„Andrei Tarkovski. Film kui palve.” Jupiteris

Minu noorusajal oli Tarkovski kultusautor ja tundub, et suur osa kultust on säilinud tänapäevani. Tema kui looja teele veeretati nõukogude ajal takistusi üksteise järel ja kodumaal sai tema filme näha sageli hiljem kui mujal maailmas, näiteks „Peegel” sai osaleda Cannes´i festivalil, kuid mitte Moskva filmifestivalil ja selle näitamisõigused müüdi väga suure raha eest välismaale, kus see kujunes kassahitiks.
Kultuuriportaal soovitab aja maha võtta ja vaadata 2019. aastal valminud dokfilmi “Andrei Tarkovski. Film kui palve”, mis kõnnib koos režissööri endaga läbi tema karjääri, ent tegeleb samal ajal ka palju suuremate ja keerulisemate küsimustega. Andrei Tarkovskist on üsna mitmeid dokfilme, selle on teinud režisööri poeg Andrei Tarkovski, kes on varem osalenud oma isast tehtud filmides „Auf der Suche nach der verlorenen Zeit. Andrej Tarkowskijs Exil und Tod” (1988) ja „Andrey Tarkovskiy. Vospominanie” (1996)
Meie raamatukogus on teema juurde nii filme kui raamatuid: muusikaosakonnast leiate Ella Agranovskaja dokfilmid
“Tarkovski. Eesti süžee” ja „Tarkovski. Ristumised” ning Tarkovski mängufilmid „Ohverdus” (videokassetil)„Peegel”, ´”Ivani lapsepõlv”, „Solaris”, „Andrei Rubljov” ja Stalker”.
Mullu ilmus Arvo Iho koostatud (foto)raamat „Stalkeri võtted Eestis = Съемки “Сталкера” в Эстонии = Shooting of Stalker in Estonia”.
Lugeda saab mitmes keeles -näiteks režissööri ja tema isa, poeet Arseni Tarkovskit käsitlevat raamatut „Тарковские : отец и сын в зеркале судьбы” , raamatuid “Kummardus Andrei Tarkovskile” , mis sisaldab vene keelest tõlgitud tekste kinoajakirjadest ja Tarkovskist kirjutatud raamatutest, Tatjana Elmanovitši juba 1980. aastal ilmunud „Ajapeeglit” ning filmimehe enda päevikut  „Time within time : the diaries, 1970-1986” 

Kaja Kleimann