Eks ikka on tore, kui Eesti kunstnikest dokumentaalfilme tehakse ja neid filme ka kinos näidatakse. Selle filmi vastu on mul kõrgendatud huvi, sest animatsiooniga mängivad filmid on mulle ikka huvitavad tundunud, karikatuuride vastu on mul nõrkus ning seoses AI kunsti levikuga tõuseb ühiskonnas esile arutelu, et kes siis on kunstnik ja mis see kunst ülepea on. Ja kuna Gori pilas üsna valimaltult kõike ja kõiki, siis tuletamaks endale meelde, et elud, saatused ja olud on tihtipeale keerulisemad, kui me tahaksime mõelda, ja huumor on abiks.
Filmi tutvustatakse nii: Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. 
Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi. 
Raimo Jõeranna film “Gorikaturist” räägib andest. Kunstniku ahvatlusest oma annet pillata ja jagada, kui seda saadab aplaus, ja kohustusest annet teenida ka siis, kui see viib sind otse hukatusse. See on põiming dokumentaalsest jutustusest ja grotesksest animatsioonist. Film mehest, kes joonistas end surnuks.
Tartu Elektriteatris on neljapäeval, 9. jaanuaril kell 19.00 kohtumine filmitegijatega. Kes sinna ei jõua, siis saab vaadat intervjuulõiku Ringvaatest või kuulata Kuku Raadiost. Arvustusi on ka mõned ilmunud, n Margus Mikomäe “Armastatud Gori! “Kuhu sa ka sisse ei murra, igal pool on kassapidaja sinust ette jõudnud”” Maalehes.
Treiler:
Gori elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks raamatut: Romulus Tiituse “Gori : elust ja tööst” 1960. a ja Martti Soosaare “Tuntud ja tundmatu Gori” 2003 a.
Gori enda sulest ilmus vestekogumikke ja lasteraamatuid, tuntim Gori raamat on arvatavasti “Knock-out : karikatuurid ja vested“, mis ilmus esmakordselt 1928. a ning Heinz Valgu eessõnaga 1999. a.
Kui on aega ja tahtmist, siis võiks veidi vanu ajalehti ka lisaks sirvida, Vaba Maad vast ennekõike.
Tiina Sulg
Filmi ametlikus tutvustuses seisab: „Mis päästab – kunst või mäng –, kui armastus on suurim piin? Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada? Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks.“
Vastuolulised isikud tekitavad ikka vastakaid arvamusi, tõlgendusi, suhtumisi. Enda kaaslastest ja kaasaegsetest arvame tavaliselt, et neid teame ja tunneme, kuid kui palju on see tegelikult võimalik, kes seda teab! Tekivad jutud ja legendid, mõnikord lastakse need liikvele ka teadlikult ja meelega. Rainer Sarnet on üks põnevaid kaasaegseid filmitegijaid ja kindlasti tasub see film ühest legendaarsest tartlasest ühel kultuurihuvilisel tartlasel järgi vaatamist. Film ilmselt lükkab mõtted liikuma mitmes suunas ja muuhulgas võib tekitada huvi ka päevaraamatuid endid lugeda või sirvida. Tartu Linnaraamatukogust saab neid laenutada: „
Kuidas saab üks popbänd olla samaaegselt üliedukas, alahinnatud, ülimalt mõjukas ning kriminaalselt unustuste hõlma vajunud? Seda pärast umbes 50 tegutsemisaastat, 25 stuudioplaati ja 250 salvestatud laulu? Kuidas saab olla oma žanris teerajaja, kui Pet Shop Boys pole üheski intervjuus neid oma mõjutajana maininud, sellise küsimuse peale alati nina kirtsutades?
Filmis saavad sõna bändi sellised suured austajad nagu Flea, Beck, Jason Schwartzman või Neil Gaiman ning Wright viib vaatajad ‒ kes muide ei pea üldse olema selle bändi austajad ega isegi mitte sellest kooslusest varem midagi kuulnud ‒ kummalisele odüsseiale läbi aastakümnete, teejuhtideks ekstsentrilised vennad Ron ja Russell Mael, kes on omalt poolt panustanud muusika värvikasse ajalukku ansambliga, mille puhul on väga suur tõenäosus, et tegu on sinu lemmikbändi lemmikbändiga… Kas on lihtsalt kokkusattumus, et „This Town Ain’t Big Enough For the Both of Us“ nägi ilmavalgust aastapäevad enne seda, kui näiteks Queen oma „Night at the Opera“ kauamängivaga rahva ette astus? Võib-olla…
Kohustuslik eelsoojendus enne seda, kui dünaamiline duo Ron ja Russell järgmisel aastal Tallinna saabub.
