Raamatukava

Archive for 2022|Yearly archive page

“Põhjalane” ja “Metsikud mehed” Tartu kinodes

In raamatukava on 17/05/2022 at 17:03

Mu meelest sobivad need kaks filmi nii hästi kokku :)

“Põhjalast” on üsna ohtralt Apollo kinokavades ja “Metsikuid mehi” rohkem Elektriteatris, aga kus ja mis täpsemalt, uuride kinode kodulehtedelt seekord ise järgi.

Viikingiteema populaarsus käib kuidagi üles-alla ja praegu tundub, et see on jälle tõusuteel, mistõttu on mõtet teha suureeelarvelist Hollywoodi kinofilmi (lavastaja Robert Eggers), kuhu on kaasatud mitmeid ajalooeksperte ja näitlejatest kokku kogutud suurejooneline tähtede paraad (Alexander Skarsgård, Nicole Kidman, Anya Taylor-Joy, Claes Bang, Ethan Hawke, Willem Dafoe, Björk jt), ja on mõtet teha ka väiksemat ja iroonilisemat eurofilmi (Taani režissöör Thomas Daneskov), mis avab viikingiajastu eluolu läbi tänapäevase prisma vaadates hoopis teistsugustest tahkudest. Mõlemad filmid aga uurivad inimese olemust, selle muutumist ja püsivust, erinevaid kultuurikontekste ja kultuuride läbipõimumist, olgugi, et üks neist filmidest on selga saanud eepilise sõdalaserüü ja teine karvase narrimütsi.

Stsenaariumite kirjutamise juures on mõlemad lavastajad osaliselt tegevad olnud. “Põhjalane” põhineb Amlethi legendil, mille pani esimesena kirja Saxo Grammaticus (u 1150 – u 1220) ja mis oli aluseks ka Shakespeare´i (1564 –1616) näitemängule „Hamlet”, ja selle loo on Islandi kirjanik Sjón ja Robert Eggers kahasse kirjutatud. “Metsikute meeste” alusloo panid kirja Thomas Daneskov ja Morten Pape, kel on ette näidata päris mitu romaani. Sjónilt on eesti keeles isegi üks raamat ilmunud — “Virvarebane”. Kaja Kaldmaa kirjutas “Virvarebasest” kunagi ka meie raamatukogu lugemissoovituste blogis.

Avalike reageeringuid ma neile filmidele eesti meediast kuigi palju ei leidnud. Anne Vetik kirjutab Eesti Ekspressis “Põhjalasest “Põhjalane” – nii võimsat mõõga ja maagia lugu pole ekraanidel nähtud „Barbar Conanist“ saadik” ning Hendrik Alla jutustab mõlemast oma Postimehe videolõigus “Filmisaade: kinos kangelasfilm mis ka kangelasfilm on!“.

Youtube’is on mitmeid kanaleid, kus igasuguseid viikingiajastuga seotud küsimusi arutatakse, üks, mis mulle rohkem silma on jäänud, on The Welsh Viking. Tema on mõlemat filmi näinud ja mõlemast ka video teinud:

Siin blogis on viikingifilmidest ja -raamatutest juba päris palju juttu olnud, klõpsa märksõnal “viikingid” ja kae perra. Üsna pooleli on viikingeid puudutavat kirjavara tutvustav blogi “Viikingite jälgedes“, aga eks sinna ikka aegajalt lisandu värskemat kraami ka juurde. Seekordne soovitus on minna toast välja ja proovida viikingiaegset mõõgavõitlust (täpsemat infot saab Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liidu leheküljelt), külastada viikingikülasid (n statsionaarne Harjumaal Saulas või hooajaline Saaremaal Asval), käia ära ERMis või mõnes ajaloomuuseumis ja vaadata, mida sellest ajast nendes muuseumites eksponeeritakse. Küllap te iga käiguga mõne raamatusoovituse ka kaasa korjate :)

Tiina Sulg

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” 1. osa teisipäeval, 16. mail kell 23.05 (kordus pühapäeval, 22. mail kell 12.15), 2. osa teisipäeval, 24. mail kell 22.05 (kordus pühapäeval, 29. mail kell 11.15) ETVs

In raamatukava on 16/05/2022 at 18:58

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” (“Aenne Burda – die Wirtschaftswunderfrau”, 2018, Saksamaa)

Telekava annab teada: Sõjajärgse Saksamaa majandus on kasvuteel. Franz Burda trükikojal ja kirjastusel läheb hästi ja ta saab oma naisele Annale võimaldada külluslikku elu, kuid naise äriideesse luua moeajakiri ei suhtu ta tõsiselt. Kui Anna avastab, et tema mehel on naaberkülas teine pere ja sohilaps, suundub ta Pariisi, kus vana sõber Andre Lambert tutvustab teda moemaailmale. Sõbralt kuuleb ta ka seda, et Franzi sohilapse ema Evelin on varastanud Anna moeajakirja idee ja peab seda Franzi rahalisel toel. Anna esitab mehele ultimaatumi, mille tulemusel saab ta ajakirja endale. Sestpeale nimetab Anna end Aenneks.

See tutvustus on üsna tuim, aga sari ise nii tuim ei ole. Ega konservatiivses Saksa väikelinnas saagi liiga palju sädemeid ja tulevärki olla, aga see, kuidas Aenne Burda oskas ja tahtis moeajakirja teha, on päris hästi välja toodud, ning oma elamuse annab see, et mu meelest on Burdat väga sobiv näitlejanna mängima sattunud.

