„Kaka, kevad ja teised“ kinodes

„Kaka, kevad ja teised“ on  Andrus Kivirähki lastejuttudel põhinev animakogumik, mille ühendavaks lüliks on autor ise koos oma armsa koera Robiniga. Nad koos lähevad külla viiele Kivirähki loole nii külmkappi, loomaaeda, maale, parki kui ka voodi alla.

Andrus Kivirähk ja ta koer Robin. Kaader filmist „Kaka, kevad ja teised”

Avalugu „Frikadellid ja pelmeenid”  (2023;  Heiki Ernits ja Meelis Arulepp) seostub esmalt mulle  kohe Oskar Lutsu klassikalise looga raamatust „Nukitsamees“, kus Iti ja Kusti ära eksivad, aga  siin mitte metsa, vaid külmkappi. Iti ja Kusti (tõesti nii on tegelaste nimed selles loos) ei ole mitte lapsed, vaid hoopis frikadellid. Kuri „nõid“, keda kardetakse on aga pelmeen, kes frikadelle sööb. Kogu lugu ennast saab lugeda ajakirjast Täheke (2015 nr 10; lk 4-5) ja raamatust „Tont ja Facebook“ (2019; lk 98-101).

Teises loos „Sitikas Peeter” (2022; Meelis Arulepp) soovib  väike putukas (filmis on ta väga rohutirtsu moodi) oma  muusikaannet laiemale publikule näidata ja läheb loomaaeda vabasse puuri n-ö tööle. Lugu sitikast Peetrist ilmus esmalt ajakirjas Täheke (2004 nr 6; lk 12) nime all  „Sitikas Peetri tähetund“, hiljem on see lugu filmilooga sama pealkirja all ilmunud nii kogumikus „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 14-16) kui ka raamatus „Kaka ja kevad“ (2009; lk 25-27). Filmilugu on küll veidike muudetud, aga põhimõte ning loo moraal on jäänud läbi aja samaks.

Kolmas lugu on minu arvates kõige intrigeerivam, sest filmiloo „Pilt, mis öösel liigutas“ (2023) režissööriks on Mikk Mägi, kes seostub ikka vanamehe tegemistega. Kui aus olla, siis ma esmalt ei teadnud, kelle käe all oli film valminud, kuid kui need tantsivad lehmad ja lambad mängu tulid, siis oli küll tunne, et kohe tuleb nurga tagant välja ka (kuri)kuulus vanamees ise. Kogu lugu on ikka mõnuga üle vindi keeratud nagu „Vanamehe“ filmideski, aga siiski lapsesõbralikus vormis (veidi väiksemale vaatajale võib-olla küll hirmuäratavalt) ning Kivirähki algse loo lõpplahendus on ka kenasti ära toodud, kuigi humoorikalt on juurde lisatud  ka selline teema nagu (linna)laste võõrandumine maaelust. Kivirähki lugu „Pilt, mis öösel liigutas“ on ilmunud ajakirjas Täheke (2016 nr 7-8; lk 8-9) ning raamatus „Tont ja Facebook“ (2019; lk 42-45).

Neljas lugu on animakogumiku nimilugu  „Kaka ja kevad“ (2021; René Vilbre ja Meelis Arulepp), mis on tasakaaluks eelnevale loole  väga armas looduse ja elu ringkäiku  kirjeldav lugu, kus ootamatud tegelased  otsivad oma õnne ja selle ka leiavad. Loos endas pole erilisi krutskeid, kui välja arvata tänapäevased tehnikavidinad nagu robotmuruniiduk ja pakirobot või siis inimeste piiritu nutisõltuvus, mis väljendub isegi pargis jalutades või sportides. Tegelikult on Kivirähki algses loost, mis ilmus juba 2004. aasta ajakirjas Täheke nr 3 (lk 8-9, vaata ka Priit Rea illustratsiooni), möödas ligi 20 aastat, seega pole midagi imestada, et isegi 2009. aasta raamatus „Kaka ja kevad“ on muruniitjast saanud muruniiduk, mis omakorda filmis on muutunud siis robotmuruniidukiks.  See lugu on jõudnud ka kogumikku „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 186-187) .

Ajakirjades Täheke on esmalt ilmunud Andrus Kivirähki „Kaka, kevad ja teised” lood

Viimane lugu „Kadunud sokid“ (2023; Oskar Lehemaa) on juba seetõttu eriline, et ainukesena sellest kogumikust on nukufilm (tegelikult on peategelane Pille korra kaadris ka avaloos, aga seal muidugi joonistatuna).  See lühifilm paneb vaatajaid imestama, kui suur ja põnev maailm võib asetseda sinu voodi all. Isegi sokid võivad seal munema hakata. Lugu on nime all „Isa sokid” esmalt ilmunud ajakirjas Täheke (2004 nr 4; lk 6) nagu kõik eelpool nimetatud Kivirähki lood ning lisaks veel kogumikes „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 19-20), „Kaka ja kevad“ (2009; lk 15-18)  ja „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 188-189).

