„Babülon-Berliin“ Jupiteris

Teos: Volker Kutscher „Märg kala“ Tänapäev, 2019, tlk Tiina Aro (originaal: „Der nasse Fisch“, Kiepenheuer & Witsch, 2008)

Jupiter: Saksa ajalooline krimisari „Babülon-Berliin“ I ja II hooaeg (režii ja stsenaarium: Tom Tykwer, Achim von Borries, Hendrik Handloegten)

PÖFF tutvustas saksa kõige kallimat ja rahvusvaheliselt edukaimat seriaali Eesti filmivaatajale juba 2017. aasta sügisel, seriaali valmimisaastal. Ilmselt jõudsid paljud vahepeal sarjaga tutvust teha läbi mingi voogedastuskanali või Soome televisiooni, aga lõpuks ometi on sarja kaks esimest hooaega Eesti vaatajatele Jupiteris kättesaadavad. Olgu kohe öeldud, et valminud on ka sarja kolmas hooaeg ning neljanda ülesvõtmine peaks algama tänavu. Seriaali näitamise õigused on ostnud praeguseks rohkem kui 90 riiki.

Filmisõpradele pole seriaal ilmselt märkamata jäänud, ka meedias on see piisavalt tähelepanu pälvinud, aga ma pole üldse kindel, kas kõik sarja vaatajad ja fännid ikka teavad, et sarja kahe esimese hooaja aluseks olevat kirjandusteost on võimalik ka eesti keeles lugeda — tuleb vaid üles leida Volker Kutscheri ajalooline politseikrimi „Märg kala“. See on esimene osa Kutscheri täna juba kaheksast romaanist koosnevas krimisarjast, mille tegevuspaik on Berliin ja keskne tegelane Kölnist pärit politseiuurija Gereon Rath. Romaanisarja esimesed romaanid on autor paigutanud Weimari Vabariigi turbulentsesse lõpuperioodi, aastasse 1929, aga hilisemad juba Natsi-Saksamaa aastatesse. Seni viimase, 2020. aastal ilmunud romaani pealkiri „Olümpia“ kõneleb enda eest — kätte on jõudnud aasta 1936.

Raamatu lugemine tasub end ära juba seetõttu, et romaani ja teleseriaali vahel on mitmeid erinevusi. Kirjanik andis stsenaristidele täieliku loomingulise vabaduse ja on tagantjärele intervjuudes kinnitanud, et filmitegijad on romaani tuuma ära tabanud ning ta tunneb oma romaani tegelaskujud filmis ära, kuigi nad näevad tema kujutluspiltidest erinevad välja.

Mida siis romaanist leida võib, mida filmis pole? Romaani Gereon Rath ei ole Esimese maailmasõja veteran sõjakoledustest tuleneva taagaga, rindesõdur oli ainult tema vend. Kõige enam on filmitegijad aga ümber kujundanud Charlotte Ritteri tegelaskuju. Alates juba hüüdnimest, filmis on see Lotte, romaanis Charly. Film ja romaan langevad kokku üksnes selles, et Lotte peab stenotüpisti ametit ja tema eesmärk on saada tööle politseisse. Romaani Charly ei ole pärit vaesest töölisperekonnast, vaid hoopis kodanlikust miljööst ja finantseerib politseitööga oma juuraõpinguid. Sarja pole samuti jõudnud tema armusuhe Gereon Rathiga. See-eest puuduvad romaanist Rathi vennanaine Helga ja tema poeg. Romaanis põgusalt esinevad venelased Aleksei Kardakov ja Svetlana Sorokina on seriaalis saanud märksa suurema kaalu.

Erinevusi on teisigi, nii et tasub kirjandusliku algmaterjaliga tutvust teha küll!

Linda Jahilo

 

“Valgus Koordis” kolmapäeval, 2. septembril kell 18.00 Elektriteatris

Nojah, seda filmi võiks vaadata, sest:

• tegemist oli esimese Eesti värvifilmiga
• siin tegi oma esimese filmirolli Georg Ots
• filmis on näha veel teisigi tuntud ja hinnatud eesti näitlejaid
• see film on stalinistliku propaganda musternäidis filmikunstis
• selle filmi aluseks olev raamat on stalinistliku propaganda musternäidis kirjanduses
• filmi edust tiivustatuna loodi ka ooper
• filmi on Full-Metal-Metsava blogis nimetatud konkurentsitult parimaks eesti komöödiaks, see väide tasub ülekontrollimist :)

Raamatut lugeda soovitan siis, kui on tahtmist lugeda, et mida kõike on ikka kokku kirjutatud ja ka premeeritud või on tahtmist elada kaasa Triin Timmi lõputööle “Kaasaja propagandistlik kujutamine kirjandusteoses Hans Leberechti jutustuse ”Valgus Koordis” näitel“.

