslik!

Minu jaoks on see teine Bondi-film, mida jõudsin kinno vaatama. Vähemalt peaks olema. Vist … Mul nimelt tekkis just kahtlus, et on täiesti võimalik, et nägin kinos ka Pierce Brosnani viimast ülesastumist James Bondina filmis “Surra veel üks päev” (Die Another Day, 2000). Aga tegelikult pole see üldse oluline, sest peale “Spectre’i” ja 67. aasta “Casino Royale” on mul kõik ülejäänud Bondi-filmid mitu korda vaadatud.

Millest siis alustada? Võiks ju algusest? Ehk siis “Surm peab ootama” ja ka kõigi teiste Bondi-filmide üheks efektsemaks osaks on kindlasti intro, mis on alati täiesti omaette kinoelamus. Nii ka see kord. Korralikult bondilik, taustal laul “No Time To Die” Billie Eilishi esituses. Kusjuures, huvitav faktikild: filmi algne helilooja Dan Romer lahkus loominguliste eriarvamuste tõttu ning tema asemele tuli Hans Zimmer. Eriliseks teeb selle aga tõsiasi, et see oli esimene Bondi-sarja film, mille helilooja vahetus peale võtete lõppu toimetamise ajal.

Lisaks James Bondi kehastajale on iga Bondi-filmi oluliseks osaks ka Bondi-tüdruk. Nii on see olnud alates Ursula Andressi Honey Ryderist ning loodetavasti jääb ka edaspidi. Ma nimelt tahaks uskuda, et vähemalt James Bondi puhul jääb praegu moodne meesrolli muutmine naisrolliks tegemata. Bond, James Bond peaks ikka jääma Bond, James Bondiks.

Aga siis tüdrukutest — nendega selles filmis tagasi ei hoitud! Lausa kolm tükki — ei mina aru saa, kes neist siis see ametlik oli? Léa Seydoux Madeleine Swannina, Lashana Lynch Nomi ehk uue 007na ning Ana de Armas Palomana. See viimane avaldas mulle neist kolmest kõige rohkem muljet – kaunis ning kohe kindlast märgatavalt oskuslikum kui “kolm nädalat ettevalmistuskoolitust” lubada võiks. Aga üldiselt jah, erinevalt ehk nii mõnestki varasemast Bondi-filmist, võib vist selle kohta küll öelda, et ükski Bondi-tüdruk selle filmi valmimise juures kannatada ei saanud.

Üldiselt oli see aga täiesti tavaline Bondi-film. Oli James Bond, küll veidi ajast räsitud, reetmistest raputatud ning rahu ja vaikust ihkav, aga ikkagi Bond. Olid põhjused, miks vaiksest elust tagasi möllu ja plahvatuste juurde pöörduda. Olid vanad sõbrad ja vanad vaenlased. Muidugi ka uued vaenlased, kes peegeldades tänapäeva maailma muutunud olusid, olid hoopis erinevad vanadest klassikalistest kurjamitest. Kihte ja üllatavaid pöördeid jagus peaaegu et kogu filmiks. Kohati tundus asi küll veidi venivat, aga lõpuks jõudsime ilusti ka lõpplahenduseni. Ja nagu juba vihjatud sai, oli see lõpplahendus plahvatuslik. Daniel Craig tegi oma publikule viimase ja võimsa kummarduse Bondina, James Bondina.

Nüüdseks pea 60 aasta jooksul on James Bondi filmide vaatajate ette toomisele kulutatud miljardeid, kassatulu on olnud veelgi suurem. Iga Bond on olnud isenägu ning nendega koos on muutunud ka Moneypenny, M, Q, Felix Leiter ja teised. Mis toob tulevik? Ei tea. Nüüd, kui Daniel Craig on Bondiga hüvasti jätnud, on oluline hoopis teine küsimus: Kellest saab järgmine Bond?

Trailer:

Muusika video:

Irina Möldre

“Düün” kinodes

In raamatukava on 03/10/2021 at 21:05

Kinokülastajal võib saalist lahkudes tekkida tunne, et midagi nagu jäi puudu.. Tahaks extended editionit.. Samas võib vaielda, et hea linateos hakkabki alles siis tõeliselt pihta, kui lõputiitrid juba jooksevad. Muidugi tahaks lavastajalt küsida, et jou Villeneuve, sul on nüüd Blade Runner tehtud, Düün on tehtud.. Kuhu edasi? Kui kõiki rehkendusi ei jõua, tee pooled – aga hästi. See pool on laitmatu. Tervikliku elamuse saab muidugi ainult kinosaalis. Pärast pooletunnist kassahittide treilerite vaatamist tuleb Villeneuve pildi- ja Zimmeri helikeel eriti erksalt esile. Ja midagi nii tüünet pole ma veel näinud!

Mõned arvustajad kurdavad, et rollisooritused pole “sügavad” ja tegelastevahelistele suhetele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Ma kardan, et siin ei suuda kriitikud kõrbeplaneedi oludega kohaneda. Kosmoseimpeeriumi kõrgete kodade esindajad ja eriti ohtliku Arrakise nomaadidest elanikud suhtuvad saatusesse filosoofilise stoilisusega. Erinevalt Disney printsessidest ei tea düüni lapsed, mis on lapsepõlv. Ei teagi, kas see kõneleb laste küpsusest või täiskasvanute lapsikusest, et nii küps kompositsioon suutis end suruda turule, mida kontollib laste maitse.

Frank Herberti “Düüni” sarja leiad raamatukogust.

Sander Kaasik