Raamatukava

Archive for the ‘raamatukava’ Category

„Babülon-Berliin“ Jupiteris

In raamatukava on 10/04/2021 at 11:25

Teos: Volker Kutscher „Märg kala“ Tänapäev, 2019, tlk Tiina Aro (originaal: „Der nasse Fisch“, Kiepenheuer & Witsch, 2008)

Jupiter: Saksa ajalooline krimisari „Babülon-Berliin“ I ja II hooaeg (režii ja stsenaarium: Tom Tykwer, Achim von Borries, Hendrik Handloegten)

PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.

Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.

Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.

Mida siis romaanist leida võib, mida filmis pole? Romaani Gereon Rath ei ole Esimese maailmasõja veteran sõjakoledustest tuleneva taagaga, rindesõdur oli ainult tema vend. Kõige enam on filmitegijad aga ümber kujundanud Charlotte Ritteri tegelaskuju. Alates juba hüüdnimest, filmis on see Lotte, romaanis Charly. Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.

Erinevusi on teisigi, nii et tasub kirjandusliku algmaterjaliga tutvust teha küll!

Linda Jahilo

 

“Ühe äpardi päevik: kannatuste rada” reedel, 2. aprillil kell 11.25 TV3s

In raamatukava on 30/03/2021 at 11:50

Eestimaa koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas olev raamatute sari “Ühe äpardi päevik” on jõudnud ka filmilinale. Filmide (ega ka raamatute) puhul ei ole küll tegemist oma ala šedöövriga, kuid mingil määral nauditavad on nad küll. Lastele igal juhul lähevad raamatud peale. Päeviku vormis kirjutatud raamatud räägivad Greg Heffley perest, sõpradest ja nendega juhtuvatest seikadest. Sekka mõtisklused elu-olust, tüdrukutest jms. Raamatud on naljakad ja mõnusalt jaburad. Lastele (ja ka lapsemeelsetele täiskasvanutele) meeldib sidumata tähtede käekiri, milles raamat on kirjutatud. Teksti vahel olevad pildid annavad päris palju juurde ning on lihtsad, kuid vaimukad. Gregi ja ta sõprade ja pere seiklused on küll jaburad, kuid nendesse on peidetud ka oma osa reaalsust.

Praeguseks hetkeks on “Ühe äpardi päeviku” sarjas Jeff Kinney sulest ilmunud 15 raamatut. Filmilinale on neist jõudnud 4. Sellel reedel on võimalus TV3-st vaadata nendest viimast — “Ühe äpardi päevik: kannatuste rada”. Tuntumatest näitlejatest on filmi kaasatud Alicia Silverstone (“Clueless”, “Batman and Robin”, “Blast from the past” jt.).

Filmi tutvustatakse nõnda: Perekond Heffley ühine autoretk vanamemme 90. sünnipäevale läheb omadega lõbusalt rappa, kui Greg üritab jõuda videomängurite kokkutulekule. Läbi riigi toimuv seiklus kujuneb elamuseks, mida Heffley perekond eales ei unusta.

Marite Lõokene

“Cosmopolis” neljapäeval, 25. märtsil kell 22.35 TV3-s

In raamatukava on 24/03/2021 at 17:35

Filmitutvustus telekavas: Kultuslavastaja David Cronenbergi film Manhattanil elavast noorest miljardärist (Robert Pattinson), kes peab üle elama oma senise elu kõige hullumeelsema päeva, kuigi ta ei soovi midagi muud, kui minna juuksurisse! Sellele plaanile loobivad kaikaid kodaratesse presidendi autokolonn, jõuk vägivaldseid anarhiste ja tuntud hiphop-staari matuserongkäik. Samal ajal sõltub 28-aastase rikkuri kogu tohutu varandus jüaani kursist, mida ta jälgib haiglase tähelepanuga oma limusiinis mööda linna liikudes.

Film põhineb ühe 20. sajandi teise poole mõjukama Ameerika Ühendriikide kirjaniku Donald Richard DeLillo samanimelisel romaanil, mis ilmus 2020. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ka eesti keeles.

Don De Lillo raamatut “Kosmopolis” peab Oliver Berg üheks pentsikuks teoseks, mis võiks olla autori järjekordne kultushitt, kuid on hoopis suhteliselt banaalse süžee ja arengujoontega romaanike. Isegi tõlkija Liisi Rünkla (“Kosmopolis” saatesõnas, lk 140) leiab, et “raamatule on ette heidetud elu puudumist tegelastes, nukrat kulunud kultuurikriitikat, tegu nagu polekski õieti romaaniga, vaid pigem küünilise proosaluulega New Yorgi motiividel.”

