“Undiin” ETV2-s pühapäeval, 2. jaanuaril kell 20.15

Jean Giraudoux näidendi kolmes vaatuses lavastas Vanemuises Ain Mäeots. Osades: Liina Olmaru (Undiin), Hannes Kaljujärv (Rüütel Hans), Piret Rauk (Bertha) jpt. Režissöör Karin Nurm. 1998.

Enne kui teatriõhtu juurde minna, tahan ma rääkida kahest imetoredast andmebaasisit.

Esimene on Eesti Teatri Agentuuri tehtav Näidendite andmebaas. Sealt saame teada, et:
Pealkiri: Undiin (Ondine)
Autor: Giraudoux, Jean
Aasta: 1939
Tõlkija: Marike Tammet
Tõlke aasta: 1993
Riik: Prantsusmaa
Väljaandja: kogumikus: Näidendid, fail
Asukoht: ETA
LK: 147
Osalejad: palju
Annotatsioon: Rändrüütel armub tüdrukusse, hüljates oma senise kihlatu. Justkui tavaline armastuskolmnurk — ainult selle erinevusega, et tüdruk, kellesse rüütel armub, ei ole inimene, vaid näkineid. Muinasjutt see siiski ei ole. See on lugu armastusest, inimlikest ideaalidest ja nende täitumise võimatusest.

Väljaandja kohal seisev teave annab teada, et näidend on ilmunud trükisena (siinkohal siis täpsustusena, et Jean Giraudoux kogumik “Näidendid” ilmus 2000. aastal) ning sõna “fail” tähendab, et seda näidendit saab ka tellida endale arvutisse.

Teine on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli alustatud ja praegu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi hallatav Eesti teatri lavastuste andmebaas. Sealt saame teada, et:
Undiin
Esietenduse kuupäev: 16.11.1996
Teater, mängukoht: VANEMUINE
Lavastuse pealkiri: Undiin
Alusteos originaalkeeles: Ondine
Alusteose autor: Giraudoux, Jean
Tõlkija: Tammer, Marike
Keel, millest tõlgitud: prantsuse
Lavastaja: Mäeots, Ain
Lavastaja assistent: Loo, Raine
Muusikaline kujundus: Mäeots, Ain// Lunge, Toomas
Liikumisjuht: Lidmets, Katre
Kunstnik: Unt, Aime -/ Unt, Liina
Valguskunstnik: Valge, Ene
Rollid ja osatäitjad: Peep, Ao – Auguste// Neem, Kersti – Eugenie// Kaljujärv, Hannes – Rüütel Hans// Olmaru, Liina – Undiin// Näkid : Barabanštšikova, Marika -/ Klas, Diana -/ Kooser, Marve// Lumiste, Jüri – Undiinide kuningas// “Salambo” osatäitjad: Palu, Tiit -/ Barabanštšikova, Marika// Tommingas, Aivar – Kammerhärra// Allikvee, Andrus – Teatrite superintendant// Simmul, Rain – Luuletaja -/ Kohtukirjutaja// Hansing, Meelis – Vaalataltsutaja -/ Kalur Ulrich// Merzin, Helena – Bertha// Ait, Silvi – Esimene õuedaam// Klas, Diana – Teine õuedaam// Elviste, Herta – Kolmas õuedaam// Õuedaamid : Kraav, Siiri-Liisi -/ Koppel, Karin -/ Otsa, Dagmar// Maidla, Kaido – Õukondlane// Kütsar, Riho – Bertram// Kaljujärv, Rasmus – Paaž -/ Seakarjus// Haravee, Heikki – Kuningas// Jääger, Merle – Kuninganna Isolde// Ander, Ants – Esimene kohtunik// Palu, Tiit – Teine kohtunik// Maidla, Kaido – Vahimees// Teenijad: Kraav, Siiri-Liisi -/ Koppel, Karin// Publik kohtus : Tommingas, Aivar -/ Ait, Silvi -/ Jääger, Merle -/ Haravee, Heikki -/ Elviste, Herta
Esietenduse kuupäev: 1996. 16. november
Žanr: Näidend kolmes vaatuses

Sama andmebaas annab teada, et “Undiini” mängiti ka 2012. aastal Emajõe Suveteatris ning tantsulavastustena 2006. aastal Kanuti Gildi saalis ning 2000. aastal Vanemuises. Pildimaterjaliga on baasis veel kitsas, aga mõne uuema lavastuse kohta on ka pilte.

