Ma ise filmi näinud ei ole, aga ma olen üsna kindel, et see on üks ilus film. Ega Kristiina Ehinist olekski raske mitteilusat filmi teha.
Filmi tutvustatakse nii: “Vetelkõndija” on film naiseks olemisest, jutustatuna läbi armastatud poetess Kristiina Ehini elu ja loomingu. Tema ausad, ilusad ja valusad jagamised avavad meile, millistest kogemustest on ta pidanud läbi tulema, et kasvada selleks naiseks ja poeediks, kellena me teda täna tunneme. Ükskõik kui muinasjutuline filmi peategelase elu ja isiksus kõrvaltvaatajale paistab, vähesed aimavad, kuidas ta ise selle muinasjutu enda elus reaalsuseks on loonud. See film puudutab paljude vaatajate südameid. Naised leiavad siit kindlasti rohkelt äratundmist, meestel aitab see ehk paremini mõista õrnema soo hingeelu. Filmis on teemasid, mida Kristiina nõustus esmakordselt jagama “Vetelkõndija” võtetel. Koos Kristiinaga on kinolinal ka abikaasa Silver Sepp, ema Ly Seppel-Ehin, õde Eliisa Ehin, ansambel Naised Köögis ja paljud teised. “Vetelkõndija” on tootnud Luxfilm koostöös Ilmatar Filmiga, selle valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. Filmi režissöör on Anu Aun, produtsent Maie Rosmann, operaator Heiko Sikka, helioperaator Jevgeni Berezovski, montaažirežissöör Mirjam Jegorov ja helirežissöör Indrek Soe. Filmis kõlava muusika autoriteks on Silver Sepp, Kristiina Ehin ja Naised Köögis.
Filmi treiler:
Kristiina Ehin on olnud Tartu linnakirjanik:
Kristiina Ehini luulekogu “Janu on kõikidel üks” esitluskontsert:
Kunagi oli Tallinna televisioonis sari “Inimese mõõde”. Üks saade oli ka Kristiina Ehinist:
Ma kõiki Kristiina Ehini raamatuid ei hakka siinkohal üles lugema, mainin vaid, et päris mitmel aastal on Kristiina Ehini luulekogud olnud Tartu Linnaraamatukogu kõige laenutatavamate luulekogude hulgas. Lugege ka :) Kui esialgu päris raamatuteni kohe kuidagi ei jõua, siis maitseproovi saab meie raamatukogu Luuleleiu lehelt ja ma arvan, et küllap sealt mõni luuletus niipalju kõnetab, et mõni luulekogu ka huviorbiiti satub.
Tiina Sulg
Enne sõda oli Tartu kesklinn tihedalt täis ehitatud – nagu vanad linnad ikka. Tartu sümboliteks olid lisaks ülikoolile kivisild ja kaubahoov. Mõlemad hävisid sõjas. Kaubahoovi ja teiste selle piirkonna väärikate hoonete varemed lammutati ja sõjahaava jäi meenutama sealne puudega ääristatud käigutee – kesklinna park.
Tartu kesklinn ei ole kuigi suur: küllalt väiksel pinnal on pisike sõjast säilinud vanalinn, ülikool, peamised söögikohad ja mitmed kaubamajad. Me tahame, et kesklinn oleks elu tuiksoon, et linna kõige külastatavam kultuuriasutus – raamatukogu – jääks inimeste käiguteele. Me soovime kujundada sõjas hävitatud kvartalist kesklinna sobiva hubase kultuurse ja rohelise ala, kus inimesed end nii suvel kui talvel hästi tunneksid.
Tartu on ainulaadne koht – ühe ruutmeetri kohta on siin kultuuri-haridust-uudishimu rohkem kui mujal Eestis. Paraku ei vasta kultuuriks kohandatud ruumid enam vajadustele ega nõuetele – nii raamatukogu kui kunstimuuseum vajavad paremaid tingimusi. Ei vaja mitte vaid asutused, vajavad eelkõige nende külastajad, kultuurist osasaajad, meie kõik.
