„Kadunud” pühapäeval, 19. märtsil kell 23.55 kanalil Duo 5

Hmm, kas meil on mingi David Fincheri blokk filmiblogis? Mõne aja eest kirjutasin esmakordselt tema „Kaklusklubist”, mis selleks ajaks juba klassikaks saanud, ja nüüd avastan, et ka „Kadunud”on meil täiesti kajastamata, kuigi ka see valmis juba 2014. aastal. (Bloki jutt on muidugi nali, “Lohetätoveeringuga tüdruk” ja “Seitse” on kenasti kajastatud. )

Kuigi paljud on filmi kahtlemata juba näinud, väärib see igal juhul esiletõstmist, sest vaatajate hinne imdb.com´is on 8,1 ja see on võitnud 64 ja nomineeritud kolm korda rohkematele auhindadele, sealhulgas Rosamund Pike Amy eest naispeaosa Oscarile.

Film põhineb Gillian Flynni samanimelisel ülemaailmsel bestselleril ja stsenaariumi kirjutas autor ise, küllap seepärast järgib film romaani üsna täpselt. Ent kuigi süžee on sama, on raamatus siiski suurem võimalus inimeste mõtteid edasi anda ja seega ka elamus hoopis teistsugune.

Niisiis on meil tegemist Nicki (Ben Affleck) ja Amyga, paariga, kes on abiellunud suurest armastusest ja olnud koos viis aastat, ent pulma-aastapäeva hommikul mehele pannkooke praadinud Amy kaob päeva jooksul jäljetult. Uurimise käigus selgub, et abielu polnudki nii pilvitu ja kõigi meeli täidab küsimus, kas ehk Nick ise oma naist ei tapnud?
Lugu on täis ootamatuid pöördeid ja väga põnev.

Film on raamatukogus ka DVD-l, kuid seda saab vaadata ainult kohapeal.
Lugeda saab raamatut nii eesti keeles  kui ka inglise keeles .
Samalt autorilt saab lugeda veel raamatuid „Paha paik” ja „Lõikepind” .

Kaja Kleimann

„Frida. Elagu elu” laupäeval, 18. märtsil kell 22.05 ETV2-s

Kindlasti mäletavad paljud 2002. aastal valminud ja nii publikult kui kriitikutelt kiita saanud mängufilmi „Frida” , mille nimiosas säras Salma Hayek.
See 2019. aastal valminud itaallaste dokumentaalfilm jutustab kunstniku iseendale truuks jäämisest ning tingimusteta armastusest kunsti ja elu vastu, mis olid Frida Kahlo (1907-1954) ainsateks abivahenditeks tema elu saatnud füüsilise ja vaimse valu talumisel. Kahlo isa oli ungari päritolu sakslane ja ema hispaania-põlisameerika päritolu mehhiklanna. Kogu kunstnikukarjääri jooksul uuris Kahlo oma identiteeti, maalides palju autoportreid ning kujutades sageli oma vanemaid binaarsete vastanditena: koloniaalne Euroopa pool ja põliselanike Mehhiko pool. 18 aastaselt bussiõnnetusse sattumine tegi lõpu tema meditsiiniõpingutele ja nii sai maailm juurde hiilgava kunstniku. Kahlo oli muide esimene 20. sajandi mehhiko kunstnik, kelle töö Louvre oma kogusse ostis.

Filmis saavad sõna Méxicos asuva Frida Kahlo majamuuseumi direktriss, kunstiteadlased, fotograafid, kunstnikud ja filmi režissöör ise.

Lugeda on Frida Kahlo kohta palju, märgin siia vaid mõne.

Kõige värskem raamat on Caroline Bernardi  “Frida Kahlo ja elu värvid“. Veel võiks nimetada “Frida Kahlo : 1907-1954 : pain and passion” 

ning J. M. G. Le Clézio “Diego ja Frida : Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu” .

Kaja Kleimann

“Babette`i pidusöök” 14. märtsil kell 00.10 ETV2-s ja Jupiteris

Ma mäletan seda vaimustust, mis mind aastate eest seda filmi vaadates valdas. Selle filmi tempo ja rütmid ja näitlejate valik – millised näod, millised ilmed inimestel ennenähtamatuid toite süües! Samas, ei saa öelda, et ma mäletaksin, mida söödi, välja arvatud kilpkonnasupp.
Sisu kohta kirjutatakse telekavas:

Puritaanlikku Taani kalurikülla saabub põgenikuna Pariisi Kommuuni koleduste eest Babette’i-nimeline prantslanna, kes palub peavarju kahe vanatüdrukust õe juures. Kui kätte saabub aeg tähistada õdede lahkunud isa sajandat sünniaastat, soovib Babette pakkuda külarahvale külluslikku seitsmekäigulist õhtusööki prantsuse moodi. Kuigi õekesed on jumalavallatu sündmuse pärast hirmus mures, lubavad nad siiski Babette’il tegutseda ja nii saavadki muidu lödiks keedetud leivast ja leotatud lestast toituvad usklikud vanakesed veeta ühe imelise õhtu Veuve Clicquot’ 1845 ja kilpkonnasupiga.
Minu mälu järgi oli Babett juba aastaid külas elanud ja tahtis pärast loteriiga võitmist külarahvast lihtsalt kostitada, kulutades selleks kogu raha ära, aga see andis talle vähemalt korraks tagasi võimaluse eneseteostuseks, ta oli olnud varem kokk. Aga ilmselt oli niimoodi raamatus ja filmi jaoks muudeti veidi. Samanimelise raamatu on kirjutanud Karen Blixen 1957. aastal, eesti keeles ilmus 1996. aastal. Film valmis 1987 ja pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ning žürii eriauhinna Cannes´i filmifestivalil.
Ma väga soovitan.

