Raamatukava

Posts Tagged ‘dokumentaalfilmid’

„Agatha Christie: sada aastat Poirot’d ja miss Marple’it” laupäeval, 17.septembril kell 15:20 kanalil ETV+

In raamatukava on 14/09/2022 at 09:49

Möödunud laupäeval võis ETV2-s vaadata 2013. aastal valminud dokumentaalfilmi, milles filmimaailma kuulsaim Poirot David Suchet külastab Agatha Christie jälgedes paiku, kus Christie elas või mis teda inspireerisid ning inimesi, kes temast raamatuid kirjutasid.
Sel laupäeval on kavas mõnevõrra uuem, kaks aastat tagasi Inglismaal valminud dokumentaal. Nimelt täitus 2020. aastal sada aastat Agatha Christie esimese romaani ilmumisest, milles areenile astus kuulus eradetektiiv Hercule Poirot. Sel puhul valminud film jälgib Christie kümne kuulsaima teose käekäiku ja nende ekraniseeringuid. Sõna saavad ka näitlejad, kirjanikud ja Agatha Christie sugulased.
Mind päris huvitab, kas filmi kümme kuulsaimat toest kattuvad minu lemmikutega.
Lugemiseks sobivad kõik eelmisegi dokumentaali postituses soovitatud raamatud ja ehk leiame filmis käsitletud kümne hulgastki midagi, kui mitte uut, siis ehk ülelugemiseks.

Kaja Kleimann

„Agatha Christie müsteerium David Suchet’ silmade läbi‟ laupäeval, 10. septembril kell 23.50 ETV2-s

In raamatukava on 05/09/2022 at 14:44

Hercule Poirot on Inglise krimileedi Agatha Christie loomingu üks kuulsamaid detektiive ja David Suchet on vaieldamatult kuulsaim Hercule Poirot´ visuaalne kehastus. Selles tunniajases lühidokumentaalis võtab Poirot´ kehastus ette aga autori enda, külastades Christie sulejooksu inspireerinud paiku ja vesteldes inimestega, kel on selle maailmakuulsaks saanud kirjanikuga isiklik seos või kes on temast raamatuid kirjutanud. Filmi tutvustus lubab muuseas, et Suchet „otsib seoseid kirjaniku elu ja tema loomingu vahel ning avastab nii mõndagi uut või salapärast selle maailmakuulsa krimikirjaniku kohta.‟ Film on valminud 2013. aastal.

Eesti keeleski on lisaks Agatha Christie ilukirjanduslikule loomingule lugemiseks saadaval mitu biograafilisema suunitlusega teost. Kopsakaim ja kõige põhjalikum neist on ilmselt 1996. aastal Laine Hone tõlkes ilmunud Agatha Christie autobiograafia „Minu elu lugu‟. Värskeim on aga 2022. aasta Liisi Lees-Leesma tõlgitud ja mitmeid ajaloolisi isikuid käsitlevaid teoseid avaldanud Marie Benedicti „Agatha Christie kadumine‟.

Raamatu tutvustusest: „1926. aasta detsembris läheb kaduma Agatha Christie. Politsei leiab naise tühja auto sünge ja sügava järve kallakult. Ainsaks vihjeks on ta auto rehvijäljed ja maha jäetud kasukas, mis on külma ööd arvestades väga kummaline. Abikaasal ja tütrel pole Agatha asukohast aimugi ja nii asub kogu Inglismaa lootustandva krimikirjaniku jälgi ajama. Üksteist päeva hiljem ilmub ta taas välja, sama müstiliselt nagu kadus, väites, et tal on mälukaotus ja seepärast ei oska ta anda mingeid selgitusi äraoldud aja kohta. Nende üheteistkümne päeva mõistatus on seniajani lahendamata.‟

2007. aastal Mariliin Vassenini tõlkes ilmunud Andrew Normani „Agatha Christie: lõpetatud portree‟ sissejuhatuses öeldakse samuti, et peamiselt pööratakse ka selles teoses tähelepanu 1926. aasta detsembrikuule, kui Agatha 11 päevaks kadus. Tegelikult räägitakse raamatus palju ka tema lapsepõlvest, mis oli „liiga turvaline‟ ega valmistanud teda reaalseks eluks ette. Samuti tema suhetest ema, mehe ja tütrega ja muidugi loomingust. Eelkõige on keskendutud just kuulsa kirjaniku hingemaailma avamisele ja psühholoogilistele aspektidele. Muu hulgas visatakse õhku küsimus, kas see 11-päevane kadumine oli ikka ehtne või vaid lihtsalt nutika naise reklaamitrikk. Ja tõeline fänn võib ehk ka veidi pettuda, saades teada, miks Agatha üldse peamiselt kirjutas.

