Raamatukava

Archive for 2021|Yearly archive page

“Meelte sagedus Amazonases” ETVs

In raamatukava on 01/05/2021 at 10:40

Saatesarja “Meelte sagedus Amazonases” võib vaadata igal ajal ja ühes jutis või endale sobivate pausidega Jupiteris, aga järgmisel nädalal võib end ka hilisõhtuti teleri ette sättida ja jaokaupa nautida: 1. osa “Nümfide laeval” esmaspäeval, 3. mail kell 01.00, 2. osa “Pura selva” teisipäeval, 4. mail kell 00.45, 3. osa “Kellele kuulub põlismets” kolmapäeval, 5. mail kell 00.335, 4. osa “Kadunud laeva jälil” neljapäeval, 6. mail kell 00.50, 5. osa “Troopiline psühhodeelia” reedel, 7. mail kell 01.05 ja 6. osa “Ujuv inimhõljum linnadžunglis” esmaspäeval, 10. mail kell 00.50.

Alustuseks sobiks siia tsitaat Hemingwaylt: „Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all „Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.”

Tegu pole küll Lõunamere saarega, aga see, et eestlastele meeldib reisida, oma reisist teistelegi rääkida ning kui võimalik, siis see rääkimine ka kuidagi tasustatud saada, ja et selleks võimalusi on, sest reisijuttude kuulajaid-vaataid-lugejaid jagub, peab ju paika.

Tegu on ühe seltskonna, tuntuimad neist on vast Genka ja Jakob Rosin, paari aasta taguse avastusreisiga, mis on kenasti jäädvustatud ja monteeritud ja vaatajate ette toodud.

Raamatusoovitused on üsna ettearvatavad: Ivo Tšetõrkini “Minu Amazonas” (1. trükk 2013, 2., täiendatud trükk 2019) ja Kaupo Kikkase “Amazonas” (2013). Reiskirju Lõuna-Ameerikast on veelgi, aga jätan need huvilistele endile otsida-leida, mainiks vaid ära ühe ajalugu puudutava teose: Anthony Smithi “Amazonasel eksinud : lugu Isabela Godinist ja tema mälestusväärsest teekonnast” (2005).  Kuniks maailm jälle lahti läheb, reisigem siis trükimusta või bittide abil.

Tiina Sulg

„Eesti lood. Murust” Jupiteris

In raamatukava on 26/04/2021 at 07:27

Seekordne filmisoovitus pole vast päris tavapärasel teemal, kuid arvestades asjaolu, et kunagi siiski ilm soojemaks läheb ja kevad saabub, on see igati aktuaalne teema.

Muru teematika puudutab suurt osa eestlasi – kellel on muru koduaias, kellel maakodus, kellel vanemate või sugulaste juures maal. Ja igal aastal algab kevadel arutelu kui palju, millega ja millal niita või kas üldse niita. Kas kujundada kaunis iluaed? Või mõelda liigirikkusele ja eluvormide mitmekesisusele?

Elurikkuse ja muru teema on tõusnud tähtsale kohale ka meie kodulinnas ning Tartu 2024 Euroopa Kultuuripealinna programmis on projekt „Kureeritud elurikkus”, mis niitmise vähendamise ja muude tegevustega soovib soodustada suuremat elurikkust meie linnaruumis.

Antud dokfilmis on kaks perekonda, kellel on vastandlikud vaated muruniitmisele ja aiapidamisele. Eks jääb vaataja otsustada kumma poolega tema vaated ühtivad või asetsevad arusaamad kusagil skaala keskpaigas.

Ilukirjandusest meenus mulle selle temaatikaga Susan Luitsalu raamat „Ka naabrid nutavad”. Raamat jutustab iroonilises võtmes elust Lehtla uusasumis, kus kõige muu hulgas tuleb päevakorda ka aiandus ja muruniitmine. „Rikaste ja ilusate” tänavale on elama sattunud pensionär Maire, kes kuidagi ei saa aru naabrite perfektselt pügatud muru kultusest ning plaanitseb oma aeda hoopiski võililled maha külvata.

Loomulikult peaks nüüd ka mõningaid aiandusraamatuid soovitama. Ingrid Olausson raamat „Hooldame aeda lihtsalt ja looduspäraselt” õpetab taimi kasvatama loodusesõbralikult ning ühtlasi säästma oma aega ja jõudu. Raamatus kirjeldatakse muu hulgas, kuidas töötada käsikäes loodusega, lasta ussidel ja mikroorganismidel kanda hoolt mulla parendamise eest. Nii et igati sobilik sellisele aiaomanikule, kes ootab aialt rohkem mõnusat äraolemist kui pidevat töö rügamist.

