Raamatukava

Archive for the ‘raamatukava’ Category

„Kupee nr. 6” Tartu Elektriteatris ja Apollo kinodes

In raamatukava on 06/12/2021 at 17:54

Ma arvan, et selle filmi vaatamine on natuke teistmoodi nende jaoks, kes on nõukogude ajal ise pikki rongisõite teinud. Mööda libisevad maastikud, vetsujärjekorrad, tamburis suitsetamine, kupeed, platskaardid, restoranvagun, kuhu vaesel tudengil küll eriti asja polnud;  toredad või kurjad vagunisaatjad voodipesu ja teed jagamas. Ma pole filmi veel näinud, aga nähtud katkenditest on piisanud mälestuste elustamiseks.
Aga neil, kes ise sõitnud ei ole, on see võimalus asjast aimu saada.

 

 

Mitte kunagi varem pole ükski eesti osalusega film nii kõrget auhinda pälvinud kui Cannes’i Grand Prix sel aastal!

Ehkki enamasti märkavad inimesed rohkem näitlejaid kui muid filmitegijaid (režissöör ehk välja arvatud), on selle filmi puhul just mitte näha olevate eestlaste panus väga suur.
“Kupee nr. 6” stsenaristid on eestlased Livia Ulman ja Andris Feldmanis ning Eesti-poolne produtsent Riina Sildos. Lisaks olid filmi loomingulises meeskonnas mitmed teised eestlased: kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, kostüümikunstniku assistent Henri Errol Vares, grimmikunstnik Liina Pihel, režissööri 1. assistent Ralf Siig, režissööri 2. assistent Maria Kljukina ja Eesti-poolne tegevprodutsent Anneli Savitski. Filmis astub üles Eesti päritolu vene näitleja Julia Aug.
Film tunnistati Jeruusalemmas rahvusvahelise võistlusprogrammi parimaks filmiks.
Film on Soome kandidaat mitteingliskeelse filmi Oscarile ning Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima naispeaosalise (Seidi Haarla) ja parima meespeaosalise (Juri Borissov) nominent.

See on režissöör Juho Kuosmaneni teine täispikk film, hulga auhindu on ta noppinud ka lühifilmide eest.

Tristan Priimägi kirjutab filmist siin.

Filmi aluseks on Rosa Liksomi samanimeline jutustus, mis võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. Raamatu on eesti keelde tõlkinud Kadri Jaanits ja see ilmus 2013. aastal.
Kuna raamat ja film on mitmeski mõttes erinevad, tasub lugeda ka – Rosa Liksom on huvitav autor, kelle raamatuid on eesti keeles lugeda veel kaks:  (mulle väga sügava mulje jätnud) „Koloneliproua” ja novellikogu „Ühe öö ekstaas” .

Elektriteatri linastusajad leiate siit ja Apollo omad siit.

Kaja Kleimann

„Mina olen Jackie O” kolmapäeval, 8. detsembril kell 22.55 ETV+

In raamatukava on 04/12/2021 at 13:05

Avastasin, et pealkirjaga „Mina olen…” on olemas juba terve rida dokumentaalfilme – esimene tehtud 2017. aastal Heath Ledgerist, millele järgnesid 2019. a Patrick Swayze’i, 2020. Burt Reynoldsi ja 2021 Alfred Hitchcocki lood.
Jacqueline Bouvier Kennedy Onassis oli aastatel 1961-1963 Ameerika esimene leedi, moe- ja kultuuriikoon. Kuna John F. Kennedy oli noorim ametisse valitud president, tõi ka esimene leedi Valgesse majja noorusliku elegantsi ja elevust. Telekavas kirjutatakse. “Dokumentaalfilm loob arhiivimaterjalide ning intervjuude abil inimliku ja intiimse portree noore naise, ema ning abikaasa elust võimuladviku tipus, lohutamatust leinast ja privaatsuse otsimisest pärast abikaasa mõrva. “Lõpuks saab ta võimsate meeste varjust välja ja annab ise oma elule sisu.

Juurde lugemiseks jätkub materjali ohtralt mitmes keeles. Näiteks on meil aukartust äratava paksusega, ligi 700 lk, elulooraamat „Naine nimega Jackie : Jacqueline Bouvier Kennedy Onassise elulugu” C. Davidilt, mis ilmus eesti keeles 1999. aastal. Alan Poseneri raamat „John F. ja Jacqueline Kennedy : Valge Maja kuningapaar. Muidugi on ta esindatud ka raamatus „Mrs. President : Martha Washingtonist Hillary Clintonini” .

Meie raamatukogus on ka DVD-l 2016. aastal esilinastunud Pablo Larraini film „Jackie” Natalie Portmaniga nimiosas.

Kaja Kleimann

„Teemaõhtu. Meenutades Gunnar Grapsi” pühapäeval, 28. novembril alates 19.30 ETV2-s

In raamatukava on 27/11/2021 at 11:42

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja

Kuid hingamis kahinat on kuulda seal

Kas on keegi eksinud teelt

Või üksik mööduja

Jääb öösse puhkab jalgu

Või hoopis viirastuse need

õud saladuslik näib

üks kummaline valgus

(Gunnar Graps „Valgus”)

Käesoleva aasta 27. novembril oleks legendaarne roki – ja bluusimees Gunnar Graps saanud 70-aastaseks. Kahjuks kustus tema maine valgus liiga vara ning nüüd saame teda imetleda üksnes läbi tema loomingu, mis „hinges iial ei vaibu…”.

Gunnar Grapsi hüüti ka raudmeheks, ühe tema tuntuma loo järgi, aga teda lähemalt tundunud pereliikmed ja sõbrad on leidnud, et tegelikkus oli midagi muud. Ta oli väga tundlik ning ei olnud väga meisterlik meeleolude varjaja – ta näost oli võimalik kõik välja lugeda (õetütar Gaida, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”).

