„Valekonto” pühapäeval, 1.01 kell 23.35 TV3-s

Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ohtudest noortele räägitakse rohkem kui täiskasvanute veebikäitumisest, ometi jääb vahel mulje, et pole nad lastest paremad ühti, vaata et hullemadki. Mu enda sõbrad käituvad Facebookis valdavalt küll väga normaalselt, aga nende hulgas pole ka (praeguseks siiski peaaegu) kedagi, kellega ma poleks isiklikult tuttav. Mul  oli mõne aasta eest suuri raskusi selle filmi vaatamisega, sest mul oli tõrge vaadata, kuidas üks tark naine – õppejõud! – ennast “lolliks teeb”. Paraku on ka targad naised kõigest inimesed. Praegu on seis selline, et jah, ma mäletan, et ma vaatasin seda filmi ja see polnud üldse halb, aga mingit kustumatut mälestust mulle jäänud pole.

Siiski võiks seda filmi vaadata juba imetabase Juliet Binoche´i pärast , mul miskipärast on tunne, et ta ei võtakski vastu rolli halvas filmis. Tõsi, alati on võimalik, et hea stsenaariumigagi veab miski viltu ja lõpptulemus jätab soovida. Selle filmi hinne imdb-s on 6.8, nii et mitte just hiilgav, kuid siiski korralik.

Igatahes on filmi soovitanud ka Tristan Priimägi, öeldes, et „käsikirja mõttes on filmis mõned päris huvitavad pöörded ja “film jääb sügavmõttelise ja meelelahutuslikku vahepeale, üritades olla sügavam kui välja tuleb, aga samas midagi jääb siit kahe kõrva vahele pidama ka.” Lisaks tunnistas Priimägi, et ta võiks vaadata ka mängufilmi “Ristsõna”, kui sellise filmi peaosas oleks Juliette Binoche, kes lahendab seal ristsõna. Hendrik Alla: Film «Valekonto» suudab vaataja kohe alguses valedele jälgedele juhatada, et siis ootamatute süžeepöörete kaudu näidata, et sentimentaalse armuloo asemel kujutab see endast midagi märksa enamat. Lõpuks areneb film vaatluseks sellest, kuidas identiteedi kaotanud inimhing püüab end taasluua vale ja pettuste labürindi abil.
Filmi aluseks on Camille Laurensi raamat, mis pole eesti keelde tõlgitud, kuid lugeda saab raamatuid „Sinu käte vahel” ja „Närviline romanss” , prantsuse keele oskajatele on saadaval ka  „Dans ces bras-là” .

Kaja Kleimann

„Rocketman” pühapäeval, 1. jaanuaril kell 21.00 TV3-s

Tänavu kevadel 75 aastaseks saanud sir Elton Hercules John (sünninimega Reginald Kenneth Dwight) on üks kõigi aegade edukamaid muusikuid, kelle albumeid on müüdud üle 450 miljoni. Ta on kolm korda ka Eesti esinenud, 2001. ja 2013. aastal Tallinna Lauluväljakul (turnee tähistas lavakarjääri 40. aastat) ja 2007. aastal Saku Suurhallis.
Ma ise olen pop- ja rockmuusika alal suhteliselt võhik, aga minagi tean ja naudin üsna paljusid Elton Johni palu – kuidas saakski kedagi külmaks jätta näiteks „Lõvikuninga” filmile kirjutatud laulud, millest lausa kolm olid filmilaulu Oscarile nomineeritud ja „Can you feel the love tonight” selle ka võitis.
Filmi kohta öeldakse tutvustuseks, et see on „eepiline muusikaline fantaasia, mis räägib hämmastavalt inimliku loo Elton Johni läbimurdeaastatest. Linalugu jälgib tagasihoidliku klaverigeeniuse Reginald Dwighti transformatsiooni rahvusvaheliseks superstaariks koos kõigi selle teekonna valude ja rõõmude, pettumuste ja võitudega. Lavastajaks Dexter Fletcher, Elton Johni kehastab Taron Egerton, kelle roll pälvis hulgaliselt erinevate auhindade nominatsioone ja võite, millest kaalukaimaks ilmselt Kuldgloobus. Ta muide laulab ise kõik filmi laulud.
„Müürilehe”  arvustuses kirjutab Liis Rull: „Film, mis pole võtnud eesmärgiks olla sirgjooneline biograafia, saab endale lubada sujuvaid üleminekuid draamastseenidelt muusikalistele numbritele, muutudes tajutavalt muusikalihõnguliseks. Just viimane annab filmile Elton Johni näo ning vabadused, mida harilikes raamides eluloofilm ilmselt välja ei kannaks.”

