Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ohtudest noortele räägitakse rohkem kui täiskasvanute veebikäitumisest, ometi jääb vahel mulje, et pole nad lastest paremad ühti, vaata et hullemadki. Mu enda sõbrad käituvad Facebookis valdavalt küll väga normaalselt, aga nende hulgas pole ka (praeguseks siiski peaaegu) kedagi, kellega ma poleks isiklikult tuttav. Mul oli mõne aasta eest suuri raskusi selle filmi vaatamisega, sest mul oli tõrge vaadata, kuidas üks tark naine – õppejõud! – ennast “lolliks teeb”. Paraku on ka targad naised kõigest inimesed. Praegu on seis selline, et jah, ma mäletan, et ma vaatasin seda filmi ja see polnud üldse halb, aga mingit kustumatut mälestust mulle jäänud pole.
Siiski võiks seda filmi vaadata juba imetabase Juliet Binoche´i pärast , mul miskipärast on tunne, et ta ei võtakski vastu rolli halvas filmis. Tõsi, alati on võimalik, et hea stsenaariumigagi veab miski viltu ja lõpptulemus jätab soovida. Selle filmi hinne imdb-s on 6.8, nii et mitte just hiilgav, kuid siiski korralik.
Igatahes on filmi soovitanud ka Tristan Priimägi, öeldes, et „käsikirja mõttes on filmis mõned päris huvitavad pöörded ja “film jääb sügavmõttelise ja meelelahutuslikku vahepeale, üritades olla sügavam kui välja tuleb, aga samas midagi jääb siit kahe kõrva vahele pidama ka.” Lisaks tunnistas Priimägi, et ta võiks vaadata ka mängufilmi “Ristsõna”, kui sellise filmi peaosas oleks Juliette Binoche, kes lahendab seal ristsõna. Hendrik Alla: Film «Valekonto» suudab vaataja kohe alguses valedele jälgedele juhatada, et siis ootamatute süžeepöörete kaudu näidata, et sentimentaalse armuloo asemel kujutab see endast midagi märksa enamat. Lõpuks areneb film vaatluseks sellest, kuidas identiteedi kaotanud inimhing püüab end taasluua vale ja pettuste labürindi abil.
Filmi aluseks on Camille Laurensi raamat, mis pole eesti keelde tõlgitud, kuid lugeda saab raamatuid „Sinu käte vahel” ja „Närviline romanss” , prantsuse keele oskajatele on saadaval ka „Dans ces bras-là” .
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 