Raamatukava

Posts Tagged ‘draama’

„Tööpüha” laupäeval, 17. märtsil kell 23.30 TV3-s

In raamatukava on 14/03/2018 at 14:56

Filmi aluseks on Joyce Maynardi raamat, mis eesti keeles kannab pealkirja „Pikk nädalalõpp” .  Raamat on väga sümpaatne ja paneb kõigile tegelastele tõeliselt kaasa elama. Jutustatud on põhiliselt teismelise poja vaatenurgast, kes on hädas oma tärkava seksuaalsusega ja ei suuda veel mõista täiskasvanute maailma. Mingis mõttes meenutas raamatus kujutatu mulle veidi „Lepitust”, aga filmi ma pole näinud, ega oska arvata, mis rõhud sinna said.  Minu jaoks jäi raamatust kõlama mõte, et kunagi ei ole liiga hilja olla õnnelik.

Kate Winsleti osalemine filmis on peaaegu nagu garantiikiri ja Kuldgloobusele ta rolli eest esitati,seega tasub loota parimat.

Filmi tutvustuses öeldakse:  tegevus toimub kaheksakümnendatel aastatel. Adele (Kate Winslet) on üksikema, kelle elus toimub suur muutus, kui tema ja teismelise poja (Gattlin Griffith) ellu satub Frank (Josh Brolin) – äsja vanglast põgenenud mees, kes palub luba kasutada nende kodu varjupaigana. Ehkki esialgu tekitab Frank Adele´is hirmu, süttib nende vahel armastus, mis ei saa kestma jääda, sest mees on ometi tagaotsitav…

Kaja Kleimann

„Stalini surm“ Cinamonis

In raamatukava on 13/02/2018 at 17:45

Ajalugu ei tasuks korrata, kuid inimloomuse vastu ei saa. Ja nii jätkuvad poliitmaastikul, elu-ja tagatubades intriigid, manipulatsioonid, võimumängud. Kuigi 21. sajandi demokraatlikus ennasttäis riigis ei ole valedega vahelejäämisel või, hoopis vastupidi, ajakirjandusele tõe rääkimise tagajärjeks GULAGi saatmine, on poliitik suure tõenäosusega sooritanud ikkagi poliitenesetapu, kui ta just ei ole keskmiselt üle 40-aastane valge Õige Eesti Mees, kes räägib kõigest, mida sapp suhu toob ja allesjäänud ajurakud produtseerivad.

Ma sattusin seda filmi vaatama täiesti juhuslikult. Mitte et ma oleksin pimesi länud Cinamoni ja valinud suvalise saali ning seal siis maha istunud, aga see ei ole tüüpiline film, mida ma tavaliselt kinos vaatamas käiksin. Komöödia ikkagi. Ma üritan avalikkuse ees võimalikult vähe naerda.

Niisiis. „Stalini surm“ ja Stalini surm. Ajalooline sündmus leidis aset 5. märtsil 1953.aastal. Film linastus esmakordselt aga eelmisel aastal (s.o 2017.). Armando Iannucci „Stalini surm“ on karikatuursete ajalooliste isikute matuserongkäik, kelle õlul surnud Stalin. Filmis paistavad silma sellised näitlejad nagu Steve Buscemi, Jeffrey Tambor, Michael Palin, Simon Russell Baele jpt. See on absurdne ja valusalt tõeligidane komöödia. Ma arvan, et teistmoodi kui absurdina ei saagi tollase Nõukogude Liidu eliidi hingeelu kujutada. Kergelt ja mänglevalt on pikitud ajalooliselt raskekaallased sündmused väljamõeldud situatsioonikoomikaga. Filmis kirjeldatakse Suure Juhi surma eellugu ja sellele järgnevaid sündmusi kuni Nikita Hruštšovi võimule tulekuni.

Kõige parema kontrasti saaks siia juurde, kui loeksite juurde Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“. Selles tekstis on samuti väga palju tolleaegset absurdi, aga hoopis teistes värvides – mitte absurdi allika, vaid selle all kannataja pilgu läbi. Stalinist on samuti päris palju biograafiaid kirjutatud, et nende leidmisega raskusi ei tohiks tekkida. Ja kolmas variant on meenutada ise või küsida vana (vana)vanematelt, mis värk oli…

Liis Pallon

„Kaklusklubi” neljapäeval, 18. jaanuaril kell 21.30 TV6-s

In raamatukava on 12/01/2018 at 13:36

Kaklusklubi esimene reegel on, et kaklusklubist ei räägita.
Kaklusklubi teine reegel on, et kaklusklubist ei räägita.

