Raamatukava

Posts Tagged ‘eesti film’

“Unustatud rahvaste jälgedes” reedel, 12. juunil kell 17.00 Elektriteatrid

In raamatukava on 16/06/2021 at 16:16

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.-18. juunil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Kongressi teema on “Kultuurimaastikud – meel ja keel”. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi. Kongressi korraldavad iga nelja aasta järel vaheldumisi Venemaa, Ungari, Soome ja Eesti.

Elektriteatris on kongressi puhul dokumentaalfilmide erilinastused. Üks (“Ivanna elu”) oli juba ära, aga teine, “Unustatud rahvaste jälgedes” on veel tulemas.

Filmijutt on lühike: Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale ja soome-ugri rahvastega koostööd edendav organisatsioon Fenno-Ugria käis 2017-2019 külas meie kuuel läänemere-soome sugulasrahval – liivlastel, vadjalastel, isuritel, ingerisoomlastel, vepslastel ja karjalastel, et laulda Veljo Tormise nende samade rahvaste folklooril põhinevat kooritsüklit “Unustatud rahvad” ja leida üles nende laulude sünnilood. Film uurib rahvaste hääbumise ajaloolisi tagamaid ja püüab toetada meie hõimlasi oma kultuuri elushoidmisel. Eesti 2021, režissöör Erle Veber.

Filmile järgneb arutelu – külas folkloristid Janika Oras ja Madis Arukask.

Filmi puhul soovitan eelkõige minna Eesti Rahva Muuseumisse ja kõik sugrimugri näitused üle vaadata, aga võib tulla ka Tartu Linnaraamatukokku ja vaadata Reet Moppeli koostatud raamatunäitus „Soome-ugri väikerahvad“, mis tutvustab soome-ugri riikideta väikerahvaid, uurimisretki nende aladele ning hõimurahvaste eesti keelde tõlgitud ilukirjandust. Inspiratsiooni, mida sealt koju lugemislauale tahta, peaks jätkuma. Näitus on avatud 25. juunini.

 

Täna õhtul saab aga minna Toomele seda muusikat kuulama.

Tiina Sulg

Fotod Tiina Sulg, Klaari Tamm

Kirjandussõbra laupäev ETV-2s: “Jane Austeni austajad” ja “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

In raamatukava on 23/02/2021 at 15:24

Kirjandussõbral on laupäev sisustatud – ETV2-es linastub lausa kaks kirjandusliku sisuga filmi.

Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.

Eesti keelde on tõlgitud 11 tema teost. Neist tuntuimad on “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Mansfeld park”.

Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Enn Lillemets kõnnib vaatajaga koos läbi need majad ja aiad, kus Betti Alver elu jooksul viibis. Avab värava, astub sisse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Ei ole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

“Jane Austeni austajad” laupäeval 27.02.2021 kell 14.35 ETV2

“Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ laupäeval 27.02.2021 kell 22.30 ETV2

Marite Lõokene

“Keelepäästja” Elektriteatris kolmapäeval, 20. jaanuaril kell 18.00 ja teisipäeval, 26. jaanuaril kell 20.30

In raamatukava on 17/01/2021 at 12:10

Eestist pärit Indrek Park on tegelenud indiaani keelte uurimisega üle kümne aasta. Praegu kirjutab ta üles Missouri jõe ääres Põhja-Dakota preerias elavate mandanite keelt. Indrekul on suur vastutus ja ta jookseb võidu ajaga – tema keelejuht, 84-aastane Edwin Bentson, on viimane mandani keele kõneleja. Mandani keele suhtes on Indrekul aga palju suurem eesmärk kui ainult selle jäädvustamine tulevastele põlvedele – ta on võtnud südameasjaks mandani keele elluäratamise, selle taastamise igapäevase suhtluskeelena. Keelepäästmise plaani õnnestumist ohustavad mitmed asjaolud. Hõimu senine helde materiaalne tugi keeleprogrammile võib kaduda – nafta langevate hindade juures ei pruugi kildanafta müügist sõltuv hõim enam suuta kulukat ettevõtmist toetada. Kõige suurem oht suurejoonelise plaani õnnestumisele on seotud selle algataja endaga. Indrek on väsinud pikaajalisest võõrsil elamisest ja soovib lähitulevikus kolida tagasi koju Eestisse, et luua perekond. Kas tal õnnestub ühendada keelepäästja vastutusrikas ülesanne rahuldust pakkuva isikliku eluga?

Dokumentaalfilm “Keelepäästja” räägib ühe väljasuremisohus preeriaindiaanlaste keele päästmisest Eesti keeleteadlase eestvõtmisel. Film näitab, milliseid jõupingutusi ja inimlikke valikuid kaduva keeleilma taaselustamine endaga kaasa toob ning tõstatab küsimuse keele tähtsusest inimese minapildi kujundamisel ja hoidmisel.

