Raamatukava

Archive for 28. nov. 2022|Monthly archive page

„Müstilise kellaga maja” laupäeval, 3. detsembril kell 23.30 Kanal 2-s

In raamatukava on 28/11/2022 at 11:17

Maagiline seiklusfilm  jutustab 10-aastasest orvuks jäänud Lewisest, kes läheb elama oma onu Jonathani (Jack Black) juurde ja äratab kogemata oma uues kodulinnas surnud. Onu vanal krääksuval majal on aga salapärane tiksuv süda. Nii Lewise onu kui ka nende naabrinaine (Cate Blanchett ) on võlurid, kes püüavad üles leida eelmise omaniku, kurja sortsi poolt maja seintesse peidetud tiksuvat õudset kella.
Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?
Ralf Sauteri ütleb filmi kohta, et see on  „natuke õudne, natuke armas ja õnneliku lõpuga”. Terevisioonis rääkides tõi ta välja, et 1980. aastatel tootis sarnaseid filme produktsioonifirma Amblin, mis kuulus Steven Spielbergile, ning et kaasajal on nad tegemas selliste filmidega „tagasitulekut”. Sauteri arust on laste kerge hirmutamine igati okei. “Müstilise kellaga majas” pole kaasaegseid eriefekte, mis võiksid selle muuta võltsiks. Filmi orgaanilisus ja vanamoodne kvaliteet on väga kiiduväärsed.
Vanamoodsust rõhutab ka filmi aluseks olnud John Bellairsi samanimelise raamatu  tõlkija Eve Laur oma blogis, öeldes: „Vana kooli õuduslugu ajast, kui televiisor oli veel uudisasi, juukseid võiti briljantiiniga, positiivne täiskasvanu tohtis vabalt piipu suitsetada ning lapsed mängisid meelelahutuseks malet ja pokkerit ja pesapalli.”
Algselt oli see 1973. aastal ilmunud raamat mõeldud täiskasvanutele, kuid kirjastaja soovitusel sai ümber kirjutatud noorema ea jaoks, see saavutas noorte hulgas suure menu ja pälvis ka mitmeid kirjandusauhindu. Bellairs on öelnud, et tema raamatud on suurel määral autobiograafilised, sarnaselt Lewisega oli ka tema ülekaaluline ja üksildane laps, kes armastas lugeda.
Raamatu kohta saab lugeda ka Marianni blogist.

Kaja Kleimann

„Perekond” neljapäeval, 1. detsembril kell 20.30 TV 6-s

In raamatukava on 28/11/2022 at 11:16

Luc Besson režissöörina ja selline näitlejate raskekahurvägi – Robert de Niro, Michelle Pfeiffer, Tommy Lee Jones – oleks pidanud vaatajatelt küll kõrgema hinde kui 6,3 välja meelitama. Ent vahel on mulle isegi vähemate punktidega filmid meeldinud, ei maksa teha ennatlikke järeldusi, oma silm on kuningas.
Film on valminud Tonino Benacquista raamatu „Koer nimega Malavita” põhjal, stsenaristideks Luc Besson ise ja Michael Caleo, kellel maffiast kirjutamine iseäranis hästi käpas peaks olema, võitis ta ju „Sopranode” eest Emmy.
Ei tundu FBI poolt just kõige parema mõttena panna USA-st pärit ja oma maffiasõbrad reetnud perekonda kolima Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse – kipuvad silma torkama. Perekonda tutvustatakse raamatukaanel nii: Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja, kuid laseb närvi minnes asju õhku (seda viimast sain ma küll teada ühest filmiarvustusest). Peretütar Belle (tema kehastamise eest võitis Diana Agron filmikriitikute auhinna) teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu.

Tonino Benacquista on kirjutanud ka stsenaariumi mulle väga meeldinud filmile „The Beat That My Heart Skipped”, mille eestikeelne pealkiri on „Löök, mis peatas mu südame”, see on raamatukogus DVD-l olemas , nagu ka „Perekond” .
Eesti keelde on lisaks filmi aluseks olnud raamatule tõlgitud veel „Homo erectus”.

