Mõne aja eest sattusin kogemata sellele Taani filmile , seda saab praegu Jupiteris vaadata. Režissööriks Bille August, kes seostub meile eelkõige „Vaimude maja” ja „Hüljatutega”.
Film tuginebThorkild Bjørnvigi autobiograafilisele raamatule ja kirjeldab tema kui noore kirjaniku ja Karen Blixeni (kirjanikunimega oli varem enamasti Isak Dinesen) kui mentori ja metseeni suhteid. Raamatu tegevus toimub 1948-1955, filmi sündmustik on minu meelest, arvestades lapse vähest kasvamist, mõnevõrra lühemale ajale kokku surutud.
Leping ei ole just päris saatanaga, aga vanem kirjanik mängib siin päris ilmselt jumalat, seab noorele autorile jäägitu usalduse tingimuse ja suunab tema elu märkimisväärselt. Noor autor heitleb tema, oma perekonna ja uue tekkiva kiindumuse vahel, kuid kirjutama hakkab siiski aina paremini. Kuidas kõik need suhted arenevad, vaadake juba filmist ise.
Mina hakkasin seda vaatama eelkõige Blixeni pärast. Natuke piinlik öelda, aga temast mõeldes kangastub esimesena Meryl Streepi nägu „Minu Aafrika” filmist ja alles pärast tema kirjutatu. Film keerleb siiski rohkem Thorkildi ümber, kuid paruness Blixen mõjutab tema elu tugevalt. Kurb on vaadata parunessi nii vana, haige ja manipuleeriva inimesena. Film on küllaltki haarav, kuid siiski väheke nagu sordiini all, nagu Põhjamaade teosele kohane.
Thorkild Bjørnvigilt ühtki raamatut eesti keelde tõlgitud pole, kuid Taanis on ta tunnustatud kirjanik ja kuulub kooliprogrammi.
Kindlasti tasub lugeda aga Blixenit : „Babette’i pidusöök ; Surematu lugu”, mälestusteraamatuid „Aafrika äärel” (seda on ilmunud suisa neli trükki) ja „Varjud rohul”
ning hunnituid raamatuid „Talvemuinasjutud”
ja „Seitse fantastilist lugu” .
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 