Kaja Kleimann

„Kaka, kevad ja teised“ kinodes

„Kaka, kevad ja teised“ on  Andrus Kivirähki lastejuttudel põhinev animakogumik, mille ühendavaks lüliks on autor ise koos oma armsa koera Robiniga. Nad koos lähevad külla viiele Kivirähki loole nii külmkappi, loomaaeda, maale, parki kui ka voodi alla.

Andrus Kivirähk ja ta koer Robin. Kaader filmist „Kaka, kevad ja teised”

Avalugu „Frikadellid ja pelmeenid”  (2023;  Heiki Ernits ja Meelis Arulepp) seostub esmalt mulle  kohe Oskar Lutsu klassikalise looga raamatust „Nukitsamees“, kus Iti ja Kusti ära eksivad, aga  siin mitte metsa, vaid külmkappi. Iti ja Kusti (tõesti nii on tegelaste nimed selles loos) ei ole mitte lapsed, vaid hoopis frikadellid. Kuri „nõid“, keda kardetakse on aga pelmeen, kes frikadelle sööb. Kogu lugu ennast saab lugeda ajakirjast Täheke (2015 nr 10; lk 4-5) ja raamatust „Tont ja Facebook“ (2019; lk 98-101).

Teises loos „Sitikas Peeter” (2022; Meelis Arulepp) soovib  väike putukas (filmis on ta väga rohutirtsu moodi) oma  muusikaannet laiemale publikule näidata ja läheb loomaaeda vabasse puuri n-ö tööle. Lugu sitikast Peetrist ilmus esmalt ajakirjas Täheke (2004 nr 6; lk 12) nime all  „Sitikas Peetri tähetund“, hiljem on see lugu filmilooga sama pealkirja all ilmunud nii kogumikus „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 14-16) kui ka raamatus „Kaka ja kevad“ (2009; lk 25-27). Filmilugu on küll veidike muudetud, aga põhimõte ning loo moraal on jäänud läbi aja samaks.

Kolmas lugu on minu arvates kõige intrigeerivam, sest filmiloo „Pilt, mis öösel liigutas“ (2023) režissööriks on Mikk Mägi, kes seostub ikka vanamehe tegemistega. Kui aus olla, siis ma esmalt ei teadnud, kelle käe all oli film valminud, kuid kui need tantsivad lehmad ja lambad mängu tulid, siis oli küll tunne, et kohe tuleb nurga tagant välja ka (kuri)kuulus vanamees ise. Kogu lugu on ikka mõnuga üle vindi keeratud nagu „Vanamehe“ filmideski, aga siiski lapsesõbralikus vormis (veidi väiksemale vaatajale võib-olla küll hirmuäratavalt) ning Kivirähki algse loo lõpplahendus on ka kenasti ära toodud, kuigi humoorikalt on juurde lisatud  ka selline teema nagu (linna)laste võõrandumine maaelust. Kivirähki lugu „Pilt, mis öösel liigutas“ on ilmunud ajakirjas Täheke (2016 nr 7-8; lk 8-9) ning raamatus „Tont ja Facebook“ (2019; lk 42-45).

Neljas lugu on animakogumiku nimilugu  „Kaka ja kevad“ (2021; René Vilbre ja Meelis Arulepp), mis on tasakaaluks eelnevale loole  väga armas looduse ja elu ringkäiku  kirjeldav lugu, kus ootamatud tegelased  otsivad oma õnne ja selle ka leiavad. Loos endas pole erilisi krutskeid, kui välja arvata tänapäevased tehnikavidinad nagu robotmuruniiduk ja pakirobot või siis inimeste piiritu nutisõltuvus, mis väljendub isegi pargis jalutades või sportides. Tegelikult on Kivirähki algses loost, mis ilmus juba 2004. aasta ajakirjas Täheke nr 3 (lk 8-9, vaata ka Priit Rea illustratsiooni), möödas ligi 20 aastat, seega pole midagi imestada, et isegi 2009. aasta raamatus „Kaka ja kevad“ on muruniitjast saanud muruniiduk, mis omakorda filmis on muutunud siis robotmuruniidukiks.  See lugu on jõudnud ka kogumikku „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 186-187) .

Ajakirjades Täheke on esmalt ilmunud Andrus Kivirähki „Kaka, kevad ja teised” lood

Viimane lugu „Kadunud sokid“ (2023; Oskar Lehemaa) on juba seetõttu eriline, et ainukesena sellest kogumikust on nukufilm (tegelikult on peategelane Pille korra kaadris ka avaloos, aga seal muidugi joonistatuna).  See lühifilm paneb vaatajaid imestama, kui suur ja põnev maailm võib asetseda sinu voodi all. Isegi sokid võivad seal munema hakata. Lugu on nime all „Isa sokid” esmalt ilmunud ajakirjas Täheke (2004 nr 4; lk 6) nagu kõik eelpool nimetatud Kivirähki lood ning lisaks veel kogumikes „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 19-20), „Kaka ja kevad“ (2009; lk 15-18)  ja „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 188-189).

Frikadellid Kusti ja Iti. Kaader filmiloost „Frikadellid ja pelmeenid”

Erinevalt teistest selle aasta alguses linastunud Eesti filmidest on antud koguperefilm saanud seni ainult kiitvaid arvustusi, millega ma igati nõustun.

