Kindlasti mäletavad paljud 2002. aastal valminud ja nii publikult kui kriitikutelt kiita saanud mängufilmi „Frida” , mille nimiosas säras Salma Hayek.
See 2019. aastal valminud itaallaste dokumentaalfilm jutustab kunstniku iseendale truuks jäämisest ning tingimusteta armastusest kunsti ja elu vastu, mis olid Frida Kahlo (1907-1954) ainsateks abivahenditeks tema elu saatnud füüsilise ja vaimse valu talumisel. Kahlo isa oli ungari päritolu sakslane ja ema hispaania-põlisameerika päritolu mehhiklanna. Kogu kunstnikukarjääri jooksul uuris Kahlo oma identiteeti, maalides palju autoportreid ning kujutades sageli oma vanemaid binaarsete vastanditena: koloniaalne Euroopa pool ja põliselanike Mehhiko pool. 18 aastaselt bussiõnnetusse sattumine tegi lõpu tema meditsiiniõpingutele ja nii sai maailm juurde hiilgava kunstniku. Kahlo oli muide esimene 20. sajandi mehhiko kunstnik, kelle töö Louvre oma kogusse ostis.
Filmis saavad sõna Méxicos asuva Frida Kahlo majamuuseumi direktriss, kunstiteadlased, fotograafid, kunstnikud ja filmi režissöör ise.
Lugeda on Frida Kahlo kohta palju, märgin siia vaid mõne. 
Kõige värskem raamat on Caroline Bernardi “Frida Kahlo ja elu värvid“. Veel võiks nimetada “Frida Kahlo : 1907-1954 : pain and passion”
ning J. M. G. Le Clézio “Diego ja Frida : Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu” .
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 