Aenne Burda elulooraamat on Estri andmetel kättesaadav vaid venekeelsena Tallinnast — Уте Дамен “Энне Бурда : Бурда моден – это я!” –, aga eesti keeles on natuke artikleid, n 2005. a ilmus Õhtulehes Triin Taela “Aenne Burda: “Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.”“, Reet Piiri tutvustas paar aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumi blogis muuseumivarade hulka kuuluvaid Burda-lõigete järgi õmmeldud rõivaid “Ajakiri Burda Moden ehk “mäletan, kuidas ema ahnelt lõikeid kopeeris”“, ERRi lehel meenutas Eesti Naise toimetaja Eva Luigas: “Burda ajakirjad andsid Eesti naistele võimaluse saada osa läänemaailmast.

Hästi tore on Margit Adorfi telesarja arvustus “Telesari: Burda, meie iidol” Postimehes. Muuhulgas tooks sealt välja lõigu: “Ja kui nüüd vaadata seda minisarja ning näha, missuguse kirega Aenne selle nimel võidelnud oli, et me saaksime endale kõik oma vanade Singerite ja Tšaikadega juba puberteedieas riideid selga vuristada, siis see võtab südame tänulikult põksuma küll. On, nagu vaataks lapsepõlve­iidolite Modern Talkingu või Charizma videoid.”

“Burda Moden” ja selle sõsarajakirjad ilmuvad aga tänini ja huvilistel on neid võimalik ka raamatukogust koju laenutada.

Tiina Sulg

„Drive my car” laupäeval, 14.mail kell 15.00. PRIMA VISTA ELEKTRITEATRIS

In raamatukava on 13/05/2022 at 08:44

Prima Vista filmiprogramm on tasuta!
Tõenäoliselt   mõistatas peale minu veel keegi, miks pealkiri tõlkimata on. Leidsin seletuse : Filmi pealkiri “Drive My Car” on mitmemõtteline. Lisaks punase Saabiga ringisõitmisel tekkiva juhi ja reisija tugevale sidemele viitab see otseselt biitlite samanimelisele laulule. The Beatles lõi loo tüdruku võrgutamisest, kuid selle sõnumi varjamiseks kasutas autoga sõitma kutsumise metafoori. Kuna ka Murakami novell kannab ingliskeelset nime, pole filmi pealkirja eri riikides enamasti tõlgitud.

See film on jaapani režissööri ja stsenaristi Ryûsuke Hamaguchi 13. töö ja seekord tundub 13 olevat õnnenumber, sest linateos lausa ägab erinevate festivalivõitude ja auhinnanominatsioonide koorma all. Kui paar tähtsamat ära mainida, siis – võitis Cannes´i filmifestivalil kolm auhinda, teiste hulgas parima stsenaariumi ning FIPRESCI kriitikute auhinna ning pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari.
Stsenaarium põhineb Haruki Murakami lühijutul, mis ilmus kogumikus “Men without women : stories” , kuid see ekraniseering laiendab 40-leheküljelise novelli kolmetunniseks filmiks.  Tänases, 13.05.2022 ilmunud Sirbis olevas Panos Kothanasise artiklis “Kuidas eksplutateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist” nimetatakse filmi aluseks olevat veel kahte novelli, “Šeherezade” ja “Kino”.  Murakami raamatud üllatavad lugejaid sageli ootamatute pööretega.  Režissööri jaoks oli väljakutseks Murakami sisemiselt põlevate tegelaste emotsioonide tõlkimine filmikeelde. Selle võimalikusesse ei uskunud ka kirjanik, kuid pärast kohalikus kinos oma teose filmiversiooni vaatamist nõustus ta, et tulemus oli muljetavaldav.

Murakami teoseid on ekraniseeritud ligi kakskümmend, nende seas hulga lühifilme,  aga meile on neile aluseks olnud lugudest tuntud vist ainult „Norra mets”. Lugeda võib pettumata aga kogu Murakamit, lihtsalt väga palju järjest pole soovitatav.

Kaja Kleimann

 

Nõianuumajad: Uued ja vanad kõheanimatsioonid . 7 animafilmi. Reedel, 13. mail kell 18 EESTI FILM 110 ELEKTRITEATRIS

In raamatukava on 13/05/2022 at 08:38

Ma olen kõiki filme peale „Maasikaõgijate näinud”, aga televiisorist. Neid kinolinal suurelt näha peaks olema hoopis eriline elamus. Juurde võite, aga ei pea lugema raamatuid, mis filmidele aluseks olnud.

NÕIUTUD SAAR (1985) – r: Riho Unt, Hardi Volmer – 9 min

Muinasjutt Kohmitsast, kes päästab oma rahva kurja nõiduse kütkest, aga ise hukkub. Ümarnukufilmis on kasutatud tšuktši muinasjutu motiive.

USSINUUMAJA (2012) – r: Priit Tender – 15 min

„Ussinuumaja“ on iidne tšuktši muinasjutt, mis viib meid rännakule inimhinge pimedaimatesse soppidesse. Mees otsustab oma naise tappa, kuna see lapsi ei saa.

Raamatusse  “Unesnõiduja” on tšuktšide muinaslood ümber jutustustanud ja eessõna kirjutanud Andres Ehin.

