„Õlimäe õied” kolmapäeval, 2. novembril kell 22.50 ETV-s

Ma olin üsna kindel, et olen sellest filmist juba kunagi soovituse kirjutanud, aga otsing väidab vastupidist. Igatahes parem hilja kui mitte kunagi. Film valmis 2013. aastal. Selle režissöör, stsenarist ja ka üks operaatoritest on Heilika Pikkov, muusika lõi Sven Grünberg. Ideest filmi valmimiseni kulus seitse aastat. See on väga huvitav film, mille kohta kirjutatud arvustuse Sirbis lõpetab Sakarias Leppik nii: “Aus dokumentaalfilm eestlannast ema Ksenjast Jeruusalemma Õlimäel toob eestlase teadvusse olma, et on kõrgemaid kodasid kui suitsutare ja kõrgemaid mägesid kui Munamägi. Ja et maailmas võib leida midagi palju suuremat kui sa ise.” Film osales Locarno filmifestivali Semaine de la Critique võistlusprogrammis ning võitis Zonta Club Locarno auhinna.
Dokfilmis portreteeritakse Jeruusalemmas Õlimäel asuva Issanda Taevaminemise kloostri eestlannast nunna, ema Ksenjat. Idee õigeusu kloostris elavast eakast nn väikese skeema nunnast film teha tekkis režissööril Eestis, kus nunn käis korra aastas inimestele hingeabi andmas. Juba fakt, et keegi on lubatud vene õigeusu kloostrisse filmima, on erakordne ja kolme aasta filmimise jooksul autor kloostri usaldust ei petnud.
Heilika Pikkov pidas filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat „Minu Jeruusalemm”, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata. Selle teine trükk  2019. aastast on uue epiloogiga.
Jõulude ajal saab ema Ksenia surmast neli aastat, tema surm saabus umbes sama erakordsena kui oli olnud tema elukäik. Ta oli 90 aastane.
Sel puhul kirjutas Heilika Pikkov:  „ Peale sõjaaegset põgenemist Eestist Saksamaale ja sealt Austraaliasse, suundus ta elu teises pooles Jeruusalemma. Issanda Taevaminemise klooster oli ema Ksenia koduks 30 aastat. Meie teed ristusid siis, kui tema oli 82 ja mina 28-aastane. See kohtumine muutis minu elu. Ja küllap ka ema Ksenia oma, sest temast jäävad alatiseks kõnelema nii film Õlimäe õied – Flowers from the Mount of Olives kui raamat “Minu Jeruusalemm”. Täna sängitavad kloostri õed ta Õlimäe mulda. Ema Ksenia ütles alati, et mahajääjad nutavad enda ja mitte enam lahkunu pärast. Lahkunu on juba Jumala juures, teda aitavad vaid hingepalved.”

Lugege ka Heili Pikkovi artiklit Müürilehes. 

Kaja Kleimann

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Väikese Nicolas´, pisut üleannetu prantsuse koolipoisi ajatud humoorikad lood on köitnud publikut juba peaaegu seitsekümmend aastat. Nüüd on valminud uus filmiversioon selle sümpaatse marakrati seiklustest.

Seekordne film on eriline: lisaks Nicolas´le, tema perele ja vahvatele klassikaaslastele on filmitegelasteks ka kirjanik René Goscinny ja kunstnik Jean-Jacques Sempé ise. Filmis tutvustatakse vaatajale Nicolas´ karakteri sünnilugu, see on omamoodi austusavaldus tema loojatele ja tagasivaade nende sõprusele, elule ja loomingule.

Väike Nicolas´ sündis 1950. aastatel koomiksitegelasena, sellele järgnesid lühilood ajakirjas ja viimaks raamat, mis esialgu üldse kuigi populaarseks ei osutunud. Hiljem sai Nicolas´ raamatute sari siiski hoo sisse ja see hoog on kandnud seda tänase päevani. Nicolas´ lugudele on omane lastepärane keelekasutus ja mõnus huumor, raamatute lahutamatuks osaks on Jean-Jacques Sempé originaalses stiilis illustratsioonid.

Ilus, südantsoojendav ja kauni pildikeelega on ka värske animafilm, mida mõned kriitikud on nimetanud koguni aasta kõige armsamaks filmiks.

Filmi treiler:

Kirsti Läänesaar

„Üle linna Vinski”, esmaspäeval, 17. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Üle linna Vinski”, esmaspäeval, 17. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Tõelised kangelased on nähtamatud!

