Kanal 2 pakub Eesti iseseisvuspäeva tähistamise väärilist filmiklassika maratoni. Kell 10.00 saab selle sisse juhatada surematu “Kevadega”, millele järgneb kell 11.55 sama surematu “Suvi”. Veidi vähem tuntud “Sügis” saabub nautimiseks kell 18.00 ja kauaoodatud “Talve” kell 19.55. Nii et vahepeal jääb aega ka raamatute sirvimiseks. Muu hulgas tasub pilk peale heita ka teosele pealkirjaga “Tootsi pulm ja argipäev”, mille sündmused samuti filmidesse põimitud on. Erinevalt filmisündmustest on raamatus oluline tegelane ka kirjanikuhärra Luts ise, kes on ennast toredasti teosesse sisse kirjutanud. Loomulikult on ka mõnusat huumorit ning ehedat kodumaist külaelu realistlikult rohke alkoholipruukimise ja eestlastliku kadedusega. Minu lugemishinnangul jääb see teos “Kevadele” ja “Suvele” küll veidi alla, kuid kaheldava autorlusega “Talvest” on peajagu üle.
Raamatu “Talvega” on nimelt selline huvitav lugu, et tegelikult päris kinnitust polegi, et see teos just nimelt meile tuttava Lutsu sulest tulnud on. On keegi Arnold Karu, kellega Luts heaks tuttavaks sai, nii et viimane temale oma veel lõpetamata käsikirja ärakirjutamiseks andis. Siis aga Luts suri ja käsikiri jäigi Karule, keda valitseva võimu teod mööda vangilaagreid vintsutasid ja tema maise varanduse eest kandsid sel ajal hoolt inimesed, kes nagu õieti hoolt ei kandnudki. Nii et Lutsu originaalkäsikiri hävis, aga ärakirjutus säilis imekombel peaaegu tervikuna, minnes nii ka trükki, et Paunvere lugude aastaring saaks lõppeda ja taas otsast peale hakata. “Talve” eessõnas on seda võrreldud Tammsaare suurromaaniga, kus viimases osas kadunud poja kojusaabumisega ring täis saab. Saabub siingi kadunud poeg koju, et isatalus möödunud elust mõtiskleda ja ring sulgeda. Nostalgilised heietused ja kadunud nooruse meenutamine vahelduvad progressi ilmingutega. Õitsval järjel taludes säravad elektrilambid ning uhiuued karjalaudad ja sigalad on puhtamad kui mõnegi mitte nii heal järjel olevate perede elumajad. Ettevõtmisi veavad haritud ja edumeelsed inimesed, “Kevadest” armsaks saanud tegelaste järeltulijad. Mõnel pole aga nii hästi läinud, näiteks kas või koolivend Lutsul. Kui see nüüd ikka tema kirjutatud on, siis on selles küll tubli annus eneseirooniat või hoopis allaandmist, nii et ta ise ei olevat käsikirja trükiväärilisekski pidanud. Selles teoses ongi rohkem pikki heietusi sellest, kuidas edumeelselt talu pidada, kui tegelaste sisemaailma süvenemist. Ei mingeid tempokaid sündmusi, mis lugu edasi viivad, pigem rahulik sisekaemus elatule ja olnule, tehtule ja tegemata jäetule. Boonuseks mõned n-ö “lood loos”, näiteks õõvastavad kummitusjutud või lugu viiest väikesest pakikesest, mida isegi tubli naljajutuna mäletan. Üldkokkuvõttes oli aga lugemist lõpetades üsna raske seisukohta võtta, kas raamat meeldis või ei meeldinud. Lutsulik lihtsalt ei tundunud, kuigi tema stiili võis aimata. Filmi tegemisel on teose süžeega muidugi loomingulisemalt ümber käidud, nii et tulemus on oluliselt tempokam ja humoorikam.
Ja kui juba Lutsu lainel olla, siis pühapäeval õhtul kell 20.35 pakub Kanal 2 vaatamiseks ka värskeimat tema loomingu ekraniseeringut ehk “Sood”. Viimane oli muide nõukogude ajal kritiseeritud teos, sest endisaegsed inimesed olid ju äpud ja jäid soole alla, alles nõukogude inimene tuli ja asus soid kuivendades alistama.
Aimi Tedresalu
Ütlen kohe alguses, et ma pole lugenud Jonathan Stroudi raamatuid, millel see sari põhineb. Aga ma tahan lugeda, kohe nii väga, et kohe nüüd varsti alustan esimese raamatu, “
Sari on hea, kohe täitsa hea! Kuna ma pole raamatuid lugenud, siis uurisin targematelt ning sain vastuseks, et sari on hea. Tegijad on hästi ära tabanud tunde, mida raamatud tekitavad. Ma ise seda küll kinnitada ei saa, aga tunde tekitab see sari küll. Sellise pineva ja hirmsa tunde, aga ka tunde, et Lockwood keerab tihti endale ja oma kolleegidele (Lucyle ja George’ile) oma ego tõttu paraja käki kokku. Tulemuseks on huvitav kooslus, kus õudus asendub iga natukese aja tagant tundega, et tahaks ühele teatud tegelasele kogu jõust varba peale astuda, et ta ainult jumala eest vales kohas jälle suud lahti ei teeks!
Mida sel pühapäeva õhtul ikka muud teha, kui ühte head krimkat lugeda või vaadata :)
Ahjaa, kas te teadsite, et ka August Jakobson on kirjutanud raamatu pealkirjaga “
Eks ikka on tore, kui Eesti kunstnikest dokumentaalfilme tehakse ja neid filme ka kinos näidatakse. Selle filmi vastu on mul kõrgendatud huvi, sest animatsiooniga mängivad filmid on mulle ikka huvitavad tundunud, karikatuuride vastu on mul nõrkus ning seoses AI kunsti levikuga tõuseb ühiskonnas esile arutelu, et kes siis on kunstnik ja mis see kunst ülepea on. Ja kuna Gori pilas üsna valimaltult kõike ja kõiki, siis tuletamaks endale meelde, et elud, saatused ja olud on tihtipeale keerulisemad, kui me tahaksime mõelda, ja huumor on abiks.
Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi. 
Raimo Jõeranna film “Gorikaturist” räägib andest. Kunstniku ahvatlusest oma annet pillata ja jagada, kui seda saadab aplaus, ja kohustusest annet teenida ka siis, kui see viib sind otse hukatusse. See on põiming dokumentaalsest jutustusest ja grotesksest animatsioonist. Film mehest, kes joonistas end surnuks.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 