Mõlemad andmebaasid on ülimalt tänuväärt, kui tahta midagi konkreetselt teemassepuutuvat otsida, või ka siis, kui tahta end lihtsalt teatrimälestuste radadele eksitada.

Et asju segasemaks ajada, jagan ma vahelepõikena kahte filmitreilerit. Kumbki film ei ole tegelikult otseselt Jean Giraudoux loomingu põhjal tehtud, aga mõlemad kasutavad ära seda üleeuroopalist vesineidude, näkkide, undiinide folkloori, mille põhjal oma lugu jutustada ja mille põhjal ka Jean Giraudoux oma loo jutustas (ja millega lustis Enn Vetemaa). Esimene on Christian Petzoldi selleaastane “Undine“:

Teine on Neil Jordani kümmekond aastat tagasi valminud “Ondine“:

Teatriandmekogudest mainiksin veel, et Eesti Teatriliidu lehelt on kättesaadav Eesti teatri biograafiline leksikon. Sealt võib ka täitsa toredaid asju leida. Näiteks uurida Hannes Kaljujärve rollide loetelu ja saada teada, et ETV2-s toimuv teemaõhtu on seepärast, et Hannes Kaljujärv saab 4. jaanuaril 65-aastaseks. Sünnipäevalaul võiks tulla sünnipäevalapselt endalt:

Kohutav kiusatus oli siia meeleolumuusika rubriiki panna Vytautas Šiškauskast lauluga “Undinė”, aga see oli ikka nii leedu sült, et ma säästan teie kõrvu. Ka Heidi Tamme ühes vanas filmis näkki laulmas või The Tuberkuloitedi “Näkineiud” oleksid vist natuke narrimine. Nina Hageni “Seemann” pole objektiivselt päris teemasse, aga mingit meeleolu pidi mu meelest sobib hästi, st tekitab mus samasugust segu uudishimust, õõvast, võõristusest, imetlusest, soolasest veest ja segastest tunnetest, nagu kohtumine näkiga võiks mõjuda.

Üks asi, mis sellistel visuaalsetel meediumitel nagu teater, kino ja video seda on, oluline on, on muidugi kujundus. Mingil eluhetkel oli mus veendumus, et olla teatrikunstnik on kunstniku kõrgeim tase, sealt edasi ei oleks enam kuskile pürgida. Selle lavastuse Liina ja Aime Undi kujundusest ei ole eriti palju pilte säilinud (või vähemalt pole avalikkusele lihtsalt kättesaadavad), aga 2012. aasta lavastuse Iir Hermeliini kujundusideed on rahvale vaadata tema blogis. Kõige värskem teatrikunstniku raamat on just äsja poelettidele jõudnud Liina Pihlaku “Elu puu“. 

Vesilisi ja inimlisi elamusi vanade juttude ümbermängimistest!

Tiina Sulg

“Pariis, 13. linnaosa” Elektriteatris kolmapäeval, 29. detsembril kell 21.00

“Pariis, 13. linnaosa” (Les Olympiades, Paris 13e)

Tänapäeva Pariis. Emilie kohtub Camille’iga, kellele meeldib hoopis Nora, kelle teed ristuvad aga hoopis Amberiga. Kolm tüdrukut ja üks poiss: nad on sõbrad, vahel armastajad ja tihti mõlemat.

Viljakas prantsuse filmilooja Jacques Audiard läheneb seekord oma meelisteemale – territooriumile – kahest nihestatud aspektist. Esiteks on Pariisi 13. linnajagu, Les Olympiades, oma korrusmajade rägastikuga väga kaugel klišeelikust Pariisist, mida teame postkaartidelt. Teiseks uurib ta, kui hästi suudavad pealtnäha nii vabad ja enesekindlad noored – seksin kõigiga, laulan ja tantsin igal pool ning vahetan töökohti nagu sokke – tegelikult oma isiklikke territooriume kaitsta ja teistega jagada.

Adrian Tomine’i koomiksil põhinev stiilne must-valge linateos maalib portree tänapäeva ühiskonnast delikaatselt, pingevabalt ja naljakalt. Film linastus Cannes’i põhivõistlusprogrammis ja oli nomineeritud Kuldsele Palmioksale.

Režissöör Jacques Audiard, osades Noémie Merlant, Stephen Manas, Geneviève Doang, Lumina Wang, Jehnny Beth. Prantsusmaa, 2021.