Kaja Kleimann

 

 

„Ma ei tea, kuidas ta seda teeb” TV3-s laupäeval, 26. novembril kell 21.30

In raamatukava on 22/11/2022 at 08:32

Kui aastaid meie teleekraanidel jooksnud sarja „Seks ja linn” üks peaosalistest Sarah Jessica Parker on paljude mällu sööbinud seksika vallalise kaunitarina, kes on otsustanud oma unelmate mehe Mister Bigiga järelkasvu mitte soetada, siis selles filmis astub ta üles veidi teistsuguses rollis.

Telekavas tutvustatakse filmi nii:

Eluline komöödia naisest, kes püüab samaaegselt edukas olla nii emana kui karjääri tehes. Kate on finantsjuht ja kahe lapse ema. Erinevalt meestest, kes teatavasti ei saa teha kahte asja korraga, teeb Kate samaaegselt kõike: kantseldab lapsi, ajab äriasju, klaarib mehega arveid ja vaidleb ülemusega. Kate’i elu on täis naljakaid, tobedaid ja piinlikke situatsioone, millesse ta alatasa satub, püüdes elada kahte elu korraga.

2011. aastal režissöör Douglas McGrathi käe all valminud filmiga samal aastal ilmus eesti keeles ka filmi aluseks olev raamat „Kuidas ta seda suudab?” alapealkirjaga „Luhtumise komöödia, elu tragöödia”. Filmiga võrreldes on Allisson Pearsoni raamat kindlasti nüansirohkem ja paremini välja joonistatud karakteritega, kus koduste küpsetiste väljamüügile järjekordset poest ostetud moospurki sokutava töötava emaga on lihtsam samastuda. Komöödiafilm on muidugi mõnus ajaviitevaatamine, kuid piiratud aja tõttu on nii mõnedki olulised seigad sellest välja jäänud. Seega annab raamat oluliselt parema ülevaate kahe lapse ema ja karjäärinaise elust, kus tuleb muu hulgas leida tasakaal kliendiaruannete, jõulunäidendite, vaagnapõhjalihaste trimmimise ja meiliarmukese vahel. Raamatule on 2018. aastal ilmunud ka järg „Kui raske see olla saab?”, kus lastest on saanud teismelised, kuid ega Kate´i elu sellepärast kergem pole.

Pimedatel novembriõhtutel kulub veidi kergemat humoorikamat lugemist ja vaatamist kindlasti ära.

Aimi Tedresalu

“Vastus Helga kirjale” Elektriteatris pühapäeval, 20. novembril kell 19.00

In raamatukava on 17/11/2022 at 00:21

PÖFFi kava on oodatult kirju, aga kui ma hakkasin lappama, et millised filmid on siis mõne kirjandusteose põhjal tehtud, siis ega ma neid kuigi palju ei leidnudki. Aga see “Vastus Helga kirjale” kuulub küll sinna kirjandusteose ekraniseerigute gruppi.

Edvinas Pukšta on selle filmi kohta kirjutanud pika ilusa tutvustuse:

“Vastus Helga kirjale” (“Svar við bréfi Helgu”, Island, Hollandi, Eesti, 2022)

Ilmselt kõige põnevam ja lüürilisem Islandi melodraama, kus on kunstilise panuse andnud ka Eesti ning uhkete kostüümide kunstnikuks on endine PÖFFi žürii liige Eugen Tamberg. Kõigest 106-leheküljeline raamat „Vastus Helga kirjale“ tekitas ohtralt emotsioone nii Islandil kui ka paljudes teistes riikides. Ása Helga Hjörleifsdóttir on mugandanud selle koos autor Bergsveinn Birgissoniga samanimeliseks filmiks.

Tegevus toimub lammaste poegimise ajal väikeses eraldi kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja mis asub kaugel teise maailmasõja ohtudest. Himur Bjarni otsib kiireid armurõõme valedest vooditest ning isegi tema naine Unnur ei jõua kõigi kuulujuttudega järge pidada. Luuletaja Helga varjab end oma abikaasa Hallgrimuri eest, kes usub ekslikult, et nende abielu jätkub pärast seitset aastat täiskäigul. Helga ja Bjarni esimene juhuslik kohtumine on üsna kohmakas, kuid nende silmad löövad kirglikust armastusest särama pärast ühiseid kirjandusõhtuid, taevalikke palveid, talupidamist ja lammaste kasimist.