Ei tea kas just sellepärast, aga kuigi David Fincheri suurepärane film  on tehtud juba 1999. aastal ja üpris kindlasti on seda ka teles näidatud,  pole see meie blogisse seni sattunud. See viga saab nüüd parandatud, sest film on kindlasti üks mõjuvamaid ja sisaldab absoluutselt aegumatuid tõdesid, mis aga sellegipoolest inimestel pidevalt meelest ära lähevad. Sa ei ole oma töökoht. Sa ei ole oma pangaarve. Asjad, mida sa omad, saavad lõpuks hoopis sinu omanikuks.

Film on põnev ja lahendus jahmatav.
Peaosades ainult tõelised tähed – Edward Norton, Brad Pitt ja Helena Bonham Carter.
Filmi saab ka raamatukogust, kuid ainult VHS-il.

Filmi aluseks olnud Chuck Palahniuki raamat on meie kogus olemas.
Raamatust kirjutab Sirbis Mathura.
„Kaklusklubile” ilmus aastatel 2015-2016 graafilise romaani vormis järg, mis kujutab tegelaste elu kümme aastat hiljem, joonistas Cameron Stuart.

Autorilt on tõlgitud veel „Lämbumine” ja „Kaunis sina. Miljard abikaasat asendatakse üsna pea!”,
ingliskeelne valik on muidugi palju suurem.

Kaja Kleimann

“Hachiko: koera lugu” laupäeval, 22. aprillil kell 21.00 SonyTV-s

In raamatukava on 21/04/2017 at 10:29

“Hachiko: koera lugu” (Hachiko: A Dog’s Story, 2009), režissöör: Lasse Hallström, osades: Richard Gere, Joan Allen, Cary-Hiroyuki Tagawa jt.

Hachiko on akita tõugu koer, kelle lugu on legendaarne. Ta sündis 1923. aastal ning tema omanikuks sai Tōkyō Ülikooli põllumajanduse professor Hidesaburō Ueno. Hachiko ootas oma peremeest iga päev Shibuya rongijaama juures, ning jätkas tema ootamist ka pärast Ueno surma 1925. aastal. Hachiko lahkus parematele jahimaadele 1935. aastal, olles oma peremeest jaamas oodanud kogu see aeg. Juba 1934. aastal püstitati Hachikole Shibuya jaama kuju, mille avamisel ka koer ise kohal viibis. Samasugune kuju asub ka Ōdate jaamas (linn, kus Hachiko sündis). 2015. aastal püstitati Tōkyō Ülikooli poolt Hachiko ja Ueno taaskohtumist kujutav kuju.

Hachiko lugu on mitmel korral jõudud kinolinale. Esimest korda 1987. aastal Seijirō Kōyama filmis Hachi-kō (ハチ公物語 Hachiko Monogatari „Hachiko lugu”). Kirjutatud on ka mitmeid lasteraamatuid ning oma koht on sellel armastatud sõbral ka laiemas popkultuuris.

Film on pisarakiskuja, vaata aga millist tahes – kas originaali või ameerika toodangut. Ainuüksi selle lookese kirjapanek tõi kaasa nii mõnegi pisara!

Irina Möldre

„Albert Nobbs” esmaspäeval, 23. jaanuaril kell 20.30 Kanal 11-s

In raamatukava on 22/01/2017 at 13:49

albert-nobbs-movie-photo-02Põhjusi seda filmi vaadata leiab mitu: esiteks on nimiosas suurepärane  näitlejanna Glenn Close, teiseks muidugi Iirimaa -eestlastele on iirlased ja Iirimaaga seotu miskipärast alati südamelähedased. Ega muidugi see, et film kandideeris kolmele Oscarile, sealhulgas ka parima naispeaosa ja naiskõrvalosa (Janet McTeer) omale, pluss veel 19 võitu ja 39 nominatsioni, ka tähtsusetu pole. Vaatajate hinne 6.7 on selle kõrval pigem tagasihoidlik.

Glenn Close osales ka stsenaariumi kirjutamisel ning on üks filmi produtsentidest, sest 1982. aastal mängis ta sama lugu (ma ei saanud otsimisel täit kindlust, kas ka sama rolli) teatrilaval, ning unistas alates sellest loo kinolinale toomisest.albertnobbs

Film  on valminud iiri kirjaniku ja kunstikriitiku Georg Moore’i  lühijutu „The Singular Life of Albert Nobbs” põhjal, mida meil paraku lugemiseks pakkuda pole. Meie raamatukogus on ainult romaan „Esther Waters” .

