Raamatukava

Posts Tagged ‘draama’

„Unbelievable“ Netflixis

In raamatukava on 25/06/2021 at 09:20

Teine soovitus on ülimalt tõsise teemapüstitusega – vägistamine ja vägistamisohvrite kohtlemine. Alguses sellest sarjast lugedes kartsin, et äkki on tegemist sellise CSI-stiilis odava tühja paugutamisega kasutades ära ühiskonnas esile kerkinud sotsiaalset liikumist #metoo, kuid õnneks küünik minus eksis ja ma sain osa tõeliselt silmiavavast kogemusest.

Enamik vägistamisi leiab aset lähisuhetes, enamik vägistamisohvreid on naised, enamikest vägistamistest ei teavitata korrakaitsjaid, enamik vägistamisjuhtumeid ei jõua kohtusse, enamik vägistajaid ei saa reaalset vanglakaristust. Vot see on alles kontekst! Kui lisada veel sellele, et ühiskond üleüldisemalt on pigem konservatiivsem, kus meestel ja naistel on kindlad rollid ning neile on sünnist saadik seatud reeglid, ootused jne, kus ühel sugupoolel kipub avalikuses rohkem õigus(eid) olema kui teisel (vihjan siin kahele hiljutisele seksuaalsele ahistamisloole, kus oma võimupositsioone ärakasutanud mõisteti õigeks, ja ühiskond kiitis selle põhimõtteliselt heaks ning viibutas näppu hoopiski ohvrite suunas), siis on väga raske ujuda vastuvoolu ning püüda muuta satus quod.

Sari räägib loo ühest noorest 18-aastasest Marie Adlerist, kes pöördub politseisse väitega, et teda on keegi võõras vägistanud. Kaks juurdlust juhtivat meessoost politseinikku võtavad Marie tõsiselt ette ja korduvate ülekuulamiste käigus jõuavad järeldusele, et neiu on kogu loo välja mõelnud. Lisaks sellele saadetakse noorele neiule kohtukutse, sest teda süüdistatakse politseile valeavalduse tegemises. Kolm aastat hiljem asub ühte teist vägistamisjuhtumit uurima Karen Duvall, kellele peagi saab selgeks, et tegemist on sarivägistaja, ning ta kontakteerub väga kogenud politseiniku Grace Rasmusseniga, kelle abiga hakatakse sarivägistaja jälgi ajama. Sari võib olla psühholoogiliselt häiriv seksuaalse ahistamise läbielanutele ja üldse tundlikuma närvikavaga vaatajatele. Sotsiaalne ja süstemaatiline ebaõiglus, mis kajab läbi pea igas stseenis, jättis minu kui naisvaataja hinge nii palju okkaid, et ma nokin neid vist sealt elu lõpuni välja ning mõned ehk jäävadki leidmata ja kriipima.

Sari põhineb T. Christian Milleri ja Ken Armstrongi 2015. aastal avaldatud artiklil “An Unbelievable Story of Rape”, mida saab lugeda siit.

Liis Pallon

“Nomaadimaa” praegu kinodes

In raamatukava on 31/05/2021 at 12:54

Ometi saab taas kinno! Ja üks film, mida kindlasti vaatama minna, on läinud hooajal palju auhindu võitnud “Nomaadimaa”. Endal mul õnnestus filmi näha juba sügisel PÖFFil ja nii on filmiga toimuvat olnud huvitav jälgida! Muude auhindade hulgas võitis film kolm Oscarit: parim film, parim lavastaja ja parim (nais)peaosatäitja.

Filmi treiler:

“Nomaadimaas” näeb mõnevõrra teistsugust Ameerikat, kui siinkandis ollakse harjunud ette kujutama. See räägib omanäolise ja intiimse loo Ühendriikide baby-boomer’ite põlvkonnast, kellest paljud kaotasid 2008. aasta majanduskrahhi tagajärel nii oma töö kui maise vara. Nüüd sõltutakse juhutöödest ja elatakse ratastel, liikudes maa ühest piirkonnast teise – sinna, kus on tööd ja kliima parasjagu elamisväärsem.