Hoolikale aednikule peaks aga sobima eesti tuntud muruasjatundja Marianna Saare raamat „Kauni muru saladus”. Raamat annab ülevaate, kuidas saada koduaeda tihe, ühtlane ja jala all mõnusalt vetruv muruvaip. Millega muru väetada, pritsida, õhustada, rullida – või kas seda on üldse vaja?

Aiandushuvilistel soovitan ka uurida meie Tartu Linnaraamatukogu Seemneraamatukogu lehekülge https://www.luts.ee/seemneraamatukogu/ ja tulla kohapeale seemneid laenutama.

Anu Amor-Narits

„Tšernobõli varjus” esmaspäeval, 26. aprillil kell 22.15 ETV-s

In raamatukava on 24/04/2021 at 13:20

Tšernobõli katastroofist on möödunud juba 35 aastat, kuid on katastroofe, mida muidu sageli liigagi lühikese mäluga tänapäeva inimene ei suuda unustada. Ja hea on, et mõned asjad ka meeles püsivad. Võib ju optimistina loota, et tehakse ka midagi selleks, et keegi maailmas ei peaks midagi taolist uuesti läbi elama.

Erinevaid filme on Tšernobõlist aegade jooksul palju tehtud. Seekordne Välisilma dokk „Tšernobõli varjus” räägib sellest, kuidas keelutsooni on asunud tagasi vallutama stalkerid ja paljud teised.

30 aastat pärast maailma kõige kurikuulsamat tuumakatastroofi on loodus inimasustuseta keelutsooni tagasi vallutanud. Kuid ala pole siiski inimtühi. Stalkeritena tuntud loata seiklusmatkajad, ekstreemspordifanaatikud, kunstnikud ja tuurikorraldajad on asunud kummituslikku apokalüpsisejärgset maastikku uuesti avastama.

Hiljutises saates „Hommik Anuga” rääkisid eesti muusikud Marju Länik, Heini Vaikmaa ja Andres Oja, kuidas neid sunniti pärast katastroofi Tšernobõlisse esinema minema, et seal töötavate meeste meelolu tõsta.

Raamatuid on katastroofist kirjutatud mitmeid ja erinevaid. Siinkohal soovitaksin seekordeks lisalugemiseks Sergei Plohhi „Tšornobõl : tuumakatastroofi ajalugu”. Erinevalt varasematest Tšornobõli katastroofi käsitlustest seadis Sergi Plohhi eesmärgiks panna lugu kirja nii, nagu seda keegi teine veel teinud ei olnud. Ta otsustas rääkida loo inimlikust vaatenurgast, lastel lugejal jälgida sündmuste kulgu. Kirjutada see lahti põnevikuna, kirjeldades katastroofi käiku mõjutanud inimeste otsuseid ning selle tagajärgede all kannatanute tegevust ja võitlust.

Anu Amor-Narits

„To the Lake“ Netflixis

In raamatukava on 21/04/2021 at 14:40

Kes oleks osanud arvata, et 2011. aastal esmakordselt avaldatud Jana Vagneri raamat „Vongozero“ võib kümme aastat hiljem reaalsuseks saada?! Pole vaja vastata. Me tegelikult teame – teadlased, kes korduvalt sellel teemal on ka sõna võtnud; ja muidugi ulmekirjanikud.

2020. aasta oktoobris jõudis rahvusvahelise publikuni vene sari „To the Lake“, mis lõi laineid üle terve maailma – maailma, mis oli epideemiaga selleks ajaks võidelnud juba pool aastat. Sarjas räägitakse meile mitme pere lugu, kes otsustavad ülinakkava gripiepideemia eest põgeneda Vongozerosse – saarele keset järve. Televaatajateni tuuakse pingeline suhete rägastik kärgperes, inimlikkuse kadumiseni viivad otsused ja kirglik vene armastus. Peaosades mängivad Viktoria Isakova ja Kirill Käro. Viimasest kirjutati palju ka meie ajakirjanduses kui omast poisist, sest Käro on sündinud ja kasvanud Tallinnas.

Vagneri „Vongozero“ on üks mu lemmikraamatuid. Lugesin seda 2016. aastal kohe kui see raamatukokku jõudis. Vene ulmekirjandusele on omane teatav seletematu võlu (vene vaim?), mis paelub lugejat koheselt. Raamat ja sari erinevad päris palju, kuid põhialused, millele lugu on üles ehitatud, jäävad samaks. Peategelase Anna andumatu armastus oma mehe vastu võib natukene häirida kaasaja iseseisvat naist, kuid raamatut (ja sarja) tuleb lugeda läbi vene kultuuri prillide. Raamatule on ilmunud ka järg, aga eesti keelde on jäetud see tõlkimata.

