Raamatukava

Search for “suvi”

“Suvi” reedel, 7. septembril kell 19.00 Elektriteatris

In raamatukava on 04/09/2018 at 17:41

Film “Suvi” (“Leto” Venemaa, Prantsusmaa 2018, režissöör Kirill Serebrennikov,  osades Teo Yoo, Irina Starshenbaum, Roman Bilyk) viib meid 1980. aastate alguse Leningradi, kus hakkab kerkima NLiidu esimene rokilaine. Filmi keskmes on Viktor Tsoi, sel ajal veel noor ja tundmatu muusik, tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Seda ebajumalaks olemist on on oma raamatus “Täht nimega Viktor Tsoi” proovinud välja tuua Vitali Kalgin (loe raamatu tutvustust siit) ja kuigi meil kõigil on kahju, et see teekond nii lühikeseks jäi, siis tuleb tänulik olla, et alles on mingigi kogus salvestusi tema muusikaga, olgu siis plaatidel või juutuubi kanalis.

Tiina Sulg

“Suvi” esmaspäeval, 23. juunil ETV-s kell 21.20

In raamatukava on 20/06/2014 at 13:57

suvifilmEga see film erilist tutvustamist küll kellelegi vaja, aga igatahes kohustuslik soovitus Oskar Lutsu nimelise raamatukogu blogis.

Näeme “Kevades” kuus aastat varem tuttavaks saanud tegelaste elu Paunveres enne Esimese maailmasõja puhkemist.

suvikaaderPaul-Eerik Rummo stsenaarium on kirjutatud Oskar Lutsu jutustuste Suvi” ja “Tootsi pulm” põhjal.

Raamatukogus saadaval teos nii raamatu kui videona.suviraamat

Anu Amor-Narits

 

“Kristuse viimane kiusatus” reedel, 11. juunil kell 21:30 ETV2-s

In raamatukava on 09/06/2021 at 23:01

ETV2-s on lausa ketserlik nädal. Järgemööda tuleb filme, mis reklaamivad ennast ise. Täna pärast südaööd näidatakse “Salman Rushdie: surma mõistetud”. Film räägib kirjanikust, kel tuli end aastakümneid varjata. Tema romaani “Saatanlikud värsid” peeti jumalateotuseks ja sealt ka fatva, mille käsul ta pidi hukatama. Kui Nikos Kazantzakise romaan “Viimne kiusatus” ilmus, peeti ka seda hereesiaks ning nõuti raamatukogudest ära korjamist. Filmiga läks veel hullemini. Surmaähvardused, terrorirünnak kinole, protestid ning seda prooviti isegi ära osta ja hävitada. Mitmetes riikides film keelati.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on unnamed.jpg

Institutsionaalsete piirangutega on kõik kasvõi mõnes tehnikafoorumis või emmede grupis kokku puutunud. Keegi küsib, keegi ohverdab natuke oma hinnalist aega ja vastab, aga kolmandal päeval on tsunft loodud ja igaüks, kes julgeb esitada rumala küsimuse või eksib muul moel kirjutamata koodeksi vastu, viiakse tuleriidale ja tema jäänused jäävad igavesti võrku rippuma, kõigile teistele õpetuseks. On see karskusliit, mis muudab vee veiniks või janu, on see haridus, mis muudab pimedad nägijaks või on see uudishimu? Jumal sellega..

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on tumblr_inline_p7szeapmam1qafciz_500.jpg

Film on pärjatud mitmete auhindadega ja tõesti hästi välja kukkunud. Seda kummalisem on, et need, kellele see võiks kõige rohkem korda minna, on selle kõige suuremad vastased. Iseendale on vist kõige raskem otsa vaadata. Igaüks unistab salaja maavälise eluvormiga kohtumisest, tunnistab, et šimpans on väga intelligentne loom, et tumedanahalisel on ka mingid õigused ja isegi venelast võib aktsepteerida, kui ta räägib vaikse häälega eesti keeles ega vehi seejuures ülemäära kätega, aga et nende inimestega, kes suguvõsa kokkutulekul käisid, võiks ühine eellane olla, on küll jube mõelda. Kui raske on veel vaadata otsa oma kiusatustele, aga kas ilma kiusatuseta saaks ohverdusel üldse mingit kaalu olla?

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on tenor.gif

Kui usuteemad tunduvad igavad ja 2h 43min nii suviste ilmadega hirmus pikk, siis viimase kiusatusena võin sosistada, et filmis astub üles ka David Bowie.

Sander Kaasik

„Aladin” pühapäeval, 23. mail kell 19.30 TV3-s

In raamatukava on 21/05/2021 at 18:26

Tutvustus telekavas: Elasid kord alatasa kaelamurdvatesse seiklustesse sattuv võluv vargapoiss Aladin (Mena Massoud), vapper ja iseteadlik printsess Jasmine (Naomi Scott) ning mitu tuhat aastat võlulambis kössitanud kõikvõimas džinn (Will Smith), kes võib olla nende kahe tuleviku võtmeks. Muusikalise seiklusfilmi Aladin aluseks on samanimeline Disney stuudio klassikaline animaseiklus.

Walt Disney animastuudio täispikk animafilm „Aladdin” esilinastus 1992. aastal ning sai suureks hitiks eelkõige tänu oma kaunile muusikale, mis sai pärjatud kahe Oscari, kahe Kuldgloobuse ja kahe Grammy auhinnaga. Lembelaul „A Whole New World” on muutunud nüüd klassikaks ning esitatud nii mitmeski keeles, sealhulgas ka eesti keeles (näiteks Uku Suviste ja Getter Jaani esituses lauluna „See maailm uus” plaadil „Seitsme maa ja mere taga”). Multifilm ise aga põhines araabia muinasjutul „Aladini imelamp”.