Kübeke armukadedust ja vimma viivad salajase, keelatud ja võimatu afäärini. Helga ei suuda armastada Hallgrimuri, kellel on omad seiklused, kuid neil on kaks last. Bjarni on täiuslikus, kuid lastetus abielus Unnuriga tegelikult õnnetu. Helga ja Bjarni teavad, et kohalik kogukond ei kiidaks nende lõõmavaid varjatud tundeid heaks. Nad mõistavad, et üürike afäär ei kesta kauem kui sõda. Nende armastuse haldjast ristiema võib jääda ellu vaid siis, kui alustab uut elu Reykjavikis. Nad tõotavad, et ei jäta teineteist kunagi, ja langetavad (valesid) otsuseid. Ühel päeval saadab Helga Bjarnile kirja: ühe paljudest.

Peaaegu käegakatsutav värelev intiimsus on lummavalt edasi antud kahe armastaja sügavates hingetõmmetes, mida lõhestavad kauged sõjahääled. Uurides truudusetuse ja vastamata jäänud kibeda armastuse olemust, maalib režissöör Ása Helga poeetilise oodi imeliselt kaunile Islandile kohalike laulude, tantsude ja meloodiate, ratsasõitude, karjatamise ja maadluskommete kaudu, kasutades ära võimsat loodust täis põlde ja orge, mägesid ja jõgesid.

Režissöör Ása Helga Hjörleifsdóttir, osades Arnmundur Ernst Björnsson, Anita Briem, Soley Eliasdottir jt.

Selle raamatu ingliskeelne versioon “Reply to a letter from Helga” on meie raamatukogus täitsa olemas. Ma võtsin korra sirvida, aga kuna tegu on umbes “”Loomingu” Raamatukogu” mõõtu teosega, siis ma tundsin, et ma ei taha seda lugeda (mul on tõrge liiga õhukeste raamatute vastu). Mõned lausekatked, mis silma jäid, andsid aimu, et tegelikult võib tegu olla päris ilusa tekstiga raamatuga. Niiet kui inglise keel suus ja lühiromaanid sobivad, siis nende lausekatkete põhjal julgen seda raamatut soovitada küll.

Aga see-eest lugesin ma hiljuti Bergsveinn Birgissoni eestikeelset ajalooraamatut “Must viiking“, mis oli suht tellis ja sobis mulle päris hästi, Lugemissoovituse blogis kirjutasin sellest raamatust pikemalt ka.

Björki ei olegi ammu kuskil jaganud. Olgu siis täna ja siin see Islandi film selleks põhjuseks.

Tiina Sulg

“Mõrv teatris” Apollo kinodes

In raamatukava on 16/11/2022 at 08:09

Tädi Agatha pärandist on ikka ja jälle midagi võtta, kas otse lavale/kinolinale või siis mingeid asju ümber mängides on tema looming mingi kindel taustsüsteem või vihjete allikas või ka lihtsalt inspiratsiooniks. Selles filmis tundub olevat see asjade ümbermängimine kõigis kolmes aspektis ja ma loodaks, et katkeid sellest legendaarsest Agatha Christie näidendist “Hiirelõks” on filmis ka.

Filmitutvustus kõlab:

Londoni West Endil on näidendist „Hiirelõks“ saanud suur hitt ja ei lähe kaua aega, kui Hollywood teatriuksele koputab. Ennasttäis ja pea igal sammul endale uusi vaenlasi hankiv režissöör Leo Kopernick (Oscari võitja Adrien Brody) saab ülesande mõrvamüsteeriumist kaasahaarav filmiversioon teha, abiliseks hakkaja ning auahne näitekirjanik Mervyn Cocker-Norris (David Oyelowo). Filmikaamerate käivitumist takistab vaid üks asjaolu – lepingus on must-valgel kirjas punkt, et näidendist võib hakata filmi tegema alles kuus kuud pärast seda, näidend on oma teekonna teatrilaval lõpetanud…

