Seda dokumentaali soovitama ajendab mind muuhulgas ka üks (vist) mullune vestlus. Jaanipeol märkasin ühe noore sõbra käel tätoveeringut Escheri kaladega ja ütlesin:”Oo, Sul on Escheri tätokas!” Tema vastas, „Oo, vähe on neid, kes selle ära tunnevad!”. Mõtlesin, kas tõesti? See oleks kurb lugu küll.
See tõi meelde vanad ajad. Ma arvan, et millalgi 80. aastate alguses sai üks meie sõber, kel oli välismaal sugulasi, sealt paki Escheri raamatuga. Tegemist oli üsna mahuka raamatuga ja kogu meie sõpruskond oli pilkselt kunstnikust lummatud. See oli sügav nõukogude aeg, mil tekste paljundati kas käsitsi ümber kirjutades või läbi mitme kopeerpaberi kirjutusmasinal tippides ja piltide paljundamise ainus võimalus oli neid fotokaga pildistada, siis filmid ilmutada ja pildid valmis teha. Mu vend pildistas terve raamatu pildid ümber ja suur karbitäis neid oli meil veel aastaid pööningul alles.
Praeguseks maailmakuulus Hollandi kunstnik Maurits Cornelis Escher (1898-1972) ei olnud eriti kuulus oma eluajal, esimene retrospektiivnäitus toimus, kui ta oli 70 aastane. Ta on tuntud eelkõige graafiliste tööde poolest, millel kujutab võimatuid objekte. Varases loomingus ammutas ta inspiratsiooni loodusest ja hiljem Itaaliasse ja Hispaaniasse tehtud reisidel hakkas ta huvi tundma arhitektuuri ja selle matemaatiliste struktuuride vastu.
Dokumentaalfilm põhineb enam kui tuhandel kirjal, päevikutel ja loengutel, mis ta oma elu jooksul kirjutas. Escher räägib oma elust, hirmudest, kahtlustest, poliitikast ja tööst. Rännatakse mööda paiku, kust ta ammutas inspiratsiooni. Oma mälestusi jagavad Escheri kaks poega George (92) ja Jan (80), muusik Graham Nash aga räägib Escheri taasavastamisest 1970. aastatel.
Meie raamatukogus on kaks sama nimega albumit tema teostega, The world of M. C. Escher , üks, mis on 270 lk paks ja teine raamat 61 lk.
Escheril on olemas ka veebileht.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 