10-aastane Vinki tunneb ennast eakaaslaste hulgas tõrjutu ja justkui nähtamatuna. Isegi ta ema Krista ei märka teda. Ühel päeval kohtub ta apteekriga, kes annab talle pudelikese maagilise ravimipulbriga. See on nähtamatukstegev pulber, mille abil saab kõndida märkamatult läbi paksude seinte. Nagu superkangelane!

Peagi tahavad ka kurikaelad Vinski saladusele jälile jõuda ja nähtamatuks muutuda…

Minu põlvkonnale meenub pealkirjaga „Üle linna Vinski” esmajoones kindlasti ETV telelavastus, mida saab jätkuvalt vaadata Jupiteris ning mille DVD on saadaval ka meie raamatukogu muusikaosakonnas.

Soome kirjaniku Aapeli lugu punapäisest tedrtähnidega poisist nimega Vinski, ilmus eesti keeles esmakordselt 1971. aastal. Selles loos aitab Vinskil põnevaid seiklusi korda saata apteekrilt ostetud nähtamatuks muutuv imepulber.

2006. aastal ilmunud raamatus „Vinski lood” on ka Vinski-lugude teine osa „Vinski ja Vinsetti”, kus Vinskit saadab tema seiklustes apteekrihärra kingitud inimkeeli kõnelev harakas Vinsetti.

Eelmisel aastal Soomes valminud ja laste ja noorte kirjandusfestivali Luup ajal Elektriteatris linastuv film tundub olevat oluliselt kaasajastatud versioon vanast tuntud loost.

Jääme põnevusega ootama!

Filmi treiler

Anu Amor-Narits

“Salman Rushdie: surma mõistetud” kolmapäeval, 12. oktoobril kell 23.55 ETV2-s

Kui ma selle dokfilmi soovitamiseks välja valisin, oli tänavune Nobeli kirjanduspreemia veel välja kuulutamata ja Rushdie mu meelest päris hea kandidaat. Seekord ta preemiat siiski ei saanud.
Ma ei leidnud uuemaid uudiseid selle kohta, kuidas edeneb kirjaniku paranemine pärast 12. augustil toimunud pussitamist. Algselt öeldi, et vigastused on rasked.

Vaevalt paar nädalat enne rünnakut ütles kirjanik saksa ajakirjale „Stern” antud intervjuus, et tema elu on lõpuks muutunud normaalseks pärast 33 aastat tagasi ajatolla Khomeini poolt välja kuulutatud fatwat, mis kutsus moslemeid üles Rushdiet tapma „Saatanlike värsside” nimelise teose kirjutamise eest. Kuigi Iraan on end sellest formaalselt distantseerinud, ei ole fatwat kunagi tühistatud.
Täisnimega Ahmed Salman Rushdie sündis 1947. aastal Bombays (praegu Mumbai) moslemitest advokaadi ja õpetaja perekonnas ning läks isa jälgedes õppima Cambridge`i. Tema esimene romaan jäi tähelepanuta, kuid teine, „Kesköö lapsed”, võitis 1981. aastal Bookeri preemia ja valiti 1993. ja 2008. aastal parimaks seni ilmunud Bookeri auhinna saajaks vastavalt 25 ja 40 aasta jooksul. Filmis tutvume harva avalikkusele kättesaadavate arhiivimaterjalidega ja kirjanik jagab oma mõtteid tänase maailma väärtuste kohta.

Eesti keelde on tõlgitud ja raamatukogus saada ainult kaks Rushdie teost, aga ingliskeelsete romaanide valik on peaaegu täielik, meie raamatukogus puudub vaid „Fury”.

Eesti keeles saab lugeda raamatuid  “Mauri viimane ohe” , tõlkija kersti Unt ja “Kesköö lapsed”, tõlkija Aet Varik.

Kaja Kleimann

 

“Kalev” Tartu kinodes

Aeg on kuidagi niipalju edasi läinud, et mu noorpõlv on juba ajalugu. Mängufilm “Kalev” räägib viimasest NSVLiidu meistrivõistlustest korvpallis, seda siis Eesti meeskonna “Kalev” vaatepunktist. Ma tean, et ma olen seda viimast mängu telekast vaadanud, kaasa elanud ja juubeldanud, meenub ka sümboolne kuuldusekübe, et see võidukarikas kukkus pärast mängu põrandale kildudeks.