Üks tore pilt filmi tegemise ajast Filmiarhiivis (Runge osatäitja Georg Ots, režissöör Herbert Rappaport, Aino osatäitja Valentine Tern, operaator Sergei Ivanov):

Ja Riigiarhiiv on filmi lõputantsust kokku pannud sellise jooksupildi:

Sel kolmapäeva õhtul on Elektriteatris külas ka ajaloolane David Vseviov, tema juttu on kindlasti huvitav kuulata.

Tiina Sulg

“David Vseviov. Mineviku mõtestaja” teisipäeval, 26. mail kell 20:00 ETVs

Uue portreesarja pilootsaade kingib vaatajaile võimaluse õnnitleda Eesti üht parimat mineviku mõtestajat David Vseviovi tema 70. Sünnipäeval. (ETV)

Tuntud ja armastatud ajaloolane David Vseviov saab 27. mail 71-aastaseks, seega on paslik päev enne seda vaadata 2019. aastal esilinastunud dokumentaalfilmi, mis pühendati talle tema juubeliks. Dokumentaalfilmi kõrvale on pakkuda ka rohkelt lugemist — näiteks elulooraamatut tema kahes esimesest elunädalast, kus autor põimib reaalsust ja fiktsiooni, ning omamoodi parodeerib veel hiljuti nii populaarset elulugude kirjutamist. Stiilselt minimalistliku kaanekujundusega “Elulugu: kaks esimest nädalat” räägib igasuguste asjakohaste kõrvalpõigetega loo ajavahemikust 1949. aasta 27. maist kuni sama aasta 9. juunini. Stiil on vseviovlikult muhe ja rahulik, lisades ajaloolises mõttes küllaltki traagilisse ajajärku kuhjaga inimlikku huumorit ja mõistmist.

Kes aga tahab põhjalikumat teksti, mis kataks pikemat ajavahemikku, siis ka selles osas on Vseviov olnud produktiivne. Lisaks armastatud “Müstilise Venemaa” raadiosaadetele, on Vseviov kahasse Vladimir Sergejeviga kirjutanud kolm ülevaatlikku teost Venemaa ajaloost: “Venemaa – lähedane ja kauge: aegade algusest kuni Vassili III-ni“, “Venemaa – lähedane ja kauge: vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV” ning “Venemaa – lähedane ja kauge: viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini”.

Vseviovi mängulisematele fännidele, kes tahavad end ka proovile panna, soovitan aga raamatut “Suur ajaloo mälumäng: 1000 küsimust ja vastust ajaloo kohta” (esmatrükk 2012 ja II täiendatud trükk 2019), mis võimaldab teadmisi omandada võistluslikumas vormis. Teemad on järjest Eesti, Venemaa, Antiik, XX sajand, Varia, Lahingud ja sõjad, Riigimehed ja Lastele, ning vastused on ära toodud küsimustelehe pöördel, nii et formaat on leplik nii üksiküritajate kui laste suhtes, ning haaravad küllaltki laia teemaderingi. Mälumänguraamat pole iseenesest küll tingimata vajalik ettevalmistus dokumentaali vaatamisele, aga sobib see-eest hästi selle jätkuks.

Kairi Jets

“Igitee” esmaspäeval, 27. novembril Athena keskuses

Hannes Aava tutvustab:

Ajalugu võib väljamõeldistestki veidram olla – seda tõestab ilmekalt Jussi Ketola lugu selles tõsielulistest sündmustest inspireeritud, Antti Tuuri samanimelisel romaanil põhinevas ajaloodraamas. Pärast kodumaale naasmist Suurest majanduskriisist räsitud USA-st otsib Ketolate perekond uut algust ning hakkab Põhja-Soomes talu pidama. Isa Jussi jääb aga silma paremäärmuslikule Lapua liikumisele, kes ühel ööl mehe nn “Igiteele” ehk Nõukogude Liidu piirivalvele üle plaanivad anda. Ootamatu põgenemise tagajärjel satub mees siiski üle piiri ning taibates, et tal pole võimalik niipea kodumaale naasta, liitub ta ühega sadadest Stalini kutsele vastanud USA-st sotsialismi ehitama tulnud kogukondadest. Aastad mööduvad, režiim muutub järjest paranoilisemaks ning peagi on selge, et lubatud sotsialismiutoopia asemel on riik muutumas eluohtlikuks terrorirežiimiks.

