„Hea aasta” laupäeval, 4. märtsil kell 21.30 Kanal 2-s

Tutvustus telekavas. Londonis elav halastamatu investeerimisekspert Max Skinner (Russel Crow) saab teate, et on surnud tema onu Henry, ainus inimene, kellest ta kunagi hoolinud on. Onu pärandas Maxile oma väikese viinamarjaistanduse, mille müümiseks mees kiiresti Provence’i sõidab. Vastumeelselt lepib ta tõsiasjaga, et peab kohal viibima kauem kui paar päeva. Ent mälestusi tulvil maja ja kohalike inimeste mõjul hakkab seni vaid hiigelkasumile keskendunud töönarkomaan vähehaaval mõistma, et elu on mõeldud nautimiseks.

„Hea aasta” on Peter Mayle’i (1939-2018) samanimelise romaani alusel valminud draamakomöödia, mille tegijaks meisterlavastaja Ridley Scott („Gladiaator”, „Blade Runner”). Kauaaegsed sõbrad Mayle ja Scott olid ühiselt ka raamatu idee autoriteks. Peter Mayle’i kõige tuntum teos on biograafiline romaan „Elu Provence’is”, kus ta kirjutab kolimisest Inglismaalt Prantsusmaale. Lisaks romaanidele kirjutas Mayle populaarteaduslikke teoseid ja lasteraamatuid.

Miks aga ikkagi vaadata filmi „Hea aasta“ („A good Year“)? Põhjuseid on mitu. Esiteks, muidugi peaosatäitja Russel Crow, kes nagu kirjutab oma arvustuses Madis Seppam ei tapa selles Ridley Scott’i filmis kedagi, vaid hoopis vastupidiselt kutsub nauditavale veiniuimasele reisile Prantsusmaa viinamarjaistandusse. Teiseks, filmi enda emotsionaalne atmosfäär. „Seesama atmosfäär panebki silmad ahnitsema igat kaadrit, mis ekraanile paisatakse — sa oleks justkui ise Prantsusmaa viinamarjaistanduses nautimas loodust… kuuvalgust… vihmasadu… vana veini ja kirglikku armusuhet.“ (Madi Seppam, 27.11.2006 ). Kolmandaks, kuid mitte tähtsusetu, võib olla soov ühe klaasi hea veini ja mõnusa toidu kõrvale nautida ka helget filmi. Õnneks on raamatukogus ka palju raamatuid, mis aitavad seda head veini ning sinna juurde sobivat toitu valida. Head nautimist!

Valik veiniraamatuid Tartu Linnaraamatukogu erialakirjanduse saalist

Klaari Tamm

„Mu Salingeri aasta” laupäeval, 21. jaanuaril kell 22.20 ETV-s

EPL-s ilmunud pikem arvustus filmikriitik Aurelia Aasa sulest määratleb filmi nii romantilise komöödia kui draamana, kirjutatud on  „Kirjanik Joanna Rakoffi memuaaridel baseeruv draama asetab meid kesk üheksakümnendate kirjanduslikku New Yorki. Epohhi, mil „The New Yorker” oli ainus aktsepteeritav lõunalaua lektüür ja „Kuristik rukkis“ laiutas iga endast lugupidava noore öökapil” ja veidi tagapool, et „ Nagu romantiliste komöödiate puhul sageli, on karmisõnaline boss – see noore hinge ambitsioonide ees seisev murdumatu jääkamakas – siingi filmi tegelik magnet. Ehkki filmi verinoores protagonistis on võluvat südamlikkust, hoiab filmi (ja firmat) ülal keskealine ahelsuitsetaja Margaret (Sigourney Weaver), kes mõjub sama jõuliselt kui „Saatan kannab Pradat“ ikooniline Miranda Priestly”.
Igaljuhul räägib film noorest kirjanikuhakatisest, kes tuhandete teiste kombel teenib pärast ülikooli lõppu leiba kirjandusagentuuris, tema tööks on Salingeri fännikirjadele vastamine. Pikkamööda leiab ta kirjutamiseks oma keele.

