Raamatukava

Archive for the ‘raamatukava’ Category

Meeleavaldus “Kultuuritöötajate palgavõrdsus kultuuripealinna!”

In raamatukava on 03/12/2022 at 14:40

Kutsume Teid 5. detsembril kell 16.00 Tartu Raekoja platsi jõepoolsel otsal toimuvale kultuuritöötajate meeleavaldusele “Kultuuritöötajate palgavõrdsus kultuuripealinna!”.

Teilt ootame lihtsalt kohaletulekut ja kultuurse seltskonna nautimist, mille läbi saate ühtlasi meile toetust avaldada. Kavas on Tartu linnavalitsusele pühendatud häbikuuse ehtimine ja kultuuriinimeste lühikõned. Selleks, et meeleavaldus pimedal ajal silma paistaks, palume võimalusel kaasa võtta pealambid.

Miks me meelt avaldame?

Peamine sõnum on, et 2024. aastaks peavad Euroopa kultuuripealinna kultuuritöötajate palgad olema samal tasemel riigi kultuuritöötajatega.

Pikemat aega on Tartu kultuurisektoris toimunud ametkondlikust alluvusest lähtuv diskrimineerimine, mis seisneb selles, et kohaliku omavalitsuse alluvuses tegutsevates kultuuriasutustes makstakse töötajatele sarnase töö eest märgatavalt väiksemat palka kui riigi kultuuriasutustes. Kõrgharidusega kultuuritöötajate riiklik miinimumpalk tõuseb 2023. aastal seniselt 1400 eurolt 1600 euroni.

Kuna Tartu linn on aastaid ignoreerinud allasutuste taotlust tõsta märkimisväärselt töötasusid, on riiklike ja munitsipaalalluvuses olevate kultuuriasutuste töötajate palgalõhe 20-30 protsendi kandis. Tartu kultuuriasutustes on hetkel keskmine palk umbes 1100 eurot.

Võimalik, et aastaks 2024, kui Tartust saab Euroopa kultuuripealinn, on linna alluvuses tegutsevate kultuuriasutuste töötajad virelemas toimetulekupiiril ning sellega on ühtlasi ka sisse juhatatud kultuuripealinna teema „Ellujäämiskunstid“. Soovime, et seda ei juhtuks ja selleks ootamegi ka Teid 5. detsembril meiega liituma ning toetust avaldama. Ühiselt saavutame 2024. aastaks palgavõrdsuse, et olla väärikas Euroopa kultuuripealinn!

Lugupidamisega
Tartu Linnaajaloo Muuseumide ja Tartu Linnaraamatukogu töötajad

„Müstilise kellaga maja” laupäeval, 3. detsembril kell 23.30 Kanal 2-s

In raamatukava on 28/11/2022 at 11:17

Maagiline seiklusfilm  jutustab 10-aastasest orvuks jäänud Lewisest, kes läheb elama oma onu Jonathani (Jack Black) juurde ja äratab kogemata oma uues kodulinnas surnud. Onu vanal krääksuval majal on aga salapärane tiksuv süda. Nii Lewise onu kui ka nende naabrinaine (Cate Blanchett ) on võlurid, kes püüavad üles leida eelmise omaniku, kurja sortsi poolt maja seintesse peidetud tiksuvat õudset kella.
Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?
Ralf Sauteri ütleb filmi kohta, et see on  „natuke õudne, natuke armas ja õnneliku lõpuga”. Terevisioonis rääkides tõi ta välja, et 1980. aastatel tootis sarnaseid filme produktsioonifirma Amblin, mis kuulus Steven Spielbergile, ning et kaasajal on nad tegemas selliste filmidega „tagasitulekut”. Sauteri arust on laste kerge hirmutamine igati okei. “Müstilise kellaga majas” pole kaasaegseid eriefekte, mis võiksid selle muuta võltsiks. Filmi orgaanilisus ja vanamoodne kvaliteet on väga kiiduväärsed.
Vanamoodsust rõhutab ka filmi aluseks olnud John Bellairsi samanimelise raamatu  tõlkija Eve Laur oma blogis, öeldes: „Vana kooli õuduslugu ajast, kui televiisor oli veel uudisasi, juukseid võiti briljantiiniga, positiivne täiskasvanu tohtis vabalt piipu suitsetada ning lapsed mängisid meelelahutuseks malet ja pokkerit ja pesapalli.”
Algselt oli see 1973. aastal ilmunud raamat mõeldud täiskasvanutele, kuid kirjastaja soovitusel sai ümber kirjutatud noorema ea jaoks, see saavutas noorte hulgas suure menu ja pälvis ka mitmeid kirjandusauhindu. Bellairs on öelnud, et tema raamatud on suurel määral autobiograafilised, sarnaselt Lewisega oli ka tema ülekaaluline ja üksildane laps, kes armastas lugeda.
Raamatu kohta saab lugeda ka Marianni blogist.