Filmi tegevus toimub 19. sajandi Iirimaal. Kallis Dublini hotellis teenib kelnerina elatist viisakas, laitmatu käitumise ja kommetega Albert Nobbs (Glenn Close). Tegelikult peitub selle ontliku ja pisut veidra mehe varjunime taga hoopis keerulise elusaatusega naine, kes üritab endal hinge sees hoida ühiskonnas, kus naistel praktiliselt puudub iseseisvus.

Filmi tegemisest räägib Glenn Close selles intervjuus pikemalt.

Kaja Kleimann

 

„Toaneitsi päevik” reedel, 25. novembril kell 21.40 ja pühapäeval, 27. nov kell 13.45 ETV-s

In raamatukava on 21/11/2016 at 15:42

diary-of-a-chambermaidOctave Mirbeau tuntuima romaani järgi valminud realistliku draama tegevus hargneb 20. sajandi alguse Normandias. Noor ja kaunis pariislanna Céléstine asub toatüdrukuna tööle perekond Lanlaire’i juures. Aegamisi ilmneb, et Céléstine’i puhul on tegemist tõelise femme fatale’iga. Teda hakkavad ihaldama nii põdur perepoeg, peremees kui ka salapärane aednik Joseph.
Céléstine ei jäta oma mõju kasutamata, temast saab suhete suunaja, kes majandusliku sõltumatuse saavutamiseks ei pelga ka alatuid võtteid.
„Toaneitsi päevikut“ on prantslastel varem ekraniseerinud ka legendaarsed režissöörid Jean Renoir (1946) ja Luis Buñuel (1964), viimase filmis säras peaosas Jeanne Moreau.
Värskeim versioon on kahjuks vaatajatelt kõige vähem hindamist leidnud, ehkki selle autor Benoît Jacquot on samuti hinnatud filmilavastaja. Selles filmis arendab ta edasi oma eelisteemasid: ajalooline aines, paheline erootika ja armukolmnurgad. Film on pälvinud kolm Prantsuse filmiauhinna Césari nominatsiooni ja oli  Berliini filmifestivalil Kuldkaru nominent.
Octave Mirbeau (1850-1917) kuulub prantsuse naturalismi viimaste esindajate hulka ja on võitnud lugejamenu oma otsekoheste ja ilustamata elukujutustega. Päevikuvorm annab toaneitsile võimaluse kirjeldada intiimsemaidki saladusi, millest avalikult ei räägita. Ligi sada aastat tagasi – 1900 – ilmunud “Toaneitsi päevik” mõjub üsna kaasaegse romaanina meie praeguses olustikus, kus ahnelt nauditakse vabadust ja püütakse majandulikult jalule tõusta.toaneitsi-kaas
Raamatu on eesti keelde tõlkinud Marta Sillaots ja see ilmus esimest korda   sarjas „”Looduse” kroonine romaan”  1930. aastal, 2. trükk ilmus 1995.aastal.

Kaja Kleimann

 

„Kaks ema” pühapäeval, 20. novembril kell 21.05 Kanal 11-s

In raamatukava on 17/11/2016 at 18:29

adorationKirjeldus telekavas: Suurepäraste osatäitmistega sensuaalne draama lapsepõlvesõbrannadest (Naomi Watts ja Robin Wright), kes leiavad ootamatu õnne suhetest, mis on vastuolus tavapäraste moraalinormidega. Ühel suvel tärkavad naistel ootamatud tunded üksteise noorte poegade suhtes. Tunded on vastastikused ning mõlemad naised anduvad joovastavale kirele, sööstes tagajärgedele mõtlemata pea ees tundmatusse. See on romantiline ja intelligentne lugu keelatud armastusest ja vankumatust sõprusest, suhetest emade ja poegade, meeste ja naiste vahel.

Sisukirjeldus kõlab ühtaegu pelutavalt ja intrigeerivalt, eks ole? 203561-131116-rev-adoration-movie
Mõne mu tuttava arvates on film paremgi kui liiga õhukeseks jäänud romaan.

Film valmis 2013. aastal Austraalia ja Prantsusmaa ühistööna Doris Lessingi lühiromaani „Vanaemad” 
põhjal.  Imdb.comi vaatajate hinne pole väga kõrge, 6,2 (ka hindajaid pole väga palju),  kuid näiteks Naomi Watts pälvis Austraalia filmikiitikute auhinna parima näitlejatöö eest. Auhindadele olid nomineeritud ka adapteeritud käsikiri, kostüümid jm.