Raudmehe kuvandit ei kinnita ka tema huvi kõige üleloomuliku vastu. Ta rääkis pidevalt oma UFO-vaatlustest ning soovist näha emalaeva, mis viib ta siit pakku (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Seetõttu ei ole ka imestada, et tema muusika kõlab eestimaisetes ulmefilmides „Soolo” (1979) ja „Pulmapilt” (1980). Esimeses neist, kus on kasutatud Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm” (kogumikust „Õudne Eesti : valimik eesti õudusjutte“, Tallinn: Varrak 2005) motiive, on Grapsil ka episoodiline roll – üllatus, üllatus – tulnukana.

1985. aasta suvel sai Gunnar Graps juba peaosa Mosfilmis „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”), mille sisuks on armastuslugu baleriini ja muusiku, ansambli Praam muusikalise juhi vahel. Kahjuks pole seekord filmimuusika Grapsi kirjutatud (helilooja Maksim Dunajevski), vaid tema ansambli Magnetic Bandi (tegelikult kandis selleks ajaks tema bänd nime Gunnar Grapsi Grupp ehk GGG) lugusid saab üksnes kuulata lavalt, kui nad esitavad film jaoks stseeni kontserdist Pirita kloostris. Samas ei pruugi see olla suur kaotus, sest filmi peetakse üsna keskpäraseks ning pole hiljem Eestis eriti näidatud. Ka seekord jääb ta teemaõhtu programmist välja.

Programmi mahub siiski lisaks eelpool mainitud kahele eestimaisele filmile ka saateid (sh Vahur Kersna teledokumentaal „Gunnar Graps. Trubaduur magistraalil” ) ning loomulikult rohkelt Gunnar Grapsi muusikat.

Mina valisin muusikapalaks „Pilved kuuvalgel”, mis on sündinud Villem Grünthal-Ridala luuletusest „Pilved kuuvalges” (kogumikust „Meretäht”, Tartu: Noor-Eesti, 1935 ). See laul iseloomustab tema seletamatut püüdu tabada oma elus ja loomingus miskit seletamatut, mis jääb teisele poole meie mõistmise väravaid (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Lõpuks ta ka selle saavutas, sest lisaks ebamaisele valgusele tema esitustes, on taevas alates aastast 2017 temanimeline asteroid.

Klaari Tamm

“Ootus” laupäeval, 27. novembril kell 18:00 Athena Keskuses

In raamatukava on 24/11/2021 at 14:48

Tutvustus PÖFFi lehel:

Produktiivne ja rahvusvaheliselt tuntud Soome režissöör Aku Louhimies („Rahutud“, „Paha maa“, „Tundmatu sõdur“ jpt), kes mullu viis Eestis läbi ka oma spioonipõneviku „Omerta 6/12“ võtted, on koroona tingimustes otsustanud läheneda filmitegemisele keskkonnateadliku pioneerina, tehes esimese Soome filmi, kus keskkonda paisatud süsinikukogus on viidud miinimumini, ning kasutades selleks nii näitlejate kui ka tehnilise poole pealt minimaalset võttetruppi ja valmistades kohalikest toorainetest taimetoitu. Filmi idee autor, kaasstsenarist ja peaosatäitja Inka Kallén viis muuhulgas ise läbi igahommikused joogatunnid ning küpsetas iga päev võttetrupile.

Film põhineb Soome kirjaniku Juhani Aho romaanil „Õpetaja proua“, kuid tegevus on toodud kaasaega. Ka tänapäeval peab naine endalt küsima: kas ma julgen olla iseenda vastu läbinisti aus? Pingelises armukolmnurgas juhatab naise vabastava tõeni tema seksuaalsus, ühtaegu toores ja hingeline, hoolimatu ja õrn.

Soome saarestiku võluvas looduses kuumust õhkavate kaljude taustal leiab aset kirglik reetmine, mis leiab lõpuks mõistmist ja aktsepteerimist ning nii jäädakse läbi pimeda sügise ja kõleda talve uue kuuma suve ootele.

Dagmar Raudam

Juhani Aho raamatu leiab Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast.

Sander Kaasik

“Armas Thomas” kolmapäeval, 24. novembril kell 18:00 Athena Keskuses

In raamatukava on 22/11/2021 at 17:02

Tutvustus PÖFFi lehel:

Ida-Saksa kirjaniku ja filmimehe Thomas Braschi võitlused on vormitud poeetiliseks ja lummavaks kinematograafiliseks teekonnaks, mis räägib kunstnikust ja 20. sajandist tema elueal.

Ida-Saksamaa on alles lapsekingades riik, kuid Thomas Brasch on juba heidiku staatuses. Tema isa tahab aidata uut Saksamaad üles ehitada, kuid vanem poeg Thomas eelistaks kirjaniku ametit. Ta on järjekindel, ühtaegu nii unistaja kui ka mässaja. Braschi esimene näidend saab lavastuskeelu ning varsti pärast seda visatakse ta filmikoolist välja. Kui Nõukogude Liidu tankid 1968. aastal läbi Praha veerevad, korraldab Thomas koos kaastudengitega ülestõusu Berliini tänavatel. Isa teatab temast julgeolekule ja Thomas satub vanglasse. Pärast tingimisi vabastamist hakkab ta kõvasti tööd tegema, armastab ja kannatab ning kirjutab armastusest, ülestõusust ja surmast. Kuna pole lootustki, et teda Ida-Saksamaal kuulda võetaks, otsustab Thomas koos armastatud naisega lahkuda kodumaalt, mis neid kunagi omaks ei võtnud. Läänes saab ta kuulsaks ja tema raamatutest saavad menukid; tema filme kutsutakse kaks korda Cannesi filmifestivalile. Kuid Brasch keeldub võõrandumast ning naaseb pärast Berliini müüri langemist Ida-Berliini.

