Raamatukava

Posts Tagged ‘dokumentaalfilm’

“Unustatud rahvaste jälgedes” reedel, 12. juunil kell 17.00 Elektriteatrid

In raamatukava on 16/06/2021 at 16:16

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.-18. juunil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Kongressi teema on “Kultuurimaastikud – meel ja keel”. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi. Kongressi korraldavad iga nelja aasta järel vaheldumisi Venemaa, Ungari, Soome ja Eesti.

Elektriteatris on kongressi puhul dokumentaalfilmide erilinastused. Üks (“Ivanna elu”) oli juba ära, aga teine, “Unustatud rahvaste jälgedes” on veel tulemas.

Filmijutt on lühike: Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale ja soome-ugri rahvastega koostööd edendav organisatsioon Fenno-Ugria käis 2017-2019 külas meie kuuel läänemere-soome sugulasrahval – liivlastel, vadjalastel, isuritel, ingerisoomlastel, vepslastel ja karjalastel, et laulda Veljo Tormise nende samade rahvaste folklooril põhinevat kooritsüklit “Unustatud rahvad” ja leida üles nende laulude sünnilood. Film uurib rahvaste hääbumise ajaloolisi tagamaid ja püüab toetada meie hõimlasi oma kultuuri elushoidmisel. Eesti 2021, režissöör Erle Veber.

Filmile järgneb arutelu – külas folkloristid Janika Oras ja Madis Arukask.

Filmi puhul soovitan eelkõige minna Eesti Rahva Muuseumisse ja kõik sugrimugri näitused üle vaadata, aga võib tulla ka Tartu Linnaraamatukokku ja vaadata Reet Moppeli koostatud raamatunäitus „Soome-ugri väikerahvad“, mis tutvustab soome-ugri riikideta väikerahvaid, uurimisretki nende aladele ning hõimurahvaste eesti keelde tõlgitud ilukirjandust. Inspiratsiooni, mida sealt koju lugemislauale tahta, peaks jätkuma. Näitus on avatud 25. juunini.

 

Täna õhtul saab aga minna Toomele seda muusikat kuulama.

Tiina Sulg

Fotod Tiina Sulg, Klaari Tamm

„Tagaotsitav: Banksy!“ Jupiteris

In raamatukava on 14/04/2021 at 14:45

Hetkel on Jupiteris vaadata eelmisel aastal valminud dokfilm „Tagaotsitav: Banksy!“, mis oli ka möödunud aastal Tartuffi programmis. Filmi treiler:

Banksy on Bristolist pärit tänavakunstnik ja poliitiline aktivist. Ta on enda tegelikku identiteeti varjav inimene, kes oma isiku eksponeerimise asemel eelistab, et pigem kõlaks need sõnumid, mida ta oma loominguga väljendab. Juba ligemale 20 aastat on Banksyl õnnestunud enda identiteeti varjata. Liikvel on oletusi ja spekulatsioone, kes võiks ennast selle kunstnikunime taga varjata, kuid paljastust ei ole toimunud. Selles dokumentaalfilmis keskendutaksegi ennekõike neile, kes Banksyt jahivad. „Tagaotsitav: Banksy!“ autorid on Aurelia Rouvier, Seamus Healey ja Laurent Richard Prantsusmaalt.

Banksyst on mitmeid dokumentaale, kuid nimetaksin siin veel ka eelmisel aastal valminud ja sügisel meiegi kinodes olnud „Banksy. Lindprii kunsti tõus“  filmi. Kui „Tagaotsitav: Banksy!“ keskendub rohkem sensatsioonile Banksy ümber, siis „Banksy. Lindprii kunsti tõus“ tutvustab tema loomingut ja selle mõju nii tänavakunstile, kui üldse laiemalt kunstimaailmale. Banksy tööd on tuttavad kõigile ja nende mõju näeme iga päev kasvõi Tartuski ringi liikudes. Siin üks klipp Banksy töödega:

Banksyst on muidugi ka kirjutatud, kuid linnaraamatukogus neid raamatuid saadaval ei ole (küll aga Eesti kunstikoolide raamatukogudes, näiteks „Wall and Piece“). Tänavakunstist saab eesti keeles lugeda Eesti autorite raamatust „Haiguste ravi. Kontrollitud: raamat tänavakunstist“.

„Tagaotsitav: Banksy!“ paneb aga mõtlema ka inimeste sensatsioonijanu peale. Sel teemal saab näiteks lugeda Mark Hughes’i raamatut „Buzzmarketing: kuidas panna inimesed asjast rääkima“ või Giles Miltoni „Veidram kui väljamõeldis: paeluvaid ajaloomärkmeid“.

Head vaatamist ja kaasa mõtlemist!