Kaja Kleimann

„Perekond” neljapäeval, 1. detsembril kell 20.30 TV 6-s

In raamatukava on 28/11/2022 at 11:16

Luc Besson režissöörina ja selline näitlejate raskekahurvägi – Robert de Niro, Michelle Pfeiffer, Tommy Lee Jones – oleks pidanud vaatajatelt küll kõrgema hinde kui 6,3 välja meelitama. Ent vahel on mulle isegi vähemate punktidega filmid meeldinud, ei maksa teha ennatlikke järeldusi, oma silm on kuningas.
Film on valminud Tonino Benacquista raamatu „Koer nimega Malavita” põhjal, stsenaristideks Luc Besson ise ja Michael Caleo, kellel maffiast kirjutamine iseäranis hästi käpas peaks olema, võitis ta ju „Sopranode” eest Emmy.
Ei tundu FBI poolt just kõige parema mõttena panna USA-st pärit ja oma maffiasõbrad reetnud perekonda kolima Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse – kipuvad silma torkama. Perekonda tutvustatakse raamatukaanel nii: Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja, kuid laseb närvi minnes asju õhku (seda viimast sain ma küll teada ühest filmiarvustusest). Peretütar Belle (tema kehastamise eest võitis Diana Agron filmikriitikute auhinna) teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu.

Tonino Benacquista on kirjutanud ka stsenaariumi mulle väga meeldinud filmile „The Beat That My Heart Skipped”, mille eestikeelne pealkiri on „Löök, mis peatas mu südame”, see on raamatukogus DVD-l olemas , nagu ka „Perekond” .
Eesti keelde on lisaks filmi aluseks olnud raamatule tõlgitud veel „Homo erectus”.

Kaja Kleimann

 

 

„Ma ei tea, kuidas ta seda teeb” TV3-s laupäeval, 26. novembril kell 21.30

In raamatukava on 22/11/2022 at 08:32

Kui aastaid meie teleekraanidel jooksnud sarja „Seks ja linn” üks peaosalistest Sarah Jessica Parker on paljude mällu sööbinud seksika vallalise kaunitarina, kes on otsustanud oma unelmate mehe Mister Bigiga järelkasvu mitte soetada, siis selles filmis astub ta üles veidi teistsuguses rollis.

Telekavas tutvustatakse filmi nii:

Eluline komöödia naisest, kes püüab samaaegselt edukas olla nii emana kui karjääri tehes. Kate on finantsjuht ja kahe lapse ema. Erinevalt meestest, kes teatavasti ei saa teha kahte asja korraga, teeb Kate samaaegselt kõike: kantseldab lapsi, ajab äriasju, klaarib mehega arveid ja vaidleb ülemusega. Kate’i elu on täis naljakaid, tobedaid ja piinlikke situatsioone, millesse ta alatasa satub, püüdes elada kahte elu korraga.

2011. aastal režissöör Douglas McGrathi käe all valminud filmiga samal aastal ilmus eesti keeles ka filmi aluseks olev raamat „Kuidas ta seda suudab?” alapealkirjaga „Luhtumise komöödia, elu tragöödia”. Filmiga võrreldes on Allisson Pearsoni raamat kindlasti nüansirohkem ja paremini välja joonistatud karakteritega, kus koduste küpsetiste väljamüügile järjekordset poest ostetud moospurki sokutava töötava emaga on lihtsam samastuda. Komöödiafilm on muidugi mõnus ajaviitevaatamine, kuid piiratud aja tõttu on nii mõnedki olulised seigad sellest välja jäänud. Seega annab raamat oluliselt parema ülevaate kahe lapse ema ja karjäärinaise elust, kus tuleb muu hulgas leida tasakaal kliendiaruannete, jõulunäidendite, vaagnapõhjalihaste trimmimise ja meiliarmukese vahel. Raamatule on 2018. aastal ilmunud ka järg „Kui raske see olla saab?”, kus lastest on saanud teismelised, kuid ega Kate´i elu sellepärast kergem pole.

Pimedatel novembriõhtutel kulub veidi kergemat humoorikamat lugemist ja vaatamist kindlasti ära.

Aimi Tedresalu

“Vastus Helga kirjale” Elektriteatris pühapäeval, 20. novembril kell 19.00

In raamatukava on 17/11/2022 at 00:21

PÖFFi kava on oodatult kirju, aga kui ma hakkasin lappama, et millised filmid on siis mõne kirjandusteose põhjal tehtud, siis ega ma neid kuigi palju ei leidnudki. Aga see “Vastus Helga kirjale” kuulub küll sinna kirjandusteose ekraniseerigute gruppi.

Edvinas Pukšta on selle filmi kohta kirjutanud pika ilusa tutvustuse:

“Vastus Helga kirjale” (“Svar við bréfi Helgu”, Island, Hollandi, Eesti, 2022)

Ilmselt kõige põnevam ja lüürilisem Islandi melodraama, kus on kunstilise panuse andnud ka Eesti ning uhkete kostüümide kunstnikuks on endine PÖFFi žürii liige Eugen Tamberg. Kõigest 106-leheküljeline raamat „Vastus Helga kirjale“ tekitas ohtralt emotsioone nii Islandil kui ka paljudes teistes riikides. Ása Helga Hjörleifsdóttir on mugandanud selle koos autor Bergsveinn Birgissoniga samanimeliseks filmiks.