Frikadellid Kusti ja Iti. Kaader filmiloost „Frikadellid ja pelmeenid”

Erinevalt teistest selle aasta alguses linastunud Eesti filmidest on antud koguperefilm saanud seni ainult kiitvaid arvustusi, millega ma igati nõustun.

„ „Kaka, kevad ja teised“ pole lihtne animafilm ega isegi mitte eriline animafilm. See on lakkamatu animatsiooni, nukufilmi ning elusate kaadrite karneval, kus värvid ja erisugused trajektoorid segunevad nagu vana-aastaõhtu ilutulestikus.“ ( Veiko Märka, 15.02.23 Eesti Päevaleht)

„Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!“ (Kaspar Viilup, 18.02.23 ERR kultuur)

Klaari Tamm

“Hämmastav Maurice” Apollo kinodes

Selle nädala kinokavast oleks täitsa mitu asja võtta — “Mees nimega Otto”, “Kuulsuse narrid” või “Inisherini hinged”. Aga ma jätan need kõik teile endile avastada või hoopis järgmise nädala kirjutajale :)

Sest “Hämmastav Maurice”!

Mu mõtetesse lihtsalt ei mahu sel nädalal midagi rohkemat, kui et “Hämmastav Maurice”!

Üle hulga aja film, mida täitsa tahaks kinos näha. Mitte et ma eriti lootusrikas oleks ses suhtes, et filmitegijad on Pratchetti tekstist aru saanud, aga no natuke ikka ja natuke Pratchettit on palju parem, kui üldse mitte Pratchettit! Ma usun, et igaüks sai nüüd aru, et mu näol on tegu Terry Pratchetti paadunud fänniga :)

Niisiis — lugege Terry Pratchetti loomingut, eesti keelde on ka teda üksjagu tõlgitud.

Filmi aluseks olev “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised” on meil ka täitsa olemas, lisaks eesti keelele ka inglise keeles (2002. a. trükk ja 2011. a trükk), vene keeles ja soome keeles.

Nii tore oli otsida ja leida erinevaid Maurice’e :) Seda peab küll mainima, et kaanekunstnike ja muidu kunstnike pildid on ikka hoopis süngemad, kui see multifilmi reklaamnägu :)

Filmitutvustus kõlab nii: Terry Pratchetti 2001. aasta parima lasteraamatu tiitli pälvinud “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised” järgi tehtud lugu räägib Maurice’ist, kavalast kassist, kes ühel päeval avastas, et oskab mõtelda ja rääkida. Sellest päevast saadik on ta koos õpetatud rottide ja veidi naiivse poisi Keith’ga käinud linnast-linna ning väikeste kelmuste abil raha kokku ajanud. Kuid ühel päeval satuvad nad linna nimega Bad Blintz, kus tundub toimuvat midagi salapärast. Koos nutika linnapea tütre Malicia’ga tuleb seltskonnal kokku võtta julgus ning seekord oma oskuseid headuse nimel kasutada ja võib juhtuda, et head teod toovad kaasa midagi palju tasuvamat.

Pildigaleriist saab eesti häältest ülevaate:

Ja kui kedagi huvitab, kuhu see “Hämmastav Maurice” lugemisjärjega Kettamaailmas võiks paigutuda, siis kokku on pandud igasuguseid huvitavaid infograafikuid, näiteks järgmine:

Tiina Sulg

“Saabastega Kass: Viimane soov” Tartu kinodes

Ikka juhtub, et kirjanduslikud kangelased, muuhulgas muinasjututegelased, hakkavad oma elu elama. Selle oma eluga võib minna nii ja võib minna naa, aga mulle tundub, et Saabastega Kassil on enamjaolt hästi läinud.

Igatahes on Saabastega Kass jälle seiklemas ja kinokava annab sellest teada nii:

Kõigi poolt palavalt armastatud, parajalt edev, piima limpsiv kartmatu mõõgavõitleja on tagasi!

Saabastega Kass avastab ühel mitte üleliia heal päeval, et tema armastus riskide vastu ning hoolimatu suhtumine ohutusse on jätnud oma jälje. Nimelt on ta oma üheksast elust ära raisanud juba kaheksa! Alati oma edus kindel olnud seikleja pole lihtsalt arvet pidanud. Nende elude tagasivõitmine saab olema Saabastega Kassi senistest seiklustest suurim. Kuna alles on üksainus elu, peab ta alla neelama oma uhkuse ning palum abi endiselt parterilt/konkurendilt Kitty Siidikäpalt. Kolmandana liitub nende seltskonnaga väsitavalt rõõmsameelne lobamokk Perrito. Üheskoos peab kange kolmik andma endast kõi, et püsida sammu võrra eespool Kuldkiharast ja kolmest karust ning maailma kardetuimast pearahakütist, Suurest Kurjast Hundist.

