PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:
Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).
See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge. 
Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.
Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981
Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.
Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!
Tiina Sulg
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 