„ „Kaka, kevad ja teised“ pole lihtne animafilm ega isegi mitte eriline animafilm. See on lakkamatu animatsiooni, nukufilmi ning elusate kaadrite karneval, kus värvid ja erisugused trajektoorid segunevad nagu vana-aastaõhtu ilutulestikus.“ ( Veiko Märka, 15.02.23 Eesti Päevaleht)

„Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!“ (Kaspar Viilup, 18.02.23 ERR kultuur)

Klaari Tamm

„Leping” Jupiteris

Mõne aja eest sattusin kogemata sellele Taani filmile , seda saab praegu Jupiteris vaadata. Režissööriks Bille August, kes seostub meile eelkõige „Vaimude maja” ja „Hüljatutega”.

Film tuginebThorkild Bjørnvigi autobiograafilisele raamatule ja kirjeldab tema kui noore kirjaniku ja Karen Blixeni (kirjanikunimega oli varem enamasti Isak Dinesen) kui mentori ja metseeni suhteid. Raamatu tegevus toimub 1948-1955, filmi sündmustik on minu meelest, arvestades lapse vähest kasvamist, mõnevõrra lühemale ajale kokku surutud.
Leping ei ole just päris saatanaga, aga vanem kirjanik mängib siin päris ilmselt jumalat, seab noorele autorile jäägitu usalduse tingimuse ja suunab tema elu märkimisväärselt. Noor autor heitleb tema, oma perekonna ja uue tekkiva kiindumuse vahel, kuid kirjutama hakkab siiski aina paremini. Kuidas kõik need suhted arenevad, vaadake juba filmist ise.
Mina hakkasin seda vaatama eelkõige Blixeni pärast. Natuke piinlik öelda, aga temast mõeldes kangastub esimesena Meryl Streepi nägu „Minu Aafrika” filmist ja alles pärast tema kirjutatu. Film keerleb siiski rohkem Thorkildi ümber, kuid paruness Blixen mõjutab tema elu tugevalt. Kurb on vaadata parunessi nii vana, haige ja manipuleeriva inimesena. Film on küllaltki haarav, kuid siiski väheke nagu sordiini all, nagu Põhjamaade teosele kohane.
Thorkild Bjørnvigilt ühtki raamatut eesti keelde tõlgitud pole, kuid Taanis on ta tunnustatud kirjanik ja kuulub kooliprogrammi.
Kindlasti tasub lugeda aga Blixenit : „Babette’i pidusöök ; Surematu lugu”, mälestusteraamatuid „Aafrika äärel” (seda on ilmunud suisa neli trükki) ja „Varjud rohul”
ning hunnituid raamatuid „Talvemuinasjutud”
ja „Seitse fantastilist lugu” .

Kaja Kleimann

“Eesti lood. Kui seda parki ees ei oleks” ETVs neljapäeval, 9. märtsil kell 22.35

Enne sõda oli Tartu kesklinn tihedalt täis ehitatud – nagu vanad linnad ikka. Tartu sümboliteks olid lisaks ülikoolile kivisild ja kaubahoov. Mõlemad hävisid sõjas. Kaubahoovi ja teiste selle piirkonna väärikate hoonete varemed lammutati ja sõjahaava jäi meenutama sealne puudega ääristatud käigutee – kesklinna park.

Tartu kesklinn ei ole kuigi suur: küllalt väiksel pinnal on pisike sõjast säilinud vanalinn, ülikool, peamised söögikohad ja mitmed kaubamajad. Me tahame, et kesklinn oleks elu tuiksoon, et linna kõige külastatavam kultuuriasutus – raamatukogu – jääks inimeste käiguteele. Me soovime kujundada sõjas hävitatud kvartalist kesklinna sobiva hubase kultuurse ja rohelise ala, kus inimesed end nii suvel kui talvel hästi tunneksid.

Tartu on ainulaadne koht – ühe ruutmeetri kohta on siin kultuuri-haridust-uudishimu rohkem kui mujal Eestis. Paraku ei vasta kultuuriks kohandatud ruumid enam vajadustele ega nõuetele – nii raamatukogu kui kunstimuuseum vajavad paremaid tingimusi. Ei vaja mitte vaid asutused, vajavad eelkõige nende külastajad, kultuurist osasaajad, meie kõik.

Südalinna kultuurikeskuse projektikonkursi lõpp on 2023. aasta 5. mail, siis asume valima võidutööd. Arhitektide ülesanne on kogu piirkonna kavandamine. Meie unistuste hoone koos meie unistuste pargiga peaks valmis saama 2029. aastal. Sellest võiks kujuneda uus Tartu sümbol – uus tuiksoon ja tuksuv süda.

Filmi tegijad on jälginud selle idee ümber toimunud arutelusid ja kultuurikeskuse rajamise töörühma iganädalasi koosolekuid. Vaadakem, kuidas nemad sellest kõigest aru said.

Kristina Pai

_____________

Foto 1 Kaubahoov  Fotis EAA.402.5.2051.53
Foto 2 Purustatud kaubahoov 1944a Tartus. Tartu Linnamuuseum TM F 983:37
Foto 3 Kesklinna park Nõukogude t ääres. 2 silda (Võidu sild Emajõel ja puusild) turuhoone (paremal). Tartu, 1957. Foto E. Selleke.  Tartu Linnamuuseum TM F 83:67
Foto 4 Tartu Keskpark. Foto: Argo Ingver
Foto 5 Helsingi uusim raamatukogu Oodi. Foto Tuomas Uusheimo

„Hea aasta” laupäeval, 4. märtsil kell 21.30 Kanal 2-s

Tutvustus telekavas. Londonis elav halastamatu investeerimisekspert Max Skinner (Russel Crow) saab teate, et on surnud tema onu Henry, ainus inimene, kellest ta kunagi hoolinud on. Onu pärandas Maxile oma väikese viinamarjaistanduse, mille müümiseks mees kiiresti Provence’i sõidab. Vastumeelselt lepib ta tõsiasjaga, et peab kohal viibima kauem kui paar päeva. Ent mälestusi tulvil maja ja kohalike inimeste mõjul hakkab seni vaid hiigelkasumile keskendunud töönarkomaan vähehaaval mõistma, et elu on mõeldud nautimiseks.