Samas on selles romaanis midagi, mis köidab nii lugejaid kui ka legendaarset filmitegijat David Cronenbergi, kes 2012. aastal tõi välja samanimelise filmi, kus veretu multimiljonäri rolli valiti noorte lemmik “vampiir” Robert Pattinson. Tegelikult peetakse seda raamatut väga filmilikuks teoseks, mis Teet Teinemaa arvates on saanud ka suurepärase vormi Cronenbergi filmide pikaajalise operaatori Peter Suschitzky kaasabil. Tulemuseks on film, mis kulgeb küll suhteliselt igavalt, kuid samas tabab “mingisugust närvi teravalt”. Millist ”närvi” täpsemalt, see jäägu iga filmivaataja enda otsustada.

Klaari Tamm

„Viis koostisosa – Jamie kiired ja lihtsad road” esmaspäeval, 22. märtsil kell 12.15 ETV2-s

In raamatukava on 20/03/2021 at 11:21

Iga kodukokk on mõnikord tundnud tüdimust, et mida täna perele pakkuda lõuna- või õhtusöögiks. Kõik tuttavad road on korduvalt läbi proovitud, kuid uued retseptid tunduvad tihti keerukad ja aeganõudvad.

Inspiratsiooni saamiseks tasub pöörduda kogenud kokkade retseptivaramutesse, mis õnneks sisaldavad ka lihtsaid ja lausa väga lihtsaid roogasid. Telekokkadest üks tuntuim on inglise kokk Jamie Oliver, kelle humoorikas ja vahetu suhtlemislaad on köitnud paljude maade (tele-)vaatajad.

Jamie Oliveri retseptid raamatus „5 koostisosa : kiired ja lihtsad road” ja samanimelises telesarjas on just kategooriast lihtsad ja veel lihtsamad road, mis valmivad kiirelt, aga on samas tervislikud. Sul on vaja lihtsalt igaks toiduks viit koostisosa ning lisaks mõnda n-ö viiest kangelasest: oliiviõli küpsetamiseks, külmpressitud oliiviõli maitsestamiseks, punaveiniäädikat, meresoola ja musta pipart. Nii lihtsalt valmivadki uued maitsed pere söögilauale. Kui on soovi rohkem proovida ja katsetada, siis tuntud telekokal on ilmunud eesti keeles päris korralik kogus kokaraamatuid. Head kokkamist ja nautimist!

Klaari Tamm

“Jäljed” ja “Shetland” Jupiteris

In raamatukava on 14/03/2021 at 01:09

Mu Šotimaa-vaimustus käib kuidagi hooti ja ettearvamatult. Vahel nagu unustan ära, aga siis toob miski jälle meelde, eelmine kord oli selleks Sean Connery lahkumine, see kord ingliskeelne noorteulmekas (kui kedagi täpsemalt huvitab, siis Teri Terry “Contagion”, aga tegelikult pole see kuigi tähtis, et just see raamat), kus iga loetud Šoti kohanimega hakkas raamat mulle sutsukene rohkem meeldima.

Klõpsasin Jupiteris krimisarju ja esimesena jäi mulle ette Jäljed“, mille tegevus toimub Dundees, paralleelselt jooksevad ühe 18 aasta taguse mõrva ja äsjajuhtunud tulekahju uurimised, rõhk on pigem inimestel kui uurimistel, loodus- ja linnavaated on võrratud, šoti kõnepruuk paitab kõrva ja krimilugu oli ka päris hästi kokku õmmeldud. Sarja algloo pani kirja Val McDermid, kellelt on eesti keeleski paar raamatut ilmunud: “Näkineiu laul” ja “Tapakihk veres“. Val McDermidi raamatuid on meie raamatukogus ka inglise keeles, üks uuemaid on 2019. a. ilmunud “Broken ground“.

Siis tuli järg Shetlandi kätte. “Shetland” põhineb Ann Cleevesi loomingul. Jupiteris on neli hooaega, IMDb andmetega on seal erinevus, tundub, et montaažimeistritel oli omajagu tööd ning erinevates riikides on hooajad ja osade pikkused erinevad.

Sarjas on huvitavad karakterid, siitsealt saab infot Shetlandi eluolu kohta, loodus- ja linna(küla)vaateid on imetlemiesks omajagu, krimilood suht nutikad ja keelepruuk mõnus, eriti meeldisid mulle need vähese jutuga väänikud vanamehed :) ning kui ma pisut ringi guugeldasin, siis tuli välja, et üldse on sarjas suuresti kasutatud šoti näitlejaid, mõned neist on koguni Shetlandilt pärit. Hea meel oli saada kinnitust ühest teisest raamatust üles nopitud faktile, et Šoti ja Norra on tegelikult üksteisele üsna lähedal ning et laias laastus on saareelul igal pool mingid ühised jooned, näiteks see kõik tunnevad kõiki nii positiivses kui negatiivses mõttes, erinevus on detailides.