Film baseerub ajakirjanik Jessica Bruderi  raamatul “Nomadland: Surviving America in the Twenty-First Century”. Režissöör Chloe Zhao kirjutas selle lavastamiseks filmile ise stsenaariumi, jutustades nii filmiga oma versiooni toimuvast. Filmi peaosas on alati võrratu Frances McDormand, kes selle rolli eest võitis enda kolmanda näitleja-Oscari. Suurema osa rollidest sooritavad siin filmis aga reaalelulised tegelased, keda filmimeeskond võtteteekonnal kohtas.

Film on mõtlemapanev ja tekitab soovi konteksti osas juurde uurida. Näiteks Time’ist saab lugeda “Nomadland: What to Know About the Movie’s Real-Life Nomads” või The Atlantic’ust “The Anti-consumption Weirdos of Nomadland”.

Mai Põldaas

“Ben on tagasi” reedel, 19. veebruaril kell 22.00 TV3-s

In raamatukava on 16/02/2021 at 12:32

Tutvustus telekavas: Jõulises draamas „Ben on tagasi“ naaseb 19-aastane Ben Burns (Lucas Hedges) ootamatult jõululaupäeva hommikul oma pere äärelinnakoju. Beni ema Holly (Julia Roberts) tunneb kergendust ja võtab poja rõõmuga vastu, kuid muretseb, kas poeg suudab kaineks jääda. Tormilise 24 tunni vältel paljastuvad uued tõed ja ema surematu armastus poja vastu pannakse proovile, kui ta teeb kõik oma võimuses poja ohutuse tagamiseks. Nutikas ja eluline, südamlik ja valus film näitab, mida inimesed lähedaste kaitsmiseks on valmis tegema.

2018. aastal Peter Hedgesi kirjutatud ja lavastatud film „Ben on tagasi” ei põhine küll ühelegi ilukirjandusteosel, vaid on oma ainestiku võtnud elust enesest. Igal aastal sureb järjest rohkem inimesi üle maailma narkootikumide üledoosi tõttu, eesrinnas on Ameerika Ühendriigid (artikkel), kus saab paljude uimastisõltuvus muuseas alguse arstikabinetist, sest kangeid valuvaigisteid kirjutatakse välja kergekäeliselt. Nõnda juhtub ka filmi ühe peategelase Beniga, kes hakkas 14-aastaselt spordiõnnetuses vigasaanuna arsti soovitusel uimastavaid ravimeid võtma. Nagu kirjutab Postimehe arvustuses filmikriitik Ralf Sauter on tee tablettidest narkootikumideni lihtne, aga kuhu edasi.

Sõltlasega koos on alati rühm inimesi, kes on nö „haiged koos temaga” ehk kaassõltlased. Filmis on kõige jõulisemalt välja toodud ema ja poja (kaassõltuvus)suhe, kuid puudutamata ei jää ka kogu ülejäänud perekond. Seda filmi on lausa peetud omamoodi õppefilmiks (artikkel), sest sõltuvus on haigus, mis ei allu kergelt tahtele ning haarab vahel lausa märkamatult endasse ka sõltlase lähikondlased. Ilmekalt on seda olukorda kirjeldanud Soome terapeut ja mitme menuka raamatu autor Tommy Hellsten, kes oma teoses „Jõehobu elutoas” võrdleb kaassõltuvust olukorraga, kus sõltlase perekond elab majas, mille elutoas elab jõehobu, aga tema olemasolu tuleb salata. Temast ei tohi kõnelda, tema käitumisest tingitud isiklikud tunded tuleb maha matta ning kõik see tekitab usaldamatuse õhkkonna, sest iga hetk võib sõltlane petta jälle ligimeste lootusi. Sellises olukorras muutub ka abistada püüdev lähikondlane „jõehobu” nägu, sest ta on sunnitud sobituma, mitte ei saa areneda ja kasvada oma vajadustest ning tunnetest lähtuvalt. Paradoksaalsel kombel on aga nii, et „arenemine järgneb vaid, siis kui vaatad oma valule silma” (Tommy Hellsten „Saad kõik, millest loobud : elu paradoksid”).

Klaari Tamm

“Abikaasa” laupäeval, 10. oktoobril kell 22.20 ETVs

In raamatukava on 08/10/2020 at 18:25

Selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista alapealkiri oli/on “Inimese varjud”. Oli, sest üks jupp festivali oli septembris ära, on, sest teine jupp festivalist on novembris. “Inimese varjud” on kena katus, mille all saab rääkida nii inimese sisemistest sügavustest kui ka väljaspoole paistvatest nähtustest ning kõigele muule lisaks ka varjunimedest ja variautorlusest. Varjunimedest ehk pseudonüümidest on meie raamatukogus 17. oktoobrini väljas näitus, laupäevane film sobib imehästi variautorluse teemasse.