„Hea aasta” on Peter Mayle’i (1939-2018) samanimelise romaani alusel valminud draamakomöödia, mille tegijaks meisterlavastaja Ridley Scott („Gladiaator”, „Blade Runner”). Kauaaegsed sõbrad Mayle ja Scott olid ühiselt ka raamatu idee autoriteks. Peter Mayle’i kõige tuntum teos on biograafiline romaan „Elu Provence’is”, kus ta kirjutab kolimisest Inglismaalt Prantsusmaale. Lisaks romaanidele kirjutas Mayle populaarteaduslikke teoseid ja lasteraamatuid.

Miks aga ikkagi vaadata filmi „Hea aasta“ („A good Year“)? Põhjuseid on mitu. Esiteks, muidugi peaosatäitja Russel Crow, kes nagu kirjutab oma arvustuses Madis Seppam ei tapa selles Ridley Scott’i filmis kedagi, vaid hoopis vastupidiselt kutsub nauditavale veiniuimasele reisile Prantsusmaa viinamarjaistandusse. Teiseks, filmi enda emotsionaalne atmosfäär. „Seesama atmosfäär panebki silmad ahnitsema igat kaadrit, mis ekraanile paisatakse — sa oleks justkui ise Prantsusmaa viinamarjaistanduses nautimas loodust… kuuvalgust… vihmasadu… vana veini ja kirglikku armusuhet.“ (Madi Seppam, 27.11.2006 ). Kolmandaks, kuid mitte tähtsusetu, võib olla soov ühe klaasi hea veini ja mõnusa toidu kõrvale nautida ka helget filmi. Õnneks on raamatukogus ka palju raamatuid, mis aitavad seda head veini ning sinna juurde sobivat toitu valida. Head nautimist!

Valik veiniraamatuid Tartu Linnaraamatukogu erialakirjanduse saalist

Klaari Tamm

„Suvitajad” kinodes

Tutvustus kinokavas. „Suvitajad” on ehedat kirge ja nakatavat nalja täis suvine komöödia, mis põhineb Juhan Smuuli samanimelisel jutustusel. Film valmis armastatud kirjaniku sajandaks sünniaastapäevaks ning on ühtlasi ka austusavaldus kunagisele kultuskomöödiale “Siin me oleme”, mis vändati sama algmaterjali põhjal. Imekauni Muhumaa looduse rüpes toimuv legendaarne lugu on toodud julgelt tänapäeva, sest Smuuli terane nägemus vastandlikest inimtüüpidest on ajatu.

Kalur Ärni on otsustanud nigela kalasaagi tõttu jaaniajaks suvitajad võtta. Plaan pole ju paha, kuid tema kaunisse Muhumaa tallu saabuvad ülimalt tülikad külalised: proua Sohvia, tema abikaasa Johan, nende poeg Juunior ja Sohvia kaunitarist õde Erna koos oma ärimehest kavaleri Ivoga. Juba esimesel pilgul on selge, et Ärnil ja tema naisel Lainel läheb suvitajatega väga keeruliseks. Pealinnast tulnud suvitajad pakatavad tähtsusest ja nõuavad erikohtlemist, samas on nende klantsi pealispinna all piinlikke saladusi, mis tüli käigus avanema hakkavad. Linnarahva jagelustesse tõmmatud maarahvas avastab nüüd ka oma elus üllatavaid kitsaskohti. Naljakate segaduste ja intriigide saatel minnakse vastu jaaniööle ning koos võimsa lõkkega sütivad peoplatsil ka viimseni pingule timmitud kired.

Arvan, et filmi „Suvitajad” minnakse vaatama kahetiste tunnetega, sest eks paljudel on meeles ja keelel kunagise kultuskomöödia „Siin me oleme” fraasid (nt  „John, lase vesi välja! Autol, loll!”) ning  silme ees legendaarsed näitlejad  Ervin Abel ja Lia Laats. Nõustun Karl Martin Sinijärve arvustusega (ERR kultuuriportaal, 14.02.23), et  tegu on igati hea tuju filmiga  ning „kui üks ennast komöödiana esitav film teeb meele heaks ja tuju rõõmsamaks, siis ongi tegelikult kõik juba korras.“

Kaader filmist „Siin me oleme“ John (Ervin Abel) ja Kohviveski (Lia Laats)

Mul oli seekord kinos kaasas ka mu 10-aastane tütar, kellel puudusid igasugused eelarvamused ning tema vaatas kogu filmi nö puhta lehena, sest ta ei olnud 1978. aasta kultusfilmi, mis samuti põhineb Juhan Smuuli jutustustel „Muhu monoloogid“,  (korralikult) näinudki. Me küll parandasime selle vea ja vaatasime ka filmi „Siin me oleme“, kuid lapsele meeldis tänapäevane tõlgendus rohkem.  Kui aus olla, siis  eks minulegi  jäid seekord kõrvu ajastu taak nagu „nõukogude inimene“, „kohalikus kolhoosis tööd küll“ jne. Seetõttu polegi midagi imestada, kui ilumaailmas tegutsev ning selfisid tegev  Sohvi  ning noored, kes kõrvuti istudes leiavad, et kergem on suhelda Snapchati kaudu,  kõnetavad tänapäeval rohkem kui legendaarne  laulev Kohviveski (Lia Laats), kes „Viru Varietees tihti prassiks“ („Tagametsa tango“ Ü. Vinter ; sõn.: E. Vetemaa).  Muidugi on ka teistsuguseid arvamusi ning leitud, et „kui midagi on juba kunagi hästi tehtud, ei maksa seda uuesti teha“ (Victoria Maripuu „“Suvitajad” on film, mis läheb saalist väljudes ruttu meelest“).