„Aladini imelampi” teatakse kui ühte lugu „tuhande ja ühe öö” rahvajuttude kogumikust. Tegelikult ei kuulunud Pärsia ja India algupäraselt (850. a tõlgiti pahlavi keelest araabia keelde pärsia jutukogu „Hazar afsane” ehk „Tuhat muinasjuttu”) jutt kogumikku, vaid lisandus sinna tänu prantslasele Antonie Galland’ile, kes Euroopas esimesena, aastatel 1704-1717, hakkas Süüriast saadud käsikirju tõlkima ja mugandama. Ta tutvus Süüria maroniidi Hannaga, kes jutustas talle araabia keeles veel nelja köite jagu lugusid. Need araabiakeelsed tekstid olid Euroopas kaua aega tundmatud, sest võrreldes Galland’i poolt välja antud 12-köitelisele teosega ilmusid orginaaltekstid Euroopa teadlaste kätte alles umbes kaks sajandit hiljem. Eestlastele muutus „Tuhat üks ööd” laialdaselt kättesaadavaks 1984. aastal mahuka kaheköitelise raamatu näol, mille tõlkisid kirjanikest abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel, kes omakorda tõlkisid Taškendi prantslase arabistikaprofessor M. Salier` poolt araabia keelest vene keelde tõlgitud väljaandest („Tuhat üks ööd” Pegasus 2005, lk 691-692). Jutte, sealhulgas ka „Aladini imelamp” ilmus eraldi küll juba esimese vabariigi aegugi, kuid populaarseks said lood siiski tänu kuuldemängudele (nt Araabia muinasjutt „Aladdini imelamp”) ja eelpool mainitud mahuka tõlkeraamatu ilmumisele.

Tihti tekib küsimus, et kas need „tuhande ja ühe öö” lugudest välja kasvanud teosed on mõeldud täiskasvanutele või lastele. Kindlasti mõlematele, sest kuigi esmalt olid need lood nagu kõik muinasjutud üksnes täiskasvanute meelelahutus, siis tänapäeval on neid niivõrd mugandatud ja muudetud, et igaühele on midagi. Kuigi ülekaalus tundub olevat lihtsustatud lookesi lastele, siis on ka vastupidises suunas muudetud teoseid, näiteks briti Richard Burton’i ja prantslase Joseph Charles Mardrus’e teosed on algupärandist palju erootilisemad. („Tuhat ja üks ööd” Koolibri 2011, lk 8)

Antud filmi puhul pole siiski kahtlust, et tegu on Disney kogupere filmiga, mille Sten Kauber nii kenasti „soojaks ja riskivabaks nostalgiatooteks” nimetas.

Seega, mis muud kui kõlagu „A Whole New World”:

Klaari Tamm

“Peggy Guggenheim. Kunstisõltlane” laupäeval, 13. veebruaril kell 23:35 ja 14. veebruaril kell 13:35 ETV2s

In raamatukava on 12/02/2021 at 21:21

XX sajand oli võimas katalüsaator. Inimene saavutas kõik, milles ta hea on: pidas maha Esimese ja viimase maailmasõja, punnitas välja iga viimse idee, milleks primaadi aju suuteline ja täitis Maa lastega. Kui post-inimesed otsivad süüdlast kunstipotensiaali ammendamises, siis pole paremat reptiilikandidaati kui Peggy Guggenheim. Kõik juhtlõngad viivad temani ja asitõendeid saab näha Veneetsias.

Peggy astus iseseisvasse ellu rikka Guggenheimi perekonna pärijana ning asus toetama loovinimesi, kes otsisid ta üles, kui nälja tõttu pintsel enam käes ei püsinud või kirjutusmasina klahvi alla ei jõudnud suruda. Väga stereotüüpne, aga selle supiköögi järjekorras seisid vist küll kõik tollased kunstnikud. Kuna Peggy Guggenheimi armastus kunstirahva vastu ei tundnud piire, tekib loomulikult eluterve avalik huvi selliste küsimuste vastu, nagu kas Tanguy Yves leidis end Peggy voodist Ikka ja Jälle või kas Samuel Beckettiga magamine oli nagu “Godot’d oodates”. Kui miski, siis ehk Peggy enda pihtimused “Out of this century: confessions of an art addict” suudab seda pakitsust pisut rahuldada.

Guggenheimil sugenes nende semmimiste käigus suurepärane maitse ning ta asus moodsat kunsti promoma mitmel kontinendil. Näituste korraldamise kõrvalt tekkis ka talle endale väärikas kollektsioon, mis on tänaseks üks suurimaid Veneetsia tõmbenumbreid. Hindamatu panuse kõrval kunstimaailmale on ta aidanud kaasa ka ilukirjanduslike meistriteoste valmimisele. Näiteks Djuna Barnesi “Öömets” valmis Peggy üüritud suvilas.

Sander Kaasik

“Plahvatuslik blond” teisipäeval, 13. oktoobril kell 22.30 Kanal2s

In raamatukava on 13/10/2020 at 09:30

Tutvustus: Tema Majesteedi salateenistuse parim agent Lorraine Broughton (Charlize Theron) on osav spioon, kel ei jää vajaka ka sensuaalsusest ja metsikusest, ning kes on valmis oma oskusi võimatul missioonil ellu jäämiseks ära kasutama. Ta saadetakse kokkuvarisemise äärel Berliinist hindamatut toimikut ära tooma. Sealse osakonnajuhi David Percivali (James McAvoy) näol leiab ta partneri, kes aitab tal eluohtlikest spioonimängudest võitjana välja tulla. Režissöör David Leitch, osades: Charlize Theron, James McAvoy, Sofia Boutella, Toby Jones jt.

