Leida Laius 100 – retrospektiiv Tartu Elektriteatris ja Jupiteris

26. märtsil on Leida Laiuse  100. sünniaastapäev. Sel puhul on käesoleval nädalal Tartu Elektriteatris retrospektiiv Leida Laiuse filmidega. Samuti on tema filmid võetud omamoodi teemafookusesse ETV voogedastusplatvormil Jupiter. Ehk siis on sel nädalal hea võimalus vaadata taas (või avastada, kuidas kellegile!) ühe eesti seni suurima filmitegija filme! Ja seda nii suurelt, kui väikeselt ekraanilt.

Leida Laiuse mängufilmid tuginevad kõik eesti autorite kirjandusteostele, mistõttu siin tema filmidele tähelepanu juhtides ja neid vaatama kutsudes, on hea võimalus need ka nimetada ja nendegagi tutvust värskendama kutsuda.

„Mäeküla piimamees“ on Leida Laiuse esimene, 1965. aastal valminud mängufilm. See tugineb Eduard Vilde 1916. aastal valminud samanimelisele romaanile, millele stsenaariumi kirjutas Voldemar Panso. Enim kiita sai filmis üht peaosalist mänginud ja siit oma filmikarjäärile tuule tiibadesse saanud Jüri Järvet. Filmi saab ka Tartu linnaraamatukogust laenutada, nagu lugemiseks raamatutki.

„Libahunt“ on 1968. aastal valminud, August Kitzbergi samanimelise näidendi ainetel tehtud film. Leida Laiuse versioon sellest ühest eesti klassikaks saanud näidendist, mis ikka ja jälle lavastajaid kõnetab ning ajastule vastavalt interpreteerimist leiab. Filmi leiab ka linnaraamatukogust ja muidugi saab siit kaasa laenutada ka näidenditeksti enda.

„Ukuaru“ on 1973. aastal valminud film Veera Saare samanimelise romaani järgi. Siin tegid oma ühed esimesed, suurepärased filmirollid Elle Kull ja Lembit Ulfsak. Nagu „Mäeküla piimamehele“, nii ka sellele filmile kirjutas muusika Arvo Pärt. Eriti kuulus ja oma elu elab „Ukuaru valss“. Filmi saab laenutada linnaraamatukogust, samuti romaani.

„Kõrboja peremees“  on 1979. aastal tehtud film A. H. Tammsaare samanimelise romaani ainetel. Mu lemmiklugu Tammsaare loomingust ja film on ka igati õnnestunud, mu arvates. Suurepärane roll Lembit Petersonilt Katku Villuna! Film linnaraamatukogust ja raamat samuti!

„Naerata ometi“ on 1985. aastal valminud film, mis on lavastatud koos Arvo Ihoga ja baseerub Silvia Rannamaa noorteraamatul „Kasuema“. Psühholoogiline draama lastekodulastest. Väga õnnestunud ja palju kiita saanud film, suure mõjujõuga jutustatud hingeminev lugu! Filmi saab laenutada linnaraamatukogust, nagu ka raamatut „Kasuema“.

Leida Laiuse viimane, 1989. aastal valminud mängufilm „Varastatud kohtumine“  on tema sõnul mõtteliseks järjeks „Naerata ometile“. See tunnistati 1990. aastal XII naisrežissööride festivalil Veneetsias parimaks filmiks ning võitis Grand Prix Lillian Gishi rahvusvahelisel naisrežissööride festivalil Los Angeleses.

Häid klassikaelamusi!

Mai Põldaas

Terve päev Tammsaaret Elektriteatris esmaspäeval, 30. jaanuaril!

Tõde ja õigus kell 13.00
Indrek kell 16.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1964 kell 18.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1977 kell 20.30

Tänavu on meil võimalus heisata lipud eesti kirjanduse päeval, mis on ka Tammsaare sünnipäev. Lisaks on tartlastel võimalik veeta see päev eesti kirjanduse ekraniseeringuid vaadates. Või kui mitte terve päev, siis ühe filmi vast ikka jaksaks ära vaadata!

“Tammsaare armastas kinos käia. Noorpõlves nähtud hägusatest liikuvatest piltidest, millest ta ei vaimustunud, olid 1930. aastateks kujunenud juba päris filmid. Kinos käimisest sai üks Tammsaare meelistegevusi, kui oli vaja kirjutamisest pead puhata ja end mõneks ajaks elumuredest priiks võtta.” on kirjutanud kirjandusteadlane ja Tallina kirjanduskeskuse juht Maarja Vaino.

„Tõde ja õigus” – Tanel Toomi 2019. aasta film raamatu esimesest osast ei vaja küll eraldi tutvustamist, küllap on see veel kõigil meeles. Tasub kasutada juhust selle kinos vaatamiseks, sest see on suurel ekraanil väga palju mõjusam.