Kui üldse norida filmiga „Suvitajad“,  siis tõesti jäid silma mitmed sisuturunduse aspektid nagu kultuurikriitik Emilia Kõiv oma Eesti Päevalehe arvustuses välja tõi. Kui väga ma ei tahaks ka uskuda, et tänapäeva noorte muusikaiidolid ühtivad minu, neljakümnendates aastates naise omaga, siis pigem tõesti on  Smilers sisse toodud filmitiimi promomise eesmärgil. Üldmuljet see siiski ei kahanda, sest  selles ekraniseeringus oli siiski ära tunda ka nostalgilisi heliribasid eelmisest filmist, muidugi  küll juba uues kuues.

Seega oma silm kuningas, sest nagu kirjutab Hendrik Alla oma arvutuses (Postimees, 14.02.23): „Minge muidugi vaatama. Kas või selle pärast, et kui kohe üldse ei meeldi, saab sotsiaalmeedias rääkida, kuidas 1978. aasta suvel olid ikka kadakad haljamad ja lambad valgemad.“

Klaari Tamm

Oskar Lutsu lugude filmimaraton reedel, 24. veebruaril Kanal 2-s

Kanal 2 pakub Eesti iseseisvuspäeva tähistamise väärilist filmiklassika maratoni. Kell 10.00 saab selle sisse juhatada surematu “Kevadega”, millele järgneb kell 11.55 sama surematu “Suvi”. Veidi vähem tuntud “Sügis” saabub nautimiseks kell 18.00 ja kauaoodatud “Talve” kell 19.55. Nii et vahepeal jääb aega ka raamatute sirvimiseks. Muu hulgas tasub pilk peale heita ka teosele pealkirjaga “Tootsi pulm ja argipäev”, mille sündmused samuti filmidesse põimitud on. Erinevalt filmisündmustest on raamatus oluline tegelane ka kirjanikuhärra Luts ise, kes on ennast toredasti teosesse sisse kirjutanud. Loomulikult on ka mõnusat huumorit ning ehedat kodumaist külaelu realistlikult rohke alkoholipruukimise ja eestlastliku kadedusega. Minu lugemishinnangul jääb see teos “Kevadele” ja “Suvele” küll veidi alla, kuid kaheldava autorlusega “Talvest” on peajagu üle.

Raamatu “Talvega” on nimelt selline huvitav lugu, et tegelikult päris kinnitust polegi, et see teos just nimelt meile tuttava Lutsu sulest tulnud on. On keegi Arnold Karu, kellega Luts heaks tuttavaks sai, nii et viimane temale oma veel lõpetamata käsikirja ärakirjutamiseks andis. Siis aga Luts suri ja käsikiri jäigi Karule, keda valitseva võimu teod mööda vangilaagreid vintsutasid ja tema maise varanduse eest kandsid sel ajal hoolt inimesed, kes nagu õieti hoolt ei kandnudki. Nii et Lutsu originaalkäsikiri hävis, aga ärakirjutus säilis imekombel peaaegu tervikuna, minnes nii ka trükki, et Paunvere lugude aastaring saaks lõppeda ja taas otsast peale hakata. “Talve” eessõnas on seda võrreldud Tammsaare suurromaaniga, kus viimases osas kadunud poja kojusaabumisega ring täis saab. Saabub siingi kadunud poeg koju, et isatalus möödunud elust mõtiskleda ja ring sulgeda. Nostalgilised heietused ja kadunud nooruse meenutamine vahelduvad progressi ilmingutega. Õitsval järjel taludes säravad elektrilambid ning uhiuued karjalaudad ja sigalad on puhtamad kui mõnegi mitte nii heal järjel olevate perede elumajad. Ettevõtmisi veavad haritud ja edumeelsed inimesed, “Kevadest” armsaks saanud tegelaste järeltulijad. Mõnel pole aga nii hästi läinud, näiteks kas või koolivend Lutsul. Kui see nüüd ikka tema kirjutatud on, siis on selles küll tubli annus eneseirooniat või hoopis allaandmist, nii et ta ise ei olevat käsikirja trükiväärilisekski pidanud. Selles teoses ongi rohkem pikki heietusi sellest, kuidas edumeelselt talu pidada, kui tegelaste sisemaailma süvenemist. Ei mingeid tempokaid sündmusi, mis lugu edasi viivad, pigem rahulik sisekaemus elatule ja olnule, tehtule ja tegemata jäetule. Boonuseks mõned n-ö “lood loos”, näiteks õõvastavad kummitusjutud või lugu viiest väikesest pakikesest, mida isegi tubli naljajutuna mäletan. Üldkokkuvõttes oli aga lugemist lõpetades üsna raske seisukohta võtta, kas raamat meeldis või ei meeldinud. Lutsulik lihtsalt ei tundunud, kuigi tema stiili võis aimata. Filmi tegemisel on teose süžeega muidugi loomingulisemalt ümber käidud, nii et tulemus on oluliselt tempokam ja humoorikam.

