Raamatukava

Posts Tagged ‘dokumentaalfilmid’

“Helimurdja. Kimmo Pohjonen” kolmapäeval, 8. mail kell 20.00 ja pühapäeval, 12. mail kell 12.30 ETV2-s

In raamatukava on 07/05/2019 at 07:06

Filmi tutvustatakse nõnda: Kimmo Pohjonen on omalaadne muusik, kelle erakordne helikeel ei jäta külmaks mitte kedagi. Soome tuntuimaks muusikuks saanud akordionisti loodud helimaastikud on fantaasiaküllased ja piire ületavad. Tema muusika ulatub hingeminevalt kaunitest meloodiatest kakofooniliste helikaosteni. Pohjoneni muusikaline lugu läheb tagasi rohkem kui kakskümmend aastat ning sinna mahuvad folk, rock, avangard, improvisatsioon, klassikaline, lava- ja tantsumuusika. Tema ainulaadses muusikas on olemas elemendid kõigist neist žanritest, luues kontraste ja lummavaid helisid. Film jälgib artisti tema kontsertidel ning toob vaatajani muusiku mõtted ja arusaamad maailmast, elust ning muusikast. “Helimurdja” pärjati 2012. aastal Montreali filmifestivalil parima loomingulise filmi tiitliga – Prix de la Creation. Režissöör Kimmo Koskela, produtsendid Kimmo Koskela, Klaus Heydemann ja Gernot Steinweg. Tootja Koskela Art and Media House.

Kimmo Pohjonen on omamoodi, huvitav ja mitmekülgne muusik, kes on Eestiski mitmeid kordi esinemas käinud, viimati paar nädalat tagasi Pärnus, lehe teatel täismajale, lisaks lugemiseks üks paariaastatagune intervjuu muusikuga ja põnev fakt on, et Kimmo Pohjonen on ühe kümneaastataguse eesti tudengifilmi “Amontillado” (mis oleks iseenesest ka meie blogisse sobiv film, sest põhineb Edgar Allan Poe jutustusel) heliloomingu autor. Meie raamatukogust on võimalik laenutada paari Kimmo Pohjoneni plaati: “Kluster“, “Kielo” ja “8 Armed monkey” ning pala kogumikul “Arctic paradise: contemporary Finnish folk music 2001“. Muusiku koduleht on http://kimmopohjonen.com/.

Soome muusikas on midagi eripärast ja lummavat, üks tore vana artikkel sel teemal on Mikko Heiniö “What is “Finnish” in Finnish music?“. Ja kuna Kimmo Pohjonen miksib erinevaid žanreid, siis ma panen siia ritta valiku soome muusikadokke, mida võiks vaadata, kui on huvi soome muusika erinevate külgede vastu, lähtuvalt mu erahuvist on siin ebaproportsionaalselt palju metalidokke, aga mõned muud on ka:

  • “Saimaa-ilmiö” (1981) — Hassisen Kone, Eppu Normaali, ja Juice Leskineni tuur Saimaa järvel ja selle ümbruses 1981. aastal.
  • “Total Balalaika Show” (1994) — Aki Kaurismäki film Leningrad Cowboys’  ja  Punaarmee koori ühiskontserdist 1993. aastal.
  • “Sähkö: The Movie” (1995) — lüdidokumentaal soome elektroonilist muusikat välja andvast plaadifirmast.
  • “Huutajat – Screaming Men” (2003) — film ühest omapärasesest meeskoorist.
  • “End of Innocence” (2003) — film Nightwishi algusaegadest.
  • “Lone Star Hotel” (2007) — muusikadokk ansambel Agents solististist Jorma Kääriäinenist.
  • “Finland – Promised Land of Heavy Metal” (2008) — ülevaade, miks metal on Soomes nii populaarne (võrreldes teiste maadega) ja kuidas see nii on kujunenud.
  • “Punk – Tauti joka ei tapa” (2008) — film soome pungist, ajaloost ja tänapäevast ja arengust.
  • “A Finnish Summer with Turisas” (2008) — metalgrupi Turisase tuuridokk
  • “Complaints Choir” (2009) — Soome-Taani-USA dokk kaebekooridest, muuhulgas ka Helsingi kaebekoorist.
  • “The Eternal Flame of Gehenna (Loputon Gehennan Liekki )” (2011) — dokumentaalfilm soome black metal skeenest, intervjuud ansamblite Azazel, Barathrum, Beherit, Clandestine Blaze, Goatmoon ja Satanic Warmaster liikmetega.
  • “Romua, ruisketta, rutinaa: Noise of Finland” (2011) — lühidokk Soome noise ja  industriali skeenest.
  • “Punk Syndrome” (2012) — Soome dokumentaalfilm vaimse puudega meestest, kes teevad punkbändi ja seda päris heal tasemel.
  • “Midsummer Night’s Tango (aka. Cheek to Cheek)” (2013) — dokumentaalfilm soomlaste suurest tangoarmastusest.
  • “Please Learn The Setlist In 48 Hours” (2013) — dokumentaalfilm ajast, mil Nightwishi solistiks sai Floor Jansen.
  • “Laulu” (2014) — film runolaulik Jussi Huovinenist.
  • “I. Brahms’s Romantic Nuns”, “II. Brahms’s Fairy Tale Romanticism”, “III. Brahms’s Rain Songs”, “IV. Brahms’s Romantic Ballade Edward” (2014) — neljaosaline sari, kus soome muusikud esitavad Brahmsi.
  • “Machine Soul / Konesielu” (2014) —  soome elektroonilise muusika artistidest.
  • “Tolonen” (2014) — kitarrist Jukka Tolonenist.
  • “Metal Syndrome”  (2015) — soome metalbändid (Nightwish, Amorphis, Ensiferum, Insomnium, Children of Bodom, Swallow the Sun, Omnium Gatherum, Sonata Arctica, Moonsorrow, Korpiklaani, Baton Rouge Morgue, Turisas) USA tuuril.
  • “Composing Out Loud: 13 säveltäjämuotokuvaa (Sebastian Dumitrescu, Perttu Haapanen, Sid Hille, Anna Huuskonen, Juho Kangas, Minna Leinonen, Magnus Lindberg, Seppo Pohjola, Osmo Tapio Räihälä, Aki Yli-Salomäki, Outi Tarkiainen, Olli Virtaperko, Lotta Wennäkoski” (2016) — sari soome heliloojatest.
  • “Danny” (2016) — portreefilm Ilkka Lipsanenist, esinejanimega Dannyst, kes on olnud laval 1960.-aastatest.
  • “To NIGHTWISH with Love” (2016) — fännifilm Nightwishist.
  • “Eput-elokuva” (2016) —  film keskendub Mikko ja Martti Syrjänile, kes on bändi Eppu Normaali põhiliikmed, aga sõna saavad ka teised bändiliikmed.
  • “Tokasikajuttu” (2017) — punkbändist Pertti Kurikan Nimipäivät.
  • “We just wanna have a good time all the time” (2017) — film Turbojugendist, Turbojugendi liikmed on küll põhiliselt Norrast, aga filmis saavad sõna ka soome muusikud.
  • “A Heavy Metal Civilization” (2019) —  Brasiilia-Soome dokumentaalfilm soome metalmuusikast.

Kui teil on lisada dokumentaalfilme soome muusikast, andke palun teada :)

Tiina Sulg

Advertisements

Dokumentaalfilm „Whitney” esmaspäeval, 29. aprillil kell 21.00 Tartu Elektriteatris

In raamatukava on 26/04/2019 at 15:25

Kevad ja Tartu Tudengipäevad käivad käsikäes. Selle „kevadekuulutaja” raames näitab Tartu Elektriteater neljapäeval mängu- ja dokumentaalfilme muusikamaailma superstaaride elust. Linastuvad eelmise aasta muusikafilmid „Whitney”, „Leto” (selles blogis varem juttu siin), „Bohemian Rhapsody” ja „Täht on sündinud”. Samuti 2016. aasta dokumentaalfilm „Gimme Danger” (juttu siin) legendaarsest punk-bändist The Stooges, mida alles hiljuti näidati ka ETV-s.

Filmisoovitus tuleb eriprogrammi avafilmile „Whitney”. Whitney Houstoni tuhkatriinulik edu ning kurb elusaatus on andnud palju kõneainet ning olnud lähiajal aluseks ka mitmele filmile. 2015. aastal linastus mängufilm „Whitney lugu” (ingl „Whitney”), mis keskendus eelkõige tema suhetele abikaasa Bobby Browniga. Seda filmi on mitu korda teleekraanil näidatud ning kolleeg Liis Pallon on sellest ka eelnevalt filmiblogis kirjutanud.

Endiselt tuleb nentida, et tõesti pole eesti keeles veel ilmunud „ameerika printsessi” elulugu, seetõttu on laulja fännidel eriti põneva vaadata lähiaastatel linastunud kahte dokumentaalfilmi tema edust ja langusest. Esmalt, 2017. aastal linastus Nick Broomfieldi film „Whitney. Luba olla mina ise” (ingl „Whitney: Can I Be Me”)Kahjuks pole ise seda näinud, sest Eestis oli see kinolinalainult loetud korrad möödunud aastal Tallinna kinos Artis. Eesti Päevalehe arvustusest võib välja lugeda, et see film ei anna siiski piisavalt vastuseid, kes siis oli tõeline Whitney ja kust said alguse tema probleemid. Sarnasel arvamusel on ka laulja Maiken, kes suure austajana on näinud mõlemat dokumentaalfilmi, kuid kiidab eelkõige 2018. aastal valminud Kevin Macdonaldi linateost „Whitney”.