Salingeri kuulsaim teos „Kuristik rukkis” ilmus 1951. aastal ja pärast 1965. aastat ei avaldanud ta enam ühtki uut teost.
“Avaldamine on minu privaatsuse jäme rikkumine,” ütles Salinger 1974. aastal. “Mulle meeldib kirjutada. Ma armastan kirjutada. Aga ma kirjutan ainult endale ja omaenda rõõmuks.” Ta ei olnud ka sugugi rahul ning pöördus 2009. aastal lausa kohtusse, kui kirjutati raamat „60 aastat hiljem: läbi rukki” vanadekodus elavast 76 aastasest härra C-st. Loo ümber oli omal ajal nii palju furoori, et see leidis kajastamist ka eesti ajakirjanduses, mina lugesin Udo Uibo artiklit 2009. aasta „Loomingust” nr 7.
Alates 1953. aastast elas Salinger Cornishi nimelises väikelinnas (see ei asu Inglismaal, nagu “Õhtulehes” kirjutati!) ja vältis igasugust avalikku tähelepanu ning ajakirjanikke. Kirjaniku tütre mälestusteraamatus öeldakse, et Salinger kirjutas küll, ning tähistas oma käsikirjad värvidega vastavalt sellele, kas neid tuleks pärast tema surma avaldada muutmata kujul või vajavad nad redigeerimist. Praegu teadaolevalt küll midagi uut ilmunud ei ole, ehkki Salinger suri 2010. aastal. 2019. aastal ilmunud uudises  kinnitas kirjaniku poeg, näitleja ja produtsent Matt Salinger, et on alates 2011. aastast koos kirjaniku lese Colleen O’Neilliga, kellega ta ühiselt õiguste eest kirjaniku loomingule vastutab, materjaliga töötanud ning avaldas lootust, et see võtab vähem kui kümme aastat. See lootus paistab olevat luhtunud.

Joanna Rakoffi raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse, kuid mitte eesti keelde ja paraku ei leia tema kirjutatut meie raamatukogudest ka originaalis. Kuna film tundub sümpaatsena, on lugemissoovitus seekord siis kaudne – lugege Salingeri, tema raamatuid on mitmes trükis välja antud. Lugeda võib huvi korral ka Joanna Rakoffi intervjuud „The Guardianile” raamatu ilmumise eel.

Kaja Kleimann

„Valekonto” pühapäeval, 1.01 kell 23.35 TV3-s

Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ohtudest noortele räägitakse rohkem kui täiskasvanute veebikäitumisest, ometi jääb vahel mulje, et pole nad lastest paremad ühti, vaata et hullemadki. Mu enda sõbrad käituvad Facebookis valdavalt küll väga normaalselt, aga nende hulgas pole ka (praeguseks siiski peaaegu) kedagi, kellega ma poleks isiklikult tuttav. Mul  oli mõne aasta eest suuri raskusi selle filmi vaatamisega, sest mul oli tõrge vaadata, kuidas üks tark naine – õppejõud! – ennast “lolliks teeb”. Paraku on ka targad naised kõigest inimesed. Praegu on seis selline, et jah, ma mäletan, et ma vaatasin seda filmi ja see polnud üldse halb, aga mingit kustumatut mälestust mulle jäänud pole.

Siiski võiks seda filmi vaadata juba imetabase Juliet Binoche´i pärast , mul miskipärast on tunne, et ta ei võtakski vastu rolli halvas filmis. Tõsi, alati on võimalik, et hea stsenaariumigagi veab miski viltu ja lõpptulemus jätab soovida. Selle filmi hinne imdb-s on 6.8, nii et mitte just hiilgav, kuid siiski korralik.

Igatahes on filmi soovitanud ka Tristan Priimägi, öeldes, et „käsikirja mõttes on filmis mõned päris huvitavad pöörded ja “film jääb sügavmõttelise ja meelelahutuslikku vahepeale, üritades olla sügavam kui välja tuleb, aga samas midagi jääb siit kahe kõrva vahele pidama ka.” Lisaks tunnistas Priimägi, et ta võiks vaadata ka mängufilmi “Ristsõna”, kui sellise filmi peaosas oleks Juliette Binoche, kes lahendab seal ristsõna. Hendrik Alla: Film «Valekonto» suudab vaataja kohe alguses valedele jälgedele juhatada, et siis ootamatute süžeepöörete kaudu näidata, et sentimentaalse armuloo asemel kujutab see endast midagi märksa enamat. Lõpuks areneb film vaatluseks sellest, kuidas identiteedi kaotanud inimhing püüab end taasluua vale ja pettuste labürindi abil.
Filmi aluseks on Camille Laurensi raamat, mis pole eesti keelde tõlgitud, kuid lugeda saab raamatuid „Sinu käte vahel” ja „Närviline romanss” , prantsuse keele oskajatele on saadaval ka  „Dans ces bras-là” .