Ja kui juba Lutsu lainel olla, siis pühapäeval õhtul kell 20.35 pakub Kanal 2 vaatamiseks ka värskeimat tema loomingu ekraniseeringut ehk “Sood”. Viimane oli muide nõukogude ajal kritiseeritud teos, sest endisaegsed inimesed olid ju äpud ja jäid soole alla, alles nõukogude inimene tuli ja asus soid kuivendades alistama.

Aimi Tedresalu

“Lockwood & Co.” Netflixis, alates 27.01.2023

Ütlen kohe alguses, et ma pole lugenud Jonathan Stroudi raamatuid, millel see sari põhineb. Aga ma tahan lugeda, kohe nii väga, et kohe nüüd varsti alustan esimese raamatu, “Kisendav trepp” (“The Screaming Staircase“), lugemist. Ma luban! Samalt autorilt on eesti keeles ilmunud Bartimaeuse sari, mis mulle kunagi täitsa meeldis. Arvan, et meeldiks ka praegu. Lockwoodi sarjaga on aga kahjuks selline lugu, et maakeelsena on saadaval kõigest kaks esimest raamatut, sarjas on neid kokku aga tervelt viis. Nii ma siis lükkasingi lugemist muudkui edasi, sest lootsin, et ehk ilmuvad ka ülejäänud ja saan selle siis ette võtta. Nüüd olen juba leppinud, et loen läbi inglise keeles.

Loo keskmes on Lucy, kes näeb kummitusi. Üldse on olukord selline, et kummitused on vägagi päriselt olemas ning piisavalt suur oht. Mõned lapsed/noored näevad neid ning kuuluvad ettevõtetesse, mis tegelevad vaimudega võitlemisega. Töö on ohtlik ning paljud täiskasvanud kasutavad võimetega lapsi lihtsalt ära. Oht oma elu kaotada pole just väikeste killast. Lucy viimane töö läheb kolinaga untsu ning teatud asjaolude sunnil satub ta tööle agentuuri Lockwood ja Co., mida juhib salapärane ja kohati isegi liiga enesekindel Anthony Lockwood.

Sari on hea, kohe täitsa hea! Kuna ma pole raamatuid lugenud, siis uurisin targematelt ning sain vastuseks, et sari on hea. Tegijad on hästi ära tabanud tunde, mida raamatud tekitavad. Ma ise seda küll kinnitada ei saa, aga tunde tekitab see sari küll. Sellise pineva ja hirmsa tunde, aga ka tunde, et Lockwood keerab tihti endale ja oma kolleegidele (Lucyle ja George’ile) oma ego tõttu paraja käki kokku. Tulemuseks on huvitav kooslus, kus õudus asendub iga natukese aja tagant tundega, et tahaks ühele teatud tegelasele kogu jõust varba peale astuda, et ta ainult jumala eest vales kohas jälle suud lahti ei teeks!

Päris nõrganärvilistele ei soovita, aga minusugused veidi vähem nõrkade närvidega inimesed tulevad selle vaatamisega täitsa toime! Peab lihtsalt teadma, mis hetkel tasuks silmad korraks kinni panna 😊

Jonathan Stroudi raamatuid eesti keeles:

Irina Möldre

“Tuhkur hobune” ETVs pühapäeval, 12. veebruaril kell 22.45

Mida sel pühapäeva õhtul ikka muud teha, kui ühte head krimkat lugeda või vaadata :)

Igatahes on tegu üsna vana raamatuga, mida on eesti keeles ilmunud päris mitu trükki. Lugemiselamustest toon viite Siiliste blogile ja Marianni blogile, seal on ka ilusalt lavastatud ja üles võetud raamatupildid. Ja tegu on üsna uue filmiga, pärit 2020. aastast.

Filmitutvustus on küll nadi: Surnud naise kingast leitakse nimekiri inimestest, kellest paljud on juba surnud. Üks neist on Mark Easterbrook, kes hakkab asja omal käel uurima ja jõuab väikese alevikuni, millega oli seotud ka tema surnud esimene naine. Mark sukeldub nõidade ja musta maagia maailma, et päästa oma elu ning lõpuks tõde välja selgitada.

Aga ma usun, et sisu on tädi Agatha vääriline.

Raamatukaanepildigalerii:

Ahjaa, kas te teadsite, et ka August Jakobson on kirjutanud raamatu pealkirjaga “Tuhkur hobune“? Mina varem ei teadnud, uudishimu tõstis pead, aga eks näis, kas ma raamatusse sissevaatamiseni ka jõuan.

Ja siis jooksis mulle ette Wiki artikkel, kus antakse teada, et Tuhkur (inglise keeles mealy, prantsuse keeles pangaré) on hobuse karvavärvus, mille puhul on üldiselt heledas või hallis karvkattes pruune karvu, silmade ja mokkade ümbrus ning kõhualune on heledamad. EKSS seletuse järgi tähendab tuhkur tuhakarva heleda karvaga hobust, ilukirjanduses on sõna kasutatud segakarvaliste hobuste kohta. Tuhkur värvus esineb fenotüübis mitmetel hobuslastel ja väikestel kaamellastel, eriti selgelt hobusel, eeslil ja alpakadel. Seda iseloomustab karvkatte teatud alade väksem pigmenteeritus: koon, silmaümbrus, kõht ja jäsemete sisekülg on heledama karvaga. Sellise karvavärvuse jaotuse puhul on tegemist looduses laialt levinud vastuvarjutuse printsiibiga. 

