Tutvustus telekavas. 1950. aastate Lõuna-Eesti alevipoisi elu-, võitlus- ja loomevaim on kange ning temast kujuneb Nõukogude Eesti võimsaim avangardist, keda iseloomustavad produktiivsus, loovus ja kirglikud suhted. Legendaarse kunstniku ja arhitekti hoog ei ole raugenud tänaseni – pigem vastupidi! Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on ta just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Autor-stsenarist Margit Mutso, montaažirežissöör Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat, tootja AD Oculos Film OÜ.
Selle aasta veebruarikuus lahkus meie seast 74-aastasena Eesti arhitekt, kunstnik ja arhitektuuriajaloolane Leonhard Lapin (29.12.1947-28.02.2022).
„Eluratas on aga Leonard Lapinil olnud täis pulbitsevat elu ning loomingut –arhitektuuri ka kujutavat kunsti, poeesiat ja publitsistikat, näituse-ja kirjastustegevust, professoriametit Tallinna, Tartu ja Helsingi ülikoolides.”
Arhitekt Toomas Rein raamatus „Arhitektuur lõpmatuseni : Leonhard Lapini kujunemine ja olemine arhitektuuris” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007), lk 6
Margit Mutso 2020. aasta filmis on põhirõhk siiski Leonhard Lapinil kui arhitektil, kuigi tihti kandusid kunstis esindatud teemad ka omakorda arhitektuuri (nt 1970-ndatel loodud ühe kuulsama graafikaseeria, nn „masinate seeria”, mõju on tunda sama perioodi villade projektide arhitektuuris, tasub vaadata näiteks Villa Valeri I projekti raamatus „Arhitekt Leonhard Lapin : töid aastast 1970-1996” ) ja ka vastupidi.
„Sümpaatia 20. saj. esimese poole avangardi vastu mõjutas nii Lapini arusaama arhitektuurist kui ka maali- ja graafikaalast loomingut. Viimastes realiseeris ta küllalt sageli ka oma arhitektuurseid ideid, sest noortel andekatel arhitektidel oli enda realiseerimiseks tegevarhitektina tol ajal minimaalselt võimalusi: vanem, sageli tänu poliitilise karjäärile juhtpositsioonile tõusnud põlvkond valvas kiivalt, et andekad noored rivaalid mõjule ei pääseks.”
Anu Liivak Leonhard Lapinist raamatus „Eesti kunstnikud. 1 = Artists of Estonia” (Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998), lk 82
Noored ja vihased arhitektid ehk Tallinna kool olid peamiselt 1970. aastate alguses ERKI (Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) lõpetanud arhitektid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Him Looveer, Ülevi Eljand jt. Nende seltskonnas olid sagedased külalised ka teiste valdkondade (nt kunst, kirjandus, teadus jne) ärksamad tegijad. Leonhard Lapin oli oma elu jooksul pidevas suhtluses ja koostöös väga erinevate inimestega, kellest mõned on jõudnud ka tema raamatusse „Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015).
Tulles tagasi filmi juurde, siis soovitan osaleda Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16) 30. novembril kell 17.30 toimuval teemaõhtul „Majad, mida me armastame” , kus on külas filmi looja ning mitmete arhitektuurialaste trükiste, arvamuslugude ja saadete autor Margit Mutso.
Klaari Tamm
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 