Kaja Kleimann

„Allakäik” reedel, 8. aprillil kell 21.35 ETV2-s

Ma soovitan seda filmi mõneti kahetiste tunnetega. Ühest küljest võttes on tegemist äärmiselt hea filmiga, mida siin varem tutvustatud pole, teiselt poolt ma ise (ja kardetavasti paljud teisedki inimesed) seda praegu mingil juhul vaadata ei tahaks. Aga tähelepanu juhtima ikka peab.
Film nomineeriti 2005. aastal parima võõrkeelse filmi Oscarile. See kujuke jäi küll saamata, kuid igasuguseid muid võite saadi 22 ja nominatsioone veel 34, ning ka vaatajate hinnang imdb-s on kõrge, 8.2 punkti.
„Allakäigu” stsenaariumi aluseks on mitmed raamatud, eraldi tuuakse filmibaasis välja saksa ajaloolase Joachim Festi  „Inside Hitler’s Bunker: The Last Days of the Third Reich” (2002), mida meil lugemiseks pakkuda ei ole, ja erasekretäri mälestusi, mis on eesti keeleski täitsa olemas.
Sisust: Film kujutab elu Hitleri ülisalajases punkris tema kümne viimase elupäeva jooksul, mil füürer seisab silmitsi Berliini langemise ja Kolmanda Reichi kokkuvarisemisega. Preili Junge, Hitleri erasekretär, näeb oma silmaga pealt Hitleri vaimset murdumist ajal , kui Eva Braun püüab tema tuju tõsta hüsteerilise sünnipäevapeoga ja Himmler, Goebbels ja Speer püüavad teda veenda piiramisrõngas pealinnast põgenema. Propagandaminister Goebbelsi toel keeldub füürer siiski lõplikku lüüasaamist tunnistamast ja mõtiskleb masendunult selle üle, kus ta saatusliku vea on teinud. Paul Laasik kirjutab: Omanäoline on “Allakäik” just realismis. Lavastaja on siin kunstnik ajaloosündmuste taasloojana. Teist teost siia kõrvale asetada on raske. See ei ole “Pearl Harbouri” lennukite vihin või snaiperite mäng draamas “Vaenlane väravate all”. “Alla-käik” on tõene oma psühholoogilises analüüsis. Siin on olemas Adolf Hitler (Bruno Ganz) ja dr Goebbels (Ulrich Matthes ), kelle puhul võib esimesest kaadrist peale uskuda, et nii see kõik võiski tõepoolest olla. Asi ei ole mitte ainult karakteri tabamises, vaid ka mõttemaailma edasiandmises.”

Ma olen seda filmi kunagi näinud ja see oli küll hea, aga ma ei saanud seda üldse normaalselt vaadata, sest kuigi  Bruno Ganz tegi suurepärase rolli, on ta minu jaoks alati  ingel Wim Wendersi filmist,  „Taevas Berliini kohal” .

Raamatukogus leiate riiulil kõrvuti kaks raamatut, mis on tegelikult üks ja sama raamat, erinevate kirjastuste poolt erineval ajal erineva pealkirja all üllitatud:

“Hitleri sekretäri mälestused : Traudl Junge räägib oma elust” ja “Kuni viimse tunnini : Hitleri sekretär räägib oma elust”

Traudl Junge mälestuste põhjal vändati 2002. aastal ka dokumentaalfilm “Im Toten Winkel: Hitlers Sekretärin“.

Eesti keeles on ilmunud ka Hitleriga pikemalt, aastatel 1933 kuni 1945 koos töötanud sekretäri Christa Schroederi mälestused „Ta oli mu šeff” 

Kaja Kleimann

„Kupee nr. 6” Tartu Elektriteatris ja Apollo kinodes

Ma arvan, et selle filmi vaatamine on natuke teistmoodi nende jaoks, kes on nõukogude ajal ise pikki rongisõite teinud. Mööda libisevad maastikud, vetsujärjekorrad, tamburis suitsetamine, kupeed, platskaardid, restoranvagun, kuhu vaesel tudengil küll eriti asja polnud;  toredad või kurjad vagunisaatjad voodipesu ja teed jagamas. Ma pole filmi veel näinud, aga nähtud katkenditest on piisanud mälestuste elustamiseks.

Aga neil, kes ise sõitnud ei ole, on see võimalus asjast aimu saada.

Mitte kunagi varem pole ükski eesti osalusega film nii kõrget auhinda pälvinud kui Cannes’i Grand Prix sel aastal!

Ehkki enamasti märkavad inimesed rohkem näitlejaid kui muid filmitegijaid (režissöör ehk välja arvatud), on selle filmi puhul just mitte näha olevate eestlaste panus väga suur.

“Kupee nr. 6” stsenaristid on eestlased Livia Ulman ja Andris Feldmanis ning Eesti-poolne produtsent Riina Sildos. Lisaks olid filmi loomingulises meeskonnas mitmed teised eestlased: kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, kostüümikunstniku assistent Henri Errol Vares, grimmikunstnik Liina Pihel, režissööri 1. assistent Ralf Siig, režissööri 2. assistent Maria Kljukina ja Eesti-poolne tegevprodutsent Anneli Savitski. Filmis astub üles Eesti päritolu vene näitleja Julia Aug.

Film tunnistati Jeruusalemmas rahvusvahelise võistlusprogrammi parimaks filmiks.

Film on Soome kandidaat mitteingliskeelse filmi Oscarile ning Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima naispeaosalise (Seidi Haarla) ja parima meespeaosalise (Juri Borissov) nominent.

See on režissöör Juho Kuosmaneni teine täispikk film, hulga auhindu on ta noppinud ka lühifilmide eest.

Tristan Priimägi kirjutab filmist siin.

Filmi aluseks on Rosa Liksomi samanimeline jutustus, mis võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. Raamatu on eesti keelde tõlkinud Kadri Jaanits ja see ilmus 2013. aastal.