„ Indrek” on Mikk Mikiveri esimene töö filmirežisöörina, film esilinastus 1975. aastal ja selle aluseks on pentaloogia teine köide, mille ainestik pärines H. Treffneri gümnaasiumist. Lugu maapoisi vaimsest kujunemisest sajandivahetuse Eesti olustikus, eripalgelistest õpetajatest ja õpilastest.
Indrek õpib tundma tõdesid, mis võivad osutuda valedeks, ja valesid, mis võivad juhtida tõeni.
Mikk Mikiveri film tugines suuresti Voldemar Panso 1962. aasta lavastusele “Inimene ja jumal” Draamateatris.
Indreku rollis oli Harry Kõrvits, härra Mauruseks legendaarne Ants Eskola ja tema tütar Maria Klenskaja. Üks selle filmi suuremaid plusse ongi omaaegsed tippnäitlejad.
Ma olen seda näinud ainult televiisoris, film on hea ja suurel ekraanil oleks tõesti huvitav vaadata.

“Põrgupõhja uus Vanapagan” 1964 režissöör Grigori Kromanov/ Jüri Müür
Vanapagan Elmar Salulaht, Kaval- Ants Ants Eskola. Osades veel legendid Kaarel Karm, Jüri Järvet, Heino Mandri. Olev Eskola jt

“Põrgupõhja uus Vanapagan”, Eesti Telefilm 1977

Režissöör Jaan Tooming, osades Lembit Eelmäe, Herta Elviste, Liis Bender, Heikki Haravee jpt. Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse.

Kaja Kleimann

„Tõde ja õigus“ kõikides kinodes

Raamatukogu filmiblogi(ja)na on lausa kohustus kirjutada ainult kuu aega kinodes jooksnud, kuid juba ülipopulaarseks muutunud filmist „Tõde ja õigus“. Tavalugejana mulle Tammsaare samanimeline romaan muljet ei avaldanud, sest mind ei sidunud selle tekstiga mitte ükski hingeniit, kuid ekspertlugejana oskan ma hinnata „Tõe ja õiguse“ panust meie kirjanduslukku ja selle olulisust maarahva (mitte üksnes eestlaste) identiteedi, psüühika, hinge lahkamisel.

2,5 miljonit eurot maksnud Tanel Toomi film on tõeline elamus, ja seda mitte ainult Tammsaare fändomile (ma kujutan, et see on olemas), vaid ka neile, kellel on suurem huvi inimpsüühika keerdkäikude, mürgise mehisuse ja põlvkondade ülese taaga vastu. Film algab pealtnäha proosaliselt, kuid selle jäistes allhoovustes on kuulda juba eesootava 24 aasta pikkuse draama südamelööke. Siirad ja armsad stseenid vahelduvad absurdsete ja koomiliste, valusate ja südant murdvatega. Vaatajateni tuuakse lugu noorest perekonnast, kes kolib tülika naabriga tallu, kus peremees ja –naine peavad võitlema pealetungiva looduse tahtmistega ja iseendiga. Sündivad tütred ei too rõõmu pärijat ootavale peremehele, kelle rahuldamatu himu edukuse, tõe ja õig(l)use järele panevad ta pidevalt pettuma ümbritsevates lähedastes ja kaugemates, sest mingil kummalisel põhjusel ei allu teised tema nartsissistlikele minakesksetele käskudele, keeldudele. Kõnekas on ka filmi läbiv teema, et Andres ei käi kirikus, kuid loeb endale ja teistele ette Piiblit, justkui tema ise oleks Jumala ainuõige häälekandja, jumalasõna ainuõige tõlgendaja, jumalapoeg(?). Mingil kummalisel moel tuletab see film oma paratamatu Andrese psüühika allakäiguga meelde Zola naturalismi, kus soos sündinu ei saagi kunagi soost välja.

Tänapäevane vaataja võiks sellest filmist kaasa võtta oskuse, mille Andres omandas alles filmi lõpus – oskuse vaadata oma hinge ja mina kriitilise pilguga. Kas meie püüdlused materiaalsete väärtuste (kui neid saab üldse niimoodi nimetada?!) järele hoiavad meie inimsuhteid? Kas pidev saavutusvajadus toob meile katarsise? Kas tunnetest hoidumine, alla surumine on tõeline tugevus? Need küsimused võiksid jätkudagi.

