„Kuulsuse narrid” Apollos

Ma mõtlesin alguses, et ega ma ikka saa puhta südametunnistusega selle filmi vaatamist soovitada kui ise pole näinud – arvamused/arvustused  on niivõrd vastandlikud. Ühed kirjutavad, et „pole ei kuulsust ega narre”, teised ütlevad, et tegemist on suurepärase ajaviitega. Kes nutab taga Krjukovi ja Kibuspuu loodud karaktereid, kes rõõmustab uue lähenemise üle.
Aga vähemalt uudishimu see tekitab. Natuke aega lõbustasin end ka mõttega, et kui juurde on võetud tegelasi teistest Bornhöhe teostest, siis kuidas oleks lugu Tasuja või vürst Gabrieliga narride keskel.
Samanimeline jutuke on ise väga lühike, isegi raha-, armastuse- ja narride narridega lisaks on 1892. aasta raamatus „Tallinna narrid ja narrikesed” alla 100 lehekülje. Autor kirjutab: „Esiotsa oli mul nõuu, iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö venivat. Ma soovisin nüüd arvu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil lugema; enne kui ma lõpule jõudsin kulusivad sõrmed nii ära, et ma neid uuesti kasvatama pidin hakkama.”
Peeter Sauter kirjutab: „Filmi plussid on rahvalikkus, lustlik mäng ja klants pilt. Kelle armastus on prantslaste film noir või vene masendus, see ei ole nende rida. Ei ole “Leviaatan” ega “Volkonogov”. Ei peagi olema.”
/—/ “Kuulsuse narrid” ongi lastefilm täiskasvanutele ja sellisena stiilne. Film rehabiliteerib narrid, kes Bornhöhel olid lollakad. Filmis on nad lihtsad ullikesed, heatahtlikud. Ja see inimlik headus jääb domineerima.”
Niiet otsustama peate ikka ise. Raamatu lugesin ma ka uuesti läbi ja väga tore oli, seda julgen soovitada küll. Sisu ma mäletasin lapsepõlvest, aga see kirjutusviis – see on vahelduseks niiii lahe. Kui mõtlema ja arvutama hakata, tuleb välja, et see on kirjutatud üle-eelmisel sajandil…
Linastusajad Apollos leiab siit.

Kaja Kleimann

DOCPOINT 1.-5. veebruaril Elektriteatris

Loomulikult on väga huvitav ja vaatamist väärt kogu Docpointi programm , aga meie siin üritame tutvustada eelkõige neid linateoseid, millele annab lugemist külge pookida, niiet seekord juhin tähelepanu kahele filmile.

Kõigepealt „Werner Herzog – radikaalne unistaja” neljapäeval, 2. veebruaril kell 20
Üks mu elu suurimaid filmielamusi, „Fitzcarraldo”, on film pöörastest inimestest. Selle inspiratsiooni allikaks oli iirlase Brian Sweeney Fitzgeraldi lugu laeva vedamisest läbi džungli ühest jõgikonnast teise, kuid tema laev kaalus kõigest 32 tonni ja võeti veoks lahti. Herzogi filmi laev kaalub 360 tonni ja seda veetakse mööda 40 kraadist kallet – ei mingit plastiku kasutamist, sest vaatajad saaksid aru! Ka selle filmi tegemise protsess oli täiesti hullumeelne lugu. (Sellest on eraldi dokumentaalfilm „Burden of dreams”  )  Uues dokumentaalis peatutakse  lisaks  pikemalt filmil „Aguirre, Jumala viha“ ja intervjueeritakse paljusid näitlejaid ja režissööre, samuti Herzogit ennast ja ta pereliikmeid. Ma ei tea, palju sellest juttu tuleb, aga mina avastasin enda jaoks, et Herzog on lavastanud ka ligi 20 ooperit erinevates maailma teatrites!

Ma ei leidnud siia juurde sobivaid raamatuid, kuid lisainfoks võib vaadata Herzogi veebilehte ja meie raamatukogus on saada kümmekond tema filmi DVD-l.