SUUR TÕLL (1980) – r: Rein Raamat – 13 min

Joonisfilm täiskasvanuile, mille aluseks on eesti rahva muistendid Suurest Tõllust. Olemas ka Rein Raamatu jutustatud ja Jüri Arraku piltidega raamat. Pildil olevat Rein Raamatu filmidega DVD-d saab laenutada ka raamatukogust.

TOLMUIMEJA (1978) – r: Avo Paistik -9 min

Eno Raua muinasjutu “Hirmuäratav tolmuimeja” ainetel tehtud joonisfilm, milles peategelaseks olev tolmuimeja tahab haarata endasse kogu ümbritseva maailma. Loo leiab raamatust “Konn ja ekskavaator“.

PAPA CARLO TEATER (1988) – r: Rao Heidmets – 9 min

Kohalik diktaator – nukujuht marionetiteatris, kes surub maha igasuguse vaba tahte avalduse oma näitlejatel ja terroriseerib publikut, on ise samuti ainult marionett võimsamate ja anonüümseks jäävate jõudude käes.

FATCULA (2016) – Martinus Daane Klemet – 9 min

Hiigla lõbus lugu Draculast, kellest saab oma rasvaarmastuse tõttu ilukirurg Fatcula.

MAASIKAÕGIJAD (2018) – r: Mattias Mälk – 14 min

Fantaasiafilm kahest maasikakasvatajast, kelle põllu hävitavad aplad teod. Paar üritab linnas uut elu alustada, aga kui naine jääb lapseootele, siis kahtlustab paranoiline mees, et ka selle taga on teod.

Kaja Kleimann

„Kalju Lepik kahel rannal” . Neljapäeval, 12. mail kell 18.00. PRIMA VISTA ELEKTRITEATRIS

In raamatukava on 10/05/2022 at 11:36

Prima Vista programmi kõik 3 filmi Elektriteatris on tasuta!

2020. aastal möödus sada aastat luuletaja Kalju Lepiku sünnist. Nagu paljudel teisetel eestlastel, õnnestus ka temal 1944. aasta sügisel Rootsi põgeneda ja ta elas Stockholmis kuni oma surmani 1999. a. Ta avaldas koos valikkogudega peaaegu 20 luuleraamatut ning koostas Gustav Suitsu luuletuste kogu. Luuletaja oli ka ühiskondlikult aktiivne, kuulus paljudesse eesti pagulasorganisatsioonidesse, pidas ettekandeid aktustel ja üritustel, kirjutas pühendusluulet paljude eesti kultuuritegelaste ja organisatsioonide juubelite ja tähtpäevade puhul ning tegi kaastööd eesti ajakirjandusele, näiteks Rootsis ilmuvale Teatajale, samuti oli Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees. Lepikut on autasustatud Eesti riigi poolt Riigivapi I klassi teenetemärgiga ja ta on saanud erinevaid kirjanduspreemiaid.
Pandeemia rikkus suurte juubelipidustuste korraldamise ja nii sündis režissööride Jaan Seimi ja Janika Kronbergi käe all hoopis film. Jaan Seima kirjutab: Tegemist ei ole biograafilise filmiga inimese elust. Pigem on siin killud, mis kokku panduna moodustavad mosaiigi, kus peale Kalju Lepiku enese, paistavad kontuurid tema lähedastest, sõpradest, kolleegidest ja ühiskonnast, kus ta elas. Elavaks teevad filmi Lepiku luuletused ja sõnavõtud Lepiku tütrelt, sõpradelt ja kolleegidelt. Filmis näeme ka Kalju Lepikut ennast.
Seansile teeb sissejuhatuse Janika Kronberg, kes on ka raamatu „Vaid üks eesti kirjandus : mälestusi, arvustusi, kõnesid ja vestlusi. Kalju Lepik”  üks koostajaid.

Kalju Lepiku looming on raamatukogus hästi kättesaadav!

Kalju Lepiku Koerus asuva mälestussamba autor on Elo Liiv.

Kaja Kleimann

„Vaino Vahingu päevaraamat” teisipäeval, 10. mail kell 18.45. PRIMA VISTA ELEKTRITEATRIS

In raamatukava on 10/05/2022 at 11:34

Prima Vista programmi kõik 3 filmi Elektriteatris on tasuta!

Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud.
Rainer Sarneti on oma lavastuslikus dokumentaalfilmis asetanud pikka aega kokku mänginud Von Krahli teatri trupi (Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak ja Liina Vahtrik) vahingulikku piirsituatsiooni, kus on võimalik avalduda inimhinge originaalsusel ja siirusel.
Filmikriitik Tristan Priimägi : “Kui Vahingu jaoks oli Spiel ennekõike viis provotseerida olukordi, kus inimestel maskid langevad ja tuleb välja nende tõeline pale, siis see film oma kunstlike meetoditega püüab ka Vahingult maski maha võtta, näidata milline ta oli või on. /—/”Aga ma usun, et Vahingu enda olemusega see läheb vastuollu, sest ma ei ole nii kindel, et Vahing ise üldse end avada tahtis ja võib-olla selles oligi tema suur traagika, sest igaüks ootab mõistmist, aga Vahingu profiiliga see mõistmine päris kokku ei läinud” Priimägi arvates pole Vahing üksnes teatriuuendaja: “Ma ütleks, et ta on kultuuriuuendaja – kuidas segada erinevaid reaalsusi, kuidas elu kunsti ja mängu ühendada ning mis sellest uudsest sümbioosis sünnib.” Pikemalt on filmist kirjutatud nt siin.
Peale “Päevaraamat. I : 1968-1973” ja “Päevaraamat. II : 1974-1984”  lugege näiteks veel raamatut  „Vahing : mälestusi Vaino Vahingust”.