Esimese bändi lõi Elton John 1964. aastal ning esimene hittsingel sooloartistina („Your Song”) nägi ilmavalgust 1970. aastal.

1970ndatel oli Elton Johni popmuusika üks teedrajavamaid. Maailma kuldvaramusse on läinud lood „Rocket Man”, „Crocodile Rock”, „Sorry Seemes To Be The Hardest Word” jpt.

Kuldsed 1980ndad lisasid Elton Johni repertuaari popklassikat nagu «Im Still Stanging», «Nikita» ja «I Guess Thats Why They Call It The Blues».

1990ndate balladid «Sacrifice», «The One» ning „Lõvikuninga” filmile kirjutatu tegid ta romantilise popi üheks väljapaistvamaks esitajaks.

Meie raamatukogust saab lugemiseks laenutada Elton Johni mälestuteraamatu „Mina”  või üle kahe korra rohkem lehekülgi sisaldava  teose „Элтон Джон : Rocket man” 
ja muidugi muusikaosakonnast helisalvestusi.

Kaja Kleimann

„Kaheksa mäge” Elektriteatris neljapäeval, 29. detsembril kell 19.45

PÖFFil ainult Tallinnas linastunud Itaalia, Belgia ja Prantsusmaa koostöös valminud film saab nüüd ka tartlastele kättesadavaks. Festivalilehe tutvustuses öeldakse: „Cannes’i filmifestivalil žürii auhinna pälvinud „Kaheksa mäge“ süüvib oma karakteritesse, olgu need inimesed või mäed, nii sügavalt, nagu seda harilikult suudab teha vaid kirjandus. Kuid operaator Ruben Impens („Titaan“) on pannud linateose elama ja hingama pildikeeles, kus iga kaader mõjub kui kunstiteos.” Võibolla mängib selles mingit rolli asjaolu, et itaalia kirjanik Paolo Cognetti, kelle samanimelisel raamatul film põhineb, alustas lugude jutustamist dokumentaalfilmidega. “Kaheksa mäge” on tema debüütromaan, millega autor võitis Itaalia olulisima kirjandusauhinna Premio Strega ja hiljem ka rahvusvahelisi kirjandusauhindu.
Meie lugemissoovituste blogis kirjutatakse raamatust nõnda: „Raamat räägib armastusest mägede vastu. Mägedes olemisest ja käimisest kui eluviisist. Samas on teemaks eluviiside muutus ehk elu muutumine mägedes, kuhu traditsiooniliste toimetamisviiside asemele on tulnud uued ja senine on määratud hääbumisele.” Elektriteatri lehel öeldakse filmi kohta: „Pietro on linnapoiss ning Bruno pärit kaugest Alpi mägikülast, kuid nende lapsepõlves alguse saanud sõprust ei takista aastad ega pikad vahemaad. Kui Pietro elus oma kohta otsides pageb mägedest tagasi linna ning vallutab hiljem ka Alpidest kõrgemaid mägesid, siis Bruno jääb truuks lehmadele, lumistele tippudele ja karjasehütile. Püüdes vältida oma isade tehtud vigu, jõuavad mehed pöördeliste sündmuste järel taas tuttavasse kodukülla, kus ühiselt lõkke ääres vaikida.” Kusagilt lugesin, et Bruno on oma küla viimane laps.

Pietro ja Bruno rollides  üles astuvad Luca Marinelli  ja Alessandro Borghi on väga hinnatud Itaalia näitlejad, Marinelli võiks meile tuttav olla Martin Edeni rollist samanimelises filmis, mis oli meie kinodes 2020. aastal.

Imdb. comi hinne on 7.6
Raamat on raamatukogus olemas ja mind hämmastas, et kui raamatut on ainult 187 lehekülge, siis film on pea kaks ja pool tundi pikk. Ilmselt saab pikalt nautida hingematvalt kauneid loodusvaateid ja ka muusika kohta on kiidusõnu lugeda olnud.

