Raamatukava

Posts Tagged ‘Agatha Christie’

“Tuhkur hobune” ETVs pühapäeval, 12. veebruaril kell 22.45

In raamatukava on 08/02/2023 at 14:48

Mida sel pühapäeva õhtul ikka muud teha, kui ühte head krimkat lugeda või vaadata :)

Igatahes on tegu üsna vana raamatuga, mida on eesti keeles ilmunud päris mitu trükki. Lugemiselamustest toon viite Siiliste blogile ja Marianni blogile, seal on ka ilusalt lavastatud ja üles võetud raamatupildid. Ja tegu on üsna uue filmiga, pärit 2020. aastast.

Filmitutvustus on küll nadi: Surnud naise kingast leitakse nimekiri inimestest, kellest paljud on juba surnud. Üks neist on Mark Easterbrook, kes hakkab asja omal käel uurima ja jõuab väikese alevikuni, millega oli seotud ka tema surnud esimene naine. Mark sukeldub nõidade ja musta maagia maailma, et päästa oma elu ning lõpuks tõde välja selgitada.

Aga ma usun, et sisu on tädi Agatha vääriline.

Raamatukaanepildigalerii:

Ahjaa, kas te teadsite, et ka August Jakobson on kirjutanud raamatu pealkirjaga “Tuhkur hobune“? Mina varem ei teadnud, uudishimu tõstis pead, aga eks näis, kas ma raamatusse sissevaatamiseni ka jõuan.

Ja siis jooksis mulle ette Wiki artikkel, kus antakse teada, et Tuhkur (inglise keeles mealy, prantsuse keeles pangaré) on hobuse karvavärvus, mille puhul on üldiselt heledas või hallis karvkattes pruune karvu, silmade ja mokkade ümbrus ning kõhualune on heledamad. EKSS seletuse järgi tähendab tuhkur tuhakarva heleda karvaga hobust, ilukirjanduses on sõna kasutatud segakarvaliste hobuste kohta. Tuhkur värvus esineb fenotüübis mitmetel hobuslastel ja väikestel kaamellastel, eriti selgelt hobusel, eeslil ja alpakadel. Seda iseloomustab karvkatte teatud alade väksem pigmenteeritus: koon, silmaümbrus, kõht ja jäsemete sisekülg on heledama karvaga. Sellise karvavärvuse jaotuse puhul on tegemist looduses laialt levinud vastuvarjutuse printsiibiga. 

Ja ma ei saa isegi väga hästi aru, kuidas me sinnamaani jõudsime, et ma ilusaid hobupilte siia jutu lõppu jagan, aga nii see läks:

Tiina Sulg

 

“Mõrv teatris” Apollo kinodes

In raamatukava on 16/11/2022 at 08:09

Tädi Agatha pärandist on ikka ja jälle midagi võtta, kas otse lavale/kinolinale või siis mingeid asju ümber mängides on tema looming mingi kindel taustsüsteem või vihjete allikas või ka lihtsalt inspiratsiooniks. Selles filmis tundub olevat see asjade ümbermängimine kõigis kolmes aspektis ja ma loodaks, et katkeid sellest legendaarsest Agatha Christie näidendist “Hiirelõks” on filmis ka.

Filmitutvustus kõlab:

Londoni West Endil on näidendist „Hiirelõks“ saanud suur hitt ja ei lähe kaua aega, kui Hollywood teatriuksele koputab. Ennasttäis ja pea igal sammul endale uusi vaenlasi hankiv režissöör Leo Kopernick (Oscari võitja Adrien Brody) saab ülesande mõrvamüsteeriumist kaasahaarav filmiversioon teha, abiliseks hakkaja ning auahne näitekirjanik Mervyn Cocker-Norris (David Oyelowo). Filmikaamerate käivitumist takistab vaid üks asjaolu – lepingus on must-valgel kirjas punkt, et näidendist võib hakata filmi tegema alles kuus kuud pärast seda, näidend on oma teekonna teatrilaval lõpetanud…

Näidendi sajanda etenduse auks korraldatud meeleolukas pidu saab järsu lõpu, kui Kopernicki surnukeha leitakse otse teatrilavalt. Tegu on külmaverelise ja kaalutletud mõrvaga, mida saabuvad uurima elult nii mõnegi saatusehoobi vastu võtnud inspektor Stoppard (Oscari võitja Sam Rockwell) ja hakkaja uustulnukast konstaabel Stalker (Oscari nominent Saoirse Ronan). Kaks teineteisest kardinaalselt erinevat isiksust peavad nüüd leidma ühtse hingamise, et lahendada see salapärane mõrvajuhtum, milleks on vettpidav motiiv olemas üllatavalt paljudel Londoni teatrieluga seotud isikutel… kes kõik juhtumisi ka roimaõhtul sündmuspaigas viibisid…

Režissöör Tom George, osatäitjad Sam Rockwell, Saoirse Ronan, Harris Dickinson, Adrien Brody, David Oyelowo jt.

