„Kaka, kevad ja teised“ kinodes

„Kaka, kevad ja teised“ on  Andrus Kivirähki lastejuttudel põhinev animakogumik, mille ühendavaks lüliks on autor ise koos oma armsa koera Robiniga. Nad koos lähevad külla viiele Kivirähki loole nii külmkappi, loomaaeda, maale, parki kui ka voodi alla.

Andrus Kivirähk ja ta koer Robin. Kaader filmist „Kaka, kevad ja teised”

Avalugu „Frikadellid ja pelmeenid”  (2023;  Heiki Ernits ja Meelis Arulepp) seostub esmalt mulle  kohe Oskar Lutsu klassikalise looga raamatust „Nukitsamees“, kus Iti ja Kusti ära eksivad, aga  siin mitte metsa, vaid külmkappi. Iti ja Kusti (tõesti nii on tegelaste nimed selles loos) ei ole mitte lapsed, vaid hoopis frikadellid. Kuri „nõid“, keda kardetakse on aga pelmeen, kes frikadelle sööb. Kogu lugu ennast saab lugeda ajakirjast Täheke (2015 nr 10; lk 4-5) ja raamatust „Tont ja Facebook“ (2019; lk 98-101).

Teises loos „Sitikas Peeter” (2022; Meelis Arulepp) soovib  väike putukas (filmis on ta väga rohutirtsu moodi) oma  muusikaannet laiemale publikule näidata ja läheb loomaaeda vabasse puuri n-ö tööle. Lugu sitikast Peetrist ilmus esmalt ajakirjas Täheke (2004 nr 6; lk 12) nime all  „Sitikas Peetri tähetund“, hiljem on see lugu filmilooga sama pealkirja all ilmunud nii kogumikus „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 14-16) kui ka raamatus „Kaka ja kevad“ (2009; lk 25-27). Filmilugu on küll veidike muudetud, aga põhimõte ning loo moraal on jäänud läbi aja samaks.

Kolmas lugu on minu arvates kõige intrigeerivam, sest filmiloo „Pilt, mis öösel liigutas“ (2023) režissööriks on Mikk Mägi, kes seostub ikka vanamehe tegemistega. Kui aus olla, siis ma esmalt ei teadnud, kelle käe all oli film valminud, kuid kui need tantsivad lehmad ja lambad mängu tulid, siis oli küll tunne, et kohe tuleb nurga tagant välja ka (kuri)kuulus vanamees ise. Kogu lugu on ikka mõnuga üle vindi keeratud nagu „Vanamehe“ filmideski, aga siiski lapsesõbralikus vormis (veidi väiksemale vaatajale võib-olla küll hirmuäratavalt) ning Kivirähki algse loo lõpplahendus on ka kenasti ära toodud, kuigi humoorikalt on juurde lisatud  ka selline teema nagu (linna)laste võõrandumine maaelust. Kivirähki lugu „Pilt, mis öösel liigutas“ on ilmunud ajakirjas Täheke (2016 nr 7-8; lk 8-9) ning raamatus „Tont ja Facebook“ (2019; lk 42-45).

Neljas lugu on animakogumiku nimilugu  „Kaka ja kevad“ (2021; René Vilbre ja Meelis Arulepp), mis on tasakaaluks eelnevale loole  väga armas looduse ja elu ringkäiku  kirjeldav lugu, kus ootamatud tegelased  otsivad oma õnne ja selle ka leiavad. Loos endas pole erilisi krutskeid, kui välja arvata tänapäevased tehnikavidinad nagu robotmuruniiduk ja pakirobot või siis inimeste piiritu nutisõltuvus, mis väljendub isegi pargis jalutades või sportides. Tegelikult on Kivirähki algses loost, mis ilmus juba 2004. aasta ajakirjas Täheke nr 3 (lk 8-9, vaata ka Priit Rea illustratsiooni), möödas ligi 20 aastat, seega pole midagi imestada, et isegi 2009. aasta raamatus „Kaka ja kevad“ on muruniitjast saanud muruniiduk, mis omakorda filmis on muutunud siis robotmuruniidukiks.  See lugu on jõudnud ka kogumikku „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 186-187) .