Mai Põldaas

Kirjandussõbra laupäev ETV-2s: “Jane Austeni austajad” ja “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

In raamatukava on 23/02/2021 at 15:24

Kirjandussõbral on laupäev sisustatud – ETV2-es linastub lausa kaks kirjandusliku sisuga filmi.

Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.

Eesti keelde on tõlgitud 11 tema teost. Neist tuntuimad on “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Mansfeld park”.

Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Enn Lillemets kõnnib vaatajaga koos läbi need majad ja aiad, kus Betti Alver elu jooksul viibis. Avab värava, astub sisse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Ei ole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

“Jane Austeni austajad” laupäeval 27.02.2021 kell 14.35 ETV2

“Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ laupäeval 27.02.2021 kell 22.30 ETV2

Marite Lõokene

“Keelepäästja” Elektriteatris kolmapäeval, 20. jaanuaril kell 18.00 ja teisipäeval, 26. jaanuaril kell 20.30

In raamatukava on 17/01/2021 at 12:10

Eestist pärit Indrek Park on tegelenud indiaani keelte uurimisega üle kümne aasta. Praegu kirjutab ta üles Missouri jõe ääres Põhja-Dakota preerias elavate mandanite keelt. Indrekul on suur vastutus ja ta jookseb võidu ajaga – tema keelejuht, 84-aastane Edwin Bentson, on viimane mandani keele kõneleja. Mandani keele suhtes on Indrekul aga palju suurem eesmärk kui ainult selle jäädvustamine tulevastele põlvedele – ta on võtnud südameasjaks mandani keele elluäratamise, selle taastamise igapäevase suhtluskeelena. Keelepäästmise plaani õnnestumist ohustavad mitmed asjaolud. Hõimu senine helde materiaalne tugi keeleprogrammile võib kaduda – nafta langevate hindade juures ei pruugi kildanafta müügist sõltuv hõim enam suuta kulukat ettevõtmist toetada. Kõige suurem oht suurejoonelise plaani õnnestumisele on seotud selle algataja endaga. Indrek on väsinud pikaajalisest võõrsil elamisest ja soovib lähitulevikus kolida tagasi koju Eestisse, et luua perekond. Kas tal õnnestub ühendada keelepäästja vastutusrikas ülesanne rahuldust pakkuva isikliku eluga?

Dokumentaalfilm “Keelepäästja” räägib ühe väljasuremisohus preeriaindiaanlaste keele päästmisest Eesti keeleteadlase eestvõtmisel. Film näitab, milliseid jõupingutusi ja inimlikke valikuid kaduva keeleilma taaselustamine endaga kaasa toob ning tõstatab küsimuse keele tähtsusest inimese minapildi kujundamisel ja hoidmisel.

Režissöör Liivo Niglas, Eesti 2020.

Mida siis siia filmi kõrvale lugeda?

  • Võiks võtta vanu indiaanijutukaid:

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967), Anna Jürgen “Sinine Lind : irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958), Liselotte Welskopf-Henrich “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976), Thomas Mayne Reid “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979), Karl May “Winnetou” (Kupar, 1990) (ja selle järjed), James Fenimore Cooper “Hirvekütt. Esimene sõjarada” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1956) (ja selle järjed)

  • Või siis uuemaid indiaanijutukaid:

Eden Robinson “Ahvirannik” (Hotger, 2002), Charles Frazier “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009), Katja Kettu “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019), Tiit Tarlap “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012), Alec Butler “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019), Reijo Mäki “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015), Sandra Brown “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998), Clifford D. Simak “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017), Tony Hillerman “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007), Tony Hillerman “Esimene kotkas” (Ersen, 2000), Charles de Lint “Kusagil lennata” (Varrak, 2001), Charles de Lint “Südame metsad” (Varrak, 2009)

  • Või viia end müstilisemale lainele ja lugeda pärimust ja/või luulet:

Indiaani luulet” (Tiivaalune, 2020), “Hinge vikerkaar : valimik indiaani tarkusesõnu” (Ilo, 2004), “Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid” (Valge vaal, 2015), “Vembuvana. Jänes : Winnebago triksterilood” (Perioodika, 2004), Halliki Pihlap “Suve toomine : (indiaani muinasjuttude ainetel, indiaani viisidega põimitud) : lastenäidend” (Eesti Rahvamuusikakool, 2006), “Indiaani muinasjutte” (Noor-Eesti, 1931), Boris Kabur “Haiavata lood” (Eesti Raamat, 1990), “Suve tagasitoomine : Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte” (Kunst, 1986), Henry Wadsworth Longfellow “Laul Haiavatast” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

  • Või asisemat lugemist indiaanlastest:

Dee Brown “Mata mu süda Wounded Knees : indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes” (Eesti Raamat, 1975), Larry J. Zimmerman “Indiaanlased : põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid ” (Ilo, 2003). Eva Lips “Indiaaniraamat” Eesti Riiklik Kirjastus, 1963), Omar Volmer “Tomahookide aeg : peatükke Ameerika vallutusloost” (Eesti Raamat, 1980), David Murdoch “Põhja-Ameerika indiaanlased” (Koolibri, 1997), Judith Simpson “Põlisameeriklased” (Varrak, 1997), Kärgatav Kõu “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010), John G. Neihardt “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016), Jake Page “Suure vaimu rüpes : Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” (Tänapäev, 2011)

  • Või siis hoopis toreda keeleraamatu:

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus” (Varrak, 2017)

Intervjuusid Indrek Pargiga on ilmunud viimastel aastatel päris palju, nii teles, raadios kui paberlehes, guugeldage, milline teile ette jääb, mu meelest on nad kõik nii huvitavad, et paari-kolme sealt ise välja noppida ma ei suutnud, ükskõik, millise jutuajamise otsa te komistate, põnev kuulata/vaadata/lugeda on see kindlasti.

Juutuubist ülevaade/esitlus mandanitest:

Tiina Sulg

“Mephistopheles” Elektriteatris esmaspäeval, 18. jaanuaril kell 21.00

In raamatukava on 15/01/2021 at 19:01

Manfred Vainokivi on oma Linnar Priimäest jutustva dokumentaalfilmi algideest kirjutanud nii: “See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud, kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas, kuidas maakoor üldse suudab nii rumalat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles: “Manfred, sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama filmi sisu, mis oleks sama mõttetu tegu nagu puändi ärarääkimine enne veel, kui anekdoot kõlanud on. Ütlen ainult niipalju, et see film on revanšiks kõikide nende kibedat sõnade eest, mida ma enda aadressil kuulama olen pidanud. Või nagu Goethe “Faustis” kirjutab: “Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.””

Kogu juttu saab lugeda siit. Lühidalt on filmist kirjutanud Iris Peil siin ning pikem artikkel Toomas Järvetilt on siin.

Eks Linnar Priimägi paras trikster ole, aga kirja on ta saanud nii mõndagi huvitavat:

  • Ariklite-esseede kogumikud:

Inimese foto” (2020), “Inimese ilu : kümme esseed” (2020), “Kommentaarium : kultuurikommentaare aastaist 1994-1996” (1997), “Luule ja tõde” (2019), “Minu Goethe” (2018), ” Minu sekundid : protokoll 2019” (2020), “Mälestusi Euroopast” (1995)

  • Doktoritöö:

Klassitsism. I osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005), “Klassitsism. II osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005) “Klassitsism. III osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005)

  • Reklaami ja propagandat lahkavad teosed:

Propaganda sõnastik” (2011), “Propagandasõda : teooria ja praktika” (2015), “Reklaamikunst” (1998), “Reklaam & imagoloogia : mõistevara” (2007) “Reklaam & propaganda : mõistevara” (2008)

  • Luulekogu:

Kelle tee on varjul” (2005)

Tiina Sulg

“Greta Thunbergi lugu” Elektriteatris reedeti (4., 11., 18. dets. kell 18.00)

In raamatukava on 02/12/2020 at 11:32

Dokumentaalfilm inspireerivast Rootsi tüdrukust, kes tuletab ikka ja jälle meelde, et keskkonnakaitse osas tuleb midagi tõsisemalt ette võtta ja me kõik peaksime sel teemal rohkem õppima, uurima, järeldusi tegema ja keskkonnasõbralikemaid otsuseid tegema.

Kliimaaktivisti Greta Thunbergi lugu, mis on vormitud läbi kaasahaaravate ja mitte kunagi varem ilmavalgust näinud kaadrite Rootsi režissööri Nathan Grossmanni intiimseks dokumentaalfilmiks. 2018. aastal alustas tollal 15-aastane Thunberg tähelendu aktivistina koolistreigiga Rootsi parlamendihoone juures, mille eesmärk oli tõmmata tähelepanu kliimamuutustele. Režissöör jälgib Greta – Aspergeri sündroomiga häbeliku teismelise tüdruku – teekonda ning mõju kogu maailmale. Film kulmineerub Greta palju kriitikat pälvinud purjereisiga üle Atlandi ookeani New Yorki, kus ta astus üles läbi aegade noorima esinejana ÜRO kliimameetmete tippkohtumisel. Rootsi 2020, režissöör Nathan Grossman.