Iseenesest selle tutvustuse esimene lause kõlab nagu mingi seebiooperi episoodi kokkuvõte ja ega mind eriti kinno minema ei inspireeriks…

Aga.

Pariisi 13. linnajagu — see toob juba uusi tuuli. Mul on siiani kuidagi väga võimas mälestus Mathieu Kassovitzi 1995. aasta filmist “Viha” (“La haine”) — kuidas on võimalik igapäevane meeleheide nii usutavalt ja esteetiliselt mõjuvalt ekraanile tuua! Ja ma olen vist kunagi juba maininud, et minu jaoks oli väga hästi selles filmis just selle ajahetke tunnetamist ja jäädvustamist.

Filmist “Viha” on pärit ka mu arusaamine, et prantsuse keeles laulmine võib isegi mulle mitte niiväga meeldiva muusikastiili (punk, räpp, džäss, estraad) kuulatavaks muuta.

Katke filmist:

Jacques Audiard’ filmikeelega ma tuttav ei ole, aga kuna esimene täispikk mängufilm oli 1994. aasatal Mathieu Kassovitziga peaosas (“Regarde les hommes tomber”), siis on mul päris kena eelaimus, et see film võiks täitsa huvitav olla ja kui nüüd aasta lõpus seda vabamat aega oleks, siis oleks päris tore minna avastama, millise uue teadmiskillu ma enda või Prantsusmaa, filmikunsti või elutõdede, Pariisi või inimloomuse, tänase päeva või tõlgenduste, muusika või keelekõla kohta leian.

“Pariis, 13. linnaosa” filmi muusikuks märgitud Rone loomingut pisteliselt kuulates oli see minu jaoks muusikaliselt üsna igav, aga mingis meeleolus on see ikkagi kuulatav. Videod on küll ilusad ja värvilised:

Ja siia vahele suskan ma hoopis ühe multikulti saksa räppari, sest selles “La Haine” otsinguga kogemata youtube’is ette jooksnud Berliini poisis on mu meelest mingit jõudu ja stiili ja arengut ja erinevate kultuuride sulatusahju helgemat külge :)

Ja siis on siin tutvustuses juttu Adrian Tomine’i koomiksitest, mida ma lugenud ei ole, aga mis kaanepiltide järgi otsustades võiksid päris huvitavad olla. IMDb andmetel on filmi aluseks “Amber Sweet”, “Killing and Dying”, “Summer Blonde” ja “Hawaiian Getaway”. Neist “Killing and Dying” on isegi Eesti raamatukogudest kättesaadav, Tallinnas Paepealse raamatukogus. Omamoodi huvitav on, et prantsuse filmitegija on oma teose aluseks võtnud ameerika koomiksijutustaja loomingu, miskipärast ma arvan, et siit tuleb mingi positiivne nihe või võõristus.

Tiina Sulg

“Ämblikmees: Pole koduteed” kinodes alates 17. detsembrist

“Ämblikmees: Pole koduteed” (“Spider-Man: No Way Home”)

Esmakordselt Ämblikmehe kinoajaloos paljastatakse me sõbraliku kangelase isik. Superkangelase kohustused tekitavad Peteri tavaelus probleeme ning seavad ta lähedased ohtu. Kui ta palub Dr Strange’il kõik tagasi saladuseks muuta, rebib loits maailma augu ja päästab valla vägevaimad pahalased, kellega Ämblikmees eri universumites võidelnud on. Peteril seisab ees suurim väljakutse, mis ei muuda igaveseks ainult tema tulevikku, vaid kogu multiversumi oma.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega ma rohkem midagi öelda ei tohikski. Kõik oluline ja mitte elamust rikkuv on selles pisikeses sisukirjelduses juba öeldud! Ja selle filmi puhul on üks olulisemaid asju üldse kõikvõimalike üllatuste hoidmine üllatustena. Sellega seoses, kui te ei taha spoilereid, siis Oscareid jagava Ameerika Filmikunsti Akadeemia twitteri kontole pole just kõige parem ringi luusima minna, sest nemad on hakkama saanud kõige suurema spoileriga, mis fännid päris vihaseks ajas.