Huvitav on jälgida pealkirju – raamat on eesti keeles „Vanaemad” ja film „Kaks ema”, mis annab hoopis teise rõhuasetuse. Filmi pealkiri originaalis on „Adoration”.

Donald Tomberg kirjutab filmist Sirbis.

Raamatust kirjutab Sirbis Kärt Hellerma. e-raamat-vanaemad

Tallinna Keskraamatukogu blogis võrreldakse raamatut ja filmi.

Meie raamatukogu lugemissovituse blogis on ka raamatust kirjutatud.

Veidi rohkem analüüsitakse raamatut  selles blogis (Tõnise lugemispäevik).

Raamat on raamatukogus muidugi olemas.

Kaja Kleimann

„Valgus ookeanide vahel” Cinamonis

In raamatukava on 15/11/2016 at 11:29

valgus-ookeanide-vahelFilmi „Valgus ookeanide vahel” („The Light Between Oceans”) tutvustus kinokavas: Pärast nelja piinarikast aastat läänerindel naaseb Tom Sherbourne (Michael Fassbender) Austraaliasse ja võtab vastu majakavahi töö Janus Rockil, mis asub rannikust pea poole päeva sõidu kaugusel. Saarele, kuhu kaubalaev saabub vaid korra hooaja jooksul, toob Tom ka oma noore julge armastava naise Isabeli (Alicia Vikander ). Aastaid hiljem, pärast kaht nurisünnitust ja ühe lapse surnult sündi, kuuleb leinav Isabel õues lapse nuttu. Kaldale triivib paat, milles surnud mees ja elav beebi. Tom, kes piinliku täpsusega kõik kirja paneb ja kelle põhimõtted on kohutavas sõjas kõikumatutena püsinud, tahab mehest ja beebist kohe võimudele teada anda. Isabel aga väidab, et beebi on jumala kingitus, ning Tomi vastuväidetest hoolimata jätavad nad lapse endale ja panevad talle nimeks Lucy. Kui laps on kahene, naasevad Tom ja Isabel mandrile ning peavad taas harjuma mõttega, et maailmas on ka teisi inimesi, kellest üht on nende otsus rängalt mõjutanud.

valgusookeanidevahelveneFilm „Valgus ookeanide vahel” põhineb Austraalia päritolu kirjaniku M. L. Stedmani samanimelisel debüütromaanil. Eesti keeles ilmus see raamat enam-vähem samal ajal filmiga ning alles ootab minu lugemiskorda, kuna on väga populaarne Tartu linnaraamatukogu lugejate seas. Lisaks on võimalus lugeda lugu vene keeles, raamatukogus on olemas nii 2013. aastal ilmunud kui ka käesoleval aastal ilmunud trükk.

Kui ma nägin „Valgus ookeanide vahel” treilerit kinos, siis teadsin kohe, et seda filmi tahan ma kindlasti näha, sest mulle meeldivad emotsionaalselt keerukad lood, mis võivad tuua ka pisara silma. Kas mu suured ootused täitusid? Ei ega jah. Film ei jätnud mind külmaks, nagu mõnda kinokülastajat, kes enne lõppu lahkusid, ning samas ei toonud siiski pisarat silma, nagu vähemalt ühele mu kõrvalistujale. Mis jäi puudu? Lühidalt öeldes emotsioonide tagamaad. Mis siiski ajendas Isabeli jätma endale väike kaitsetu beebi või aastaid hiljem õige ema välja ilmumisel 4-aastase oma väljakujuneva maailmapildiga tüdruku? Kas soov aidata kaitsetut last, nagu ta filmis korduvalt mainis, või siiski enda sügav kurbus, nagu võib eeldada? Mis ajendas meest naisele järele andma ja nõustuma tema sooviga jätta laps neile? Kas üksnes suur armastus naise vastu või midagi muud?

valgusookeanidevahelkaaderKõige mõjuvam kaader minu arvates oli Isabeli nurisünnitus, kus läbi tormi püüab meeleheitel naine jõuda oma meheni tuletornis. Teised emotsionaalsed kohad minule nii sügavat muljet ei jätnud, kuigi samas üle kahe tunni kestev film ei jäänud ka lohisema ning pakkus põnevust lõpuni välja.