Filmist räägitakse nii: “Abikaasa” (The Wife, Suurbritannia, 2017) on Meg Wolitzeri menuromaanil põhinev mängufilm täiuslikust abielunaisest Joan Castelmanist, kes nelikümmend aastat kestnud kooselu järel kirjanikust mehega hakkab lõpuks oma valikutes kahtlema. Joan järgneb mehele Stockholmi, kus tollele on omistatud Nobeli kirjanduspreemia. Nende paari päeva ja öö jooksul selgub nii mõndagi, mis paneb naist mõtisklema, kas abikaasa edu nimel ohverdatud aastad on ennast ikka õigustanud. “Abikaasa” on tunnustatud rootsi lavastaja Björn Runge (“Daybreak”) mitmeid olulisi auhindu pälvinud emotsionaalne ja otsekohene film naiseks olemisest. Linateose vaieldamatu staar on Joani kehastav Glenn Close (“Ohtlikud valed”), kes teenis rolliga oma pika karjääri seitsmenda Oscari nominatsiooni ja võitis Kuldgloobuse auhinna. Meeldejääva rolli teeb ka tema vastaspool, vastuokslikku kirjanikku kehastav Jonathan Pryce (“Troonide mäng”). 

Raamatut ma näinud ei ole ja meie raamatukogus seda ka pole, aga lugemisnäide selt autorilt siiski on — “The position” –, aga kunagi ma sattusin kogemata seda filmi vaatama ja mu meelest täitsa hea film oli. Võtke see laupäevane rahulik hetk, nautige ja mõelge kaasa :)

Tiina Sulg

“Kui me hobusevargil käisime” kolmapäeval, 19. augustil kell 21.30 ETV2-s

In raamatukava on 19/08/2020 at 14:09

Film on valminud Norra kaasaegse kirjaniku Per Pettersoni (s 1952) samanimelise bestselleri  alusel.
1999. aasta talvel on vananev leskmees Trond (Stellan Skarsgård) seadnud end üksikuna sisse vanas majas, ilmakärast eemal. Ootamatult avastab ta, et naabriks on mees, keda ta tundis juba aastal 1948. Valusad mälestused tõusevad taas esile – sõprus, esimene armastus, perekondade lagunemine…
Norra aasta filmi nominent kümnes kategoorias. Berliini filmifestivalil Kuldkaru nominent.
Kui natuke sõnadega mängida, siis vahelduseks hästituntud nordic noir’ile natuke norra nukrust. Just viimaste sõnadega iseloomustas mu kolleeg raamatut, film on nii uus, seda ta näinud ei olnud. Ehk nüüd vaatab.

Raamatut on tutvustatud meie lugemissoovitustes juba kümne aasta eest ja ka muudest blogidest olen lugenud vaid kiidusõnu,  samuti on see võitnud kaks tähtsaimat Norra kirjandusauhinda ja tõlgituna samuti mõned (sh Dublini kirjandusauhind) ning valitud New York Times Book Review nimekirjas 2007. aasta kümne parima raamatu hulka. Per Petterson on hariduselt raamatukoguhoidja.
Vahepeal on Pettersonilt  eesti keelde tõlgitud veel kaks raamatut:
Ma nean aja voolu 2016 ja
Mehed minu olukorras 2019