Liis Pallon

„Tagaotsitav: Banksy!“ Jupiteris

In raamatukava on 14/04/2021 at 14:45

Hetkel on Jupiteris vaadata eelmisel aastal valminud dokfilm „Tagaotsitav: Banksy!“, mis oli ka möödunud aastal Tartuffi programmis. Filmi treiler:

Banksy on Bristolist pärit tänavakunstnik ja poliitiline aktivist. Ta on enda tegelikku identiteeti varjav inimene, kes oma isiku eksponeerimise asemel eelistab, et pigem kõlaks need sõnumid, mida ta oma loominguga väljendab. Juba ligemale 20 aastat on Banksyl õnnestunud enda identiteeti varjata. Liikvel on oletusi ja spekulatsioone, kes võiks ennast selle kunstnikunime taga varjata, kuid paljastust ei ole toimunud. Selles dokumentaalfilmis keskendutaksegi ennekõike neile, kes Banksyt jahivad. „Tagaotsitav: Banksy!“ autorid on Aurelia Rouvier, Seamus Healey ja Laurent Richard Prantsusmaalt.

Banksyst on mitmeid dokumentaale, kuid nimetaksin siin veel ka eelmisel aastal valminud ja sügisel meiegi kinodes olnud „Banksy. Lindprii kunsti tõus“  filmi. Kui „Tagaotsitav: Banksy!“ keskendub rohkem sensatsioonile Banksy ümber, siis „Banksy. Lindprii kunsti tõus“ tutvustab tema loomingut ja selle mõju nii tänavakunstile, kui üldse laiemalt kunstimaailmale. Banksy tööd on tuttavad kõigile ja nende mõju näeme iga päev kasvõi Tartuski ringi liikudes. Siin üks klipp Banksy töödega:

Banksyst on muidugi ka kirjutatud, kuid linnaraamatukogus neid raamatuid saadaval ei ole (küll aga Eesti kunstikoolide raamatukogudes, näiteks „Wall and Piece“). Tänavakunstist saab eesti keeles lugeda Eesti autorite raamatust „Haiguste ravi. Kontrollitud: raamat tänavakunstist“.

„Tagaotsitav: Banksy!“ paneb aga mõtlema ka inimeste sensatsioonijanu peale. Sel teemal saab näiteks lugeda Mark Hughes’i raamatut „Buzzmarketing: kuidas panna inimesed asjast rääkima“ või Giles Miltoni „Veidram kui väljamõeldis: paeluvaid ajaloomärkmeid“.

Head vaatamist ja kaasa mõtlemist!

Mai Põldaas

„Babülon-Berliin“ Jupiteris

In raamatukava on 10/04/2021 at 11:25

Teos: Volker Kutscher „Märg kala“ Tänapäev, 2019, tlk Tiina Aro (originaal: „Der nasse Fisch“, Kiepenheuer & Witsch, 2008)

Jupiter: Saksa ajalooline krimisari „Babülon-Berliin“ I ja II hooaeg (režii ja stsenaarium: Tom Tykwer, Achim von Borries, Hendrik Handloegten)

PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.

Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.

Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.

Mida siis romaanist leida võib, mida filmis pole? Romaani Gereon Rath ei ole Esimese maailmasõja veteran sõjakoledustest tuleneva taagaga, rindesõdur oli ainult tema vend. Kõige enam on filmitegijad aga ümber kujundanud Charlotte Ritteri tegelaskuju. Alates juba hüüdnimest, filmis on see Lotte, romaanis Charly. Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.

Erinevusi on teisigi, nii et tasub kirjandusliku algmaterjaliga tutvust teha küll!

Linda Jahilo

 

“Ühe äpardi päevik: kannatuste rada” reedel, 2. aprillil kell 11.25 TV3s

In raamatukava on 30/03/2021 at 11:50

Eestimaa koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas olev raamatute sari “Ühe äpardi päevik” on jõudnud ka filmilinale. Filmide (ega ka raamatute) puhul ei ole küll tegemist oma ala šedöövriga, kuid mingil määral nauditavad on nad küll. Lastele igal juhul lähevad raamatud peale. Päeviku vormis kirjutatud raamatud räägivad Greg Heffley perest, sõpradest ja nendega juhtuvatest seikadest. Sekka mõtisklused elu-olust, tüdrukutest jms. Raamatud on naljakad ja mõnusalt jaburad. Lastele (ja ka lapsemeelsetele täiskasvanutele) meeldib sidumata tähtede käekiri, milles raamat on kirjutatud. Teksti vahel olevad pildid annavad päris palju juurde ning on lihtsad, kuid vaimukad. Gregi ja ta sõprade ja pere seiklused on küll jaburad, kuid nendesse on peidetud ka oma osa reaalsust.