Tegevus toimub lammaste poegimise ajal väikeses eraldi kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki ja mis asub kaugel teise maailmasõja ohtudest. Himur Bjarni otsib kiireid armurõõme valedest vooditest ning isegi tema naine Unnur ei jõua kõigi kuulujuttudega järge pidada. Luuletaja Helga varjab end oma abikaasa Hallgrimuri eest, kes usub ekslikult, et nende abielu jätkub pärast seitset aastat täiskäigul. Helga ja Bjarni esimene juhuslik kohtumine on üsna kohmakas, kuid nende silmad löövad kirglikust armastusest särama pärast ühiseid kirjandusõhtuid, taevalikke palveid, talupidamist ja lammaste kasimist.

Kübeke armukadedust ja vimma viivad salajase, keelatud ja võimatu afäärini. Helga ei suuda armastada Hallgrimuri, kellel on omad seiklused, kuid neil on kaks last. Bjarni on täiuslikus, kuid lastetus abielus Unnuriga tegelikult õnnetu. Helga ja Bjarni teavad, et kohalik kogukond ei kiidaks nende lõõmavaid varjatud tundeid heaks. Nad mõistavad, et üürike afäär ei kesta kauem kui sõda. Nende armastuse haldjast ristiema võib jääda ellu vaid siis, kui alustab uut elu Reykjavikis. Nad tõotavad, et ei jäta teineteist kunagi, ja langetavad (valesid) otsuseid. Ühel päeval saadab Helga Bjarnile kirja: ühe paljudest.

Peaaegu käegakatsutav värelev intiimsus on lummavalt edasi antud kahe armastaja sügavates hingetõmmetes, mida lõhestavad kauged sõjahääled. Uurides truudusetuse ja vastamata jäänud kibeda armastuse olemust, maalib režissöör Ása Helga poeetilise oodi imeliselt kaunile Islandile kohalike laulude, tantsude ja meloodiate, ratsasõitude, karjatamise ja maadluskommete kaudu, kasutades ära võimsat loodust täis põlde ja orge, mägesid ja jõgesid.

Režissöör Ása Helga Hjörleifsdóttir, osades Arnmundur Ernst Björnsson, Anita Briem, Soley Eliasdottir jt.

Selle raamatu ingliskeelne versioon “Reply to a letter from Helga” on meie raamatukogus täitsa olemas. Ma võtsin korra sirvida, aga kuna tegu on umbes “”Loomingu” Raamatukogu” mõõtu teosega, siis ma tundsin, et ma ei taha seda lugeda (mul on tõrge liiga õhukeste raamatute vastu). Mõned lausekatked, mis silma jäid, andsid aimu, et tegelikult võib tegu olla päris ilusa tekstiga raamatuga. Niiet kui inglise keel suus ja lühiromaanid sobivad, siis nende lausekatkete põhjal julgen seda raamatut soovitada küll.

Aga see-eest lugesin ma hiljuti Bergsveinn Birgissoni eestikeelset ajalooraamatut “Must viiking“, mis oli suht tellis ja sobis mulle päris hästi, Lugemissoovituse blogis kirjutasin sellest raamatust pikemalt ka.

Björki ei olegi ammu kuskil jaganud. Olgu siis täna ja siin see Islandi film selleks põhjuseks.

Tiina Sulg

“Mõrv teatris” Apollo kinodes

In raamatukava on 16/11/2022 at 08:09

Tädi Agatha pärandist on ikka ja jälle midagi võtta, kas otse lavale/kinolinale või siis mingeid asju ümber mängides on tema looming mingi kindel taustsüsteem või vihjete allikas või ka lihtsalt inspiratsiooniks. Selles filmis tundub olevat see asjade ümbermängimine kõigis kolmes aspektis ja ma loodaks, et katkeid sellest legendaarsest Agatha Christie näidendist “Hiirelõks” on filmis ka.

Filmitutvustus kõlab:

Londoni West Endil on näidendist „Hiirelõks“ saanud suur hitt ja ei lähe kaua aega, kui Hollywood teatriuksele koputab. Ennasttäis ja pea igal sammul endale uusi vaenlasi hankiv režissöör Leo Kopernick (Oscari võitja Adrien Brody) saab ülesande mõrvamüsteeriumist kaasahaarav filmiversioon teha, abiliseks hakkaja ning auahne näitekirjanik Mervyn Cocker-Norris (David Oyelowo). Filmikaamerate käivitumist takistab vaid üks asjaolu – lepingus on must-valgel kirjas punkt, et näidendist võib hakata filmi tegema alles kuus kuud pärast seda, näidend on oma teekonna teatrilaval lõpetanud…

