Raamatukava

Archive for 27. nov. 2021|Monthly archive page

„Teemaõhtu. Meenutades Gunnar Grapsi” pühapäeval, 28. novembril alates 19.30 ETV2-s

In raamatukava on 27/11/2021 at 11:42

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja

Kuid hingamis kahinat on kuulda seal

Kas on keegi eksinud teelt

Või üksik mööduja

Jääb öösse puhkab jalgu

Või hoopis viirastuse need

õud saladuslik näib

üks kummaline valgus

(Gunnar Graps „Valgus”)

Käesoleva aasta 27. novembril oleks legendaarne roki – ja bluusimees Gunnar Graps saanud 70-aastaseks. Kahjuks kustus tema maine valgus liiga vara ning nüüd saame teda imetleda üksnes läbi tema loomingu, mis „hinges iial ei vaibu…”.

Gunnar Grapsi hüüti ka raudmeheks, ühe tema tuntuma loo järgi, aga teda lähemalt tundunud pereliikmed ja sõbrad on leidnud, et tegelikkus oli midagi muud. Ta oli väga tundlik ning ei olnud väga meisterlik meeleolude varjaja – ta näost oli võimalik kõik välja lugeda (õetütar Gaida, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”).

Raudmehe kuvandit ei kinnita ka tema huvi kõige üleloomuliku vastu. Ta rääkis pidevalt oma UFO-vaatlustest ning soovist näha emalaeva, mis viib ta siit pakku (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Seetõttu ei ole ka imestada, et tema muusika kõlab eestimaisetes ulmefilmides „Soolo” (1979) ja „Pulmapilt” (1980). Esimeses neist, kus on kasutatud Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm” (kogumikust „Õudne Eesti : valimik eesti õudusjutte“, Tallinn: Varrak 2005) motiive, on Grapsil ka episoodiline roll – üllatus, üllatus – tulnukana.

1985. aasta suvel sai Gunnar Graps juba peaosa Mosfilmis „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”), mille sisuks on armastuslugu baleriini ja muusiku, ansambli Praam muusikalise juhi vahel. Kahjuks pole seekord filmimuusika Grapsi kirjutatud (helilooja Maksim Dunajevski), vaid tema ansambli Magnetic Bandi (tegelikult kandis selleks ajaks tema bänd nime Gunnar Grapsi Grupp ehk GGG) lugusid saab üksnes kuulata lavalt, kui nad esitavad film jaoks stseeni kontserdist Pirita kloostris. Samas ei pruugi see olla suur kaotus, sest filmi peetakse üsna keskpäraseks ning pole hiljem Eestis eriti näidatud. Ka seekord jääb ta teemaõhtu programmist välja.

Programmi mahub siiski lisaks eelpool mainitud kahele eestimaisele filmile ka saateid (sh Vahur Kersna teledokumentaal „Gunnar Graps. Trubaduur magistraalil” ) ning loomulikult rohkelt Gunnar Grapsi muusikat.

Mina valisin muusikapalaks „Pilved kuuvalgel”, mis on sündinud Villem Grünthal-Ridala luuletusest „Pilved kuuvalges” (kogumikust „Meretäht”, Tartu: Noor-Eesti, 1935 ). See laul iseloomustab tema seletamatut püüdu tabada oma elus ja loomingus miskit seletamatut, mis jääb teisele poole meie mõistmise väravaid (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Lõpuks ta ka selle saavutas, sest lisaks ebamaisele valgusele tema esitustes, on taevas alates aastast 2017 temanimeline asteroid.

Klaari Tamm

“Ootus” laupäeval, 27. novembril kell 18:00 Athena Keskuses

In raamatukava on 24/11/2021 at 14:48

Tutvustus PÖFFi lehel:

Produktiivne ja rahvusvaheliselt tuntud Soome režissöör Aku Louhimies („Rahutud“, „Paha maa“, „Tundmatu sõdur“ jpt), kes mullu viis Eestis läbi ka oma spioonipõneviku „Omerta 6/12“ võtted, on koroona tingimustes otsustanud läheneda filmitegemisele keskkonnateadliku pioneerina, tehes esimese Soome filmi, kus keskkonda paisatud süsinikukogus on viidud miinimumini, ning kasutades selleks nii näitlejate kui ka tehnilise poole pealt minimaalset võttetruppi ja valmistades kohalikest toorainetest taimetoitu. Filmi idee autor, kaasstsenarist ja peaosatäitja Inka Kallén viis muuhulgas ise läbi igahommikused joogatunnid ning küpsetas iga päev võttetrupile.