Näidendi sajanda etenduse auks korraldatud meeleolukas pidu saab järsu lõpu, kui Kopernicki surnukeha leitakse otse teatrilavalt. Tegu on külmaverelise ja kaalutletud mõrvaga, mida saabuvad uurima elult nii mõnegi saatusehoobi vastu võtnud inspektor Stoppard (Oscari võitja Sam Rockwell) ja hakkaja uustulnukast konstaabel Stalker (Oscari nominent Saoirse Ronan). Kaks teineteisest kardinaalselt erinevat isiksust peavad nüüd leidma ühtse hingamise, et lahendada see salapärane mõrvajuhtum, milleks on vettpidav motiiv olemas üllatavalt paljudel Londoni teatrieluga seotud isikutel… kes kõik juhtumisi ka roimaõhtul sündmuspaigas viibisid…

Režissöör Tom George, osatäitjad Sam Rockwell, Saoirse Ronan, Harris Dickinson, Adrien Brody, David Oyelowo jt.

Mul on alati raskusi olnud, kui keegi küsib, et millist Christie raamatut siis lugeda võtta, mu meelest on need kõik, mida ma lugenud olen, üsna ühetasaselt head, midagi eriliselt esile tõsta või maha teha küll ei mõista, minu soovitus on, et siruta käsi välja ja lase ennast üllatada :)

Valik viimastel aastatel ilmunud eestikeelseid Christie teoseid:

Selle filmi treiler on täitsa tore, üle eiteamitme aja tekkis täitsa tahtmine kinno minna :)

Tiina Sulg

 

“Lubadus koidikul” ETV2-s reedel, 18. novembril kell 00.20

In raamatukava on 15/11/2022 at 13:29

Telekava annab teada:

“Lubadus koidikul” (“La promesse de l’aube”, Prantsusmaa, Belgia, 2017)

Prantsuse kirjaniku, kahekordselt Councourt´i auhinnaga pärjatud Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides eluloodraama, mis kulgeb läbi 20. sajandi esimese poole ja uskumatute seikluste.

Vilniuses sündinud Gary nooruspõlv oli kirev – keeruline lapsepõlv möödus Poolas, teismeiga aga päikeselises Nice’is, Teine maailmasõda tõi kaasa lenduriameti… Kirjanikuks kujunemise ja küpsemise juures oli pojale (Pierre Niney) alati toeks ekstsentriline ning vankumatu ema Nina (Charlotte Gainsbourg). Neli Prantsuse filmiauhinna César nominatsiooni.

Režissöör: Eric Barbier.

Filmi aluseks olnud raamatut saab prantsuse keeles lugeda nii Tartus (Tartu Ülikooli Raamatukogust) kui Tallinnas (Rahvusraamatukogust), vene keeles Tallinnas (Tallinna Ülikooli Raamatukogust). Kui huvi Romain Gary loomingu vastu suurem ja prantsuse keel ka suus, siis Tartu Ülikooli Raamatukogus on üsna lai valik, aga ka vaid eesti keele oskusega on ühtteist võtta. Kõige uuem on “Tuulelohed“, veidi varasemad “Kodanik Tuvi” ja “Taevatähtede sööjad“.

Tema tuntuimast teosest — Émile Ajari nime all ilmunud romaanist “Elu alles ees” — on eesti keeles koguni kaks trükki: 1992. a. ja 2001. a. ja huvitav on see, et see 1992. aasta oma ilmus nii pehme- kui kõvakaanelisena.

Ma kahjuks ei ole kuigi agar prantsuse kirjanduse lugeja, nii on Romain Gary must ka kuidagi mööda jooksnud. Aga kõik mu tuttavad, kes on seda “Elu alles ees” lugenud, kiidavad taevani, et nii hea raamat, muuhulgas tulid kiidusõnad ka Kirjanduslinn Tartu raamatusoovitustest. Niiet lugege :)

 

Tiina Sulg

 

 

„Will, Will, krokodill” („Lyle, Lyle, Crocodile”) kinodes

In raamatukava on 10/11/2022 at 19:46

Tutvustus kinokavas. Kogupere muusikaline komöödia „Will, Will, krokodill“ põhineb menukal raamatusarjal, mille autor on Bernard Waber. Mängufilm toob armastatud tegelase uue publikuni üle maailma. Kui perekond Primm kolib New Yorki, on nende noorel pojal Joshil uues koolis ja uute sõprade keskel raske kohaneda. Kõik see aga muutub, kui ta avastab oma uue kodu pööningul elava laulva krokodill Willi, kellele meeldivad vanniskäigud, kaaviar ja hea muusika. Nad saavad kiirelt sõpradeks, ent kui kuri naaber hr Tõre Willi elu ohtu seab, peab perekond Primm lööma kampa Willi karismaatilise omaniku Hector P. Valentiga, näitamaks maailmale, et perekonda võivad kuuluda ka kõige ootamatutest paikadest pärit isiksused ning et suures laulvas krokodillis, kel veelgi avaram isiksus, pole midagi halba.