Kaja Kleimann

“Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” kinodes alates 6. maist

In raamatukava on 07/05/2022 at 11:24

“Doktor Strange hullumeelsuse multiversumis” kinodes alates 6. maist. Režissöör Sam Reimi, osades Benedict Cumbebatch, Elizabeth Olsen, Benedict Wong, Rachel McAdams, Xochitl Gomez jt.

Just äsja jõudis kinolinale lõpuks kauaoodatud Doktor Strange’i teine film, mis maakeeli kannab alapealkirja “Hullumeelsuse multiversumis”. Ja hullumeelne on see film tõesti!

Nagu öeldud, on tegu Benedict Cumberbatchi kehastatava doktor Stephen Strange’i teise soolofilmiga, aga lisaks on see Marveli Filmiuniversumi 28. film ja MCU neljanda faasi viies. Käesoleval aastal saame näha veel Thori neljandat filmi ning Musta Pantri teist. Praegu aga tagasi kõige värskema asja juurde.

Nagu ka möödunud aastal kinno jõudnud “Ämblikmees: Pole koduteed”, nii tegeleb ka see film multiversumi idee ülesehitamise ja laiendamisega. Seda võib välja lugeda juba pealkirjast. Ja ega selle kõigega midagi head kaasne, ikka maailma lõpp ja mitme universumi häving. Seda kõike peab takistama ning lõpus päris mitu maailma päästma Doktor Strange. Lisaks on tal pärast viimaste aastate sündmusi tekkinud ka isiklikke probleeme, mille olemasolu mees aga päris tunnistada ei soovi.

Sisust ma küll rohkem ei räägiks, sest film alles jõudis kinno ning mina üllatust rikkuda ei soovi. Aga räägiks ehk veidi sellest, milliseid emotsioone selle vaatamine minus tekitas. Mind see film üllatas! MCU, ja miks mitte ka näiteks DCEU, austajad on enam-vähem vast harjunud supearkangelaste filmide üldise mudeliga. Kangelane tegeleb omade asjadega – midagi juhtub – suur paha – esimene madin – kangelase lüüasaamine ja raske taastumine – kangelase võit paha üle – maailm saab päästetud. Vana hea mudel, mis tuttav nii kirjandusest kui ka kinolinalt (ja mitte ainult superkangelaste filmidest!!!). Pole siis ime, kui hakkab levima asi, mida kutsutakse inglisekeeles superheroe fatigue – väsimus superkangelastest. Sest teame ju kõik, et liiga palju head asja ei ole sugugi hea. Usun, et ka Marveli ninamehed otsivad uuenduslikku lähenemist uutelt MCU filmide tegijatelt. Selle uuendusliku, ja samas mitte sugugi väga uue, lähenemisega sai suurepäraselt hakkama Sam Raimi!

See mees nimelt mõtles, et tavalisse superkangelase narratiivi võiks lisada kübeke midagi veidi ebatavalist. Näiteks õudust?! Kogemust tal jagub, valmisid ju tema käe “The Evil Dead” filmid. Ning ka superkangelastega on tal kindlasti head suhted, piisab, kui vaatate järgi, kes oli režissööriks Ämblikmehe filmidele, kus peategelase rollis astus üles Tobey Maguire!!! Mis ma kõige sellega öelda tahan on see, et multiversumis seiklev Doktor Strange on kõige õudsem MCU film seni ning see on tõesti värskendav! Õudus ei ole midagi uut, aga selle võtete ja temaatika kasutamine MCU filmis ON! Ja ma ei ole sugugi õuduse fänn, võimalusel ma pigem väldiksin seda. Kui juba olemasolevale lisada veel ka Danny Elfmani muusika, siis saabki tulemuseks superkangelasest Doktor Strange’ist rääkima filmi, mis suudab vaataja mitu korda võpatama panna ning võib veidi nõrganärvilisemate jaoks liiga jube olla. Mina igatahes võpatasin mitu korda!

Mitmed on öelnud, et see on ka MCU seni kõige koomiksim film üldse ning ma pean sellega nõustuma. Visuaalselt oli kogu lugu väga kirev ning võiks isegi öelda hullumeelne. Värvid, hääled ja liikumine oli kohati nii kiire ja kaootiline, et toimuvast oli keeruline aru saada. Kaks tundi pöörast möllu, mille paremaks mõistmiseks on kindlasti vaja seda kõike uuesti vaadata!

Kas see kõik oli seda väärt? Ikka. Kas see film meeldib kõigile MCU fännidele ühtemoodi? Kindlasti mitte! Ka see meeldis mulle? Jah! Nagu öeldud – see oli värskendav. Tore oli näha midagi uut, pöörast ning MCU superkangelasefilmi kontekstis eksperimentaalset. Huumor ning üldine tunne oli nagu ikka, lihtsalt süngemat oli veidi rohkem. Aga kindlasti mitte nii palju, nagu DCEU filmides, mille puhul tihti tundub, et esimene asi, mille pealt eelarves kokkuhoid algab, on valgustus!!!

