Jean Giraudoux näidendi kolmes vaatuses lavastas Vanemuises Ain Mäeots. Osades: Liina Olmaru (Undiin), Hannes Kaljujärv (Rüütel Hans), Piret Rauk (Bertha) jpt. Režissöör Karin Nurm. 1998.
Enne kui teatriõhtu juurde minna, tahan ma rääkida kahest imetoredast andmebaasisit.
Esimene on Eesti Teatri Agentuuri tehtav Näidendite andmebaas. Sealt saame teada, et:
Pealkiri: Undiin (Ondine)
Autor: Giraudoux, Jean
Aasta: 1939
Tõlkija: Marike Tammet
Tõlke aasta: 1993
Riik: Prantsusmaa
Väljaandja: kogumikus: Näidendid, fail
Asukoht: ETA
LK: 147
Osalejad: palju
Annotatsioon: Rändrüütel armub tüdrukusse, hüljates oma senise kihlatu. Justkui tavaline armastuskolmnurk — ainult selle erinevusega, et tüdruk, kellesse rüütel armub, ei ole inimene, vaid näkineid. Muinasjutt see siiski ei ole. See on lugu armastusest, inimlikest ideaalidest ja nende täitumise võimatusest.
Väljaandja kohal seisev teave annab teada, et näidend on ilmunud trükisena (siinkohal siis täpsustusena, et Jean Giraudoux kogumik “Näidendid” ilmus 2000. aastal) ning sõna “fail” tähendab, et seda näidendit saab ka tellida endale arvutisse.
Teine on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli alustatud ja praegu Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi hallatav Eesti teatri lavastuste andmebaas. Sealt saame teada, et:
Undiin
Esietenduse kuupäev: 16.11.1996
Teater, mängukoht: VANEMUINE
Lavastuse pealkiri: Undiin
Alusteos originaalkeeles: Ondine
Alusteose autor: Giraudoux, Jean
Tõlkija: Tammer, Marike
Keel, millest tõlgitud: prantsuse
Lavastaja: Mäeots, Ain
Lavastaja assistent: Loo, Raine
Muusikaline kujundus: Mäeots, Ain// Lunge, Toomas
Liikumisjuht: Lidmets, Katre
Kunstnik: Unt, Aime -/ Unt, Liina
Valguskunstnik: Valge, Ene
Rollid ja osatäitjad: Peep, Ao – Auguste// Neem, Kersti – Eugenie// Kaljujärv, Hannes – Rüütel Hans// Olmaru, Liina – Undiin// Näkid : Barabanštšikova, Marika -/ Klas, Diana -/ Kooser, Marve// Lumiste, Jüri – Undiinide kuningas// “Salambo” osatäitjad: Palu, Tiit -/ Barabanštšikova, Marika// Tommingas, Aivar – Kammerhärra// Allikvee, Andrus – Teatrite superintendant// Simmul, Rain – Luuletaja -/ Kohtukirjutaja// Hansing, Meelis – Vaalataltsutaja -/ Kalur Ulrich// Merzin, Helena – Bertha// Ait, Silvi – Esimene õuedaam// Klas, Diana – Teine õuedaam// Elviste, Herta – Kolmas õuedaam// Õuedaamid : Kraav, Siiri-Liisi -/ Koppel, Karin -/ Otsa, Dagmar// Maidla, Kaido – Õukondlane// Kütsar, Riho – Bertram// Kaljujärv, Rasmus – Paaž -/ Seakarjus// Haravee, Heikki – Kuningas// Jääger, Merle – Kuninganna Isolde// Ander, Ants – Esimene kohtunik// Palu, Tiit – Teine kohtunik// Maidla, Kaido – Vahimees// Teenijad: Kraav, Siiri-Liisi -/ Koppel, Karin// Publik kohtus : Tommingas, Aivar -/ Ait, Silvi -/ Jääger, Merle -/ Haravee, Heikki -/ Elviste, Herta
Esietenduse kuupäev: 1996. 16. november
Žanr: Näidend kolmes vaatuses
Sama andmebaas annab teada, et “Undiini” mängiti ka 2012. aastal Emajõe Suveteatris ning tantsulavastustena 2006. aastal Kanuti Gildi saalis ning 2000. aastal Vanemuises. Pildimaterjaliga on baasis veel kitsas, aga mõne uuema lavastuse kohta on ka pilte.
Mõlemad andmebaasid on ülimalt tänuväärt, kui tahta midagi konkreetselt teemassepuutuvat otsida, või ka siis, kui tahta end lihtsalt teatrimälestuste radadele eksitada.
Et asju segasemaks ajada, jagan ma vahelepõikena kahte filmitreilerit. Kumbki film ei ole tegelikult otseselt Jean Giraudoux loomingu põhjal tehtud, aga mõlemad kasutavad ära seda üleeuroopalist vesineidude, näkkide, undiinide folkloori, mille põhjal oma lugu jutustada ja mille põhjal ka Jean Giraudoux oma loo jutustas (ja millega lustis Enn Vetemaa). Esimene on Christian Petzoldi selleaastane “Undine“:
Teine on Neil Jordani kümmekond aastat tagasi valminud “Ondine“:
Teatriandmekogudest mainiksin veel, et Eesti Teatriliidu lehelt on kättesaadav Eesti teatri biograafiline leksikon. Sealt võib ka täitsa toredaid asju leida. Näiteks uurida Hannes Kaljujärve rollide loetelu ja saada teada, et ETV2-s toimuv teemaõhtu on seepärast, et Hannes Kaljujärv saab 4. jaanuaril 65-aastaseks. Sünnipäevalaul võiks tulla sünnipäevalapselt endalt:
Kohutav kiusatus oli siia meeleolumuusika rubriiki panna Vytautas Šiškauskast lauluga “Undinė”, aga see oli ikka nii leedu sült, et ma säästan teie kõrvu. Ka Heidi Tamme ühes vanas filmis näkki laulmas või The Tuberkuloitedi “Näkineiud” oleksid vist natuke narrimine. Nina Hageni “Seemann” pole objektiivselt päris teemasse, aga mingit meeleolu pidi mu meelest sobib hästi, st tekitab mus samasugust segu uudishimust, õõvast, võõristusest, imetlusest, soolasest veest ja segastest tunnetest, nagu kohtumine näkiga võiks mõjuda.
Üks asi, mis sellistel visuaalsetel meediumitel nagu teater, kino ja video seda on, oluline on, on muidugi kujundus. Mingil eluhetkel oli mus veendumus, et olla teatrikunstnik on kunstniku kõrgeim tase, sealt edasi ei oleks enam kuskile pürgida. Selle lavastuse Liina ja Aime Undi kujundusest ei ole eriti palju pilte säilinud (või vähemalt pole avalikkusele lihtsalt kättesaadavad), aga 2012. aasta lavastuse Iir Hermeliini kujundusideed on rahvale vaadata tema blogis. Kõige värskem teatrikunstniku raamat on just äsja poelettidele jõudnud Liina Pihlaku “Elu puu“.
Vesilisi ja inimlisi elamusi vanade juttude ümbermängimistest!
Tiina Sulg
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 