Kuna raamat ja film on mitmeski mõttes erinevad, tasub lugeda ka – Rosa Liksom on huvitav autor, kelle raamatuid on eesti keeles lugeda veel kaks:  (mulle väga sügava mulje jätnud) „Koloneliproua” ja novellikogu „Ühe öö ekstaas” .

Elektriteatri linastusajad leiate siit ja Apollo omad siit.

Kaja Kleimann

„Härra Turner” laupäeval, 6. novembril kell 22.25 ETV-s

Joseph Mallord William Turner oli inglise kunstnik ja üks ajaloo parimaid maastikumaalijaid ja mariniste, tuntud kui „valguse maalija”. Teda peetakse impressionistliku kunsti teerajajaks. Ta sai kuulsaks kiiresti ja valiti Kunstiakadeemia akadeemikuks juba 27 aastaselt.

71-le erinevale auhinnale (nende hulgas 4 Oscarit) nomineeritud ja 20 neist ka võitnud (Oscarit ei tulnud) film on saanud ohtralt kiitust nii kriitikutelt kui vaatajatelt. Film valmis 2014. aastal ja selle stsnarist ja režissöör on Mike Leigh.
Lubatakse värviküllast pilti viktoriaanlikust Inglismaast kunstniku elu lõpuaastail.

Mulle tundub, et mu esimesed kokkupuuted kunstniku nimega ei tule mitte kooliõpingutest, vaid et, et Turnerist oli juttu mingis inglise ilukirjandusteoses, kus tema ja Constable sageli märkimist leiavad. Kirjutis Temeraire võitlust kujutava pildi kohta (või võrreldi mõnda inimest Temerairega?) sundis mind pilti otsima ja nüüd see tulebki mulle kunstniku nime kuuldes esimesena meelde. Päriselt ma kas olen või ei ole Turnerit koos Constable’iga näinud Victoria ja Alberti muuseumis, aga muuseum on nii hõlmamatult suur ja ma keskendusin tookord teistele asjadele, nii et ma pole päris kindel. Ka filmi pole ma enne soovitamist näinud, kuid tutvustused on paljulubavad ja ma loodan parimat.
Kahjuks saab Tartu raamatukogudest Turneri kohta väga vähe juurde lugeda – meil on vaid üks raamat : W. Gaunt „Turner”. Ülikooli raamatukogu avahoidlast saab raamatukese hilisema loomingu kohta. M Bockemühli raamatut „J.M.W. Turner, 1775-1851 : the world of light and color” saab kohapeal lugeda Tartu Kunstimuuseumi raamatukogus.

Temeraire viimast võitlust kujutava maali veebipuldid on nii erinevate värvidega, et sealt valida tundus mõttetu

Esimesel pildil on Turneri autoportree aastast 1799 ja teisel kaader filmist, kunstnikku kehastab Timothy Spall.

Uuemaid teoseid kunstniku kohta tutvustatakse selles artiklis.

Kaja Kleimann

„Unbelievable“ Netflixis

Teine soovitus on ülimalt tõsise teemapüstitusega – vägistamine ja vägistamisohvrite kohtlemine. Alguses sellest sarjast lugedes kartsin, et äkki on tegemist sellise CSI-stiilis odava tühja paugutamisega kasutades ära ühiskonnas esile kerkinud sotsiaalset liikumist #metoo, kuid õnneks küünik minus eksis ja ma sain osa tõeliselt silmiavavast kogemusest.

Enamik vägistamisi leiab aset lähisuhetes, enamik vägistamisohvreid on naised, enamikest vägistamistest ei teavitata korrakaitsjaid, enamik vägistamisjuhtumeid ei jõua kohtusse, enamik vägistajaid ei saa reaalset vanglakaristust. Vot see on alles kontekst! Kui lisada veel sellele, et ühiskond üleüldisemalt on pigem konservatiivsem, kus meestel ja naistel on kindlad rollid ning neile on sünnist saadik seatud reeglid, ootused jne, kus ühel sugupoolel kipub avalikuses rohkem õigus(eid) olema kui teisel (vihjan siin kahele hiljutisele seksuaalsele ahistamisloole, kus oma võimupositsioone ärakasutanud mõisteti õigeks, ja ühiskond kiitis selle põhimõtteliselt heaks ning viibutas näppu hoopiski ohvrite suunas), siis on väga raske ujuda vastuvoolu ning püüda muuta satus quod.