Greta Thundbergi TEDxi kõne:

Greta Thunbergi kõne kliimakonverentsil:

2020. aastal ilmus eesti keeles Greta ja tema vanemate raamat “Meie maja on leekides : stseenid ühest perest kliimakriisi keerises“, 2019. aastal Zoë Tuckeri ja Zoe Persico lasteraamat “Greta ja hiiglased : inspireeritud Greta Thunbergist ja tema püüdlusest päästa maailm” ning 2020. aastal Anna-Lisa Aaviku bakalaureusetöö “Noorte aktivism globaalses poliitikas: Greta Thunbergi näitel“. Keskkonnateemalistest raamatutest on vast üks tuntumaid Epp Petrone “Roheliseks kasvamine“, sealt on hea edasi minna.

Tiina Sulg

„Meie unistuste talu” ETV2-s teisipäeval, 24. novembril kell 21.30 ja kordus neljapäeval, 26. novembril kell 23.15

In raamatukava on 23/11/2020 at 18:06

Dokumentaalfilm „Meie unistuste talu” ETV2-s teisipäeval, 24. novembril kell 21.30 ja kordus neljapäeval, 26. novembril kell 23.15

Tutvustus telekavas.

Kui John ja Molly Chester koera haukumise pärast oma tillukesest Los Angelese korterist välja visatakse, kolib terve kolmeliikmeline pere linnast välja maale, et rajada sinna roheline mahetalu. Kaamerad jälgisid neid kahte unistajat kaheksa aastat sellel utoopia loomise katsel. Põuasele kuiva mullaga maale istutatakse 10 000 viljapuud ja üle 200 erineva põllukultuuri, sinna võetakse nii sigu kui ka kanu. Kui farmi ökosüsteem hakkab vaikselt ilmet võtma, saabub ka teadmine, et loodusega koos elamiseks on vaja mõista selle keerukust ja omada parasjagu elutarkust.

Kuigi film kajastab ühe Ameerika perekonna püüdlusi rajada mahetalu, siis on ka Eestis olnud viimasel ajal nii kampaaniaid maale elama asumiseks kui ka on tunda inimeste üldist suurenevat soovi muuta oma kiiret elukorraldust aeglasemaks ja loodussäästlikumaks. Seetõttu on ka järjest populaarsem teabekirjandus, mis sisaldab mõisteid nagu maheaiandus, permakultuur ja segaviljelus.

Inimesed otsivad aina julgemalt erinevaid võimalusi, et elada loodusega rohkem kooskõlas ning tarbida enam kohalikel toorainel valmivat (mahe)toitu. Olgu siinkohal toodud näitena Kristina ja Tiit Efferti kokaraamat „Eesti maitsed“, mis kutsub kasutama kõigile tuntuid tooraineid ning samas avastama ka täitsa uusi maitseid, mis suudavad konkureerida kaugete võõramaiste toiduelamustega.

Tasub meeles pidada, et eelistades kodumaist toodangut toetad omakorda kohalikke tootjaid ning vähendad ökoloogilist jalajälge. Selle tulemusena oleme tervemad nii meie ise kui ka meid ümbritsev keskkond.

Klaari Tamm

„20 000 päeva maa peal” laupäeval, 19. septembril kell 22.30 ETV2-s

In raamatukava on 17/09/2020 at 15:02

Nick Cave on Austraaliast pärit laulja, laulukirjutaja, kirjanik (kaks raamatut) ja helilooja, kes aeg-ajalt ka näitleb. Austraalia lauljaks teda nimetada ei tundu päris õige, kuna ta peale 1980. aastat sinna oma jalgagi pole tõstnud. Kõigepealt seostub tema nimi muidugi ansambliga „The Bad Seeds” ja tema ülimaheda baritoniga, mis üliromantilise meloodia ja ülihirmsa sisuga laule surmast, armastusest ja vägivallast laulab. 1996. aastal ilmus sellistest terve plaat nimega „Murder Ballads”.
Esimene film, milles ta (koos ansambliga) osales, oli Wim Wendersi  „Taevas Berliini kohal”.
Iain Forsythi ja Jane Pollardi film  kirjeldab üht kujuteldavat päeva Nick Cave`i elust, kui ta on elanud maa peal 20 000 päeva. Sellesse ühte päeva mahub siiski kogu senine elu. Cave analüüsib oma loomeprotsessi, kohtub muusikutega, kellega elu on teda kokku viinud, nagu Kylie Minogue (Where the Wild Rosies Grow!) ja Blixa Bargeld, ning käib psühhoterapeudi vastuvõtul.

2014. aastal valminud film on võitnud ohtralt auhindu, sealhulgas Sundance’i filmifestivalil.

Intervjuude raamatut “Nick Cave : sinner saint : the true confessions” saab kahjuks  laenutada ainult  Tallinna Keskraamatukogust, aga meie raamatukogus on olemas albumid

The Good Son 1990. aastast

„Best of” Nivk Cave ja The Bad Seeds 1996. aastast.