Treiler:

Irina Möldre

„Väike ime” laupäeval, 7. mail kell 23.50 Kanal2-s

In raamatukava on 06/05/2022 at 13:10

See on vaatamiseks küll arulage kellaaeg, ja ma tõesti ei leidnud mõnel varasemal päeval varasemat, aga järelvaatamise laia leviku tõttu on siiski mõtet sellele vaatajate poolt imdb.com-is 7,9 palliga hinnatud filmile tähelepanu juhtida. Meie blogis tutvustati filmi  ka siis, kui see jooksis kinodes.

Aluseks on eesti keeldegi tõlgitud R.J. Palacio raamat „Ime”, originaalis on filmi nimi „Wonder”, ilmselt sellepärast, et tegemist on lapsega, on tõlkes lisandunud omadussõna „väike”. Ime igatahes on selles raamatus/filmis küll pigem suur.

Sisust: August (Auggie) Pullman sündis moondunud näoga ja ei ole tavakoolis käinud. Nüüd alustab ta oma kooliteed erakoolis ja uus laps koolis olla pole lihtne ka tavalisele lapsele. Põhimõtteliselt on asi selles, et Auggie ei saa muuta seda, kuidas ta välja näeb, küll aga suudab ta muuta seda, kuidas teised lapsed teda vaatavad ja näevad.

Raamat oli väga liigutav, naljakas ja isegi usutav, see sai väga populaarseks ja on tõlgitud enam kui 30 keelde.
Filmis mängivad mitmed tuntud näitlejad nagu Julia Roberts, Owen Wilson ja Mandy Patinkin, mina igatahes loodan ka filmilt parimat.

 

Kaja Kleimann

„Apteeker Melchior“ kinodes

In raamatukava on 18/04/2022 at 17:02

Nüüd on see siis juhtunud! Alates eelmisest nädalast saab kinodes vaadata „Apteeker Melchiori“ esimest filmi. Kõik, kes on Indrek Hargla Melchiori-raamatuid lugenud (seni seitse raamatut), on seda oodanud. Tegemist on lugudega, mis varem või hiljem pidid filmiks saama ja nii tore, et need on juhtunud autoriga koostöös.

Filmi treiler:

„Apteeker Melchiori“ sarja esimene mängufilm baseerub Indrek Hargla raamatusarja „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ esimesel raamatul „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Loo sündmused toimuvad 1409. aastal keskaegses Tallinnas, kus mõrvatakse kuulus ordurüütel, kes vabastas Läänemere piraatidest. Kangelase pea on maha raiutud ja suu münte täis topitud. Kadunud on kuldkett, mille ta samal päeval ostis. Kohtufoogt määrab kuritegu uurima apteeker Melchior Wakenstede. Nutikas noormees avastab, et tapetu otsis müstilist „Tallinna vangi“ ja jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse. Juhtuvad mitmed koledad veretööd, kus surmaohus on igaüks, kes selle saladusega kokku puutub.

Romaan ja film ei kattu üks ühele, näiteks on filmis Melchior noorem. Üldjoontes on aga tegelased ja juhtumised samad. Et romaani ja filmi keeled on erinevad, siis on see ka paratamatu, et on tulnud muutusi teha. Olen esimest raamatut lugenud juba mitu aastat tagasi ja nii päris täpselt ei mäleta kõike, kuid filmis mind miski ei häirinud — see meeldis mulle väga! Ja tõeliselt tore on, et järgmised filmid tulevad juba suve lõpus ja sügisel. Ning kui kõik õnnestub, siis lisandub tulevikus filme veelgi. Ja loodetavasti ikka ka raamatuid!

Filmi lavastas Elmo Nüganen. Nimiosas on Märten Metsaviir. Kaasa teeb palju rohkem või vähem tuntud eesti näitlejaid.

Lugemissoovitus siia juurde muidugi ongi Melchiori-raamatud. Ette vast vahetult lugeda ei soovita, aga pärast filmi vaatamist tasub küll raamat kätte võtta: kas meelde tuletuseks või tuttavaks saamiseks! „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ romaani leiab näiteks Tartu Linnaraamatukogust.

Põnevaid elamusi!

Mai Põldaas

„Allakäik” reedel, 8. aprillil kell 21.35 ETV2-s

In raamatukava on 06/04/2022 at 16:47

Ma soovitan seda filmi mõneti kahetiste tunnetega. Ühest küljest võttes on tegemist äärmiselt hea filmiga, mida siin varem tutvustatud pole, teiselt poolt ma ise (ja kardetavasti paljud teisedki inimesed) seda praegu mingil juhul vaadata ei tahaks. Aga tähelepanu juhtima ikka peab.
Film nomineeriti 2005. aastal parima võõrkeelse filmi Oscarile. See kujuke jäi küll saamata, kuid igasuguseid muid võite saadi 22 ja nominatsioone veel 34, ning ka vaatajate hinnang imdb-s on kõrge, 8.2 punkti.
„Allakäigu” stsenaariumi aluseks on mitmed raamatud, eraldi tuuakse filmibaasis välja saksa ajaloolase Joachim Festi  „Inside Hitler’s Bunker: The Last Days of the Third Reich” (2002), mida meil lugemiseks pakkuda ei ole, ja erasekretäri mälestusi, mis on eesti keeleski täitsa olemas.
Sisust: Film kujutab elu Hitleri ülisalajases punkris tema kümne viimase elupäeva jooksul, mil füürer seisab silmitsi Berliini langemise ja Kolmanda Reichi kokkuvarisemisega. Preili Junge, Hitleri erasekretär, näeb oma silmaga pealt Hitleri vaimset murdumist ajal , kui Eva Braun püüab tema tuju tõsta hüsteerilise sünnipäevapeoga ja Himmler, Goebbels ja Speer püüavad teda veenda piiramisrõngas pealinnast põgenema. Propagandaminister Goebbelsi toel keeldub füürer siiski lõplikku lüüasaamist tunnistamast ja mõtiskleb masendunult selle üle, kus ta saatusliku vea on teinud. Paul Laasik kirjutab: Omanäoline on “Allakäik” just realismis. Lavastaja on siin kunstnik ajaloosündmuste taasloojana. Teist teost siia kõrvale asetada on raske. See ei ole “Pearl Harbouri” lennukite vihin või snaiperite mäng draamas “Vaenlane väravate all”. “Alla-käik” on tõene oma psühholoogilises analüüsis. Siin on olemas Adolf Hitler (Bruno Ganz) ja dr Goebbels (Ulrich Matthes ), kelle puhul võib esimesest kaadrist peale uskuda, et nii see kõik võiski tõepoolest olla. Asi ei ole mitte ainult karakteri tabamises, vaid ka mõttemaailma edasiandmises.”