Praeguseks hetkeks on “Ühe äpardi päeviku” sarjas Jeff Kinney sulest ilmunud 15 raamatut. Filmilinale on neist jõudnud 4. Sellel reedel on võimalus TV3-st vaadata nendest viimast — “Ühe äpardi päevik: kannatuste rada”. Tuntumatest näitlejatest on filmi kaasatud Alicia Silverstone (“Clueless”, “Batman and Robin”, “Blast from the past” jt.).

Filmi tutvustatakse nõnda: Perekond Heffley ühine autoretk vanamemme 90. sünnipäevale läheb omadega lõbusalt rappa, kui Greg üritab jõuda videomängurite kokkutulekule. Läbi riigi toimuv seiklus kujuneb elamuseks, mida Heffley perekond eales ei unusta.

Marite Lõokene

“Cosmopolis” neljapäeval, 25. märtsil kell 22.35 TV3-s

In raamatukava on 24/03/2021 at 17:35

Filmitutvustus telekavas: Kultuslavastaja David Cronenbergi film Manhattanil elavast noorest miljardärist (Robert Pattinson), kes peab üle elama oma senise elu kõige hullumeelsema päeva, kuigi ta ei soovi midagi muud, kui minna juuksurisse! Sellele plaanile loobivad kaikaid kodaratesse presidendi autokolonn, jõuk vägivaldseid anarhiste ja tuntud hiphop-staari matuserongkäik. Samal ajal sõltub 28-aastase rikkuri kogu tohutu varandus jüaani kursist, mida ta jälgib haiglase tähelepanuga oma limusiinis mööda linna liikudes.

Film põhineb ühe 20. sajandi teise poole mõjukama Ameerika Ühendriikide kirjaniku Donald Richard DeLillo samanimelisel romaanil, mis ilmus 2020. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ka eesti keeles.

Don De Lillo raamatut “Kosmopolis” peab Oliver Berg üheks pentsikuks teoseks, mis võiks olla autori järjekordne kultushitt, kuid on hoopis suhteliselt banaalse süžee ja arengujoontega romaanike. Isegi tõlkija Liisi Rünkla (“Kosmopolis” saatesõnas, lk 140) leiab, et “raamatule on ette heidetud elu puudumist tegelastes, nukrat kulunud kultuurikriitikat, tegu nagu polekski õieti romaaniga, vaid pigem küünilise proosaluulega New Yorgi motiividel.”

Samas on selles romaanis midagi, mis köidab nii lugejaid kui ka legendaarset filmitegijat David Cronenbergi, kes 2012. aastal tõi välja samanimelise filmi, kus veretu multimiljonäri rolli valiti noorte lemmik “vampiir” Robert Pattinson. Tegelikult peetakse seda raamatut väga filmilikuks teoseks, mis Teet Teinemaa arvates on saanud ka suurepärase vormi Cronenbergi filmide pikaajalise operaatori Peter Suschitzky kaasabil. Tulemuseks on film, mis kulgeb küll suhteliselt igavalt, kuid samas tabab “mingisugust närvi teravalt”. Millist ”närvi” täpsemalt, see jäägu iga filmivaataja enda otsustada.

Klaari Tamm

„Viis koostisosa – Jamie kiired ja lihtsad road” esmaspäeval, 22. märtsil kell 12.15 ETV2-s

In raamatukava on 20/03/2021 at 11:21

Iga kodukokk on mõnikord tundnud tüdimust, et mida täna perele pakkuda lõuna- või õhtusöögiks. Kõik tuttavad road on korduvalt läbi proovitud, kuid uued retseptid tunduvad tihti keerukad ja aeganõudvad.

Inspiratsiooni saamiseks tasub pöörduda kogenud kokkade retseptivaramutesse, mis õnneks sisaldavad ka lihtsaid ja lausa väga lihtsaid roogasid. Telekokkadest üks tuntuim on inglise kokk Jamie Oliver, kelle humoorikas ja vahetu suhtlemislaad on köitnud paljude maade (tele-)vaatajad.