Filmi aluseks on USA lastekirjaniku ja illustraatori Bernard Waber’ i (27.09.1921- 16.05.2013) raamatusari krokodill Lyle’ st, kes elab Manhattanil Victoria ajastu majas perekond Primmide vannis. Raamatusari algas 1962. aastal raamatuga “The House on East 88th Street“, millele on järgnenud mitmed järjed ja kordustrükid. Ameerikas on sari populaarne, sest sellest on tehtud nii telefilm kui ka näidend. Eesti keelde pole Bernard Waber’ i raamatuid siiski tõlgitud, kuid nüüd on kinolina kaudu võimalik eesti keelde dubleerituna osa saada krokodill Lyle (Eesti versioonis Willi) seiklustest.

Õnneks on eesti keeles siiski piisavalt vahvaid lasteraamatuid krokodillidest.

Esmalt tuleb muidugi pähe eesti kirjaniku Karl Eduard Söödi luuletus „Krokodill”.

„Singel-vingel ninaprill,

meil on kodus krokodill.

Krokodill, ta tegi nalja,

ajas lapsed toast välja”.

Katkend luuletusest Karl Eduard Sööt „Krokodill”

See luuletus pole siiski sobilik filmi sisu ja olemuse edasiandmiseks. Selles lastefilmis on põhirõhk hoopis julgusel ja enesekindlusel olla mina ise oma hirmude, vigade ning ka loomuliku andega. Seega sobiks pigem lugeda ja vaadata näiteks selliseid toredaid pildiraamatuid nagu Gemma Merino „Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda” või Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”.

„Ma ei ole ebaviiskas ega isekas.

Niisiis võtsin end kokku ja proovisin

olla selline, nagu teised tahavad.

See oli nii raske!

Liiga raske!”

Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”

Klaari Tamm

Leonhard Lapin. Protsess“ laupäeval, 12. novembril kell 14:50 ETV-s

In raamatukava on 09/11/2022 at 14:38

Tutvustus telekavas. 1950. aastate Lõuna-Eesti alevipoisi elu-, võitlus- ja loomevaim on kange ning temast kujuneb Nõukogude Eesti võimsaim avangardist, keda iseloomustavad produktiivsus, loovus ja kirglikud suhted. Legendaarse kunstniku ja arhitekti hoog ei ole raugenud tänaseni – pigem vastupidi! Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on ta just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Autor-stsenarist Margit Mutso, montaažirežissöör Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat, tootja AD Oculos Film OÜ.

Selle aasta veebruarikuus lahkus meie seast 74-aastasena Eesti arhitekt, kunstnik ja arhitektuuriajaloolane Leonhard Lapin (29.12.1947-28.02.2022).

„Eluratas on aga Leonard Lapinil olnud täis pulbitsevat elu ning loomingut –arhitektuuri ka kujutavat kunsti, poeesiat ja publitsistikat, näituse-ja kirjastustegevust, professoriametit Tallinna, Tartu ja Helsingi ülikoolides.”

Arhitekt Toomas Rein raamatus „Arhitektuur lõpmatuseni : Leonhard Lapini kujunemine ja olemine arhitektuuris” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007), lk 6

Margit Mutso 2020. aasta filmis on põhirõhk siiski Leonhard Lapinil kui arhitektil, kuigi tihti kandusid kunstis esindatud teemad ka omakorda arhitektuuri (nt 1970-ndatel loodud ühe kuulsama graafikaseeria, nn „masinate seeria”, mõju on tunda sama perioodi villade projektide arhitektuuris, tasub vaadata näiteks Villa Valeri I projekti raamatus „Arhitekt Leonhard Lapin : töid aastast 1970-1996” ) ja ka vastupidi.