Ja taaskord on ekraanile jõudnud koomiksil põhinev film. Mina nägin “Plahvatuslikku blondi” esmakordselt 2017. aasta suvel, üsna pea pärast seda kui see film esilinastus. Läksin seda vaatama, sest oli vaba aega ja kinos seda näidati. Üldse möödus 2017 suvi kuidagi kinokülastusrohkelt, mida selle aasta kohta öelda ei saa.

Igatahes, filmi läksin vaatama, sest, nagu öeldud, midagi muud polnud teha. Sellest ajast peale olen seda korduvalt uuesti vaadanud, aga koomiks, pean tunnistama, on siiamaani lugemata. Nii et seda, kas film on koomiksi vääriline, ma paraku öelda ei oska, aga võin filmi märulifilmide vaatajatele soovitada küll. Need kohad, kus läheb kakluseks, on väga hästi teostatud.

Praegu, kirjutamise ajal, tuleb pähe kaks huvitavat fakti filmi kohta, mida sooviks mainida. Esiteks, vahepeal liikus kuulujutt, et Charlize Theron ja Keanu Reeves treenisid oma filmide, “Plahvatuslik Blond” ja “John Wick II”, jaoks koos. Tegelikult see päris nii ei olnud, aga tore on nii mõelda. Mõlema filmi võitlusstseenid on igatahes viimasepeal ja on näha, et näitlejad on asja õnnestumisesse palju panustanud. Teiseks, suudab peategelane pahadega ka kinos kaklema hakata. Kähmlus algab aga Andrei Tarkovsi filmi “Stalker” seansi ajal. Ma muidugi ei peaks vist mainima, et nimetatud filmi aluseks on Arkadi ja Boriss Strugatski jutustus “Väljasõit rohelusse”. Ja ka seda, et Tarkovski filmis selle Eestis.

Nii et jah, igati tasemel märuli/spioonifilm heade näitlejatega ning, mis minu jaoks on ka väga oluline, hea muusikaga. Tõesti, kui filmi vaadata ei soovi, siis kuulake vähemalt selle heliriba!

Trailer:

Irina Möldre

 

Jõulukava V — 27. detsember (“Ave Alavainu. Kärdla pipar, suhkur ja sool”, “Supilinna salaselts” ja “Pisuhänd”)

In raamatukava on 25/12/2019 at 09:28

“Ave Alavainu. Kärdla pipar, suhkur ja sool” ETV 27.12.2019 kell 7.00

Tutvustus: Hiiumaal elab särtsaka keelepruugiga ja ülevoolavast energiast pakatav poetess Ave Alavainu. Nüüdseks on ta kirjutamisest loobunud, ent korraldab pidevalt saareelanikele erinevaid kultuuriüritusi. Saatejuht Margus Tabor, toimetaja Anne Aavik, režissöör Antti Häkli, produtsent Mariina Mälk.

Miks jäi silma?: Ebamõistlikult varase algusajaga dokumentaalfilm ühest kangest ja andekast naisest, kelle loomingusse kuulub mitmeid luulepärle ja kes on mõjutanud väga paljusid.

“Supilinna salaselts” ETV2 27.12.2019 kell 9.00

Tutvustus: Seiklusliku koguperefilmi tegevustik leiab aset suvises Tartus. Mari, Sadu, Olav ja Anton on neli Supilinna last, kelle rõõmus argipäev pööratakse pea peale, kui nende kodulinna tabab salapärane mürgitus, mis pooled linna täiskasvanud lasteks muudab. Lastel on lahenduse leidmiseks aega vaid 48 tundi. Algab peadpööritav seiklus, mis viib lapsed kõige ootamatumatesse paikadesse nii maa peal kui ka maa all. Tänase kodulinna kõrval õpivad nad tundma ühte teist, aastatetagust Tartut, teejuhiks Mari vanaisa käest saadud märkmik salapäraste vihjetega. “Supilinna Salaselts” on armastatud lastekirjaniku Mika Keräneni ülipopulaarsetel lasteraamatutel põhinev kogupereseiklus, kus vanemad ja lapsed rollid ära vahetavad.

Miks jäi silma?: Eks ikka Tartu ole see põhipõhjus. Ja eesti lastefilme pole ju nii palju, et mõnda neist ei võiks mitut korda vaadata. Tuntud näitlejad kõrvalosades on ka päris hea selliste filmide vaatamise põhjus, sest lastefilmides avavad näitlejad tavaliselt rohkem oma koomilist poolt ja suudavad lühikesse ekraaniaega kogu karakteri ära mahutada. Mika Keräneni raamatud ootavad ka lugemist.

“Pisuhänd” ETV2 27.12.2019 kell 12.55

Tutvustus: Filmi aluseks on eesti kirjandusklassiku Eduard Vilde komöödia “Pisuhänd”, milles käsitletakse kodanluse elulaadi kõlbelisi probleeme 20. sajandi algul. Läbi karakteri- ja situatsioonikoomika naerdakse välja tõusikliku kodanluse kultuuritust, karjerismi ja püüet ebaausate äriliste tehingutega rikastuda ja endale nime teha. Komöödia tegelaskujud on loonud värvikas ja tugev näitlejateansambel, kelle nauditav esitus on selle loo hoidnud vaatajate seas populaarse läbi aastate.