Režissöör Liivo Niglas, Eesti 2020.

Mida siis siia filmi kõrvale lugeda?

  • Võiks võtta vanu indiaanijutukaid:

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967), Anna Jürgen “Sinine Lind : irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958), Liselotte Welskopf-Henrich “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976), Thomas Mayne Reid “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979), Karl May “Winnetou” (Kupar, 1990) (ja selle järjed), James Fenimore Cooper “Hirvekütt. Esimene sõjarada” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1956) (ja selle järjed)

  • Või siis uuemaid indiaanijutukaid:

Eden Robinson “Ahvirannik” (Hotger, 2002), Charles Frazier “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009), Katja Kettu “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019), Tiit Tarlap “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012), Alec Butler “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019), Reijo Mäki “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015), Sandra Brown “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998), Clifford D. Simak “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017), Tony Hillerman “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007), Tony Hillerman “Esimene kotkas” (Ersen, 2000), Charles de Lint “Kusagil lennata” (Varrak, 2001), Charles de Lint “Südame metsad” (Varrak, 2009)

  • Või viia end müstilisemale lainele ja lugeda pärimust ja/või luulet:

Indiaani luulet” (Tiivaalune, 2020), “Hinge vikerkaar : valimik indiaani tarkusesõnu” (Ilo, 2004), “Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid” (Valge vaal, 2015), “Vembuvana. Jänes : Winnebago triksterilood” (Perioodika, 2004), Halliki Pihlap “Suve toomine : (indiaani muinasjuttude ainetel, indiaani viisidega põimitud) : lastenäidend” (Eesti Rahvamuusikakool, 2006), “Indiaani muinasjutte” (Noor-Eesti, 1931), Boris Kabur “Haiavata lood” (Eesti Raamat, 1990), “Suve tagasitoomine : Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte” (Kunst, 1986), Henry Wadsworth Longfellow “Laul Haiavatast” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

  • Või asisemat lugemist indiaanlastest:

Dee Brown “Mata mu süda Wounded Knees : indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes” (Eesti Raamat, 1975), Larry J. Zimmerman “Indiaanlased : põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid ” (Ilo, 2003). Eva Lips “Indiaaniraamat” Eesti Riiklik Kirjastus, 1963), Omar Volmer “Tomahookide aeg : peatükke Ameerika vallutusloost” (Eesti Raamat, 1980), David Murdoch “Põhja-Ameerika indiaanlased” (Koolibri, 1997), Judith Simpson “Põlisameeriklased” (Varrak, 1997), Kärgatav Kõu “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010), John G. Neihardt “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016), Jake Page “Suure vaimu rüpes : Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” (Tänapäev, 2011)

  • Või siis hoopis toreda keeleraamatu:

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus” (Varrak, 2017)

Intervjuusid Indrek Pargiga on ilmunud viimastel aastatel päris palju, nii teles, raadios kui paberlehes, guugeldage, milline teile ette jääb, mu meelest on nad kõik nii huvitavad, et paari-kolme sealt ise välja noppida ma ei suutnud, ükskõik, millise jutuajamise otsa te komistate, põnev kuulata/vaadata/lugeda on see kindlasti.

Juutuubist ülevaade/esitlus mandanitest:

Tiina Sulg

“Mephistopheles” Elektriteatris esmaspäeval, 18. jaanuaril kell 21.00

In raamatukava on 15/01/2021 at 19:01

Manfred Vainokivi on oma Linnar Priimäest jutustva dokumentaalfilmi algideest kirjutanud nii: “See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud, kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas, kuidas maakoor üldse suudab nii rumalat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles: “Manfred, sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama filmi sisu, mis oleks sama mõttetu tegu nagu puändi ärarääkimine enne veel, kui anekdoot kõlanud on. Ütlen ainult niipalju, et see film on revanšiks kõikide nende kibedat sõnade eest, mida ma enda aadressil kuulama olen pidanud. Või nagu Goethe “Faustis” kirjutab: “Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.””

Kogu juttu saab lugeda siit. Lühidalt on filmist kirjutanud Iris Peil siin ning pikem artikkel Toomas Järvetilt on siin.

