Raamatukava

Posts Tagged ‘August Kitzberg’

“Neetud talu” laupäeval, 19. aprillil kell 21:30 ETV 2-s

In raamatukava on 16/04/2014 at 08:46

Laupäeva õhtul võib telerist näha Rakvere teatri 1983. aasta telelavastust “Neetud talu”, näidendi esilavastus pärineb sellest A. Kitzbergi monumenttäpselt 60 aastat varasemast ajast, siis etandati seda Estonia teatris. Komöödia autoriks on August Kitzberg, kelle loomingu kandvam osa jääbki tema küpsemasse ikka ning moodustub eelkõige draamakirjandusest. Raamatuna ilmus “Neetud talu” esilavastusega samal aastal (1923) ning on sestsaadik Eesti erinevates paikades ja lavalaudadel korduvalt lavastamist leidnud (näiteks 2003. aastal lavastas Ugala selle Karksis, kirjaniku kunagistel kodumaadel). Rakvere teatri etendatud “Neetud talu” kohta ma arvustusi ei leidnud, kuid 2003. aasta lavaversioonidest (Ugala ja Loksa näitetrupi esituses) võib lugeda Eesti Päevalehest ja Sõnumitoojast.

A. Kitzberg Neetud taluNäidendi “Neetud talu” tegevus käib, nagu pealkirjastki aimata võib, ühe talu ning sellega seotud inimeste suhete, suhtumiste, käitumise ümber. Taluperemehe haridust saanud täiskasvanueas järeltulijad ei taha enam talutööd teha ning talu on jäänud laokile, noorim poeg, kes kümme aastat kodust eemal on olnud, ilmub tallu tagasi ning püüab talu olukorda muuta. Näidendi tegelaskujud on rahvalikule komöödiale iseloomulikult rõhutatult karakteersed ja lõpp naiivne, kuid sisu on kaalukas—noorema põlvkonna suundumus “kergema elu” poole, ära pöördumine “vanamoodsast, raskest” maaelust—ning teema jätkuvalt aktuaalne, mis nähtub ka sellest, et näidend korduvalt teatrite repertuaari kuulunud on.

Triin Põldver

 

 

 

 

“Libahundi needus” pühapäeval, 15. juulil kell 19.45 ETV 2-s

In raamatukava on 09/07/2012 at 12:01

Telemängufilmi “Libahundi needus” on koondatud nii teatri ajalugu kui fantaasia. Näiteks kujutatakse Vanemuise kutselise teatri algusaega, tegelaskujudena võib näha Karl Menningut, August Kitzbergi ennast, Kaarel Irdi ning ka kogu filmisüžeed kandev lähtekoht−et Kitzberg kirjutas “Libahundile” kaks lõppu−on kirjanduslooline fakt. Sellest aga on arendatud fantaasiarikas mõrvamüsteerium, millele lisavad köitvust teatrile omane salapära ning teatriga seonduvad legendid. Tegevustik kulgeb läbi aastasaja, elustades teatrielu kolmel eri aastakümnel: 1911., 1954. ja 2005. aastal, iga kord keerlevad sündmused “Libahundi” lavastamise ning selle näidendi algversiooniga kaasneva needuse ümber−nimelt kipuvad Marguse osatäitjad laval õnnetul viisil surma saama.

August Kitzbergi  “Libahunt” esietendus 1911. aastal (Pärnu Endlas), Loone Ots on selle süžee toonud tänapäeva, pealkirjastades näidendi “Libuhunt”  (leitav kogumikust “Koidula veri ja teisi näidendeid”). “Libuhundis” on Tiinast saanud Valentina/Christina, Margusest Marcus, Marist Marica, korraliku talupere asemel on kinnisvara projekti “Tammaru talud” omavad rikkurid. “Libuhundi” lugemisel meenutasin ka “Libahundist”  jäänud muljet, esimene mõte oli, et kuigi mõlema näidendi keskmes on teistest eristuva ja oma kogukonda mittesobituva inimese traagika, mõjus “Libuhunt” enam ebamugavust tekitava peeglina, seostades Christina tänapäeva ühiskonnas toimivate tabudega nagu kodutus, aids, domineerivast massist eristab teda vene päritolu; ühesõnaga, näidend pani endasse vaatama, kust enda taluvusepiirid lähevad ja mis momendil hakkavad erinevused pingeid tekitama. Tiina tegelaskuju on ehk liiga romantiline ja libahunt liiga muinasjutuline, et need tänapäeva lugeja argimugavust või turvalisust päriselt kõigutaksid, nii saabki “Libahunti” lugedes kuidagi häirimatumalt peategelase saatusele kaasa elada. Nii et ajatu teema, mis vägagi tänapäevane.

Triin Põldver