Ametlik tutvustusjutt on selline: 1990 aasta suvi. Peatselt on algamas NSV Liidu meistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi korvpallimeeskond seisab pärast aastaid kestnud rasket tööd veelgi raskema valiku ees – Nõukogude Liit laguneb, Eesti püüdleb taasiseseisvuse poole ja ühiskonnas tõstab pead arvamus, et eestlased ei tohiks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osaleda. Mehed, kes on pühendanud kogu elu spordile ja treeninud vaid ühe eesmärgi nimel, teevad raske ja ühiskonnas ebapopulaarse valiku. Otsustatakse siiski mängida… Mitte miski pole aga mängijaid ja treenerite tiimi valmistanud ette niivõrd tormiliseks hooajaks. Pärast kõikvõimalikke vintsutusi saab meeskonnal olla vaid üks eesmärk… “Kalev” on tõsielulistel sündmustel põhinev spordidraama, mille kesksetes rollides astuvad üles Mait Malmsten, Priit Võigemast, Reimo Sagor, Mihkel Kuusk, Rauno Polman, Ott Kartau, Veiko Porkanen, Siim Maaten, Jonathan Peterson, Kristjan Sarv, Howard Frier, Liisa Saaremäel ja paljud teised. Režissöör Ove Musting.

Treiler:

Siia võiks tuua palju artikleid, aga ma valisin välja kolm:

• Veiko Märka kirjutas Sirpi filmiarvustuse “Sport on poliitika on raha“;
• Ville Arike kirjutas Postimehes ajaloolise ülevaate tollasest olukorrast “Kalev pidi NSV Liidu meistriks tulemisel ületama Mount Everesti“;
• Ivo Karlep tegi Pealinnale toreda intervjuu toonaste mängijate Tiit Soku ja Rauno Pehkaga “Suur asi oli võita põlist vaenlast Venemaad, inimesed tahaksid taas näha Kalevi moodi superklubi“.

Enne kui raamaturiiuli juurde minna, võiks läbi põigata muusikaosakonna videoriiuli juurest, nimelt on meil seal pea kahetunnine ETV dokumentaalfilm “Kalevi kuldne teekond 1990-91“.

Korvpalliraamatuid on eesti keeles mitmeid, võtsin kolm:

• koguteos “Eesti korvpall – esimene sada : 1920-2020” (Hea Lugu, 2020);
• raamat ühest filmi pea-prototüübist Jaak Salumetsast — Andrus Nilgi “Salumets : muutumised” (Hea Lugu, 2015);
• ja raamat ühest tolleaegsest tuntuimast Baltikumi korvpallurist — Laisve Radzevičienė “Arvydas Sabonis : 11 peatükki suure leedulase elust” (Tänapäev, 2021).

• 

  

  

  
  

Ka ilukirjanduslikuma poole pealt sain ma kolm teksti:

• veidi varasemast Kalevist kirjutatud Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” (Eesti Raamat, 1985; Tänapäev, 2020);
• üks üsna ammune noorteromaan John F. Carsoni “Korvikütt” (Eesti Raamat, 1981);
• Tartu Ülikoolis valminud Artur Kirise magistritöö “Spordiromaan kui ilukirjanduslik žanr” (Tartu Ülikool, 2015).

Nautige siis mälestusi, liikuvaid pilte ja/või teksti ja võtke vahel lõbu pärast ka korvpalli mängida.

Tiina Sulg

“Egeri tähed” teisipäeval, 4. oktoobril kell 20.00 Elektriteatris

“Egeri tähed” (“Egri csillagok”, Ungari, Bulgaaria, 1968)

Elektriteatri leht räägib, et selles klassikalises ajaloolises seiklusfilmis oleme 16. sajandi Ungarimaal, kus poliitiline olukord on küllaltki kaootiline: pole tugevat kuningat, türklaste sissetung on aga juba etteaimatav, nende röövretked on igapäevased. Nad röövivad kõike, mis ette satub: vara, hobuseid, relvi ja inimesi, isegi lapsi. Loo peategelased on poiss ja tüdruk, Gergő ja Vica, kes langevad vangi ühe silmaga türgi sõjamehe Jumurdžaki kätte. Nende laste saatus ei ole aga vangipõlv, vaid armastus, seiklus ja kangelasteod Ungari ajaloo keeristormis… Paarkümmend aastat hiljem näeme kõiki kolme jälle koos Egeri kindluse piiramise ajal. Kas see väike „lambalaut” oma paarisaja kaitsjaga suudab peatada türklaste invasiooni? Sellest ei sõltu mitte ainult Ungari, vaid terve Euroopa edaspidine ajalugu… Eesti vaatajatele toob film äratundmisrõõmu: Géza Gárdonyi samanimeline romaan on paljude lapsepõlvelemmik ja sealt loetud türgikeelsed sõimusõnad kummitavad paljudel tänapäevani. Režissöör Zoltán Várkonyi, osades István Kovács, Vera Venczel, Imre Sinkovits.