Kui katkuaeg kunagi läbi saab ja aeg on reisiplaane tegema hakata, siis kohalikud plaanivad teha ekskursioone filmiga seotud paikadesse. Mul hakkasid küll varbad selle jutu peale kihelema :)

Esimese hooaja osad on sellised klassikalised krimisarja omad, et ühes osas on üks lugu ning iga osa on erineva raamatu põhjal. Järgmised hooajad sarnanevad eelmainitud “Jälgedele”, lugu jutustatakse osade kaupa läbi hooaja, ka on järgnevatel osadel kirjas, et sari on Ann Cleevesi karakterite põhjal, mitte romaanide põhjal. Kas selle tõttu või mingil muul põhjusel, aga mulle tundus esimene hooaeg kõige tugevam, ülejäänuid oli küll huvitavad vaadata, aga ei läinud nii hinge, oli tarbetut venitamist, ka läksid teemad liig päevapoliitiliseks kätte ära ning oldi kohati punnitatult julmad. Ahjaa, vaatajatele veel soovitus, et ärge neid osade-kokkuvõtteid lugege, need on kirjutanud keegi, kes ise krimkasid ei tarbi ning annavad liiga palju infot välja.

Ann Cleevesi romaanid (“Ronkmust“, “Valged ööd“, “Punased luud“, “Vareselõks“, “Sinine välk“, “Surnud vesi“, “Lugusid jutustades“, “Õhku haihtunud“, “Külm maa“, “Kulutuli“) on meil raamatukogus üsna populaarsed, ingliskeelsetest on värskeim “The long call“. Kui Ann Cleevesi looming kõnetab, siis tema teoste põhjal on olemas (ja Jupiteris nähtav) ka sari Vera, aga see sari viib praegusest teemast natuke liiga lõunasse.

Huvitavaid Šoti krimikirjanikke on veel palju, aga ma toon siin välja kolm nime: M. C. Beaton,  kes jättis mulle ühel Heade Ridade kohtumisõhtul äärmiselt sümpaatse mulje, kelle looming mind ennast just eriti ei kõneta, aga kes on meie raamatukogu lugejate vaieldamatu lemmik krimikirjanike hulgast, kelle krimid on natuke leebemat sorti ning tema romaanide tegvuspaigaks on enamasti Šoti maakohad, Liia Lassi kirjutas ühe teose kohta Lugemissoovituse blogisse; Ian Rankin, kes on minu lemmik Šoti krimikirjanike hulgas, tema teoste tegevuspaik on enamasti Edinburgh ning krimi ja olme on minu meelest tema loomingus oivalises tasakaalus, Lugemissoovituse blogisse kirjutas ühe raamatu kohta Tiina Tarik ning Ian Rankini elust ja loomingust tegid lühikokkuvõtte Annika Aas ja Halliki Jürma; Alexander McCall Smith on üsna mitmekülgne autor ning erinevad sarjad toovad erinevaid ja ootamatudki tegevuspaiku, minu silmis on tema eriline tugevus südamest tulev soojus, mida ta suudab ka krimilugudesse sisse panna, Lugemissoovituse blogist saab lugeda Kaja Kleimanni juttu Šotimaal toimuvast krimisarjast ning Krõõt Kaljusto-Munck kirjutas Botswana-sarja raamatust.

Tiina Sulg

 

“Mõrv Idaekspressis” esmaspäeval, 8. märtsil kell 22.30 TV3s

In raamatukava on 08/03/2021 at 01:08

Tutvustusjutt: Luksuslikust rongisõidust läbi talvise Euroopa saab ühel ööl verdtarretav mõrvamüsteerium. See on lugu kolmeteistkümnest võõrast, kes on rongiga lumevangis, sealsamas toime pandud mõrvast ning maailma parimast detektiivist nimega Hercule Poirot, kes peab ajaga võidu joostes lahendama selle juhtumi olukorras, kui kõik tema ümber on kahtlusalused. “Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh (“Hamlet”), stsenaariumi kirjutas Michael Green (“Logan”, “American Gods”). Osades Kenneth Branagh (“Wallander”), Tom Bateman (“Da Vinci deemonid”), Penélope Cruz (“Vicky Cristina Barcelona”), Willem Dafoe (“Grand Budapest hotell”, “John Wick”), Judi Dench (“Casino Royale”), Johnny Depp (“Kariibi mere piraadid”), Josh Gad (“Kaunitar ja koletis”), Derek Jacobi (“Gladiaator”), Leslie Odom, Jr. (“Hamilton”), Michelle Pfeiffer (“Stardust”), Daisy Ridley (“Star Wars: Jõud tärkab”), Marwan Kenzari (“Muumia”, “Lubadus”), Olivia Colman (“Öine administraator”), Lucy Boynton (“Sing Street”), Manuel Garcia-Rulfo (“Seitse vaprat”) ja Sergei Polunin.