Lisaks on Agatha Christie inspiratsiooni andnud ka ilukirjanduslikeks teosteks. 2021. aastal eestindatud „Kaksikportree‟ autor Agneta Pleijel külastas kevadel ka Prima Vistat. Selles teoses maalib samuti reaalselt eksisteerinud kunstnik Oskar Kokoschka Agatha Christiest portreed. Taustaks toimuvad jutuajamised, mille käigus mõlemad lahkavad avameelselt elu olulisimaid teemasid. See küllaltki õhuke raamatuke tasub kindlasti avastamist. Lisaks on 1994. aastal eesti keeles ilmunud Kathleen Tynani „Agatha Christie´ mõistatus‟, mida võib pidada eeltoodud müstilise detsembrisündmuse ilukirjanduslikku vormi valamise katsetuseks.

Ja viimasena tuleb ehk nii mõnelegi üllatusena, et krimikuninganna on ka muid žanre viljelenud. Pseudonüümi Mary Westmacott all on ta kirjutanud kuus armastusromaani, millest „Lõpetamata portree‟ ilmus eesti keeles 2022. aasta aprillis. Seda romaani on peetud väga isiklikuks ja peategelast Celiat samastatakse Agatha Christie endaga.

Seega, kui olete siiani piirdunud vaid Christie krimiloominguga, jagub loodetavasti avastamist kuhjaga ja filmi tasub ka vaadata.

Aimi Tedresalu

“”Mystify” – Michael Hutchence’i lugu” ETV2-s laupäeval, 11. juunil kell 22.45

In raamatukava on 06/06/2022 at 10:09

INXSist olen ma siin blogis juba kirjutanud, siis oli ajendiks telesari “INXS. Ärge lahutage meid” (INXS: Never Tear Us Apart). Seekord on siis kavas suhteliselt värske Austraalia dokumentaalfilm INXS-i lauljast Michael Hutchence’ist. 

Telereklaam räägib, et “”Mystify” — Michael Hutchence’i lugu” (Austraalia, 2019) on intiimne ja sügav portree ansambli INXS lauljast Michael Hutchence’ist. Filmi on põimituid hulgaliselt katkeid koduvideotest, mille autoriks on Hutchence ise, tema kallimad, sõbrad ja pereliikmed. Dokumentaal tutvustab meile meest rokijumaluse fassaadi taga. Sealt leiame tundliku ja keeruka loovisiku. Saame tavapärasest selgemalt nautida tema erakordset häält ja jälgida eluteed, mis viis rokkstaari staatuseni. Paraku oli eduga toime tulemine Hutchence’i jaoks keeruline katsumus, kuna popmuusika maailma piirangud olid talle rõhuvad. 

Filmile pealkirja andnud lugu:

Ja üks lugu, mis mulle seekord hinge jäi:

Eesti raamatukogudest ma endiselt teemassepuutuvaid raamatuid ei leidnud, aga keda bänd või laulja huvitavad, siis raamatuvalik on iseenest vägagi lai:

Lõppu üks saatekatke, kus bändiliikmed meenutavad vanu aegu:

Tiina Sulg

 

 

“Iyengar: mees, jooga ja igikestev õpe” teisipäeva, 8. märtsi õhtul kell 01.35 ja ligi kuu aega Jupiteris

In raamatukava on 07/03/2022 at 15:53

Telekava annab teada:

“Iyengar: mees, jooga ja igikestev õpe” (“Iyengar: The Man, Yoga, and the Student’s Journey” (USA, India, 2018)). Legendaarne India joogaõpetaja B.K.S Iyengar (1918-2014) oli mees, keda on nimetatud jooga Läände toojaks. Ometi oli suure rahvusvahelise tunnustuse omandanud joogameister oma olemuselt eraklik ja pigem vältis tähelepanu. Käesolev Iyengari eluajal filmitud dokumentaalfilm annab harukordse võimaluse näha teda oma tagasihoidlikus joogastuudios õpilasi juhendamas ning kuulda suurmehe mõtteid elust, maailmast ja loomulikult ka joogast.

Jooga on ka Eestis üsna popuaarne. Ma ise ei ole joogaga seda õiget kontakti leidnud, proovinud veidi olen ja olen aru saanud, et joogas on palju erinevaid stiile ja voole. Mulle meeldis päris hästi see läänestunud ilma suure taustajututa vaikne “rootsi vanainimeste võimlemine väikse idaeksootika lisandusega”. Kui keegi teab, kus seda Tartus praegu tehakse, siis vihje oleks abiks, sest ses kohas kus ma käisin, seda enam niimoodi ei tehta.

