3. juunist alates saab taas ekraanilt vaadata Itaalia ühe menukama kirjaniku Elena Ferrante Napoli-romaanide põhjal tehtud 8-osalist draamasarja. Sari on valminud 2018. aastal Itaalia ja USA koostöös. Eesti keelde on neli raamatut jõudnud kirjastuse Varrak kaudu Tiiu Randviiri tõlkes aastatel 2016 kuni 2021.
Seni tundmatuks jäänud pseudonüümiga autor toob meieni 1950.-aastate kärarikkas ja räpases Napoli agulis kasvanud sõbrannade Elena (Lenú) ja Lila loo alates lapsepõlvest kuni küpsesse naiseikka jõudmiseni. See on lugu, kus peategelaste eluaegse innustava ja rivaalitseva sõpruse taustal paljastub tolleaegse Itaalia ühiskonna olemus, kus naise roll on üsna selgelt paika pandud ja ohter jõhkra vägivalla kasutamine perekonna au kaitseks on pigem reegel kui erand. Lugu, mida saab iseloomustada paljude tugevate omadussõnadega nagu distantseeritud detailsus, traditsioonidest kantud brutaalsus, lõunamaiselt temperamentne emotsioonide ja kirgede laeng, üdini otsekohene ausus, kandva realismi taustal ka sobiv annus müstitsismi.
Kirjanik Kätlin Kaldmaa hinnangul saab “sama hõngu ja tunnetuse kätte” nii seriaalist kui ka raamatutest.
Kindlasti on see lugu hea näide sellest, kuidas ehedalt värvikas maailm ei ärka ellu mitte vaid teleekraanil, vaid ka trükisõnas. Üle 1000-leheküljelise epopöa läbi lugemist võib tinglikult võrrelda meie enda kultusromaani “Tõe ja õigusega”. Kerge teekond see ei ole, kuid külmaks ei tohiks need raamatud kedagi jätta – saab kas armastada või vihata, ikka sama kirglikult kui itaallasedki.
Kui ei suuda otsustada, kas see mõnikord “itaallaslikuks seebiooperiks” tituleeritu ajakulu väärib, siis võib abiks olla Johanna Rossi arvustus Sirbis.
Aimi Tedresalu
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 