Eks Linnar Priimägi paras trikster ole, aga kirja on ta saanud nii mõndagi huvitavat:

  • Ariklite-esseede kogumikud:

Inimese foto” (2020), “Inimese ilu : kümme esseed” (2020), “Kommentaarium : kultuurikommentaare aastaist 1994-1996” (1997), “Luule ja tõde” (2019), “Minu Goethe” (2018), ” Minu sekundid : protokoll 2019” (2020), “Mälestusi Euroopast” (1995)

  • Doktoritöö:

Klassitsism. I osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005), “Klassitsism. II osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005) “Klassitsism. III osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005)

  • Reklaami ja propagandat lahkavad teosed:

Propaganda sõnastik” (2011), “Propagandasõda : teooria ja praktika” (2015), “Reklaamikunst” (1998), “Reklaam & imagoloogia : mõistevara” (2007) “Reklaam & propaganda : mõistevara” (2008)

  • Luulekogu:

Kelle tee on varjul” (2005)

Tiina Sulg

“Valgus Koordis” kolmapäeval, 2. septembril kell 18.00 Elektriteatris

In raamatukava on 28/08/2020 at 10:20

Nojah, seda filmi võiks vaadata, sest:

  • tegemist oli esimese Eesti värvifilmiga
  • siin tegi oma esimese filmirolli Georg Ots
  • filmis on näha veel teisigi tuntud ja hinnatud eesti näitlejaid
  • see film on stalinistliku propaganda musternäidis filmikunstis
  • selle filmi aluseks olev raamat on stalinistliku propaganda musternäidis kirjanduses
  • filmi edust tiivustatuna loodi ka ooper
  • filmi on Full-Metal-Metsava blogis nimetatud konkurentsitult parimaks eesti komöödiaks, see väide tasub ülekontrollimist :)

Raamatut lugeda soovitan siis, kui on tahtmist lugeda, et mida kõike on ikka kokku kirjutatud ja ka premeeritud või on tahtmist elada kaasa Triin Timmi lõputööle “Kaasaja propagandistlik kujutamine kirjandusteoses Hans Leberechti jutustuse ”Valgus Koordis” näitel“.

Üks tore pilt filmi tegemise ajast Filmiarhiivis (Runge osatäitja Georg Ots, režissöör Herbert Rappaport, Aino osatäitja Valentine Tern, operaator Sergei Ivanov):

Ja Riigiarhiiv on filmi lõputantsust kokku pannud sellise jooksupildi:

Sel kolmapäeva õhtul on Elektriteatris külas ka ajaloolane David Vseviov, tema juttu on kindlasti huvitav kuulata.

Tiina Sulg

„Arabella, mereröövli tütar” reedel, 24. aprillil kell 12.30 ETV-s

In raamatukava on 21/04/2020 at 11:04

Peeter Simmi lavastatud lastefilm tugineb Aino Perviku raamatule ja kuulub kahtlemata parimate Eesti (laste)filmide hulka. Ühendadesseiklused ja inimlikkuse teema, loob film haarava maailma. Osades koolitüdruk Kai Puskar Arabellana ja terve plejaad eesti tippnäitlejaid, kellest kurvastavalt suur hulk juba manalamehed. Piraadilaeva kapten ja Arabella isa on Lembit Peterson, merest püütud hea Aadu Urmas Kibuspuu , mängivad veel Lembit Ulfsak. Aarne Üksküla, Sulev Luik, Endel Pärn, Arvo Kukumägi, Tõnu Kark. Filmi helilooja on Jaanus Nõgisto ja laulusõnade autor Hando Runnel.
Sisust: piraadilaeval elav kapteni tütar nõuab endale saagiks merest välja tõmmatud rändaja Aadu, ja selgub, et mees mõtleb maailma asjadest hoopis teisiti kui ülejäänud teda ümbritsevad inimesed, loo käigus õpetab ta tüdrukut vahet tegema hea ja kurja vahel. Suur ja ohtlik seiklus algab, kui konkurendid tüdruku röövivad ja kaptenilegi saab selgeks, et last tuleks kasvatada kuskil mujal.
Aino Pervikul, kes andis omal ajal “Arabella” käsikirja üle ühel ajal nii kirjastusele raamatuna välja andmiseks kui Tallinnfilmile filmiks tegemiseks, oli filmitegijatele vaid üks palve: et piraatidest ja röövlielust ei tehtaks midagi ahvatlevat ja sümpaatset, et laps-vaataja ei tunneks soovi nende moodi olla. Peeter Simm lavastaja ja stsenaristina valis groteski ja karnevali tee, uskudes samal ajal siiski, et olgu muinasjutt kui tahes groteskne, elu mudel on ta ikka. On öeldud, et filmis on traditsioonilise lastefilmi jaoks tavatultki palju rafineeritust ja julmust ning omal ajal heitis üks kasvatusteadlane ette, et “puhtprotsentuaalselt kulub filmis kurjuse näitamisele rohkem aega ja energiat, värvi ja näitlejaid kui headuse ja heaks muutumise peale. Järelikult selle pedagoogilise töö, mis filmis jääb tegemata, peavad lapsevanemad kodus ise ära tegema.” Eetilisi kompromisse tuleb vahel paratamatult teha, ent näiteks kirjaniku jaoks jäi filmist kõlama mõte, et inimene elab edasi oma tegudes ja lastes, aga see ei tähenda, et lapsed peavad oma vanemate tegude eest vastutama. Röövliseadused ei seisa kõrgemal üldinimlikest seadustest – inimene on vaba valima, kas olla hea ja aus või kuri ja salakaval.
Edgar Valteri kaunite piltidega raamat, mille põhjal film valmis, on mitmes trükis täiesti lugemiseks olemas, erinevusi filmist on avastamiseks küllaga.