Režissöör Andreas Kleinert ei järgi eluloofilmi tavapäraseid reegleid; ta on vorminud Braschi biograafiast kummarduse kunstile ja selle võimule midagi muuta. Imelise pildikeelega mustvalges filmis vahelduvad kaadrid reaalsuse ja palavikulise unenäo vahel.

Christoph Gröner

Tartu Linnaraamatukogus Thomas Braschi raamatuid küll pole, aga hea tahtmise juures midagi kuskilt ikka leiab.

Sander Kaasik

“Sparksi vennad” reedel, 19. novembril kell 18.45 Elektriteatris

In raamatukava on 15/11/2021 at 13:09

Kui asnsambel “Sparks” korraga ette ei tule, siis järgnev video peaks küll kellukesed helisema panema.

Ja tegu pole ühe hiti imega, vaid 25 plaaditäit oma ajast pisut ees oleva muusikat salvestanud tänase päevani tegutseva duoga.

PÖFFi leht jutustab juurde:

Kuidas saab üks popbänd olla samaaegselt üliedukas, alahinnatud, ülimalt mõjukas ning kriminaalselt unustuste hõlma vajunud? Seda pärast umbes 50 tegutsemisaastat, 25 stuudioplaati ja 250 salvestatud laulu? Kuidas saab olla oma žanris teerajaja, kui Pet Shop Boys pole üheski intervjuus neid oma mõjutajana maininud, sellise küsimuse peale alati nina kirtsutades?

Nüüd saame vastused pea kõigile nendele küsimustele, sest selle ansambli suur fänn filmivirtuoos Edgar Wright („Shaun of the Dead“, „Hot Fuzz“) on kogunud kaamerate ette kõik omataolised fännid ning kaevanud end läbi üüratust kogusest arhiivimaterjalist, et natukenegi eemaldada salapäraloori koosluselt nimega Sparks.

Filmis saavad sõna bändi sellised suured austajad nagu Flea, Beck, Jason Schwartzman või Neil Gaiman ning Wright viib vaatajad ‒ kes muide ei pea üldse olema selle bändi austajad ega isegi mitte sellest kooslusest varem midagi kuulnud ‒ kummalisele odüsseiale läbi aastakümnete, teejuhtideks ekstsentrilised vennad Ron ja Russell Mael, kes on omalt poolt panustanud muusika värvikasse ajalukku ansambliga, mille puhul on väga suur tõenäosus, et tegu on sinu lemmikbändi lemmikbändiga… Kas on lihtsalt kokkusattumus, et „This Town Ain’t Big Enough For the Both of Us“ nägi ilmavalgust aastapäevad enne seda, kui näiteks Queen oma „Night at the Opera“ kauamängivaga rahva ette astus? Võib-olla…

Kohustuslik eelsoojendus enne seda, kui dünaamiline duo Ron ja Russell järgmisel aastal Tallinna saabub.

Film kuulub aasta parima dokumentaalfilmi Oscari soosikute hulka.

Režissöör Edgar Wright. UK, USA, 2021.

Mul on filmi suhtes hea eelaimus, sest ma kuulasin-vaatasin intervjuusid ja režissöör on ise Sparksi fänn ja tundis vendi juba enne filmimist ja vennad arvasid, et just on õige aeg see dokk ära teha ja et Edgar Wrighti filmikeel neile sobib ning külaliskõnelejaid oli üllatavalt lihtne saada, tuli ainult küsida ja ajas kokku leppida. Ja Wright lubas, et selles filmis on vaatamist nii Sparksi fännidele kui ka neile, kellest Sparksi muusika seni mööda on läinud.

Kuulake siis Sparksi ja Sparksi vendadelt mõjutusi saanud muusikuid ja Tallinnast saab kätte ka tosina aasta taguse bändi biograafia.

Üks filmiarvustus:

ja pikem intervjuu režissööriga:

Tiina Sulg

“Mephisto” esmaspäeval, 15. novembril kell 20.15 Elektriteatris

In raamatukava on 13/11/2021 at 11:04

PÖFFi lehel on filmitutvustusena kirjas järgmist:

Parima võõrkeelse filmi Oscari pälvinud „Mephisto“ lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906-1949) romaan „Mefisto“ (1936, eesti keeles 1986).

See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on teadlik vastupidisest. Höfgenil on unistus mängida teatris Mefistofelest ja selle nimel müüb ta oma hinge.

Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Güstaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

Režissöör István Szabó, peaosas Klaus Maria Brandauer.
Saksamaa, Ungari, Austria, 1981

Klaus Manni “Mefistos” on see kõik ka olemas ja rohkemgi veel. Ma ei lugenud seda raamatut korralikult, sest mul on omad lugemisjärjed ootamas, aga kui kellelgi on lugemistühimik, siis need lõigud, mis mul juhtumisi raamatust ette jäid, annavad mulle kindlustunde öelda, et jah, seda raamatut võib lugeda küll, saab mõtlemisainet ja on emotsiooni ja on ajastut ja on psühholoogiat ja on karakterid ja head stiili.

Siia juurde räägiks veel seda, et Eesti Draamateatris on mängukavas Kertu Moppeli lavastatud “Mefisto”. Peaosas Juhan Ulfsak ja aluseks seesama Klaus Manni teos. Lavastus on pälvinud kestvaid kiiduavaldusi, suurema jao neist on Eesti Draamateater ka oma lehele kokku kogunud, aga lisaks on üks väga tore blogipostitus Kultuuritarbija 60+ blogis ning varjunimega rõkatus “Braavo!” Teater.Muusika.Kino viimases numbris. Ja mida ma eriti esile tõstan, on selle lavastuse kavaleht. Mul on nii hea meel, et see on netist saada ja kõigile lugeda, sest siin kavas on kirjas palju enamat, kui osatäitjate nimed. Lugege seda kava!