Treiler:

Eks see ole vägagi tuntud film vägagi tuntud raamatu põhjal, aga kindlasti tasub seda meelde tuletada, sest Agatha Christie looming ei vanane ning see film on üsna omapärase ja mulle meelepärase lahendusega ning põneva näitlejaansambliga. Britt Rosen kirjutas filmist Postimehes, Liis analüüsib filmi siin.

Tiina Sulg

 

 

“Lupin” Netflixis

In raamatukava on 06/03/2021 at 11:02

Selle aasta alguses jõudis Netflixi vaatajateni värske Prantsuse sari, mis oli varsti ka igasuguste vaadatavust käsitlevate pingeridade tipus. Sellises nimekirjas märkasin seda minagi ning muidugi otsustasin sellele kiire pilgu peale visata. Kiirest pilgust liikusin ma üsna kindlal sammul terve esimese hooaja lõpuni vaatamiseni (5 osa pole küll kuigi palju, aga ikkagi).

Sarja peategelaseks on Assane Diop, kelle suureks eeskujuks on Maurice Leblanci loodud härrasvaras Arsene Lupini tegelaskuju. Diop kasutab Leblanci raamatut peaaegu et käsiraamatuna ning vähemalt Lupini-fännist politseinikule jõuab üsna ruttu kohale, et esimese sarjas nähtud suure röövi teostamisviis langeb pea täielikult kokku selle inspiratsiooniks olevas raamatus toimunuga.

Minu jaoks paigutub see sari samasse kategooriasse BBC “Sherlocki” sarjaga, kuigi lähenemine algmaterjalile on vägagi erinev. Kui “Sherlocki” puhul tuuakse kuulsa detektiivi ja tema abilise seiklused tänapäevamaailma, siis “Lupini” puhul on tegu hoopis teistmoodi elukaga. Nagu öeldud, on Arsene Lupin pigem inspiratsioon, ning härrasvaras jääb seiklema oma aega. Assane Diop võtab aga Lupini nimegi endale ning tegutseb oma suure eeskuju vaimus.

Muidugi pole see sari ei esimene (ega kindlasti ka viimane) kord kui Arsene Lupin jõuab suurele või väiksele ekraanile. Esimene film vähemalt Wikipedia andmetel valmis juba 1908. aastal. Arvestades, et esimene härrasvarga lugu ilmus 1905. aastal, siis käis see väga kiiresti. Seni viimane jääb 2011. aastasse ning valmis Jaapanis. Nende kahe vahele jääb üle 100 aasta ja üle 20 filmi.

Mainiks lõpetuseks ka seda, et seni viimase filmi valmimine Jaapanis pole sugugi üllatav — Arsene Lupini tegelaskuju on sealmaal küllaltki populaarne. Juba 1967. aastal ilmus manga “Lupin III”, kus tegutseb kuulsa härrasvarga lapselaps. Jah, jah, muidugi olen ma näinud selle manga põhjal valminud animet. Ja ka Ghibli stuudio filmi.

Irina Möldre

Kirjandussõbra laupäev ETV-2s: “Jane Austeni austajad” ja “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

In raamatukava on 23/02/2021 at 15:24

Kirjandussõbral on laupäev sisustatud – ETV2-es linastub lausa kaks kirjandusliku sisuga filmi.

Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.

Eesti keelde on tõlgitud 11 tema teost. Neist tuntuimad on “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Mansfeld park”.

Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Enn Lillemets kõnnib vaatajaga koos läbi need majad ja aiad, kus Betti Alver elu jooksul viibis. Avab värava, astub sisse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Ei ole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

“Jane Austeni austajad” laupäeval 27.02.2021 kell 14.35 ETV2

“Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ laupäeval 27.02.2021 kell 22.30 ETV2

Marite Lõokene

“Ben on tagasi” reedel, 19. veebruaril kell 22.00 TV3-s

In raamatukava on 16/02/2021 at 12:32

Tutvustus telekavas: Jõulises draamas „Ben on tagasi“ naaseb 19-aastane Ben Burns (Lucas Hedges) ootamatult jõululaupäeva hommikul oma pere äärelinnakoju. Beni ema Holly (Julia Roberts) tunneb kergendust ja võtab poja rõõmuga vastu, kuid muretseb, kas poeg suudab kaineks jääda. Tormilise 24 tunni vältel paljastuvad uued tõed ja ema surematu armastus poja vastu pannakse proovile, kui ta teeb kõik oma võimuses poja ohutuse tagamiseks. Nutikas ja eluline, südamlik ja valus film näitab, mida inimesed lähedaste kaitsmiseks on valmis tegema.

