Raamatukava

Posts Tagged ‘Denis Villeneuve’

“Düün” kinodes

In raamatukava on 03/10/2021 at 21:05

Kinokülastajal võib saalist lahkudes tekkida tunne, et midagi nagu jäi puudu.. Tahaks extended editionit.. Samas võib vaielda, et hea linateos hakkabki alles siis tõeliselt pihta, kui lõputiitrid juba jooksevad. Muidugi tahaks lavastajalt küsida, et jou Villeneuve, sul on nüüd Blade Runner tehtud, Düün on tehtud.. Kuhu edasi? Kui kõiki rehkendusi ei jõua, tee pooled – aga hästi. See pool on laitmatu. Tervikliku elamuse saab muidugi ainult kinosaalis. Pärast pooletunnist kassahittide treilerite vaatamist tuleb Villeneuve pildi- ja Zimmeri helikeel eriti erksalt esile. Ja midagi nii tüünet pole ma veel näinud!

Mõned arvustajad kurdavad, et rollisooritused pole “sügavad” ja tegelastevahelistele suhetele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Ma kardan, et siin ei suuda kriitikud kõrbeplaneedi oludega kohaneda. Kosmoseimpeeriumi kõrgete kodade esindajad ja eriti ohtliku Arrakise nomaadidest elanikud suhtuvad saatusesse filosoofilise stoilisusega. Erinevalt Disney printsessidest ei tea düüni lapsed, mis on lapsepõlv. Ei teagi, kas see kõneleb laste küpsusest või täiskasvanute lapsikusest, et nii küps kompositsioon suutis end suruda turule, mida kontollib laste maitse.

Frank Herberti “Düüni” sarja leiad raamatukogust.

Sander Kaasik

“Blade Runner 2049” kinodes Ekraan, Cinamon ja Apollo Kino

In raamatukava on 09/10/2017 at 14:30

“Blade Runner 2049”, režissöör: Denis Villeneuve, osades: Ryan Gosling, Harrison Ford, Robin Wright, Dave Bautista, Ana de Armas, Jared Leto jt.

Tutvustus:
Oscarile nomineeritud režissöörilt Denis Villeneuve’ilt („Saabumine“) on valminud koostöös Alcon Entertainmentiga „Blade Runner 2049“, palavalt oodatud järg kultuslikule ulmefilmile „Blade Runner“. Teise osa lugu toimub 30 aastat pärast esimese filmi sündmusi. Uus blade runner (androidide jahtija) on LA politseinik K, kes avastab kaua varjul olnud saladuse, mis võib ühiskonna riismed veelgi suuremasse kaosesse paisata. K avastus sunnib teda otsima Rick Decardi, endist LA blade runner’it, kes on kolmkümmend aastat kadunud olnud.

Minu jaoks jääb „Blade Runner” lapsepõlve ja uuesti ma seda filmi vaadanud ei ole, kuigi võimalusi on olnud mitu. Õieti ma ei mäletagi suurt midagi sellest filmist. Mõned kuud tagasi lugesin läbi Philip K. Dicki raamatu „Blade Runner: Kas androidid unistavad elektrilammastest”, mille põhjal valmis ka 1982. aasta film. Pärast raamatu lugemist oli küll plaanis vaadata ka film uuesti üle, aga aeg kadus kuidagi väga kiiresti. Nii saingi ma üsna selge pilguga ja väga suuri võrdlusi esile manamata vaadata Denis Villeneuve’i filmi.

Film on hea, isegi väga hea. Oma osa on selles kindlasti näitlejatel, kes said hakkama lausa üle ootuste hästi. Minu jaoks tähendas see film aga eelkõige visuaalset võlukunsti. Sünge ja hallides toonides taust ning kõige selle kõrval värvivälgatused, mis viisid vaataja aina uutesse kõrgustesse. Lugu oli huvitav, üllatav, segadusse ajav, aga loo jutustamise viis – värvide, valguse ja varjude mäng – tundus kohati lausa hüpnotiseerivana.

Ning kõige muu kõrval suutis Villeneuve ikkagi jääda ka esimeses filmis ning raamatus kõlanud olulisemate küsimuste juurde: mida tähendab olla inimene? Kas inimene saab olla ainult see, kes sünnib siia ilma, või võib ka tehisintellektist areneda miski, mida saab selle nimega pärjata?

Paljud esimeses filmis vastuseta jäänud küsimused ei saa vastust ka selles linateoses. Kui keegi ootab märulit ja pööraseid võitlusstseene, siis ootama ta neid jääbki. Kui aga vaatajal on soov näha selle aasta üht visuaalselt võimsamat filmi, siis palun väga, „Blade Runner 2049” on just see, mida otsitakse!

Treiler:

Irina Möldre

 

“Saabumine” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 13/11/2016 at 00:33

“Saabumine” on inspireeritud Ted Chiangi arrival_2016_poster11auhinnatud novellist “Story of your life”, kus on heale filosoofilisele kirjandusteosele iseloomulikult ulmet nii palju kui häda pärast vaja ja nii minimalistlikult kui Kubricku filmis. Sama võib öelda ka linateose kiituseks, kuid filosofoobid ei pea kohe põgenema. Film sobib väga hästi ka neile, kes hirmunud pilguga uudistesaateid vaatavad, mõttes kotte pakkides või keldrit varjendiks ümber projekteerides.

Batman ja Robin peavad taaskord maailma päästma. Sedapuhku on selleks vaja päästa üks teine maailm kaugel planeedil, kus elavad naljakad konkureerivaid kogukondi moodustavad tulnukad, kes arenenud kommunikatsioonivahenditest hoolimata ei jõua üksteise mõistmisele. Batman ja Robin kingivad tulnukatele “ühise keele”, mis võimaldab neil lahti lasta vaba tahte illusioonist ja leppida paratamatusega. Kõlab nagu ajuvaba scribbish või budistlik kôan, aga filmi lõpuks saab kõik selgeks nagu “Magnoolias”.

arrival-writing-wall

Novell on veel palju ambitsioonikam ja minu cover1hinnangul jõuab olulistele küsimustele lähemale. Kui palju mõjutavad kultuurilised tegurid mõtlemist? Kas oleme johtuvalt ehitanud oma teadusliku maailmapildi liiga suhtelistele tugisammastele? Kui kultuurilist päritolu tegurid mõtlemist nii palju mõjutavad, kas ei võinud me siis ka vaba tahet oma eksistentsiaalse nälja rahuldamiseks välja mõelda? Lõppude lõpuks teavad kõik, et geenid programmeerivad ja aju opereerib meid lähtuvalt keskkonna stiimulitest. Kes tahab samal rajal veel sammukese edasi mõelda, võib minna Draamateatrisse, kus mängitakse Hendrik Toompere lavastust Tom Stoppardi näidendist “Põhiküsimus”. Miks ei suuda me leppida sellega, et oleme keerulised masinad ja soovime kõigist argumentidest hoolimata jumala näo järgi olla?

Sander Kaasik