Tiina Sulg

“Minu abikaasa lugu” laupäeval, 13. novembril kell 18.00 Athenas

In raamatukava on 11/11/2021 at 13:35

Zoltan Huber tutvustab PÖFFi lehel filmi nii:

Filmis, mille tegevus toimub 1920ndatel, veab keskealine hollandi meremees oma küünilise äripartneriga kihla, et abiellub esimese naisega, kes astub kohvikusse, kus nad parajasti istuvad. Kapten Jakob Störr (keda kehastab esinduslik Gijs Naber) otsib õnne ning nii satub tema ellu salapärane ja stiilne Lizzy (järjekordne vapustav näitlejatöö prantsuse superstaarilt Léa Seydoux’lt), kes on kiire abiellumise mõttest lummatud. Nende kirglik afäär jõuab vaataja ette seitsmes peatükis, avades eri faase selles kassi-hiire mängu meenutavas romantilises suhtes.

Kaubalaeva kapten ei tunne end särtsaka Lizzyga väljas käies kuigi mugavalt. Laeval on ta konkreetne ja vaikne, kuid seal on tal aega mõelda. Ta kinnitab endale, et tema naisel, kes elab üksinda Pariisi korteris, on suhe oma sõbra, noore kirjaniku Dediniga (Louis Garrel). Peagi lahkuvad Störr ja Lizzy kergemeelsest Pariisist ja kolivad palju kõledamasse Hamburgi, kus hakkavad tasapisi teineteisest eemale triivima. Kapteni hirmud ja kahtlused näikse saavat ettekuulutuseks, mis lähebki täide. Siis aga viib ootamatu sündmuste pööre nende elud taas kokku.

Ildikó Enyedi grandioosne üheksas mängufilm (inglise keeles esimene) on mugandatud Ungari luuletaja Milán Füsti samanimelisest romaanist ning selles esineb ka Lendava Hollandlase legendist laenatud elemente.

Ungari, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, 2021

Ungari kirjanduse klassiku Milán Füsti (1888-1967) paljudesse keeltesse tõlgitud romaan ilmus 1990. aastal ka eesti keeles. Pehmes köites ja olematu kaanepildiga teos jäi siis suhteliselt märkamata, võib-olla on nüüd, 30 aastat hiljem just õige aeg see raamat kätte võtta, sest temaatika — armastus, armukadedus, abielu, võõrandumine, kultuurikonfliktid — on ikka aktuaalsed ja lugeda sajand tagasi keskeskkonnas tegutsevate inimeste tegemistest on hea meeldetuletus, et inimloomus ajas just väga palju ei muutu.

Tiina Sulg

 

 

„Maailma kõige ilusam poiss“ PÖFFil pühapäeval, 14. novembril kell 15:30 Athena Keskuses

In raamatukava on 09/11/2021 at 15:56

Reedel algab Pimedate Ööde Filmifestival, sel sügisel juba 25. korda. Taas võimalus näha palju uusi ja huvitavaid linateoseid!

Pühapäeval, 14. novembril linastub Athena Keskuses Rootsi dokumentaalfilm „Maailma kõige ilusam poiss“. See on Kristina Lindströmi ja Kristian Petri film Björn Andresenist), noormehest, kelle Luchino Visconti kuulutas kunagi maailma kõige ilusamaks poisiks, kui valis ta kehastama Tadziot enda filmis „Surm Veneetsias“.

Dokumentaalfilmi „Maailma kõige ilusam poiss“ treiler:

Visconti „Surm Veneetsias“ treiler:

Luchino Visconti filmi „Surm Veneetsias“ (1971) aluseks on Thomas Manni jutustus „Surm Veneetsias“ (1912). Mõlemad räägivad loo Gustav von Aschenbachist, keda vaevab kinnisidee täiuslikust ilust. Nii Manni jutustusel, kui Visconti filmilool on oma moraal. Viimasega omakorda käib aga kaasas mõtlemapanev lisalugu, mis sai osaks filmis iluideaali kehastanud noormehele reaalelus – seda „Maailma kõige ilusam poiss“ käsitlebki. Kas ja kuidas ühel 15-aastasel on võimalik end kaitsta ärakasutamise eest? Ning kui sinust on mingit pidi teatav kuvand loodud ja see ei ole tegelikust sinust, kuidas siis edasi? Kui oled millegagi kuulsaks saanud, siis aastaid hiljemgi tuntakse huvi vaid selle vastu, mitte aga mida veel ja võib-olla pareminigi oled teinud.

Dokumentaalfilm ilus olemise, kuulsuse ja ärakasutamise hinnast.

Kel rohkem huvi, siis nii Visconti filmi kui Manni raamatut saab Tartu Linnaraamatukogust laenutada.

Mai Põldaas

„Härra Turner” laupäeval, 6. novembril kell 22.25 ETV-s

In raamatukava on 30/10/2021 at 12:37

Joseph Mallord William Turner oli inglise kunstnik ja üks ajaloo parimaid maastikumaalijaid ja mariniste, tuntud kui „valguse maalija”. Teda peetakse impressionistliku kunsti teerajajaks. Ta sai kuulsaks kiiresti ja valiti Kunstiakadeemia akadeemikuks juba 27 aastaselt.