2018. aastal Peter Hedgesi kirjutatud ja lavastatud film „Ben on tagasi” ei põhine küll ühelegi ilukirjandusteosel, vaid on oma ainestiku võtnud elust enesest. Igal aastal sureb järjest rohkem inimesi üle maailma narkootikumide üledoosi tõttu, eesrinnas on Ameerika Ühendriigid (artikkel), kus saab paljude uimastisõltuvus muuseas alguse arstikabinetist, sest kangeid valuvaigisteid kirjutatakse välja kergekäeliselt. Nõnda juhtub ka filmi ühe peategelase Beniga, kes hakkas 14-aastaselt spordiõnnetuses vigasaanuna arsti soovitusel uimastavaid ravimeid võtma. Nagu kirjutab Postimehe arvustuses filmikriitik Ralf Sauter on tee tablettidest narkootikumideni lihtne, aga kuhu edasi.

Sõltlasega koos on alati rühm inimesi, kes on nö „haiged koos temaga” ehk kaassõltlased. Filmis on kõige jõulisemalt välja toodud ema ja poja (kaassõltuvus)suhe, kuid puudutamata ei jää ka kogu ülejäänud perekond. Seda filmi on lausa peetud omamoodi õppefilmiks (artikkel), sest sõltuvus on haigus, mis ei allu kergelt tahtele ning haarab vahel lausa märkamatult endasse ka sõltlase lähikondlased. Ilmekalt on seda olukorda kirjeldanud Soome terapeut ja mitme menuka raamatu autor Tommy Hellsten, kes oma teoses „Jõehobu elutoas” võrdleb kaassõltuvust olukorraga, kus sõltlase perekond elab majas, mille elutoas elab jõehobu, aga tema olemasolu tuleb salata. Temast ei tohi kõnelda, tema käitumisest tingitud isiklikud tunded tuleb maha matta ning kõik see tekitab usaldamatuse õhkkonna, sest iga hetk võib sõltlane petta jälle ligimeste lootusi. Sellises olukorras muutub ka abistada püüdev lähikondlane „jõehobu” nägu, sest ta on sunnitud sobituma, mitte ei saa areneda ja kasvada oma vajadustest ning tunnetest lähtuvalt. Paradoksaalsel kombel on aga nii, et „arenemine järgneb vaid, siis kui vaatad oma valule silma” (Tommy Hellsten „Saad kõik, millest loobud : elu paradoksid”).

Klaari Tamm

„Vastlad” teisipäeval, 16. veebruaril kell 15.30 ETV-s

In raamatukava on 13/02/2021 at 10:14

Täna liugu laseme —
hõissa, meil on vastlad!
Seljas kasuk lumine,
jalas valged pastlad.

Õhtuks ubaleemeke
saab ja seajalgu,
hammastega anname
neile tubli talgu.

Pääle selle kuulame,
kas ju pill ei hüüa,
et võiks õhtul tubliste
vastlavaltsi lüüa.

Peeter Jakobson („Kärrdi! Kasukas kärises : mardi-, kadri- ja vastlalaule”)

See aasta on ilmataat eriti armulik ning vastlalaulu kaks esimest salmi saab kenasti teoks teha, üksnes viimase salmiga on veidi kehvemad lood, sest erinevad piirangud takistavad suuremat tralli ja karnevali. Sõna „karneval” tähendabki algselt „lihast loobumist” (ladina keeles carnisprivium, itaalia keeles carnevale), sest algas ju järgmisest päevast (tuhkapäevast) paast. Tegelikult umbes sel ajal sai talurahval lihtsalt soolatud liha tünnides otsa ka ilma paastuta. (Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad”)

Millised on aga teised vastlapäeva kombed lisaks vastlaliule ja põldoasupile (tänapäeval küll pigem hernesupile)?

2018. aasta “Maahommiku” saatelõigus õpetab Tagavälja talu perenaine Vilve Niine maitsvaid vastlakukleid tegema ja peremees Kalev Niine näitab kuidas teha üks õige seajalgadest vurr.

Kaasaegsed vastlad (ning sellele eelnev ja järgnev periood) ei möödu kindlasti ilma maitsvate vastlakukliteta (talurahva kombestikus söödi hoopis hommikuse pudru ülejääkidest tehtud karaskit ehk kakku), mille rohkus ja uhkus võib lausa ohkama ajada, et kes küll need hõrgutised välja mõtles. Marju Kõivupuu kirjutab raamatus „Meie pühad ja tähtpäevad”, et see on tulnud meile Skandinaaviast ning „algselt söödi peenest jahust pärmiga kergitatud vastlakukleid soojas piimas leotatult ning kui vastlate lõputoitu enne suurt paastu”. Hoiatavaks näiteks on siin Rootsi kuningas Adolf Fredrik. Legendi kohaselt suri ta 12. veebruaril 1771 seedehäire tõttu, sest lõpetas priske vastlasöömaaja 14 vastlakukli ehk hetvägg’iga.