Ma olen seda filmi kunagi näinud ja see oli küll hea, aga ma ei saanud seda üldse normaalselt vaadata, sest kuigi  Bruno Ganz tegi suurepärase rolli, on ta minu jaoks alati  ingel Wim Wendersi filmist,  „Taevas Berliini kohal” .

Raamatukogus leiate riiulil kõrvuti kaks raamatut, mis on tegelikult üks ja sama raamat, erinevate kirjastuste poolt erineval ajal erineva pealkirja all üllitatud:

“Hitleri sekretäri mälestused : Traudl Junge räägib oma elust” ja “Kuni viimse tunnini : Hitleri sekretär räägib oma elust”

Traudl Junge mälestuste põhjal vändati 2002. aastal ka dokumentaalfilm “Im Toten Winkel: Hitlers Sekretärin“.

Eesti keeles on ilmunud ka Hitleriga pikemalt, aastatel 1933 kuni 1945 koos töötanud sekretäri Christa Schroederi mälestused „Ta oli mu šeff” 

Kaja Kleimann

„Briani elu” esmaspäeval, 4. aprillil kell 22.45 ETV2-s

In raamatukava on 01/04/2022 at 16:35

See on üks mu kõigi aegade lemmikumaid filme, mis valmis aastal 1979, aga teadmine selle (ja üldse Monty Pythoni) olemasolust jõudis minuni hulk aega hiljem, kindlasti mitte nõukogude ajal.
Mõni nädal tagasi näidati teles filmi „Monty Python ja Püha Graal”, mis tehti 4 aastat enne „Briani elu”, viimane on oma anarhistliku ühiskonnasatiiriga veel palju rohkem piire ületanud ning on usklike vastuseisu tõttu paljude riikide kinodes keelatud olnud. Iirimaast saan ma aru, aga Norra? Aeg ja arusaamad on aga niipalju muutunud,  et näiteks 2016. aastal näidati filmi Leamingtoni kirikus, et selle remondiks raha koguda.

Sisututvustus kavas ütleb: Film räägib juudi noormehest Brian Cohenist (Graham Chapman), kes on sündinud samal ajal ja samas paigas kus Jeesus Kristuski. Tänu sellele saab laisavõitu Brianist 33 aastat hiljem talle endale vastumeelselt Juudamaa uus usuliider, kelle igat sõna tõlgendavad rahvamassid kui ettekuulutust. Kuus põhinäitlejat esitavad 40 erinevat rolli, filmitud on Kartaagos, Tuneesias. Suuresti tänu eksbiitel George Harrisoni rahastusele (lugege intervjuud siit) sündinud filmist sai kiiresti üks armastatum Briti komöödia läbi aegade.
Film ei ole mõistagi valminud raamatu põhjal, kuid filmi tegemisest on 2011. aastal raamat ilmunud, meil seda kahjuks pakkuda pole. Filmi ennast DVD-l  ( ja teisigi samadelt autoritelt) saate muusikaosakonnast laenutada.
Mida juurde lugeda? Kes veel ei ole lugenud, võtku kätte Uus Testament, et vihjetest paremini aru saada. Või miks mitte ka Ernst-Eduard Aasamäe „Jeesuse aeg : kronoloogilis-eepiline piiblilugu Uue Testamendi alusel”.  Lihtsalt pealkiri kõlab nii, nagu oleks tegemist väga huvitava raamatuga, ise pole lugenud, veel. Samuti võib lugeda Monty Pythoni liikme John Cleese’i mälestusteraamatut ” Igatahes… “. 

Ja kuulakem surematut laulu.