Erilise tähelepanu minult said filmis kujutatud naised. Krõõt sai nime alles surivoodil. Iga sündiv tütar sai peremehelt parimal juhul noogutuse ja halvimal juhul põlgava pilgu. Mari sai peksa, sest tema südametunnistus oli teinud moraalselt õiget tööd. Ausalt öeldes on see meeste film ja seda alusmaterjali tõttu. Tegevustik leiab ju aset ajal, kus naine oli töö- ja sünnitusmasin, mitte aga võrdne, kuigi kohustused, mis naiste õlgadel olid võrdsed meeste omadega. Alates Krõõda surmast mina näiteks silmi kuivaks enam ei saanudki.

Priit Loog, Maiken Schmidt, Ester Kuntu ja Simeoni Sundja (vastavalt Andres, Krõõt, Mari ja Juss) on nagu loodud oma rollide jaoks. Noorte näitlejate nägemine eesti klassika lipulaeva tõlgendamisel on väga südantsoojendav.

Eesti Vabariigi 101. aastapäevaks ilmunud film on mõtlemapanev tagasivaade meie algusloole iseseisva maarahvana. Kui palju on saja aasta jooksul inimene muutunud, kui palju oleme me tegelikult ka samasuguseks jäänud ja Andrese vigadest mitte õppinud.

Liis Pallon

„Kevadine kärbes” pühapäeval, 12 .novembril kell 19:30 ning pühapäeval, 19. novembril kell 16:35 ETV2-s

Lühifilm on loodud Anton Hansen Tammsaare miniatuuri ”Kärbes, prussakas ja ämblik” ainetel.

Kes käitub eetiliselt ning kes on barbar? Kas see, kes kohandub vastavalt oludele või see, kellele loeb eelkõige seadus või hoopiski see, kes kuulab oma südamehäält? Vastust neile küsimustele polegi nii kerge leida, kui võib tunduda. Esmapilgul eetilisena tunduv variant võib osutuda tegelikus elus hoopis kellegi teise suhtes barbaarsuseks.

Loe minatuuri A. H. Tammsaare raamatust „Valitud novellid ja miniatuurid”  ning vaata lühifilmi kogumikult „Sõda. Kapsapea. Kevadine kärbes”.

Film kuulub Hardi Volmeri 60. sünnipäeva teemaõhtu kavva.

Klaari Tamm

„Kõrboja peremees” reedel, 20. jaanuaril kell 20 ETV2-s

Kooli kohustuslik/soovituslik kirjandus tekitab koolinoortes tihti suurt peavalu, sest lugeda tuleb palju klassikat. Tihti kajastavad need teosed aga väga ammuseid aegu, millega tänapäeva noortel on raske samastuda ning lisaks veel muidugi teistsugune sõnakasutus. Lihtsam on vaadata filmi, sest moodne ühiskond soosib visuaalsust. Nüüd on jälle see võimalus vaadata teleekraanilt Tammsaare aegumatut armastulugu Villust ja Annast. Kui seekord jääb film nägemata, siis on võimalik seda laenata raamatukogust. Muidugi võib jääda ka nö klassikalise stiili juurde, st laenata raamat paberkandjal või hoopis veidi moodsamalt, st lugeda teost raamatukogu tehnikakirjanduse osakonnast laenatud e-lugerist.

Loe ka Leida Laiuse filmi kohta Eesti Päevalehe artiklit.

Klaari Tamm

“Indrek” laupäeval, 18. aprillil kell 11.00 ETV2-s

Tuntud näitleja ja lavastaja Mikk Mikiveri esimese režissööritööna valminud mängufilm “Indrek” põhineb A. H. Tammsaare teose “Tõde ja õigus” II osal, mida tavatsetakse alapealkirjastada kui “inimese võitlust Jumalaga”.
See on lugu maapoiss Indrek Paasi kolmest aastast härra Mauruse eragümnaasiumis. Läbinud oma kogemustes tõdede ja valede labürindi, jõuab Indrek veendumusteni, mis sunnivad teda koolist lahkuma.

Filmist kirjutab Päevalehes Andres Laasik.

Tammsaarest ja filmikunstist on Sirbis artikkel Aarne Rubenilt.

Kellel pole mahti laupäeva ennelõunat teleri ees veeta, võib filmi ka Linnaraamatukogust laenutada.

Loomulikult raamatukogus saadaval ka korralik valik Tammsaare teosed.