Géza Gárdonyi romaani “Egeri tähed” tutvustatakse nii: “Egeri tähed” on Géza Gárdonyi ajalooline romaan. Géza Gárdonyi oli ungari kirjanik, keda tuntakse eelkõige ajalooliste romaanide kirjutajana. “Egeri tähed” (ungari keeles “Egri csillagok”) avaldati originaalkeeles 1899. aastal. Sellest ajaloolisest romaanist on ilmunud ka kaks filmiversiooni: 1923. aastal (režissöör Pįl Fejös) ja 1968. aastal (režissöör Zoltįn Vįrkonyi). „Egeri tähed” on üks populaarsemaid ja kuulsamaid ungari kirjandusteoseid. Raamat ilmus eesti keeles 1958. aastal, selle tõlkis Tiiu Kokla, kaane kujundas Heldur Laretei ja illustratsioonid tegi Erik Vaher. Romaani tegevustik leiab aset 16. sajandi rahutus Ungaris ja hõlmab umbes 20-aastast perioodi (1533–1552). Põhilisteks sündmusteks on Egeri piiramine türklaste poolt 16. sajandi keskel ja peategelase Gergely Bornemissza elus toimuvad sündmused.

Mul endal on nii film nägemata kui raamat lugemata, Rein Veidemann on kunagi Eesti Päevalehte kirjutanud sellest raamatust väga pika, põhjaliku ja vaimustust jagava artikli “Egeri tähed siravad tänagi Arkaadia kohal“.

Tänapäeva Egerit reklaamitakse nõnda:

Ja ma leidsin ühe veidra reisiartikli, mis on kas halvasti tõlgitud või hoopis automaattõlge, aga põhipunktid olid täitsa huvitavad — “Ungari võitlusajalugu: “Egeri tähed”“.

Tiina Sulg

”The Sandman“ Netflixis

Augustis linastus Netflixis fännide poolt pikisilmi oodatud sarja ”The Sandman“ esimene hooaeg. Filmisari baseerub Neil Gaimani samanimelisel koomiksisarjal ”The Sandman“.

”The Sandman“-sarja esimese hooaja treiler:

”The Sandman“ on lugu Morpheusest (ehk Unistajast/Unenäost (inglise keeles Dream), eesti keeles võib vast tinglikult kasutada ka Une-Mati tähendust), kes selles Neil Gaimani poolt loodud võlumaailmas kehastab unistusi ja unenägusid. Ta on Lõputu (Endless), kelleta maailmas tekib kaos. Esimene hooaeg räägib sellest, kuidas Morpheus põgeneb surelike juurest vangistusest ja üritab tagasi saada teda defineerivaid ja talle võimu andvaid omadusi ning esemeid.

Klipp, kus loo autor Neil Gaiman ja peaosatäitja Tom Sturridge räägivad, mida sarjast oodata:

Hetkel on sari juba ligi kaks kuud eetris olnud ja huvilistel on olnud võimalik seda vaadata ja arvamust avaldada. Kuna koomiksisari on väga populaarne, siis muidugi on tal ka tulihingelised fännid, kes loo esitust filmisarjana ülitäpselt jälgivad ja sealseid kokkulangemisi ning eristumisi detailselt märkavad. Täiesti ootuspärane on filmisarja koomiksitest erinemine, sest meedia on ju teine! Ja ”The Sandman“’i peeti pikka aega üldse filmimatuks. Filmis on muudetud mõningaid olulisi tegelasi, sh nende sugu. Mu arvates on see kõik põnev. Mis aga igale fännile kindlust pakub on see, et Neil Gaiman on ise nii sarja tootjate kui ka stsenaristide hulgas. Ja nagu eespool toodud klipistki näeb, omab ta toimuva osas suurt sõnaõigust.

Sarja loojateks on Neil Gaimani kõrval Allan Heinberg ja David S. Goyer. Siin teevad lisaks Tom Sturridge’ile kaasa sellised näitlejad, nagu Jenna Coleman, David Thewlis, Gwendoline Christie, Boyd Holbrook, Stephen Fry, Vivienne Acheampong, Mason Alexander Park, jpt.

Juurdekuuluv lugemissoovitus lähtub originaallugu jutustavatest koomiksitest, mis on Tartu Linnaraamatukogus kenasti kättesaadavad: “The Sandman: preludes and nocturnes” (vol 1), “The Sandman: the doll’s house” (vol 2), “The Sandman: dream country” (vol 3), “The Sandman: season of mists” (vol 4), jt. Saab võrrelda, ja kas siis avastuseks või meeldetuletuseks, edasi lugeda. Soovitan!

Mai Põldaas