Miks jäi silma?: Täiesti hämmastav, kuidas kõigile tuntud komöödiaklassikale on suudetud selline padukantseliitlik sünopsis kirjutada :) Ei, kõik on ju õige, aga selle telefilmi õhustikku ei ole siit karvavõrdki tunda. Et vaadakem siis ikka ja veel ja mõelgem, kuidas seda kirjeldada kellelegi, kes seda veel näinud pole :)

Tiina Sulg

Viktor Tsoi filmipäevad Tallinnas 7. – 10. oktoober kinos Artis

In raamatukava on 06/11/2019 at 12:32


Kes lähipäevil Tallinnasse satub, saab kinos Artis külastada legendaarsele Vene rokkmuusikule Viktor Tsoile pühendatud filmipäevi. Viktor Tsoi (1962-1990) oli vene rokkmuusika üks alusepanijaid ja ikoone, suur ja romantiline kangelane ning seksisümbol, kes hukkus autoõnnetuses vaid 28-aastasena. Tänavu möödus 30 aastat filmi „Nõel” linastumisest, mis pani aluse peaosa mänginud Tsoi üldrahvalikule kuulsusele.

Neljapäev, 7.11 kell 19:00 „Nõel”

Selles filmis mainiti esmakordselt Nõukogude kino ajaloos Aarali mere ökoloogilist katastroofi ja meditsiiniringkondades levinud ebaseaduslikku uimastiäri. Film teenis NSV Liidu kinokassades suurimat piletitulu.

Reede, 8.11 kell 19:00 „Yahhai”, „Viimane kangelane”

„Yahhai” on dokumentaalfilm, mis kajastab Lenningraadi legendaarse rokiklubi Kamtšatka ainulaadset atmosfääri. Noor kasahhi režissöör Rašid Nugmanov pälvis selle filmiga hoobilt tähelepanu ning film võitis mitmel festivalil rea auhindu.

„Viimane kangelane” on pärast Viktor Tsoi traagilist hukkumist valminud portreefilm , mis koosneb teda armastanud inimeste mõtisklustest ja meenutustest.

Laupäev, 9.11 kell 16:30 „Nõel. Remix”

Filmi „Nõel“ lahtiseks jäänud lõpp andis kujutlustele vaba voli ning seepärast otsustas Rašid Nugmanov luua autoriversiooni oma legendaarsest filmist, millest sai omal ajal unustusse vajunud Nõukogude noortekultuuri sümbol. Ta monteeris ja helindas filmi uuesti ning lõi uusi süžeeliine, mille tulemusel valmis täiesti originaalne film – uue heliriba ja graafikaga remiks „Nõelast“.

Pühapäev, 10.11 kell 19:00 „Suvi”

Leningrad, 1980. aastate algus. NSV Liidus hakkab kerkima esimene rokilaine. Viktor Tsoi on noor ja tundmatu muusik. Tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga, kellega nad moodustavad armukolmnurga, paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Filmi „Suvi” on meie blogis  ka varasemalt mainitud. Eesti keeles on Viktor Tsoist ilmunud Vitali Kalgini raamat „Täht nimega Viktor Tsoi”, Meery Salu kirjutas sellest lugemissoovituste blogis. Huvitav lugemine Eesti Päevalehes on Brigitta Davidjantsi intervjuu Artjom Troitskiga, kus räägitakse Viktor Tsoist, kultusansambel Kinost ning tollest ajastust üldisemalt.

Anu Amor-Narits

“Metallica & San Francisco Symphony: S&M2” Cinamonis kolmapäeval, 30. oktoobril kell 19

In raamatukava on 28/10/2019 at 09:54

Kinokontsert!

Sel suvel on vist igast tartlasesest korraks Metallica-fänn saanud, olgu siis selle suure Raadi kontserdi või selle ümber käinud melu pärast või hoopis hoolimata meediakärast. Nüüd on võimalus suviseid meeleolusid meelde tuletada ja võib-olla muljetele lisada uus vaatenurk või kiht.

Kinotutvustus lubab igatahes midagi sellist: Ülivõimas kontsertfilm „Metallica & San Francisco Symphony: S&M2“ on vändatud Metallica juubeli tähistamiseks korraldatud kontsertide sarjast „S&M concerts“ ja koos San Francisco sümfooniaorkestriga salvestatud albumist. Tulge ja vaadake veel kord bändi koos orkestriga esinemas. Ühte osa sõust juhib legendaarne dirigent Michael Tilson Thomas, kes alustas enda viimast hooaega San Franciscos. See kinosündmus annab miljonitele Metallica fännidele maailmas võimaluse aja kulgu eirata ja nautida nüüdisaegse, suurel ekraanil ülekantava kontserdi formaadis sümfooniaversioone nii Metallica klassikasse kuuluvatest hittidest kui ka uutest lugudest.

Nojaa, reklaam on vägev. Liiga suureks ei maksa ootusi ka ajada, aga ma sattusin täiesti kogemata ühte toredasse blogisse, mille naksakaid raamatuarvustusi ma ikka nautinud olen, aga mille lugemise ma vahepeal unarusse olen jätnud, nimelt blogi on Toidutegu ja sealt silme alla jooksnud postitus oli “Veel kord Metallicast – S&M2“.  Selle jutu põhjal tasub sammud kino poole seada küll.

Raamatutest on meie raamatukogus eestikeelsena Mick Walli “Enter night : Metallica : biograafia“, mille kohta Toiduteo blogis just palju häid sõnu ei jagu (postitus “Metallica. Raamat ja muusika“), aga mis hoolimata sellest võiks veidi sirvimise jagu ju huvi tekitada, ingliskeelne Malcolm Dome’i ja Mick Walli “The complete guide to the music of Metallica” ning üsna kopsakas noodiraamat “Metallica complete chord songbook : all of Metallica’s later hits arranged from the actual recordings, in the original keys“.

Tagasi suvemeenutustesse — ega sest kontserdist just palju asjalikku tagasisidet lugeda polnud, selliseid üldsõnalisi emotsioonijagamisi oli küll, aga pikemat ja põhjalikumalt kirjutas Postimehes Alvar Loog “Viimase sauruse kõbusad korinad” (see artikkel on vist maksumüüri taga, aga raamatukogus saab lugeda) ja Toiduteo blogi “#Metintartu” on ka huvitav. Ja nii üleüldine märkus, et kaasaegsetest kultuuriajakirjanikest maksab Alvar Loogi tegemistel pilk peal hoida, paar päeva tagasi oli tal Vennaskonnast pikk ja tore lugu (“God save the Vennaskond!“).