Arabella lugu on inspireerinud ka teatritegijaid ja jõudnud lavadele, 2002. aastal  tõi “«Arabella ja Taanieli” Rakvere teatri lavale Norra koreograaf ja lavastaja Hege Tvedt, etendusele kirjutas originaalmuusika Ardo R. Varres. Käsikiri ja libreto Peeter Raudsepalt ja Toomas Suumanilt. Muusikast on ilmunud plaat, mida meie raamatukogus küll kahjuks pole.

2013. aastal esietendus Birgitta festivalil ja jäi siis Ugala mängukavasse Olav Ehala muusikal, mille libretist oli Leelo Tungal, lavastas Margus Kasterpalu, kunstnikuks Rosita Raud. Selle lavastuse muusika plaat meil on.

Filmgi on raamatukogus olemas.

Üks arvustus Eesti Ekspressis.

Kaja Kleimann

“Ristumine peateega” neljapäeval, 16. aprillil kell 22.05 ja laupäeval, 18. aprillil kell 14.00 ETVs

In raamatukava on 15/04/2020 at 14:55

Juba paarkümmend aastat aastat tagasi valminud film, mida telekava tutvustab nii:

Laura ja Roland üritavad hääletades teise linna jõuda. Kolmanda autoga jõuavad nad ristmikule, kust enam edasi ei saa. Neid lihtsalt ei võeta peale. Laura eestvedamisel hakatakse liikuma mööda kitsast metsateed, et öömaja leida. Oma väikeses metsamajakeses elab Osvald, kellel on foto maailma kauneimast naisest, neli miljardit dollarit, mille ta sai maja taga jões elavalt kuldkalakeselt ja näib, et ta ootab kedagi. Fotol olev naine on päevitunud, tal on sünnimärk ja ta kannab kaelas peenikest kuldketti. Roland ja Laura astuvad sisse ning tundub, et Osvald ongi Laurat oodanud. Ta on kindel, et rahast tulev jõud tõi temani tüdruku ajakirjakaanelt. Kuid asi ei möödu sekeldusteta. Laural on kaasas armastatud noormees, kellega Osvald ei ole arvestanud. Mees pakub Rolandile raha – miljard dollarit Laura armastuse eest. Algab mäng tegelaste mõistuse ja tunnete proovilepanekuga. Osades Andrus Vaarik, Piret Kalda, Jaan Tätte ja Emil Urbel. Lavastaja Arko Okk, stsenaristid Jaan Tätte ja Arko Okk, muusika autor Jukka Linkola.

“Ristumine peateega” oli Jaan Tätte läbimurre draamakirjanikuna. “Ristumine peateega” võitis 1997. aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse ja lavastati 1998. aastal nii Pärnu “Endlas” kui Tallinna Linnateatris ning levis tõlgetena, olgu siis täislavastuse või ettelugemistena, ka väljaspoole Eesti piire.

ERRi arhiivis on olemas Linnateatri lavastus — osades Tõnu Oja, Piret Kalda, Andres Raagi ja Ago Roo, lavastaja Jaan Tätte — (I vaatus, II vaatus) ja kui see kodusolemine ükskord läbi saab, siis võib ehk seda Von Glehni Teatrisse vaatama minna — osades Margus Prangel, Nero Urke, Ellen Kilgas, Pääru Oja, lavastaja Margus Prangel. Suveteatrite huviline saab võib-olla meenutada paariaastatagust lavastust Kukruse mõisas — osades Margus Prangel, Jane Napp, Nils Mattias Steinberg, Tiit Alte, lavastaja Allan Kress — või Polygon Teatri lavastust — osades Karin Rask, Eero Spriit, Siim Maaten ja Tamur Tohver või Mait Rebane, lavastaja: Tamur Tohver — või mõneaastatagust Lendteatri lavastust — osades Margus Möll, Anne-Mai Tevahi, Karl Bussov, Aire Pajur, lavastaja Tess Pauskar — või veel mõnda hoopis vanemat lavastust.

Ja muidugi võib seda näidendit ikka ja jälle üle lugeda. Minu meelest on väga tore, et igasuguseid näidendiraamatuid on viimasel paarikümnel aastal päris hästi ilmunud, et alati võiks rohkem, aga ka praegune seis on mu meelest ikkagi üllatavalt hea. Ja muuseas, kui trükivalikus ilmunud näidendtest jääb väheseks, siis võib vaadata, mida Eesti Teatriagentuuri näidendite andmebaas pakub.