Näidendi sajanda etenduse auks korraldatud meeleolukas pidu saab järsu lõpu, kui Kopernicki surnukeha leitakse otse teatrilavalt. Tegu on külmaverelise ja kaalutletud mõrvaga, mida saabuvad uurima elult nii mõnegi saatusehoobi vastu võtnud inspektor Stoppard (Oscari võitja Sam Rockwell) ja hakkaja uustulnukast konstaabel Stalker (Oscari nominent Saoirse Ronan). Kaks teineteisest kardinaalselt erinevat isiksust peavad nüüd leidma ühtse hingamise, et lahendada see salapärane mõrvajuhtum, milleks on vettpidav motiiv olemas üllatavalt paljudel Londoni teatrieluga seotud isikutel… kes kõik juhtumisi ka roimaõhtul sündmuspaigas viibisid…

Režissöör Tom George, osatäitjad Sam Rockwell, Saoirse Ronan, Harris Dickinson, Adrien Brody, David Oyelowo jt.

Mul on alati raskusi olnud, kui keegi küsib, et millist Christie raamatut siis lugeda võtta, mu meelest on need kõik, mida ma lugenud olen, üsna ühetasaselt head, midagi eriliselt esile tõsta või maha teha küll ei mõista, minu soovitus on, et siruta käsi välja ja lase ennast üllatada :)

Valik viimastel aastatel ilmunud eestikeelseid Christie teoseid:

Selle filmi treiler on täitsa tore, üle eiteamitme aja tekkis täitsa tahtmine kinno minna :)

Tiina Sulg

 

“Lubadus koidikul” ETV2-s reedel, 18. novembril kell 00.20

In raamatukava on 15/11/2022 at 13:29

Telekava annab teada:

“Lubadus koidikul” (“La promesse de l’aube”, Prantsusmaa, Belgia, 2017)

Prantsuse kirjaniku, kahekordselt Councourt´i auhinnaga pärjatud Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides eluloodraama, mis kulgeb läbi 20. sajandi esimese poole ja uskumatute seikluste.

Vilniuses sündinud Gary nooruspõlv oli kirev – keeruline lapsepõlv möödus Poolas, teismeiga aga päikeselises Nice’is, Teine maailmasõda tõi kaasa lenduriameti… Kirjanikuks kujunemise ja küpsemise juures oli pojale (Pierre Niney) alati toeks ekstsentriline ning vankumatu ema Nina (Charlotte Gainsbourg). Neli Prantsuse filmiauhinna César nominatsiooni.

Režissöör: Eric Barbier.

Filmi aluseks olnud raamatut saab prantsuse keeles lugeda nii Tartus (Tartu Ülikooli Raamatukogust) kui Tallinnas (Rahvusraamatukogust), vene keeles Tallinnas (Tallinna Ülikooli Raamatukogust). Kui huvi Romain Gary loomingu vastu suurem ja prantsuse keel ka suus, siis Tartu Ülikooli Raamatukogus on üsna lai valik, aga ka vaid eesti keele oskusega on ühtteist võtta. Kõige uuem on “Tuulelohed“, veidi varasemad “Kodanik Tuvi” ja “Taevatähtede sööjad“.

Tema tuntuimast teosest — Émile Ajari nime all ilmunud romaanist “Elu alles ees” — on eesti keeles koguni kaks trükki: 1992. a. ja 2001. a. ja huvitav on see, et see 1992. aasta oma ilmus nii pehme- kui kõvakaanelisena.

Ma kahjuks ei ole kuigi agar prantsuse kirjanduse lugeja, nii on Romain Gary must ka kuidagi mööda jooksnud. Aga kõik mu tuttavad, kes on seda “Elu alles ees” lugenud, kiidavad taevani, et nii hea raamat, muuhulgas tulid kiidusõnad ka Kirjanduslinn Tartu raamatusoovitustest. Niiet lugege :)

 

Tiina Sulg

 

 

„Will, Will, krokodill” („Lyle, Lyle, Crocodile”) kinodes

In raamatukava on 10/11/2022 at 19:46

Tutvustus kinokavas. Kogupere muusikaline komöödia „Will, Will, krokodill“ põhineb menukal raamatusarjal, mille autor on Bernard Waber. Mängufilm toob armastatud tegelase uue publikuni üle maailma. Kui perekond Primm kolib New Yorki, on nende noorel pojal Joshil uues koolis ja uute sõprade keskel raske kohaneda. Kõik see aga muutub, kui ta avastab oma uue kodu pööningul elava laulva krokodill Willi, kellele meeldivad vanniskäigud, kaaviar ja hea muusika. Nad saavad kiirelt sõpradeks, ent kui kuri naaber hr Tõre Willi elu ohtu seab, peab perekond Primm lööma kampa Willi karismaatilise omaniku Hector P. Valentiga, näitamaks maailmale, et perekonda võivad kuuluda ka kõige ootamatutest paikadest pärit isiksused ning et suures laulvas krokodillis, kel veelgi avaram isiksus, pole midagi halba.