Sari räägib loo ühest noorest 18-aastasest Marie Adlerist, kes pöördub politseisse väitega, et teda on keegi võõras vägistanud. Kaks juurdlust juhtivat meessoost politseinikku võtavad Marie tõsiselt ette ja korduvate ülekuulamiste käigus jõuavad järeldusele, et neiu on kogu loo välja mõelnud. Lisaks sellele saadetakse noorele neiule kohtukutse, sest teda süüdistatakse politseile valeavalduse tegemises. Kolm aastat hiljem asub ühte teist vägistamisjuhtumit uurima Karen Duvall, kellele peagi saab selgeks, et tegemist on sarivägistaja, ning ta kontakteerub väga kogenud politseiniku Grace Rasmusseniga, kelle abiga hakatakse sarivägistaja jälgi ajama. Sari võib olla psühholoogiliselt häiriv seksuaalse ahistamise läbielanutele ja üldse tundlikuma närvikavaga vaatajatele. Sotsiaalne ja süstemaatiline ebaõiglus, mis kajab läbi pea igas stseenis, jättis minu kui naisvaataja hinge nii palju okkaid, et ma nokin neid vist sealt elu lõpuni välja ning mõned ehk jäävadki leidmata ja kriipima.

Sari põhineb T. Christian Milleri ja Ken Armstrongi 2015. aastal avaldatud artiklil “An Unbelievable Story of Rape”, mida saab lugeda siit.

Liis Pallon

“Nomaadimaa” praegu kinodes

Ometi saab taas kinno! Ja üks film, mida kindlasti vaatama minna, on läinud hooajal palju auhindu võitnud “Nomaadimaa”. Endal mul õnnestus filmi näha juba sügisel PÖFFil ja nii on filmiga toimuvat olnud huvitav jälgida! Muude auhindade hulgas võitis film kolm Oscarit: parim film, parim lavastaja ja parim (nais)peaosatäitja.

Filmi treiler:

“Nomaadimaas” näeb mõnevõrra teistsugust Ameerikat, kui siinkandis ollakse harjunud ette kujutama. See räägib omanäolise ja intiimse loo Ühendriikide baby-boomer’ite põlvkonnast, kellest paljud kaotasid 2008. aasta majanduskrahhi tagajärel nii oma töö kui maise vara. Nüüd sõltutakse juhutöödest ja elatakse ratastel, liikudes maa ühest piirkonnast teise – sinna, kus on tööd ja kliima parasjagu elamisväärsem.

Film baseerub ajakirjanik Jessica Bruderi  raamatul “Nomadland: Surviving America in the Twenty-First Century”. Režissöör Chloe Zhao kirjutas selle lavastamiseks filmile ise stsenaariumi, jutustades nii filmiga oma versiooni toimuvast. Filmi peaosas on alati võrratu Frances McDormand, kes selle rolli eest võitis enda kolmanda näitleja-Oscari. Suurema osa rollidest sooritavad siin filmis aga reaalelulised tegelased, keda filmimeeskond võtteteekonnal kohtas.

Film on mõtlemapanev ja tekitab soovi konteksti osas juurde uurida. Näiteks Time’ist saab lugeda “Nomadland: What to Know About the Movie’s Real-Life Nomads” või The Atlantic’ust “The Anti-consumption Weirdos of Nomadland”.

Mai Põldaas

“Ben on tagasi” reedel, 19. veebruaril kell 22.00 TV3-s

Tutvustus telekavas: Jõulises draamas „Ben on tagasi“ naaseb 19-aastane Ben Burns (Lucas Hedges) ootamatult jõululaupäeva hommikul oma pere äärelinnakoju. Beni ema Holly (Julia Roberts) tunneb kergendust ja võtab poja rõõmuga vastu, kuid muretseb, kas poeg suudab kaineks jääda. Tormilise 24 tunni vältel paljastuvad uued tõed ja ema surematu armastus poja vastu pannakse proovile, kui ta teeb kõik oma võimuses poja ohutuse tagamiseks. Nutikas ja eluline, südamlik ja valus film näitab, mida inimesed lähedaste kaitsmiseks on valmis tegema.

2018. aastal Peter Hedgesi kirjutatud ja lavastatud film „Ben on tagasi” ei põhine küll ühelegi ilukirjandusteosel, vaid on oma ainestiku võtnud elust enesest. Igal aastal sureb järjest rohkem inimesi üle maailma narkootikumide üledoosi tõttu, eesrinnas on Ameerika Ühendriigid (artikkel), kus saab paljude uimastisõltuvus muuseas alguse arstikabinetist, sest kangeid valuvaigisteid kirjutatakse välja kergekäeliselt. Nõnda juhtub ka filmi ühe peategelase Beniga, kes hakkas 14-aastaselt spordiõnnetuses vigasaanuna arsti soovitusel uimastavaid ravimeid võtma. Nagu kirjutab Postimehe arvustuses filmikriitik Ralf Sauter on tee tablettidest narkootikumideni lihtne, aga kuhu edasi.