Ja ma ei saa isegi väga hästi aru, kuidas me sinnamaani jõudsime, et ma ilusaid hobupilte siia jutu lõppu jagan, aga nii see läks:

Tiina Sulg

 

“Gorikaturist” Tartu kinodes

Eks ikka on tore, kui Eesti kunstnikest dokumentaalfilme tehakse ja neid filme ka kinos näidatakse. Selle filmi vastu on mul kõrgendatud huvi, sest animatsiooniga mängivad filmid on mulle ikka huvitavad tundunud, karikatuuride vastu on mul nõrkus ning seoses AI kunsti levikuga tõuseb ühiskonnas esile arutelu, et kes siis on kunstnik ja mis see kunst ülepea on. Ja kuna Gori pilas üsna valimaltult kõike ja kõiki, siis tuletamaks endale meelde, et elud, saatused ja olud on tihtipeale keerulisemad, kui me tahaksime mõelda, ja huumor on abiks.

Filmi tutvustatakse nii: Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi. Raimo Jõeranna film “Gorikaturist” räägib andest. Kunstniku ahvatlusest oma annet pillata ja jagada, kui seda saadab aplaus, ja kohustusest annet teenida ka siis, kui see viib sind otse hukatusse. See on põiming dokumentaalsest jutustusest ja grotesksest animatsioonist. Film mehest, kes joonistas end surnuks.

Tartu Elektriteatris on neljapäeval, 9. jaanuaril kell 19.00 kohtumine filmitegijatega. Kes sinna ei jõua, siis saab vaadat intervjuulõiku Ringvaatest või kuulata Kuku Raadiost. Arvustusi on ka mõned ilmunud, n Margus Mikomäe “Armastatud Gori! “Kuhu sa ka sisse ei murra, igal pool on kassapidaja sinust ette jõudnud”” Maalehes. 

Treiler:

Gori elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks raamatut: Romulus Tiituse “Gori : elust ja tööst” 1960. a ja Martti Soosaare “Tuntud ja tundmatu Gori” 2003 a.

 

Gori enda sulest ilmus vestekogumikke ja lasteraamatuid, tuntim Gori raamat on arvatavasti “Knock-out : karikatuurid ja vested“, mis ilmus esmakordselt 1928. a ning Heinz Valgu eessõnaga 1999. a.

Kui on aega ja tahtmist, siis võiks veidi vanu ajalehti ka lisaks sirvida, Vaba Maad vast ennekõike.

Tiina Sulg

 

„Kuulsuse narrid” Apollos

Ma mõtlesin alguses, et ega ma ikka saa puhta südametunnistusega selle filmi vaatamist soovitada kui ise pole näinud – arvamused/arvustused  on niivõrd vastandlikud. Ühed kirjutavad, et „pole ei kuulsust ega narre”, teised ütlevad, et tegemist on suurepärase ajaviitega. Kes nutab taga Krjukovi ja Kibuspuu loodud karaktereid, kes rõõmustab uue lähenemise üle.
Aga vähemalt uudishimu see tekitab. Natuke aega lõbustasin end ka mõttega, et kui juurde on võetud tegelasi teistest Bornhöhe teostest, siis kuidas oleks lugu Tasuja või vürst Gabrieliga narride keskel.
Samanimeline jutuke on ise väga lühike, isegi raha-, armastuse- ja narride narridega lisaks on 1892. aasta raamatus „Tallinna narrid ja narrikesed” alla 100 lehekülje. Autor kirjutab: „Esiotsa oli mul nõuu, iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö venivat. Ma soovisin nüüd arvu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil lugema; enne kui ma lõpule jõudsin kulusivad sõrmed nii ära, et ma neid uuesti kasvatama pidin hakkama.”
Peeter Sauter kirjutab: „Filmi plussid on rahvalikkus, lustlik mäng ja klants pilt. Kelle armastus on prantslaste film noir või vene masendus, see ei ole nende rida. Ei ole “Leviaatan” ega “Volkonogov”. Ei peagi olema.”
/—/ “Kuulsuse narrid” ongi lastefilm täiskasvanutele ja sellisena stiilne. Film rehabiliteerib narrid, kes Bornhöhel olid lollakad. Filmis on nad lihtsad ullikesed, heatahtlikud. Ja see inimlik headus jääb domineerima.”
Niiet otsustama peate ikka ise. Raamatu lugesin ma ka uuesti läbi ja väga tore oli, seda julgen soovitada küll. Sisu ma mäletasin lapsepõlvest, aga see kirjutusviis – see on vahelduseks niiii lahe. Kui mõtlema ja arvutama hakata, tuleb välja, et see on kirjutatud üle-eelmisel sajandil…
Linastusajad Apollos leiab siit.

Kaja Kleimann

DOCPOINT 1.-5. veebruaril Elektriteatris

Loomulikult on väga huvitav ja vaatamist väärt kogu Docpointi programm , aga meie siin üritame tutvustada eelkõige neid linateoseid, millele annab lugemist külge pookida, niiet seekord juhin tähelepanu kahele filmile.

Kõigepealt „Werner Herzog – radikaalne unistaja” neljapäeval, 2. veebruaril kell 20
Üks mu elu suurimaid filmielamusi, „Fitzcarraldo”, on film pöörastest inimestest. Selle inspiratsiooni allikaks oli iirlase Brian Sweeney Fitzgeraldi lugu laeva vedamisest läbi džungli ühest jõgikonnast teise, kuid tema laev kaalus kõigest 32 tonni ja võeti veoks lahti. Herzogi filmi laev kaalub 360 tonni ja seda veetakse mööda 40 kraadist kallet – ei mingit plastiku kasutamist, sest vaatajad saaksid aru! Ka selle filmi tegemise protsess oli täiesti hullumeelne lugu. (Sellest on eraldi dokumentaalfilm „Burden of dreams”  )  Uues dokumentaalis peatutakse  lisaks  pikemalt filmil „Aguirre, Jumala viha“ ja intervjueeritakse paljusid näitlejaid ja režissööre, samuti Herzogit ennast ja ta pereliikmeid. Ma ei tea, palju sellest juttu tuleb, aga mina avastasin enda jaoks, et Herzog on lavastanud ka ligi 20 ooperit erinevates maailma teatrites!