Enamuses on arvustused selle filmi kohta kiitvad. Üllatas mind filmikriitik Madis Vohu, kes muidu üdini positiivses arvustuses nendib, et tegelasi piinatakse emotsionaalselt liiga palju ja filmis võib leida lausa krimi- kui ka õudusfilmi sugemeid. Minu arvates jääb siiski domineerima kogu traagika juures üldine helgus, mis kohati isegi takistab kaasa elamast peaosaliste dilemmadele. Siit ka minu enda dilemma – kas film oli eelkõige armastusromaani ekraniseering, kus ilusad inimesed (kes nad vaieldamatult olid) leiavad läbi raskuste oma õnne/rahulolu või pigem draama, kus pole õigeid ja valesid lahendusi ning põhirõhk on emotsioonidel ja tõekspidamistel, mis teatud eluvalikuteni viivad. Kaldun siiski esimese variandi poole ning loodan lähtudes blogi „Nähtud ja nägemata” arvustusest, et raamat suudab emotsionaalset poolt enam lahti mõtestada. Siiski soovitan sarnaselt Madis Vohuga, et nii pika ekraniseeringu puhul on kino hetkel parim valik selle filmi vaatamiseks, kuna reklaamid ja muud katkestused võivad vaataja teemast välja rebida. Seega kõik kinno ise otsustama, kas linateos on rohkem armastus-või kannatuslugu.

Klaari Tamm

„Isekas hiiglane” reedel, 19. augustil kell 16.30 ETV+-s

In raamatukava on 16/08/2016 at 14:11

hiiglaneOscar Wilde´i samanimelisest muinasjutust inspireeritud draama, mille tegevus on toodud tänapäeva Inglismaale.  Pärast koolist väljaviskamist avastavad 13-aastane Arbor ja tema parim sõber Swifty rahateenimisvõimaluse vanarauakaubitseja Kitteni juures ning asuvad tema jaoks hobuse ja vankriga vanarauda koguma . Poisid moodustavad hea paari, sest Swifty klapib hästi hobustega ning Arboril on ärivaistu. Kui aga Arbor hakkab jäljendama Kittenit, muutudes ahneks kurnajaks, hakkavad suhted pingestuma ning viivad traagilise pöördeni, mis muudab osalisi pöördumatult. The-Selfish-Giant-35277_4
„Isekas hiiglane” ” on tunnustatud dokumentalisti Clio Barnardi , kelle filme on olnud ka PÖFFil, debüütmängufilm. Barnardi käekiri on täpne ja tundlik, ta loob meisterlikult atmosfääri. Mõned esteetilised valikud on silmatorkavad: näiteks puudub filmis muusika, kuid kõrgepingeliinide õrn, ent pahaendeline sumin lisab kaunilt üles võetud panoraamidele võimsa heliefekti; esineb palju staatilisi kaadreid keskkonnast koos loomade (lambad, hobused jne) ja tööstusrajatistega, neid filmib režissöör udusse mähkununa või teatud valguses, nii et need ei paista aukartustäratavad, vaid hoopis hääbuvad ja justkui täiesti mõttetuks muutunud. Loomade olemasolu neis väga ilusates kaadrites rõhutab võib-olla seda tunnet veelgi – justkui loodus võtaks jälle võimust.
„„Isekat hiiglast“” on võrreldud ka vanameister Ken Loachi parimate töödega. Lõikava sotsiaalse realismi võtmes lugu avaneb teisel tasandil nagu poeetiline mõistujutt sõprusest ja ahnusest.õnnelik-prints

Barnard pälvis oma debüüdi eest auhindu festivalidelt Cannes’is, Londonis, Palm Springsis ja Stockholmis. Kokku on filmil 12 auhinda ja 17 nominatsiooni, peaosatäitjatel Conner Chapmanil ja Shaun Thomasel mõlemal 3 võitu ja kaks nominatsiooni – nad nimetati paljulubavaimateks uustulnukateks ja kui tavaliselt saab selle tiitli vaid üks näitleja, siis Londoni festivali žürii nimetas nad lahutamatuteks, sest koos moodustavad nad selle filmi südame.

Nagu tutvustusest paistab, pole selle üpris masendaval lool Oscar Wilde’i kirjutatuga suurt pistmist, aga lugeda tasub tema muinasjutte ilmtingimata.

mjIseka hiiglase jutt on selles kogumikus. Lugege ka “Õnnelikku printsi”! 