Kuidas aga vastlavurri teha, kui ei ole plaanis seajalgu süüa? Lihtne, seajala asemel tuleb lihtsalt suurem nööp võtta. Vurri keerutamine sel päeval toob igal juhul õnne! (Piret Õunapuu „Pühad ja kombed”)

Klaari Tamm

 

“Peggy Guggenheim. Kunstisõltlane” laupäeval, 13. veebruaril kell 23:35 ja 14. veebruaril kell 13:35 ETV2s

In raamatukava on 12/02/2021 at 21:21

XX sajand oli võimas katalüsaator. Inimene saavutas kõik, milles ta hea on: pidas maha Esimese ja viimase maailmasõja, punnitas välja iga viimse idee, milleks primaadi aju suuteline ja täitis Maa lastega. Kui post-inimesed otsivad süüdlast kunstipotensiaali ammendamises, siis pole paremat reptiilikandidaati kui Peggy Guggenheim. Kõik juhtlõngad viivad temani ja asitõendeid saab näha Veneetsias.

Peggy astus iseseisvasse ellu rikka Guggenheimi perekonna pärijana ning asus toetama loovinimesi, kes otsisid ta üles, kui nälja tõttu pintsel enam käes ei püsinud või kirjutusmasina klahvi alla ei jõudnud suruda. Väga stereotüüpne, aga selle supiköögi järjekorras seisid vist küll kõik tollased kunstnikud. Kuna Peggy Guggenheimi armastus kunstirahva vastu ei tundnud piire, tekib loomulikult eluterve avalik huvi selliste küsimuste vastu, nagu kas Tanguy Yves leidis end Peggy voodist Ikka ja Jälle või kas Samuel Beckettiga magamine oli nagu “Godot’d oodates”. Kui miski, siis ehk Peggy enda pihtimused “Out of this century: confessions of an art addict” suudab seda pakitsust pisut rahuldada.

Guggenheimil sugenes nende semmimiste käigus suurepärane maitse ning ta asus moodsat kunsti promoma mitmel kontinendil. Näituste korraldamise kõrvalt tekkis ka talle endale väärikas kollektsioon, mis on tänaseks üks suurimaid Veneetsia tõmbenumbreid. Hindamatu panuse kõrval kunstimaailmale on ta aidanud kaasa ka ilukirjanduslike meistriteoste valmimisele. Näiteks Djuna Barnesi “Öömets” valmis Peggy üüritud suvilas.

Sander Kaasik

„Requiem“ Netflixis

In raamatukava on 03/02/2021 at 12:40

Mulle meeldivad igasugused salapärasused ning inimloomuse kõige pimedamad ja võikamad keerdkäikude lõpus pesitsevad tupikud. Mulle meeldivad ka naispeategelastega raamatud, filmid, sarjad, kus peategelase päästmises ei osale teine sugupool (ajalooliselt naistele omistatud nimetus, aga siinkohal hoopiski meestele). Naisi on sajandeid allasurutud toodud eelkõige ettekäändeks, et igasugune tegevus soodustab emaka välja kukkumist (no tõepoolest!).

2018. aastal Netlixis ilmunud „Requiem“ on 6-osaline sari, mis algselt pidi saama ka teise hooaja, kuid kahjuks rahalistel põhjustel jäeti sinnapaika. Tegemist on eneseotsingu ja õudussarjaga, sekka hullumeelsust ja väikelinnale omaseid rõvedaid saladusi.

Peategelane Matilda (Lydia Wilson) otsustab peale oma ema tontlikku enesetappu hakata uurima oma päritolu ning avastab, et tegelikult ta ema ei olnudki ta ema ja ta ise ei olegi tema ise. Matilda on tugev karakter, kelle kindlameelsus ja sihikindlus toob kaasa palju ohvreid, kuid lõpuks leiab ta otsitud vastused. Aga kas see kõik on olnud seda väärt?

Ma ei taha eriti ära rikkuda selle imelise sarja ootamatusi, kuid seal on kesksel kohal Elizabeth I õukonna maagi John Dee leiutatud inglite keel – John Dee väitis, et inglid aitasid tal paljusid raamatuid kirjutada ja nii mitmeidki probleeme lahendada. Seetõttu sai talle osaks sajandite pikkune põlgus ja naeruvääristamine. John Dee ei olnud üksnes alkeemik, vaid tegelikult ka teadlane ja filosoof, kuid 16. sajandil ei olnud neil mõistetel kiriku jaoks erilist vahet.

Inglite keelest on kütkestavalt kirjutanud samanimelise romaani Meelis Friedenthal, kelle raamatust kirjutasin ma ammu-ammu lugemissoovituste blogisse.