Kaja Kleimann

 

“Saabastega Kass: Viimane soov” Tartu kinodes

Ikka juhtub, et kirjanduslikud kangelased, muuhulgas muinasjututegelased, hakkavad oma elu elama. Selle oma eluga võib minna nii ja võib minna naa, aga mulle tundub, et Saabastega Kassil on enamjaolt hästi läinud.

Igatahes on Saabastega Kass jälle seiklemas ja kinokava annab sellest teada nii:

Kõigi poolt palavalt armastatud, parajalt edev, piima limpsiv kartmatu mõõgavõitleja on tagasi!

Saabastega Kass avastab ühel mitte üleliia heal päeval, et tema armastus riskide vastu ning hoolimatu suhtumine ohutusse on jätnud oma jälje. Nimelt on ta oma üheksast elust ära raisanud juba kaheksa! Alati oma edus kindel olnud seikleja pole lihtsalt arvet pidanud. Nende elude tagasivõitmine saab olema Saabastega Kassi senistest seiklustest suurim. Kuna alles on üksainus elu, peab ta alla neelama oma uhkuse ning palum abi endiselt parterilt/konkurendilt Kitty Siidikäpalt. Kolmandana liitub nende seltskonnaga väsitavalt rõõmsameelne lobamokk Perrito. Üheskoos peab kange kolmik andma endast kõi, et püsida sammu võrra eespool Kuldkiharast ja kolmest karust ning maailma kardetuimast pearahakütist, Suurest Kurjast Hundist.

“Saabastega Kass: Viimane soov” toob taas kinolinale kangelase, keda Seiklus sai eesti keelde stuudios Film Audio. Oma hääle andsid tegelastele Mait Malmsten (Saabastega Kass), Eva Püssa (Kitty Siidikäpp), Ott Sepp (Perrito), Kristel Aaslaid (Kuldkihar), Rasmus Kull (Jack Horner), Ülle Lichtfeldt (Karuema), Andres Dvinjaninov (Karuisa), Jarmo Reha (Karujõmm), Taavi Teplenkov (Hunt), Ülle Kaljuste (Mama Luna), Mihkel Raud (Moraalimutukas), Jaan Rekkor, Tarmo Männard, Mattias Naan ja paljud teised. Tõlkija Mihkel Mõisnik, dublaažirežissöör Tiina Andreas, laulude režissöör Jakko Maltis.

Kassiraamatuid on muidugi murdu, kõiki ei jõua siin ära nimetada, aga ma teen mingeid kolmeseid gruppe, puhtalt oma maitse järgi.

Nunnupildilised lastekassilood:

Holly Webb “Lumes eksinud“, Ilmar Tomusk “Kullakallis kass“, Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas“.

Kassiromaanid:

Hiro Arikawa “Rändava kassi kroonikad“, Sōsuke Natsukawa “Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“, Grigori Služitel “Saveli päevad“.

Kassikrimi:

L. T. Shearer “Kass, kes tabas tapja“, Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts“, Catriona Ward “Needless Streeti viimane maja“.

Ulmeraamatuid, kus kaanel on kass:

Helju Rebane “Õige valik“,  Robert A. Heinlein “Uks suvesse“, Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised“.

Asisemaid kassiraamatuid:

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass…?“, Andreas Schlieper ja Heike Reinecke “Legendaarsed kassid ja nende inimesed“, Vicky Halls “Kasside varjatud elu : lemmiklooma käitumise saladused“. 

Kolm luulekogu (nendest luulekogudest leitud kassiluuletusi saab lugeda siit ja siit ja siit):

Krafinna “Kasse täis linn“, Ilmar Trull “Jänese valitud palitud“, Jüri Kolk “Otse aia taga“.

Autoreid, kelle perekonnanimi on Kass:

Asta Kass “Pahupidi puhkus“, Kristiina Kass “Kasper ja viis tarka kassi“, Paul Kass “Kesklinn : Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas“.

Nurradi!

Tiina Sulg

 

“Kasside muretu elu” esmaspäeval, 19. detsembril kell 20.05 ETV2s

Ma olen kassilemb, nii ei saa ma kahe silma vahele jätta äsjaavastatud teadmiskildu, et täna õhtul on kavas dokumentaalfilm kassidest :)

Telekava kirjutab järgmist:

“Kasside muretu elu” (“Heureux comme un chat”, Prantsusmaa, 2020). 

Kassid on juba aastatuhandeid inimestele seltsi pakkunud, jäädes ise samas mõistatuslikeks olenditeks, kelle käitumise kohta on endiselt arvukalt vastuseta küsimusi.