Jaan Tätte laululooming on nii avar, et siit on üsna raske valikut teha, aga olgu siis “Silveri laul”:

Tiina Sulg

„Sipsik” kinodes

In raamatukava on 03/03/2020 at 16:07

Kaua oodatud ning üllatavalt palju kriitikat saanud uus animafilm „Sipsik” on lõpuks jõudnud kinolinale. „Kellele ma ei meeldiks, ma olen ju Sipsik!” hüüab Sipsik filmis.

Erinevate arvustuste ning kommentaaride põhjal on üllatavalt paljud siiski arvamusel, et neile SEE SIPSIK ei meeldi. ERR-i toimetaja Mirjam Mäekivi arvab lausa, et Sipsik on tapetud. Õnneks lapsed kinosaalis on teisel arvamusel. Kohe esimesest kaadrist alates hõiskavad nad rõõmsalt Sipsiku nime ning laulavad usinasti laule kaasa. Kui aus olla, siis oli ka minu jaoks kõige kaasakiskuvam Ewert Sundja ja Liina Sumera muusik , mis elab kindlasti üle igasuguse kriitika filmi kohta ning jääb laste suudel kõlama aastakümneteks (loodetavasti tuleb peagi välja ka filmimuusika plaat). Teine eriliselt nauditav osa on filmi visuaalne pool, mida ilmestavad Edgar Valteri 1960.-1970. aastate stiilis joonistused. Nimelt valisid filmitegijad kunstniku varasema perioodi illustratsioonid eeskujuks „Sipsiku” filmi kujundamisel, et vastanduda tänapäevasele ülimalt elutruule animafilmile. Kui huvitab täpsemalt, kuidas sündis film ning kes kõik selles kaasa lõid, siis tasub ERRi portaalist järele vaadata saadet „Sipsiku lugu”.

Tagasi tulles SELLE SIPSIKU juurde, siis ei tasu heituda, et filmis pole täpselt need samad lood, mis meelde jäänud Eno Raua raamatust „Sipsik”, vaid tasub hoopis rõõmu tunda, et üks armastatud kodumaine lastekirjanduse tegelane tegutseb laste rõõmuks nüüd ka kinolinal, mida saadavad kummitama jäävalt vahvad laulud.

Sipsiku laul:

Klaari Tamm

“Fred Jüssi. Olemise ilu” Tartu kinodes

In raamatukava on 29/01/2020 at 11:16

Aasta alguses ilmus uus eestimaine film ühest tuntuimast loodussõbrast — Fred Jüssist. Jaan Tootseni filmis “Olemise ilu” on peategelaseks siiski pigem loodus, kui loodusmees ise. Väidetavalt oli see Jüssi üks tingimusi filmiga nõustumisel.

Kahe aasta jooksul üles võetud film jälgib nelja aastaaja vältel loodust, Jüssi mõtisklusi loodusest, vaikusest ning oskusest näha ja kuulata. Taustaks kõlavad aastate jooksul Fred Jüssi enda poolt salvestatud looduse hääled. Filmitud on kohtades, kus Fred Jüssi on läbi aegade käia armastanud: Kõrvemaa, Matsalu, Vilsandi.

Filmi saab vaadata nii kinos Ekraan, kui ka Tasku keskuse kinos Cinamon ja Apollo kinodes Lõunakeskuses ja Eedeni keskuses.

Filmi tutvustus:

Fred Jüssi on loodusfilosoof, kes seistes looduse ja kultuuri ristteel on sügavalt läbi tunnetanud inimeseks olemise põhiküsimused. Praeguses maailmas räägitakse nii palju edukusest ja töörabamisest. See film on viljakast mittemidagitegemisest. Laiskuse ja jõudeelu kiituseks. Hümn aeglasele elule. Kulgedes mööda looduse salaradu, vaadates tundide kaupa rändavaid pilvi ja vajudes lõkkesuitsu magusasse embusse, jäävad meist kaugele maha linnakära ja majanduskasv. Nagu mõtiskleb loodusfilosoof Fred Jüssi: vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga. Filmi režissöör on Jaan Tootsen, operaator Joosep Matjus, monteerija Katri Rannastu, helikujundajad Horret Kuus, Fred Jüssi ja Külli Tüli, helioperaator Mart Kessel-Otsa, värvimääraja Lauri Laasik, produtsent Kristian Taska, tootja Taska Film.

Fred Jüssilt on ilmunud hulganisti erinevaid fotoalbumeid ja ka mõned juturaamatud.

