Kes veel teavad, et elu mõte on 42?
Kõige tõsiseltvõetavam uudisteallikas Eestis, lugejakiri.ee, viis 2021. aastal läbi uuringu, milles vastas tervelt 33 % küsitletuist, et elu mõte on 42.
Arvust 42 on Adamsi fännidele saanud omaette kultus, nii otsingumootori Google peakorteris kui ka Cerni suures hadronite põrgatis on selle arvu järgi nime saanud kontorikompleks. Samanimeline laul on ka Briti rokkbändil Coldplay. Aga miks ikkagi 42? Adams olevat paljastanud saladuse üksnes oma sõbrale, briti koomikule Stephen Fryle, kes on tõotanud selle hauda kaasa viia.
Kirjaniku kohta on (teine kirjanik) Neil Gaiman öelnud nii : „Ma pole elu jooksul just palju geeniusi kohanud. Mõningaid erakordselt andekaid küll, aga vaid käputäit nende seast julgeksin geeniuseks pidada. Douglas on kindlasti üks neist, sest ta nägi asju teisiti, oli võimeline edasi andma seda, kuidas ta asju näeb, ja kui ta kord oli sulle selgitanud, kuidas ta asju näeb, oli peaaegu võimatu maailma endise pilguga vaadata.“
Ulmelugu “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” jõudis 1978. aastal publiku ette raadiokomöödiana, aga selle trükiversioonist (Douglas nimetas seda viieosaliseks triloogiaks) kujunes ajapikku üle mõistuse populaarne kultusteos. Sellest on olemas ka teleseriaal ja arvutimäng.
Kui Douglas 2001. aastal 49 aastaselt infarkti suri, töötas ta parajasti “Pöidlaküüdi reisijuhi” ekraniseeringu kallal. Ligi kakskümmend aastat plaanis olnud projekt sai autori lahkumisega ränga tagasilöögi ning Briti-Ameerika film jõudis tänu Adamsi sõbra ja äripartneri Robbie Stampi jõupingutustele ekraanile alles 2005. Ma olen seda filmi kunagi näinud ja ma vaatasin seda juba eelarvamusega, olles lugenud negatiivseid arvamusi, aga mu meelest polnud seda vaadata just piinarikas, kohati oli päris lõbus. Siiski, ega eriti sügavat muljet see ka ei jätnud.
Erkki Luuk heidab oma kirjutises filmile ette püüdu Adamsi kuiva ja nappi huumorit ära seletada nii sõnas kui pildis, ja arvab, et tehtud on film neile, kes raamatut lugenud pole, mitte toodetud kunstilist lisaväärtust. Siiski kiidab ta filmi hea alusmaterjali ja eriefektide eest: „Ometi on Adamsi fantaasia ja vaimukuse tase selline, mis lubab seda mõõdukalt nautida isegi ebatäieliku ja vigase ülekande vahendusel” ja „Ainuüksi Adamsi universumi ülesehituse näitamisega, mis omakorda nõuab muidugi hulgaliselt eriefekte, jõutakse palju kaugemale mis tahes suvalisest mainstream-filmist” . Martin Oja kurdab: „Paraku saab inglise komöödiast üsna ruttu ameerika oma. Võimust võtab ohutu, hambutu iroonia. Lihtsakoelistes naljades presidentide vaimsete võimete üle või sarkastilistes vihjetes inimliku lolluse pihta pole sellisel kujul midagi uut. Poliitiline korrektsus rullib lamedaks kohad, kus raamatumaterjal teravust lubaks. Mitmeti meenutab linateos untsuläinud Pythonit. «Pöidlaküüt» suudab küll hoida teatud taset, kõrvale põigelda lauslabasest ja hirmigavast, kuid vähe on eredaid hetki.”
Filmi tegemisest saab veel lugeda sellest artiklist.
Ah et sisust? Noh, ühel mehel, Arthur Dentil, on väga halb päev: tema maja on määratud lammutamisele, ta saab teada, et ta parim sõber on tulnukas ning selgub, et planeet Maa hävitatakse, kuna see jääb ette tulevasele kosmilisele kiirteele.
Kõik triloogia viis raamatut on meil raamatukogus olemas nii eesti- kui inglise keeles.
Kaja Kleimann
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 