Film põhineb Soome kirjaniku Juhani Aho romaanil „Õpetaja proua“, kuid tegevus on toodud kaasaega. Ka tänapäeval peab naine endalt küsima: kas ma julgen olla iseenda vastu läbinisti aus? Pingelises armukolmnurgas juhatab naise vabastava tõeni tema seksuaalsus, ühtaegu toores ja hingeline, hoolimatu ja õrn.

Soome saarestiku võluvas looduses kuumust õhkavate kaljude taustal leiab aset kirglik reetmine, mis leiab lõpuks mõistmist ja aktsepteerimist ning nii jäädakse läbi pimeda sügise ja kõleda talve uue kuuma suve ootele.

Dagmar Raudam

Juhani Aho raamatu leiab Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast.

Sander Kaasik

“Armas Thomas” kolmapäeval, 24. novembril kell 18:00 Athena Keskuses

In raamatukava on 22/11/2021 at 17:02

Tutvustus PÖFFi lehel:

Ida-Saksa kirjaniku ja filmimehe Thomas Braschi võitlused on vormitud poeetiliseks ja lummavaks kinematograafiliseks teekonnaks, mis räägib kunstnikust ja 20. sajandist tema elueal.

Ida-Saksamaa on alles lapsekingades riik, kuid Thomas Brasch on juba heidiku staatuses. Tema isa tahab aidata uut Saksamaad üles ehitada, kuid vanem poeg Thomas eelistaks kirjaniku ametit. Ta on järjekindel, ühtaegu nii unistaja kui ka mässaja. Braschi esimene näidend saab lavastuskeelu ning varsti pärast seda visatakse ta filmikoolist välja. Kui Nõukogude Liidu tankid 1968. aastal läbi Praha veerevad, korraldab Thomas koos kaastudengitega ülestõusu Berliini tänavatel. Isa teatab temast julgeolekule ja Thomas satub vanglasse. Pärast tingimisi vabastamist hakkab ta kõvasti tööd tegema, armastab ja kannatab ning kirjutab armastusest, ülestõusust ja surmast. Kuna pole lootustki, et teda Ida-Saksamaal kuulda võetaks, otsustab Thomas koos armastatud naisega lahkuda kodumaalt, mis neid kunagi omaks ei võtnud. Läänes saab ta kuulsaks ja tema raamatutest saavad menukid; tema filme kutsutakse kaks korda Cannesi filmifestivalile. Kuid Brasch keeldub võõrandumast ning naaseb pärast Berliini müüri langemist Ida-Berliini.

Režissöör Andreas Kleinert ei järgi eluloofilmi tavapäraseid reegleid; ta on vorminud Braschi biograafiast kummarduse kunstile ja selle võimule midagi muuta. Imelise pildikeelega mustvalges filmis vahelduvad kaadrid reaalsuse ja palavikulise unenäo vahel.

Christoph Gröner

Tartu Linnaraamatukogus Thomas Braschi raamatuid küll pole, aga hea tahtmise juures midagi kuskilt ikka leiab.

Sander Kaasik

“Sparksi vennad” reedel, 19. novembril kell 18.45 Elektriteatris

In raamatukava on 15/11/2021 at 13:09

Kui asnsambel “Sparks” korraga ette ei tule, siis järgnev video peaks küll kellukesed helisema panema.

Ja tegu pole ühe hiti imega, vaid 25 plaaditäit oma ajast pisut ees oleva muusikat salvestanud tänase päevani tegutseva duoga.

PÖFFi leht jutustab juurde:

Kuidas saab üks popbänd olla samaaegselt üliedukas, alahinnatud, ülimalt mõjukas ning kriminaalselt unustuste hõlma vajunud? Seda pärast umbes 50 tegutsemisaastat, 25 stuudioplaati ja 250 salvestatud laulu? Kuidas saab olla oma žanris teerajaja, kui Pet Shop Boys pole üheski intervjuus neid oma mõjutajana maininud, sellise küsimuse peale alati nina kirtsutades?

Nüüd saame vastused pea kõigile nendele küsimustele, sest selle ansambli suur fänn filmivirtuoos Edgar Wright („Shaun of the Dead“, „Hot Fuzz“) on kogunud kaamerate ette kõik omataolised fännid ning kaevanud end läbi üüratust kogusest arhiivimaterjalist, et natukenegi eemaldada salapäraloori koosluselt nimega Sparks.