Kaja Kleimann

„Mälestused” reedel, 12. augustil kell 16.30 ETV+-s

In raamatukava on 09/08/2016 at 13:42

plakatFilmi aluseks on kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose raamat “Mälestused”. Üsna ohtlik on soovitada filmi, mis on tehtud tohutult hea raamatu põhjal,   aga ehk on see siis soovituseks sedapidi, et vaadake filmi, ja kui vähegi kõlbas, tulge kähku raamatut laenutama. (Või – kui teile üldse ei meeldinud, lugege ikka raamatut, see on imeline! Meie lugemissoovitustes on selle kohta väga ilusti kirjutatud!)foenkinosmc3a4lestused
Foenkinose „Delikaatsuse” järgi tehtud film, mis jooksis pealkirja all „Õrnad tunded”,  polnud sugugi paha,  rahvas hindas seda imdb.com-s vaid ühe komajärgse palli võrra kõrgemalt kui „Mälestusi”, niiet lootus meeldivat elamust saada on täiesti põhjendatud.kahekesi

Sisust : 23-aastane Romain unistab kirjanikuks saamisest ja töötab hotellis öövalvurina. Madelaine on tema 85-aastane vanaema, ja nende kahe puhul näib vanusevahe suhtlemisel haihtuvat. Romaini isa puhul näitab vananemine oma ebameeldivat külge. Lugu võtab järsu pöörde, kui ühel päeval saab perekond teate, et vanaema Madelaine on vanadekodust jalga lasknud. Siit edasi juhatab ootamatu kiri Romaini Madelaine´i noorusradadele Normandiasse, kohtuma vanaema ja tema mälestustega. Mitut põlvkonda haarav perekondlik lugu on jutustatud leebelt, vaheldumisi nukruse ja huumoriga – see on lugu eluringist ja küpsemisest. Näitlejatest pälvis enim kiidusõnu Annie Cordy Madelaine´i rolli eest, millega ta nomineeriti Magritte`i auhinnale parima näitlejanna kategoorias, mis on ka selle filmi ainus nominatsioon.

Kaja Kleimann

„Vahemees” reedel, 6. mail kell 21.40 ja pühapäeval kell 14.40 ETV-s

In raamatukava on 05/05/2016 at 12:49

the-go-between-2015_38186Tegemist on Pete Travise uhiuue, 2015. aasta (tele)filmiga. Osades  Joanna Vanderham, Ben Batt, Jack Hollington, Vanessa Redgrave jt.
On aasta 1900. 12-aastane Leo Colston veedab suve oma koolivenna Marcus Maudsley perekonna juures nende maamõisas Norfolkis. Leo sõbruneb Marcuse vanema õe, kauni Marianiga, kes veenab poissi vahendama salajasi „ärikirju“ Mariani ja kohaliku farmeri Tedi vahel. Mariani ema näeb tütre kaasana rikast, sõjas kannatada saanud aristokraat Hugh Triminghami, Mariani süda põksub aga Tedile. Nõnda satub pahaaimamatu Leo saladuste, kire ja pettuste keerisesse, armudes seejuures ka ise.
„Vahemees” on L. P. Hartley samanimelise tuntud romaani ekraniseering. Liigutav ja delikaatselt üles ehitatud draama kirest, klassivahedest ja hingelise süütuse kaotamisest, taustaks meeldejääv pilt 20. sajandi algusest. Samamoodi nagu uus sajand murdub varsti saabuvaks sõjaõuduseks, murdub ka Leo Colstoni lapsepõlv, kohtudes salaliku ja karmi täiskasvanute maailmaga.vahemees
BAFTA nominatsioon parima TV-draama kategoorias.

1971. aasta ohtrate auhindadega pärjatud filmis , mille stsenaariumi kirjutas Harlod Pinter,  mängis muide Vanesssa Redgrave’i isa sir Michael Redgrave. Filmi avalause “The past is a foreign country: they do things differently there” on muutunud  peaaegu vanasõnaks.
Vaatajate hinnang filmidele erineb õige vähe. vahe kaas
Raamatut ilmus 1998. a  eesti keeles  
Meil olemasolev ingliskeelne raamat paistab olevat adapteeritud väljaanne.