71-le erinevale auhinnale (nende hulgas 4 Oscarit) nomineeritud ja 20 neist ka võitnud (Oscarit ei tulnud) film on saanud ohtralt kiitust nii kriitikutelt kui vaatajatelt. Film valmis 2014. aastal ja selle stsnarist ja režissöör on Mike Leigh.
Lubatakse värviküllast pilti viktoriaanlikust Inglismaast kunstniku elu lõpuaastail.

Mulle tundub, et mu esimesed kokkupuuted kunstniku nimega ei tule mitte kooliõpingutest, vaid et, et Turnerist oli juttu mingis inglise ilukirjandusteoses, kus tema ja Constable sageli märkimist leiavad. Kirjutis Temeraire võitlust kujutava pildi kohta (või võrreldi mõnda inimest Temerairega?) sundis mind pilti otsima ja nüüd see tulebki mulle kunstniku nime kuuldes esimesena meelde. Päriselt ma kas olen või ei ole Turnerit koos Constable’iga näinud Victoria ja Alberti muuseumis, aga muuseum on nii hõlmamatult suur ja ma keskendusin tookord teistele asjadele, nii et ma pole päris kindel. Ka filmi pole ma enne soovitamist näinud, kuid tutvustused on paljulubavad ja ma loodan parimat.
Kahjuks saab Tartu raamatukogudest Turneri kohta väga vähe juurde lugeda – meil on vaid üks raamat : W. Gaunt „Turner”. Ülikooli raamatukogu avahoidlast saab raamatukese hilisema loomingu kohta. M Bockemühli raamatut „J.M.W. Turner, 1775-1851 : the world of light and color” saab kohapeal lugeda Tartu Kunstimuuseumi raamatukogus.

Temeraire viimast võitlust kujutava maali veebipuldid on nii erinevate värvidega, et sealt valida tundus mõttetu

Esimesel pildil on Turneri autoportree aastast 1799 ja teisel kaader filmist, kunstnikku kehastab Timothy Spall.

Uuemaid teoseid kunstniku kohta tutvustatakse selles artiklis.

Kaja Kleimann

Kunst on ainus pääsetee. Konrad Mägi eluloofilm kolmapäeval, 3. novembril kell 22.55 ja laupäeval 15.35 ETV-s

In raamatukava on 30/10/2021 at 11:10

Marianne Kõrveri dokumentaalfilm räägib maalikunstnik Konrad Mägi (1878-1925) elust ja loomingust. Autori sõnul huvitas teda filmi loomisel ennekõike Mägi vastuoluline ja kohati seletamatu isiksus, mille eri tahud kanduvad üle ka tema loomingusse. Filmi toimetaja on Eero Epner, kes on kirjutanud ka mitmesse keelde tõlgitud raamatu „Konrad Mägi”, millel koos reprodega mahtu üle 500 lehekülje, helilooja Lauri-Dag Tüür, tootja Konrad Mägi Sihtasutus.
Hanno Soans kiidab filmi, kuna „/—/nii pildis kui ka kommentaarides [on] jäetud suisa luksuslikult aega kunstile enesele”, samuti on sellel suurepärased operaatorid – Ants Martin Vahur, Jekaterina Ambramova ja Marianne Kõrver ise. Ilutsemata ilusad on isegi kaadrid intervjueeritavatest.
Hendrik Alla artiklist noppisin välja sellise teabe:
Sel sajandil on Mäge Eesti filmides heldelt kajastatud. 2001. aastal linastus Andres Söödi dokumentaal «Konrad Mägi», 2018. aastal tegi Jekaterina Ambramovna filmi kunstniku isikunäituse auks (mis käis ka Torinos ja sai seal sooja vastuvõtu) ning nüüd käesolev, mis esilinastus ETVs 1. novembril [2020], Mäe 142. sünniaastapäeval. Kahe viimase filmi taga seisab Konrad Mägi Sihtasutus. Oleks vaid teistelgi tähelepanuväärsetel Eesti kunstnikel nii andunud ja varakaid austajaid!

Žanri poolest nimetatakse seda eluloofilmiks, aga vorm on pigem peisaaž kui portree. Rohkem tuleb juttu maalidest ning nende mõjust paljudele inimestele kui mehest, kes need pildid maalis. Filmi koosneb kolmest liinist: aeglaselt liikuv kaamera, mis uurib Mäe maale, intervjuud ekspertide ja kunstiarmastajatega (filmis esinevad Tiina Abel, Tõnu Õnnepalu, Eha Komissarov, Veiko Õunpuu, Jaan Toomik, Hasso Krull, Lauri Sommer, Marek Tamm, Jaan Elken ja Kristi Kongi) ning kunstniku elukäiku konteksti asetavad animatsiooniga vääristatud (animaator Katariin Mudist) ajaloolised fotod ja filmikaadrid.

Eero Epneri raamatut saab Linnaraamatukogust laenutada, samuti on meil Maie Raitari ja Andres Söödi 2011. aastal ilmunud teost “Konrad Mägi. Kunstnik. Looming. Aeg.”.Viimane raamat valiti aasta 25 kauneima raamatu hulka ja tehti ka köitenäitus erinevate nahakunstnike töödest, kes said köitmata poognaid oma nägemuse järgi vormida.

Ülevaate Konrad Mägist kirjutatud raamatutest koos kaanepiltidega saab siit.

Kaja Kleimann

“Viimane duell” Apollo kinodes üle Eesti ja Elektriteatris laupäeval, 30. oktoobril kell 20:15

In raamatukava on 28/10/2021 at 17:33

Kuigi tänapäeval on duellid väga haruldased, siis kuni XIX sajandi lõpuni olid need küllaltki levinud nii aadlike, ohvitseride kui tudengite hulgas. Kuulsamate duellantide hulka kuuluvad Ameerika Ühendriikide üks asutajatest Alexander Hamilton, Saksamaa riigikantsler ja Saksamaa ühendajana tuntud ning ka Eestis käinud Otto von Bismarck ning vene luuletajad: duellil hukkunud Mihhail Lermontov ja duelli käigus saadud vigastustesse surnud Aleksander Puškin. Nüüd on kinodesse jõudnud tõsielul põhinev film viimasest riigi poolt sanktsioneeritud duellist 14. sajandi lõpu Prantsusmaal.