Mul on filmi suhtes hea eelaimus, sest ma kuulasin-vaatasin intervjuusid ja režissöör on ise Sparksi fänn ja tundis vendi juba enne filmimist ja vennad arvasid, et just on õige aeg see dokk ära teha ja et Edgar Wrighti filmikeel neile sobib ning külaliskõnelejaid oli üllatavalt lihtne saada, tuli ainult küsida ja ajas kokku leppida. Ja Wright lubas, et selles filmis on vaatamist nii Sparksi fännidele kui ka neile, kellest Sparksi muusika seni mööda on läinud.
Reedel algab 
Viimasega omakorda käib aga kaasas mõtlemapanev lisalugu, mis sai osaks filmis iluideaali kehastanud noormehele reaalelus – seda „Maailma kõige ilusam poiss“ käsitlebki. Kas ja kuidas ühel 15-aastasel on võimalik end kaitsta ärakasutamise eest? Ning kui sinust on mingit pidi teatav kuvand loodud ja see ei ole tegelikust sinust, kuidas siis edasi? Kui oled millegagi kuulsaks saanud, siis aastaid hiljemgi tuntakse huvi vaid selle vastu, mitte aga mida veel ja võib-olla pareminigi oled teinud.
Laupäeval, 25. septembril kell 13:30 linastub Tartu Kirjanduse Majas (Vanemuise 19) dokumentaalfilm „Stanisław Lem, „Solarise“ autor“ (rež Borys Lankosz), mis avab mitmekülgselt ja dramaatiliselt ühe kõigi aegade suurima ulmekirjaniku elutausta ja mõttemaailma.
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.-18. juunil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Kongressi teema on “Kultuurimaastikud – meel ja keel”. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi. Kongressi korraldavad iga nelja aasta järel vaheldumisi Venemaa, Ungari, Soome ja Eesti.
Elektriteatris on kongressi puhul dokumentaalfilmide erilinastused. Üks (“Ivanna elu”) oli juba ära, aga teine, “Unustatud rahvaste jälgedes” on veel tulemas.
Filmile järgneb arutelu – külas folkloristid Janika Oras ja Madis Arukask.
Juba ligemale 20 aastat on Banksyl õnnestunud enda identiteeti varjata. Liikvel on oletusi ja spekulatsioone, kes võiks ennast selle kunstnikunime taga varjata, kuid paljastust ei ole toimunud. Selles dokumentaalfilmis keskendutaksegi ennekõike neile, kes Banksyt jahivad. „
Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.
Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.
Eestist pärit Indrek Park on tegelenud indiaani keelte uurimisega üle kümne aasta. Praegu kirjutab ta üles Missouri jõe ääres Põhja-Dakota preerias elavate mandanite keelt. Indrekul on suur vastutus ja ta jookseb võidu ajaga – tema keelejuht, 84-aastane Edwin Bentson, on viimane mandani keele kõneleja. Mandani keele suhtes on Indrekul aga palju suurem eesmärk kui ainult selle jäädvustamine tulevastele põlvedele – ta on võtnud südameasjaks mandani keele elluäratamise, selle taastamise igapäevase suhtluskeelena. Keelepäästmise plaani õnnestumist ohustavad mitmed asjaolud. Hõimu senine helde materiaalne tugi keeleprogrammile võib kaduda – nafta langevate hindade juures ei pruugi kildanafta müügist sõltuv hõim enam suuta kulukat ettevõtmist toetada. Kõige suurem oht suurejoonelise plaani õnnestumisele on seotud selle algataja endaga. Indrek on väsinud pikaajalisest võõrsil elamisest ja soovib lähitulevikus kolida tagasi koju Eestisse, et luua perekond. Kas tal õnnestub ühendada keelepäästja vastutusrikas ülesanne rahuldust pakkuva isikliku eluga?
Manfred Vainokivi on oma Linnar Priimäest jutustva dokumentaalfilmi algideest kirjutanud nii: “See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud, kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas, kuidas maakoor üldse suudab nii rumalat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles: “Manfred, sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama filmi sisu, mis oleks sama mõttetu tegu nagu puändi ärarääkimine enne veel, kui anekdoot kõlanud on. Ütlen ainult niipalju, et see film on revanšiks kõikide nende kibedat sõnade eest, mida ma enda aadressil kuulama olen pidanud. Või nagu Goethe “Faustis” kirjutab: “Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”” 
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 