Dig, Lazarus, dig! 2008. aastast

Enama info ammutamiseks sobib koduleht,

Kaja Kleimann

“Venemaa infosõda” kolmapäeval, 27. mail kell 22:00 ETV+s

In raamatukava on 26/05/2020 at 10:20

Telekava: Maailmas on puhkenud kummaline sõda, kus tankid ja kahurid on liigsed. Uuteks relvadeks on propagandatrikid, libauudised ja manipulatsioonid ning rindevõitlejateks riigi teenistuses olevad ajakirjanikud, häkkerid ja trollid. Tunnustatud ajakirjanik Paul Moreira uurib, kuidas töötab Venemaa infosõja masinavärk, milliste vahenditega kujundatakse avalikku arvamust, õõnestatakse demokraatlikke valitsusi ja püütakse maailma sündmusi oma huvides muuta (Prantsusmaa, 2018). 

Seda väga põnevat ja aktuaalset dokumentaalfilmi saab mõningase lisalugemisega teha veelgi huvitavamaks. Tänapäeva maailma sotsiaalmeedia murekohti analüüsib Jaron Lanieri raamat “Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod” (tõlkija Lauri Vahtre). Lanier pöörab küll eelkõige tähelepanu sellele, et miks ja kuidas on tänapäeva tehnoloogia nii ohtlik ning toob inimestes välja kõige halvema, kuid lõppkokkuvõttes pole ta tehnoloogia vastane. Vastupidi – ta kutsub üles muutustele, et tehnoloogia saaks olla inimestele tõeliseks abiks, mitte küüniliseks rahateenimisprojektiks, mis muudab maailma kogemata koledaks.

Servapidi sarnasel teemal — tehnoloogiast ja tänapäeva institutsioonide usaldusväärsusest — räägib ka järgmise soovituse autor Rachel Botsman raamatus “Keda usaldada? Kuidas tehnoloogia meid ühendas ja miks see võib meid uuesti lahutada” (tõlkija Toomas Hõbemägi). Usaldus, mida Botsman eelkõige uurib, on uut tüüpi nn infosõjas vägagi relevantne.

Lisamaterjali Putini Venemaa ja propaganda kohta ja täpselt dokumentaalfilmi teemal leiab Marcel H. Van Herpeni teosest “Putini propagandamasin : pehme jõud ja Venemaa välispoliitika” (tõlkija Kaili Tamm). Tagakaanel soovitab meediaekspert Raul Rebane raamatut kõigile valdkonna huvilistele ning tõdeb, et “lisaks on tegemist lihtsalt hästi kirjutatud huvitava raamatuga”.

Taustainfoks soovitaksin veel kaht Venemaa-teemalist raamatut: Peter Pomerantsevi “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik : seiklused tänapäeva Venemaal” (tõlkija Heija-Liis Ristikivi) ja Masha Gesseni “Tulevik on ajalugu : kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis” (tõlkija Katrin Kern). Mõlemad autorid on vene emigrantidest ajakirjanikud ning tuntud Putini kriitikud.

Kui vaadata ära soovitatud dokumentaalfilm ning lugeda kõrvale ka raamatud, siis võib end infosõja teemal väikestviisi eksperdiks pidada küll, ehk et kaitsepookimine pahaaimamatult vastava valeinfo ohvriks langemise vastu peaks olema saavutatud.

Kairi Jets

“David Vseviov. Mineviku mõtestaja” teisipäeval, 26. mail kell 20:00 ETVs

In raamatukava on 24/05/2020 at 08:24

Uue portreesarja pilootsaade kingib vaatajaile võimaluse õnnitleda Eesti üht parimat mineviku mõtestajat David Vseviovi tema 70. Sünnipäeval. (ETV)

Tuntud ja armastatud ajaloolane David Vseviov saab 27. mail 71-aastaseks, seega on paslik päev enne seda vaadata 2019. aastal esilinastunud dokumentaalfilmi, mis pühendati talle tema juubeliks. Dokumentaalfilmi kõrvale on pakkuda ka rohkelt lugemist — näiteks elulooraamatut tema kahes esimesest elunädalast, kus autor põimib reaalsust ja fiktsiooni, ning omamoodi parodeerib veel hiljuti nii populaarset elulugude kirjutamist. Stiilselt minimalistliku kaanekujundusega “Elulugu: kaks esimest nädalat” räägib igasuguste asjakohaste kõrvalpõigetega loo ajavahemikust 1949. aasta 27. maist kuni sama aasta 9. juunini. Stiil on vseviovlikult muhe ja rahulik, lisades ajaloolises mõttes küllaltki traagilisse ajajärku kuhjaga inimlikku huumorit ja mõistmist.