Filmi lavastajaks on Ridley Scott, kelle käe all on valminud sellised kassahitid nagu seda on “Gladiaator”, “Alien”, “Blade Runner”, “Black Hawk Down”, “Marslane” ja paljud teised. Ka duelli temaatika ei ole talle võõras — 1977ndal aastal valmis tema käe all film “The Duellists”. Stsenaariumi autoriteks on varem filmi “Hea Will Hunting” stsenaariumi eest Oscari võitnud sõbrad Ben Affleck ja Matt Damon, ning oma esimese suurfilmi stsenaariumiga debüteeriv Nicole Holofcenter. Kesksetes osades astuvad üles Hollywoodi staarid Matt Damon (“Ocean’s 11”, “Hea Will Hunting”, “Seersant Ryani päästmine”, “Bourne identiteet”, “Marslane” jpt), Adam Driver (“StarWars” osad 7-9, “Abielu lugu” jt.), Ben Affleck (“Hea Will Hunting”, “Armageddon”, “Pearl Harbour”, “Argo”, “Kadunud” jpt.) ja siiani peamiselt seriaalides kaasa teinud Jodie Comer.

Filmi tutvustatakse järgmiselt: “Film, mis põhineb tõestisündinud lool, võtab fookusesse Prantsusmaa ajaloo viimase kõrgeima riigivõimu poolt sanktsioneeritud duelli, kus ristasid relvad Jean de Carrouges (Matt Damon) ja Jacques Le Gris (Adam Driver), kaks sõpra, kellest said tulised rivaalid. Kui Carrouges’i abikaasa Marguerite (Jodie Comer) satub Le Grisi armutu ja ootamatu kallaletungi ohvriks, otsustab naine mitte vaikida ja süüdistab Le Grisi enda vägistamises kuigi mees need süüdistused varmalt tagasi lükkab. See vapper vastuhakk toonastele seadustele ja käitumisnormidele seab aga tema enda elu surmaohtu. Kui Carrouges seejärel Le Gris’le väljakutse esitab ning ta kuni ühe osapoole surmani kestvale duellile kustub, võetakse seda kui kõigevägevama kohtumõistmist, kus õigus jääb sellele, kes duellis ellu jääb. Seega – kui Le Gris peaks Marguerite’i abikaasa duelli käigus tapma, tähendaks see mehe süütust ning naist ennast ootaks „valevandumise“ eest surmanuhtlus…”

Stsenaarium põhineb Eric Jageri samanimelisel raamatul, mis ilmus 2005 aastal. Loo keskmes on duellil elu ja surma peale võitlevad Normandia rüütel Jean de Carrouges ja mõisahärra Jacques Le Gris. Carrouges ütleb, et Le Gris vägistas tema abikaasa, mida Le Gris eitab.

Filmi tegevus on jagatud kolmeks osaks, kus iga osapool esitab enda versiooni sündmustest. Iga loo pikkuseks on umbes 40 minutit ning lõpus on duell ja loo lahendus. Peab kindlasti ära mainima ka seda, et filmis on omajagu verd ja vägivalda ning samuti taotluslikult häiriv vägistamisestseen.

Ajalooliste filmide fännidele kindlasti pakuvad silmailu ajastule kohased kostüümid ja detailne Pariis, elamud, sillad ja isegi hambad (mis tihti Hollywoodi filmides ununevad).

Keeruline lugu veel keerulisema stsenaariumiga, kuid mis peegeldab ka tänapäevaseid probleeme ajaloolise peegli kaudu.

Kes aga soovib filmi eel või järel tutvuda ka vastavasisulise kirjandusega, siis soovitan lugeda filmi aluseks oleva Eric Jager’i 2008 aastal ilmunud raamatut “Viimane duell: Tõsilugu kuriteost, skandaalist ja kohtuduellist keskaegsel Prantsusmaal”. Inglise keelest tõlkinud Kristjan Tedre (originaali pealkiri: The last duel: a true story of crime, scandal, and trial by combat in medieval France).

Raamatu tutvustus: “”Viimane duell” on haarav tõsilugu viimasest sanktsioneeritud kahevõitlusest 14. sajandi lõpu Prantsusmaal – ajastul, mil avalikud hukkamised võtsid rahvaliku meelelahutuse vormi ja abielunaist peeti mehe eraomandiks. Lisaks kohtuprotsessile kirjeldab autor värvikalt tolleaegset igapäevaelu ning õigusemõistmise iseärasusi, keerukaid võimusuhteid ja õukondlaste vahel valitsenud rivaliteeti”

Eric Jager on anglosaksi ja keskaegse inglise kirjanduse ning kirjandusteooria professor California Ülikooli Los Angeleses. Temalt on veel ilmunud “Blood Royal: A True Tale of Crime and Detection in Medieval Paris”, “The Book of the Heart”, “The Tempter’s Voice: Language and the Fall in Medieval Literature” ning arvukalt artikleid teadusajakirjades.