Jamie Oliveri retseptid raamatus „5 koostisosa : kiired ja lihtsad road” ja samanimelises telesarjas on just kategooriast lihtsad ja veel lihtsamad road, mis valmivad kiirelt, aga on samas tervislikud. Sul on vaja lihtsalt igaks toiduks viit koostisosa ning lisaks mõnda n-ö viiest kangelasest: oliiviõli küpsetamiseks, külmpressitud oliiviõli maitsestamiseks, punaveiniäädikat, meresoola ja musta pipart. Nii lihtsalt valmivadki uued maitsed pere söögilauale. Kui on soovi rohkem proovida ja katsetada, siis tuntud telekokal on ilmunud eesti keeles päris korralik kogus kokaraamatuid. Head kokkamist ja nautimist!

Klaari Tamm

“Jäljed” ja “Shetland” Jupiteris

In raamatukava on 14/03/2021 at 01:09

Mu Šotimaa-vaimustus käib kuidagi hooti ja ettearvamatult. Vahel nagu unustan ära, aga siis toob miski jälle meelde, eelmine kord oli selleks Sean Connery lahkumine, see kord ingliskeelne noorteulmekas (kui kedagi täpsemalt huvitab, siis Teri Terry “Contagion”, aga tegelikult pole see kuigi tähtis, et just see raamat), kus iga loetud Šoti kohanimega hakkas raamat mulle sutsukene rohkem meeldima.

Klõpsasin Jupiteris krimisarju ja esimesena jäi mulle ette Jäljed“, mille tegevus toimub Dundees, paralleelselt jooksevad ühe 18 aasta taguse mõrva ja äsjajuhtunud tulekahju uurimised, rõhk on pigem inimestel kui uurimistel, loodus- ja linnavaated on võrratud, šoti kõnepruuk paitab kõrva ja krimilugu oli ka päris hästi kokku õmmeldud. Sarja algloo pani kirja Val McDermid, kellelt on eesti keeleski paar raamatut ilmunud: “Näkineiu laul” ja “Tapakihk veres“. Val McDermidi raamatuid on meie raamatukogus ka inglise keeles, üks uuemaid on 2019. a. ilmunud “Broken ground“.

Siis tuli järg Shetlandi kätte. “Shetland” põhineb Ann Cleevesi loomingul. Jupiteris on neli hooaega, IMDb andmetega on seal erinevus, tundub, et montaažimeistritel oli omajagu tööd ning erinevates riikides on hooajad ja osade pikkused erinevad.

Sarjas on huvitavad karakterid, siitsealt saab infot Shetlandi eluolu kohta, loodus- ja linna(küla)vaateid on imetlemiesks omajagu, krimilood suht nutikad ja keelepruuk mõnus, eriti meeldisid mulle need vähese jutuga väänikud vanamehed :) ning kui ma pisut ringi guugeldasin, siis tuli välja, et üldse on sarjas suuresti kasutatud šoti näitlejaid, mõned neist on koguni Shetlandilt pärit. Hea meel oli saada kinnitust ühest teisest raamatust üles nopitud faktile, et Šoti ja Norra on tegelikult üksteisele üsna lähedal ning et laias laastus on saareelul igal pool mingid ühised jooned, näiteks see kõik tunnevad kõiki nii positiivses kui negatiivses mõttes, erinevus on detailides.

Kui katkuaeg kunagi läbi saab ja aeg on reisiplaane tegema hakata, siis kohalikud plaanivad teha ekskursioone filmiga seotud paikadesse. Mul hakkasid küll varbad selle jutu peale kihelema :)

Esimese hooaja osad on sellised klassikalised krimisarja omad, et ühes osas on üks lugu ning iga osa on erineva raamatu põhjal. Järgmised hooajad sarnanevad eelmainitud “Jälgedele”, lugu jutustatakse osade kaupa läbi hooaja, ka on järgnevatel osadel kirjas, et sari on Ann Cleevesi karakterite põhjal, mitte romaanide põhjal. Kas selle tõttu või mingil muul põhjusel, aga mulle tundus esimene hooaeg kõige tugevam, ülejäänuid oli küll huvitavad vaadata, aga ei läinud nii hinge, oli tarbetut venitamist, ka läksid teemad liig päevapoliitiliseks kätte ära ning oldi kohati punnitatult julmad. Ahjaa, vaatajatele veel soovitus, et ärge neid osade-kokkuvõtteid lugege, need on kirjutanud keegi, kes ise krimkasid ei tarbi ning annavad liiga palju infot välja.