Kes aga tahab põhjalikumat teksti, mis kataks pikemat ajavahemikku, siis ka selles osas on Vseviov olnud produktiivne. Lisaks armastatud “Müstilise Venemaa” raadiosaadetele, on Vseviov kahasse Vladimir Sergejeviga kirjutanud kolm ülevaatlikku teost Venemaa ajaloost: “Venemaa – lähedane ja kauge: aegade algusest kuni Vassili III-ni“, “Venemaa – lähedane ja kauge: vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV” ning “Venemaa – lähedane ja kauge: viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini”.

Vseviovi mängulisematele fännidele, kes tahavad end ka proovile panna, soovitan aga raamatut “Suur ajaloo mälumäng: 1000 küsimust ja vastust ajaloo kohta” (esmatrükk 2012 ja II täiendatud trükk 2019), mis võimaldab teadmisi omandada võistluslikumas vormis. Teemad on järjest Eesti, Venemaa, Antiik, XX sajand, Varia, Lahingud ja sõjad, Riigimehed ja Lastele, ning vastused on ära toodud küsimustelehe pöördel, nii et formaat on leplik nii üksiküritajate kui laste suhtes, ning haaravad küllaltki laia teemaderingi. Mälumänguraamat pole iseenesest küll tingimata vajalik ettevalmistus dokumentaali vaatamisele, aga sobib see-eest hästi selle jätkuks.

Kairi Jets

„Sherlock Holmes Conan Doyle’i vastu” pühapäeval, 26. aprillil kell 13.10 ETV2-s

In raamatukava on 25/04/2020 at 20:17

Tänavu möödub juba 90 aastat kirjaniku surmast, see dokumentaalfilm on tehtud 2017. aastal esimese Scherlock Holmesi loo, „Etüüd punases” ilmumisest 130 aasta möödumise tähistamiseks. Sir Arthur Conan Doyle ei olnud ise üldse õnnelik, et tema muu looming Sherlock Holmesi varju jäi ja film tutvustabki meile müüdi ja reaalsuse seoseid ning avab meie ees detektiivi ja kirjaniku suhted. Väidetavalt on geniaalsest viiuldavast uurijast tehtud 260 filmi, tuhandeid telefilme, videomänge ja koomikseid.
Ausalt öeldes olen ma ka ise Doyle’ilt lugenud põhiliselt Sherlock Holmesi  lugusid ja muidugi lapsena “Kadunud maailma”ja “Maracoti sügavikku”, mis ilmusid ühes raamatus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt” 1958. aastal. Esterist leiab aga ka ajaloolisi ja ulmeraamatuid, millele tasuks sisse vaadata – ehk ongi nii head, kui autor arvas.  Võibolla  lugejad on lihtsalt ühe kangelase külge kinni jäänud, kindlasti jätkub eriolukorra lõppedes turistide vool Baker Street 221B-sse, mis on esimene raamatukangelasele avatud muuseum. Muide, kas kujutate ette, et alates 2002. aastast on Sherlock Holmes Royal Society of Chemistry auliige?

Ühtegi korralikku elulooraamatut kirjanikust eesti keeles ei ole, huviline võib rinda pista teise krimikirjaniku, John Dickson Carri kirjutatud raamatuga  „The life of Sir Arthur Conan Doyle”.

Eesti keeles lugeda saab näiteks Mark Frosti „Seitse nime : kirjanduslik müsteerium Sherlock Holmesi looja, kirjanik A. C. Doyle’i eraelust” või
Massimo Polidoro raamatut „Viimne seanss : Houdini ja Conan Doyle’i kummaline sõprus”.

Kirjastus Fantaasia on 2006. aastal välja andud tsitaadikogumiku „See on ju elementaarne, Watson!”, mis sisaldab Sherlock Holmesi, doktor Challengeri ja teiste sir Arthur Conan Doyle’i tegelaste tarkusesõnu ja vaimukusi, koostas ja tõlkis Eva Luts.

Kaja Kleimann

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs

In raamatukava on 09/04/2020 at 18:30

“Lahing Notre-Dame’i päästmiseks” (The Battle for Notre Dame, Prantsusmaa 2019) esmaspäeval, 13. aprillil kell 22.25 ETVs, kordus teisipäeval, 14. aprillil kell 22.00 ETV+s.