Ajakirjades Täheke on esmalt ilmunud Andrus Kivirähki „Kaka, kevad ja teised” lood

Viimane lugu „Kadunud sokid“ (2023; Oskar Lehemaa) on juba seetõttu eriline, et ainukesena sellest kogumikust on nukufilm (tegelikult on peategelane Pille korra kaadris ka avaloos, aga seal muidugi joonistatuna).  See lühifilm paneb vaatajaid imestama, kui suur ja põnev maailm võib asetseda sinu voodi all. Isegi sokid võivad seal munema hakata. Lugu on nime all „Isa sokid” esmalt ilmunud ajakirjas Täheke (2004 nr 4; lk 6) nagu kõik eelpool nimetatud Kivirähki lood ning lisaks veel kogumikes „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 19-20), „Kaka ja kevad“ (2009; lk 15-18)  ja „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 188-189).

Frikadellid Kusti ja Iti. Kaader filmiloost „Frikadellid ja pelmeenid”

Erinevalt teistest selle aasta alguses linastunud Eesti filmidest on antud koguperefilm saanud seni ainult kiitvaid arvustusi, millega ma igati nõustun.

„ „Kaka, kevad ja teised“ pole lihtne animafilm ega isegi mitte eriline animafilm. See on lakkamatu animatsiooni, nukufilmi ning elusate kaadrite karneval, kus värvid ja erisugused trajektoorid segunevad nagu vana-aastaõhtu ilutulestikus.“ ( Veiko Märka, 15.02.23 Eesti Päevaleht)

„Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!“ (Kaspar Viilup, 18.02.23 ERR kultuur)

Klaari Tamm

Jõulukava VI — 28. detsember (“Eia jõulud Tondikakul”, “Tuhkatriinulugu” ja “Lotte ja kadunud lohed”)

“Eia jõulud Tondikakul” TV3 28.12.2019 kell 10.00

Tutvustus: “Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Miks jäi silma?: Kui teised vaatasid eelmisel aastal seda filmi, olin mina kodus ja vaatasin „Visa hinge”. Ma lihtsalt ei tahtnud seda kinno vaatama minna ja vältisin igasuguseid kutseid ja meelitusi, mis mind sinna saaksid vedada. Nüüd on aasta möödas ja võiks vist isegi vaadata. Pealegi ilmus just Anu Auna raamat „Eia seiklus Tondikakul” ning seda on kindel plaan lugeda. Kindlasti on paljudele see raamat, nagu ka film eelmisel aastal, osa jõuluaegsest tegevuskavast.

“Tuhkatriinulugu” TV3 28.12.2019 kell 16.15

Tutvustus: Danielle (Drew Barrymore) on tüdruk, kellel on lisaks võluvale välimusele õlgadel tark pea. Ta ei ole sedasorti piiga, kes istuks vaikselt oma toas, oodates valgel hobusel saabuvat printsi. Danielle on otsekohene tegutseja ning nende esimesel kohtumisel Henryga (Dougray Scott) viskab tüdruk kuningliku troonipärija õunaga sadulast. Nagu arvata võib, soojenevad nende suhted kiiresti. Kasutütre õnnest ei oska aga rõõmu tunda õel võõrasema (Anjelica Huston), kes laseb Danielle´il teha kõige räpasemaid töid, hoides samal ajal oma tütreid väikseimate pingutuste eest. Pealegi loodab ta, et printsi väljavalituks saab hoopis ta ärahellitatud tütreke Marguerite (Megan Dodds).

Miks jäi silma?: See on mu lemmik Tuhkatriinu ekraniseering ja ma vaatan seda alati! Väga kaunis film, mis püüab muinaslugu ja selle tegelasi siduda ajalooliste sündmuste ja isikutega, ning, mis üsna hästi õnnestub. Tõesti, kui üldse mingit Tuhkatriinu versiooni vaadata, siis ikka just seda!

“Lotte ja kadunud lohed” ETV 28.12.2019 kell 18.40

Tutvustus: Laste poolt armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saab vahva koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Leiutajatekülla saabuvad teadlased, pesukaru Karl ja kala Viktor, kes osalevad suurel rahvalaulude kogumise võistlusel, mille peaauhinna saab see, kel õnnestub salvestada maailma vanima loomaliigi, müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaulu. Lotte ja Roosi otsustavad teadlasi aidata ja neid ootavad ees põnevad ning ootamatud seiklused.