Ann Cleevesi romaanid (“Ronkmust“, “Valged ööd“, “Punased luud“, “Vareselõks“, “Sinine välk“, “Surnud vesi“, “Lugusid jutustades“, “Õhku haihtunud“, “Külm maa“, “Kulutuli“) on meil raamatukogus üsna populaarsed, ingliskeelsetest on värskeim “The long call“. Kui Ann Cleevesi looming kõnetab, siis tema teoste põhjal on olemas (ja Jupiteris nähtav) ka sari Vera, aga see sari viib praegusest teemast natuke liiga lõunasse.

Huvitavaid Šoti krimikirjanikke on veel palju, aga ma toon siin välja kolm nime: M. C. Beaton,  kes jättis mulle ühel Heade Ridade kohtumisõhtul äärmiselt sümpaatse mulje, kelle looming mind ennast just eriti ei kõneta, aga kes on meie raamatukogu lugejate vaieldamatu lemmik krimikirjanike hulgast, kelle krimid on natuke leebemat sorti ning tema romaanide tegvuspaigaks on enamasti Šoti maakohad, Liia Lassi kirjutas ühe teose kohta Lugemissoovituse blogisse; Ian Rankin, kes on minu lemmik Šoti krimikirjanike hulgas, tema teoste tegevuspaik on enamasti Edinburgh ning krimi ja olme on minu meelest tema loomingus oivalises tasakaalus, Lugemissoovituse blogisse kirjutas ühe raamatu kohta Tiina Tarik ning Ian Rankini elust ja loomingust tegid lühikokkuvõtte Annika Aas ja Halliki Jürma; Alexander McCall Smith on üsna mitmekülgne autor ning erinevad sarjad toovad erinevaid ja ootamatudki tegevuspaiku, minu silmis on tema eriline tugevus südamest tulev soojus, mida ta suudab ka krimilugudesse sisse panna, Lugemissoovituse blogist saab lugeda Kaja Kleimanni juttu Šotimaal toimuvast krimisarjast ning Krõõt Kaljusto-Munck kirjutas Botswana-sarja raamatust.

Tiina Sulg

 

“Mõrv Idaekspressis” esmaspäeval, 8. märtsil kell 22.30 TV3s

In raamatukava on 08/03/2021 at 01:08

Tutvustusjutt: Luksuslikust rongisõidust läbi talvise Euroopa saab ühel ööl verdtarretav mõrvamüsteerium. See on lugu kolmeteistkümnest võõrast, kes on rongiga lumevangis, sealsamas toime pandud mõrvast ning maailma parimast detektiivist nimega Hercule Poirot, kes peab ajaga võidu joostes lahendama selle juhtumi olukorras, kui kõik tema ümber on kahtlusalused. “Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh (“Hamlet”), stsenaariumi kirjutas Michael Green (“Logan”, “American Gods”). Osades Kenneth Branagh (“Wallander”), Tom Bateman (“Da Vinci deemonid”), Penélope Cruz (“Vicky Cristina Barcelona”), Willem Dafoe (“Grand Budapest hotell”, “John Wick”), Judi Dench (“Casino Royale”), Johnny Depp (“Kariibi mere piraadid”), Josh Gad (“Kaunitar ja koletis”), Derek Jacobi (“Gladiaator”), Leslie Odom, Jr. (“Hamilton”), Michelle Pfeiffer (“Stardust”), Daisy Ridley (“Star Wars: Jõud tärkab”), Marwan Kenzari (“Muumia”, “Lubadus”), Olivia Colman (“Öine administraator”), Lucy Boynton (“Sing Street”), Manuel Garcia-Rulfo (“Seitse vaprat”) ja Sergei Polunin.

Treiler:

Eks see ole vägagi tuntud film vägagi tuntud raamatu põhjal, aga kindlasti tasub seda meelde tuletada, sest Agatha Christie looming ei vanane ning see film on üsna omapärase ja mulle meelepärase lahendusega ning põneva näitlejaansambliga. Britt Rosen kirjutas filmist Postimehes, Liis analüüsib filmi siin.

Tiina Sulg

 

 

“Lupin” Netflixis

In raamatukava on 06/03/2021 at 11:02

Selle aasta alguses jõudis Netflixi vaatajateni värske Prantsuse sari, mis oli varsti ka igasuguste vaadatavust käsitlevate pingeridade tipus. Sellises nimekirjas märkasin seda minagi ning muidugi otsustasin sellele kiire pilgu peale visata. Kiirest pilgust liikusin ma üsna kindlal sammul terve esimese hooaja lõpuni vaatamiseni (5 osa pole küll kuigi palju, aga ikkagi).