“Saabastega Kass: Viimane soov” toob taas kinolinale kangelase, keda Seiklus sai eesti keelde stuudios Film Audio. Oma hääle andsid tegelastele Mait Malmsten (Saabastega Kass), Eva Püssa (Kitty Siidikäpp), Ott Sepp (Perrito), Kristel Aaslaid (Kuldkihar), Rasmus Kull (Jack Horner), Ülle Lichtfeldt (Karuema), Andres Dvinjaninov (Karuisa), Jarmo Reha (Karujõmm), Taavi Teplenkov (Hunt), Ülle Kaljuste (Mama Luna), Mihkel Raud (Moraalimutukas), Jaan Rekkor, Tarmo Männard, Mattias Naan ja paljud teised. Tõlkija Mihkel Mõisnik, dublaažirežissöör Tiina Andreas, laulude režissöör Jakko Maltis.

Kassiraamatuid on muidugi murdu, kõiki ei jõua siin ära nimetada, aga ma teen mingeid kolmeseid gruppe, puhtalt oma maitse järgi.

Nunnupildilised lastekassilood:

Holly Webb “Lumes eksinud“, Ilmar Tomusk “Kullakallis kass“, Tiia Kõnnussaar “Mäo, kasside kuningas“.

Kassiromaanid:

Hiro Arikawa “Rändava kassi kroonikad“, Sōsuke Natsukawa “Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“, Grigori Služitel “Saveli päevad“.

Kassikrimi:

L. T. Shearer “Kass, kes tabas tapja“, Frauke Scheunemann “Winston, salamissiooniga kõuts“, Catriona Ward “Needless Streeti viimane maja“.

Ulmeraamatuid, kus kaanel on kass:

Helju Rebane “Õige valik“,  Robert A. Heinlein “Uks suvesse“, Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised“.

Asisemaid kassiraamatuid:

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass…?“, Andreas Schlieper ja Heike Reinecke “Legendaarsed kassid ja nende inimesed“, Vicky Halls “Kasside varjatud elu : lemmiklooma käitumise saladused“. 

Kolm luulekogu (nendest luulekogudest leitud kassiluuletusi saab lugeda siit ja siit ja siit):

Krafinna “Kasse täis linn“, Ilmar Trull “Jänese valitud palitud“, Jüri Kolk “Otse aia taga“.

Autoreid, kelle perekonnanimi on Kass:

Asta Kass “Pahupidi puhkus“, Kristiina Kass “Kasper ja viis tarka kassi“, Paul Kass “Kesklinn : Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas“.

Nurradi!

Tiina Sulg

 

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Laste ja noorte kirjandusfestival Luup soovitab:

„Väike Nicolas: enam õnnelikum olla ei saagi” kolmapäeval, 19. oktoobril kell 13.00 Elektriteatris

Väikese Nicolas´, pisut üleannetu prantsuse koolipoisi ajatud humoorikad lood on köitnud publikut juba peaaegu seitsekümmend aastat. Nüüd on valminud uus filmiversioon selle sümpaatse marakrati seiklustest.

Seekordne film on eriline: lisaks Nicolas´le, tema perele ja vahvatele klassikaaslastele on filmitegelasteks ka kirjanik René Goscinny ja kunstnik Jean-Jacques Sempé ise. Filmis tutvustatakse vaatajale Nicolas´ karakteri sünnilugu, see on omamoodi austusavaldus tema loojatele ja tagasivaade nende sõprusele, elule ja loomingule.

Väike Nicolas´ sündis 1950. aastatel koomiksitegelasena, sellele järgnesid lühilood ajakirjas ja viimaks raamat, mis esialgu üldse kuigi populaarseks ei osutunud. Hiljem sai Nicolas´ raamatute sari siiski hoo sisse ja see hoog on kandnud seda tänase päevani. Nicolas´ lugudele on omane lastepärane keelekasutus ja mõnus huumor, raamatute lahutamatuks osaks on Jean-Jacques Sempé originaalses stiilis illustratsioonid.

Ilus, südantsoojendav ja kauni pildikeelega on ka värske animafilm, mida mõned kriitikud on nimetanud koguni aasta kõige armsamaks filmiks.

Filmi treiler:

Kirsti Läänesaar

“Sherlock Gnomes” Kanal2s pühapäeval, 9. mail kell 10.00

Tutvustus: Romantiline animakomöödia viib meid aiapäkapikkude salajasse maailma. Gnomeo ja Juliet püüavad aeda kevadeks korda saada. Kui järsku kõik aiast kaovad, saab aidata vaid üks aiapäkapikk – Sherlock Gnomes. Kuulus detektiiv tuleb koos oma abilise Watsoniga olukorda uurima. Juhtum paiskab gnoomid põnevasse seiklusesse, mis viib nad põnevatesse ja seninägematutesse Londoni paikadesse. Filmi režissöör on John Stevenson, aiapäkapikele annavad hääle Johnny Depp, Emily Blunt, James McAvoy jt (USA, Suurbritannia, 2018)

Filmi on põhjalikult lahanud Kristin Vaarmann oma blogis Head uued ja vanad filmid “1196. Sherlock Gnomes (Shrelock Gnomes, USA, 2018) [Gnomeo and Juliet]“.