Südalinna kultuurikeskuse projektikonkursi lõpp on 2023. aasta 5. mail, siis asume valima võidutööd. Arhitektide ülesanne on kogu piirkonna kavandamine. Meie unistuste hoone koos meie unistuste pargiga peaks valmis saama 2029. aastal. Sellest võiks kujuneda uus Tartu sümbol – uus tuiksoon ja tuksuv süda.
Filmi tegijad on jälginud selle idee ümber toimunud arutelusid ja kultuurikeskuse rajamise töörühma iganädalasi koosolekuid. Vaadakem, kuidas nemad sellest kõigest aru said.
Ma olen kassilemb, nii ei saa ma kahe silma vahele jätta äsjaavastatud teadmiskildu, et täna õhtul on kavas dokumentaalfilm kassidest :)
Hercule Poirot on Inglise krimileedi Agatha Christie loomingu üks kuulsamaid detektiive ja David Suchet on vaieldamatult kuulsaim Hercule Poirot´ visuaalne kehastus. Selles tunniajases lühidokumentaalis võtab Poirot´ kehastus ette aga autori enda, külastades Christie sulejooksu inspireerinud paiku ja vesteldes inimestega, kel on selle maailmakuulsaks saanud kirjanikuga isiklik seos või kes on temast raamatuid kirjutanud. Filmi tutvustus lubab muuseas, et Suchet „otsib seoseid kirjaniku elu ja tema loomingu vahel ning avastab nii mõndagi uut või salapärast selle maailmakuulsa krimikirjaniku kohta.‟ Film on valminud 2013. aastal.
Eesti keeleski on lisaks Agatha Christie ilukirjanduslikule loomingule lugemiseks saadaval mitu biograafilisema suunitlusega teost. Kopsakaim ja kõige põhjalikum neist on ilmselt 1996. aastal Laine Hone tõlkes ilmunud Agatha Christie autobiograafia „Minu elu lugu‟. Värskeim on aga 2022. aasta Liisi Lees-Leesma tõlgitud ja mitmeid ajaloolisi isikuid käsitlevaid teoseid avaldanud Marie Benedicti „Agatha Christie kadumine‟.
Raamatu tutvustusest: „1926. aasta detsembris läheb kaduma Agatha Christie. Politsei leiab naise tühja auto sünge ja sügava järve kallakult. Ainsaks vihjeks on ta auto rehvijäljed ja maha jäetud kasukas, mis on külma ööd arvestades väga kummaline. Abikaasal ja tütrel pole Agatha asukohast aimugi ja nii asub kogu Inglismaa lootustandva krimikirjaniku jälgi ajama. Üksteist päeva hiljem ilmub ta taas välja, sama müstiliselt nagu kadus, väites, et tal on mälukaotus ja seepärast ei oska ta anda mingeid selgitusi äraoldud aja kohta. Nende üheteistkümne päeva mõistatus on seniajani lahendamata.‟
2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud Andrew Normani „Agatha Christie: lõpetatud portree‟ sissejuhatuses öeldakse samuti, et peamiselt pööratakse ka selles teoses tähelepanu 1926. aasta detsembrikuule, kui Agatha 11 päevaks kadus. Tegelikult räägitakse raamatus palju ka tema lapsepõlvest, mis oli „liiga turvaline‟ ega valmistanud teda reaalseks eluks ette. Samuti tema suhetest ema, mehe ja tütrega ja muidugi loomingust. Eelkõige on keskendutud just kuulsa kirjaniku hingemaailma avamisele ja psühholoogilistele aspektidele. Muu hulgas visatakse õhku küsimus, kas see 11-päevane kadumine oli ikka ehtne või vaid lihtsalt nutika naise reklaamitrikk. Ja tõeline fänn võib ehk ka veidi pettuda, saades teada, miks Agatha üldse peamiselt kirjutas.