Marite Lõokene

Jõulukava VI — 28. detsember (“Eia jõulud Tondikakul”, “Tuhkatriinulugu” ja “Lotte ja kadunud lohed”)

In raamatukava on 26/12/2019 at 00:17

“Eia jõulud Tondikakul” TV3 28.12.2019 kell 10.00

Tutvustus: “Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Miks jäi silma?: Kui teised vaatasid eelmisel aastal seda filmi, olin mina kodus ja vaatasin „Visa hinge”. Ma lihtsalt ei tahtnud seda kinno vaatama minna ja vältisin igasuguseid kutseid ja meelitusi, mis mind sinna saaksid vedada. Nüüd on aasta möödas ja võiks vist isegi vaadata. Pealegi ilmus just Anu Auna raamat „Eia seiklus Tondikakul” ning seda on kindel plaan lugeda. Kindlasti on paljudele see raamat, nagu ka film eelmisel aastal, osa jõuluaegsest tegevuskavast.

“Tuhkatriinulugu” TV3 28.12.2019 kell 16.15

Tutvustus: Danielle (Drew Barrymore) on tüdruk, kellel on lisaks võluvale välimusele õlgadel tark pea. Ta ei ole sedasorti piiga, kes istuks vaikselt oma toas, oodates valgel hobusel saabuvat printsi. Danielle on otsekohene tegutseja ning nende esimesel kohtumisel Henryga (Dougray Scott) viskab tüdruk kuningliku troonipärija õunaga sadulast. Nagu arvata võib, soojenevad nende suhted kiiresti. Kasutütre õnnest ei oska aga rõõmu tunda õel võõrasema (Anjelica Huston), kes laseb Danielle´il teha kõige räpasemaid töid, hoides samal ajal oma tütreid väikseimate pingutuste eest. Pealegi loodab ta, et printsi väljavalituks saab hoopis ta ärahellitatud tütreke Marguerite (Megan Dodds).

Miks jäi silma?: See on mu lemmik Tuhkatriinu ekraniseering ja ma vaatan seda alati! Väga kaunis film, mis püüab muinaslugu ja selle tegelasi siduda ajalooliste sündmuste ja isikutega, ning, mis üsna hästi õnnestub. Tõesti, kui üldse mingit Tuhkatriinu versiooni vaadata, siis ikka just seda!

“Lotte ja kadunud lohed” ETV 28.12.2019 kell 18.40

Tutvustus: Laste poolt armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saab vahva koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Leiutajatekülla saabuvad teadlased, pesukaru Karl ja kala Viktor, kes osalevad suurel rahvalaulude kogumise võistlusel, mille peaauhinna saab see, kel õnnestub salvestada maailma vanima loomaliigi, müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaulu. Lotte ja Roosi otsustavad teadlasi aidata ja neid ootavad ees põnevad ning ootamatud seiklused.

Miks jäi silma?: Kõik need Lotted on minust kuidagi mööda hiilinud. Ei ole ma neid lugenud ega vaadanud, aga tahaks! Jõulude ajal on telekas palju, mida vaadata, aga kui midagi üldse, siis kindlasti sekka võtta ka mõni multikas. Eriti tore, kui see multikas on tuttav ja kodumaine. Eks minagi püüan nende jõulude ajal Lottele lõpuks pihta saada.

Irina Möldre

„Marju Lepajõe. Päevade sõnad“ kolmapäeval, 18. detsembril kell 22:05 ETV-s

In raamatukava on 17/12/2019 at 16:07

Teleesilinastus. Vallo Toomla dokumentaalfilm sellel suvel meie hulgast lahkunud tõlkijast, toimetajast, religiooniloolasest, klassikalisest filoloogist, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõust Marju Lepajõest (1962- 2019).

Inimene kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kunagi kätte ei saa. Vaimuka sarmiga mõtestab Marju meie kaasaega, mil inimese vajadus ja võime süveneda on taandunud teisejärguliseks. Ka ülikool, õpetatuse ja kultuuri pühakoda, on kaotamas oma vaimset mõõdet ning tähendust. Milline on haritlase koht teda mittesoosivas maailmas? Vaatajal on võimalus saata Marjut tema mõtteteekonnal täpse sõna ja isikliku tõe poole. See kohtumine avardab, lohutab, inspireerib.

Teiler:

Marju Lepajõe jõudis palju ja ka tema kohta kirjutatut on palju. Vaid mõned nopped:

Marju Lepajõe lugemas Georg Manceliuse luulet:

Seili Ülper

“Kõhedad muinaslood” Tartu kinodes

In raamatukava on 12/12/2019 at 15:00

Multitalent Mart Sanderil on nüüd “Kõhedad muinaslood” nii filmi kui jutukogu kujul. Mart Sanderi kirjanduslik looming ise mulle suuremat muljet jätnud ei ole, aga ma tunnustan, et ta teeb ja viitsib ja on küllalt palju lugejaid, kellele ta raamatud meeldivad. Lemmi Kann kirjutas “Kõhedate muinaslugude” esitlusest Haapsalus “Mart Sander esitles HÕFFil oma „Kõhedaid muinaslugusid“” Lääne Elus, Jüri Kallas on raamatust kirjutanud nii Meie Maas (“Lugemissoovitus – Mart Sander “Kõhedad muinaslood”“) kui Reaktoris (“Raamatuarvustus: Mart Sander „Kõhedad muinaslood““).