Filmis tegutseva Sherlocki ja Watsoni tegelaskujude algne looja on tuntud šotlane Arthur Conan Doyle, kelle eestikeelsete teoste loetelu panid kokku Halliki Jürma ja Annika Aas raamatunäituse “Kirjanduslinn Edinburgh” tarbeks, see nimestik on Lugemissoovituse blogis postituse “Arthur Conan Doyle” alt ka kättesaadav. Kuna Arthur Conan Doyle on nii tuntud kirjanik, tema mitte nii tuntud külgede tutvustamine läheks aga liiga mahukaks, siis ma temast ja tema loomingust siin rohkem ei räägigi.

Küll aga tekkis mus huvi aiapäkapike vastu. Märksõna “aiapäkapikk” ei andnud mulle midagi, aga märksõna “aiaskulptuur” tõi lagedale Sigrid Saarepi 1999. a. ilmunud raamatu “Vaba stiil : arhitektuur ja aiaskulptuur = Free Style : architecture and garden sculpture“, mis on meie raamatukogus täitsa olemas.

Kunsti ja elu omavahelise põimumise toredaks näiteks on Õhtulehe uudisnupp “Aiapäkapikk seikles 12 riigis ja tõi omanikule kaasa fotoalbumi“, kus kajastatakse seda, kuidas filmis “Amelie” nähtud aiapäkapiku maailmaränd ka tegelikukkuses teoks tehti. Lihtsalt armas on üks teine Õhtulehe nupuke “Kes sokutas viimased 10 suve Lincolnshire’i aedadesse aiapäkapikke? Tõde selgus salapärase mehe matusel“, milles antakse teada, kuidas üks külaelanik salamisi naabrite aedadesse aiapäkapikke sokutas.

Aga aiapäkapikud võivad inspireerida hoopis teistsuguseid kunstižanre ja hoopis tõsisematel teemadel: möödunud suvel oli Telliskivi loomelinnakus Sõltumatu Tantsu Lava tantsulavastus “Aiapäkapikk”. Lavastusest on pikemalt kirjutanud Kerli Ever Kultuur.info lehel “Logisev trepp kaotatud paradiisi” ning intervjuu lavastaja Kadri Sireliga ilmus ERRi lehel “Galerii: Fotografiska tagahoovis valmistutakse tantsuetenduseks “Aiapäkapikk”“.

Toredaid kohtumisi aiapäkapikega, ükskõik, mis vormis need teile siis ette juhtuvad, kasvõi tänavakunsti kaudu (kõrvalolev on üsna vana pilt, pärit lehelt Tartu Tänavakunsti Parimate Valimine 2011. aastal ja ma tõesti ei tea, kas see päkapikk veel alles on), ja vana ja head Arthur Conan Doyle’i lugemist, ka üsna ükskõik, mis parasjagu kätte juhtub, meelelahutust ja mõtlemisainet jagub igasse tema teosesse.

Tiina Sulg

“Minu naaber Totoro” laupäeval, 23. mail ETV2s kell 17.00

“Minu naaber Totoro” (Tonari no Totoro, Jaapan, 1988)

Minu naaber Totoro on igati õigustatult nimetatud üheks helgemaks ja ilusamaks animatsiooniks läbi aegade. Ja isegi kui ei oleks, siis mina arvaks ikka nii! Kuigi ma nägin Totorot esmakordselt juba täiskasvanuna, vallutas see väga kiiresti mu südame ja tõusis lemmik filmide hulka. “Minu naaber Totoro” on film, mis avas minu jaoks ukse Hayao Miyazaki maagilisse maailma ning ma olen selle legendaarse animaatori loomingu austaja juba mitu aastat.

Ülikooli professorist isa kolib koos kahe tütre, vanema Stasuki ja noorema Meiga, pisikesse majja suure künka kõrvale. Suure künka otsas kasvab hiiglaslik puu ja selles pühakohas elab Totoro. Totoro ei ole küll selle suure pehme karvakera päris nimi, lihtsalt õdedest noorem ei saa päris hakkama “troll” ütlemisega — nii sünnibki Totoro. Ja nii see pere elab seal rohelusest ümbritsetud maailmas. Juhtub küll seiklusi, aga eelkõige on tegu rahuliku kulgemise ja looduse ilu imetlemisega. Minu jaoks tähendab Totoro eelkõige rahu ja lõõgastumist.

Muidugi, nagu iga teise Miyazaki filmiga, kaasneb ka Totoroga hulgaliselt filosofeerimist ja teooriaid. Enamasti püütakse ikka välja lugeda animatsiooni sügavamat tähendust, leida autori tõelist sõnumit. Mina ennast sellega ei vaeva, sõnumit ei otsi ja vaatan seda filmi ikka ja ainult Totoro pärast. Totorot on võimalik ka Tartus kohata, vähemalt mõni aeg tagasi meeldis talle tervitada Elektriteatri külalisi!

Totoro loost on ka raamatu versioon, küll inglise keeles, aga ikkagi :)

Treiler:

Irina Möldre

“Nõialuud ja kõik muud” reedel, 1. mail kell 18.20 ETV2-s

Tutvustus telekavas: Kui nõid ja tema kass luua seljas läbi tormise taeva tuhisevad, puhub tuul kõigepealt minema nõia mütsi, siis juuksepaela ning lõpuks võlukepi. Õnneks aitavad vastutulelikud loomad nõial kaotatud asjad üles leida. Vastutasuks paluvad nad luba luuale elama asuda. Muinasjutuloo jutustab Maria Annus.