Mul on alati raskusi olnud, kui keegi küsib, et millist Christie raamatut siis lugeda võtta, mu meelest on need kõik, mida ma lugenud olen, üsna ühetasaselt head, midagi eriliselt esile tõsta või maha teha küll ei mõista, minu soovitus on, et siruta käsi välja ja lase ennast üllatada :)

Valik viimastel aastatel ilmunud eestikeelseid Christie teoseid:

Selle filmi treiler on täitsa tore, üle eiteamitme aja tekkis täitsa tahtmine kinno minna :)

Tiina Sulg

 

„Agatha Christie: sada aastat Poirot’d ja miss Marple’it” laupäeval, 17.septembril kell 15:20 kanalil ETV+

In raamatukava on 14/09/2022 at 09:49

Möödunud laupäeval võis ETV2-s vaadata 2013. aastal valminud dokumentaalfilmi, milles filmimaailma kuulsaim Poirot David Suchet külastab Agatha Christie jälgedes paiku, kus Christie elas või mis teda inspireerisid ning inimesi, kes temast raamatuid kirjutasid.
Sel laupäeval on kavas mõnevõrra uuem, kaks aastat tagasi Inglismaal valminud dokumentaal. Nimelt täitus 2020. aastal sada aastat Agatha Christie esimese romaani ilmumisest, milles areenile astus kuulus eradetektiiv Hercule Poirot. Sel puhul valminud film jälgib Christie kümne kuulsaima teose käekäiku ja nende ekraniseeringuid. Sõna saavad ka näitlejad, kirjanikud ja Agatha Christie sugulased.
Mind päris huvitab, kas filmi kümme kuulsaimat toest kattuvad minu lemmikutega.
Lugemiseks sobivad kõik eelmisegi dokumentaali postituses soovitatud raamatud ja ehk leiame filmis käsitletud kümne hulgastki midagi, kui mitte uut, siis ehk ülelugemiseks.

Kaja Kleimann

„Agatha Christie müsteerium David Suchet’ silmade läbi‟ laupäeval, 10. septembril kell 23.50 ETV2-s

In raamatukava on 05/09/2022 at 14:44

Hercule Poirot on Inglise krimileedi Agatha Christie loomingu üks kuulsamaid detektiive ja David Suchet on vaieldamatult kuulsaim Hercule Poirot´ visuaalne kehastus. Selles tunniajases lühidokumentaalis võtab Poirot´ kehastus ette aga autori enda, külastades Christie sulejooksu inspireerinud paiku ja vesteldes inimestega, kel on selle maailmakuulsaks saanud kirjanikuga isiklik seos või kes on temast raamatuid kirjutanud. Filmi tutvustus lubab muuseas, et Suchet „otsib seoseid kirjaniku elu ja tema loomingu vahel ning avastab nii mõndagi uut või salapärast selle maailmakuulsa krimikirjaniku kohta.‟ Film on valminud 2013. aastal.

Eesti keeleski on lisaks Agatha Christie ilukirjanduslikule loomingule lugemiseks saadaval mitu biograafilisema suunitlusega teost. Kopsakaim ja kõige põhjalikum neist on ilmselt 1996. aastal Laine Hone tõlkes ilmunud Agatha Christie autobiograafia „Minu elu lugu‟. Värskeim on aga 2022. aasta Liisi Lees-Leesma tõlgitud ja mitmeid ajaloolisi isikuid käsitlevaid teoseid avaldanud Marie Benedicti „Agatha Christie kadumine‟.