Kassifanaatikust prantsuse ulmekirjanik Bernard Werber võttis nende vastuste leidmise enda peale ning külastas mitmeid “kassiusku” riike nagu Jaapan ja Lõuna-Korea, et rääkida kohalike ekspertidega neist imelistest ning müstilistest loomadest, kelleta paljud inimesed oma elu ettegi ei kujuta.

Kassiraamatute loetelu tuleb järgmises postituses, senikaua lugege Olavi Ruitlase kassijuttu “Tingimusteta armastust inimene ilma kassita kuidagimoodi ei õpi” Postimehest :)

Bernard Werberi loomingust on eesti keeles olemas “Sipelgad“, “Inglite impeerium” ja “Meie isade isa“.

Aga aru ma ei taipa, miks tema kassiraamatud kõik tõlkimata on :)

Tiina Sulg

 

 

Jalgpalli MM-i poolfinaalid, kolmanda koha mäng ja finaal (ETV2)

13.12.22: kell 21.00 Argentiina – Horvaatia

14.12.22: kell 21.00 Prantsusmaa – Maroko

17.12.22: kell 16.30 kolmanda koha mäng

18.12.22: kell 16:30 finaal

Neli aastat pluss veidi veel on mööda läinud sellest ajast, kui viimati sai rääkida sellest suurest ja ülimalt tähtsast ajast ühe korraliku tugitoolijalgpalluri elus. Jalka MM on taas kohale jõudnud ja juba ka peaaegu läbi saanud, jäänud on ainult kõige olulisemad mängud! Ning kuigi eks neid “emm emme” on varemgi olnud, siis selle samuse selle aastase kohta võib nii mõndagi huvitavat rääkida, alustades sellest, kus ja millal toimub ning lõpetades sellega, kes on tublid olnud ja kes üllatavalt halvasti mänginud (neid üllatajaid on … üllatavalt … palju olnud seekord).

Alustame siis sellest, kus toimub ja millal toimub. Kui tavaliselt kaasneb iga suurvõistluse korraldamisega omajagu skandaale, skandaalikesi ja suuremat nurinat, siis seekordsel korraldajal on vist õnnestunud olla skandaalsem kui nii mõnigi varasem üritaja. Nagu ütleb kallis vikipeedia, on Katar riik Lähis-Idas Pärsia lahe rannikul. Pindalaks 11 571km2, elanikke ligi 3 miljonit: ehk siis väiksem kui eesti, aga rahvast pea kolm korda rohkem. Asukohast tulenevatest eripäradest räägin peagi, aga esmalt ikka veidi poleemikast, mis Kataris korraldatava jalgpalli MM-iga kaasnenud on. Peamiseks teemaks on olnud korruptsioon ja inimõigused, millest esimese käekäik on olnud märgatavalt parem kui viimase. Mõtlen siinkohal seda, et altkäemaksu on jagatud paljudele ja arvata võib, et üsna lahkelt, aga inimõiguste tagamist on suure entusiasmiga püütud nö vaiba alla peita. Pean tunnistama, et kripeldab ikka küll – olen teadlik, mis toimub, aga mänge vaatan ikka. Vähemalt ei läinud ma sinna kohale (mitte et mul selle jaoks raha oleks, sest piletid igale poole ja majutus maksavad seal hingehinda!)

Veidi ka toimumisajast. Kui eelmine MM toimus aastal 2018, siis järgmine peab toimuma 2022, mõtlesin ma suvel ja olin üllatunud, et sellest midagi ei räägita. Kas tõesti otsustas kogu maailm Kataris toimuva MM-i blokeerida, kustutada, olematuks teha? Ei! Asi on lihtsalt selles, et kui Katari MM oleks toimunud tavapärasel ajal, siis mängu väravate hulga peale kihla vedamise asemel oleks tehtud panuseid kuumarabanduse saanud mängijate hulga peale. Nii et kui oled harjunud jalgpalli MMi sõpradega mõne pubi või baari välistrassil õllet libistades jälgima, siis seekord see kahjuks päris nii välja ei tule. Muidugi, kui oled eriti entusiastlik fänn, siis keegi ei keela sul ka praegu näiteks lumehange istuda ja läbi akna mängu nautida, jääpurikat lakkuda ning lõpetuseks kodus sõna otseses mõttes palavikuliselt finaalile kaasa elada.

