„Soo” Apollo kinodes

„Kuid küsitav ei pane minu ütlust tähelegi, vaid algab, nagu pool enesele, imelikku juttu mõraga kellast, mis enam iialgi ei suuda puhast heli anda, kui teda puudutakse. Kellal on mõra – kell oigab.”

„Iga inimene on omal viisil mõraga kell.”

Oskar Luts „Soo”(1953)

Läksin teatud eelarvamusega kinno vaatama filmi „Soo”, sest kartsin, et tegu võib olla liiga sileda ning ülesklantsitud looga, mis kisub lõpuks üheks suureks jandiks. Võib-olla oli hirmu üheks põhjuseks asjaolu, et  Oskar Lutsu „Talve” ekraniseering just sellise mulje jättis ning lisaks kattusid   mõlemas filmis nii filmitegijad (sh režissöör ja stsenarist) kui ka üks peaosatäitja, Franz Malmsten juunior.

Õnneks oli mu hirm asjata, sest film „Soo” oli nauditav vaatamine. Kuigi ka antud juhul oldi Oskar Lutsu algmaterjali korralikult ümber tõlgendatud, kuid alles oli siiski jäänud see tunnetus, mis sind haarab, kui loed samanimelist jutustust. Eks antud juhul oli ka see kergem, sest Oskar Lutsu „Soo” on kirjutatud kirjaniku nooruses ning on terviklik mitmekihiline teos, samas kui romaan „Talve” jäi autoril endal üldse lõpetamata ning ilmus mitukümmend aastat peale Oskar Lutsu surma bibliofiili Arnold Karu ümberkirjutisena, mis tekitab küsimuse, et kui palju seal üldse on nö tõelist Lutsu. Samas on sarnaseid kahtlusi seatud ka jutustusele „Soo“, et loo tegelik autor on  nooruke August Gailit …

Olgu selle autorlusega nagu on, siis jutustust „Soo“ on nauditav lugeda nii esmatrükis, mis ilmus 1914. aastal  pealkirja all „Kirjutatud on…” kui ka järgnevate kordustrükkides (1920, 1938, 1944, 1953), mis ilmusid juba nime all „Soo“. Isegi viimaste trükkide puhul, kus seda teksti on toonaste võimude poolt kärbitud ja mugandatud, kuid alles on jäetud peamine,  see tunnetus.   See miski, mis paneb mõtlema inimeste erinevatele tahkudele, et igaüks võib olla see „mõraga kell” (mugandatud trükk) või „mõraga pada“ (algversioon), kes mingil põhjusel enam nii puhtalt  ei helise. Need põhjused pole üheselt välja toodud, vaid  on üksnes aimatavad.

Filmis on inimtüübid küll selgejoonelisemalt esitatud ning väga palju kujutlusvõimele ruumi ei jäeta. Siiski üllatas mind, et filmi sookollile ehk Madjakule oli toodud juurde mitmeid inimlikke jooni ning kohati tundus, et tema ise oli hoopis ohver,  võimuka naise mõjutada ning lükata. Seetõttu tundus filmi lõpp eriti dramaatiline ning kohati ka liiga lihtsakoeline. Jutustuse lõpp jätab rohkem mõtlemisainet… Täiesti eraldi teema on seda kõik kombineeritult vaadelda ehk sirvida 2020. aastal ilmunud uustrükki, kus vana ehk esimesest versioonist pärit murdeline keel kohtub uue kujundusega ehk filmist pärit tegelastega, kes filmilinal kannavad juba päris teistsuguseid rolle.

„Kes seletab minule, mis on ilmsi, mis unes?”

Oskar Luts „Soo”(1953)

Klaari Tamm