Liis Pallon

„Young Wallander“ Netlixis

In raamatukava on 01/02/2021 at 12:57

Wallanderist ja Põhjala tumekirjandusest on siin blogis kirjutanud nii Kaja Kleimann kui ka Tiina Sulg. Wallanderist endast on tehtud üpris palju sarju, Kaja soovitatud briti telesari on kindlasti üks parimaid ja silmapaistvamaid, kuigi Põhjala tumekirjanduse ängi ei suuda see päris täpselt tabada.

Kurt Wallander on Henning Mankelli loodud kirjanduslik tegelane, kelle siseilm on erinevate traumaatiliste juhtumiste ja lähedaste nõudmiste, ootuste tõttu parandamatult sõlme läinud. Ühest küljest on tegemist emotsionaalselt ebaintelligentse ja teisalt äärmiselt tundliku tegelaskujuga. Mõnikord on väsitav näha sadu ja sadu filme, telesarju samasugustest piinatud keskealistest politseinikest, aga Wallander on minu jaoks sümpaatne ja arusaadav karakter.

„Young Wallander“ on eelmisel aastal Netflixi enda poolt välja antud Rootsi-Suurbritannnia ühistööna ilmunud 6-osaline sari, mis loodetavasti saab ka uue hooaja. Sündmused leiavad aset tänapäeval ja eelnevad Mankelli raamatute tegevustikule. Põhimõtteliselt on see justkui kujunemislugu, visuaalne Bildungsroman. Sari lahkab tänapäeva heaoluühiskonna pahesid ja hüvesid, rassilisi konflikte ning inimeste ürgset vajadust hoida ja kaitsta oma.

Sari ei saanud positiivset vastukaja, sest kriitikud, kes olid vana Wallanderiga harjunud ei suutnud mõista noore Wallanderi põhjendatud olemasolu tänapäeval. Kurtes eelkõige selle üle, et miks peaks Mankelli fännidele tänapäevane Wallander korda minema. Tegelikult näen mina aga selles sarjas püüdu meelitada nooremaid, ühiskonna kriitilisemaid vaatajaid kirjanduslike tegelaste juurde, kes võib-olla ununeksid, sest neid ei ole ajakohastatud.

 

Liis Pallon

“Sanditon” Jupiteris

In raamatukava on 27/01/2021 at 11:40

Kuigi ERRi veebikanal Jupiter on juba päris kaua (alates 2020. a aprillist) käigus olnud, siis ma avastasin kanali alles selle aasta alul. Toomas Luhats on kirjutanud artiklis “ERR-i uus veebikanal Jupiter: Mis? Miks? Kellele?” täpsemalt lahti, mida ja kellele Jupiter pakub, sealt saab igaüks vaadata, kas just talle miskit põnevat on.

Minu jaoks on Jupiter eelkõige mahamagatud mängufilmide ja telesarjade jaoks, “Sanditongi” oli ekraanil kevadel, aga mina märkasin alles paar nädalat tagasi, et selline asi üldse olemas on.

ERR tutvustas sarja nii:

Jane Austeni viimase, lõpetamata romaani põhjal valminud draamasari viib Sanditoni, kunagisse unisesse kalurikülla, mis nüüd muutub kiiresti moodsaks kuurordiks. Sinna kogunevad rikkad pärijad ja ärimehed, kes kõik loodavad haljale oksale jõuda.

Loo keskmes on noor neiu Charlotte Heywood, kes satub juhuslikult kokku abielupaariga. Paar on teel Sanditoni ja meelitavad ka tema endaga kaasa. Moodsa kuurordi imed panevad tüdrukul esialgu pea ringi käima, kuid ei lähe kaua, kui ta hakkab avastama rikaste ja kuulsate saladusi ning intriige.

Jane Austen jõudis oma viimastel elukuudel kirja panna 11 peatükki, enne kui 1817. aastal suri. Sari algab Austeni loodud süžeega, kuid suurem osa on siiski stsenaristi edasiarendus. Seriaali taga seisab Emmy ja BAFTA-ga pärjatud Andrew Davies, kes on tuntud ajastuteemaliste filmide-sarjade poolest. Tema loomingu hulka kuuluvad “Sõda ja rahu”, “Uhkus ja eelarvamus”, “Hüljatud” jne. Osades: Rose Williams, Theo James, Leo Suter, Anne Reid, Kris Marshall, Jack Fox, Kate Ashfield, Crystal Clarke, Charlotte Spencer

Eesti keelde seda Jane Austeni poolelijäänud romaani tõlgitud ei ole, aga ingliskeelsena on see meie raamatukogus täitsa olemas, üks seitsmekümnendate lõpust ja üks kümneaastatagune.