Kaja Kleimann

„Inspektor tuleb” reedel, 4. märtsil kell 21.40 ja pühapäeval kell 12.30 ETV-s

In raamatukava on 01/03/2016 at 18:49

inspector-callsVäga nörritav  ja kurb oli lugeda imdb.com’i J.B. Priestley kohta käiva artikli algust, kus väideti, et tema raamatuid leiab üksnes ülikooliraamatukogude või antikvariaatide tolmunud riiuleilt ja ta on (vähemalt öeldi, et teenimatult) kõigi poolt unustatud. Meie raamatukogus on ta igatahes esindatud üpris mitme teosega, Linnateatri kavas püsib loodetavasti veel kaua (sest äkki õnnestuks kunagi endalgi pilet saada) „Aeg ja perekond Conway”, paljud mäletavad Jaan Toominga lavastust „Ma olen siin varem olnud” Vanemuises. Pole ta nii unustatud ühti.

Film on uus, 2015. aastast, valminud J.B. Priestley näidendi järgi režissöör Aisling Walshi käe all. Näitlejad on head, kuulsaim on ehk pereema Miranda Richardson, kes minu silme ette kerkib kõigepealt kuninganna (ja kõigi teiste) Elsabethi(de)na Blackadderi ajas rändamise loost, nooremale vaatajale aga ilmselt libelobasulega Rita Skeeterina. Näidendit on korduvalt ka varem, ja vaatajate hinnangute põhjal heade tulemustega, kino- ja teleekraanile seatud – Guy Hamiltoni 1954. a film sai 7,5 punkti, 1982. a miniseriaal 7.2, hämmastaval kombel on 6,8 punktiga mainimist leidnud  isegi 1979. aasta vene telefilm “Inspektor Gull”  , milles inspektori rollis nõukogudeaegne täht Juozas Budraitis ja milles Eric Birling oli Lembit Ulfsak.  1948. aasta BBC versioonil hinnet pole.  Kõige kehvemini on läinud 2015. aasta Hongkongi versioonil „San Taam Ka To” , mis kordab 1954. aasta oma ja on teeninud vaid 5.1 punkti.

WARNING: Embargoed for publication until 08/09/2015 - Programme Name: An Inspector Calls - TX: 13/09/2015 - Episode: An Inspector Calls (No. n/a) - Picture Shows: Sybil Birling (MIRANDA RICHARDSON) - (C) BBC/Drama Republic - Photographer: Laurence Cendrowicz WARNING: Use of this copyright image is subject to the terms of use of BBC Pictures' Digital Picture

Filmi tegevus toimub 1912. aastal Inglismaal. Vabrikuomanik Arthur Birling tähistab pereringis oma tütre Sheila kihlumist aadlisoost Gerald Croftiga. Põhjust rõõmustada on küllaga, abielu tulemusena liituvad ka kaks edukat firmat. Ent ootamatult sekkub kapitalistlikku idülli politseiinspektor Goole (David Thewlis), kes uurib Birlingu vabrikus töötanud noore tüdruku enesetappu. Goole´i küsimused toovad päevavalgele perekonna tumedad saladused ja peidetud seosed, ning selgub, et iga pereliige võis olla tragöödia põhjuseks.

Raamatukogust saate lugeda:

Ingliskeelset Priestley näidendikogumikku ja eesti keeles

Päevavalgus laupäeval

Võlurid

Sir Michael ja sir George : lugu KIO-st, RAK-ist ja uuselisabetlastest

Kaja Kleimann

 

 

 

„Mees, kes jäi ellu” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 28/01/2016 at 13:59

meeskesjaiellufilmJaanuari lõpus jõudis kinodesse film nimega „Mees, kes jäi ellu”. Film on pärjatud 3 Kuldkloobusega (parim draamafilm, meespeaosatäitja ja režissöör) ning nomineeritud 12le Oscarile.

Kinokava tutvustus : Tõestisündinud lool põhinev karm seiklusfilm “Mees, kes jäi ellu” on raputav teekond, mille keskmes on ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud. Ameerika kaardistamata metsikul kõnnumaal langeb karusnahakütt Hugo Glass (Leonardo DiCaprio) karu ohvriks ning jäetakse kaaslaste poolt surema. Glass peab jagu saama kujuteldamatutest takistustest, mille hulka kuulub ka tema usaldusaluse John Fitzgeraldi (Tom Hardy) reetlikkus. Toeks tahtejõud, alustab Glass teekonda läbi jäise põrgu, mille teises otsas ootavad kättemaks ja loodetav lunastus. 

mees kes jai ellu_kaas7.inddFilm on valminud Michael Punke samanimelise raamatu põhjal ning põhineb tõestisündinud lool. Rahvaraamatu raamatututvustus.