„Lynch/Oz” laupäeval, 4. veebruaril kell 17

Sügisel oli suurepärane võimalus vaadata Lynchi retrospektiivi, nüüd saab eelmisel aastal valminud dokumentaalfilmi kaudu heita pilgu autori köögipoolele – filmis „Lynch / Oz“  keskendutakse ülima põhjalikkusega Lynchi loomingu seostele ühe tema suure mõjutaja, „Võlur Oziga“. Ma kardan küll, et silmas peetakse 1939. aasta filmi , mitte raamatut, aga eks me näe.
„Ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks „Võlur Ozist““, ütles Lynch ühel kohtumisel vaatajatega pärast „Mulholland Drive’i“ linastust 2001. aastal.
Muide, vaatamata kõigest neljaastasele vanusevahele, on Lynch nimetanud Werner Herzogit teda enim mõjutanud režisööride hulgas.
Lynch pole sugugi kõigile kergesti arusaadav looja. Ta ise on öelnud „Film võib olla väga abstraktne, kuid inimesel on kihk kinolinal toimuvat intellektuaalselt lahti mõtestada, kõik nähtu kohe sõnadesse panna. Neid ajab närvi, kui nad seda teha ei suuda. Küll aga leiaksid nad vastused oma küsimustele iseendast, kui nad vaid laseksid vastustel seal moodustuda.”
Ta on nomineeritud parima režissööri Oscarile filmide “Elevantmees”, “Sinine samet” ja “Mulholland Drive” eest ning võitnud auhindu ka Cannes’i ja Veneetsia filmifestivalidel.
Lynch on suur transtsedentaalse meditasiooni austaja ja loodab, et see lisatakse kooliprogrammidesse. Ta on loonud fondi teaduspõhise haridussüsteemi ja maailma rahu tarvis.
Oma loomeprotsessist, töömeetoditest ja mediteerimise kasulikkusest kirjutab Lynch raamatus „Suure kala jahil”.

Kaja Kleimann

Terve päev Tammsaaret Elektriteatris esmaspäeval, 30. jaanuaril!

Tõde ja õigus kell 13.00
Indrek kell 16.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1964 kell 18.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1977 kell 20.30

Tänavu on meil võimalus heisata lipud eesti kirjanduse päeval, mis on ka Tammsaare sünnipäev. Lisaks on tartlastel võimalik veeta see päev eesti kirjanduse ekraniseeringuid vaadates. Või kui mitte terve päev, siis ühe filmi vast ikka jaksaks ära vaadata!

“Tammsaare armastas kinos käia. Noorpõlves nähtud hägusatest liikuvatest piltidest, millest ta ei vaimustunud, olid 1930. aastateks kujunenud juba päris filmid. Kinos käimisest sai üks Tammsaare meelistegevusi, kui oli vaja kirjutamisest pead puhata ja end mõneks ajaks elumuredest priiks võtta.” on kirjutanud kirjandusteadlane ja Tallina kirjanduskeskuse juht Maarja Vaino.

„Tõde ja õigus” – Tanel Toomi 2019. aasta film raamatu esimesest osast ei vaja küll eraldi tutvustamist, küllap on see veel kõigil meeles. Tasub kasutada juhust selle kinos vaatamiseks, sest see on suurel ekraanil väga palju mõjusam.

„ Indrek” on Mikk Mikiveri esimene töö filmirežisöörina, film esilinastus 1975. aastal ja selle aluseks on pentaloogia teine köide, mille ainestik pärines H. Treffneri gümnaasiumist. Lugu maapoisi vaimsest kujunemisest sajandivahetuse Eesti olustikus, eripalgelistest õpetajatest ja õpilastest.
Indrek õpib tundma tõdesid, mis võivad osutuda valedeks, ja valesid, mis võivad juhtida tõeni.
Mikk Mikiveri film tugines suuresti Voldemar Panso 1962. aasta lavastusele “Inimene ja jumal” Draamateatris.
Indreku rollis oli Harry Kõrvits, härra Mauruseks legendaarne Ants Eskola ja tema tütar Maria Klenskaja. Üks selle filmi suuremaid plusse ongi omaaegsed tippnäitlejad.
Ma olen seda näinud ainult televiisoris, film on hea ja suurel ekraanil oleks tõesti huvitav vaadata.

“Põrgupõhja uus Vanapagan” 1964 režissöör Grigori Kromanov/ Jüri Müür
Vanapagan Elmar Salulaht, Kaval- Ants Ants Eskola. Osades veel legendid Kaarel Karm, Jüri Järvet, Heino Mandri. Olev Eskola jt

“Põrgupõhja uus Vanapagan”, Eesti Telefilm 1977

Režissöör Jaan Tooming, osades Lembit Eelmäe, Herta Elviste, Liis Bender, Heikki Haravee jpt. Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse.