Filmi aluseks on USA lastekirjaniku ja illustraatori Bernard Waber’ i (27.09.1921- 16.05.2013) raamatusari krokodill Lyle’ st, kes elab Manhattanil Victoria ajastu majas perekond Primmide vannis. Raamatusari algas 1962. aastal raamatuga “The House on East 88th Street“, millele on järgnenud mitmed järjed ja kordustrükid. Ameerikas on sari populaarne, sest sellest on tehtud nii telefilm kui ka näidend. Eesti keelde pole Bernard Waber’ i raamatuid siiski tõlgitud, kuid nüüd on kinolina kaudu võimalik eesti keelde dubleerituna osa saada krokodill Lyle (Eesti versioonis Willi) seiklustest.

Õnneks on eesti keeles siiski piisavalt vahvaid lasteraamatuid krokodillidest.

Esmalt tuleb muidugi pähe eesti kirjaniku Karl Eduard Söödi luuletus „Krokodill”.

„Singel-vingel ninaprill,

meil on kodus krokodill.

Krokodill, ta tegi nalja,

ajas lapsed toast välja”.

Katkend luuletusest Karl Eduard Sööt „Krokodill”

See luuletus pole siiski sobilik filmi sisu ja olemuse edasiandmiseks. Selles lastefilmis on põhirõhk hoopis julgusel ja enesekindlusel olla mina ise oma hirmude, vigade ning ka loomuliku andega. Seega sobiks pigem lugeda ja vaadata näiteks selliseid toredaid pildiraamatuid nagu Gemma Merino „Krokodill, kellele ei meeldinud ujuda” või Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”.

„Ma ei ole ebaviiskas ega isekas.

Niisiis võtsin end kokku ja proovisin

olla selline, nagu teised tahavad.

See oli nii raske!

Liiga raske!”

Tiiu Kitsik „Krokodilli saba”

Klaari Tamm

Leonhard Lapin. Protsess“ laupäeval, 12. novembril kell 14:50 ETV-s

In raamatukava on 09/11/2022 at 14:38

Tutvustus telekavas. 1950. aastate Lõuna-Eesti alevipoisi elu-, võitlus- ja loomevaim on kange ning temast kujuneb Nõukogude Eesti võimsaim avangardist, keda iseloomustavad produktiivsus, loovus ja kirglikud suhted. Legendaarse kunstniku ja arhitekti hoog ei ole raugenud tänaseni – pigem vastupidi! Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on ta just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Autor-stsenarist Margit Mutso, montaažirežissöör Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat, tootja AD Oculos Film OÜ.

Selle aasta veebruarikuus lahkus meie seast 74-aastasena Eesti arhitekt, kunstnik ja arhitektuuriajaloolane Leonhard Lapin (29.12.1947-28.02.2022).

„Eluratas on aga Leonard Lapinil olnud täis pulbitsevat elu ning loomingut –arhitektuuri ka kujutavat kunsti, poeesiat ja publitsistikat, näituse-ja kirjastustegevust, professoriametit Tallinna, Tartu ja Helsingi ülikoolides.”

Arhitekt Toomas Rein raamatus „Arhitektuur lõpmatuseni : Leonhard Lapini kujunemine ja olemine arhitektuuris” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007), lk 6

Margit Mutso 2020. aasta filmis on põhirõhk siiski Leonhard Lapinil kui arhitektil, kuigi tihti kandusid kunstis esindatud teemad ka omakorda arhitektuuri (nt 1970-ndatel loodud ühe kuulsama graafikaseeria, nn „masinate seeria”, mõju on tunda sama perioodi villade projektide arhitektuuris, tasub vaadata näiteks Villa Valeri I projekti raamatus „Arhitekt Leonhard Lapin : töid aastast 1970-1996” ) ja ka vastupidi.

„Sümpaatia 20. saj. esimese poole avangardi vastu mõjutas nii Lapini arusaama arhitektuurist kui ka maali- ja graafikaalast loomingut. Viimastes realiseeris ta küllalt sageli ka oma arhitektuurseid ideid, sest noortel andekatel arhitektidel oli enda realiseerimiseks tegevarhitektina tol ajal minimaalselt võimalusi: vanem, sageli tänu poliitilise karjäärile juhtpositsioonile tõusnud põlvkond valvas kiivalt, et andekad noored rivaalid mõjule ei pääseks.”

Anu Liivak Leonhard Lapinist raamatus „Eesti kunstnikud. 1 = Artists of Estonia” (Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998), lk 82

Noored ja vihased arhitektid ehk Tallinna kool olid peamiselt 1970. aastate alguses ERKI (Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) lõpetanud arhitektid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Him Looveer, Ülevi Eljand jt. Nende seltskonnas olid sagedased külalised ka teiste valdkondade (nt kunst, kirjandus, teadus jne) ärksamad tegijad. Leonhard Lapin oli oma elu jooksul pidevas suhtluses ja koostöös väga erinevate inimestega, kellest mõned on jõudnud ka tema raamatusse „Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015).