Millest ma aga saan rääkida, on see, et “Ämblikmees: Pole koduteed” on arvatavasti üks parimaid MCU filme! Kindlasti parim MCU film peale “Lõppmängu” ning seda oli tunda juba saalis viibides – publiku reaktsioon oli pea sama võimas kui “Igaviku sõja” ja “Lõppmängu” ajal. Lisaks on see film, vähemalt minu jaoks, päästnud Marveli filmiuniversumi neljanda faasi. Ma ei ole kindlasti ainuke, kes kahtles, kas pärast Thanose alistamist ja maailma päästmist on üldse võimalik taset hoida ja üllitada eelnevaga vähegi võrdväärseid filme. Mõni film suutis minu usu Marvel Studios ja Disney ning Kevin Feigei võimetesse kõikuma panna, kuid sõbralik Ämblikmees osutus just selleks kangelaseks, keda ma vajasin!

Peaks vist nüüd tõesti lõpetama. Ei taha ma ju kellegi filmielamust spoileritega rikkuda. Lihtsalt teadke, et see film paneb adrenaliini möllama! Üllatusi on palju ning filmi mõju vaatajale ja ka kogu MCU filmide tulevikule on suur!

Mina vaatasin “Ämblikmeest” nädal tagasi ning siiamaani paneb sellest mõtlemine mind naeratama ning otsima lähimat inimest, kellel film samuti nähtud, sest muljetamisesoov on suur ning rääkida oleks paljust.

Treiler:

Irina Möldre

„Salme viikingid” ETV2-s ja Jupiteris

Sel kuul saab teisipäeviti ETV2 vahendusel vaadata uut teledokumentaali „Salme viikingid”. 4-osaline sari läheb esmalt eetrisse teisipäeva õhtul kell 21:30 ETV2-s ning jääb pärast järelvaadatavaks Jupiteris.

ETV tutvustab uut sarja järgmiselt: „Värske dokumentaalsari “Salme Viikingid” toob vaatajate ette mõistatuse, mis 2008. aastal Saaremaal, Salme koolimaja juurest maapõuest leiti. Omanäolises kombinatsioonis maetud viikingiaegsed inimluud ja rikkalikud hauapanused pöörasid kogu maailma viikingiaja uurijate pilgud Saaremaale. Kes seal hauas lebavad, kes nad sinna matsid ja mis seal 1300 aastat tagasi juhtus? Teadlased on nendele küsimustele viimased 13 aastat vastuseid otsinud ja on nüüd valmis leitut ka meiega jagama.”

Siin on filmist veel natuke pikemalt.

Huvi tekitamiseks üks sarja tutvustav klipp:

Meenutuseks DelfiTV viie aasta tagune lugu saatest “Sensor: Viikingid: kas Saaremaa on kuulsa müüdi sünnipaik?”

Muidugi, viikingiteema on populaarne ja nendest on kirjutatud palju. Samas nagu näitab Salme leid Saaremaal, ei pruugi palju varasemast teadmisest uue avastamisel väga täpselt paika jäädagi. Seonduvate lugemissoovitustega alustan teadmiskirjanduse vallast: „Viikingiaja Eesti: ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne”, Marge Konsa „Viikingid enne viikingeid: Salme laevmatused”, Marika Mägi „Viikingiaegne Eesti: maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules” ning üks natuke varasem briti viikingite uurija Richard Halli raamat „Avastusretk viikingite maailma”, mis on põhjalik käsitlus viikingite ajaloost ja kultuurist.

Ilukirjandusest meeldis mulle endale väga inglise fantaasiakirjaniku Joe Abercrombie noortele suunatud Purumere triloogia: „Pool kuningat”, „Pool maailma” ja „Pool sõda”, millest viimast küll ei paista eesti keeles olemagi. Eesti keeles saab lugeda ka värskelt ilmunud taani autori Tonny Gulløv populaarset sarja: 1. raamat „1000-aastane kuningriik”, 2. raamat „Kuningapere”, 3. raamat „Sohipoeg” ja 4. raamat „Tuleproov”.

Mai Põldaas

„West Side’i lugu” praegu kinodes

Vanameister Steven Spielberg üllatab muusikaliga! Kuigi see on kinouuendajal ja hinnatud režissööril esimene muusikal lavastada, pole tema sõnul tarvis imestada, sest muusikalid talle väga meeldivad ja ta on soovinud üht linale tuua juba mõnda aega! Ning justnimelt „West Side’i lugu”.