Kaja Kleimann

“Hämmastav Maurice” Apollo kinodes

Selle nädala kinokavast oleks täitsa mitu asja võtta — “Mees nimega Otto”, “Kuulsuse narrid” või “Inisherini hinged”. Aga ma jätan need kõik teile endile avastada või hoopis järgmise nädala kirjutajale :)

Sest “Hämmastav Maurice”!

Mu mõtetesse lihtsalt ei mahu sel nädalal midagi rohkemat, kui et “Hämmastav Maurice”!

Üle hulga aja film, mida täitsa tahaks kinos näha. Mitte et ma eriti lootusrikas oleks ses suhtes, et filmitegijad on Pratchetti tekstist aru saanud, aga no natuke ikka ja natuke Pratchettit on palju parem, kui üldse mitte Pratchettit! Ma usun, et igaüks sai nüüd aru, et mu näol on tegu Terry Pratchetti paadunud fänniga :)

Niisiis — lugege Terry Pratchetti loomingut, eesti keelde on ka teda üksjagu tõlgitud.

Filmi aluseks olev “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised” on meil ka täitsa olemas, lisaks eesti keelele ka inglise keeles (2002. a. trükk ja 2011. a trükk), vene keeles ja soome keeles.

Nii tore oli otsida ja leida erinevaid Maurice’e :) Seda peab küll mainima, et kaanekunstnike ja muidu kunstnike pildid on ikka hoopis süngemad, kui see multifilmi reklaamnägu :)

Filmitutvustus kõlab nii: Terry Pratchetti 2001. aasta parima lasteraamatu tiitli pälvinud “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised” järgi tehtud lugu räägib Maurice’ist, kavalast kassist, kes ühel päeval avastas, et oskab mõtelda ja rääkida. Sellest päevast saadik on ta koos õpetatud rottide ja veidi naiivse poisi Keith’ga käinud linnast-linna ning väikeste kelmuste abil raha kokku ajanud. Kuid ühel päeval satuvad nad linna nimega Bad Blintz, kus tundub toimuvat midagi salapärast. Koos nutika linnapea tütre Malicia’ga tuleb seltskonnal kokku võtta julgus ning seekord oma oskuseid headuse nimel kasutada ja võib juhtuda, et head teod toovad kaasa midagi palju tasuvamat.

Pildigaleriist saab eesti häältest ülevaate:

Ja kui kedagi huvitab, kuhu see “Hämmastav Maurice” lugemisjärjega Kettamaailmas võiks paigutuda, siis kokku on pandud igasuguseid huvitavaid infograafikuid, näiteks järgmine:

Tiina Sulg

„Andrei Tarkovski. Film kui palve.” Jupiteris

Minu noorusajal oli Tarkovski kultusautor ja tundub, et suur osa kultust on säilinud tänapäevani. Tema kui looja teele veeretati nõukogude ajal takistusi üksteise järel ja kodumaal sai tema filme näha sageli hiljem kui mujal maailmas, näiteks „Peegel” sai osaleda Cannes´i festivalil, kuid mitte Moskva filmifestivalil ja selle näitamisõigused müüdi väga suure raha eest välismaale, kus see kujunes kassahitiks.
Kultuuriportaal soovitab aja maha võtta ja vaadata 2019. aastal valminud dokfilmi “Andrei Tarkovski. Film kui palve”, mis kõnnib koos režissööri endaga läbi tema karjääri, ent tegeleb samal ajal ka palju suuremate ja keerulisemate küsimustega. Andrei Tarkovskist on üsna mitmeid dokfilme, selle on teinud režisööri poeg Andrei Tarkovski, kes on varem osalenud oma isast tehtud filmides „Auf der Suche nach der verlorenen Zeit. Andrej Tarkowskijs Exil und Tod” (1988) ja „Andrey Tarkovskiy. Vospominanie” (1996)
Meie raamatukogus on teema juurde nii filme kui raamatuid: muusikaosakonnast leiate Ella Agranovskaja dokfilmid
“Tarkovski. Eesti süžee” ja „Tarkovski. Ristumised” ning Tarkovski mängufilmid „Ohverdus” (videokassetil)„Peegel”, ´”Ivani lapsepõlv”, „Solaris”, „Andrei Rubljov” ja Stalker”.
Mullu ilmus Arvo Iho koostatud (foto)raamat „Stalkeri võtted Eestis = Съемки “Сталкера” в Эстонии = Shooting of Stalker in Estonia”.
Lugeda saab mitmes keeles -näiteks režissööri ja tema isa, poeet Arseni Tarkovskit käsitlevat raamatut „Тарковские : отец и сын в зеркале судьбы” , raamatuid “Kummardus Andrei Tarkovskile” , mis sisaldab vene keelest tõlgitud tekste kinoajakirjadest ja Tarkovskist kirjutatud raamatutest, Tatjana Elmanovitši juba 1980. aastal ilmunud „Ajapeeglit” ning filmimehe enda päevikut  „Time within time : the diaries, 1970-1986” 