Volbripäeval ja sellele eelneval ööl on sobilik üle vaadata kogu oma kodune nõiavarustus: kostüüm, kübar, luud, võlukepp ning muidugi vastav kirjandus. Kõige esimesena tuleb pähe saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri “Väike nõid”, millest on valminud vahva samanimeline etendus koos legendaarse lauluga “Nõia elu”. Vähemalt sama lõbus ja õpetlik on inglise lastekirjaniku Julia Donaldsoni raamat “Nõialuud”, mis ongi 1. mail linastuva animatsiooni aluseks. Värssjutt sõprusest ning headusest, mille on tõlkinud meie enda armastatud lastekirjanik Leelo Tungal.

Sellega kindlasti nii-öelda kohustuslike raamatute nimekiri nõidadele ei lõpe, eesti lastekirjanduses leiab veel mitmeid põnevaid tegelasi nagu Kristiina Kassi nõianeiu Nöbinina, Edgar Valteri Iika, Aino Perviku Kunksmoor või Siiri Laidla raamatukogunõid Rosaalie jne. Kes on Sinu lemmiknõid? Mõni nimetatutest või hoopis keegi teine maagiline olend? Ohutut lendu volbriööl, kallid nõiad, mis muud …

“Nõia elu” Marko Matvere esituses:

Klaari Tamm

„Sipsik” kinodes

Kaua oodatud ning üllatavalt palju kriitikat saanud uus animafilm „Sipsik” on lõpuks jõudnud kinolinale. „Kellele ma ei meeldiks, ma olen ju Sipsik!” hüüab Sipsik filmis.

Erinevate arvustuste ning kommentaaride põhjal on üllatavalt paljud siiski arvamusel, et neile SEE SIPSIK ei meeldi. ERR-i toimetaja Mirjam Mäekivi arvab lausa, et Sipsik on tapetud. Õnneks lapsed kinosaalis on teisel arvamusel. Kohe esimesest kaadrist alates hõiskavad nad rõõmsalt Sipsiku nime ning laulavad usinasti laule kaasa. Kui aus olla, siis oli ka minu jaoks kõige kaasakiskuvam Ewert Sundja ja Liina Sumera muusik , mis elab kindlasti üle igasuguse kriitika filmi kohta ning jääb laste suudel kõlama aastakümneteks (loodetavasti tuleb peagi välja ka filmimuusika plaat). Teine eriliselt nauditav osa on filmi visuaalne pool, mida ilmestavad Edgar Valteri 1960.-1970. aastate stiilis joonistused. Nimelt valisid filmitegijad kunstniku varasema perioodi illustratsioonid eeskujuks „Sipsiku” filmi kujundamisel, et vastanduda tänapäevasele ülimalt elutruule animafilmile. Kui huvitab täpsemalt, kuidas sündis film ning kes kõik selles kaasa lõid, siis tasub ERRi portaalist järele vaadata saadet „Sipsiku lugu”.

Tagasi tulles SELLE SIPSIKU juurde, siis ei tasu heituda, et filmis pole täpselt need samad lood, mis meelde jäänud Eno Raua raamatust „Sipsik”, vaid tasub hoopis rõõmu tunda, et üks armastatud kodumaine lastekirjanduse tegelane tegutseb laste rõõmuks nüüd ka kinolinal, mida saadavad kummitama jäävalt vahvad laulud.

Sipsiku laul:

Klaari Tamm

„Tüdruk, kes muutis ilma“ esmaspäeval, 30. detsembril kell 17 Cinamonis

Kuna ilma teema on hetkel äärmiselt aktuaalne, siis on sellise anime jaoks just õige aeg.

Filmi treiler:

Autori teistegi teoste kohta leiab rohkem infot siit.

IMDB link.

“Tüdruk, kes muutis ilma” (“Weathering with You”) on Jaapani praeguse aja kõige hinnatuima lavastaja Makoto Shinkai (“Your Name”, “Children Who Chase Lost Voices”) kõige uuem, rekordeid purustav film, mille Jaapan esitas Oscaritele Parima rahvusvahelise filmi kategoorias. Viimati sai sellise au osaliseks 1997. aastal samamoodi ökoloogilistele probleemidele vihjav Hayao Mizazaki film „Printsess Mononoke.“

Film räägib poisist nimega Hodoka, kes jookseb kodust minema ning leiab ennast varsti keset vihmaperioodi olevast Tokyost. Suurlinnas tutvub ta Hinaga, noore tüdrukuga, kellel tundub olevat võime muuta ilma. Looduse käiku muutmine ei tule aga ilma tagajärgedeta ning noored peavad oma seikluste käigus aru saama, kuidas loodusega harmoonias elada.