Marite Lõokene

„Vee peal” Tartu kinodes

In raamatukava on 23/10/2021 at 09:03

Tutvustus kinokavas: „Vee peal” on terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu, taustaks kaheksakümnendate alguse Võru kurbnaljakas õhkkond, kus probleemide eest pole põgeneda mujale kui Tamula järvele kala püüdma. Andres (Rasmus Ermel) on poiss, kelle elus näib olevat probleeme ja muresid küllaga – ema on hüpanud Rootsi, isa omakorda kadunud Venemaa avarustesse, koolis on asjad pilla-palla ja teda kasvatav vanaisa on aga vahel liigagi varmas rihma järele haarama. See kõik on aga kukepea elu esimese armumise kõrval. Kuidas olla, mida teha, mida õigel hetkel öelda? Ja millal on see õige hetk? Kui endal neid teadmisi napib, siis tuleb „hüva nõu“ saamiseks pöörduda inimeste poole, kes käepärast võtta. Õnnetuseks ei taha tagasihoidlik Kolla kuulda millestki peale kalastamise ja ka äsja vanglast vabanenud Valter (Marko Matvere) ei pruugi olla see kõige õigem armuasjade ekspert…

Filmi „Vee peal“ aluseks on Olavi Ruitlase samanimeline romaan. Kui läksin seda filmi Tartu Elektriteatrisse vaatama, siis enne filmi öeldi sissejuhatuseks, et see on lähiaja parim kodumaine film. Filmi lõppedes sain ma ainult nõustuda. Nagu kirjutas Kaupo Meiel oktoobrikuu ajakirjas “Teater. Muusika. Kino“, annab kodumaise väärtkirjanduse toomine kinolinale kirjandusele lisamõõtme ning parimal juhul jäävad raamat ja film omaette taieseks. Minu arvates antud juhul täpselt nii ongi, raamat ja film küll täiendavad üksteist, kuid siiski on ka mõlemad eraldi vaadeldavad teosed, isegi kui filmi stsenaariumi kirjutas raamatu autor ise.

See film on oma olemuselt kogupere film, kuigi ka siin on mõned stseenid nii karmi kohtlemist kui ka paljaid kehi (seetõttu ametlikult alla 12- aastastele mittesoovitav). Siiski kui koos lapsevanemaga vaadata ja arutada, et kui sarnane või erinev on nende lapsepõlv, on see igati sobilik ka veidi nooremale eale. Eks olemata ajast või asukohast on igale lapsele vaja oma erilist kohta, kus ta saab tunda end hästi ja turvaliselt. Olgu selleks siis kodu toetavad seinad või hoopis vee peal koos esmapilgul veidi veidrate kaaslastega (nt hullupaberitega külatolaga). Alles kujunevad isiksused on tihti siirad ning tunnetavad maailma eelarvamustest vabamalt ning on seetõttu altimad sattuma erinevatesse sehkendustesse (nt pärnaõite korjamine riietuskabiini kohal) kui ka leidma ootamatuid lahendusi (vanaisa tervenemise nimel õppida ainult headele hinnetele või pudru asemel talle haiglasse enda püütud kala viia). Kindlasti pole see muutunud ka tänapäeval, võib-olla ainult võimalusi on rohkem. Seega on ühe noore kujunemislooga lihtne samastuda nii tänastel noortel kui ka nostalgiliselt meenutada möödunut nende vanematel.

Murdeeale vastu minnes on nii noorukil endal kui ka lapsevanemal igati mõistlik korrata mõtet raamatu lõpust: „Ma tulen välja. Jah, kindlasti. Kõik tulevad. On omadega välja tulnud!“ See lause võib anda vihje filmi veidi ootamatule lõpule. Või siis mitte…

Lõpetuseks lisan hoopis mõned raamatusoovitused kaladest, kalapüügist ja kalaroogadest, sest hoiatan, et film võib tekitada kalaisu ja raamat huvi Eesti kalade kohta üldisemalt.

Klaari Tamm

„Birdy” reedel, 22. oktoobril kell 21:35 ETV2-s

In raamatukava on 20/10/2021 at 22:10

Tutvustus telekavas: William Whartoni allegoorilisel romaanil põhineva filmi lavastas Alan Parker, võites 1985. aastal Cannes’i filmifestivalil žürii eriauhinna. Kaks lapsepõlvesõpra, keda kehastavad Nicolas Cage ja Matthew Modine, on pöördunud tagasi Vietnami sõjast. Sõtta kisti nad otse Philadelphia äärelinna tagahoovidest. Sõda on kummassegi jätnud kustumatud jäljed — üks on saanud füüsilisi vigastusi, teisel aga on psüühika paigast ära.

Õhtuleht annab teada, et film „Birdy”  põhineb William Whartoni samanimelisel romaanil (mis on kättesaadav n Tartu Ülikooli raamatukogus). Filmi põhiteemaks on Vietnami sõjast saadud traumad, kus füüsiliselt viga saanud Al (Nicolas Cage) püüab oma lapsepõlvesõpra Birdy (Matthew Modine), kelle sisemaailm on täielikult segi paisatud, tagasi tuua reaalsesse maailma. Samas tuleb ka Alil endal leida psühholoogilisi põhjuseid, miks ta on liialt lasknud oma elu üle teistel otsustada. (Õhtuleht 1.06.1998)

Vietnami sõda oli mitmes mõttes märgilise tähendusega, sest kaotused olid kohutavad. Kahe aastakümne jooksul, kui kokkupõrked toimusid, hukkus umbes 5 miljonit inimest, kuid sellele lisandusid veel veteranid, kes olid saanud nii füüsilisi kui ka vaimseid vigastusi. Kuna ameeriklased olid põhimõtteliselt sõja kaotanud, siis ei võetud neid noori (sõdurid olid keskeltläbi kõigest 19 aastat vanad) juubeldusega vastu, vaid pigem põlastuse või apaatsusega. See süvendas veelgi veteranide sõjast tingitud psüühikahäireid. Nad eraldusid ühiskonnast ja püüdsid enesehävituslikul moel oma probleemidega toime tulla. Umbes 850 000 Vietnami veterani, kes kannatasid post-traumaatiline stressihäire (PTSH, rahvusvaheline lühend PTSD) (https://peaasi.ee/post-traumaatiline-stressihaire/) all, ei saanud riigilt esmalt mingit abi, alles 1980. a keskpaigas hakati professionaalsete psühhiaatrite ringkonnas nende probleemidele tõsisemalt tähelepanu pöörama. (Andrew Wiest „Vietnami sõda 1956-1975”, lk 90-96)