Filmis saavad sõna bändi sellised suured austajad nagu Flea, Beck, Jason Schwartzman või Neil Gaiman ning Wright viib vaatajad ‒ kes muide ei pea üldse olema selle bändi austajad ega isegi mitte sellest kooslusest varem midagi kuulnud ‒ kummalisele odüsseiale läbi aastakümnete, teejuhtideks ekstsentrilised vennad Ron ja Russell Mael, kes on omalt poolt panustanud muusika värvikasse ajalukku ansambliga, mille puhul on väga suur tõenäosus, et tegu on sinu lemmikbändi lemmikbändiga… Kas on lihtsalt kokkusattumus, et „This Town Ain’t Big Enough For the Both of Us“ nägi ilmavalgust aastapäevad enne seda, kui näiteks Queen oma „Night at the Opera“ kauamängivaga rahva ette astus? Võib-olla…

Kohustuslik eelsoojendus enne seda, kui dünaamiline duo Ron ja Russell järgmisel aastal Tallinna saabub.

Film kuulub aasta parima dokumentaalfilmi Oscari soosikute hulka.

Režissöör Edgar Wright. UK, USA, 2021.

Mul on filmi suhtes hea eelaimus, sest ma kuulasin-vaatasin intervjuusid ja režissöör on ise Sparksi fänn ja tundis vendi juba enne filmimist ja vennad arvasid, et just on õige aeg see dokk ära teha ja et Edgar Wrighti filmikeel neile sobib ning külaliskõnelejaid oli üllatavalt lihtne saada, tuli ainult küsida ja ajas kokku leppida. Ja Wright lubas, et selles filmis on vaatamist nii Sparksi fännidele kui ka neile, kellest Sparksi muusika seni mööda on läinud.

Kuulake siis Sparksi ja Sparksi vendadelt mõjutusi saanud muusikuid ja Tallinnast saab kätte ka tosina aasta taguse bändi biograafia.

Üks filmiarvustus:

ja pikem intervjuu režissööriga:

Tiina Sulg

“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

In raamatukava on 13/11/2021 at 11:04

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

In raamatukava on 11/11/2021 at 13:35

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

„Maailma kõige ilusam poiss“ PÖFFil pühapäeval, 14. novembril kell 15:30 Athena Keskuses

In raamatukava on 09/11/2021 at 15:56

Reedel algab Pimedate Ööde Filmifestival, sel sügisel juba 25. korda. Taas võimalus näha palju uusi ja huvitavaid linateoseid!

Pühapäeval, 14. novembril linastub Athena Keskuses Rootsi dokumentaalfilm „Maailma kõige ilusam poiss“. See on Kristina Lindströmi ja Kristian Petri film Björn Andresenist), noormehest, kelle Luchino Visconti kuulutas kunagi maailma kõige ilusamaks poisiks, kui valis ta kehastama Tadziot enda filmis „Surm Veneetsias“.

Dokumentaalfilmi „Maailma kõige ilusam poiss“ treiler:

Visconti „Surm Veneetsias“ treiler:

Luchino Visconti filmi „Surm Veneetsias“ (1971) aluseks on Thomas Manni jutustus „Surm Veneetsias“ (1912). Mõlemad räägivad loo Gustav von Aschenbachist, keda vaevab kinnisidee täiuslikust ilust. Nii Manni jutustusel, kui Visconti filmilool on oma moraal. Viimasega omakorda käib aga kaasas mõtlemapanev lisalugu, mis sai osaks filmis iluideaali kehastanud noormehele reaalelus – seda „Maailma kõige ilusam poiss“ käsitlebki. Kas ja kuidas ühel 15-aastasel on võimalik end kaitsta ärakasutamise eest? Ning kui sinust on mingit pidi teatav kuvand loodud ja see ei ole tegelikust sinust, kuidas siis edasi? Kui oled millegagi kuulsaks saanud, siis aastaid hiljemgi tuntakse huvi vaid selle vastu, mitte aga mida veel ja võib-olla pareminigi oled teinud.

Dokumentaalfilm ilus olemise, kuulsuse ja ärakasutamise hinnast.

Kel rohkem huvi, siis nii Visconti filmi kui Manni raamatut saab Tartu Linnaraamatukogust laenutada.

Mai Põldaas