Leida Laius 100 – retrospektiiv Tartu Elektriteatris ja Jupiteris

26. märtsil on Leida Laiuse  100. sünniaastapäev. Sel puhul on käesoleval nädalal Tartu Elektriteatris retrospektiiv Leida Laiuse filmidega. Samuti on tema filmid võetud omamoodi teemafookusesse ETV voogedastusplatvormil Jupiter. Ehk siis on sel nädalal hea võimalus vaadata taas (või avastada, kuidas kellegile!) ühe eesti seni suurima filmitegija filme! Ja seda nii suurelt, kui väikeselt ekraanilt.

Leida Laiuse mängufilmid tuginevad kõik eesti autorite kirjandusteostele, mistõttu siin tema filmidele tähelepanu juhtides ja neid vaatama kutsudes, on hea võimalus need ka nimetada ja nendegagi tutvust värskendama kutsuda.

„Mäeküla piimamees“ on Leida Laiuse esimene, 1965. aastal valminud mängufilm. See tugineb Eduard Vilde 1916. aastal valminud samanimelisele romaanile, millele stsenaariumi kirjutas Voldemar Panso. Enim kiita sai filmis üht peaosalist mänginud ja siit oma filmikarjäärile tuule tiibadesse saanud Jüri Järvet. Filmi saab ka Tartu linnaraamatukogust laenutada, nagu lugemiseks raamatutki.

„Libahunt“ on 1968. aastal valminud, August Kitzbergi samanimelise näidendi ainetel tehtud film. Leida Laiuse versioon sellest ühest eesti klassikaks saanud näidendist, mis ikka ja jälle lavastajaid kõnetab ning ajastule vastavalt interpreteerimist leiab. Filmi leiab ka linnaraamatukogust ja muidugi saab siit kaasa laenutada ka näidenditeksti enda.

„Ukuaru“ on 1973. aastal valminud film Veera Saare samanimelise romaani järgi. Siin tegid oma ühed esimesed, suurepärased filmirollid Elle Kull ja Lembit Ulfsak. Nagu „Mäeküla piimamehele“, nii ka sellele filmile kirjutas muusika Arvo Pärt. Eriti kuulus ja oma elu elab „Ukuaru valss“. Filmi saab laenutada linnaraamatukogust, samuti romaani.

„Kõrboja peremees“  on 1979. aastal tehtud film A. H. Tammsaare samanimelise romaani ainetel. Mu lemmiklugu Tammsaare loomingust ja film on ka igati õnnestunud, mu arvates. Suurepärane roll Lembit Petersonilt Katku Villuna! Film linnaraamatukogust ja raamat samuti!

„Naerata ometi“ on 1985. aastal valminud film, mis on lavastatud koos Arvo Ihoga ja baseerub Silvia Rannamaa noorteraamatul „Kasuema“. Psühholoogiline draama lastekodulastest. Väga õnnestunud ja palju kiita saanud film, suure mõjujõuga jutustatud hingeminev lugu! Filmi saab laenutada linnaraamatukogust, nagu ka raamatut „Kasuema“.

Leida Laiuse viimane, 1989. aastal valminud mängufilm „Varastatud kohtumine“  on tema sõnul mõtteliseks järjeks „Naerata ometile“. See tunnistati 1990. aastal XII naisrežissööride festivalil Veneetsias parimaks filmiks ning võitis Grand Prix Lillian Gishi rahvusvahelisel naisrežissööride festivalil Los Angeleses.

Häid klassikaelamusi!

Mai Põldaas

„Kaka, kevad ja teised“ kinodes

„Kaka, kevad ja teised“ on  Andrus Kivirähki lastejuttudel põhinev animakogumik, mille ühendavaks lüliks on autor ise koos oma armsa koera Robiniga. Nad koos lähevad külla viiele Kivirähki loole nii külmkappi, loomaaeda, maale, parki kui ka voodi alla.

Andrus Kivirähk ja ta koer Robin. Kaader filmist „Kaka, kevad ja teised”

Avalugu „Frikadellid ja pelmeenid”  (2023;  Heiki Ernits ja Meelis Arulepp) seostub esmalt mulle  kohe Oskar Lutsu klassikalise looga raamatust „Nukitsamees“, kus Iti ja Kusti ära eksivad, aga  siin mitte metsa, vaid külmkappi. Iti ja Kusti (tõesti nii on tegelaste nimed selles loos) ei ole mitte lapsed, vaid hoopis frikadellid. Kuri „nõid“, keda kardetakse on aga pelmeen, kes frikadelle sööb. Kogu lugu ennast saab lugeda ajakirjast Täheke (2015 nr 10; lk 4-5) ja raamatust „Tont ja Facebook“ (2019; lk 98-101).