Tulles tagasi filmi juurde, siis soovitan osaleda Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16) 30. novembril kell 17.30 toimuval teemaõhtul „Majad, mida me armastame” , kus on külas filmi looja ning mitmete arhitektuurialaste trükiste, arvamuslugude ja saadete autor Margit Mutso.

Klaari Tamm

„Katsumus“ kolmapäeval, 9. novembril kell 22.00 ETV2-s

In raamatukava on 04/11/2022 at 19:11

Tutvustus telekavas. Tänavuaastase Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Annie Ernaux’ autobiograafilise romaani  „L’évenément” ainetel kohandatud lugu, mis jutustab noore naise füüsilisest ja emotsionaalsest võitlusest pääseda seadusvastasele abordile, kui kell tiksub halastamatult. Võimas ja kaasahaarav draama, mille tegevus toimub ühiskonnas, mis mõistab hukka naiste iha ja seksuaalse vabaduse.

Eesti keelde Annie Ernaux’ loomingut seni tõlgitud pole. Kirjastusel Tänapäev on siiski plaanis avaldada tema rahvusvaheliselt kõige tuntum teos „Aastad“ („Les années“, 2008), mis  kõneleb läbi isiklike  mälestuskildude  loo Prantsusmaa ühiskonnast alates 1940-ndatest kuni kaasajani. Lühikese ülevaate Annie Ernaux’ loomingust saab, kui lugeda Triinu Tamme kirjutatud artiklit, mis ilmus 14. oktoobri ajalehes Sirp.

Käesoleva filmi aluseks on 2000. aastal avaldatud raamat  „L’évenément“ („Sündmus“), mis räägib loo keelatud abordist 1964. aastal. Abort legaliseeriti Prantsusmaal 1975. aastal. Sinnamaani võis ohtlik ebaseaduslik protseduur nii naise kui aborditegija  vangi saata. Brigitta Davidjantsi  filmiarvustusest selgub, et lapseootusega väljaspool abielu seostub  sellel perioodil üksnes hirm ja üksildus, sest puudus mõistlik info (sõna abort ei kasutatud ning sellel teemal räägiti üksnes sosinal) kui ka  üldine toetus ja mõistmine lapse isa või ühiskonna poolt laiemalt (see oli üksnes naise enda probleem).

Nagu öeldud, siis eesti keeles pole  Annie Ernaux’ loomingut seni veel ilmunud, aga Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejevi sõnul võib teda võrrelda Maarja Kangroga, kes kirjutab sarnases võtmes. Mõlemad on kirjutanud väga valusatel teemadel väga isiklikke teoseid. Seega soovitan lugeda ja/või üle lugeda Maarja Kangro raamatut „Klaaslaps“ .

„Doktor Laasik küsis, kas ma olen mõelnud, millal üldse elu algab. Ütlesin, et võib ka nii mõelda, et ta ei algagi, on kogu aeg olemas ja kandub edasi.“ 

Maarja Kangro „Klaaslaps“, lk 124

Klaari Tamm

„Õlimäe õied” kolmapäeval, 2. novembril kell 22.50 ETV-s

In raamatukava on 31/10/2022 at 15:08

Ma olin üsna kindel, et olen sellest filmist juba kunagi soovituse kirjutanud, aga otsing väidab vastupidist. Igatahes parem hilja kui mitte kunagi. Film valmis 2013. aastal. Selle režissöör, stsenarist ja ka üks operaatoritest on Heilika Pikkov, muusika lõi Sven Grünberg. Ideest filmi valmimiseni kulus seitse aastat. See on väga huvitav film, mille kohta kirjutatud arvustuse Sirbis lõpetab Sakarias Leppik nii: “Aus dokumentaalfilm eestlannast ema Ksenjast Jeruusalemma Õlimäel toob eestlase teadvusse olma, et on kõrgemaid kodasid kui suitsutare ja kõrgemaid mägesid kui Munamägi. Ja et maailmas võib leida midagi palju suuremat kui sa ise.” Film osales Locarno filmifestivali Semaine de la Critique võistlusprogrammis ning võitis Zonta Club Locarno auhinna.
Dokfilmis portreteeritakse Jeruusalemmas Õlimäel asuva Issanda Taevaminemise kloostri eestlannast nunna, ema Ksenjat. Idee õigeusu kloostris elavast eakast nn väikese skeema nunnast film teha tekkis režissööril Eestis, kus nunn käis korra aastas inimestele hingeabi andmas. Juba fakt, et keegi on lubatud vene õigeusu kloostrisse filmima, on erakordne ja kolme aasta filmimise jooksul autor kloostri usaldust ei petnud.
Heilika Pikkov pidas filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat „Minu Jeruusalemm”, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata. Selle teine trükk  2019. aastast on uue epiloogiga.
Jõulude ajal saab ema Ksenia surmast neli aastat, tema surm saabus umbes sama erakordsena kui oli olnud tema elukäik. Ta oli 90 aastane.
Sel puhul kirjutas Heilika Pikkov:  „ Peale sõjaaegset põgenemist Eestist Saksamaale ja sealt Austraaliasse, suundus ta elu teises pooles Jeruusalemma. Issanda Taevaminemise klooster oli ema Ksenia koduks 30 aastat. Meie teed ristusid siis, kui tema oli 82 ja mina 28-aastane. See kohtumine muutis minu elu. Ja küllap ka ema Ksenia oma, sest temast jäävad alatiseks kõnelema nii film Õlimäe õied – Flowers from the Mount of Olives kui raamat “Minu Jeruusalemm”. Täna sängitavad kloostri õed ta Õlimäe mulda. Ema Ksenia ütles alati, et mahajääjad nutavad enda ja mitte enam lahkunu pärast. Lahkunu on juba Jumala juures, teda aitavad vaid hingepalved.”