See film on lisaks visuaalselt imeilusale ja suurepärasele loole ka väga aktuaalne allegooria kliimasoojenemise teemal ning näitab, kuidas inimene oma tegevusega kliimat mõjutab ning millised tagajärjed võivad sellel olla. Filmi peetakse õigustatult üheks selle aasta parimaks filmiks üldse.

Mõned raamatusoovitused kliimaga seoses:

Seili Ülper

Jõulukava VI — 28. detsember (“Eia jõulud Tondikakul”, “Tuhkatriinulugu” ja “Lotte ja kadunud lohed”)

“Eia jõulud Tondikakul” TV3 28.12.2019 kell 10.00

Tutvustus: “Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Miks jäi silma?: Kui teised vaatasid eelmisel aastal seda filmi, olin mina kodus ja vaatasin „Visa hinge”. Ma lihtsalt ei tahtnud seda kinno vaatama minna ja vältisin igasuguseid kutseid ja meelitusi, mis mind sinna saaksid vedada. Nüüd on aasta möödas ja võiks vist isegi vaadata. Pealegi ilmus just Anu Auna raamat „Eia seiklus Tondikakul” ning seda on kindel plaan lugeda. Kindlasti on paljudele see raamat, nagu ka film eelmisel aastal, osa jõuluaegsest tegevuskavast.

“Tuhkatriinulugu” TV3 28.12.2019 kell 16.15

Tutvustus: Danielle (Drew Barrymore) on tüdruk, kellel on lisaks võluvale välimusele õlgadel tark pea. Ta ei ole sedasorti piiga, kes istuks vaikselt oma toas, oodates valgel hobusel saabuvat printsi. Danielle on otsekohene tegutseja ning nende esimesel kohtumisel Henryga (Dougray Scott) viskab tüdruk kuningliku troonipärija õunaga sadulast. Nagu arvata võib, soojenevad nende suhted kiiresti. Kasutütre õnnest ei oska aga rõõmu tunda õel võõrasema (Anjelica Huston), kes laseb Danielle´il teha kõige räpasemaid töid, hoides samal ajal oma tütreid väikseimate pingutuste eest. Pealegi loodab ta, et printsi väljavalituks saab hoopis ta ärahellitatud tütreke Marguerite (Megan Dodds).

Miks jäi silma?: See on mu lemmik Tuhkatriinu ekraniseering ja ma vaatan seda alati! Väga kaunis film, mis püüab muinaslugu ja selle tegelasi siduda ajalooliste sündmuste ja isikutega, ning, mis üsna hästi õnnestub. Tõesti, kui üldse mingit Tuhkatriinu versiooni vaadata, siis ikka just seda!

“Lotte ja kadunud lohed” ETV 28.12.2019 kell 18.40

Tutvustus: Laste poolt armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saab vahva koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Leiutajatekülla saabuvad teadlased, pesukaru Karl ja kala Viktor, kes osalevad suurel rahvalaulude kogumise võistlusel, mille peaauhinna saab see, kel õnnestub salvestada maailma vanima loomaliigi, müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaulu. Lotte ja Roosi otsustavad teadlasi aidata ja neid ootavad ees põnevad ning ootamatud seiklused.

Miks jäi silma?: Kõik need Lotted on minust kuidagi mööda hiilinud. Ei ole ma neid lugenud ega vaadanud, aga tahaks! Jõulude ajal on telekas palju, mida vaadata, aga kui midagi üldse, siis kindlasti sekka võtta ka mõni multikas. Eriti tore, kui see multikas on tuttav ja kodumaine. Eks minagi püüan nende jõulude ajal Lottele lõpuks pihta saada.

Irina Möldre

“Rango” laupäeval, 2. juunil kell 19.30 ja pühapäeval, 3. juunil kell 10.00 TV3s

Ma filmi näinud ei ole, aga mul tuli seda pealkirja nähes silme ette üks jabur fännivideo Les Piresi laulule “Совы нежные”, selline asi siis:

Ja hakkasin edasi uurima, et jah, stsenaristi John Logani nimega kaanel on “Rango” raamatuid ilmunud päris mitu, kas need on olnud enne või pärast filmi, niikaugele ma uurimisega ei jõudnud, samuti mitte sellega, kas see John Logani luulekogu, mis on praegu Tartu Ülikooli raamatukogus remondi ajaks pakitud, on just selle mehe oma, küll aga sain ma jälile, et John Logan on andekas ja auhinnatud stsenarist ja näitekirjanik, niiet see nimi tasuks endale meelde jätta  küll.

Eeldatavalt on see paartund teleka ees üsna lõbusalt veedetav, tutvustus räägib nii: Kameeleon nimega Rango, kes unistab elust vesternikangelasena, satub pärast autoavariid Pori-nimelisse väikelinna, mida kimbutavad bandiidid. Nüüd peab ta end kokku võttes saama reaalses elus just selliseks tegelaseks, kes ta on alati oma unistustes olnud. Rango on üks omanäolise huumorimeelega animakomöödia, mille lavastajaks Gore Verbinski ning mille tegelased hakkavad rääkima ka sulaselges eesti keeles. Dublaaži lavastajaks on Peeter Urbla, eestikeelses versioonis annavad tegelaskujudele oma hääled Märt Avandi, Elina Pähklimägi, Mati Palm, Egon Nuter, Indrek Ojari, Tõnu Aav, Aleksander Eelmaa, Andrus Vaarik, Tõnu Oja, Raivo E. Tamm, Väino Aren, Andres Ots jt.