Miks jäi silma?: Kõik need Lotted on minust kuidagi mööda hiilinud. Ei ole ma neid lugenud ega vaadanud, aga tahaks! Jõulude ajal on telekas palju, mida vaadata, aga kui midagi üldse, siis kindlasti sekka võtta ka mõni multikas. Eriti tore, kui see multikas on tuttav ja kodumaine. Eks minagi püüan nende jõulude ajal Lottele lõpuks pihta saada.

Irina Möldre

„November” alates 3. veebruarist kinodes Cinamon ja Ekraan

Kui uued Eestis valminud filmid tahaks ikka alati huvi pärast ära vaadata, siis kindlasti on lisaks mulle väga palju neid, kes seda filmi ammu suure põnevusega ootavad. Filmi võtted algasid juba enam kui kaks aastat tagasi ning nüüd on lõpuks valmis saanud Andrus Kivirähki armastatud romaanil “Rehepapp ehk November” põhinev linateos.

Lavastaja Rainer Sarneti käe all valminud “Novembrit” võib kirjeldada kui muinasjutufilmi täiskasvanutele, kus saavad kokku must huumor ja romantiline armastus. Filmi tegevus toimub paganlikus Eesti külas, kus ahned ja juhmid külaelanikud pistavad rinda nii Katku, Vanapagana kui krattidega.

Kellel huvi juba enne kinno minekut filmi kohta pisut infot ja hinnanguid saada, võivad järelvaadata OP-i, kus filmist räägivad nii „Rehepapi” autor Andrus Kivirähk kui semiootikud.

Kui enne filmi vaatamist on soov ka raamatut meelde tuletada, aga lugemiseks aega ei leia, võib Linnaraamatukogust „Rehepapi” saada ka heliplaadil Aarne Üksküla poolt loetuna.

Anu Amor-Narits

„Aabitsa kukk” kolmapäeval, 30. detsembril kell 21.35 ETV2-s

Pühade eel ja ajal on kõik teisiti ja seepärast oleks lausa kahe silma vahele jäänud, et täna teatrit näidatakse! Minu meelest läks see tükk kavast maha alles hiljuti, mis tähendab, et mängiti teda ikka väga kaua – esietendus oli 10. septembril 2004 Tartus, Lutsu Teatrimajas, kodusaaliks sai aga Maalisaal – selle tükiga Draamateatri kõige kammerlikum näitelava 8. oktoobril 2004 avatigi. 2014. aasta sügisel oli 300. etendus. Pärast 300. etendust ütles Andrus Kivirähk, et kui Tõnu Oja enam mängida ei viitsi,võiks ta tüki pärandada Pääru Ojale – kellelegi teisele küll ei anna, las see olla selline perekond Oja vallasvara.

Teksti autor ja lavastaja Andrus Kivirähk, kunstnik Liisi Eelmaa, laval Tõnu Oja.

Auhinnad :

Grand prix monolavastuste festivalilt “Zvaigzne” 2009. a. Riias.

II preemia ja monoteatrite festivalide direktorite diplom rahvusvaheliselt monoteatrite festivalilt “MonoBaltija” 2009. a. Kaunases.

Parima näitlejatöö eripreemia soome-ugri rahvaste teatrite VIII festivalilt “Majatul” Joškar-Olas 2010. a.

Sisust kirjutab Draamateatri koduleht nii: Maailmas on nii palju pisikesi inimesi. Nende elu pole kerge, neile tehakse pidevalt ülekohut. Nad on vaesed mehed. Õnneks on ka neil siiski midagi, mille peale loota. Mõni paks raamat, mille sees on olemas vastused kõikidele küsimustele. Mõni tark onu, kes ütleb, mis on õige ja kuidas peab elama. Kui sul on olemas selline raamat ja selline onu, siis polegi elu enam nii raske. Vähemalt ei pea sa enam ise oma peaga mõtlema. Tuleb teha ainult nii, nagu raamat ja onu käsivad – ning kõik laabub.

“Aabitsa kukk” on lugu mehest, kellel on olemas aabits ja onu Paul. See on lugu väiksest, lihtsast inimesest. See on lugu uinuvast mõistusest.

Kes vaatamiseni ei jõua, võib muidugi ka näidendit lugeda või Tõnu Oja sisseloetud heliraamatu laenutada.

Kaja Kleimann

“Meri ja Orav” 18. jaanuaril kell 20:00 ETV2-s

See kindlasti paljudel juba nähtud humoorikas 2009. a. salvestatud etendus sobib hästi töönädalat lõpetama.

Lõbus lugu sellest, kuidas kõrges eas Ivan Orav ja Lennart Meri püüavad pööningult kirjutuslauda elutuppa vedada. See füüsiline töö käib aga korüfeedele üle jõu ja nii nad sisustavadki aega kehakinnitamisega, väikse napsiga ja vaimuka vestlusega. Eesti populaarseima nüüdiskirjaniku Andrus Kivirähki vaimurikka komöödia legendaarsetes nimiosades säravad Egon Nuter ja Andrus Vaarik.

Etendus on ka Linnaraamatukogu muusikaosakonnas DVD-il saadaval.

Kui tundub, et tahaks veel veeta aega Ivan Orava põnevas seltskonnas, siis Linnaraamatukogus on Andrus Kivirähki “Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed” saadaval nii raamatu  kui helisalvestisena.

Anu Amor-Narits

“Vennad Karusüdamed” kolmapäeval, 15. veebruaril kell 21.10 ja neljap, 16.02 kell 23.20 ETV2-s

2005. aastal valminud Riho Undi  filmi (stsenaristid Andrus Kivirähk ja Riho Unt) kangelasteks on karupojad Ivan Šiskini kultusmaalilt ”Hommik männimetsas”. Kaotanud kunstnikust ema, satuvad vennakesed Henry, Vincent ja August kõigi loojate unelmatelinna Pariisi. Kõik karupoegade katsed kunstnikena elatist teenida ebaõnnestuvad – nende impressionistlikud ”soperdused” ei leia tunnustust. Et üles leida karuema pärandus, seiklevad lõvideks maskeeritud karupojad Tretjakovi tsirkusega Venemaale.
Neile, kes kunstiajalooga veidi tuttavad, pakub film ohtralt äratundmisrõõmu. Neile, kes veidi hämmingusse satuvad, väike soovitusnimekiri (mitte ainult selle filmiga seotud) väikestest kunstiraamatutest.

Ühe minu kõigi aegade lemmikuma filmi ohtrast festivalidel osalemisest ja saadud auhindadest leiab ülevaate siit.

Asko Künnapi arvustust saab lugeda TMK-st.

Juurde võib lugeda ja vaadata pilte Ivan Šiškinilt , Henri de Toulouse-Lautrecilt, August Rodinilt ,
Vincent van Goghilt  ja
Kazimir Malevitšilt.

Kaja Kleimann

“Lotte ja kuukivi saladus” Cinamonis

Nagu varasemadki Lotte filmid – “Lotte reis Lõunamaale” ja “Leiutajateküla Lotte” – on ka “Lotte ja kuukivi saladus” film igale eale, kuigi see on neist arvatavasti kõige lapsemeelsem. Leiutamishinge jagub selleski filmis küllaga. Lotte on uudishimulik, nutikas, õpihimuline, julge ja abivalmis. Kus aidata saab, seal appi ka tõttab.

Janno Põldma, Heiki Ernits ja stsenarist Andrus Kivirähk lasevad Lottel seekord seigelda veidi detektiiviainelises loos – ühel öösel püüavad kaks kapuutsides tegelast varastada kena Saaremaa murrakut rääkivalt onu Klausilt sooja kolmnurkset kivi, mille too ühelt rännakult leidis. Selgub, et kivil on veel paarilisi, mis jäid Klausi rännukaaslaste kätte ning Lotte ja Klaus lähevad kividekomplekti otsima, neile järgnevad saladuslikud kapuutsides võõrad ja sappa haagib end ka üks armunud muusik, kes tahab kive oma armastatule kõrvarõngasteks. “Lotte ja kuukivi saladus” on tulvil vaimukaid dialooge ja episoode ning uusi tehnilisi lahendusi – joonise kõrval ka näiteks arvutianimatsiooni ja efekte. Lotte maailma on toodud ka mitu uut tegelast – onu Klausi kaks kummalist vanapoisist sõpra, seast vihmatilgateadlane, laulvad pingviinid, unekollid ja – kuujänesed.

Lotte film kannab juba muinasjuttudest tuttavat sõnumit headuse ja sõpruse kõikevõitvast jõust. See on kaasahaarav ja armas Eesti oma multikas, mis, sarnaneb pisut Muumioru lugudega. See põnev ja värviküllane film sobib nii väikestele kui ka suurtele.

Vastandina hollywoodilikele lastefilmidele ja animatsioonidele pole Lotte filmides vägivalda. Ükski tegelane pole halb ja kõik lõpeb hästi. Keegi ei tee kellelegi liiga, kellelegi vastu pead ei lööda ja vaatajat säästetakse ka kaksipidi tõlgendatavatest vihjetest. See, mis Lotte filmides köidab, ongi vahetus ja mängulisus – mängitakse kõige sellega, mida täiskasvanute maailmas on harjutud loomulikuks või normaalseks pidama – alustades kasvõi Lotte maailma elanikest, kes on ju inimeste loomust ja maailmavaadet kandvad loomad. See juba loobki aluse selleks, et Lotte maailmas on võimalikud hoopis teised mängureeglid kui need, millega igapäevaelus harjunud oleme – merest võib püüda maitsvaid pannkooke, Kuu peal elavad jänesed ja lõunamaale lennanud linnud lahutavad seal meelt olümpiamängudega.

“Lotte ja kuukivi saladus” mängib ka süžeede ja teemadega, mis võivad olla tuttavad varasemast kultuurikihist – Kuu peale viiv oavars toob meelde muinasjutu Jackist, haiglas pasunaid puhuvad doktorid Emir Kusturica filmid ja Kuukivi tempel Indiana Jonesi.

Lotte on aga omandamas omamoodi James Bondi staatust, kelle iga uut seiklust põnevusega oodata.

Täpsemaid linastusaegu näeb siit.

Sirje Suun

“Voldemar” reedel, 25. märtsil kell 20.00 ETV 2-s

2007. aasta teatriauhindade jagamisel pälvis ”Voldemar” neist tervelt kolm: Andrus Kivirähk algupärase dramaturgia auhinna, Taavi Teplenkov parima meeskõrvalosa auhinna Lemmergase rolli eest ja Ardo Ran Varres Eesti Autorite Ühingu preemia sõnalavastuse originaalmuusika eest.

Aastal 1955 Nõmme rongis. Teekond Kivimäelt Balti jaama kulgeb reaalsuse ja kujutluse, tõsielu ning mängu hoos. “Elagu elu!” hüüab noor Voldemar Panso (Tiit Sukk), kes mängib lühikesel rongisõidul koos reisikaaslastega läbi pool elu – isa ja ema, tüdrukuid ning armastatuid, koolikaaslasi ja õpetajaid, näitlejaid ning teisi eluteel ette tulijaid. Mängitakse või mäletatakse või unistatakse lugusid viinast, teatrist, armastusest, sõja jalust läände põgenemisest ja ometi siiajäämisest, Moskvast, haiglast, proovist, küüditamisest, koolist, jälle viinast, armastusest…

Näidendi aluseks on Voldemar Panso mälestused, artiklid ja päevikud. Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes. Osades Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Mari-Liis Lill, Viire Valdma.
Loe, mida arvas etendusest Danzumees.

Näidendit saab ka  lugeda.

Voldemar Panso kirjutatut on äärmiselt huvitav lugeda!

Kaja Kleimann

“Ingel, ingel, vii mind taeva” reedel, 5. nov kell 20.30 ETV2-s

Teatriõhtu teles. VAT Teatri lavastus, kus mängivad Katariina Lauk ja Marko Matvere, lavastaja Aare Toikka.

Näidendi teksti leiab Andrus Kivirähki kogumikust “Voldemar”.

Lavastuse koduleht, kus on lavastusest palju häid fotosid.

Danzumehe arvamus etendusest.

Tiina Sulg