Tutvustus kinokavas. „Suvitajad” on ehedat kirge ja nakatavat nalja täis suvine komöödia, mis põhineb Juhan Smuuli samanimelisel jutustusel. Film valmis armastatud kirjaniku sajandaks sünniaastapäevaks ning on ühtlasi ka austusavaldus kunagisele kultuskomöödiale “Siin me oleme”, mis vändati sama algmaterjali põhjal. Imekauni Muhumaa looduse rüpes toimuv legendaarne lugu on toodud julgelt tänapäeva, sest Smuuli terane nägemus vastandlikest inimtüüpidest on ajatu.
Kalur Ärni on otsustanud nigela kalasaagi tõttu jaaniajaks suvitajad võtta. Plaan pole ju paha, kuid tema kaunisse Muhumaa tallu saabuvad ülimalt tülikad külalised: proua Sohvia, tema abikaasa Johan, nende poeg Juunior ja Sohvia kaunitarist õde Erna koos oma ärimehest kavaleri Ivoga. Juba esimesel pilgul on selge, et Ärnil ja tema naisel Lainel läheb suvitajatega väga keeruliseks. Pealinnast tulnud suvitajad pakatavad tähtsusest ja nõuavad erikohtlemist, samas on nende klantsi pealispinna all piinlikke saladusi, mis tüli käigus avanema hakkavad. Linnarahva jagelustesse tõmmatud maarahvas avastab nüüd ka oma elus üllatavaid kitsaskohti. Naljakate segaduste ja intriigide saatel minnakse vastu jaaniööle ning koos võimsa lõkkega sütivad peoplatsil ka viimseni pingule timmitud kired.
Arvan, et filmi „Suvitajad” minnakse vaatama kahetiste tunnetega, sest eks paljudel on meeles ja keelel kunagise kultuskomöödia „Siin me oleme” fraasid (nt „John, lase vesi välja! Autol, loll!”) ning silme ees legendaarsed näitlejad Ervin Abel ja Lia Laats. Nõustun Karl Martin Sinijärve arvustusega (ERR kultuuriportaal, 14.02.23), et tegu on igati hea tuju filmiga ning „kui üks ennast komöödiana esitav film teeb meele heaks ja tuju rõõmsamaks, siis ongi tegelikult kõik juba korras.“

Mul oli seekord kinos kaasas ka mu 10-aastane tütar, kellel puudusid igasugused eelarvamused ning tema vaatas kogu filmi nö puhta lehena, sest ta ei olnud 1978. aasta kultusfilmi, mis samuti põhineb Juhan Smuuli jutustustel „Muhu monoloogid“, (korralikult) näinudki. Me küll parandasime selle vea ja vaatasime ka filmi „Siin me oleme“, kuid lapsele meeldis tänapäevane tõlgendus rohkem. Kui aus olla, siis eks minulegi jäid seekord kõrvu ajastu taak nagu „nõukogude inimene“, „kohalikus kolhoosis tööd küll“ jne. Seetõttu polegi midagi imestada, kui ilumaailmas tegutsev ning selfisid tegev Sohvi ning noored, kes kõrvuti istudes leiavad, et kergem on suhelda Snapchati kaudu, kõnetavad tänapäeval rohkem kui legendaarne laulev Kohviveski (Lia Laats), kes „Viru Varietees tihti prassiks“ („Tagametsa tango“ Ü. Vinter ; sõn.: E. Vetemaa). Muidugi on ka teistsuguseid arvamusi ning leitud, et „kui midagi on juba kunagi hästi tehtud, ei maksa seda uuesti teha“ (Victoria Maripuu „“Suvitajad” on film, mis läheb saalist väljudes ruttu meelest“).
Kui üldse norida filmiga „Suvitajad“, siis tõesti jäid silma mitmed sisuturunduse aspektid nagu kultuurikriitik Emilia Kõiv oma Eesti Päevalehe arvustuses välja tõi. Kui väga ma ei tahaks ka uskuda, et tänapäeva noorte muusikaiidolid ühtivad minu, neljakümnendates aastates naise omaga, siis pigem tõesti on Smilers sisse toodud filmitiimi promomise eesmärgil. Üldmuljet see siiski ei kahanda, sest selles ekraniseeringus oli siiski ära tunda ka nostalgilisi heliribasid eelmisest filmist, muidugi küll juba uues kuues.
Seega oma silm kuningas, sest nagu kirjutab Hendrik Alla oma arvutuses (Postimees, 14.02.23): „Minge muidugi vaatama. Kas või selle pärast, et kui kohe üldse ei meeldi, saab sotsiaalmeedias rääkida, kuidas 1978. aasta suvel olid ikka kadakad haljamad ja lambad valgemad.“
Klaari Tamm