Raamatukava

„Vee peal” Tartu kinodes

In raamatukava on 23/10/2021 at 09:03

Tutvustus kinokavas: „Vee peal” on terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu, taustaks kaheksakümnendate alguse Võru kurbnaljakas õhkkond, kus probleemide eest pole põgeneda mujale kui Tamula järvele kala püüdma. Andres (Rasmus Ermel) on poiss, kelle elus näib olevat probleeme ja muresid küllaga – ema on hüpanud Rootsi, isa omakorda kadunud Venemaa avarustesse, koolis on asjad pilla-palla ja teda kasvatav vanaisa on aga vahel liigagi varmas rihma järele haarama. See kõik on aga kukepea elu esimese armumise kõrval. Kuidas olla, mida teha, mida õigel hetkel öelda? Ja millal on see õige hetk? Kui endal neid teadmisi napib, siis tuleb „hüva nõu“ saamiseks pöörduda inimeste poole, kes käepärast võtta. Õnnetuseks ei taha tagasihoidlik Kolla kuulda millestki peale kalastamise ja ka äsja vanglast vabanenud Valter (Marko Matvere) ei pruugi olla see kõige õigem armuasjade ekspert…

Filmi „Vee peal“ aluseks on Olavi Ruitlase samanimeline romaan. Kui läksin seda filmi Tartu Elektriteatrisse vaatama, siis enne filmi öeldi sissejuhatuseks, et see on lähiaja parim kodumaine film. Filmi lõppedes sain ma ainult nõustuda. Nagu kirjutas Kaupo Meiel oktoobrikuu ajakirjas “Teater. Muusika. Kino“, annab kodumaise väärtkirjanduse toomine kinolinale kirjandusele lisamõõtme ning parimal juhul jäävad raamat ja film omaette taieseks. Minu arvates antud juhul täpselt nii ongi, raamat ja film küll täiendavad üksteist, kuid siiski on ka mõlemad eraldi vaadeldavad teosed, isegi kui filmi stsenaariumi kirjutas raamatu autor ise.

See film on oma olemuselt kogupere film, kuigi ka siin on mõned stseenid nii karmi kohtlemist kui ka paljaid kehi (seetõttu ametlikult alla 12- aastastele mittesoovitav). Siiski kui koos lapsevanemaga vaadata ja arutada, et kui sarnane või erinev on nende lapsepõlv, on see igati sobilik ka veidi nooremale eale. Eks olemata ajast või asukohast on igale lapsele vaja oma erilist kohta, kus ta saab tunda end hästi ja turvaliselt. Olgu selleks siis kodu toetavad seinad või hoopis vee peal koos esmapilgul veidi veidrate kaaslastega (nt hullupaberitega külatolaga). Alles kujunevad isiksused on tihti siirad ning tunnetavad maailma eelarvamustest vabamalt ning on seetõttu altimad sattuma erinevatesse sehkendustesse (nt pärnaõite korjamine riietuskabiini kohal) kui ka leidma ootamatuid lahendusi (vanaisa tervenemise nimel õppida ainult headele hinnetele või pudru asemel talle haiglasse enda püütud kala viia). Kindlasti pole see muutunud ka tänapäeval, võib-olla ainult võimalusi on rohkem. Seega on ühe noore kujunemislooga lihtne samastuda nii tänastel noortel kui ka nostalgiliselt meenutada möödunut nende vanematel.

Murdeeale vastu minnes on nii noorukil endal kui ka lapsevanemal igati mõistlik korrata mõtet raamatu lõpust: „Ma tulen välja. Jah, kindlasti. Kõik tulevad. On omadega välja tulnud!“ See lause võib anda vihje filmi veidi ootamatule lõpule. Või siis mitte…

Lõpetuseks lisan hoopis mõned raamatusoovitused kaladest, kalapüügist ja kalaroogadest, sest hoiatan, et film võib tekitada kalaisu ja raamat huvi Eesti kalade kohta üldisemalt.

Klaari Tamm

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: