Ma mäletan seda vaimustust, mis mind aastate eest seda filmi vaadates valdas. Selle filmi tempo ja rütmid ja näitlejate valik – millised näod, millised ilmed inimestel ennenähtamatuid toite süües! Samas, ei saa öelda, et ma mäletaksin, mida söödi, välja arvatud kilpkonnasupp.
Sisu kohta kirjutatakse telekavas:
Puritaanlikku Taani kalurikülla saabub põgenikuna Pariisi Kommuuni koleduste eest Babette’i-nimeline prantslanna, kes palub peavarju kahe vanatüdrukust õe juures. Kui kätte saabub aeg tähistada õdede lahkunud isa sajandat sünniaastat, soovib Babette pakkuda külarahvale külluslikku seitsmekäigulist õhtusööki prantsuse moodi. Kuigi õekesed on jumalavallatu sündmuse pärast hirmus mures, lubavad nad siiski Babette’il tegutseda ja nii saavadki muidu lödiks keedetud leivast ja leotatud lestast toituvad usklikud vanakesed veeta ühe imelise õhtu Veuve Clicquot’ 1845 ja kilpkonnasupiga.
Minu mälu järgi oli Babett juba aastaid külas elanud ja tahtis pärast loteriiga võitmist külarahvast lihtsalt kostitada, kulutades selleks kogu raha ära, aga see andis talle vähemalt korraks tagasi võimaluse eneseteostuseks, ta oli olnud varem kokk. Aga ilmselt oli niimoodi raamatus ja filmi jaoks muudeti veidi. Samanimelise raamatu on kirjutanud Karen Blixen 1957. aastal, eesti keeles ilmus 1996. aastal. Film valmis 1987 ja pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ning žürii eriauhinna Cannes´i filmifestivalil.
Ma väga soovitan.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 