Mis siis ikka, sel sügisel paistavadki järjest linastuma just meistrite enda unistused: Denis Villeneuve’i „Düün”, Edgar Wrighti dokfilm „Sparksi vennad”, „Sparksi” „Annette”! Ja publik ainult rõõmustab, sest suure armastusega tehtud asjad ju ikka õnnestuvad. „West Side’i lugu” kuulub muusikalide kullavaramusse ja seda on mitmel korral Eestiski lavastatud. West Side’i loo sündmused leiavad aset 1950ndate New York’is, kus kaks noorte kampa võitlevad territooriumi pärast: natuke varem sisserännanud valged ja hiljuti tulnud puertoriikolased. Et Spielberg filmi just nüüd lavastas, ei ole tegelikult muidugi juhuslik! Kahjuks ei ole selles konkreetses kontekstis, mida loo süžee käsitleb, tänaseks palju muutunud ei New York’is, Ameerika Ühendriikides ega ka maailmas tervikuna. Seetõttu ilmselt ei ole ka lavastust/sündmustikku kuidagi ajakohastatud (st rohkem kaasaega toodud vms).

Filmi treiler:

„West Side’i loo” muusika on kirjutanud Leonard Bernstein. Praktiliselt kõik selle muusikali laulud on väga tuntud ka eraldi lugudena, mille puhul ei pruugi alati teadagi, et need siit pärinevad. Siin üks näide peaosatäitjate Rachel Zegleri (Maria) ja Ansel Elgorti (Tony) esituses:

Filmil ja selle osatäitjatel olid ees ootamas nn suured kingad, mida täita! Sest muusikal on ka kord varem filmiks tehtud ja see on siiani väga populaarne ning pälvis tookord tervelt 10 Oscarit! Kas uus film sama palju Oscareid võidab, on kahtlane (ajad on siiski teised), kuid auhindu kindlasti tuleb. Ise ma eriti varasemat filmi praegu ei mäleta, sest olen liiga ammu näinud. Uus film aga pakkus küll elamuse, nii filmi kui muusikalina!

Mida siia juurde lugeda? Eks muidugi seda lugu, mis on „West Side’i loo” eeskujuks! See ei ole rohkem ega vähem muud kui igihaljas William Shakespeare’i „Romeo ja Julia”! Ning eesti keeles on värskelt ilmunud ka Irwing Shulmani raamat „West Side’i lugu”, mis järgib originaali süžeed ja kuhu on lisatud rohkem konteksti avavat taustajuttu.

Mai Põldaas

„Üle piiri” pühapäeval, 12. detsembril kell 17 ETV2-s

Teleekraanile tuleb väga uus, alles mullu valminud norra film. Sisukirjelduse järgi tundub, et see ei saa olla väga lihtne vaatamine, samas aga on tegu perefilmiga ja neid liiga koledaks ju ei tehta. Miskipärast ma arvan,et rõhk on laste vankumatul hea-ja kurja tundmisel ja vähese elukogemusega seotud vaprusel. 

Kirjutatud on, et film põhineb tõsielusündmustel, ehk siis kõigepealt põhineb neil Maja Lunde raamat, mis on filmi aluseks. See on autori debüütteos ja ilmus 2012. aastal.
Film  võitis 2021. aastal Euroopa Filmiakadeemia noore publiku auhinna, samuti tunnistati ta Norra parimaks lastefilmiks.
Sisust: On 1942. aasta jõulueelne aeg Norras ja käib Teine maailmasõda. Peategelased on päris noored, need on10-aastane Gerda, kellele meeldib musketäri mängida ja oma vanemat venda Ottot narritada ning kaks juudi last, Sarah ja Daniel,kes ootavad nende keldris päästmist. Gerda ja Otto vanemad arreteeritakse ja lapsed asuvad omapäi läbi lumiste metsade teele Rootsi poole, napilt samm ees neid jahtivatest natsidest. Laste jaoks seikluslik kassi-hiire mäng käib tegelikult elu ja surma peale ning nõuab usku endasse, ustavaid kaaslasi ja tohutut julgust.

Filmi aluseks olnud raamat pole eesti keelde (veel?) tõlgitud, kuid lugeda saab Lunde jõulujutustust „Lumeõde” ja kevadjutustust „Päikeseõde” .  Ega needki lasteraamatud kergeks lugemiseks sobi, teemad on rasked, aga käsitletakse neid nii, et tekib lootus kõige paremaks muutumisele. Eesti keeles on olemas ka täiskasvanutele kirjutatud „Mesilaste ajalugu”.