Sarja peategelaseks on Assane Diop, kelle suureks eeskujuks on Maurice Leblanci loodud härrasvaras Arsene Lupini tegelaskuju. Diop kasutab Leblanci raamatut peaaegu et käsiraamatuna ning vähemalt Lupini-fännist politseinikule jõuab üsna ruttu kohale, et esimese sarjas nähtud suure röövi teostamisviis langeb pea täielikult kokku selle inspiratsiooniks olevas raamatus toimunuga.

Minu jaoks paigutub see sari samasse kategooriasse BBC “Sherlocki” sarjaga, kuigi lähenemine algmaterjalile on vägagi erinev. Kui “Sherlocki” puhul tuuakse kuulsa detektiivi ja tema abilise seiklused tänapäevamaailma, siis “Lupini” puhul on tegu hoopis teistmoodi elukaga. Nagu öeldud, on Arsene Lupin pigem inspiratsioon, ning härrasvaras jääb seiklema oma aega. Assane Diop võtab aga Lupini nimegi endale ning tegutseb oma suure eeskuju vaimus.

Muidugi pole see sari ei esimene (ega kindlasti ka viimane) kord kui Arsene Lupin jõuab suurele või väiksele ekraanile. Esimene film vähemalt Wikipedia andmetel valmis juba 1908. aastal. Arvestades, et esimene härrasvarga lugu ilmus 1905. aastal, siis käis see väga kiiresti. Seni viimane jääb 2011. aastasse ning valmis Jaapanis. Nende kahe vahele jääb üle 100 aasta ja üle 20 filmi.

Mainiks lõpetuseks ka seda, et seni viimase filmi valmimine Jaapanis pole sugugi üllatav — Arsene Lupini tegelaskuju on sealmaal küllaltki populaarne. Juba 1967. aastal ilmus manga “Lupin III”, kus tegutseb kuulsa härrasvarga lapselaps. Jah, jah, muidugi olen ma näinud selle manga põhjal valminud animet. Ja ka Ghibli stuudio filmi.

Irina Möldre

Kirjandussõbra laupäev ETV-2s: “Jane Austeni austajad” ja “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

In raamatukava on 23/02/2021 at 15:24

Kirjandussõbral on laupäev sisustatud – ETV2-es linastub lausa kaks kirjandusliku sisuga filmi.

Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.

Eesti keelde on tõlgitud 11 tema teost. Neist tuntuimad on “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Mansfeld park”.

Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Enn Lillemets kõnnib vaatajaga koos läbi need majad ja aiad, kus Betti Alver elu jooksul viibis. Avab värava, astub sisse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Ei ole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

“Jane Austeni austajad” laupäeval 27.02.2021 kell 14.35 ETV2

“Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ laupäeval 27.02.2021 kell 22.30 ETV2

Marite Lõokene

“Ben on tagasi” reedel, 19. veebruaril kell 22.00 TV3-s

In raamatukava on 16/02/2021 at 12:32

Tutvustus telekavas: Jõulises draamas „Ben on tagasi“ naaseb 19-aastane Ben Burns (Lucas Hedges) ootamatult jõululaupäeva hommikul oma pere äärelinnakoju. Beni ema Holly (Julia Roberts) tunneb kergendust ja võtab poja rõõmuga vastu, kuid muretseb, kas poeg suudab kaineks jääda. Tormilise 24 tunni vältel paljastuvad uued tõed ja ema surematu armastus poja vastu pannakse proovile, kui ta teeb kõik oma võimuses poja ohutuse tagamiseks. Nutikas ja eluline, südamlik ja valus film näitab, mida inimesed lähedaste kaitsmiseks on valmis tegema.

2018. aastal Peter Hedgesi kirjutatud ja lavastatud film „Ben on tagasi” ei põhine küll ühelegi ilukirjandusteosel, vaid on oma ainestiku võtnud elust enesest. Igal aastal sureb järjest rohkem inimesi üle maailma narkootikumide üledoosi tõttu, eesrinnas on Ameerika Ühendriigid (artikkel), kus saab paljude uimastisõltuvus muuseas alguse arstikabinetist, sest kangeid valuvaigisteid kirjutatakse välja kergekäeliselt. Nõnda juhtub ka filmi ühe peategelase Beniga, kes hakkas 14-aastaselt spordiõnnetuses vigasaanuna arsti soovitusel uimastavaid ravimeid võtma. Nagu kirjutab Postimehe arvustuses filmikriitik Ralf Sauter on tee tablettidest narkootikumideni lihtne, aga kuhu edasi.