Filmi tutvustus on pikk ja põhjalik: Mart Sanderi lühifilmidest koosnev antoloogia toob vaatajani kõhedaid lugusid minevikust ja tulevikust, armastusest ja hirmust, reaalsest ilmast ja teispoolsusest. Mängulises ja kaasamõtlemist pakkuvas fantaasiafilmis osaleb suur hulk eesti tippnäitlejaid. Deemonlik jutustaja räägib meile neli muinasjuttu täiskasvanuile. Esimeses loos „Tegelikult“ ristuvad öises mahajäätud hotellis kolme inimese teed, kes näikse jagavat nii minevikku kui olevikku. Ohtralt rahvusvahelisi preemiaid võitnud filmis mängivad Jekaterina Novosjolova, Toomas Kolk ja filmi autor Mart Sander. Teises loos „Üksilduse allikas“ armub noor külapoiss Hans (filmidebüüdi tegev Ott Salla) salapärasesse hiieallikas elavasse näkki (Lisette Pomerans) ning otsustab ta armastuse jõuga iidsest needusest päästa. Kaasa teevad Liisa Linhein, Ain Mäeots  ja teised; oma comebacki suurel ekraanil teeb vanameister Väino Puura. „Peiteaeg“ on ulmesugemetega lugu kahest uurijast (Mart Müürisepp ja Tanel Saar), kes üritavad jõuda selgusele Teise Maailmasõja aegse natside uurimiskeskuse saladustes. Filmis teevad kaasa Toomas Kolk, Lauri Pedaja ja erikülalisena Merle Palmiste. Viimane novell „Kammerteener on süüdi“ on musta huumoriga vürtsitatud agathachristielik mõrvalugu, kus kammerteenri osaks on paljastada õhtusöögi käigus mõrvarid. Peaosades Kadri Rämmeld, Vahur-Paul Põldma ja režissöör Mart Sander ise.

Kahekõhedaid filmi- ja/või lugemiselamusi!

Treiler:

Muusikavalik on seekord selline:

Tiina Sulg

“Tõnis Mägi. Vaikus valguses” Tartu Elektriteatris neljapäeval, 3. oktoobril kell 19 ja teisipäeval, 8. oktoobril kell 18.15

In raamatukava on 03/10/2019 at 16:51

Kui hästi planeerida, siis veel jõuab :)

Täna õhtul on Tartu Elektriteatrsi dokumentaalfilm Tõnis Mäest. Ma usun, et meil kõigil on oma mälestused ja hetked, mis on seotud Tõnis Mäe muusikaga, olgu see siis pärit varasemast ajast (“Leib jahtub” või see imelik venekeelne olümpialaul), Ultima Thule ( “Veenus” või “Aed” või mõni muu), laulva revolutsiooni ajast (“Koit”), mõni teatritükiga seonduv (“Romanss”) või hoopis mingi muu lugu. Seda, kuipalju filmitegijate ja vaatajate olulised punktid kokku langevad, võikski vist sest filmist lisaks Tõnis Mäe isiku avamisele vaadata. Ja kunagi hiljem sirvida Berk Vaheri kokkupandud raamatut “Müümata naer”.

Eks filmi ennast saa kuskil kindlasti hiljemgi näha, aga täna on Elektriteatris kohal ka peategelane Tõnis Mägi ning režissöör Priit Pääsuke.

Kui film nähtud, siis võrdluseks üks vene telesaade:

Saade Artjom Troitskiga:

Tiina Sulg

“Seltsimees laps” reedel, 10. mail kell 22.00 Pargiraamatukogus

In raamatukava on 03/05/2019 at 10:19

Prima Vista ja Pargiraamatukogu ja välikinoõhtu :) Seekord näidatakse südalinna pargis reede õhtul Moonika Siimetsa filmi „Seltsimees laps“ (2018). Filminäitamine saab teoks koostöös Tartu Elektriteatriga.

Kui ma tihtipeale siin blogis soovitan pigem raamatut ja lugemist ning film on pigem ettekääne või ajend raamatuist kirjutada, siis siinkohal lähevad mu soovitussõnad mõlemale — nii filmile kui raamatutele — mõlemad on väga südamlikud ja kaasa elama panevad väljendused inimsaatustest ajaloo keerulistel aegadel. Suurimad kiidusõnad lähevad minu poolt loo autorile Leelo Tunglale ja peaosatäitjale Helena Maria Reisnerile.

