Ma mõtlesin alguses, et ega ma ikka saa puhta südametunnistusega selle filmi vaatamist soovitada kui ise pole näinud – arvamused/arvustused on niivõrd vastandlikud. Ühed kirjutavad, et „pole ei kuulsust ega narre”, teised ütlevad, et tegemist on suurepärase ajaviitega. Kes nutab taga Krjukovi ja Kibuspuu loodud karaktereid, kes rõõmustab uue lähenemise üle.
Aga vähemalt uudishimu see tekitab. Natuke aega lõbustasin end ka mõttega, et kui juurde on võetud tegelasi teistest Bornhöhe teostest, siis kuidas oleks lugu Tasuja või vürst Gabrieliga narride keskel.
Samanimeline jutuke on ise väga lühike, isegi raha-, armastuse- ja narride narridega lisaks on 1892. aasta raamatus „Tallinna narrid ja narrikesed” alla 100 lehekülje. Autor kirjutab: „Esiotsa oli mul nõuu, iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö venivat. Ma soovisin nüüd arvu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil lugema; enne kui ma lõpule jõudsin kulusivad sõrmed nii ära, et ma neid uuesti kasvatama pidin hakkama.”
Peeter Sauter kirjutab: „Filmi plussid on rahvalikkus, lustlik mäng ja klants pilt. Kelle armastus on prantslaste film noir või vene masendus, see ei ole nende rida. Ei ole “Leviaatan” ega “Volkonogov”. Ei peagi olema.”
/—/ “Kuulsuse narrid” ongi lastefilm täiskasvanutele ja sellisena stiilne. Film rehabiliteerib narrid, kes Bornhöhel olid lollakad. Filmis on nad lihtsad ullikesed, heatahtlikud. Ja see inimlik headus jääb domineerima.”
Niiet otsustama peate ikka ise. Raamatu lugesin ma ka uuesti läbi ja väga tore oli, seda julgen soovitada küll. Sisu ma mäletasin lapsepõlvest, aga see kirjutusviis – see on vahelduseks niiii lahe. Kui mõtlema ja arvutama hakata, tuleb välja, et see on kirjutatud üle-eelmisel sajandil…
Linastusajad Apollos leiab siit.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 