Aga kui jätta kõrvale, et täiesti üllatuslikult on 2022. aasta jalgpalli MM suve asemel hoopis talvel, on nii päris kui ka tugitoolijalgpallureid tabanud nii mõnigi ootamatu moment. Kindlasti on igal MMil omad üllatajad, aga see kord on neid kuidagi palju. Näiteks fakt, et 2014. aastal Brasiiliat klohminud Saksamaa ei pääsenud seekord isegi mitte 16 parema sekka. Brasiilial ei vedanud kahjuks ka tänavu – penaltitega sai neist jagu Horvaatia. Paremini ei läinud ka Portugalil ja Ronaldol, nemad pidid tunnistama Maroko paremust. Ja üllatused ei pruugi veel läbi olla! Prantsusmaa, ehk eelmise maailmameistriga, peab lahingut Maroko; Argentiinaga, kes on jalka MMil tihe osaleja, kakleb Horvaatia. Ja mine sa tea, äkki tulebki finaalis seista Horvaatial silmitsi esimese Aafrika riigiga jalgpalli MMi finaalis? Tuleb tunnistada, et see oleks täitsa huvitav mäng

Aga mis seal ikka, mõnusat vaatamist. Seekord küll ilma suvesooja ja päikeseta, aga jõulukuusk ja piparkoogilõhn sobib ju ka täitsa hästi. Ja nagu öeldud, keegi ei keela ka lumehange istuda ja pubi akna taga olulistele hetkedele kaasa elada!

P.S. Loe ka eelmise MMi ajal kirjutatud juttu, see rohkem algajatele tugitoolijalgpalluritele ning neile, kes lihtsalt soovivad selle raske aja kuidagi üle elada ja normaalse telekava juurde naasta.

Irina Möldre

“Erik Kivisüda” Tartu kinodes

Eesti oma uusi lastefilme ei jõua kinolinle just liiga tihti. Aga nüüd on see käes — kinodes on Ilmar Raagi lastefilm “Erik Kivisüda”.

Filmi tutvustustekst on selline: 11-aastasel Erikul on kivist süda. Teda ei häiri, et ta vanematel pole tema jaoks aega, et tal pole ühtegi sõpra või et ta peab kolima vanatädi Brunhilda pärandatud majja, mis näeb välja nagu tondil oss. Uues majas avastab Erik, et seal elab veel üks perekond, temavanune Maria oma isaga, kelle Eriku vanemad kavatsevad välja visata. Maria teatab Erikule, et tal on salaplaan, kuidas Eriku perekonda majast minema ajada. Tegelikult soovib ta üles leida oma kadunud ema, kes neid väljatõstmise eest kaitseks. Kahekesi satuvad nad muinasjutulisele teekonnale Kahevahelmaailma ning Erik avastab, kui raske on kivist südamega tegelikult elada. Režissöör Ilmar Raag, stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, osades Herman Avandi, Florin Gussak, Juhan Ulfsak, Jules Werner, Ronald Pelin, Nickel Bösenberg, Hendrik Toompere Jr., Kristjan Sarv, Norbert Rutili, Nero Urke, Andres Lepik, Renars Kaupers, Laura Peterson-Aardam. 

Film on inspireeritud Sass Henno lasteraamatust “Mereröövlimäng“, aga stsenaristid kirjutasid filmiloo veel kord ümber ja poodides juba on  ja küll ka varsti raamatukokku jõuab Andris Feldmanise ja Livia Ulmani “Erik Kivisüda”.

Filmist kirjutas Kristi Helme Eesti Päevalehes “„Erik Kivisüda“. Kuidas minna eluga edasi, kui valu ei luba?” ja Kaspar Viilup ERRi lehel ““Erik Kivisüda” ehmatab lapsed ja vanemad nii ära, et nad lihtsalt peavad sellest rääkima“. Postimehe lehel käis Ilmar Raag pikemalt rääkimas, kuidas seda filmi tehti ja mis mõtted tal seda filmi tehes olid.

Sass Henno “Mereröövlimäng” loeti 2009. ette järjejutuna, ERRi arhiivis on see täitsa olemas. 2011. aastal tegi Tõnn Sikk “Mereröövlimängu” põhjal oma koolitöö-lühifilmi.

Filmi treiler:

Tunnusmuusika:

Tiina Sulg