Kaja Kleimann

„Tunnid”, neljapäeval, 2. juulil kell 22.00 Kanal 2-s

In raamatukava on 30/06/2020 at 16:11

Seda 2003. aastal valminud filmi saavad noored vaadata kui täiesti uut ja vanemad kui vähem- või rohkem unustatud vana. Mul on kõige selgemad mälestused Nicole Kidmani ninast, mis muutis näitlejanna äratundmatuks ja oma rollis iseäranis veenvaks.
Tegemist on haarava draamaga, paralleelselt kulgevad kolm erinevat lugu kolmel erineval ajal, mis on omavahel seotud ühe raamatu kaudu. Virginia Woolf (Nicole Kidman) võitleb masendusega, kirjutades romaani „Proua Dalloway” , 1950ndate koduperenaine (Julianne Moore) loeb sedasama raamatut ning hindab ümber oma elu armastava abikaasa ja väikese poja seltsis. Tänapäevase loo peategelane on edukas kirjastaja (Meryl Streep), kelle hüüdnimi on proua Dalloway ja kes organiseerib suurt pidu oma AIDSi-haigele sõbrale (Ed Harris) .
Film on pärjatud Oscari (Nicol Kidman) ja Kuldgloobustega (Nicol Kidman + parim film), lisaks veel 41 võitu 125 nominatsiooni, mina ja Bafta hindasime helilooja Philip Glassi panust. Veel pälvisid Oscarile nimetamise:  kõrvalosatäitjad Ed Harris , kellel neid selle filmiga kokku 4  ja Julianne Moor, sellega kokku 3, helilooja, raamatu stsenaariumiks kirjutaja, kostüümikunstnik (aga miks mitte grimm?) ning režissöör Stephen Daldry, kes enne „Tunde” meisterdas valmis „Billy Ellioti” ja mõned aastad hiljem „Ettelugeja”, kõik kolm Oscari kandidaadid.
Ega ainult film menukas pole, filmi aluseks olnud samanimelise romaani eest on Michael Cunningham 1999. aastal pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri auhinna.
Meilt saab lugeda ka autori teisi raamatuid, millest „Kodu maailma lõpus” on samuti aluseks samanimelisele filmile.
Ka Virginia Woolfi raamatud on lugejate jaoks olemas.

Kaja Kleimann

„Noored kuked” reedel, 19. juunil kell 21.30 ETV2-s

In raamatukava on 17/06/2020 at 13:38

Sisututvustuse järgi ei ole see film kindlasti nõrganärvilistele, aga vaatajad on hinnanud seda 7.6 palliga ning selles mängib hulk häid näitlejaid. Komistasin lause otsa, mis väidab, et selles on Brad Pitti alahinnatud meistriteos. Režissöör Barry Levinsoni  filmidest on tuttavad kindlasti näiteks “Vihmamees” ja “Tere hommikust, Vietnam!” Filmi muusika oli nomineeritud Oscarile.
Lorenzo Carcaterra – sõpradele Shakes, Michael Sullivan, Tommy Marcano ja John Reilly on lahutamatud sõbrad, kes kasvavad üles mitte eriti heas piirkonnas, seda kutsutakse Põrgu köögiks (Hell’s Kitchen, asub Manhattani lääneosas). Neil on rasked kodused elutingimused ja kerged kalduvused pätlusele, kuid nad pole südames halvad, neile on eeskujuks ja püüab neid õigel teel hoida Robert de Niro kehastatud preester Bobby Carelli, kelle enda minevik sisaldab samuti mingit sorti kuritegevust.
Kui üks poiste vempudest lõpeb halvasti, saadetakse nad noortele mõeldud parandusasutusse, karistusajad on erinevad, Shakesi karistus on lühim, pool aastat. Neile saab osaks vägivald ja väärkohtlemine, sest neli valvurit kasutavad poisse oma lõbuks ära. (Kui tihti Kevin Bacon üldse positiivset tegelast mänginud on?) Poisid lepivad kokku, et ei räägi juhtunust iialgi kellelegi ega puuduta teemat ka omavahel. Kuid aastaid hiljem kohtavad sõpradest kaks ühte valvuritest ja tapavad ta. Järgnev kohtuistung toob lapsepõlvesõbrad taas kokku. Lugu jutustatakse ajakirjanikuks saanud Shakesi poolt. Kas kättemaks toob lunastuse? Kas noorelt suremine on sellise keskkonna puhul paratamatu? Need küsimused tekkisid mul sisukokkuvõtet lugedes ja ma ei tea, kas film neile vastab, aga küsimused on igatahes olemas.

 Film on valminud Lorenzo Carcaterra 1995. aastal valminud samanimelise (originaali pealkiri „Sleepers”, eesti keelde tõlkimata) raamatu põhjal ja kuna autor esineb filmis omaenda nimega, peavad pooled arutelud filmi üle peaküsimuseks, millise määrani filmis kujutatu elutõele vastab. Teine pool arvab, et sellel pole mingit tähtsust ja parem, kui see ei oleks tõsi olnud.