Miskipärast tuli seda tutvustust lugedes Cervantes ja “Don Quijote” meelde, no vaadake siis, kas see paralleel filmi ka jõudis.

Tiina Sulg

„Peeter Pikk-kõrv” kinodes Cinamon, Ekraan ja Apollo

 

Filmitutvustus. Põlvkondi lugejaid võlunud üleannetu ja seiklusjanuline kangelane Peeter Pikk-kõrv on sel korral peaosatäitja omaenda särtsakas tänapäevases komöödias. Peetri vaen hr McGregoriga (Domnhall Gleeson) jõuab filmis uuele tasemele, kui nad asuvad konkureerima naabermajas elava südamliku loomaarmastaja (Rose Byrne) tunnete pärast.

Tõesti, Beatrix Potter avaldas loo üleannetust jänesepoisist Peterist (ehk eestipäraselt Peetrist) juba 1901. aastal ning esmalt lausa oma säästude eest. Kaunite illustratsioonidega õpetlik lugu muutus ruttu nii populaarseks, et aasta hiljem kirjastuses ilmunud 8000 eksemplari müüdi ära enne, kui need poodi jõudsid. Beatrix Potter kujunemisest kirjanikuks on 2006. aastal tehtud ka mängufilm „Miss Potter”  Renée Zellwegeriga peaosas, mida saab vaatamiseks laenata raamatukogust.

Kes ootab ka hetkel kinodes jooksvast filmist sooja ja armast lugu, siis peab kahjuks pettuma. Edasi on antud küll olulised teemad nagu sõprus, üksteisest hoolimine ning elamine loodusega kooskõlas, kuid kõik see on, nagu ka ametlikus filmitutvustuses kirjas, tänapäevase särtsaka komöödia võtmes. Puudu ei ole rohketest sõuelementidest nagu jalaga tagumikku naljad, plahvatused ning mitmed teised täiskasvanute komöödiadest tuttavad klišeed.

Õnneks ei pea siiski ka klassikalise Peeter Pikk-kõrva lugude austajad pettuma, sest eestis keeles ilmus sel aastal äsja uus raamat — „Peeter Pikk-kõrv. Kaunid lood”. Seal on lisaks nimitegelasele veel originaalillustratsioonidega lood tema sugulastest ja sõpradest Benjamin Nudisabast, Tupsu-jänkukesest ja proua Tilluhiirest. Raamatukogus on olemas ka varasemad eestikeelsed lood Peeter Pikk-kõrvast, Benjamin Nudisabast ning Orav Käbikäpast. Lisaks on võimalik neid toredaid lugusid lugeda ka inglise kui ka vene keeles. Kui kõigest selleks väheseks jääb, siis saab ETV2-s vaadata filmiga samanimelist animasarja, mis kannab oluliselt rohkem orginaalteosega sarnaseid väärtusi kui hetkel kinodes jooksev täispikk animafilm.

Klaari Tamm

JAFF ehk Jaapani Animatsiooni Filmifestival Cinamonis 25. aprillist 1. maini

Jaapani animatsiooni ja elustiili filmifestival JAFF on iga-aastane festival, mis toob Tallinna, Tartu, Pärnu ja seekord ka Narva kinodesse värskeid animatsiooni-, mängu- ning dokumentaalfilme Jaapanist. Sellel aastal toimub festival juba 11. korda, 21. aprillist 1. maini ning Tartus on Jaffi filme võimalik vaadata Cinamonis 25. aprillist 1. maini.

Teisipäeval, 25. aprillil „Unustatud häälte püüdjad”. Makoto Shinkai värskeim animafilm on jutustus tüdrukust Asunast, kes võtab ette pika teekonna, et jätta hüvasti oma isaga.

Kolmapäeval, 26. aprillil „Pilvede taga”. Jaapani on enda vahel ära jaganud USA ja NSVL. Aomori prefektuuris, Ameerika kontrolli all olevas tsoonis kasvavad kaks poissi Hiroki ja Takuja. Mõlemaid poisse köidab NSVL’i okupeeritud saarel olev hirmuäratav Tornning nad ehitavad salaja lennuki, millega loodavad ühel päeval lennata Tornini.

Neljapäeval, 27. aprillil „Eva aeg”. Ühel päeval avastab Rikuo, et tema kodune android Sammy on hakkanud tegutsema isepäi. Roboti tegevuslogides avastab mees imeliku kirje „Kas te naudite aega Evaga?“. Rikuo otsustab koos oma sõbra Masakiga androidi jälitada ning üsna pea avastavad nad eriskummalise kohviku „Eva aeg“.

Reedel, 28. aprillil „Hing anumas 2: Süütus”. Kultusliku animefilmi „Hing anumas“ loonud Mamoru Oshii teine suurejooneline teos on jätkuks 1995. aastal ilmunud filmile. Käes on aasta 2032. Jaapani politsei 9. osakond uurib hulluks minevate gynoidide (lõbunaistest robotid) juhtumit.