Kui aga päevakangelase juurde minna, siis tema stiili ma ekstra uurinud ei ole, kuigi võimalus on olemas, küllap on Tartuski neid, kes just tema õpetust edasi kannavad. Kui õpetajat käepärast pole, siis on raamatud. Tartu Linnaraamatukogus on neid lausa kaks: “Jooga puu : kõikehõlmav joogaõpetus igapäevaelus” (Helios, 2015) ja “Jooga tarkus ja praktika : tervise, heaolu ja parema maailma nimel” (Varrak, 2010). Lisaks on nii Rahvusraamatukogus kui Tartu Ülikooli Raamatukogus  ingliskeelne “Light on yoga : yoga dipika”.

Joogaraamatuid on ilmunud päris palju. Ma nüüd päris hinnangut ja edetabelit ei julge teha, aga ma tooksin siiski välja, mis mulle on eriti positiivses võtmes silma jäänud: kaks raamatut, mis on pigem algajale — Barbara Klein, Jutta Schuhn, Michael Sauer, Sylvia Winnewisser “Joogaga õnnelikuks ja heasse vormi : põhiteadmised ja 40 aasanat” (Sinisukk, 2017) ja Linda Gaines “Jooga : 30-päevane treeningplaan : pikem elu, parem enesetunne” (Tänapäev, 2018) — ning ühe, mis mõeldud pigem edasijõudnule — Leslie Kaminoff, Amy Matthews “Jooga anatoomia” (Helios, 2013, 2018).

Vaadake siis filmi ja saage innustust, leidke see oma stiil ja nõks ning uurige kirjandust lisaks, ma usun, et igast raamatust on võimalik see näpunäide või paar, mis just teile sobib, ka üles leida.

Tiina Sulg

„Salme viikingid” ETV2-s ja Jupiteris

In raamatukava on 14/12/2021 at 17:08

Sel kuul saab teisipäeviti ETV2 vahendusel vaadata uut teledokumentaali „Salme viikingid”. 4-osaline sari läheb esmalt eetrisse teisipäeva õhtul kell 21:30 ETV2-s ning jääb pärast järelvaadatavaks Jupiteris.

ETV tutvustab uut sarja järgmiselt: „Värske dokumentaalsari “Salme Viikingid” toob vaatajate ette mõistatuse, mis 2008. aastal Saaremaal, Salme koolimaja juurest maapõuest leiti. Omanäolises kombinatsioonis maetud viikingiaegsed inimluud ja rikkalikud hauapanused pöörasid kogu maailma viikingiaja uurijate pilgud Saaremaale. Kes seal hauas lebavad, kes nad sinna matsid ja mis seal 1300 aastat tagasi juhtus? Teadlased on nendele küsimustele viimased 13 aastat vastuseid otsinud ja on nüüd valmis leitut ka meiega jagama.”

Siin on filmist veel natuke pikemalt.

Huvi tekitamiseks üks sarja tutvustav klipp:

Meenutuseks DelfiTV viie aasta tagune lugu saatest “Sensor: Viikingid: kas Saaremaa on kuulsa müüdi sünnipaik?”

Muidugi, viikingiteema on populaarne ja nendest on kirjutatud palju. Samas nagu näitab Salme leid Saaremaal, ei pruugi palju varasemast teadmisest uue avastamisel väga täpselt paika jäädagi. Seonduvate lugemissoovitustega alustan teadmiskirjanduse vallast: „Viikingiaja Eesti: ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne”, Marge Konsa „Viikingid enne viikingeid: Salme laevmatused”, Marika Mägi „Viikingiaegne Eesti: maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules” ning üks natuke varasem briti viikingite uurija Richard Halli raamat „Avastusretk viikingite maailma”, mis on põhjalik käsitlus viikingite ajaloost ja kultuurist.

Ilukirjandusest meeldis mulle endale väga inglise fantaasiakirjaniku Joe Abercrombie noortele suunatud Purumere triloogia: „Pool kuningat”, „Pool maailma” ja „Pool sõda”, millest viimast küll ei paista eesti keeles olemagi. Eesti keeles saab lugeda ka värskelt ilmunud taani autori Tonny Gulløv populaarset sarja: 1. raamat „1000-aastane kuningriik”, 2. raamat „Kuningapere”, 3. raamat „Sohipoeg” ja 4. raamat „Tuleproov”.

Mai Põldaas

„Mina olen Jackie O” kolmapäeval, 8. detsembril kell 22.55 ETV+

In raamatukava on 04/12/2021 at 13:05

Avastasin, et pealkirjaga „Mina olen…” on olemas juba terve rida dokumentaalfilme – esimene tehtud 2017. aastal Heath Ledgerist, millele järgnesid 2019. a Patrick Swayze’i, 2020. Burt Reynoldsi ja 2021 Alfred Hitchcocki lood.
Jacqueline Bouvier Kennedy Onassis oli aastatel 1961-1963 Ameerika esimene leedi, moe- ja kultuuriikoon. Kuna John F. Kennedy oli noorim ametisse valitud president, tõi ka esimene leedi Valgesse majja noorusliku elegantsi ja elevust. Telekavas kirjutatakse. “Dokumentaalfilm loob arhiivimaterjalide ning intervjuude abil inimliku ja intiimse portree noore naise, ema ning abikaasa elust võimuladviku tipus, lohutamatust leinast ja privaatsuse otsimisest pärast abikaasa mõrva. “Lõpuks saab ta võimsate meeste varjust välja ja annab ise oma elule sisu.