Lõpetuseks — kuulake muusikat, Metallicat ja muud :) Ma hakkasin enda lemmiklugusid Metallicalt välja otsima, aga kuidagi ei edenenud see sortimine, kaverite lappamine oli pisut kergem, kuigi ka sealt see valiku tegemine just kõige lihtsamat ei läinud. Aga miskit siiski.

Heas mõttes hullud poola naised:

See gregooriuse koraali võtmes lauldud lugu on võrratu, kui see tüütu kitarrisoolo sealt keskelt välja võtta:

Die Krupps on Metallica kavereid terve plaaditäie välja andnud, mu jaoks oli kõige võimsam see:

Ootamatu stiilivalik:

No ilma Apocalypticata ei saa seda rida ju jätta:

Tiina Sulg

Dokumentaalfilm „Whitney” esmaspäeval, 29. aprillil kell 21.00 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 26/04/2019 at 15:25

Kevad ja Tartu Tudengipäevad käivad käsikäes. Selle „kevadekuulutaja” raames näitab Tartu Elektriteater neljapäeval mängu- ja dokumentaalfilme muusikamaailma superstaaride elust. Linastuvad eelmise aasta muusikafilmid „Whitney”, „Leto” (selles blogis varem juttu siin), „Bohemian Rhapsody” ja „Täht on sündinud”. Samuti 2016. aasta dokumentaalfilm „Gimme Danger” (juttu siin) legendaarsest punk-bändist The Stooges, mida alles hiljuti näidati ka ETV-s.

Filmisoovitus tuleb eriprogrammi avafilmile „Whitney”. Whitney Houstoni tuhkatriinulik edu ning kurb elusaatus on andnud palju kõneainet ning olnud lähiajal aluseks ka mitmele filmile. 2015. aastal linastus mängufilm „Whitney lugu” (ingl „Whitney”), mis keskendus eelkõige tema suhetele abikaasa Bobby Browniga. Seda filmi on mitu korda teleekraanil näidatud ning kolleeg Liis Pallon on sellest ka eelnevalt filmiblogis kirjutanud.

Endiselt tuleb nentida, et tõesti pole eesti keeles veel ilmunud „ameerika printsessi” elulugu, seetõttu on laulja fännidel eriti põneva vaadata lähiaastatel linastunud kahte dokumentaalfilmi tema edust ja langusest. Esmalt, 2017. aastal linastus Nick Broomfieldi film „Whitney. Luba olla mina ise” (ingl „Whitney: Can I Be Me”)Kahjuks pole ise seda näinud, sest Eestis oli see kinolinalainult loetud korrad möödunud aastal Tallinna kinos Artis. Eesti Päevalehe arvustusest võib välja lugeda, et see film ei anna siiski piisavalt vastuseid, kes siis oli tõeline Whitney ja kust said alguse tema probleemid. Sarnasel arvamusel on ka laulja Maiken, kes suure austajana on näinud mõlemat dokumentaalfilmi, kuid kiidab eelkõige 2018. aastal valminud Kevin Macdonaldi linateost „Whitney”.

Eelmise aasta teisel poolel Eesti kinodes ja ka teleekraanil jooksnud ning nüüd uuesti Tartu Tudengipäevade raames linastuva „Whitney” kohta võib aga öelda, et see film tõenäoliselt raputab su korralikult läbi. Väga oskuslikult on kiht kihi haaval püütud lahata laulja probleemide tagamaid — suhteid perega, sh ema ja isaga, vendade ja teiste sugulastega. Hinge läksid kaadrid, kus nenditi, et sõprus Michael Jacksoniga põhines hingesugulusel. Nende mõlemate probleemid said alguse varajasest lapsepõlvest ja põhinesid paljuski vanemate suurel au- ja rahaahnusel. Seetõttu polnud neil kohtumistel tihti sõnu vajagi, nad mõistsid üksteist ilma selletagi.

Kindlasti oli tähtis osa lauljanna elus ka abikaasal Bobby Brownil, kuid filmis on teda esile toodud veidi teistsuguses rollis kui meedias eelnevalt rõhutatud. Nimelt loodab superstaar, et abielu ja lapsed annavad ta elule stabiilsuse ning turvalise tagala. Kahjuks muutub olukord peagi vastupidiseks. Püüdes elavdada abikaasa karjääri, langeb ta ise aina suuremasse musta auku, kuhu haarab õnnetuseks kaasa ka oma tütre. Ajalugu kordub, vanemate pattude eest kannatab laps.

Selleks, et kogu soovitus väga masendavaks ei muutuks, tasub meenutada seda, mille pärast Whitney oli väga paljude inimeste lemmik. See tähendab, et lasta särada ta andel ning kuulata tema aegumatuid hitte ja vaadata teda megastaariks teinud filmi „Ihukaitsja” (ingl „The Bodyguard”).

Whitney Houston – I Will Always Love You 

Klaari Tamm

„Supilinna salaselts” reedel, 19. aprillil kell 14.05 ETV2-s

In raamatukava on 12/04/2019 at 10:05

Mika Keränen on praeguseks kirja pannud juba seitse salaselts Rampsi seiklustest pajatavat raamatut – lapsed lahendavad erinevaid juhtumeid, milles kaovad asjad oranžist jalgrattast kuldse Lurichini. 2015. aastal tehti salaseltsi ainetel Mihkel Ulmani stsenaariumi põhjal kogupere seiklusfilm, mille tegevus leiab aset suvises Tartus. Filmi režissöör on Margus Paju, tegelasi on palju ja peaosi kehastavatele lastele on abiks hulga tuntud eesti näitlejaid.
Kui raamatud on realistlikud, siis filmi tegevus on hoopis ägedama fantaasialennu ja suurema hooga.