Anu Amor-Narits

„Ma armastasin sakslast” laupäeval, 21. märtsil kell 21.30 ETV 2-s

Teatriõhtute televiisorist jälgimine on võrdlemisi kahtlane asi. Võib juhtuda, et teatris nähtu väikeselt ekraanilt vaatamine tapab eelneva elamuse sootuks. Samas, kui meenutada lapsepõlves maal elamist, siis ilma televiisorita poleks paljud inimesed üldse mingist teatrist osa saanud. Linnateatrisse piletite saamine on küllaltki keeruline, nii võib olla palju inimesi, kes etendustele kohale ei pääsenud, aga lavastus ja näitlejad olid imelised. Kuna tegelasi on vähe, oli ehk ka lihtsam seda üles võtta. Vähemalt neile, kes pole näinud, soovitan väga! Ja ka neile, kes nägid teise koosseisuga. Anton Hansen Tammsaare „Ma armastasin sakslast” on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli, tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness. Etendus salvestati 17. mail 2012 Tallinna Linnateatri Põrgulaval. Lavastaja Elmo Nüganen, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikalised kujundajad Jaak Jürisson ja Riina Roose, osades Külli Teetamm, Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa. Režissöör Marek Miil. Auhinnad: Külli Teetamm – Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2010 Jaak Jürisson – Eesti Teatri Aastapreemia parima originaalmuusika eest draamalavastusele, 2010 Elmo Nüganen – Eesti Teatri Aastapreemia parimale lavastajale, 2010

Jan Kausi arvustus Sirbis.

Rein Veidemanni arvustus Postimehes.

Kui te nüüd arvate, et etenduse vaatamine annab teile teadmise, milline on Tammsaare romaan, siis eksite rängalt. Lugege ka raamatut!

Kaja Kleimann

“Wargamäe wabariik” reedel, 16. märtsil kell 20.00 ETV 2-s

Kuigi “Tõde ja õigus” on teos, mida kõik vähemal-rohkemal määral lugenud on ja justkui teavad, siis mõnikord võivad “teada ja tuntud” teemad meid isiklikumalt ja vahetumalt puudutada, kui neid esitatakse pisut teise nurga alt, uuesti. Tallinna linnateater on lavastanud “Tõe ja õiguse” pentaloogiast neli osa, “Wargamäe wabariik” (esietendus 13.06.2008) põhineb “Tõe ja õiguse” III osal. Selle lavastas Elmo Nüganen (nagu ka varem esietendunud teise osa ning “Karini ja Indreku”), lavastust mängiti Tammsaare kodutalus Albu vallas.

Artiklit Elmo Nüganeni mõtetest seoses “Tõe ja õiguse” lavastamisega saab lugeda siin. A.H. Tammsaare teoseid saab laenutada linnaraamatukogust.

Triin Põldver

“Rudolf ja Irma” pühapäeval, 12. juunil kell 21.10 ETV 2-s

Telelavastus põhineb  A. H. Tammsaare romaanil “Elu ja armastus”ning valmis 1984. aastal. Stsenaariumi kirjutas ja lavastas Gunnar Kilgas, nimiosades mängivad Evald Hermaküla ja Elle Kull. Teistes osades Aleksander Eelmaa, Leida Rammo, Viire Valdma, Ita Ever, Ines Aru jt. Kunstnik Tiiu Übi, toimetaja Terje Põder.

Mulle avaldas see telelavastus omal ajal tohutut muljet, mäletan, et mõtlesin väga palju lavastaja ja näitlejate osast – vaadates tundus kogu aeg, et kuigi olin  Tammsaaret lugenud, oli see justkui täiesti teine lugu.

Evald Hermakülast kui näitlejast  ja lavastajast  saab lugeda sellest raamatust.

Ka teisest niniosatäitjast, Elle Kullist, on olemas elulooraamat.

Telelavastust VHS-il saab laenutada ka raamatukogust.

Kaja Kleimann

BMF esitleb: “Saatana vodevill” ja “Lihtsalt üks surm” kolmapäeval, 10. nov. kell 21.00 ja neljapäeval, 11. nov. kell 22.30 ETV2-s

Märtsis jooksis kinodes Balti Filmi ja Meediakooli 2. kursuse tudengite 10 filmist koosnev  programm, millest 2 on nüüd  teleekraanil. Kui esimeses filmis on tegemist tuntud näitlejatega, siis teises saab näha uusi tulijaid Mait Jooritsat ja Marta Pulka, samuti esimese filmi stsenaristi ja režissööri Vallo Toomlat.

Värsked lühifilmid põhinevad A.H Tammsaare romaanil “Põrgupõhja uus vanapagan” .
Meie raamatukogust saab ka G. Kromanovi 1964. aasta filmi VHS-l .
Loe artiklit “Postimehest”.

“Vallo Toomla „Saatana vodevillis” räägivad Roman Baskin ja Guido Kangur teksti, mis pole ei moekas, provokatiivne ega tänapäevane, kuid seda on pagana huvitav vaadata! Ning midagi jääb pärast hinge ka …”  kirjutab Kristiina Davidjants “Sirbis” .

Kuna filmitegijad on Tammsaaret üsna vabalt tõlgendanud, võiks ka lugeja asja veidi laiemalt võtta ja pöörata tähelepanu näiteks Bernard Kangro raamatule “Taeva võtmed”.

Kaja Kleimann