Juurde lugemiseks jätkub materjali ohtralt mitmes keeles. Näiteks on meil aukartust äratava paksusega, ligi 700 lk, elulooraamat „Naine nimega Jackie : Jacqueline Bouvier Kennedy Onassise elulugu” C. Davidilt, mis ilmus eesti keeles 1999. aastal. Alan Poseneri raamat „John F. ja Jacqueline Kennedy : Valge Maja kuningapaar. Muidugi on ta esindatud ka raamatus „Mrs. President : Martha Washingtonist Hillary Clintonini” .

Meie raamatukogus on ka DVD-l 2016. aastal esilinastunud Pablo Larraini film „Jackie” Natalie Portmaniga nimiosas.

Kaja Kleimann

Poeedifilmid Prima Vista programmis Elektriteatris

In raamatukava on 21/09/2021 at 15:41

Prima Vista kavas on mitu värsket ja eripärast dokumentaalfilmi eesti kirjanikest

Enn Lillemetsa dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ (2020) Tartu Elektriteatris teisipäeval, 21. septembril kell 18.00

Enn Lillemetsa autorifilm oma lähedasest sõbrast ja vaimsest õpetajast Betti Alverist (1906-1989). Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu, juhtlõngaks Betti Alveri hingekaaslase Heiti Talviku (1904-1947) käekäik. Sellel filmiretkel on Lillemetsa saatjateks näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat, taustaks Eesti loodus ja Tartu linn.

Filmile järgneb Kristiina Ehini ja Enn Lillemetsa vestlus.

Jaan-Jürgen Klausi portreefilm „Erakpoeet Marko Kompus“ (2005) Tartu Elektriteatris kolmapäeval, 22. septembril kell 18.00

Vaimukas ja kunstiliste kujundite rohke portreefilm „Erakpoeet Marko Kompus“ näitab Tartu legendaarse kirjandusrühmitise “Erakkond” luuletaja Marko Kompuse rõõmu ja valu. Filmi autor, varemgi Tartu-kandi kultustegelasi filminud Jaan-Jürgen Klaus jälgib Elva erakpoeedi aastaringi.

Filmile järgneb Piret Põldveri ja Marko Kompuse vestlus.

Joosep Matjuse ja Katri Rannastu dokumentaalfilm “Pingeväljade aednik” (2021) Tartu Elektriteatris reedel, 24. septembril kell 18.00

Salapärane kirjanik Mehis Heinsaar asub rännakule. Selliseid retki, kus ta kulgeb päevade viisi üksinda läbi metsiku tihniku avarate luhtade poole, nimetab ta vaese mehe palverännakuteks. Kirjanikku ümbritseb ebatavaline ja tähendusrikas loodus, ta oskab veel kõnelda loomade ja lindude keelt ning näha silmale nähtamatut. Rändaja teel leiab aset seitse kohtumist, mis avavad vaatajale Mehis Heinsaare maagilist siseilma.

Filmile järgneb kohtumine filmitegijatega.

Eelsündmusena oli Prima Vista kavas luulefilmi „Tundekasvatus”, mis vaatas Tõnis Vilu loomingut, linastus.

Lugemissoovituses pole kahtlustki, lugege filmikangelaste luulet :)

Tiina Sulg

“Joan Miró. Sisemine tuli” laupäeval, 4. septembril kell 23.15 ja pühapäeval, 5. septembril kell 14.05 ETV2-s

In raamatukava on 02/09/2021 at 18:01

Dokumentaalfilmi Joan Miróst tutvustatakse telekavas nii: Kuigi Joan Miró on eelkõige tuntud oma eredavärviliste tööde poolest, laiendas ta kunsti piire ka muudes aspektides. Selles dokumentaalfilmis saame tuttavaks Miró kui inimese ja kunstnikuga, kelle looming lummab ka mitu aastakümmet pärast tema surma. Sõidame ringi koos ta lapselapse Joan Punyet Miróga, kes hoolitseb vanaisa pärandi eest. Miró oli pühendunud patrioot ja tulihingeline Franco vastane, mida näitavad ilmekalt ka mitmed tema tööd. Oma loometeel oli ta elu lõpuni otsinguline ja tegi kunsti osas jõulisi avaldusi. Filmis näeme haruldasi kaadreid kunstnikust tööhoos. Hispaania, Prantsusmaa, 2018.