Filmielamusi on jaganud:
Timo Diener
Kultuuritarbija60+
Ebapärlikarp
Filmiässad
Ann Buht
Valner Valme
Ralf Sauter

Treiler:

Seili Ülper

„Õrnad tunded” laupäeval, 16. jaanuaril kell 15.45 Tallinna TV-s

In raamatukava on 08/01/2016 at 17:45

õrnadFilm on valminud vendade David (raamatu ja stsenaariumi autor, režissöör) ja Stéphane Foenkinose (režissöör, tuntud meile filmidega „Kesköö Pariisis”, „007: Casino Royale” ja „Külaline”) koostöös 2011. aastal. Film räägib armastuse kummalistest teedest. Nathaliel on olemas kõik, et olla õnnelik. Ta on noor, ilus ja tema abielu on täiuslik. Abikaasa ootamatu surm aga hävitab ta elurõõmu. Järgnevatel aastatel pühendub ta täielikult tööle, tundes, et ta eraelu on unarusse jäänud. Iseeneselegi ootamatult embab ta ühel päeval oma kolleegi. Markus ontunded_06 väga omapärane mees. Nende tunded hakkavad tasapisi lõõmama ja see täiesti uskumatu paar põhjustab kolleegide seas palju arusaamatust ja mõistmatust. Millest tuleks lähtuda elu uuesti üles ehitamisel? Nathalie ja Markus otsustavad oma imestamapaneva armuloo nimel põgeneda. Peaosades Audrey Tautou, François Damiens ja Bruno Todeschini.foenkinosdelikaatsusmälestused

Keskmine hinne 6.6 palli ja mõned auhinnad. Hinne hindeks, aga film oli väga sümpaatne. Film filmiks, aga raamatut peab kindlasti lugema! Ilmunud eesti keeles 2013. aastal, pealkiri „Delikaatsus” , sellest kirjutati väga kenasti meie blogis . Ja siis üksiti võiks lugeda juba ka sama autori eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud erakordselt head raamatut „Mälestused” , millest blogis veelgi pikemalt juttu on.

Kaja Kleimann

„Gemma Bovery” reedel, 15. jaanuaril kell 21.40 ja 16. jaanuaril 13.05 ETV-s

In raamatukava on 08/01/2016 at 17:28

gemma-boveryKõlab väga tuttavalt, aga samas nagu valesti? Ja kahtlus on põhjendatud, filmi sisu on tõepoolest Flaubert’i teosega seotud. „Madam Bovary”  põhjal on aegade jooksul tehtud üle kümne erineva vähem või rohkem õnnestunud filmi-, telefilmi- ja seriaaliversiooni. Käesolevale filmile on Anne Fontaine (meile ehk enim tuntud „Coco enne Chaneli” režissööri ja stsenaristina) lähenenud teisiti, ta pole püüdnud teha jumalteabmitmendat versiooni raamatust, kandes tegelased lihtsalt üle teise riiki või sajandisse, nagu sageli tehakse. Selle asemel kujutatakse üht Pariisist maale kolinud Flaubert’i austajast pagarit, kes saabInBakry naabriteks inglastest abielupaari, kelle nimed on Gemma ja Charlie Bovery ja käitumagi kipuvad nad raamatukangelaste moodi. Vaatamata nimede kõlalisele sarnasusele on nad siiski hoopis teistsugused inimesed, kuid raamatut lugenule on vihjed teosele siin-seal mujal nähtaval. Pagarile endale ei ole konkreetset raamatutegelast paralleeliks tuua. Võib-olla püüab ta lihtsalt oma elu veidi mütologiseerida, anda sellele rohkem paralleele lemmikteosega? Või hoopis kardab Gemma pärast, teades raamatu lõppu? Võttepaigad on valitud Normandia rohelusest ja filmitud on isegi Roueni katedraalis, üks arvustaja rõhutab ka seda, et „Babette’i pidusöögist” saati pole ekraanil nii palju suud vett jooksma ajavat toitu nähtud. Mitmed arvustajad rõhutavad filmi eht-prantsaslikku balansseerimist komöödia ja draama vahel ja rõõmustavad naisrežissööride hulga kasvu üle Prantsusmaal – peaaegu kõik nad on kasvanud välja näitlejatest, kes üksiti kirjutanud ka stsenaariume. Nimetatud ka üheks huvitavamaks Prantsuse filmiks 2014. aastal.

Kõlab igatahes väga paljutõotavalt, ehkki ülikõrget hinnet ja auhindu kirjas pole.madame-bovary

Raamat on raamatukogus mitmes erinevas tõlkes ja trükis, uusim aastast 2005.

Kaja Kleimann