See AJ Annila lavastatud ja juba Soome kriitikute poolt soojalt vastu võetud emotsionaalne ajaloofilm on märgilise tähendusega nii Soome kui ka Eesti kino jaoks. Kokku kolme riigi koostööna valminud film sai rahastust nii Soome 100lt kui ka Eesti kulutagastusfondist, suur osa võttepaikadest olid Eestis ja filmis teevad kaasa mitu tuntud Eesti näitlejat, eesotsas sel aastal lahkunud armastatud Lembit Ulfsakiga, kelle jaoks see jäi viimaseks filmirolliks. Filmi peaosas särab kolmekordne Jussi-võitja Tommi Korpela, kõrvalosades teevad tugevad rollid Hannu-Pekka Björkman ja kvaliteetsarjast “Läänemaailm” ja “Võimu kants” tuntud taanlanna Sidse Babettt Knudsen.

Raamat on värskelt Ants Paikre tõlkes raamatukogus saadaval.

Sander Kaasik

“Stefan Zweig: Hüvasti, Euroopa” kolmapäeval, 10. mail kell 14 Elektriteatris

Kellel Pöffi ajal filmi  vaadata ei õnnestunud, saab Prima Vistal minna uuele katsele.

Tutvustuses kirjutatakse: Film kujutab Stefan Zweigi, ühe omal ajal kõige menukama saksa keeles kirjutava autori pagulusaastaid Buenos Aireses, New Yorgis ja Brasiilias. Juudi intellektuaalina üritab Zweig kujundada õiget seisukohta natsi-Saksamaa sündmuste osas ning otsida samas oma kodu uues maailmas.
Oma viimastel eluaastatel koondas Stefan Zweig kirjanikuna kogu energia natsismi võimalike arengute peegeldustele; tema toonaseid teoseid tasub tänapäeval ikka ja jälle üle lugeda. See film näitab meile vastuolulist meest, oma aja selgeltnägijat, ajatut kirjanikku ja habrast hinge kõige elegantsemal ja mitmetahulisemal moel.
Maria Schrader, tuntud Saksa näitlejanna, teeb oma teise töö filmilavastajana filmis, millest  kujunes arthouse´i hitt Saksamaal ja mis võitis mitmeid erinevaid auhindu.  Austria esitas filmi võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Aga ka imdb.com-is on vaatajate hinne 7.1,  seega pole tegu pelgalt kriitikute lemmikuga.

Olla juut, tähendas olla keelatud autor Saksamaal;  olla saksakeelne autor, tähendas saada avaldatud pseudonüümi Stephen Branch (nime tõlge) all, sest inglise keeleruumis oli saksavastasus tugev .

Zweig on eesti keeles korralikult esindatud nii ajalooliste romaanide, biograafiate kui novellidega.
Jaan Krossi tõlgitud „Eilne maailm” on ilmunud kahes trükis, raamatu lõpetas autor päev enne enesetappu ja selle kohta on öeldud, et selles kirjutatakse sellest „mida tähendas olla elus aastatel 1881-1942”.
Stefan Zweigi hüvastijätukirja saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

“Minu Leninid” kolmapäeval, 30. septembril kell 19.30 ETV2s

Film suurte ideedega, tohutu tegutsemistahte ja susserdamisandega mehest — Aleksander Keskülast.

Mind on mitu päeva vaevanud mõte: “Kas minu vanavanaisa kirves on ikka veel minu vanavanaisa kirves, kui sel on 7 korda vart ja 3 korda pead vahetatud?” Kuidas see seostub 1997. a. Hardi Volmeri käe all valminud filmiga “Minu Leninid”? Mitut pidi. Kui palju ajaloolist tõde peab ühes ajaloolises romaanis või filmis olema, ilma et see muutuks pseudo- või alternatiivajalooks? Tühikute täitmine ilukirjanduslike võtete või fantaasialennuga on ju ka korralikus ajaloolises romaanis/filmis lubatud. Ulmekirjanduses on levinud probleemipüstitus, et kui palju võib inimesel organeid vahetada, et tegu oleks veel sama inimesega. Aga asendada inimene tervikuna ja lasta teistel arvata, et tegu on ikka sama inimesega? Kui teised sellest sajandi möödudes teada saavad, mida see suures plaanis muudaks?