Dokumentaalfilmid kunstnikest võivad õnnestuda või mitte õnnestuda, aga midagi uut ja huvitavat selle kunstniku või ajastu kohta saab kindlasti teada. Miró ei ole mu lemmikkunstnik, aga kunagisel sürrealismivaimustuse perioodil lappasin ma tema pilte päris usinalt vaadata ja uurida.

Meie raamatukogus Joan Miró kohta raamatuid soome keeles (Walter Erben “Joan Miró, 1893-1983 : ihminen ja tuotanto“), vene keeles (Гастон Диль “Миро“), saksa keeles (Guy Weelen “Miró“) ja prantsuse keeles (Guy Weelen “Miró, 1940-1955“), eestikeelset lugemisvarast võiks kätte võtta  Raivo Kelomehe raamatu “Sürrealism“.

Tiina Sulg

Jaak Lõhmus esitleb: Tartu tähistamine filmikimbuga teisipäeval, 29. juunil kell 17.00 kinos Ekraan

In raamatukava on 28/06/2021 at 10:35

Tartu linna päeva lehel on selline huvitav info:

Tartu linna päeval linastuvad peagi suletavas Tartu kinos „Ekraan“ meeleolukad Tartu-ainelised dokumentaalfilmid ja Eesti halvimaks mängufilmiks tituleeritud „Tappev Tartu“.

Tartu kui Eesti filmi sünnilinn oli sajandi ja enama eest Eesti filmi südameks ning Tartust on filmilindile jäädvustunud märkimisväärselt palju. Eks muidugi alati sooviks, et kaamera jõudnuks kõikjale, ehkki ajad olid sellised, et filmilint oli luksuskaup. Seda hinnatavam on see, mis meil on.

Vanade filmide keel ja värv annavad aimu, milline oli meie linna nägu läinud sajandi esimeses pooles, kuidas elasid inimesed, millised olid linnavaated ja kuidas kulgesid linnatänavad ja nägi välja linnaruum. Film jäädvustab ja aitab meil võrrelda eilset tänasega – see on tänuväärne dokument, mille juurde tagasipöördumine ja taoliste ajastudokumentidega tutvumine aitab meil paremini mõista Tartut ja meie linna lugu.

Kinos „Ekraan“, mis on ju Tartu ja tartlaste jaoks ka legendaarne filmisüdamik, linastub Tartu linna päeval kimbuke vanu dokumentaalfilme, milles näha Eesti legendaarsete filmimeeste silma ja käekirja. 29. juunil astuvad meie ette dokumentaalfilmid ja ringvaated „Tartu linn ja ümbrus“ (1912), „Alma Mater Tartuensis“ (1932), „Tartu linn“ (1939), „Vanemuise uue teatrihoone avamine“ (1939), „E. V. President K. Päts külaskäigul Tartus“ (1939) ja „Emajõe kaldal“ (1936). Nende filmide autoriteks on toonase Eesti parimad filmimehed Johannes Pääsuke, Konstantin Märska, Theodor Luts ja Vladimir Parvel jt.

Filmiõhtu lõpetab Eesti halvimaks mängufilmiks nimetatud mängufilm „Tappev Tartu“ (1998), mille režissööriks on Ilmar Raag. Film räägib kahest tudengist, kes leiavad end vastamisi kultuuriministeeriumi salaplaaniga hävitada filmikunst Eesti pinnal. Filmis mängivad suur plejaad toonase sajandikümnendi näitlejaid ja tartlasi. Omaette kultuuri- ja ajastudokument nii Eesti filmiloos kui ka Tartu kultuuriruumi jaoks.

Filmiõhtul tutvustab kõiki dokumentaalfilme hea Tartu sõber ja tartlasest filmiloolane, Eesti filmi parim tundja Jaak Lõhmus. Filmiõhtul saab Jaak Lõhmusele esitada ka küsimusi.

Tartu linna päeval näidatavad filmid ei ole muidugi ainsad filmid Tartust. Neid on kordades rohkem ja ehk aitab esimene Tartu-aineliste filmide õhtu teed sillutada edasistele filmiõhtutele, kus peategelase roll Tartul ja tartlastel. Võimalik, et meil on veel nii filmiarhiividest kui koduriiulitelt leidmata need Tartu filmi pärlid, kuid eks tule nendegi avastamise ja vaatamise aeg. Elu on nii näidanud.

Filmiõhtu on tasuta ja kinosse „Ekraan“ on oodatud kõik tartlased, Tartu sõbrad ja linna külalised.