Kaja Kleimann

„Mu Salingeri aasta” laupäeval, 21. jaanuaril kell 22.20 ETV-s

EPL-s ilmunud pikem arvustus filmikriitik Aurelia Aasa sulest määratleb filmi nii romantilise komöödia kui draamana, kirjutatud on  „Kirjanik Joanna Rakoffi memuaaridel baseeruv draama asetab meid kesk üheksakümnendate kirjanduslikku New Yorki. Epohhi, mil „The New Yorker” oli ainus aktsepteeritav lõunalaua lektüür ja „Kuristik rukkis“ laiutas iga endast lugupidava noore öökapil” ja veidi tagapool, et „ Nagu romantiliste komöödiate puhul sageli, on karmisõnaline boss – see noore hinge ambitsioonide ees seisev murdumatu jääkamakas – siingi filmi tegelik magnet. Ehkki filmi verinoores protagonistis on võluvat südamlikkust, hoiab filmi (ja firmat) ülal keskealine ahelsuitsetaja Margaret (Sigourney Weaver), kes mõjub sama jõuliselt kui „Saatan kannab Pradat“ ikooniline Miranda Priestly”.
Igaljuhul räägib film noorest kirjanikuhakatisest, kes tuhandete teiste kombel teenib pärast ülikooli lõppu leiba kirjandusagentuuris, tema tööks on Salingeri fännikirjadele vastamine. Pikkamööda leiab ta kirjutamiseks oma keele.

Salingeri kuulsaim teos „Kuristik rukkis” ilmus 1951. aastal ja pärast 1965. aastat ei avaldanud ta enam ühtki uut teost.
“Avaldamine on minu privaatsuse jäme rikkumine,” ütles Salinger 1974. aastal. “Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma kirjutan ainult endale ja omaenda rõõmuks.” Ta ei olnud ka sugugi rahul ning pöördus 2009. aastal lausa kohtusse, kui kirjutati raamat „60 aastat hiljem: läbi rukki” vanadekodus elavast 76 aastasest härra C-st. Loo ümber oli omal ajal nii palju furoori, et see leidis kajastamist ka eesti ajakirjanduses, mina lugesin Udo Uibo artiklit 2009. aasta „Loomingust” nr 7.
Alates 1953. aastast elas Salinger Cornishi nimelises väikelinnas (see ei asu Inglismaal, nagu “Õhtulehes” kirjutati!) ja vältis igasugust avalikku tähelepanu ning ajakirjanikke. Kirjaniku tütre mälestusteraamatus öeldakse, et Salinger kirjutas küll, ning tähistas oma käsikirjad värvidega vastavalt sellele, kas neid tuleks pärast tema surma avaldada muutmata kujul või vajavad nad redigeerimist. Praegu teadaolevalt küll midagi uut ilmunud ei ole, ehkki Salinger suri 2010. aastal. 2019. aastal ilmunud uudises  kinnitas kirjaniku poeg, näitleja ja produtsent Matt Salinger, et on alates 2011. aastast koos kirjaniku lese Colleen O’Neilliga, kellega ta ühiselt õiguste eest kirjaniku loomingule vastutab, materjaliga töötanud ning avaldas lootust, et see võtab vähem kui kümme aastat. See lootus paistab olevat luhtunud.

Joanna Rakoffi raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse, kuid mitte eesti keelde ja paraku ei leia tema kirjutatut meie raamatukogudest ka originaalis. Kuna film tundub sümpaatsena, on lugemissoovitus seekord siis kaudne – lugege Salingeri, tema raamatuid on mitmes trükis välja antud. Lugeda võib huvi korral ka Joanna Rakoffi intervjuud „The Guardianile” raamatu ilmumise eel.

Kaja Kleimann