„Sümpaatia 20. saj. esimese poole avangardi vastu mõjutas nii Lapini arusaama arhitektuurist kui ka maali- ja graafikaalast loomingut. Viimastes realiseeris ta küllalt sageli ka oma arhitektuurseid ideid, sest noortel andekatel arhitektidel oli enda realiseerimiseks tegevarhitektina tol ajal minimaalselt võimalusi: vanem, sageli tänu poliitilise karjäärile juhtpositsioonile tõusnud põlvkond valvas kiivalt, et andekad noored rivaalid mõjule ei pääseks.”

Anu Liivak Leonhard Lapinist raamatus „Eesti kunstnikud. 1 = Artists of Estonia” (Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998), lk 82

Noored ja vihased arhitektid ehk Tallinna kool olid peamiselt 1970. aastate alguses ERKI (Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) lõpetanud arhitektid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Him Looveer, Ülevi Eljand jt. Nende seltskonnas olid sagedased külalised ka teiste valdkondade (nt kunst, kirjandus, teadus jne) ärksamad tegijad. Leonhard Lapin oli oma elu jooksul pidevas suhtluses ja koostöös väga erinevate inimestega, kellest mõned on jõudnud ka tema raamatusse „Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015).

Tulles tagasi filmi juurde, siis soovitan osaleda Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16) 30. novembril kell 17.30 toimuval teemaõhtul „Majad, mida me armastame” , kus on külas filmi looja ning mitmete arhitektuurialaste trükiste, arvamuslugude ja saadete autor Margit Mutso.

Klaari Tamm

„Katsumus“ kolmapäeval, 9. novembril kell 22.00 ETV2-s

In raamatukava on 04/11/2022 at 19:11

Tutvustus telekavas. Tänavuaastase Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Annie Ernaux’ autobiograafilise romaani  „L’évenément” ainetel kohandatud lugu, mis jutustab noore naise füüsilisest ja emotsionaalsest võitlusest pääseda seadusvastasele abordile, kui kell tiksub halastamatult. Võimas ja kaasahaarav draama, mille tegevus toimub ühiskonnas, mis mõistab hukka naiste iha ja seksuaalse vabaduse.

Eesti keelde Annie Ernaux’ loomingut seni tõlgitud pole. Kirjastusel Tänapäev on siiski plaanis avaldada tema rahvusvaheliselt kõige tuntum teos „Aastad“ („Les années“, 2008), mis  kõneleb läbi isiklike  mälestuskildude  loo Prantsusmaa ühiskonnast alates 1940-ndatest kuni kaasajani. Lühikese ülevaate Annie Ernaux’ loomingust saab, kui lugeda Triinu Tamme kirjutatud artiklit, mis ilmus 14. oktoobri ajalehes Sirp.

Käesoleva filmi aluseks on 2000. aastal avaldatud raamat  „L’évenément“ („Sündmus“), mis räägib loo keelatud abordist 1964. aastal. Abort legaliseeriti Prantsusmaal 1975. aastal. Sinnamaani võis ohtlik ebaseaduslik protseduur nii naise kui aborditegija  vangi saata. Brigitta Davidjantsi  filmiarvustusest selgub, et lapseootusega väljaspool abielu seostub  sellel perioodil üksnes hirm ja üksildus, sest puudus mõistlik info (sõna abort ei kasutatud ning sellel teemal räägiti üksnes sosinal) kui ka  üldine toetus ja mõistmine lapse isa või ühiskonna poolt laiemalt (see oli üksnes naise enda probleem).

Nagu öeldud, siis eesti keeles pole  Annie Ernaux’ loomingut seni veel ilmunud, aga Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejevi sõnul võib teda võrrelda Maarja Kangroga, kes kirjutab sarnases võtmes. Mõlemad on kirjutanud väga valusatel teemadel väga isiklikke teoseid. Seega soovitan lugeda ja/või üle lugeda Maarja Kangro raamatut „Klaaslaps“ .

„Doktor Laasik küsis, kas ma olen mõelnud, millal üldse elu algab. Ütlesin, et võib ka nii mõelda, et ta ei algagi, on kogu aeg olemas ja kandub edasi.“ 

Maarja Kangro „Klaaslaps“, lk 124

Klaari Tamm