Meeldivat filmiõhtut ja toredat Tartu linna päeva soovides
Indrek Mustimets
Tartu linnavalitsuse nõunik

17.00

🎥 „Tartu linn ja ümbrus“
Johannes Pääsuke, Estonia Film 1912; 6 min

🎥 „Alma mater Tartuensis“
Theodor Lutsu Filmiproduktsioon ja Tartu Ülikool, 1932; 32 min

🎥 „Tartu linn“
Eesti Kultuurfilm 1939; 10 min

🎥 „Vanemuise uue teatrihoone avamine“
Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 66, 1939; 1 min 33 sek

🎥 „E. V. President K. Päts külaskäigul Tartus“
Vladimir Parvel jt operaatorid. Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 68, 1939; 8 min

🎥 „Emajõe kaldal“
Konstantin Märska, 1936; 1 min 22 sek,

Paus (mõned minutid)

🎥 „Tappev Tartu“
1998, Ilmar Raag

Siia juurde sobiks suurepäraselt valik Tartu-teemalisi raamatuid, aga ma ei tee seda valikut teie eest seekord ära, vaid soovitan uurida Tartu Linnaraamatukogu andmebaasi “Tartu ilukirjanduses“, millest Lugemissoovituste blogis on üks kutsuv postitus. Ja kui ilukirjandus nii väga ei huvita, siis II korruse erialasaalis on kodulooriiulilt kindlasti midagi põnevat kaasa võtta.

Tiina Sulg

„Päikese lapsed – metsmesilased” ETV2s, teisipäeval, 18. mail kell 20.40 ja laupäeval, 22. mail kell 12.05

In raamatukava on 17/05/2021 at 16:37

Tutvustus telekavas: Mesilastest rääkides peab enamik inimesi silmas meemesilasi. Vähesed teavad, et Euroopas elab ligi 2000 ja kogu maailmas 20 000 liiki mesilasi. Enamjagu neist teeb märkamatult oma igapäevast tööd, lennates õielt õiele ja toitudes nektarist ning meest, kuid mõned “kuritarvitavad” teisi putukaid ja osa neist on koguni mõrtsukad. Jan Hafti dokumentaalfilm näitab Saksamaa mesilaste suurt mitmekesisust ja kohanemisvõimet.

Kes on mesilased? Mesilased on mesilaselaadsete (Apoidea) ülemsugukonna need taimtoidulised liigid, kes toituvad nektarist ja õietolmust. Eestis on kuus mesilasesugukonda, kellest tuntuim on sugukond pärismesilased (Apidae), kuhu kuulub Eestis 79 liiki, sealhulgas hästi tuntud ühiselulised putukad, nagu kimalased (perekond Bombus) ja meemesilane ehk kodumesilane (perekond Apis). (Villu Soon „Eesti mesilased”, ajakiri Eesti Loodus 6/2019, lk 24-28)

Kes on metsmesilased? Metsmesilased on rahvapärane nimetus kimalasele. „Kimalased on kogukad, karvased ja värvilised kiletiivaliste seltsi mesilaste sugukonda kuuluvad putukad.” „ Maailmas on üle 250 liigi kimalasi, neist Euroopas leidub 66 liiki. Kimalased võib jagada päriskimalasteks ning nende pesaparasiitideks – kägukimalasteks. Eestis esineb 21 liiki päriskimalasi ning 8 liiki kägukimalasi.” („Eesti kimalased 2017”)

Jan Haft on mitmete auhindadega pärjatud Saksamaa loodusfilmimees, keda hindab kõrgelt ka Eesti publik. Dokumentaalfilm „Päikese lapsed – metsmesilased” linastus 2017. aastal Matsalu loodusfilmide festivalil ning sai kiituskirja kategoorias „Loodus”. Antud film (Matsalu loodusfilmide festivali leht, 16. september 2017, lk 3) keskendub Saksamaa looduslikele mesilastele, kes pesitsevad nii maa sees, kuivanud puudes, tühjades teokarpides kui ka inimeste ehitatud mesilashotellides. Mesilaste elu pole üksnes idüll, kuna niitudelt ja põldudelt kaduvate õistaimedega väheneb ka mesilaste arvukus.

Raamatuid meemesilaste ja nende pidamise kohta leiab raamatukogus mitme riiuli jagu, kui aga huvitavad pigem looduslikud sugukaaslased ehk kimalased või mesilased üldisemalt, siis on valik veidi tagasihoidlikum ning tasub uurida ka erinevaid putukaraamatuid. Alljärgnevalt on ära toodud valik populaarteaduslikke teoseid, kust muuseas leiab ka ideid kuidas muuta oma kodukoht putukarikkamaks (nt putukahotelli ehitamine, meeaia ja lilleniidu rajamine).

Lõpetuseks ka üks ilukirjanduslik romaan — Maija Lunde “Mesilaste ajalugu –, mille kohta kolleeg Annika Aas kirjutas raamatukogu lugemissoovituse blogis, et see raamat pole ulme, vaid tõesti hoiatusromaan, kuna autor näitab meile ühte üpris usutavat tulevikustsenaariumi, kus pestitsiidid, kliimamuutused ja domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini.