Eesti keeles saab kirjanikult lugeda põnevikku „Paradiisilinn”

Kaja Kleimann

 

„Ärkamised” pühapäeval, 31. mail kell 12.20 Sony Channel Eesti

In raamatukava on 28/05/2020 at 16:31

See kolmkümmend aastat vana film on tõeline pärl, mis räägib uue ravimi väljatöötamise tõttu katatoonilisest seisust välja toodud täiskasvanud patsiendist, keda kehastab Robert de Niro. Eriliseks teevad filmi mitmed asjad ja kõigepealt ehk see, et põhineb see tõestisündinud lool, millest on raamatu kirjutanud doktor Oliver Sacks, doktor nagu meditsiinidoktor.. See on sama mees, kelle sulest saate eesti keeles lugeda raamatuid „Hallutsinatsioonid” ja „Mees, kes pidas oma naist kübaraks: lood ebaharilikest patsientidest”  , raamat mida harva ilma järjekorrata raamatukogust kätte saab.
Filmi peaosaline Rober de Niro oli nomineeritud Oscarile, samuti nagu film ise ja selle stsenaarium. Arsti mängib Robin Williams.
Meie raamatukogus on film samuti olemas, kuid VHS-il, samuti on VHS-il veel üks Oliver Sacksi kirjutatud raamatul põhinev film „Esimesest silmapilgust” , mis räägib mehest, kes saab operatsiooni järel tagasi silmanägemise. Selle filmi hinne pole nii kõrge, kuid see tundub olevat samuti huvitav lugu, žanriks on märgitud melodraama.

Kaja Kleimann

“Naise lõhn” esmaspäeval, 30. märtsil kell 23.15 ETV2s

In raamatukava on 29/03/2020 at 02:13

Oscariga pärjatud draama pimedast kolonelleitnandist ja eluvõõrast noorukist. Uje gümnasist Charlie peab kooliraha teenimise nimel hooldajana tööle hakkama kolonel Slade’i juures, kes on pimedaks jäädes muutunud küüniliseks kõige ja kõigi suhtes. Slade käsutab Charlie endaga kaasa New Yorki, kus soovib end hellitada nooblites restoranides ilusate naiste seltsis. Seni elu läbi roosade prillide näinud Charlie õpib reisi kestel nii mõndagi, mis paneb teda elu ja pimeda mehe väärtushinnanguid mõistma. R: Martin Brest. O: Al Pacino, Chris O’Donnell.

See on üsna vana film, 1992. aastast. Ma mäletan, et siis see mulle meeldis, selles on mu meelest mitu kihti ja väga hea näitlejate mäng. Nüüd ma ei ole seda üle vaadanud, aga ma miskipärast usun, et see film ei ole ajaga viletsamaks läinud, seda enam, et raamatu, mille põhjal film tehti, avaldas Giovanni Arpino 1969. aastal ja kinolinale jõudis itaallaste Dino Risi lavastatud ekraniseering juba 1974. aastal. Ameeriklased kohandasid süžee kaasaegsemaks ja oma oludele vastavamaks ning see on vist neid väheseid näited, et selline kopeerimine / ümbertegemine võib ka õnnestuda.

Giovanni Arpino (1927-1987) oli üsna produktiivne autor. Eesti raamatukogudest on tema loomingut originaalis Rahvusraamatukogus ning Tartu Linnaraamatukogus on olemas inglise keeles seesama filmi aluseks olev “Scent of a woman” (originaalpealkiri “Il buio e il miele”).

Eesti Pimedate Liidu kodulehel on nimekiri raamatutest nägemispuudega inimeste elust, õpetamisest ja rehabiliteerimisest ning ka valik ilukirjandust nägemispuudega autoritelt.

Ja siis ma otsin raamatuid, kus peategelane või oluline kõrvaltegelane on pime või nägemispuudega ning Facebooki lugemise väljakutse grupi abiga sain kokku järgmise nimekirja: Vladimir Korolenko “Pime muusik”, William Shakespeare “Kuningas Lear”, Robert Louis Stevenson “Aarete saar”, Herbert George Wells “Pimedate maal ja teisi jutte”, Jose Saramago “Pimedus”, Stephen Kuusisto “Pimedate planeet”, Nicole C. Kear “Nüüd ma näen teid”, Marion Andra “Pimend”, Helen Keller “Minu elu lugu”, Kati Murutar “Abitu”, Toomas Raudam “Pime raamat”, John Wyndham “Trifiidide päev”,  Jonathan Auxier “Osav Peter ja tema fantastilised silmad”, Gwen Cooper “Homerose odüsseia”, Anthony Doerr „Kõik see silmale nähtamatu valgus“, Charlotte Brontė “Jane Eyre”,Tommi Kinnunen “Peraküla”, Anna Smaill “Kellamäng”, John Green “Süü on tähtedel”, Roger Zelazny Amberi sari.