Raamatu tutvustusest: „1926. aasta detsembris läheb kaduma Agatha Christie. Politsei leiab naise tühja auto sünge ja sügava järve kallakult. Ainsaks vihjeks on ta auto rehvijäljed ja maha jäetud kasukas, mis on külma ööd arvestades väga kummaline. Abikaasal ja tütrel pole Agatha asukohast aimugi ja nii asub kogu Inglismaa lootustandva krimikirjaniku jälgi ajama. Üksteist päeva hiljem ilmub ta taas välja, sama müstiliselt nagu kadus, väites, et tal on mälukaotus ja seepärast ei oska ta anda mingeid selgitusi äraoldud aja kohta. Nende üheteistkümne päeva mõistatus on seniajani lahendamata.‟

2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud Andrew Normani „Agatha Christie: lõpetatud portree‟ sissejuhatuses öeldakse samuti, et peamiselt pööratakse ka selles teoses tähelepanu 1926. aasta detsembrikuule, kui Agatha 11 päevaks kadus. Tegelikult räägitakse raamatus palju ka tema lapsepõlvest, mis oli „liiga turvaline‟ ega valmistanud teda reaalseks eluks ette. Samuti tema suhetest ema, mehe ja tütrega ja muidugi loomingust. Eelkõige on keskendutud just kuulsa kirjaniku hingemaailma avamisele ja psühholoogilistele aspektidele. Muu hulgas visatakse õhku küsimus, kas see 11-päevane kadumine oli ikka ehtne või vaid lihtsalt nutika naise reklaamitrikk. Ja tõeline fänn võib ehk ka veidi pettuda, saades teada, miks Agatha üldse peamiselt kirjutas.

Lisaks on Agatha Christie inspiratsiooni andnud ka ilukirjanduslikeks teosteks. 2021. aastal eestindatud „Kaksikportree‟ autor Agneta Pleijel külastas kevadel ka Prima Vistat. Selles teoses maalib samuti reaalselt eksisteerinud kunstnik Oskar Kokoschka Agatha Christiest portreed. Taustaks toimuvad jutuajamised, mille käigus mõlemad lahkavad avameelselt elu olulisimaid teemasid. See küllaltki õhuke raamatuke tasub kindlasti avastamist. Lisaks on 1994. aastal eesti keeles ilmunud Kathleen Tynani „Agatha Christie´ mõistatus‟, mida võib pidada eeltoodud müstilise detsembrisündmuse ilukirjanduslikku vormi valamise katsetuseks.

Ja viimasena tuleb ehk nii mõnelegi üllatusena, et krimikuninganna on ka muid žanre viljelenud. Pseudonüümi Mary Westmacott all on ta kirjutanud kuus armastusromaani, millest „Lõpetamata portree‟ ilmus eesti keeles 2022. aasta aprillis. Seda romaani on peetud väga isiklikuks ja peategelast Celiat samastatakse Agatha Christie endaga.

Seega, kui olete siiani piirdunud vaid Christie krimiloominguga, jagub loodetavasti avastamist kuhjaga ja filmi tasub ka vaadata.

Aimi Tedresalu

“Mõrv Idaekspressis” esmaspäeval, 8. märtsil kell 22.30 TV3s

In raamatukava on 08/03/2021 at 01:08

Tutvustusjutt: Luksuslikust rongisõidust läbi talvise Euroopa saab ühel ööl verdtarretav mõrvamüsteerium. See on lugu kolmeteistkümnest võõrast, kes on rongiga lumevangis, sealsamas toime pandud mõrvast ning maailma parimast detektiivist nimega Hercule Poirot, kes peab ajaga võidu joostes lahendama selle juhtumi olukorras, kui kõik tema ümber on kahtlusalused. “Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh (“Hamlet”), stsenaariumi kirjutas Michael Green (“Logan”, “American Gods”). Osades Kenneth Branagh (“Wallander”), Tom Bateman (“Da Vinci deemonid”), Penélope Cruz (“Vicky Cristina Barcelona”), Willem Dafoe (“Grand Budapest hotell”, “John Wick”), Judi Dench (“Casino Royale”), Johnny Depp (“Kariibi mere piraadid”), Josh Gad (“Kaunitar ja koletis”), Derek Jacobi (“Gladiaator”), Leslie Odom, Jr. (“Hamilton”), Michelle Pfeiffer (“Stardust”), Daisy Ridley (“Star Wars: Jõud tärkab”), Marwan Kenzari (“Muumia”, “Lubadus”), Olivia Colman (“Öine administraator”), Lucy Boynton (“Sing Street”), Manuel Garcia-Rulfo (“Seitse vaprat”) ja Sergei Polunin.

Treiler:

Eks see ole vägagi tuntud film vägagi tuntud raamatu põhjal, aga kindlasti tasub seda meelde tuletada, sest Agatha Christie looming ei vanane ning see film on üsna omapärase ja mulle meelepärase lahendusega ning põneva näitlejaansambliga. Britt Rosen kirjutas filmist Postimehes, Liis analüüsib filmi siin.

Tiina Sulg

 

 

“Hercule Poirot. Eesriie. Poirot’ viimane juhtum.” esmaspäeval, 25.mail kell 22:05 ETV+s, kordus pühapäeval, 31. mail kell 21.15 ETV+s.