Sõltlasega koos on alati rühm inimesi, kes on nö „haiged koos temaga” ehk kaassõltlased. Filmis on kõige jõulisemalt välja toodud ema ja poja (kaassõltuvus)suhe, kuid puudutamata ei jää ka kogu ülejäänud perekond. Seda filmi on lausa peetud omamoodi õppefilmiks (artikkel), sest sõltuvus on haigus, mis ei allu kergelt tahtele ning haarab vahel lausa märkamatult endasse ka sõltlase lähikondlased. Ilmekalt on seda olukorda kirjeldanud Soome terapeut ja mitme menuka raamatu autor Tommy Hellsten, kes oma teoses „Jõehobu elutoas” võrdleb kaassõltuvust olukorraga, kus sõltlase perekond elab majas, mille elutoas elab jõehobu, aga tema olemasolu tuleb salata. Temast ei tohi kõnelda, tema käitumisest tingitud isiklikud tunded tuleb maha matta ning kõik see tekitab usaldamatuse õhkkonna, sest iga hetk võib sõltlane petta jälle ligimeste lootusi. Sellises olukorras muutub ka abistada püüdev lähikondlane „jõehobu” nägu, sest ta on sunnitud sobituma, mitte ei saa areneda ja kasvada oma vajadustest ning tunnetest lähtuvalt. Paradoksaalsel kombel on aga nii, et „arenemine järgneb vaid, siis kui vaatad oma valule silma” (Tommy Hellsten „Saad kõik, millest loobud : elu paradoksid”).

Klaari Tamm

„Vastlad” teisipäeval, 16. veebruaril kell 15.30 ETV-s

In raamatukava on 13/02/2021 at 10:14

Täna liugu laseme —
hõissa, meil on vastlad!
Seljas kasuk lumine,
jalas valged pastlad.

Õhtuks ubaleemeke
saab ja seajalgu,
hammastega anname
neile tubli talgu.

Pääle selle kuulame,
kas ju pill ei hüüa,
et võiks õhtul tubliste
vastlavaltsi lüüa.

Peeter Jakobson („Kärrdi! Kasukas kärises : mardi-, kadri- ja vastlalaule”)

See aasta on ilmataat eriti armulik ning vastlalaulu kaks esimest salmi saab kenasti teoks teha, üksnes viimase salmiga on veidi kehvemad lood, sest erinevad piirangud takistavad suuremat tralli ja karnevali. Sõna „karneval” tähendabki algselt „lihast loobumist” (ladina keeles carnisprivium, itaalia keeles carnevale), sest algas ju järgmisest päevast (tuhkapäevast) paast. Tegelikult umbes sel ajal sai talurahval lihtsalt soolatud liha tünnides otsa ka ilma paastuta. (Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad”)

Millised on aga teised vastlapäeva kombed lisaks vastlaliule ja põldoasupile (tänapäeval küll pigem hernesupile)?

2018. aasta “Maahommiku” saatelõigus õpetab Tagavälja talu perenaine Vilve Niine maitsvaid vastlakukleid tegema ja peremees Kalev Niine näitab kuidas teha üks õige seajalgadest vurr.

Kaasaegsed vastlad (ning sellele eelnev ja järgnev periood) ei möödu kindlasti ilma maitsvate vastlakukliteta (talurahva kombestikus söödi hoopis hommikuse pudru ülejääkidest tehtud karaskit ehk kakku), mille rohkus ja uhkus võib lausa ohkama ajada, et kes küll need hõrgutised välja mõtles. Marju Kõivupuu kirjutab raamatus „Meie pühad ja tähtpäevad”, et see on tulnud meile Skandinaaviast ning „algselt söödi peenest jahust pärmiga kergitatud vastlakukleid soojas piimas leotatult ning kui vastlate lõputoitu enne suurt paastu”. Hoiatavaks näiteks on siin Rootsi kuningas Adolf Fredrik. Legendi kohaselt suri ta 12. veebruaril 1771 seedehäire tõttu, sest lõpetas priske vastlasöömaaja 14 vastlakukli ehk hetvägg’iga.

Kuidas aga vastlavurri teha, kui ei ole plaanis seajalgu süüa? Lihtne, seajala asemel tuleb lihtsalt suurem nööp võtta. Vurri keerutamine sel päeval toob igal juhul õnne! (Piret Õunapuu „Pühad ja kombed”)

Klaari Tamm