Eesti teatrilavadel on olnud Brian Frieli “Molly Sweeney” ning Antonio Buero Vallejo “Lõõmav pimedus”. 1985. aasta lavakate XII lennu lavastus on järelvaadatav ETV arhiivis, teistest on ilupilte:

Tiina Sulg

“Must luik” laupäeval, 28. märtsil kell 23.35 TV3s

In raamatukava on 27/03/2020 at 12:19

Sellest filmist on siin blogis juba juttu olnud, vaadake üle, mida Klaari viis aastat tagasi kirjutas :)

Mina valisin kõrvale hoopis soovituse minna ilmsi või mõttes Haapsalu randa, vaadata merd ja heita pilk ka Tšaikovski pingile, kuulata Tšaikovski muusikat ning lugeda raamatuid Tšaikovski elust:  Jossif Filippovitš Kunin “Tšaikovski” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963), Alo Särg “Tšaikovski : inimene, helilooja, legend” (Odamees, 2001), Henry Troyat “Paruness ja muusik : proua von Meck ja Tšaikovski” (Eesti Raamat, 2006).

Ja muidugi tasub vaadata ka “Luikede järve” salvestusi. Leningradi Kirovi ballett 1990. aastal:

Matthew Bourne΄i “Luikede järv” 2012. aastal:

Ja üks täispikk multifilm 1981. aastast:

Üks tore video, kuidas baleriin analüüsib tuntud filmide tuntud tantsusteene:

Ja et “Luikede järve” võib ka mittepadutõsiselt võtta:

Tiina Sulg

 

“Dunkirk” esmaspäeval, 23. märtsil kell 22.00 Kanal2s

In raamatukava on 21/03/2020 at 08:54

Kolm Oscarit võitnud Christopher Nolani eepiline märulipõnevik Teisest maailmasõjast. Liitlasvägede sõdurite uskumatu evakuatsioon Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ning neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras. Rannaliival ootas oma saatust üle 400 000 sõduri… (USA, Prantsuse, Holland, Suurbritannia 2017)

Filmist on pikemalt kirjutanud: Tõnu Karjatse “Kalapaadiga sõjalennuki vastu” Sirbis, Sten Kauber ““Dunkirk” – visuaalse loojutustamise meistriklass” ERRi lehel, Inna-Katrin Hein “Režissöör Nolanit süüdistatakse filmis «Dunkirk» Prantsuse sõdurite tähtsuse eiramises” Postimehes.

Siia juurde leidsin just sellise teose, mis võiks anda juurde või ümber lükata filmist saadavat: Andrew Roberts „Sõjatorm“. Raamatust kirjutas Tõnu Tannberg “Sõjatorm, mis ei ole veel vaibunud” Sirbis.

Treiler:

Triin Võsoberg

„Lubadus koidikul” kolmapäeval, 27. novembril kell 21.30 ETV2-s

In raamatukava on 23/11/2019 at 11:59

Telekavas öeldakse filmi tutvustades: Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides draama. Raamat ilmus 1960. aastal ja esimene film sellest tehti 1970. aastal Jules Dassini (Joe Dassini isa) käe all.
Peategelast mängib Pierre Niney, keda mäletame Ozoni filmist „Franz” noore prantslasena, kes tema käe läbi sõjas surnud sakslase hauale lilli viimas käis. Peategelase ema rollis on Charlotte Gainsbourg,  kes esituse eest mitmele auhinnale nomineeriti.
Romain Gary kohta on öeldud, et ta oli suur valetaja, ja tema kõige suurem vale oli, et ta oli Romain Gary. Ta oli rahvuselt juut, isa oli vene – ja ema prantsuse päritolu. Perekond emigreerus Prantsusmaale, kui sel ajal Roman Kacevi nime kandev tulevane kirjanik oli neljateistkümnene. Enne seda elas perekond Poolas ja sündinud on kirjanik Vilniuses. Keskkooli lõpetas ta Nice’is, seejärel õppis Pariisi Ülikoolis õigusteadust. Teises maailmasõjas teenis piloodina briti ja vabatahtlikuna prantsuse vägedes ja pärast sõda töötas Prantsuse välisministeeriumis 1945–1956. Ta on olnud ka paari filmi režissöör ning näitleja. Elust lahkumise aja valis ta ise.
Romain Gary avaldas oma teoseid mitme pseudonüümi all, tuntuim oli Émile Ajar, mille all avaldas ta romaani “Elu alles ees”. Selle teosega võitis Gary 1975. a Prantsusmaa prestiižikaima kirjanduspreemia, Goncourti auhinna. Pärast Romain Gary surma ilmus kirjaniku nn testament, raamat “Émile Ajari elu ja surm”. Alles sellest raamatust sai üldsus teada, kes peitus pseudonüümi taga. Gary on ainus autor, kes on saanud kaks Goncourti preemiat, sellest tõusis suur skandaal. Statuudi järgi seda ühele autorile kaks korda anda ei saa, tema aga kirjutas erinevate nimede all nii erinevad raamatud. Esimese võitis ta 1956 aastal teosega „Les Racines du ciel”, mis inglise keelde tõlgiti kui „The Roots of Heaven”, eesti keeles seda kahjuks pole.

Eesti keeles on ilmunud romaan „Elu alles ees” 1992 ja 2001, novellid „Kodanik Tuvi” „Loomingu” raamatukogus 1993 ja romaan „Taevatähtede sööjad : Ameerika komöödia” 1993
Üks huvitav artikkel kirjanikust on siin.

Kaja Kleimann

„Heidi” reedel, 19. aprillil kell 10 Tallinna TV-s

In raamatukava on 12/04/2019 at 09:50

Johanna Spyri 1881. aastal ilmunud ühe maailma populaarseima lasteraamatu järgi on valminud umbes 25 filmiversiooni – nimekiri algab 1937. aasta filmist Shirley Temple’iga nimiosas ja sisaldab nii täispikki filme, enam kui 20 osalisi seriaale kui ka animatsioone, sh Jaapani animefilme.
Maa- ja linnaelu võrdlev-vastandav lugu ise on kaunis naiivne ja vähemalt raamatus üpris religioosne, kuid samas üsna armas, ju selles on midagi, mis teost kõvasti üle saja aasta inimeste südametes hoidnud on. Ja kuna sel korral näidatav film on pälvinud mitmeid auhindu ja saanud imdb.com-is vaatajatelt tublid 7.4 punkti, tasub loota, et tegemist on südamliku laste- ja/või kogupere filmiga, mis täis kauneid loodusvaateid ja ilusat muusikat. Heidi vanaisa rollis on meie hulgast tänavu veebruaris lahkunud Bruno Ganz.
Väike orb Heidi on tegelasena nii populaarne, et Šveitsis on talle pühendatud teemapark Heidiland, mis on eriti hinnatud Jaapani ja Korea turistide hulgas, kelle ettekujutus Šveitsist põhines alates 1906. aastal ilmunud tõlkest pikka aega just sellel raamatul.

Eesti keeles lugemiseks on valida kas Noor-Eesti väljaanne Jaan Kärneri tõlkes: Väike Heidi : lugu lastele ja neile, kes lapsi armastavad (I-II osa 1932 ja 1934), mille leiate väliseesti ja vanema raamatu osakonnast, (samast saab ka  1927. aastal ilmunud „Kodutu : jutustus laste elust”) .või  2006. ilmunud Fantaasia kirjastuse väljaanne, 2. osa pealkiri “Väikese Heidi uued lood”  Eeva Lutsu uues tõlkes.

Kaja Kleimann

 

„Isadora” reedel, 8. märtsil kell 21.30 ja 9. märtsil kell 23.00 ETV2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 15:44

18. veebruaril 1913. aastal nägi Johannes Semper Isadora Duncanit tantsimas ja kirjutas selle kohta nii: „Mis üllatus, jahmatav otse, kui korraga näed kõike seda harmoonilises selguses, mis sind aastaid on vaevanud: hing on kehaks saanud sääl näitelaval, keha on hingestet, niiet ei teagi, ons see veel keha, mis säält kõneleb, või on see nägemus hingest; muusika on äkki inimesse imbudes selle maisusest üles raputanud, – ei näe, ei tunne põrmugi, et see veel äsjane inimene on, lühi- ja paksujalgne!” („Näokatted” I)

Kava tutvustab filmi nii: Eluloodraama Isadora Duncanist (1877-1927), kelle uudne täiuseni viidud tantsutehnika mõjus vaatajatele hinge puhastusena. Filmis näeme Isadorat (Vanessa Redgrave) meenutamas oma sündmusterohket eraelu, kuhu kuulusid nii tants, laste õpetamine kui ka arvukad meessuhted mitme kuulsusega. Ameerikas sündinud Isadora elutee viis teda 20. sajandi hakul Euroopasse ja lõpuks ka revolutsioonijärgsesse Venemaale.