In raamatukava on 21/05/2020 at 14:58

Haige ja vanaldane Poirot kohtub taas kapten Hastingsiga Stylesis, kus nad olid 30 aastat varem tutvunud ning koos oma esimese juhtumi lahendanud. Nüüdki hakkavad toimuma mõrvad ja Poirot peab viimast korda oma halle ajurakke tööle sundima. 

Agatha Christie loodud eeskujulike vuntsidega nutikas belgia detektiiv Hercule Poirot astus lugejate ette esimest korda 1920. aastal teoses “Saladuslik juhtum Stylesis”. Poirot’ kuulsad hallid ajurakud lahendasid oma viimase kuriteo 1975. aastal postuumselt avaldatud romaanis “Eesriie” (“Curtain: Poirot’s Last Case”, eesti keeles ilmunud eraldi raamatuna 2014. aastal  ja kogumikus “Hercule Poirot: Hastingsi lahingud” 2008. aastal), mis oli kirjutatud märksa varem, kuid ootas Christie seifis õiget aega. Eesti keeles avaldati mõlema teose esmatrükid samade kaante vahel 1984. aastal, tõlkijaks Ralf Toming.

Poirot’d on kehastanud mitmed tuntud näitlejad, aga kõige silmapaistvam neist ainuüksi ekraniseeringute arvu poolest on briti karakternäitleja David Suchet. Suchet alustas Poirot kehastamist 1989. aastal lühijutu “Claphamide koka seiklus” ekraniseeringus (ilmunud 1974. aastal kogumikus “Poirot’s Early Cases”, eesti keeles 2004. aastal pealkirjaga “Poirot’ varasemad juhtumid”), ja lõpetas ligi veerand sajandit hiljem, 2013. aastal linastunud teoses “Eesriie. Poirot’ viimane juhtum” (vt ülal). Oma teekonnast legendaarse detektiivi kehastajana kirjutas Suchet 2014. aastal ka eesti keelde tõlgitud raamatu “Poirot ja mina” (tõlkijaks Ragne Kepler). Teos on rangelt soovituslik kõigile, kes on Suchet’ kehastatud Poirot’ usku ja vaadanud suurema osa, kui mitte kõik, tema osalusel filmitud ekraniseeringud.

“Eesriides” on sarja jooksul armsaks saanud tegelased (ja neid kehastavad näitlejad) silmnähtavalt vananenud, Poirot’ lisaks ka veel haige. Pean hoiatama, et seetõttu ei pruugi vaatamissoovituse järgimine olla lihtne – nagu vaataksid oma vanu sõpru vananemas ja suremas. Seda enam, et neid mängivad karakternäitlejad ja kogu produktsioonimeeskond on teinud tõesti tublit tööd. Fiktsionaalsed tegelased on aga surematud, nii et pärast “Eesriiet” võib taas hakata lugema-vaatama “Saladuslikku juhtumit Stylesis” ja kõik on jälle hästi.

Kairi Jets

„Nugade peal“ praegu kinodes

In raamatukava on 03/12/2019 at 10:44

Läinud nädalavahetusest saati saab kinodes vaadata Rian Johnsoni värsket krimifilmi „Nugade peal“.

„Nugade peal“ on stiilne ja õnnestunud meelelahutus kõigile Agatha Christie laadis krimilugude austajatele. Sisututvustuses seisab: „Kui populaarne krimikirjanik Harlan Thrombey (Christopher Plummer) leitakse pärast ta 85. sünnipäeva oma kodust surnuna, kutsutakse juhtunut uurima uudishimulik ja võluv detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Blanc puutub Harlani enneaegse surma tagamaid selgitades kokku Harlani ebatavalise perekonnaga ja pühendunud alluvatega ning peab valede ja pettuste võrgu lahti harutama.“ Korralikule Christie-stiilis loole kohaselt teeb süžee ootamatuid keerdkäike, mõrvar peab olema keegi omadest, sest kõigil kohalolnutel on kuriteoks nii motiiv kui ka võimalus, ja tõde selgub muidugi alles filmi lõpus.