Sisust kirjutatakse kavas nii: Mari, Sadu, Olav ja Anton on neli Supilinna last, kelle rõõmus argipäev pööratakse pea peale, kui nende kodulinna tabab salapärane mürgitus, mis pooled linna täiskasvanud lasteks muudab. Lastel on lahenduse leidmiseks aega vaid 48 tundi. Algab peadpööritav seiklus, mis viib lapsed kõige ootamatumatesse paikadesse nii maa peal kui ka maa all. Praeguse kodulinna kõrval õpivad nad tundma ühte teist, aastatetagust Tartut, teejuhiks Mari vanaisa käest saadud märkmik salapäraste vihjetega.
Filmi tehti koos Soome ühe tuntuima produktsioonifirma Solar Filmsiga. Nii sattus meeskonda ka soomlasi: üks kunstnikest, Kaisa Mäkinen ja helioperaator Viktor Toikkanen, ning muidugi Helsingi linnateatri näitleja Sampo Sarkola. Võõramaalasi oli projektiga seotud veelgi: Taanist Columbiani ja Inglismaast Ameerika Ühendriikideni.
Film on võitnud Kristiansandi, Stockholmi ja veel mõne lastefilmide festivali peaauhinnad ja laste poolehoiu.
Mika Keräneni raamatud leiate hästivarustatud raamatukogudest ja laenutada saab ka filmi.
Lisaks oleks huvitav lugeda näiteks aasta pärast filmi ilmunud „Supilinna salaseltsi kokaraamatut”, sest: mis oleks põnevam kui teada saada, mida armastavad filmi peategelased Mari, Olav, Anton, Sadu, Leo, Vant ja Cätly pärislastena kokata või milliseid toite eelistavad filmilindil ellu äratatud Linnapea ja Mari ema või isa. Või mida tavatseb Supilinnas elav rahvas oma tänavanimedest inspireeritult valmistada. Ja kes on uued Supilinna detektiivid … Usume, et need retseptid koos vahvate fotodega toovad suurte kõrval ka „Supika“ tegelaste ealised pliidi ja ahju juurde, sest kokkamine on ju sama suur looming kui filmi väntamine!

Üks filmiarvustus siit ja Tõnu Karjatse kirjutab Sirbis.

Kaja Kleimann

Viljandi komöödiafilmide festival WILKOM 4.-7. aprill

In raamatukava on 02/04/2019 at 17:56

Sel nädalavahetusel saab Viljandis näha komöödiafilmide valikut. Rohkem infot festivali kodulehel.

“Veab viltu”

Kui ühe miljonäri tütar jäljetult kaotsi läheb ja detektiiv Campanal ei õnnestu teda leida, tuleb firma psühholoogil geniaalne või siis täiesti idiootlik plaan. Kuna tütar oli tuntud oma erakordse ebaõnne järgi, pakub ta välja, et teda peab minema otsima inimene, keda ebaõnn samamoodi igal sammul saadab.
Campana asubki teele erakordselt ebaveduka mehe Francois Perriniga, ja nagu arvata võite, läheb kõik nagu lepase reega …
Seda nõukogudeaegset komöödiahitti peaks mäletama vist nii mõnedki, ja need, kellel pole seda absurdipärli veel õnnestunud näha, saavad seda viga nüüd kinos parandada. Campanat mängib Gérard Depardieu, kes oli siis noor ja ehmatavalt kõhn praegusega võrreldes (aga nina on ikka sama suur) ja ebaõnne sõdur Francois Perrin on loomulikult Pierre Richard rollis, mis on talle otsekui loodud. Magnifique!

“Vanad võrukaelad”

Vanad võrukaelad ei tule küll Võrust vaid hoopis Prantsusmaalt. Nad on sõbrad olnud juba 60 aastat (või oli see 600?) ja üksteist kirgliku jõuga armastanud ja vihanud. Nagu tihti siin elus, käivituvad sündmused ühe elu lõppemise ja matustega. Olulise sündmuse tõttu satuvad vanamehed taas kokku ja on olude tõttu sunnitud koos hakkama lahendama üht müsteeriumit, mille seab neile ette vaikselt mõistust ära kaotav tööstur Armand, kellel pidi kuskil olema üks suur varandus … Aga kus?

“10 päeva ilma emata”

Nagu me teame, teevad emad kodus kõik ära. Ah ei tea? Tahaksid äkki naisega kohad vahetada?
Carlo on oma tegusa naise Giulia kõrval harjunud üsna mugava eluga selles osas, mis puudutab laste kasvatamist, koduseid töid, pere päevaplaani organiseerimist ja … noh, kõike muud ka. Ettevaatamatult pakub ta naisele mõtte kohad vahetada ja naine jääbki nõusse. Muud polegi vaja öelda. Tuleb ainult otsustada, kas nutta või naerda, sest vahepeal tahaks mõlemat teha. Carlo peab võitlema kodusel rindel poja ja tütrega, kellel on mõlemal omad teemad pooleli, ja lisaks on talle töö juures siginenud tülikas konkurent, kes tahab ta töökohta ja lubab Carlost teha grillvorsti, loodetavasti kujundlikus mõttes. Järgneb kaos Itaalia moodi. Hoidke toolist kinni.