“Isadora” on läbimurdefilmiks hilisemale Oscari-võitjale Vanessa Redgrave’ile, ta nomineeriti selle peaosaga kõigile suurematele auhindadele ja pärjati Cannes’i festivalil Kuldse Palmioksaga. Filmi režissöör on Karel Reisz ja film on imdb.com-is jätkuvalt kõrge reitinguga – 7.6 palli. Duncanist on muidugi tehtud rohkemgi filme, viimati 2016. aasta prantsuse filmis kehastas Duncanit Lily Rose Depp, kuid neid pole vaatajad nii kõrgelt hinnanud.
Juurde lugeda saab näiteks:

Carola Sterni raamatut  „ Isadora Duncan ja Sergei Jessenin : luuletaja ja tantsijanna” 

Isadora Duncan „Minu elu”

Kaja Kleimann

„Taani tüdruk” neljapäeval, 7. märtsil kell 22.00 Kanal 2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 14:02

Käisin seda filmi kunagi kinos vaatamas ja see oli tõeliselt liigutav ning andis ohtralt mõtlemisainet. Pärast uurisin netist filmi prototüüpide kohta päris põhjalikult ja lugesin artikleid soodüsfooria kohta, mille vastu ma eriti huvi tundnud ei olnud.

Film  kujutab endast David Ebershoffi samanimelisel romaanil põhinevat lummavat armastuslugu Taani kunstnike Einar Wegeneri ja tema abikaasa Gerda vahel. Gerdat mänginud Alicija Vikander pälvis selle rolli eest Oscari, Einarit/Lilit vapustavalt hästi kehastanud Eddie Redmayne oli nomineeritud, aga talle kaks aastat järjest kujukese ulatamine poleks vist päris sünnis olnud. Probleemi oleks saanud lahendada küll – nii mõnegi arvates oleks ta võinud naispeaosale kandideerida. Filmi režissöör Tom Hooper sai Oscari „Kuninga kõne” (2010) eest, tema lavastatud on ka „Hüljatud” (2012).
Gerda ja Einar õppisid Taani kuninglikus kunstiakadeemias, armusid ja abiellusid 1904. aastal. Kord palus Gerda oma abikaasal haigestunud modelli asemel naiseks riietatult talle poseerida ja nii sai alguse Einari muutumise teekond. Vaataja viiakse 20ndate aastate Kopenhageni ja Pariisi art nouveau ajastu boheemlaste ringkondadesse. Kõige ilusam selle filmi juures ongi armastuslugu, mis näitab, et kui tõesti üht inimest väga armastada, siis saab armastada teda nii mehe- kui naisena. Nende abielu siiski tühistati Taani kuninga poolt kui soovahetusoperatsoonid algasid, sest seadus ei võimaldanud kahe naise abielu.

Einar Wegener sündis küll väliste parameetrite järgi mehena, kuid tundis ennast naisena, sest tal oli naissuguhormoone rohkem, seda nimetatakse ka Klinefelteri sündroomiks. Ta elas peaaegu kogu oma elu mehena ja oli esimene inimene maailmas , kelle sugu riskantsete eksperimentaalsete operatsioonidega muudeti.
Gerda Wegener oli üpris kuulus portree- ja moekunstnik, Pariisis ja mujal Euroopas küll rohkem hinnatud kui Taanis. Lili Elbe oli samuti andekas looja.

Film põhineb ilukirjandusteosel, jättes arvesse võtmata paljud faktid prototüüpide elust, kuid on loona äärmiselt kaasahaarav. Lili Elbe elust võib lugeda sellest artiklist ja Gerda Wegenerist siit. 
Filmi aluseks olnud Ebershoffi romaani  on meil paraku ainult soome keeles pakkuda.

Kaja Kleimann