Lisaks on Agatha Christie inspiratsiooni andnud ka ilukirjanduslikeks teosteks. 2021. aastal eestindatud „Kaksikportree‟ autor Agneta Pleijel külastas kevadel ka Prima Vistat. Selles teoses maalib samuti reaalselt eksisteerinud kunstnik Oskar Kokoschka Agatha Christiest portreed. Taustaks toimuvad jutuajamised, mille käigus mõlemad lahkavad avameelselt elu olulisimaid teemasid. See küllaltki õhuke raamatuke tasub kindlasti avastamist. Lisaks on 1994. aastal eesti keeles ilmunud Kathleen Tynani „Agatha Christie´ mõistatus‟, mida võib pidada eeltoodud müstilise detsembrisündmuse ilukirjanduslikku vormi valamise katsetuseks.
Ja viimasena tuleb ehk nii mõnelegi üllatusena, et krimikuninganna on ka muid žanre viljelenud. Pseudonüümi Mary Westmacott all on ta kirjutanud kuus armastusromaani, millest „Lõpetamata portree‟ ilmus eesti keeles 2022. aasta aprillis. Seda romaani on peetud väga isiklikuks ja peategelast Celiat samastatakse Agatha Christie endaga.
Telekava annab teada:
Jooga on ka Eestis üsna popuaarne. Ma ise ei ole joogaga seda õiget kontakti leidnud, proovinud veidi olen ja olen aru saanud, et joogas on palju erinevaid stiile ja voole. Mulle meeldis päris hästi see läänestunud ilma suure taustajututa vaikne “rootsi vanainimeste võimlemine väikse idaeksootika lisandusega”. Kui keegi teab, kus seda Tartus praegu tehakse, siis vihje oleks abiks, sest ses kohas kus ma käisin, seda enam niimoodi ei tehta.
Kui aga päevakangelase juurde minna, siis tema stiili ma ekstra uurinud ei ole, kuigi võimalus on olemas, küllap on Tartuski neid, kes just tema õpetust edasi kannavad. Kui õpetajat käepärast pole, siis on raamatud. Tartu Linnaraamatukogus on neid lausa kaks: “
Sel kuul saab teisipäeviti ETV2 vahendusel vaadata uut teledokumentaali „
Enn Lillemetsa dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ (2020) Tartu Elektriteatris teisipäeval, 21. septembril kell 18.00
Jaan-Jürgen Klausi portreefilm „Erakpoeet Marko Kompus“ (2005) Tartu Elektriteatris kolmapäeval, 22. septembril kell 18.00
Joosep Matjuse ja Katri Rannastu dokumentaalfilm “Pingeväljade aednik” (2021) Tartu Elektriteatris reedel, 24. septembril kell 18.00
Dokumentaalfilmi Joan Miróst tutvustatakse telekavas nii: Kuigi Joan Miró on eelkõige tuntud oma eredavärviliste tööde poolest, laiendas ta kunsti piire ka muudes aspektides. Selles dokumentaalfilmis saame tuttavaks Miró kui inimese ja kunstnikuga, kelle looming lummab ka mitu aastakümmet pärast tema surma. Sõidame ringi koos ta lapselapse Joan Punyet Miróga, kes hoolitseb vanaisa pärandi eest. Miró oli pühendunud patrioot ja tulihingeline Franco vastane, mida näitavad ilmekalt ka mitmed tema tööd. Oma loometeel oli ta elu lõpuni otsinguline ja tegi kunsti osas jõulisi avaldusi. Filmis näeme haruldasi kaadreid kunstnikust tööhoos. Hispaania, Prantsusmaa, 2018.
Dokumentaalfilmid kunstnikest võivad õnnestuda või mitte õnnestuda, aga midagi uut ja huvitavat selle kunstniku või ajastu kohta saab kindlasti teada. Miró ei ole mu lemmikkunstnik, aga kunagisel sürrealismivaimustuse perioodil lappasin ma tema pilte päris usinalt vaadata ja uurida.
Tartu linna päeval linastuvad peagi suletavas Tartu kinos „Ekraan“ meeleolukad Tartu-ainelised dokumentaalfilmid ja Eesti halvimaks mängufilmiks tituleeritud „Tappev Tartu“.
Filmiõhtul tutvustab kõiki dokumentaalfilme hea Tartu sõber ja tartlasest filmiloolane, Eesti filmi parim tundja Jaak Lõhmus. Filmiõhtul saab Jaak Lõhmusele esitada ka küsimusi.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 