Lisalugemist:
Sulev Teinemaa “Ajalugu ja müstifikatsioon” TMKs,
Kaido Jaanson “”Minu Leninite” tõed ja valed” Postimehes,
Tarmo Teder “Minu Leninid” Eesti Päevalehes,
Mart Kuldkepp “Aleksander Kesküla kirjandustegelasena” Keeles ja Kirjanduses.

ETV arhiivis on 1988. a. valminud Hannes ja Renita Lintropi portreefilm Hardi Volmerist — “Meie aja kangelane”.

Eks ikka ole tore sutsu vanemaid Eesti filme vaadata, et kui noored ja ilusad (ja vahel ka, et elusad) kunagised lemmiknäitlejad olid :) Otsisin, et kas on kusagil üleval umbes sellest ajast pärit salvestust Üllar Saaremäe pungi-esinemisest Untsakatega. Ei leidnud. Olgu selle asemel Üllar Saaremäe punklaulupeol anarhiast laulmas. Pikem video on kuhugi haihtunud, aga las olla niipaljukestki:

Tiina Sulg

 

 

 

“Inglise aiad läbi sajandite” laupäeval, 20.06 kell 9.00 ETVs

“Inglise aiad läbi sajandite, 2/4: 18. sajand” (Alan’s Garden Secrets, Inglise 2010) laupäeval, 20.06 kell 9.00 ETVs, kordus 21.06 kell 13.00 ETVs.

Tutvustus. Laupäeva hommikuti toob neljaosaline saatesari „Inglise aiad läbi sajandite” meie ette inglise aedade kõrghetked ja tutvustab maastikupilti muutvaid tippaednikke. Suurbritannias on ligikaudu 4000 aeda, mida peetakse riiklikuks/rahvuslikuks vaatamisväärsuseks. Koos professionaalse aednik Alan Titchmarshiga külastakse iga nädal üht suurejoonelist inglise aeda, mis on tavaliselt jäänud üldsuse pilkudele varjatuks. Neid aedu on mõjutanud mingi kindel ajajärk inglise aiakujunduse ajaloost. Saatesarja kohta võib lugeda täpsemalt 13. juuni Postimehe Arterist.

Teises osas tutvustab Alan meile Buckhinghamshire’is asuva Stowe mõisapargis uut, pöördelist maastikukujundusstiili – loodusliku ilmega inglise parki. Hüljatud on eelmise sajandi geomeetrilisus. Kim Wilkie näitab, kuidas neid põhimõtteid kasutada 21. sajandi haljastuses.

Stowe mõisapark (Stowe Landscape Gardens) leiab ära märkimist ka raamatus „1001 Gardens You Must See Before You Die” (New York 2007; lk 319) ühe 18. sajandi mõisapargi suurejoonelisema näitena. Penelope Hobhouse raamatust „Aianduse ajalugu” (Varrak 2006, lk 211) loeme, et Stowe aedade loomisel mängis olulist rolli nende looja lord Cobhami ja peaministri sir Walpole´i omavaheline tüli. Nimelt valis Cobham oma aiad paigaks, kus tõmmata teravdatud tähelepanu Walpole´i poliitilise moraali puudumisele. Näiteks asetas ta varemetena ehitatud Tänapäeva Vooruse templisse peata kuju, et väljendada ühiskondliku elu hetkeolukorda.

Raamatukogust võid leida mitmeid Inglismaa parke ja aedu tutvustavaid raamatuid ning ajakirju. Väikse valiku üksnes Inglismaa aedadele pühendatud raamatutest leiad siit:
* Victoria Parmas „Unistuste aiad Inglismaa” (Ajakirjade Kirjastus 2012);
*Ann Tenno „Inglismaa aiad: fotoalbum” (Tallinn 2000);
*Jane Fearnley-Whittingstall „The Garden : an English Love Affair : One Thousand Years of Gardening” (London 2002);
* George Carter „The New London Garden” (London 2000);
* ”Der Englische Garten zu Wörlitz” (Berlin 1987).

Leia raamatukogust sobiv raamat ning asu Inglismaa aedu avastama!

Klaari Tamm