Kaja Kleimann

 

 

„Kupee nr. 6” Tartu Elektriteatris ja Apollo kinodes

Ma arvan, et selle filmi vaatamine on natuke teistmoodi nende jaoks, kes on nõukogude ajal ise pikki rongisõite teinud. Mööda libisevad maastikud, vetsujärjekorrad, tamburis suitsetamine, kupeed, platskaardid, restoranvagun, kuhu vaesel tudengil küll eriti asja polnud;  toredad või kurjad vagunisaatjad voodipesu ja teed jagamas. Ma pole filmi veel näinud, aga nähtud katkenditest on piisanud mälestuste elustamiseks.

Aga neil, kes ise sõitnud ei ole, on see võimalus asjast aimu saada.

Mitte kunagi varem pole ükski eesti osalusega film nii kõrget auhinda pälvinud kui Cannes’i Grand Prix sel aastal!

Ehkki enamasti märkavad inimesed rohkem näitlejaid kui muid filmitegijaid (režissöör ehk välja arvatud), on selle filmi puhul just mitte näha olevate eestlaste panus väga suur.

“Kupee nr. 6” stsenaristid on eestlased Livia Ulman ja Andris Feldmanis ning Eesti-poolne produtsent Riina Sildos. Lisaks olid filmi loomingulises meeskonnas mitmed teised eestlased: kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, kostüümikunstniku assistent Henri Errol Vares, grimmikunstnik Liina Pihel, režissööri 1. assistent Ralf Siig, režissööri 2. assistent Maria Kljukina ja Eesti-poolne tegevprodutsent Anneli Savitski. Filmis astub üles Eesti päritolu vene näitleja Julia Aug.

Film tunnistati Jeruusalemmas rahvusvahelise võistlusprogrammi parimaks filmiks.

Film on Soome kandidaat mitteingliskeelse filmi Oscarile ning Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima naispeaosalise (Seidi Haarla) ja parima meespeaosalise (Juri Borissov) nominent.

See on režissöör Juho Kuosmaneni teine täispikk film, hulga auhindu on ta noppinud ka lühifilmide eest.

Tristan Priimägi kirjutab filmist siin.

Filmi aluseks on Rosa Liksomi samanimeline jutustus, mis võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. Raamatu on eesti keelde tõlkinud Kadri Jaanits ja see ilmus 2013. aastal.

Kuna raamat ja film on mitmeski mõttes erinevad, tasub lugeda ka – Rosa Liksom on huvitav autor, kelle raamatuid on eesti keeles lugeda veel kaks:  (mulle väga sügava mulje jätnud) „Koloneliproua” ja novellikogu „Ühe öö ekstaas” .

Elektriteatri linastusajad leiate siit ja Apollo omad siit.

Kaja Kleimann

„Mina olen Jackie O” kolmapäeval, 8. detsembril kell 22.55 ETV+

Avastasin, et pealkirjaga „Mina olen…” on olemas juba terve rida dokumentaalfilme – esimene tehtud 2017. aastal Heath Ledgerist, millele järgnesid 2019. a Patrick Swayze’i, 2020. Burt Reynoldsi ja 2021 Alfred Hitchcocki lood.
Jacqueline Bouvier Kennedy Onassis oli aastatel 1961-1963 Ameerika esimene leedi, moe- ja kultuuriikoon. Kuna John F. Kennedy oli noorim ametisse valitud president, tõi ka esimene leedi Valgesse majja noorusliku elegantsi ja elevust. Telekavas kirjutatakse. “Dokumentaalfilm loob arhiivimaterjalide ning intervjuude abil inimliku ja intiimse portree noore naise, ema ning abikaasa elust võimuladviku tipus, lohutamatust leinast ja privaatsuse otsimisest pärast abikaasa mõrva. “Lõpuks saab ta võimsate meeste varjust välja ja annab ise oma elule sisu.

Juurde lugemiseks jätkub materjali ohtralt mitmes keeles. Näiteks on meil aukartust äratava paksusega, ligi 700 lk, elulooraamat „Naine nimega Jackie : Jacqueline Bouvier Kennedy Onassise elulugu” C. Davidilt, mis ilmus eesti keeles 1999. aastal. Alan Poseneri raamat „John F. ja Jacqueline Kennedy : Valge Maja kuningapaar. Muidugi on ta esindatud ka raamatus „Mrs. President : Martha Washingtonist Hillary Clintonini” .

Meie raamatukogus on ka DVD-l 2016. aastal esilinastunud Pablo Larraini film „Jackie” Natalie Portmaniga nimiosas.

Kaja Kleimann