Kaja Kleimann

“Meister” esmaspäeval, 28. märtsil kell 22.45 ETV2-s

In raamatukava on 26/03/2022 at 14:50

Ma tean, et seltskondlikus vestluses ei ole eriti viisakas religioonist rääkida, aga ma ei suutnud oma infograafikute lembust taltsutada ja toon teieni skeemi, mis aitab valida sobivat religiooni. Nagu sedasort asjad ikka, on see väga suure üldistusega, aga oma tõetera on seal sees. Pealegi tundus see mulle huumori eesmärgil tehtud olevat. Seega:

Ma küll täpselt ei tea, aga mulle tundub, et religioonileiges Eestis on L. Ron Hubbard eelkõige tuntud kui ulmekirjanik, kes on saientoloog, mõnes muus maas on ta pigem saientoloog, kes on kirjutanud ka ulmet. Olgu kuidas on, filmitutvustus kõlab nii:

“Meister” (“The Master”, USA, 2012)

Teisest maailmasõjast naasnud Freddie Quell (Joaquin Phoenix) ei leia selget elusihti, aga siis kohtab ta karismaatilist intellektuaali (Philip Seymour Hoffmann), kelle rajatud hämar (uus)usundipõhine organisatsioon kogub Ameerikas populaarsust. Freddiest saab mentori parem käsi, ühtlasi mässib ta ennast tolle manipulatsioonidesse lootusetult sisse.

Film on inspireeritud Hollywoodiski kenasti kanda kinnitanud saientoloogia ususekti asutaja L. Ron Hubbardi eluloost, ja mõistagi ajas see marru kõik saientoloogid.

Kuuekordne Oscari nominent Paul Thomas Anderson (sünd 1970) on üks Hollywoodi põnevam ja hinnatum noorema põlvkonna režissöör. Tema filmid “Magnoolia” (1999) ja “Veri hakkab voolama” (2007) on oma kümnendite ühed tugevamad. “Meistris” näitab Anderson jätkuvalt kõrget taset.

Filmi ehivad ka tugevad näitlejatööd: Amy Adams, Joaquin Phoenix ja Philip Seymour Hoffman pälvisid oma rolli eest nii Oscari, Kuldgloobuse kui ka BAFTA nominatsiooni. Auhinnakapis kamaluga nominatsioone ja võite, sealhulgas kolm võidutiitlit Veneetsia filmifestivalilt.

Wiki lehelt võib küll lugeda, et peale Hubbardi on filmi inspiratsiooniallikaks veel teisigi inimesi ja lugusid, aga eks aja möödudes on seda filmi lihtsam ainult Hubbardi nimega müüa.

L. Ron Hubbardi raamatuid on eesti keeleski: “Eneseanalüüs“, “Hirm“, “Lõplik pimestus : kõitev lugu võimalikust tulevikusõjast“, “Võitlustanner Maa. 1. raamat : tulevikusaaga aastast 3000“, “Võitlustanner Maa. 2. raamat : tulevikusaaga aastast 3000“, “Võitlustanner Maa. Kolmas raamat : tulevikusaaga aastast 3000“.

Esimene raamat kuulub religiooni/psühholoogia/eneseabi valdkonda, teised on ulmekad. Ma tean, et ma kunagi olen “Võitlustanner Maad”, vähemalt esimest osa, lugenud, aga mul puudub selle sisust igasugune mälestus — järelikult lugemiselamus ei olnud. Aga Ulmekirjanduse Baas on hea koht, kus saab nii mälu värskenda kui lugemisvalikuid piirata või avardada.

Mida ma varem ei teadnud, on see, et L. Ron Hubbard tegeles ka muusikaga. Mu kõrvade jaoks on järgnev üsna õudne, aga ma laseks igaühel endal otsustada:

Tiina Sulg

Telemaraton “SAVE UKRAINE” pühapäeval, 27. märtsil ühisvaatamine Tallinnas Vabaduse väljakul algusega kell 18.30, järelvaatamine ETV-s kell 22.30

In raamatukava on 25/03/2022 at 23:24

Pühapäeval, 27. märtsil kell 18.30 toimub mastaapne rahvusvaheline heategevuslik telemaraton Save Ukraine – #StopWar. Muusikud, kunstnikud, kodanikuaktivistid, arvamusliidrid, näitlejad, sportlased, vabatahtlikud üle maailma toetavad Ukrainat 2-tunnise kontserdiga, mida kantakse üle Euroopa ja maailma telekanalites, voogedastusplatvormidel ja sotsiaalvõrgustikes. Kontserdiga kogutakse annetusi Venemaa sõjategevuse põhjustatud humanitaarprobleemide leevendamiseks Ukrainas.
Publiku ette astuvad teiste seas Bastille, Fatboy Slim, Imagine Dragons, Craig David, Brainstorm, Eurovisiooni võitja Salvador Sobral ning Ukraina artistid Dakha Brakha, THE HARDKISS, Jamala, Go_A, MONATIK, Alyona Alyona ja paljud teised.
Eestis toimub ühisvaatamine Vabaduse väljakul, 27. märtsil, kogunemisega kell 18.00 ja otseülekanne algab 18.30. Ühisvaatamised üle maailma pakuvad võimalust ukrainlastele toetust avaldada ja ka ühes riikidesse jõudnud sõjapõgenikega solidaarsuses seista. ETV eetris näeb saadet kl 22.30
Telemaratoni Päästke Ukraina – #StopWar idee algatajad on Ida-Euroopa üks suurimaid muusikafestivale Atlas Festival ja Ukraina teleoperaator Kyivstar. Sündmuse korraldamise taga on samuti 1+1 meedia, Ukraina Kultuuri- ja Infopoliitika ministeeriumi, Välisministeeriumi ja Sotsiaalpoliitika ministeeriumi toel.
Vaata lisa ürituse Facebooki lehelt.