Lugege ka Heili Pikkovi artiklit Müürilehes. 

Kaja Kleimann

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

In raamatukava on 16/10/2022 at 11:29

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Väikese Nicolas´, pisut üleannetu prantsuse koolipoisi ajatud humoorikad lood on köitnud publikut juba peaaegu seitsekümmend aastat. Nüüd on valminud uus filmiversioon selle sümpaatse marakrati seiklustest.

Seekordne film on eriline: lisaks Nicolas´le, tema perele ja vahvatele klassikaaslastele on filmitegelasteks ka kirjanik René Goscinny ja kunstnik Jean-Jacques Sempé ise. Filmis tutvustatakse vaatajale Nicolas´ karakteri sünnilugu, see on omamoodi austusavaldus tema loojatele ja tagasivaade nende sõprusele, elule ja loomingule.

Väike Nicolas´ sündis 1950. aastatel koomiksitegelasena, sellele järgnesid lühilood ajakirjas ja viimaks raamat, mis esialgu üldse kuigi populaarseks ei osutunud. Hiljem sai Nicolas´ raamatute sari siiski hoo sisse ja see hoog on kandnud seda tänase päevani. Nicolas´ lugudele on omane lastepärane keelekasutus ja mõnus huumor, raamatute lahutamatuks osaks on Jean-Jacques Sempé originaalses stiilis illustratsioonid.

Ilus, südantsoojendav ja kauni pildikeelega on ka värske animafilm, mida mõned kriitikud on nimetanud koguni aasta kõige armsamaks filmiks.

Filmi treiler:

Kirsti Läänesaar

„Üle linna Vinski”, esmaspäeval, 17. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

In raamatukava on 15/10/2022 at 10:54

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Üle linna Vinski”, esmaspäeval, 17. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Tõelised kangelased on nähtamatud!

10-aastane Vinki tunneb ennast eakaaslaste hulgas tõrjutu ja justkui nähtamatuna. Isegi ta ema Krista ei märka teda. Ühel päeval kohtub ta apteekriga, kes annab talle pudelikese maagilise ravimipulbriga. See on nähtamatukstegev pulber, mille abil saab kõndida märkamatult läbi paksude seinte. Nagu superkangelane!

Peagi tahavad ka kurikaelad Vinski saladusele jälile jõuda ja nähtamatuks muutuda…

Minu põlvkonnale meenub pealkirjaga „Üle linna Vinski” esmajoones kindlasti ETV telelavastus, mida saab jätkuvalt vaadata Jupiteris ning mille DVD on saadaval ka meie raamatukogu muusikaosakonnas.

Soome kirjaniku Aapeli lugu punapäisest tedrtähnidega poisist nimega Vinski, ilmus eesti keeles esmakordselt 1971. aastal. Selles loos aitab Vinskil põnevaid seiklusi korda saata apteekrilt ostetud nähtamatuks muutuv imepulber.

2006. aastal ilmunud raamatus „Vinski lood” on ka Vinski-lugude teine osa „Vinski ja Vinsetti”, kus Vinskit saadab tema seiklustes apteekrihärra kingitud inimkeeli kõnelev harakas Vinsetti.

Eelmisel aastal Soomes valminud ja laste ja noorte kirjandusfestivali Luup ajal Elektriteatris linastuv film tundub olevat oluliselt kaasajastatud versioon vanast tuntud loost.

Jääme põnevusega ootama!

Filmi treiler

Anu Amor-Narits

“Salman Rushdie: surma mõistetud” kolmapäeval, 12. oktoobril kell 23.55 ETV2-s

In raamatukava on 10/10/2022 at 14:14

Kui ma selle dokfilmi soovitamiseks välja valisin, oli tänavune Nobeli kirjanduspreemia veel välja kuulutamata ja Rushdie mu meelest päris hea kandidaat. Seekord ta preemiat siiski ei saanud.
Ma ei leidnud uuemaid uudiseid selle kohta, kuidas edeneb kirjaniku paranemine pärast 12. augustil toimunud pussitamist. Algselt öeldi, et vigastused on rasked.