15. aprill 2019. Meeletu tulemöll ähvardab neelata Pariisi Jumalaema kiriku. Kogu maailm jälgib katastroofi, kuid keegi ei tea, mis toimub kulisside taga. Režissöör Emilie Lançoni film viib vaataja tulekahju kustutamise esimestesse hetkedesse, kui päästeoperatsiooni juhil on vaja mõne minutiga visandada tegevusplaan, sellele riigi presidendi heakskiit saada ja kümned päästjad saata võitlusse leekidega. Lahingus osalenud jagavad meiega oma mõtteid ja tundeid, meenutades seda kohutavat ööd. (ETV)

Selle nädala filmisoovituseks on eelmise aasta ühest kõige dramaatilisema sündmuse tagamaadest rääkiv dokumentaalfilm. Remondis olnud kiriku tulekahju arenguid jälgis pea otseülekandena kogu maailm, pärast põlengut lubasid taastamisel abi väga erinevad osapooled, riikidest ja teadlastest firmade ja eraisikuteni. Ajaloolised pühakojad on korraga nii religioossed kui ka kultuurilised sümbolid, ning Notre-Dame on neist kindlasti üks tuntumaid.

Kõige kuulsam Jumalaema kirikust rääkiv teos on loomulikult Victor Hugo (1802-1885) “Jumalaema kirik Pariisis”, mille on eesti keelde tõlkinud Johannes Semper. Raamatu esmatrükk ilmus 1924. a., kuid Semperi tõlge on ilmunud veel päris mitmel korral pärast seda.

Jumalaema kiriku tulekahju puhul oli tähelepanuväärne ka see, kuidas globaliseerumine mõtestab ümber kohalikke sümboleid — ammusest Pariisi ja Prantsusmaa sümbolist sai kogu inimkultuuri ja -saavutuse tähistaja, mille saatusele elas meedia vahendusel kaasa terve maailm.

Lähemalt võib selle kohta lugeda Adrien Goetz raamatukesest “Inimkonna Jumalaema kirik” (2019).

Kairi Jets

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” kolmapäeval, 8. aprillil kell 23.25 ETV2s

In raamatukava on 06/04/2020 at 10:31

Kuna eelistan ajalugu nii raamatus kui filmis, jäi kava vaadates pilk pidama ajaloolistel nimedel. Põhjus lihtne — need tegijad jõudsid osaleda enda teadmata paljudes ajaloolistes suursündmustes. Sellel momendil nad lihtsalt elasid ja tegid seda mis, neile meeldis, mõtlemata, et 500 aasta pärast kirjutatakse nendest raamatuid ning tehakse nendest filme, dokumentaale jne.

Tegu on Saksa dokumentaalfilmide sarjaga, mille originaalpealkiri on “Die Grossen Künstlerduelle”, inglise keelede tõlgituna “The Antagonists – Rivalry in art”.

2016–2017 lavastasid Sylvie Kürsten, Andreas Gräfenstein ja Henrike Sandner kokku 5 osa:

1. Michelangelo vs Leonardo.

2. Van Gogh vs Gauguin.

3. Nolde vs Liebermann.

4. Caravaggio vs Baglione.

5. Turner vs Constable.

Neil kõigil on ühiseid nimetajad millega tegeletakse: asukoht, ambitsioonid, kadeduse ja põletav püüdluse jõuda uutele kõrgustele ning kuulsus, samas läbikukkumine. Nende rivaalitsemise kaudu saame aru ehk rohkem nende tegelikust olemusest.

Saksa keelne treiler: Michelangelo vs Leonardo:

“Rivaalid kunstis – Michelangelo ja Leonardo” on esimene osa ja käsitleb 2 ühe sama ajastu silmapaistvat kunstniku rivaalitsemist.

Firenze 1504. Michelangelo ja Leonardo saavad tellimuse täita Palazzo Vecchio seinad kahe hiiglasliku lahingumaaliga. Leonardo da Vinci oli selleks ajaks kohaliku kunstimaailma vaieldamatu tipp, 29 aastat noorem ja värskelt kuulsaks saanud Michelangelo Buonarroti aga kujunenud teda ärritavaks rivaaliks, kellega tal tuleb nüüd võistu maalima hakata. Kuid lisaks tülidele ja vaidlustele mõjuvad kaks suurkuju üksteisele ometi ka innustavalt.

Nagu ammu öeldud, et ilu on vaataja silmades, nii jääb igalühel otsustada, et kumb suurkuju võidab duelli. Samas tasuks uurida kas seda vastasseisu on kirjeldatud raamatutes “Michelangelo. Noor kunstnik, kes unistas täiuslikkusest” ja “Leonardo da Vinci. Mees, kes oli oma ajast ees”.

Piia Tuule

“Nõukogude aja toit” teisipäeval, 7. aprillil kell 22.50 ETV2s

In raamatukava on 04/04/2020 at 11:50

Tõukudes XIX sajandi filosoofi Ludwig Feuerbachi sententsist “Inimene on see, mida ta sööb”, loodab režissöör Boriss Karadžev selle kulinaarse filmirännakuga aidata välismaalastel paremini mõista nõukogude ja postsovetlike inimeste mentaliteeti ning motiive. Nõukogude aja toit on sotsiokultuurne fenomen, kunagise impeeriumi kunagisi kodanikke tänini siduv ühisosa.