Pikemalt põhjalikumalt kirjutas Irina sellest filmist siin, vahepeal on nii palju uut infot, et film on saanud Eesti filmiauhinna Neitsi Maali, peapreemia Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad audiovisuaalse kunsti valdkonnas, lisaks parima naisnäitleja preemia Helena Maria Reisnerile,  EFTA filmi ja televisiooniauhinna parima mängufilmi, parima režissööri (Moonika Siimets) ja parima heliloomingu (Tõnu Kõrvits) eest, nominatsioonis olid veel Helana Maria Reisner kui parim naisnäitleja, Tambet Tuisk kui parim meesnäitleja, Jaagup Roomet kui kunstnik ja Kristiina Ago kui kostüümikunstnik.

Ilusat hingeminevat filmiõhtut ja häid hetki raamatu seltsis!

Tiina Sulg

 

Pilt on pärit siit.

 

 

„Tõde ja õigus“ kõikides kinodes

In raamatukava on 18/03/2019 at 12:34

Raamatukogu filmiblogi(ja)na on lausa kohustus kirjutada ainult kuu aega kinodes jooksnud, kuid juba ülipopulaarseks muutunud filmist „Tõde ja õigus“. Tavalugejana mulle Tammsaare samanimeline romaan muljet ei avaldanud, sest mind ei sidunud selle tekstiga mitte ükski hingeniit, kuid ekspertlugejana oskan ma hinnata „Tõe ja õiguse“ panust meie kirjanduslukku ja selle olulisust maarahva (mitte üksnes eestlaste) identiteedi, psüühika, hinge lahkamisel.

2,5 miljonit eurot maksnud Tanel Toomi film on tõeline elamus, ja seda mitte ainult Tammsaare fändomile (ma kujutan, et see on olemas), vaid ka neile, kellel on suurem huvi inimpsüühika keerdkäikude, mürgise mehisuse ja põlvkondade ülese taaga vastu. Film algab pealtnäha proosaliselt, kuid selle jäistes allhoovustes on kuulda juba eesootava 24 aasta pikkuse draama südamelööke. Siirad ja armsad stseenid vahelduvad absurdsete ja koomiliste, valusate ja südant murdvatega. Vaatajateni tuuakse lugu noorest perekonnast, kes kolib tülika naabriga tallu, kus peremees ja –naine peavad võitlema pealetungiva looduse tahtmistega ja iseendiga. Sündivad tütred ei too rõõmu pärijat ootavale peremehele, kelle rahuldamatu himu edukuse, tõe ja õig(l)use järele panevad ta pidevalt pettuma ümbritsevates lähedastes ja kaugemates, sest mingil kummalisel põhjusel ei allu teised tema nartsissistlikele minakesksetele käskudele, keeldudele. Kõnekas on ka filmi läbiv teema, et Andres ei käi kirikus, kuid loeb endale ja teistele ette Piiblit, justkui tema ise oleks Jumala ainuõige häälekandja, jumalasõna ainuõige tõlgendaja, jumalapoeg(?). Mingil kummalisel moel tuletab see film oma paratamatu Andrese psüühika allakäiguga meelde Zola naturalismi, kus soos sündinu ei saagi kunagi soost välja.

Tänapäevane vaataja võiks sellest filmist kaasa võtta oskuse, mille Andres omandas alles filmi lõpus – oskuse vaadata oma hinge ja mina kriitilise pilguga. Kas meie püüdlused materiaalsete väärtuste (kui neid saab üldse niimoodi nimetada?!) järele hoiavad meie inimsuhteid? Kas pidev saavutusvajadus toob meile katarsise? Kas tunnetest hoidumine, alla surumine on tõeline tugevus? Need küsimused võiksid jätkudagi.

Erilise tähelepanu minult said filmis kujutatud naised. Krõõt sai nime alles surivoodil. Iga sündiv tütar sai peremehelt parimal juhul noogutuse ja halvimal juhul põlgava pilgu. Mari sai peksa, sest tema südametunnistus oli teinud moraalselt õiget tööd. Ausalt öeldes on see meeste film ja seda alusmaterjali tõttu. Tegevustik leiab ju aset ajal, kus naine oli töö- ja sünnitusmasin, mitte aga võrdne, kuigi kohustused, mis naiste õlgadel olid võrdsed meeste omadega. Alates Krõõda surmast mina näiteks silmi kuivaks enam ei saanudki.

Priit Loog, Maiken Schmidt, Ester Kuntu ja Simeoni Sundja (vastavalt Andres, Krõõt, Mari ja Juss) on nagu loodud oma rollide jaoks. Noorte näitlejate nägemine eesti klassika lipulaeva tõlgendamisel on väga südantsoojendav.

Eesti Vabariigi 101. aastapäevaks ilmunud film on mõtlemapanev tagasivaade meie algusloole iseseisva maarahvana. Kui palju on saja aasta jooksul inimene muutunud, kui palju oleme me tegelikult ka samasuguseks jäänud ja Andrese vigadest mitte õppinud.

Liis Pallon