Ma ei leidnud siia juurde sobivaid raamatuid, kuid lisainfoks võib vaadata Herzogi veebilehte ja meie raamatukogus on saada kümmekond tema filmi DVD-l.

„Lynch/Oz” laupäeval, 4. veebruaril kell 17

Sügisel oli suurepärane võimalus vaadata Lynchi retrospektiivi, nüüd saab eelmisel aastal valminud dokumentaalfilmi kaudu heita pilgu autori köögipoolele – filmis „Lynch / Oz“  keskendutakse ülima põhjalikkusega Lynchi loomingu seostele ühe tema suure mõjutaja, „Võlur Oziga“. Ma kardan küll, et silmas peetakse 1939. aasta filmi , mitte raamatut, aga eks me näe.
„Ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks „Võlur Ozist““, ütles Lynch ühel kohtumisel vaatajatega pärast „Mulholland Drive’i“ linastust 2001. aastal.
Muide, vaatamata kõigest neljaastasele vanusevahele, on Lynch nimetanud Werner Herzogit teda enim mõjutanud režisööride hulgas.
Lynch pole sugugi kõigile kergesti arusaadav looja. Ta ise on öelnud „Film võib olla väga abstraktne, kuid inimesel on kihk kinolinal toimuvat intellektuaalselt lahti mõtestada, kõik nähtu kohe sõnadesse panna. Neid ajab närvi, kui nad seda teha ei suuda. Küll aga leiaksid nad vastused oma küsimustele iseendast, kui nad vaid laseksid vastustel seal moodustuda.”
Ta on nomineeritud parima režissööri Oscarile filmide “Elevantmees”, “Sinine samet” ja “Mulholland Drive” eest ning võitnud auhindu ka Cannes’i ja Veneetsia filmifestivalidel.
Lynch on suur transtsedentaalse meditasiooni austaja ja loodab, et see lisatakse kooliprogrammidesse. Ta on loonud fondi teaduspõhise haridussüsteemi ja maailma rahu tarvis.
Oma loomeprotsessist, töömeetoditest ja mediteerimise kasulikkusest kirjutab Lynch raamatus „Suure kala jahil”.

Kaja Kleimann

Terve päev Tammsaaret Elektriteatris esmaspäeval, 30. jaanuaril!

Tõde ja õigus kell 13.00
Indrek kell 16.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1964 kell 18.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1977 kell 20.30

Tänavu on meil võimalus heisata lipud eesti kirjanduse päeval, mis on ka Tammsaare sünnipäev. Lisaks on tartlastel võimalik veeta see päev eesti kirjanduse ekraniseeringuid vaadates. Või kui mitte terve päev, siis ühe filmi vast ikka jaksaks ära vaadata!

“Tammsaare armastas kinos käia. Noorpõlves nähtud hägusatest liikuvatest piltidest, millest ta ei vaimustunud, olid 1930. aastateks kujunenud juba päris filmid. Kinos käimisest sai üks Tammsaare meelistegevusi, kui oli vaja kirjutamisest pead puhata ja end mõneks ajaks elumuredest priiks võtta.” on kirjutanud kirjandusteadlane ja Tallina kirjanduskeskuse juht Maarja Vaino.

„Tõde ja õigus” – Tanel Toomi 2019. aasta film raamatu esimesest osast ei vaja küll eraldi tutvustamist, küllap on see veel kõigil meeles. Tasub kasutada juhust selle kinos vaatamiseks, sest see on suurel ekraanil väga palju mõjusam.

„ Indrek” on Mikk Mikiveri esimene töö filmirežisöörina, film esilinastus 1975. aastal ja selle aluseks on pentaloogia teine köide, mille ainestik pärines H. Treffneri gümnaasiumist. Lugu maapoisi vaimsest kujunemisest sajandivahetuse Eesti olustikus, eripalgelistest õpetajatest ja õpilastest.
Indrek õpib tundma tõdesid, mis võivad osutuda valedeks, ja valesid, mis võivad juhtida tõeni.
Mikk Mikiveri film tugines suuresti Voldemar Panso 1962. aasta lavastusele “Inimene ja jumal” Draamateatris.
Indreku rollis oli Harry Kõrvits, härra Mauruseks legendaarne Ants Eskola ja tema tütar Maria Klenskaja. Üks selle filmi suuremaid plusse ongi omaaegsed tippnäitlejad.
Ma olen seda näinud ainult televiisoris, film on hea ja suurel ekraanil oleks tõesti huvitav vaadata.

“Põrgupõhja uus Vanapagan” 1964 režissöör Grigori Kromanov/ Jüri Müür
Vanapagan Elmar Salulaht, Kaval- Ants Ants Eskola. Osades veel legendid Kaarel Karm, Jüri Järvet, Heino Mandri. Olev Eskola jt

“Põrgupõhja uus Vanapagan”, Eesti Telefilm 1977

Režissöör Jaan Tooming, osades Lembit Eelmäe, Herta Elviste, Liis Bender, Heikki Haravee jpt. Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse.

Kaja Kleimann