“Funny Finland”

Siit linastuselt on näha, kui ekslikult me oma põhjanaabreid mingiteks härmas mömmideks oleme pidanud, sest siin filmides on soomlased palavad kui taskusoe Koskenkorva pudel. Kas aga mehed ja naised üksteise kaissuvõtmisest ja muustki nüüd täpselt samamoodi arvavad …
Soome lühifilmide segasumma suvila seltskond võtab seksiteema lahti nagu bioloogiaõpetaja konna ja näitab meile meie sisemuse salajasemaid soppe. Mis siis, et vahel ei taha sinna üldse vaadata …

“Uju või upu”

Tõelised mehed, ükskõik millised nad ka ei ole ja mis raskustega nad ei võitle, nad ei anna kunagi alla. Kui nad midagi juba pähe võtavad, siis tõsiselt ja neid ei takista miski: ei aeg, raha ega teiste arvamus.

Nii just Prantsusmaal lugu lahti rullubki: seitsmest mehest koosnev kamp otsustab põgeneda täiskasvanute igapäeva halli elu eest täiesti ootamatul viisil – moodustades meeste sünkroonujumise meeskonna. Lõppude lõpuks, kui kõik elumured sind põhja veavad ja väljapääsu enam kusagil ei näe, on tähtis jääda uppumatuks!

Suurepärased prantsuse näitlejad, peen huumor ja elulähedane inimlik lugu.

NB: film „Uju või upu“ on tihedal prantsuse filmiturul saanud tõeliseks hitiks – eelmise aasta tulemuste põhjal jõudis see viiendale kohale, vaatajatearv on ületanud nelja miljoni piiri ja linastused veel jätkuvad.

“Metallist süda”

Emma ja Chantal on õed. Fotodelt näha, et kunagi olid nad parimad õbrad, aga praegu täielikud vastandid: Chantal on äriplaaniga klassiprintsess, kelle elu on ette kavandatud nagu Powerpoint, Emma on rokkar, kellel on enamusest savi peale ühe eriti ägeda bändi,mida ta oma sõbra Garyga tegema hakkab. See sõber on ka ainus, kes teda mõistab, ja tahaks Emmaga muudki teha kui bändi, aga äkki kolib naabermajja müstiline võõras, kellel on ka oma rokiminevik.
Hoogne musa- ja suhtekomöödia “Metallist süda” on teismelistele ideaalne ja täiskasvanutele südamlik-meelelahutuslik pilguheit noorte segasesse hingeellu, kus koomika on tihtipeale vältimatu.

“Tšempionid”

Kui korvpallimeeskonna abitreener Marco läheb platsi ääres oma ülemusega käsipidi kokku, määratakse talle kohtus karistuseks ülesanne treenida kohalikku vaimse puudega tüüpide kossumeeskonda. Ütleme nii, et sellel mehel võib olnud olla varem raskeid momente, aga ega ta seda ette ei kujuta, mis teda ees ootab sellise meeskonna juhina, kus põhimõtteliselt iga mees teeb, mis tahab ja igaühel on oma kinnismõtted ja oma foobiad.
“Tšempionid” võitis tänavu Hispaania kõrgeima riikliku filmiauhinna Goya kõige olulisemas kategoorias – Parim film. Lisaks sai parima näitleja Goya Marcot kehastav Jesus Vidal, ja parima laulu “Este es el momento”, ehk “See ongi see hetk” eest Coque Malla.

“Mässajad”

Teises nooruses Sandra põgeneb vägivaldse mehe eest tagasi väikesesse kodulinna, aga sisse sulandumine on keeruline ja aguli eksmiss leiab end peatselt töölt kalakonservivabrikust. Vägivald leiab ta aga sealtki üles ja õige peatselt on platsis probleemid, millest Sandra enne unistada ei osanudki. Samas avastab ta, et ohtlik elu sobib talle päris hästi …
Verivärske (hahaa) prantsuse krimimärul “Mässajad” pole igale maitsele, aga need, kes Tarantinost kunagi hamba verele said, võivad täiega nautida seda humoorikat adrenaliinirohket trippi. Spordikott rahaga, püstolid ja narkootikumid: mida võik ühelt mustalt komöödialt veel tahta? Peaosas võrratu prantsuse diiva Cécile de France.

“Rezo”

Rezo peategelane on Revaz “Rezo” Gabriadze – mees, kes kirjutas omal ajal sellised nõukogude absurdihitid nagu “Kin-Dza-Dza” ja “Mimino”.
“Rezos” pöörab mees pilgu tagasi lapsepõlve ja nagu grusiinidel ikka kombeks: seda võib küll teada, kus lugu algab, aga seda vastest, kus see lõpeb, tasub otsida veinisarve põhjast kui sealtki. Meie aga naudime iga sekundit sellest pooleldi animeeritud metsikust reisist läbi mälestuste, mis on nii absurdselt koomilised ja paeluvad, et mõne aja pärast ei märka endalt enam küsidagi, kas see kõik on tõde, väljamõeldis, või midagi vahepealset.
Lavatajaks on Rezo enda poeg Leo Gabriadze, kes on tuntud muidu hoopis teistuguste filmide järgi – tema tehtud on näiteks tugev sotsiaalmeedia-õudukas “Unfriended: ütle, kes on su sõbrad” (Eesti kinodes 2015). Gabriadze dokidebüüdist on näha, et huumor on neil juba veres.

“Pikk blond mees, must king jalas”

Üks 1970ndate suurimaid kassahitte on pööraselt naljakas lugu muusikust nimega François (Pierre Richard), kes enesele teadmata satub poliitiliste intriigide keskele, sest teda peetakse salaagendiks, kuna ta vastab samadele tunnustele. Heasüdamlik mees ei oska aimatagi, et teised agendid soovivad talle surma, ning arvav, et talle pakutakse tööd muusikuna.

Kui sa ikka veel tuima näoga vahid, siis tule raamatukokku, laenuta Henri Bergsoni “Naer: essee koomika tähendusest” ja hakka õppima.