Vaevalt paar nädalat enne rünnakut ütles kirjanik saksa ajakirjale „Stern” antud intervjuus, et tema elu on lõpuks muutunud normaalseks pärast 33 aastat tagasi ajatolla Khomeini poolt välja kuulutatud fatwat, mis kutsus moslemeid üles Rushdiet tapma „Saatanlike värsside” nimelise teose kirjutamise eest. Kuigi Iraan on end sellest formaalselt distantseerinud, ei ole fatwat kunagi tühistatud.
Täisnimega Ahmed Salman Rushdie sündis 1947. aastal Bombays (praegu Mumbai) moslemitest advokaadi ja õpetaja perekonnas ning läks isa jälgedes õppima Cambridge`i. Tema esimene romaan jäi tähelepanuta, kuid teine, „Kesköö lapsed”, võitis 1981. aastal Bookeri preemia ja valiti 1993. ja 2008. aastal parimaks seni ilmunud Bookeri auhinna saajaks vastavalt 25 ja 40 aasta jooksul. Filmis tutvume harva avalikkusele kättesaadavate arhiivimaterjalidega ja kirjanik jagab oma mõtteid tänase maailma väärtuste kohta.

Eesti keelde on tõlgitud ja raamatukogus saada ainult kaks Rushdie teost, aga ingliskeelsete romaanide valik on peaaegu täielik, meie raamatukogus puudub vaid „Fury”.

Eesti keeles saab lugeda raamatuid  “Mauri viimane ohe” , tõlkija kersti Unt ja “Kesköö lapsed”, tõlkija Aet Varik.

Kaja Kleimann

 

“Kalev” Tartu kinodes

In raamatukava on 05/10/2022 at 18:15

Aeg on kuidagi niipalju edasi läinud, et mu noorpõlv on juba ajalugu. Mängufilm “Kalev” räägib viimasest NSVLiidu meistrivõistlustest korvpallis, seda siis Eesti meeskonna “Kalev” vaatepunktist. Ma tean, et ma olen seda viimast mängu telekast vaadanud, kaasa elanud ja juubeldanud, meenub ka sümboolne kuuldusekübe, et see võidukarikas kukkus pärast mängu põrandale kildudeks.

Ametlik tutvustusjutt on selline: 1990 aasta suvi. Peatselt on algamas NSV Liidu meistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi korvpallimeeskond seisab pärast aastaid kestnud rasket tööd veelgi raskema valiku ees – Nõukogude Liit laguneb, Eesti püüdleb taasiseseisvuse poole ja ühiskonnas tõstab pead arvamus, et eestlased ei tohiks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osaleda. Mehed, kes on pühendanud kogu elu spordile ja treeninud vaid ühe eesmärgi nimel, teevad raske ja ühiskonnas ebapopulaarse valiku. Otsustatakse siiski mängida… Mitte miski pole aga mängijaid ja treenerite tiimi valmistanud ette niivõrd tormiliseks hooajaks. Pärast kõikvõimalikke vintsutusi saab meeskonnal olla vaid üks eesmärk… “Kalev” on tõsielulistel sündmustel põhinev spordidraama, mille kesksetes rollides astuvad üles Mait Malmsten, Priit Võigemast, Reimo Sagor, Mihkel Kuusk, Rauno Polman, Ott Kartau, Veiko Porkanen, Siim Maaten, Jonathan Peterson, Kristjan Sarv, Howard Frier, Liisa Saaremäel ja paljud teised. Režissöör Ove Musting.

Treiler:

Siia võiks tuua palju artikleid, aga ma valisin välja kolm:

Enne kui raamaturiiuli juurde minna, võiks läbi põigata muusikaosakonna videoriiuli juurest, nimelt on meil seal pea kahetunnine ETV dokumentaalfilm “Kalevi kuldne teekond 1990-91“.

Korvpalliraamatuid on eesti keeles mitmeid, võtsin kolm:

  • koguteos “Eesti korvpall – esimene sada : 1920-2020” (Hea Lugu, 2020);
  • raamat ühest filmi pea-prototüübist Jaak Salumetsast — Andrus Nilgi “Salumets : muutumised” (Hea Lugu, 2015);
  • ja raamat ühest tolleaegsest tuntuimast Baltikumi korvpallurist — Laisve Radzevičienė “Arvydas Sabonis : 11 peatükki suure leedulase elust” (Tänapäev, 2021).

Ka ilukirjanduslikuma poole pealt sain ma kolm teksti:

  • veidi varasemast Kalevist kirjutatud Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” (Eesti Raamat, 1985; Tänapäev, 2020);
  • üks üsna ammune noorteromaan John F. Carsoni “Korvikütt” (Eesti Raamat, 1981);
  • Tartu Ülikoolis valminud Artur Kirise magistritöö “Spordiromaan kui ilukirjanduslik žanr” (Tartu Ülikool, 2015).

Nautige siis mälestusi, liikuvaid pilte ja/või teksti ja võtke vahel lõbu pärast ka korvpalli mängida.

Tiina Sulg