Klaari Tamm

 

„Tšernobõli varjus” esmaspäeval, 26. aprillil kell 22.15 ETV-s

In raamatukava on 24/04/2021 at 13:20

Tšernobõli katastroofist on möödunud juba 35 aastat, kuid on katastroofe, mida muidu sageli liigagi lühikese mäluga tänapäeva inimene ei suuda unustada. Ja hea on, et mõned asjad ka meeles püsivad. Võib ju optimistina loota, et tehakse ka midagi selleks, et keegi maailmas ei peaks midagi taolist uuesti läbi elama.

Erinevaid filme on Tšernobõlist aegade jooksul palju tehtud. Seekordne Välisilma dokk „Tšernobõli varjus” räägib sellest, kuidas keelutsooni on asunud tagasi vallutama stalkerid ja paljud teised.

30 aastat pärast maailma kõige kurikuulsamat tuumakatastroofi on loodus inimasustuseta keelutsooni tagasi vallutanud. Kuid ala pole siiski inimtühi. Stalkeritena tuntud loata seiklusmatkajad, ekstreemspordifanaatikud, kunstnikud ja tuurikorraldajad on asunud kummituslikku apokalüpsisejärgset maastikku uuesti avastama.

Hiljutises saates „Hommik Anuga” rääkisid eesti muusikud Marju Länik, Heini Vaikmaa ja Andres Oja, kuidas neid sunniti pärast katastroofi Tšernobõlisse esinema minema, et seal töötavate meeste meelolu tõsta.

Raamatuid on katastroofist kirjutatud mitmeid ja erinevaid. Siinkohal soovitaksin seekordeks lisalugemiseks Sergei Plohhi „Tšornobõl : tuumakatastroofi ajalugu”. Erinevalt varasematest Tšornobõli katastroofi käsitlustest seadis Sergi Plohhi eesmärgiks panna lugu kirja nii, nagu seda keegi teine veel teinud ei olnud. Ta otsustas rääkida loo inimlikust vaatenurgast, lastel lugejal jälgida sündmuste kulgu. Kirjutada see lahti põnevikuna, kirjeldades katastroofi käiku mõjutanud inimeste otsuseid ning selle tagajärgede all kannatanute tegevust ja võitlust.

Anu Amor-Narits

“Lugu toidu raiskamisest” teisipäeval, 28. aprillil kell 15.55 ETV+-s

In raamatukava on 28/04/2020 at 12:11

Tutvustus telekavas: Kolmandik maailmas toodetavast toidust läheb prügimäele, samal ajal kui 800 miljonit inimest nälgib. Toiduraiskamisele tuleb lõpp teha, aga kuidas? Meisterkokad Anthony Bourdain, Dan Barber, Mario Batali, Massimo Bottura ja Danny Bowien näitavad, kuidas valmistada hõrgutavaid roogi sellistest toiduainetest, mille enamik inimesi ära viskab. Film rõhutab, et toiduraiskamine on kuritegu, ja näitab, kuidas väikeste muudatustega saab kaasa aidata 21. sajandi suurima probleemi lahendamisele.

Dokumentaalfilm on tehtud juba kolm aastat tagasi, kuid temaatika pole aktuaalsust kaotanud, vaid vastupidi. Järjest enam pööravad sellele probleemile tähelepanu nii erinevad organisatsioonid, liikumised kui ka poed ning inimesed ise. Eriti teravalt tuli toiduraiskamise teema päevakorda eriolukorra kehtestamisega, kui Keskkonnaministeerium kutsus inimesi üles toitu varuma mõistlikult. Mida siis teha, et prügikasti maanduvad (toidu-)kogused oleks minimaalsed?

Kui ideedest puudu jääb, siis tasub uurida säästlikku tarbimist tutvustavaid raamatuid, mida ilmub järjest enam. Eelmisel aastal ilmus eestikeelsena jäätmevaba elustiili eestkõneleja Bea Johnson’i raamat “Jäätmeteta kodu. Kuidas elada prügivabalt?”, kus ta läbi viie lihtsa sammu suunab lugejaid keskkonnasõbralikuma elustiili juurde.

Lisaks on võimalik lugeda sarnaseid raamatud ka inglise keeles. Näiteks Erin Rhoads “Waste not : make a big difference by throwing away less” ja Shia Su “Zero waste : simple life hacks to drastically reduce your trash”. Kokandusele ning konkreetsetele retseptidele on pühendunud Giovanna Torrico ja Amelia Wasiliev’i raamat “The zero waste cookbook : 100 recipes for cooking without waste”.