Sõltlasega koos on alati rühm inimesi, kes on nö „haiged koos temaga” ehk kaassõltlased. Filmis on kõige jõulisemalt välja toodud ema ja poja (kaassõltuvus)suhe, kuid puudutamata ei jää ka kogu ülejäänud perekond. Seda filmi on lausa peetud omamoodi õppefilmiks (artikkel), sest sõltuvus on haigus, mis ei allu kergelt tahtele ning haarab vahel lausa märkamatult endasse ka sõltlase lähikondlased. Ilmekalt on seda olukorda kirjeldanud Soome terapeut ja mitme menuka raamatu autor Tommy Hellsten, kes oma teoses „Jõehobu elutoas” võrdleb kaassõltuvust olukorraga, kus sõltlase perekond elab majas, mille elutoas elab jõehobu, aga tema olemasolu tuleb salata. Temast ei tohi kõnelda, tema käitumisest tingitud isiklikud tunded tuleb maha matta ning kõik see tekitab usaldamatuse õhkkonna, sest iga hetk võib sõltlane petta jälle ligimeste lootusi. Sellises olukorras muutub ka abistada püüdev lähikondlane „jõehobu” nägu, sest ta on sunnitud sobituma, mitte ei saa areneda ja kasvada oma vajadustest ning tunnetest lähtuvalt. Paradoksaalsel kombel on aga nii, et „arenemine järgneb vaid, siis kui vaatad oma valule silma” (Tommy Hellsten „Saad kõik, millest loobud : elu paradoksid”).

Klaari Tamm

“Abikaasa” laupäeval, 10. oktoobril kell 22.20 ETVs

Selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista alapealkiri oli/on “Inimese varjud”. Oli, sest üks jupp festivali oli septembris ära, on, sest teine jupp festivalist on novembris. “Inimese varjud” on kena katus, mille all saab rääkida nii inimese sisemistest sügavustest kui ka väljaspoole paistvatest nähtustest ning kõigele muule lisaks ka varjunimedest ja variautorlusest. Varjunimedest ehk pseudonüümidest on meie raamatukogus 17. oktoobrini väljas näitus, laupäevane film sobib imehästi variautorluse teemasse.

Filmist räägitakse nii: “Abikaasa” (The Wife, Suurbritannia, 2017) on Meg Wolitzeri menuromaanil põhinev mängufilm täiuslikust abielunaisest Joan Castelmanist, kes nelikümmend aastat kestnud kooselu järel kirjanikust mehega hakkab lõpuks oma valikutes kahtlema. Joan järgneb mehele Stockholmi, kus tollele on omistatud Nobeli kirjanduspreemia. Nende paari päeva ja öö jooksul selgub nii mõndagi, mis paneb naist mõtisklema, kas abikaasa edu nimel ohverdatud aastad on ennast ikka õigustanud. “Abikaasa” on tunnustatud rootsi lavastaja Björn Runge (“Daybreak”) mitmeid olulisi auhindu pälvinud emotsionaalne ja otsekohene film naiseks olemisest. Linateose vaieldamatu staar on Joani kehastav Glenn Close (“Ohtlikud valed”), kes teenis rolliga oma pika karjääri seitsmenda Oscari nominatsiooni ja võitis Kuldgloobuse auhinna. Meeldejääva rolli teeb ka tema vastaspool, vastuokslikku kirjanikku kehastav Jonathan Pryce (“Troonide mäng”). 

Raamatut ma näinud ei ole ja meie raamatukogus seda ka pole, aga lugemisnäide selt autorilt siiski on — “The position” –, aga kunagi ma sattusin kogemata seda filmi vaatama ja mu meelest täitsa hea film oli. Võtke see laupäevane rahulik hetk, nautige ja mõelge kaasa :)

Tiina Sulg

“Kui me hobusevargil käisime” kolmapäeval, 19. augustil kell 21.30 ETV2-s

Film on valminud Norra kaasaegse kirjaniku Per Pettersoni (s 1952) samanimelise bestselleri  alusel.
1999. aasta talvel on vananev leskmees Trond (Stellan Skarsgård) seadnud end üksikuna sisse vanas majas, ilmakärast eemal. Ootamatult avastab ta, et naabriks on mees, keda ta tundis juba aastal 1948. Valusad mälestused tõusevad taas esile – sõprus, esimene armastus, perekondade lagunemine…
Norra aasta filmi nominent kümnes kategoorias. Berliini filmifestivalil Kuldkaru nominent.
Kui natuke sõnadega mängida, siis vahelduseks hästituntud nordic noir’ile natuke norra nukrust. Just viimaste sõnadega iseloomustas mu kolleeg raamatut, film on nii uus, seda ta näinud ei olnud. Ehk nüüd vaatab.

