“Tuhkur hobune” ETVs pühapäeval, 12. veebruaril kell 22.45

Mida sel pühapäeva õhtul ikka muud teha, kui ühte head krimkat lugeda või vaadata :)

Igatahes on tegu üsna vana raamatuga, mida on eesti keeles ilmunud päris mitu trükki. Lugemiselamustest toon viite Siiliste blogile ja Marianni blogile, seal on ka ilusalt lavastatud ja üles võetud raamatupildid. Ja tegu on üsna uue filmiga, pärit 2020. aastast.

Filmitutvustus on küll nadi: Surnud naise kingast leitakse nimekiri inimestest, kellest paljud on juba surnud. Üks neist on Mark Easterbrook, kes hakkab asja omal käel uurima ja jõuab väikese alevikuni, millega oli seotud ka tema surnud esimene naine. Mark sukeldub nõidade ja musta maagia maailma, et päästa oma elu ning lõpuks tõde välja selgitada.

Aga ma usun, et sisu on tädi Agatha vääriline.

Raamatukaanepildigalerii:

Ahjaa, kas te teadsite, et ka August Jakobson on kirjutanud raamatu pealkirjaga “Tuhkur hobune“? Mina varem ei teadnud, uudishimu tõstis pead, aga eks näis, kas ma raamatusse sissevaatamiseni ka jõuan.

Ja siis jooksis mulle ette Wiki artikkel, kus antakse teada, et Tuhkur (inglise keeles mealy, prantsuse keeles pangaré) on hobuse karvavärvus, mille puhul on üldiselt heledas või hallis karvkattes pruune karvu, silmade ja mokkade ümbrus ning kõhualune on heledamad. EKSS seletuse järgi tähendab tuhkur tuhakarva heleda karvaga hobust, ilukirjanduses on sõna kasutatud segakarvaliste hobuste kohta. Tuhkur värvus esineb fenotüübis mitmetel hobuslastel ja väikestel kaamellastel, eriti selgelt hobusel, eeslil ja alpakadel. Seda iseloomustab karvkatte teatud alade väksem pigmenteeritus: koon, silmaümbrus, kõht ja jäsemete sisekülg on heledama karvaga. Sellise karvavärvuse jaotuse puhul on tegemist looduses laialt levinud vastuvarjutuse printsiibiga. 

Ja ma ei saa isegi väga hästi aru, kuidas me sinnamaani jõudsime, et ma ilusaid hobupilte siia jutu lõppu jagan, aga nii see läks:

Tiina Sulg