Kinokülastajal võib saalist lahkudes tekkida tunne, et midagi nagu jäi puudu.. Tahaks extended editionit.. Samas võib vaielda, et hea linateos hakkabki alles siis tõeliselt pihta, kui lõputiitrid juba jooksevad. Muidugi tahaks lavastajalt küsida, et jou Villeneuve, sul on nüüd Blade Runner tehtud, Düün on tehtud.. Kuhu edasi? Kui kõiki rehkendusi ei jõua, tee pooled – aga hästi. See pool on laitmatu. Tervikliku elamuse saab muidugi ainult kinosaalis. Pärast pooletunnist kassahittide treilerite vaatamist tuleb Villeneuve pildi- ja Zimmeri helikeel eriti erksalt esile. Ja midagi nii tüünet pole ma veel näinud!
Mõned arvustajad kurdavad, et rollisooritused pole “sügavad” ja tegelastevahelistele suhetele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Ma kardan, et siin ei suuda kriitikud kõrbeplaneedi oludega kohaneda. Kosmoseimpeeriumi kõrgete kodade esindajad ja eriti ohtliku Arrakise nomaadidest elanikud suhtuvad saatusesse filosoofilise stoilisusega. Erinevalt Disney printsessidest ei tea düüni lapsed, mis on lapsepõlv. Ei teagi, kas see kõneleb laste küpsusest või täiskasvanute lapsikusest, et nii küps kompositsioon suutis end suruda turule, mida kontollib laste maitse.
Frank Herberti “Düüni” sarja leiad raamatukogust.
Sander Kaasik
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 