Eelmise aasta teisel poolel Eesti kinodes ja ka teleekraanil jooksnud ning nüüd uuesti Tartu Tudengipäevade raames linastuva „Whitney” kohta võib aga öelda, et see film tõenäoliselt raputab su korralikult läbi. Väga oskuslikult on kiht kihi haaval püütud lahata laulja probleemide tagamaid — suhteid perega, sh ema ja isaga, vendade ja teiste sugulastega. Hinge läksid kaadrid, kus nenditi, et sõprus Michael Jacksoniga põhines hingesugulusel. Nende mõlemate probleemid said alguse varajasest lapsepõlvest ja põhinesid paljuski vanemate suurel au- ja rahaahnusel. Seetõttu polnud neil kohtumistel tihti sõnu vajagi, nad mõistsid üksteist ilma selletagi.

Kindlasti oli tähtis osa lauljanna elus ka abikaasal Bobby Brownil, kuid filmis on teda esile toodud veidi teistsuguses rollis kui meedias eelnevalt rõhutatud. Nimelt loodab superstaar, et abielu ja lapsed annavad ta elule stabiilsuse ning turvalise tagala. Kahjuks muutub olukord peagi vastupidiseks. Püüdes elavdada abikaasa karjääri, langeb ta ise aina suuremasse musta auku, kuhu haarab õnnetuseks kaasa ka oma tütre. Ajalugu kordub, vanemate pattude eest kannatab laps.

Selleks, et kogu soovitus väga masendavaks ei muutuks, tasub meenutada seda, mille pärast Whitney oli väga paljude inimeste lemmik. See tähendab, et lasta särada ta andel ning kuulata tema aegumatuid hitte ja vaadata teda megastaariks teinud filmi „Ihukaitsja” (ingl „The Bodyguard”).

Whitney Houston – I Will Always Love You 

Klaari Tamm

„Bombshell – Hedy Lamarri lugu” laupäeval, 25. novembril kell 19.30 Cinamonis

In raamatukava on 24/11/2017 at 14:56

Hea, kui minuvanused veel Hedy Lamarrist midagi kuulnud on, noorematele aga ei ütle see nimi hoopiski midagi. Seda enam võiks seada sammud kinno, et vaadata dokumentaalfilmi  selle vapustava naise elust, ilma kelleta näeks Disney Lumivalgeke välja hoopis teistsugune (ehkki mina erilist sarnasust ei näe) ja pole teada, kas meil üldse oleks juba kasutada Wifi, sinihammas ja GPS. Filmi tutvustuses kirjutatakse, et nagu juhtus ka paljude teiste naissoost leiutajatega, ei leidnud temagi oma teedrajavate leiutiste eest eluajal tunnustust. Vastupidi, USA merevägi lükkas tema ja kaasleiutaja George Anthieli (kes muide oli helilooja) „Salajase Side Süsteemi“, mille abil oleks saanud meremiine segajate eest kaitstuna sagedushüplemise  abil sihtmärgini juhtida, kalevi alla ja palus tal sõjategevuseks korjandusi teha lihtsalt ilus olles. Patent, mille Lamarr ja Anthiel 1941. aastal enda nimele registreerisid, aegus ega hakanud neile kunagi sisse tooma, kuigi Kuuba raketikriisist alates kasutati tehnoloogiat mereväes ulatuslikult. Patendi väärtuseks arvatakse täna olevat miljardeid dollareid. Raha asemel said mõlemad postuumselt 2014. aastal väärika koha National Inventors Hall of Fame’is. 
Hedy ehk Hedwig Eva Maria Kiesler sündis 1914. aastal Viinis juudi perekonnas, tema isa oli pankur ja ema pianist. Ta mängis esimeses filmis 1930. aastal ja saavutas kuulsuse juba noorelt. Hilisemas eas tegi ta karjääri alal mõned saatuslikud valeotsused, lükates tagasi nt peaosa „Casablancas” (teiste andmete kohaselt teda ei valitud) ning taandus filmelust lõplikult 1957. aastal. Ta suri 2000. aastal südamehaiguse tagajärjel. Hedy Lamarri on peetud kõigi aegade kauneimaks nätlejannaks, ja kaunis naine olemine tähendas (ja tähendab paraku sageli siiani) võimalust olla vähem tõsiselt võetav. Kui võtta arvesse, et ta oli kuus korda abielus ja üks tema kahest võidetud auhinnast on „Hapu õun” kõige vähem koostöövalmis näitlejannale, võib arvata, et tal polnud just kerge iseloom. Oma lavanime valis ta austusavaldusena 1920. aastate filmitähele Barbara La Marrile
Filmist saab juurde lugeda Daily Mailis ja sellel lehel.

Kaja Kleimann