Sari mulle meeldis. Mul üldse ei ole Jane Austeni ekraniseeringute vastu midagi, tollane mood on mu meelest kena vaadata ja omamoodi vahva on, kuidas erinevatel aastatel ja aastakümnetel kostüümikunstnikud seda ajalooperioodi on tõlgendanud, mida rõhutanud ja millise osa tagaplaanile jätnud. Briti näitlejatel on mu meelest mingi eriline võlu ja kostüümidraamades on nad kuidagi eriti ehedad ja toredad vaadata, nende mängus on nii teise ajastusse minemise usutavust kui pisikest mõnusat küünilist kõrvalpilku. Ja pealegi, valitud sõnavaraga briti aktsent on kõrvale nii mõnus kuulata.

Siitsealt noppisin välja, et Austeni põhjal on vaid sarja esimene osa, ülejäänu läheb stsenaristide fantaasia rada. Ma arvan, et sedakorda on see stsenaristide fantaasia käinud suhteliselt sarnast rada, kui Austenilgi oleks olnud, et põhikarakterid on ju tuttavad: vaesemates oludest terane, tragi ja paljulugenud neiu, natu kõrgemast klassist ja varakam noormees, toetavaid kõrvaltegelasi, koomilisi kõrvaltegelasi, üks üksik rikas terava keelega lesk. Uhkus ja eelarvamus, mõistus ja tunded, valestimõistmised ja viimasel hetkel selgeksrääkimised. Kõrvaltegelaste lood olid vast rohkem välja joonistatud, kui Austenil seda olnuks, ning mõnede kõrvaltegelaste elukäik vist liiga moodsa lähenemisega, üleüldine õhkkond rohkem tegutsemist kui õhkamist soosiv, ja see lõpp… aga nii üldjoontes, tundus täitsa austenlik lugu.

Lugege siis Jane Austeni loomingut, eesti või inglise keeles, korralikult lõpetatuid või poolelijäänud romaane, originaale või hoopis teiste autorite lugusid Jane Austeni loomingu ainetel. Ja miks ka mitte kostüümiajalugu, näiteks Melissa Leventoni koostatud “Mida kanti, millal kanti : rõivastuse põhjalik illustreeritud ajalugu antiikajast üheksateistkümnenda sajandini“, mille kohta Britt Rosen kirjutas Postimehes sooja arvustuse “Toekas teos rõivaloofriikidele“.

Tiina Sulg

„Reis Wiesbadenisse“ Jupiteris

In raamatukava on 25/01/2021 at 20:01

Reis Wiesbadenisse“ on praegu Jupiteris.

Jupiteri vahendusel on tore võimalus vahel vaadata lisaks lääne filmiklassikale ka vanemaid nõukogude ja nn idabloki filme. Lähinädalatel saab vaadata näiteks Jevgeni Gerasimovi 1989. aastal valminud draamat „Reis Wiesbadenisse“.

Film on tehtud vene kirjandusklassiku Ivan Turgenevi jutustuse “Kevadveed”  ainetel. Lugu räägib noorest Vene mõisnikust, kes on Euroopas rändamas. Frankfurdis kohtab ta kaunist kondiitritütart, noored armuvad ülepeakaela ja otsustavad kihluda. Pulmadeks ja perekonna loomiseks on vaja raha, mistõttu otsustab noormees müüa oma mõisa kodumaal Tuula kandis. Sobivalt kohtub ta linnapeal oma rikka lapsepõlvesõbraga, kes võiks ostu vastu huvi tunda. Sõber soovitab selles osas rääkida enda abikaasaga ja nii võetakse ette reis Wiesbadenisse. Proua on põhimõtteliselt kaubaga nõus, kuid enne tehingu lõplikku kinnitamist on tal noormehele paar tingimust…

See on liigutav ja mõtlemapanev lugu noorest armastusest ning selle püsivusest. Milline käitumine on õilis, rüütellik, lojaalne? Ühtpidi on tegemist kindlasti ajatu looga ja teisalt jääb tõlgendusruumi ajastust ja kommetest lähtuvalt, ning teisalt ilmselt ka vanusest ja elukogemusest tulenevalt.

Filmi režissöör Jevgeni Gerasimov on vene näitleja ja lavastaja, kes on muuhulgas lavastanud ka tuntud lastesarja „Külalised tulevikust“ või vene versiooni Walter Scotti „Richard Lõvisüdamest“. Filmi peaosatäitja Sergei Žigunov osaleb samuti „Richard Lõvisüdame“ filmis, kuid tema nn läbilöögi filmideks saab küllap pidada kuulsat 1988. aasta seiklusfilmi „Edasi, gardemariinid!“, kus ta kehastab üht peaosalistest – Aleksandr Belovi, ja selle järge: „Elagu gardemariinid!“, mis omal ajal olid Eestiski väga populaarsed filmid.

Kellele eesti keelde tõlge ei ole oluline, saab filmi täispikkuses vaadata ka Kino.fm lehelt.

Toredat filmielamust! Ning ikka tasub lugeda kirjandusklassikat!

Mai Põldaas