Filmi treiler:

Rian Johnson on filmisõpradele tuttav ennekõike selliste ulmefilmide lavastajana, nagu “Ajasõlm” ja “Star Wars: viimased jedid,” ning osatäitjaidki on filmis selliseid, kelle pärast kinoskäik ette võtta. Daniel Craigi poolt mängitav detektiiv Benoit Blanc on ameerika versioon briti Hercule Poirot’st ja muidugi räägib ka Blanc aktsendiga, mida on Craigi esituses tõeliselt nauditav kuulata. Peamiselt Kapten Ameerikana tuttav Chris Evans mängib võluvat, kuid hukka läinud perepoega; pühendunud põetajat kehastab sarmikas Ana de Armas (varasemast näiteks film „Blade Runner 2049“); kaasa teevad ka Jamie Lee Curtis, Don Johnson, Christopher Plummer, Toni Collette jt.

Filmi vaatamine toob paratamatult meelde Agatha Christie raamatud, eriti Poirot’ lood. Rian Johnson on enda inspiratsiooni allikana teiste hulgas nimetanud näiteks selliseid Christie lugusid: „Mõrv Idaekspressis“, „Kümme väikest neegrit“, „Surm Niilusel“, „Peegel mõranes“ ja „Kurjus päikese all“.

Ja veel ühe teistpidi seotud soovituse lisaks lõpetuseks. Indrek Harglalt ilmus just värskelt järgmine apteeker Melchiori lugu: „Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium“, sest temagi ju ütleb, et kirjutab oma lugusid Agatha Christie viisist ajendatuna. Et kui kõik Agatha Christie lood on juba väga tuttavad, aga filmist ajendatuna (või vastupidi) sooviks midagi värsket veel selles stiilis, siis järgmine apteeker Melhiori seiklus sobib hästi!

Mai Põldaas

“”Hukkunud alpinisti” hotell reedel, 9.märtsil kell 22.10 ja laupäeval, 10.märtsil kell 14.30 Tallinna TVs

In raamatukava on 09/03/2018 at 13:09

Kohaliku filmiloo klassika ja Eesti esimene ulmefilm “”Hukkunud alpinisti” hotell”, režissööriks Grigori Kromanov (“Viimne reliikvia”, “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), valmis 1979. aastal vendade Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise raamatu põhjal.
Raamatu puhul ei ole minu arvates tegemist tüüpilise vendade Strugatskite teosega. Millegipärast tuli seda lugedes meelde Agatha Christie “Kümme väikest neegrit”. Seal on mingi sarnasus, mis seisneb ehk selles, et tegevus toimub maailmast eraldatud kohas, vanas hotellis. Mõlemas teoses on koos täiesti erinevad ja tihti teineteisele vastumeelsed inimesed ning toimub midagi müstilist, mis paneb kõiki närveerima ja arvama, et selle taga on keegi külastajatest. Erinevalt Agatha Christiest ei ole siin kohtumõistjat, kes tahab kedagi karistada ja põleb kättemaksuihast. “”Hukkunud alpinisti” hotellis” on tegemist siiski ulmega. Sellepärast on siin tulnukad, kes vaatlejatena salaja külastavad planeeti Maa.

 

Lühidalt filmist:

Inspektor Peter Glebsky läheb anonüümkirja peale Alpidesse “Hukkunud Alpinisti” hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, kuid otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis eraldab hotelli välismaailmast. Seejärel algavad salapärased juhtumid. Hotelli külaline Olaf avastatakse surnuna, Hinckus on oma voodis kinni seotud ja hotelli lähedalt leitakse külmunud Luarvik. Oletatakse, et ta on Hinckuse sõber, kuid Luarvik ütleb, et hoopis Olaf ootas teda. Inspektor Glebsky asub otsima Olafi mõrvarit. Kahtlusalustega hakkavad toimuma aga saladuslikud lood. Nad surevad ja ärkavad uuesti ellu, võtavad teiste inimeste kuju ning väidavad, et nende eksistents sõltub diplomaadikohvris asuvast energiaallikast, mis leiti Olafi kõrvalt ja on nüüd Glebsky käes. Tulnukad on aga arusaamatul kombel passiivsed. Nad ei püüagi jagu saada inspektorist, kes laviini tõttu peaks ju nende meelevallas olema. Glebsky asub tegutsema, et süüdlane välja selgitada, kuid tõsiasjad viivad ta järeldusele, millega ratsionaalsel mõistusel on raske leppida.

Filmis kõlab Sven Grünbergi muusika. Osades peamiselt Baltimaade näitlejad, sealhulgas Eesti tippnäitlejad Jüri Järvet, Sulev Luik, Mikk Mikiver.

Lõppu ka üks huvitav fakt. Täheldatud on, et filmis domineerivad Eesti lipu värvid: sinine, must ja valge.

Varem on sama filmi kohta blogis kirjutanud ka Kaja Kleimann.

Marite Lõokene