Pole ehk päris tavapärane film meie blogis tutvustamiseks, kuid samas on toit lahutamatu osa meie kõigi elust ja toidule pühendatud kirjandust on ilmunud palju.

Kui nõukogude ajal sõid inimesed piltlikult öeldes selleks, et kõht täis saada, siis meie tänapäevases ühiskonnas on toit omandanud hoopis uusi tähendusi ja toidukultuur on lahutamatu osa kultuurist.

Mõeldes nõukogude aja toidule, meenuvad legendaarsed Salme Masso kokaraamatud, mis olid kohustuslikud iga kodus, rääkimata Lilian Kosenkraniuse juhitud saatest “Vaata kööki”.

Kuigi tänapäeval on meil võimalus toitu valmistada oluliselt rikkamast tooraine valikust kui tol ajal, tasub mõnikord kiigata ka vanadesse kokaraamatutesse, kust võib leida maitsvaid ja ilmselgelt nostalgilisi retsepte. Näiteks minu lapsepõlve lemmik oli Salme Masso “Laste kokaraamat”. Meist paljude kodudes leidis kindlasti tihedat kasutust Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”, kus on muuhulgas maailma parimate vahvlite retsept. Ideaalselt filmi juurde sobiv raamatusoovitus kaasajast on Olga ja Pavel Sjutkini “Nõukogude kokakunst : retsepte ja tõsilugusid nõukaaja köögist”, kus kõik retseptid on vürtsitatud ilmekate saamislugude ja omaaegsete fotode ja reklaamidega.

Lisalugemiseks sobib artikkel Õhtulehest, mis räägib kahtlemata nõukogude aja toiduga kaasas käinud ja tänapäeval taas üha populaarsust koguvast fenomenist — hoidiste valmistamisest. Siinkohal ei hakkama ma küll ühtegi hoidiste raamatut eraldi välja tooma, kindel see, et ilmunud on neid palju.

Lõpetuseks ka laul just nimelt nõukogude ajast ja toiduvalmistamisest:

Anu Amor-Narits

“Mata Hari – paljastatud spioon” reedel, 27. märtsil kell 20.05 ETV2s

In raamatukava on 24/03/2020 at 10:56

100 aastat tagasi seisis Mata Hari süüdimõistetuna püssimeeste ees. Hiljuti leitud dokumendid muudavad tema süü aga kaheldavaks ja paljastavad Mata Hari elu kohta nii mõndagi uut. Mata Hari, õieti Margaretha Geertruida Zelle, oli iseseisev naine, kelle julgus ja seksuaalsus meeste ülemvõimu ohustasid. Abikaasa kohtles teda väga halvasti ja naine ei soovinud elada ohvrina. Ajastu konservatiivsusele vaatamata sai ta kuulsaks eksootilise tantsija, kurtisaani ja seltskonnadaamina. Liikumise MeToo valguses võime küsida, mis on 100 aasta jooksul muutunud. “Mitte nii palju, kui ehk sooviksime,” arvab filmi režissöör Susan Wolf. Mata Hari soovis olla seksuaalselt vaba, väljendada oma loovust ja ise oma elu üle otsustada. Selle kõige poole püüdlevad naised ka tänapäeval. (Prantsusmaa, 2017)

Mata Harist on päris palju raamatuid kirjutatud:

 

Russell Warren Howe “Mata Hari” ilmus kuidagi nii, et keegi ei pannud eriti tähele.

.

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”. Raamatust on pikemalt muljetatud Lugemissoovituse blogis.

.

Yannick Murphy “Alla kirjutanud: Mata Hari”. Raamatust on juttu Kristiina lugemisblogis ja Kiiksu lugemisarhiivis.

.

Paulo Coelho “Spioon” on kõige enam kajastust leidnud: Marianne blogis, Andres Laiapea blogis, Raamaturiiulikeses, Katrini lugemiselamuste blogis, Sandra sajas raamatus ja Sulepuru blogis.

.

Emma Beeby ja Ariela Kristantina koomiksist “Mata Hari” kirjutati Sulepuru blogis.

.

Mati Laose “Punane Mata Hari” on aga hoopis romaan Jäneda parunessi Maria Budbergi elust.

.

 

Mata Hari kirev elu ja temaga seotud saladused inspireerivad loojaid üha jälle ja jälle leidma oma pilku ja nägemust. Olgu siin ühe näitena Müstika tantsustuudio tõlgendus:

Triin Võsoberg
Tiina Sulg