Sander Kaasik

“Punane varblane” Cinamonis, Ekraanis ja Apollo kinos

In raamatukava on 08/04/2018 at 13:32

Tutvustus: Dominika Jegorova (Jennifer Lawrence) värvatakse vastu tahtmist “varblaseks”, Venemaa salateenistuse professionaalseks võrgutajaks. Dominika õpib kasutama oma keha relvana, võideldes ebainimliku väljaõppe kestel selle nimel, et säilitada seejuures midagigi endast. Leides ebaõiglase süsteemi küüsis oma sisemise jõu, saab tüdrukust üks programmi eeskujulikumaid ja ohtlikumaid õpilasi. Tema esimeseks sihtmärgiks määratakse Nate Nash (Joel Edgerton), USA saatkonnas töötav CIA agent, kelle ülesandeks on infiltreerumine Vene luuresüsteemi. Kaks noort agenti langevad veetluse ja reetmise keerisesse, mis seab ohtu nende karjääri, elu ja mõlema kodumaa julgeoleku. Kirgliku põnevusfilmi “Punane varblane” aluseks on endise CIA agendi Jason Matthewsi samanimeline menuromaan.

Film on saanud üsna hävitavaid hinnanguid (n Helen Schasmini arvustus “Jennifer Lawrence’i “Punane varblane” jätab külmaks nagu Siberi suvi“, pisult leebem, aga sisult sama on Liisi postitus Harrastuskriitikute blogis ), aga kui teil on just parasjagu tuju minna vaatama halba spioonikat, siis palun — siin see võimalus on.

Jason Matthewsi raamatut meie raamatukogus pole, aga on üks tore kirjatükk “Muljed raamatust “Red Sparrow””, kirjutas Marina Kaljurand ja selle soovituse peale raamatut ennast võib vast täitsa lugeda. Mingil ajal mulle meeldis üsna hästi spioonikaid lugeda ja tuntumate autorite (John le Carré, Ian Fleming, Robert Ludlum) kõrval on olnud mõnedki teised toredad lugemised (Jan Guillou,  Andy McNab Jack Higgins). Ja kindlasti ei tasu kinnisilmi mööda minna eesti autorite riiulist, Lembit Uustulndi spioonilood “Kiikhobune Antverpenist” ja “Ruutuemanda sündroom” on umbes samal tasemel kui piiritagusedki ning Tiit Aleksejevi raamatust “Valge kuningriik” on mul häguselt positiivsed mälestused. Praegu lugemstele tagasi vaadates on mu spioonilugemiste lemmik aga hoopis Dave Hutchinson ulmeline ja pisukese paroodiahõnguga “Euroopa sügis”. Siia lõppu sobib veel Peeter Helme väike artikkel “Väljamõeldise ja tõe piiril”, mille sissejutav lause on: “Salapära ja põnevus, eriti veel faktidega tembitult, garanteerib igal ajal lugejate huvi.”

Intervjuu raamatu autoriga ja raamatukatkeid:

Tiina Sulg

“Mina ja Kaminski” reedel, 5. mail kell 22.25 ETV-s

In raamatukava on 04/05/2017 at 10:26

Filmi tutvustus: Kehvapoolne noor ajakirjanik üritab oma karjäärile uut hoogu sisse anda, kirjutades eluloo kunstnikust, kes on unustatud, kuid ikka veel elus – see on möödunud sajandi geenius Kaminski. Ta üritab korraldada vana kunstniku kadumist, et seoses sellega jõuda oma tulevase raamatuga lehtede esikülgedele. Selle asemel satub ta aga seiklusrikkale teekonnale koos Kaminskiga… Režissöör: Wolfgang Becker, osatäitjad: Daniel Bruhl, Jesper Christensen, Amira Casar, Tambet Tuisk jt, Saksamaa, 2015.

Ühes teises filmitutvustuses on imetore lause: See on tragikoomiline seiklusfilm neile, kes arvavad, et nad ei ole veel kõike näinud ning kes on veendunud, et maailm väärib avastamist, „Mina ja Kaminski“ on kevadine film, mis kutsub üles suviseid rändeplaane tegema.

Peeter Helme on kirjutanud filmist ajalehes KesKus ja filmi aluseks olnud Daniel Kehlmanni raamatust Eesti Ekspressis. Raamtumuljeid on jaganud veel Külli-Riin Tigasson Eesti Päevalehes, Kaja Kaldmaa Lugemissoovituse blogis, merleke Südamelähedaselt blogis.

Järjejutt, loeb Taavi Teplenkov ( I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa).

Vestlusring Wolfgang Beckeriga:

Tiina Sulg

“Testamenditäitjad” reedel, 18. novembril kell 21.45 ETV2-s

In raamatukava on 16/11/2016 at 19:37

testamenditaitjadplakatTeatriõhtu.
Indrek Hargla hoogsa ja humoorika kriminaalnäidendi sündmustik hargneb Räganuka talus, kus Janne-tädi esimeseks surmaastapäevaks on üles seatud peen püünis. Kuressaare Linnateatris lavastas näidendi Peeter Tammearu, kujundas Riina Vanhanen ning mängivad Leila Säälik, Piret Rauk, Piret Kalda, Maiken Schmidt, Andres Raag ja Allan Noormets.

Lavastuse arvustusi: testamenditaitjad
Veiko Märka Sirbis,
Pille-Riin Purje Postimehes,
Kertu Kalmus Saarte Hääles,
Piret Puusepp Saate Hääles,
Ene Kallas Meie Maas,
kultuuritarbija60+ oma blogis.

Seda näidendit Harglal trükis ilmunud ei ole, küll aga on riiulist võtta näidend “Wabadusrist” ning muljetavaldav kogus romaane ja jutukogusid.

Videokatke tuleb aga hoopis “Alpimajast“:

Tiina Sulg