Ometi sai seesama kohutav sõda ajendiks, et sõdurite „nähtamatutest haavadest” hakati rohkem kõnelema ning nn Vietnami-järgsest sündroomist kasvas välja üldisem diagnoos PTSH, mis lisati 1980. aastal omaette diagnoosina vaimsete häirete diagnostilisse ja staatilisse manuaali (ajakiri Sõdur nr 5 2016 „Nähtamatud haavad. Sõjategevuse mõju sõdurite vaimsele tervisele”)

Kõik need sündmused pole siiski kauged ja võõrad ka tänapäeval, sest „nähtamatu vaenlane” ründab meid endiselt halastamatult. Isegi kui otsest sõjaohtu paljudes riikides pole, siis järjest enam kõneletakse covid-19 pandeemiast tingitud post-traumaatilisest stressihäirest ning seda jällegi eelkõige eesliinitöötajate ning nende perede seas (pikemalt näiteks selles 9 autoriga artiklis “Risk of Developing Post-traumatic Stress Disorder in Severe COVID-19 Survivors, Their Families and Frontline Healthcare Workers: What Should Mental Health Specialists Prepare For?“).

Oktoober on vaimse tervise kuu. Vaata lähemalt www.vatek.ee/.

Klaari Tamm

“Libahundid meie seas” Tartu kinodes

In raamatukava on 12/10/2021 at 18:50

Vahelduseks üks film videomängu põhjal. Kuidas see nüüd siia blogisse sobib? No ma lugesin mingit ameeriklaste ulmekirjanduse ülevaadet, kus võeti niimoodi lõdva randmega filmistenaariumid ja videomängude sriptid ka kampa ja kuigi ma ise seda just kirjanduse hulka ei arva, siis vahel võib seda kõike ju ka nii laialt võtta. Mängu ma mänginud ei ole ja ega mul ei mängu ega filmi sissse usku ka eriti pole, aga võib-olla on huvitav.

Aga miks mulle see film kavast silma jäi, oli see, et pealkirjas on sees sõna “libahunt” ja libaloomade teema on mulle ikka huvi pakkunud. Libaloomad võivad olla sedapidi, et inimesed muutuvad ajutiselt või püsivalt loomaks (hundiks või karuks või millekski muuks) või siis mõni loom (hunt, rebane, hüljes, mõni muu loom) muutub ajutiselt või püsivalt inimeseks. Ulmekirjanduses kasutatatakse libalooma tihtipeale inimpsühholoogia eri tahkude avamiseks või sotsiaalsete ebakohtade rõhutamiseks. Lihtsalt meelelahutuseks muidugi ka :)

Valik raamatuid, kus on libalooma teemaga mängitud:

Üks täitsa tore koolitöö libahundimotiivi kasutusest kirjanduses: Brita Lubi “Libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni

Mõned libahundi jutud Reaktorist: Helen Käit “Libahundi päevik“, Tuuli Tolmov “Mis vaevab hundi südant” ja Triinu Meres “Nahk“.

Valik libahundi luuletusi Luuleleiu blogist: Mario Kivistik “Libahundi surm”, Mari Vallisoo “Mineja” ja Eda Ahi “Tiina”.

Ja kuna see Ave Alavainu “Libahundilaul” on koos paljude ballaadidega vabalt võrgust saada, siis ma selle kopipeistin siia tervikuna:

 

Ave Alavainu

Libahundilaul


Libahundiks, libahundiks läheb ainult see,
kelle kõrval süvaunne
õhtul vajub mees.
Libahundiks läheb see,
kel pole karta surma
ja ta ainult meeleheitest
nõrku maha murrab.

Naine pandi, naine pandi seina poole sängi,
kuid ta hoolimata kõigest
julma mängu mängis —
üle mehe magava
ja üle sängi ääre
astus, hundinaha võttis
ja läks metsa äärde.

Lambail aga, lambail aga puudus looma vaist,
sest nad lõhnast, jala-astest
tundsid perenaist.
Sellel ööl ta maha murdis
kogu oma karja.
Hommikul ta oma mees
ta kuritegu varjas:

Tema naine, tema naine oli kogu aja
tema kaisus, tema kaenlas,
tema rinna najal;
tema naisel pole iial
nõnda terveid hambaid,
et ta suudaks ühe ööga
murda sadu lambaid!

Nõnda kordus, nõnda kordus ööst-see-öösse-mäng:
ikka sama hundinahk
ja ikka sama säng.
Nõnda kordus tapatöö
veel väga mitmes karjas,
kuni naine otsustas,
et enam ta ei varja.

Hundinahas, hundinahas heitis mehe kõrva,
hundisaba kaela ümber
põimis talle õrnalt,
iseenda jaoks tal oli
hambus hõbekuul,
hundikeelne hauakõne
oli valmis suul…

— — — — — — — — —
Tõusis tööle, tõusis tööle hommikul ta mees:
kähku olid rõivad seljas,
kähku lipski ees,
tõusis, võttis kerge eine,
rubladega mängis,
AGA MITTE ÜHTE PILKU
TA EI HEITNUD SÄNGI.

Naisel lõpuks, naisel lõpuks
kõigest villand sai:
hundinaha selga jättis,
läks ja hundiks jäi.


kogust “Veel üks võimalus” (1982)

Tiina Sulg