Najaa, soovitus on ilmselge, et lugege Ukraina kirjandust. Mitmeid nimestikke on meie raamatukogu Lugemissoovituse blogis:

Sel hullul ajal võib olla meeleleevendust meemidest. Neid liigub netis palju, siinolev näide on praeguse meeminduse lemmikteemal — Ukraina traktor veab sabas kasutut vene sõjatehnikat — ning siia blogisse sobiv lisanüanss, et meemis on tsiteeritud Pavlo Tõtšina lasteluulet.

Mõned klipid ülesastuvatest bändidest.

Tiina Sulg

 

“Tüdruk rongis” laupäeval, 26. märtsil kell 22.30 Duo5-s

In raamatukava on 24/03/2022 at 16:47

Müstiline põnevik, mis põhineb Paula Hawkinsi 11 miljonit müünud samanimelisel bestselleril. Lahutusjärgses masenduses Rachel möödub iga päev rongiga majast, milles elava näiliselt täiusliku paari elu ta endale ette kujutama hakkab. Ühel hommikul aga näeb ta midagi šokeerivat ning leiab end keset lahti rulluvat mõistatust.

* Filmiarvustus: Verine, häiriv ja salapärane “Tüdruk rongis”

Kas olete kunagi mõelnud ühistranspordiga sõites maju, tänavaid ja liiklust vaadeldes, et kes on need inimesed, kes meie ümber elavad, mida nad teevad ja milline võiks õigupoolest olla nende ideaalne elu? …

* Ingliskeelne artikkel “10 asja, mida sa ei teadnud „Tüdruk rongis” filmi kohta”:

10 Things You Didn’t Know about “The Girl on the Train”

* Raamatututvustus:

Iga päev üks ja sama …
Rachel sõidab tööpäeviti edasi-tagasi Londoni vahet. Ta teab, et hommikuti peatub rong ühes ja samas kohas punase signaaltule taga, kust avaneb vaade ridaelamute tagaõuedesse.
Rachelile hakkab juba näima, et ta tunneb inimesi, kes ühes sealses kodus elavad. Ta kutsub neid Jessiks ja Jasoniks. Nende elu – nagu Rachel seda näeb – on täiuslik. Kui ta vaid ise saaks nii õnnelik olla …
… kuni tänaseni
Ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti. Rong peatub ainult minutiks, kuid sellest piisab. Nüüd muutub kõik. Rachelil on võimalik osa saada eludest, mida ta on seni eemalt jälginud. Nüüd selgub, et ta on rohkem kui vaid naine rongis …

****

* Raamatuarvustus: Priit Hõbemägi Eesti Ekspressis “Paha tüdruk sõidab rongis

Aeg-ajalt sünnib raamatute maailmas mõni põnevik, mis vallutab näilise kergusega kümnete maade lugejate südamed, mida tõlgitakse poolesajasse keelde ja mille autorid (kui nad seda juba varem ei ole) lendavad nagu trampliinilt kirjandusmaailma tippude hulka. 

* Raamatuarvustus: Triinu Rannaäär oma blogis “Paula Hawkins. Tüdruk rongis (Helios, 2016)

Raamatu pealkiri on küll “Tüdruk rongis”, aga minu arvates on tegu juba naisega mitte enam tüdrukuga. Tema nimi on Rachel ja ta sõidab iga päev rongiga Londonisse “tööle”. Ta sõidab iga päev mööda oma endisest kodust ja talle jäävad silma mees ja naine. Rachel nimetab neid Jessiks ja Jasoniks. Nad meeldivad talle ning ta kujutab ette, mis elu nad elavad. Racheli meelest on nendel ideaalne elu. Ühel päeval “Jess” kaob. Rachelis tekib tungiv vajadus aidata politseid uurimises…

* Raamat Tartu Linnaraamatukogus:

Paula Hawkins “Tüdruk rongis” (tõlge: Evi Eiche; Helios, 2015, 2016, 2021) 

Triin Võsoberg

„Vaino Vahingu päevaraamat“ Tartu Elektriteatris laupäeval, 26. märtsil kell 17:15

In raamatukava on 23/03/2022 at 09:49

Veebruari keskpaigast saadik saab valitud kinodes vaadata Rainer Sarneti lavastuslikku dokumentaalfilmi kirjanikust ja psühhiaatrist Vaino Vahingust.

Filmi treiler:

Filmi ametlikus tutvustuses seisab: „Mis päästab – kunst või mäng –, kui armastus on suurim piin? Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada? Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks.“

Vastuolulised isikud tekitavad ikka vastakaid arvamusi, tõlgendusi, suhtumisi. Enda kaaslastest ja kaasaegsetest arvame tavaliselt, et neid teame ja tunneme, kuid kui palju on see tegelikult võimalik, kes seda teab! Tekivad jutud ja legendid, mõnikord lastakse need liikvele ka teadlikult ja meelega. Rainer Sarnet on üks põnevaid kaasaegseid filmitegijaid ja kindlasti tasub see film ühest legendaarsest tartlasest ühel kultuurihuvilisel tartlasel järgi vaatamist. Film ilmselt lükkab mõtted liikuma mitmes suunas ja muuhulgas võib tekitada huvi ka päevaraamatuid endid lugeda või sirvida. Tartu Linnaraamatukogust saab neid laenutada: „Päevaraamat I“ (1968-1973)  ja „Päevaraamat II“ (1974-1984), nagu ka teisi Vaino Vahingu teoseid.

Huvilistele veel viiteid: režissöör Rainer Sarnet ja näitleja Üllar Saaremäe külas saates OP.

Mai Põldaas