Raamatut on tutvustatud meie lugemissoovitustes juba kümne aasta eest ja ka muudest blogidest olen lugenud vaid kiidusõnu,  samuti on see võitnud kaks tähtsaimat Norra kirjandusauhinda ja tõlgituna samuti mõned (sh Dublini kirjandusauhind) ning valitud New York Times Book Review nimekirjas 2007. aasta kümne parima raamatu hulka. Per Petterson on hariduselt raamatukoguhoidja.
Vahepeal on Pettersonilt  eesti keelde tõlgitud veel kaks raamatut:
Ma nean aja voolu 2016 ja
Mehed minu olukorras 2019

Kaja Kleimann

„Tunnid”, neljapäeval, 2. juulil kell 22.00 Kanal 2-s

Seda 2003. aastal valminud filmi saavad noored vaadata kui täiesti uut ja vanemad kui vähem- või rohkem unustatud vana. Mul on kõige selgemad mälestused Nicole Kidmani ninast, mis muutis näitlejanna äratundmatuks ja oma rollis iseäranis veenvaks.
Tegemist on haarava draamaga, paralleelselt kulgevad kolm erinevat lugu kolmel erineval ajal, mis on omavahel seotud ühe raamatu kaudu. Virginia Woolf (Nicole Kidman) võitleb masendusega, kirjutades romaani „Proua Dalloway” , 1950ndate koduperenaine (Julianne Moore) loeb sedasama raamatut ning hindab ümber oma elu armastava abikaasa ja väikese poja seltsis. Tänapäevase loo peategelane on edukas kirjastaja (Meryl Streep), kelle hüüdnimi on proua Dalloway ja kes organiseerib suurt pidu oma AIDSi-haigele sõbrale (Ed Harris) .
Film on pärjatud Oscari (Nicol Kidman) ja Kuldgloobustega (Nicol Kidman + parim film), lisaks veel 41 võitu 125 nominatsiooni, mina ja Bafta hindasime helilooja Philip Glassi panust. Veel pälvisid Oscarile nimetamise:  kõrvalosatäitjad Ed Harris , kellel neid selle filmiga kokku 4  ja Julianne Moor, sellega kokku 3, helilooja, raamatu stsenaariumiks kirjutaja, kostüümikunstnik (aga miks mitte grimm?) ning režissöör Stephen Daldry, kes enne „Tunde” meisterdas valmis „Billy Ellioti” ja mõned aastad hiljem „Ettelugeja”, kõik kolm Oscari kandidaadid.
Ega ainult film menukas pole, filmi aluseks olnud samanimelise romaani eest on Michael Cunningham 1999. aastal pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri auhinna.
Meilt saab lugeda ka autori teisi raamatuid, millest „Kodu maailma lõpus” on samuti aluseks samanimelisele filmile.
Ka Virginia Woolfi raamatud on lugejate jaoks olemas.

Kaja Kleimann

„Noored kuked” reedel, 19. juunil kell 21.30 ETV2-s

Sisututvustuse järgi ei ole see film kindlasti nõrganärvilistele, aga vaatajad on hinnanud seda 7.6 palliga ning selles mängib hulk häid näitlejaid. Komistasin lause otsa, mis väidab, et selles on Brad Pitti alahinnatud meistriteos. Režissöör Barry Levinsoni  filmidest on tuttavad kindlasti näiteks “Vihmamees” ja “Tere hommikust, Vietnam!” Filmi muusika oli nomineeritud Oscarile.
Lorenzo Carcaterra – sõpradele Shakes, Michael Sullivan, Tommy Marcano ja John Reilly on lahutamatud sõbrad, kes kasvavad üles mitte eriti heas piirkonnas, seda kutsutakse Põrgu köögiks (Hell’s Kitchen, asub Manhattani lääneosas). Neil on rasked kodused elutingimused ja kerged kalduvused pätlusele, kuid nad pole südames halvad, neile on eeskujuks ja püüab neid õigel teel hoida Robert de Niro kehastatud preester Bobby Carelli, kelle enda minevik sisaldab samuti mingit sorti kuritegevust.
Kui üks poiste vempudest lõpeb halvasti, saadetakse nad noortele mõeldud parandusasutusse, karistusajad on erinevad, Shakesi karistus on lühim, pool aastat. Neile saab osaks vägivald ja väärkohtlemine, sest neli valvurit kasutavad poisse oma lõbuks ära. (Kui tihti Kevin Bacon üldse positiivset tegelast mänginud on?) Poisid lepivad kokku, et ei räägi juhtunust iialgi kellelegi ega puuduta teemat ka omavahel. Kuid aastaid hiljem kohtavad sõpradest kaks ühte valvuritest ja tapavad ta. Järgnev kohtuistung toob lapsepõlvesõbrad taas kokku. Lugu jutustatakse ajakirjanikuks saanud Shakesi poolt. Kas kättemaks toob lunastuse? Kas noorelt suremine on sellise keskkonna puhul paratamatu? Need küsimused tekkisid mul sisukokkuvõtet lugedes ja ma ei tea, kas film neile vastab, aga küsimused on igatahes olemas.

 Film on valminud Lorenzo Carcaterra 1995. aastal valminud samanimelise (originaali pealkiri „Sleepers”, eesti keelde tõlkimata) raamatu põhjal ja kuna autor esineb filmis omaenda nimega, peavad pooled arutelud filmi üle peaküsimuseks, millise määrani filmis kujutatu elutõele vastab. Teine pool arvab, et sellel pole mingit tähtsust ja parem, kui see ei oleks tõsi olnud.