Laupäeval, 29. aprillil „IA. Party A Go-Go”. „IA“ on virtuaalne artist, mis elab VOCALOID nimelises programmis. IA teosed „IA – Aria on the Planetes“ ja „IA Rocks – Aria on the the Planetes“ on jõudnud Jaapani muusika edetabeli tipus. Videod IA osalusega on kogunud üle 100 miljoni vaatamise.

Pühapäeval, 30. aprillil „Surmavihik: Valgusta uut maailma”. Surmavihiku traagilistest sündmustest on möödunud 10 aastat. Korraga niidab surm börsimaaklereid igas maailmanurgas: Wall Street’il, Londonis ja Moskvas. Need sündmused viitavad sellele, et keegi on taas avanud Surmavihiku.

Esmaspäeval, 1. mail „Punane kilpkonn”. Prantsuse multifilmikunstnike ja legendaarse Jaapani animatsioonistuudio Ghibli koostööna valminud õpetliku sisuga film, mida saatis mulluse Cannes’i filmifestivalil erakordne edu. Lugu on asustamata saarele jäänud merehädalisest, kes on kaotanud igasuguse lootuse kuni ilmub välja hiiglaslik punane kilpkonn, kes muudab meremehe elu.

Lugemissoovituseks sobivad siia juurde loomulikult mangad, mida ka pisut meie raamatukogus saadaval. Eesti keeles küll mangasid eriti pakkuda pole, esimese hooga meenus kohe „Amulett”, mida on ilmunud viis osa.

Anu Amor-Narits

Hayao Miyazaki retrospektiiv Elektriteatris 20.04-24.04

Hayao Miyazaki on jaapani animatsiooni suurkuju. Tema loodud on tegelased ja maailmad, mida armastavad nii lapsed kui ka täiskasvanud. Sel kuul on võimalus kiigata tema fantaasiasse Elektriteatris ning muidugi oleks patt sellist võimalust mitte kasutada.

Näha saab ühteteist Miyazaki täispikka filmi: „ Lupin III: Cagliostro loss” (1979); „Tuulte oru Nausikaa” (1984); „Taevane loss” (1986); „Minu naaber Totoro” (1988); „Kiki kulleriteenus” (1989); „Porco Rosso” (1992); „Printsess Mononoke” (1997); „Vaimudest viidud” (2001); „Howli liikuv kindlus” (2004); „Ponyo mäe otsas” (2008) ja „Tuul tõuseb” (2013).

Valik on suur ja ega see otsustamine kerge ei ole. Pisematele soovitaks kindlasti ära vaadata “Totoro” – tegu on Miyazaki kõige ikoonilisema tegelasega ning paljud peavad seda üheks kõige helgemaks ja heatahtlikumaks ekraanilooks üldse. „Printsess Mononoke” ja „Tuul tõuseb” on sobilik veidi vanematele. Ja otseloomulikult ei saa vaatamata jätta parima joonisfilmi Oscariga pärjatud „Vaimudest viidut”.

Juhiksin tähelepanu ka joonisfilmides kõlavale muusikale – Miyazaki koostöö helilooja Joe Hisaishiga pole seni mulle veel pettumust valmistanud!

Mõne aasta eest teatas Hayao Miyazaki, et läheb pensionile. Nüüdseks on ta juba jõudnud pensionilt ära tulla ning on lootust, et varsti saame näha ka vanameistri kaheteistkümnendat filmi!

Täpsem kava Elektriteatri koduleheküljelt https://elektriteater.ee/

Muusikat:

Irina Möldre

„Väike draakon Kokosaurus“ laupäeval, 21. jaanuaril kell 17.30 ETV2-s

Laupäeval näidatakse ETV2-s animafilmi „Väike draakon Kokosaurus“ (Saksamaa, 2014).
Filmi tegelased pärinevad Ingo Siegneri populaarsest lastesarjast. Selle kaks esimest osa ilmusid detsembris, kolmas raamat Kookospähklist ja vägevatest viikingitest näeb ilmavalgust veebruari alguses, neljas Kookospähklist ja võimsast võlurist Holunderist tuleb mais ja hiljem lisandub kindlasti veel raamatuid:
“Väike lohe Kookospähkel läheb kooli”
“Väike lohe Kookospähkel. Ära karda!”
Mõlemad originaalteosed ilmusid saksa keeles 2004. aastal, tänaseks on lasteni jõudnud 24 raamatut. Film ei järgi otseselt ühegi raamatu tegevustikku, paljud raamatutest tuntud tegelased saavad uueks seikluseks kokku. Vahvad tegelased ja hoogsalt arenevad sündmused pakuvad mõnusat kaasaelamist, aga annavad kindlasti mõtte- ja jutuainest teemadest nagu sõprus, ausus, õppimine, järjekindlus ja lojaalsus, mis on olulised nii suurte kui ka väikeste jaoks.

Ave Põlenik-Schweiger