Lisaks ei tasuks ära unustada oma lemmikkoka raamatuid, et äkki saab sealt inspiratsiooni. Olgu siinkohal ära toodud käesolevas filmis säästlikult toitu valmistava USA tippkoka Anthony Bourdain’i (1956-2018) eestikeelsed teosed: “Koka rännakud : täiusliku eine otsinguil”, “Avameelselt köögist, ehk, Seiklused kulinaarses allmaailmas” ja “Keskmiselt küps : verine tervitus toidumaailmale ja kõigile, kes toitu valmistavad”.

Klaari Tamm

„Schindler. Tõeline lugu” reedel, 24. aprillil kell 20.05 ETV2-s

In raamatukava on 22/04/2020 at 13:49

Meile näidatav dokumentaalfilm võib saada mõnevõrra üllatuseks, sest telekava andmed ei klapi omavahel hästi kokku.
Kui nüüd võtta tõesena pealkirja ja sisututvustust, siis on tegemist selle filmiga, mis võitis BAFTA dokumentaalfilmi auhinna 1984 ja valmis 1983, ehk kümme aastat enne mängufilmi.
Aga kui uskuda ilmumisaastat, on tegemist hoopis dokumentaaliga „Schindleri nimekiri : 25 aastat hiljem”, mis arvestades osatäitjate nimekirja (Steven Spielberg, Liam Neeson, Ben Kingseley) peab rääkima mängufilmi „Schindleri nimekiri” tegemisest.
Ükskõik kumb film see on, vaatamist väärivad kindlasti mõlemad. Ma ise vist tahaksin rohkem filmitegemise oma näha, aga kardetavasti on ilmumisaastaga kergem eksida kui pealkirjaga.
Arvatavasti on väga paljud inimesed, vähemalt need, kes pole enam verinoored, näinud 1993. aastal valminud ja 7 Oscarit võitnud Spielbergi filmi „Schindleri nimekiri”, mille vaatajareiting on imdb.com-is lausa 8,9 punkti ja mida Spielberg pidas 2005. aastal antud intervjuus oma parimaks filmiks. Võib-olla peab siiani, vaatajad igatahes ühelegi hilisemale filmile nii kõrget hinnangut andnud ei ole.
Aa, ja neile kes ei tea: Oskar Schindler oli Tšehhi-Saksa tööstur, kes võttis alates 1940. aastast tööle juudi töölisi. Ta rajas omaenda koonduslaagri, kus tema töölised olid väliste õuduste eest kaitstud. Kasutades sõprussuhteid SSi, Wehrmachti ja sõjaväeluurega, päästis Schindler Hitleri surmalaagritest üle tuhande juudi. Ma tõesti tahtsin siia panna tegeliku Schindleri pilti, aga turvakaalutlustel polnud see lubatud, niiet peate ise google’ist otsima.
Kahjuks ei ole meie raamatukogus mängufilmi, küll aga on see soovijatele saadaval Telia videolaenutuses.
Tugev film toetub tugevale stsenaariumile (sai ühe Oscaritest) ja see omakorda tugevale raamatule,  filmi aluseks olnud raamat on saanud  Bookeri preemia . Lugege Thomas Keneally samanimelist raamatut.

Kaja Kleimann

„Vaba vaimu saadik” neljapäeval, 28. novembril kell 13.05 ETV-s

In raamatukava on 23/11/2019 at 12:31

Portreefilm Juhan Viidingu elust ja loomingust. Režissöörid Jaanus Nõgisto ja Aile Ellmann, stsenaristid Mariina Mälk ja Jaanus Nõgisto.
Juhan Viiding on kahtlemata minu põlvkonna üks olulisematest poeetidest ja veel meie lapsed õppisid tema luulet vabatahtlikult, mitte kooli käsul,  pähe. Tema tekstidle on loodud ka ohtralt laule, samuti on ta ise olnud laulev näitleja. Praegu pidavat luule lugemine üldse drastiliselt vähenenud olema, seega soovitan filmi põhiliselt selleks, et soovitada (Viidingu) luule lugemist. Meil on raamatukogus kõik olemas! Alates 1974. a ilmunud „Selges eesti keeles” ja lõpetades 2008. aastal ilmunud Hasso Krulli koostatud 646 leheküljelise tellisega „ Kogutud luuletused: Jüri Üdi ja Juhan Viiding”. Tõsi, veel hiljem, 2014. aastal ilmus näidend „Olevused”, mis samuti väga lugemist väärib. Kahtlemata võib lugeda ka tema õe Mari Tarandi raamatut „Ajapildi sees : lapsepõlv Juhaniga”, või kogumikku “Juhan Viiding, eesti luuletaja : artikleid, esseid, mõtisklusi”, aga eelkõige tuleb lugeda ikka luulet.

Kaja Kleimann