Eesti keeles saab kirjanikult lugeda põnevikku „Paradiisilinn”

Kaja Kleimann

 

„Ärkamised” pühapäeval, 31. mail kell 12.20 Sony Channel Eesti

See kolmkümmend aastat vana film on tõeline pärl, mis räägib uue ravimi väljatöötamise tõttu katatoonilisest seisust välja toodud täiskasvanud patsiendist, keda kehastab Robert de Niro. Eriliseks teevad filmi mitmed asjad ja kõigepealt ehk see, et põhineb see tõestisündinud lool, millest on raamatu kirjutanud doktor Oliver Sacks, doktor nagu meditsiinidoktor.. See on sama mees, kelle sulest saate eesti keeles lugeda raamatuid „Hallutsinatsioonid” ja „Mees, kes pidas oma naist kübaraks: lood ebaharilikest patsientidest”  , raamat mida harva ilma järjekorrata raamatukogust kätte saab.
Filmi peaosaline Rober de Niro oli nomineeritud Oscarile, samuti nagu film ise ja selle stsenaarium. Arsti mängib Robin Williams.
Meie raamatukogus on film samuti olemas, kuid VHS-il, samuti on VHS-il veel üks Oliver Sacksi kirjutatud raamatul põhinev film „Esimesest silmapilgust” , mis räägib mehest, kes saab operatsiooni järel tagasi silmanägemise. Selle filmi hinne pole nii kõrge, kuid see tundub olevat samuti huvitav lugu, žanriks on märgitud melodraama.

Kaja Kleimann

“Naise lõhn” esmaspäeval, 30. märtsil kell 23.15 ETV2s

Oscariga pärjatud draama pimedast kolonelleitnandist ja eluvõõrast noorukist. Uje gümnasist Charlie peab kooliraha teenimise nimel hooldajana tööle hakkama kolonel Slade’i juures, kes on pimedaks jäädes muutunud küüniliseks kõige ja kõigi suhtes. Slade käsutab Charlie endaga kaasa New Yorki, kus soovib end hellitada nooblites restoranides ilusate naiste seltsis. Seni elu läbi roosade prillide näinud Charlie õpib reisi kestel nii mõndagi, mis paneb teda elu ja pimeda mehe väärtushinnanguid mõistma. R: Martin Brest. O: Al Pacino, Chris O’Donnell.

See on üsna vana film, 1992. aastast. Ma mäletan, et siis see mulle meeldis, selles on mu meelest mitu kihti ja väga hea näitlejate mäng. Nüüd ma ei ole seda üle vaadanud, aga ma miskipärast usun, et see film ei ole ajaga viletsamaks läinud, seda enam, et raamatu, mille põhjal film tehti, avaldas Giovanni Arpino 1969. aastal ja kinolinale jõudis itaallaste Dino Risi lavastatud ekraniseering juba 1974. aastal. Ameeriklased kohandasid süžee kaasaegsemaks ja oma oludele vastavamaks ning see on vist neid väheseid näited, et selline kopeerimine / ümbertegemine võib ka õnnestuda.

Giovanni Arpino (1927-1987) oli üsna produktiivne autor. Eesti raamatukogudest on tema loomingut originaalis Rahvusraamatukogus ning Tartu Linnaraamatukogus on olemas inglise keeles seesama filmi aluseks olev “Scent of a woman” (originaalpealkiri “Il buio e il miele”).

Eesti Pimedate Liidu kodulehel on nimekiri raamatutest nägemispuudega inimeste elust, õpetamisest ja rehabiliteerimisest ning ka valik ilukirjandust nägemispuudega autoritelt.

Ja siis ma otsin raamatuid, kus peategelane või oluline kõrvaltegelane on pime või nägemispuudega ning Facebooki lugemise väljakutse grupi abiga sain kokku järgmise nimekirja: Vladimir Korolenko “Pime muusik”, William Shakespeare “Kuningas Lear”, Robert Louis Stevenson “Aarete saar”, Herbert George Wells “Pimedate maal ja teisi jutte”, Jose Saramago “Pimedus”, Stephen Kuusisto “Pimedate planeet”, Nicole C. Kear “Nüüd ma näen teid”, Marion Andra “Pimend”, Helen Keller “Minu elu lugu”, Kati Murutar “Abitu”, Toomas Raudam “Pime raamat”, John Wyndham “Trifiidide päev”,  Jonathan Auxier “Osav Peter ja tema fantastilised silmad”, Gwen Cooper “Homerose odüsseia”, Anthony Doerr „Kõik see silmale nähtamatu valgus“, Charlotte Brontė “Jane Eyre”,Tommi Kinnunen “Peraküla”, Anna Smaill “Kellamäng”, John Green “Süü on tähtedel”, Roger Zelazny Amberi sari.

Eesti teatrilavadel on olnud Brian Frieli “Molly Sweeney” ning Antonio Buero Vallejo “Lõõmav pimedus”. 1985. aasta lavakate XII lennu lavastus on järelvaadatav ETV arhiivis, teistest on ilupilte:

Tiina Sulg