Teises loos „Sitikas Peeter” (2022; Meelis Arulepp) soovib  väike putukas (filmis on ta väga rohutirtsu moodi) oma  muusikaannet laiemale publikule näidata ja läheb loomaaeda vabasse puuri n-ö tööle. Lugu sitikast Peetrist ilmus esmalt ajakirjas Täheke (2004 nr 6; lk 12) nime all  „Sitikas Peetri tähetund“, hiljem on see lugu filmilooga sama pealkirja all ilmunud nii kogumikus „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 14-16) kui ka raamatus „Kaka ja kevad“ (2009; lk 25-27). Filmilugu on küll veidike muudetud, aga põhimõte ning loo moraal on jäänud läbi aja samaks.

Kolmas lugu on minu arvates kõige intrigeerivam, sest filmiloo „Pilt, mis öösel liigutas“ (2023) režissööriks on Mikk Mägi, kes seostub ikka vanamehe tegemistega. Kui aus olla, siis ma esmalt ei teadnud, kelle käe all oli film valminud, kuid kui need tantsivad lehmad ja lambad mängu tulid, siis oli küll tunne, et kohe tuleb nurga tagant välja ka (kuri)kuulus vanamees ise. Kogu lugu on ikka mõnuga üle vindi keeratud nagu „Vanamehe“ filmideski, aga siiski lapsesõbralikus vormis (veidi väiksemale vaatajale võib-olla küll hirmuäratavalt) ning Kivirähki algse loo lõpplahendus on ka kenasti ära toodud, kuigi humoorikalt on juurde lisatud  ka selline teema nagu (linna)laste võõrandumine maaelust. Kivirähki lugu „Pilt, mis öösel liigutas“ on ilmunud ajakirjas Täheke (2016 nr 7-8; lk 8-9) ning raamatus „Tont ja Facebook“ (2019; lk 42-45).

Neljas lugu on animakogumiku nimilugu  „Kaka ja kevad“ (2021; René Vilbre ja Meelis Arulepp), mis on tasakaaluks eelnevale loole  väga armas looduse ja elu ringkäiku  kirjeldav lugu, kus ootamatud tegelased  otsivad oma õnne ja selle ka leiavad. Loos endas pole erilisi krutskeid, kui välja arvata tänapäevased tehnikavidinad nagu robotmuruniiduk ja pakirobot või siis inimeste piiritu nutisõltuvus, mis väljendub isegi pargis jalutades või sportides. Tegelikult on Kivirähki algses loost, mis ilmus juba 2004. aasta ajakirjas Täheke nr 3 (lk 8-9, vaata ka Priit Rea illustratsiooni), möödas ligi 20 aastat, seega pole midagi imestada, et isegi 2009. aasta raamatus „Kaka ja kevad“ on muruniitjast saanud muruniiduk, mis omakorda filmis on muutunud siis robotmuruniidukiks.  See lugu on jõudnud ka kogumikku „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 186-187) .

Ajakirjades Täheke on esmalt ilmunud Andrus Kivirähki „Kaka, kevad ja teised” lood

Viimane lugu „Kadunud sokid“ (2023; Oskar Lehemaa) on juba seetõttu eriline, et ainukesena sellest kogumikust on nukufilm (tegelikult on peategelane Pille korra kaadris ka avaloos, aga seal muidugi joonistatuna).  See lühifilm paneb vaatajaid imestama, kui suur ja põnev maailm võib asetseda sinu voodi all. Isegi sokid võivad seal munema hakata. Lugu on nime all „Isa sokid” esmalt ilmunud ajakirjas Täheke (2004 nr 4; lk 6) nagu kõik eelpool nimetatud Kivirähki lood ning lisaks veel kogumikes „Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte“ (2005; lk 19-20), „Kaka ja kevad“ (2009; lk 15-18)  ja „Laste rõõm. 2“ (2013; lk 188-189).

Frikadellid Kusti ja Iti. Kaader filmiloost „Frikadellid ja pelmeenid”

Erinevalt teistest selle aasta alguses linastunud Eesti filmidest on antud koguperefilm saanud seni ainult kiitvaid arvustusi, millega ma igati nõustun.

„ „Kaka, kevad ja teised“ pole lihtne animafilm ega isegi mitte eriline animafilm. See on lakkamatu animatsiooni, nukufilmi ning elusate kaadrite karneval, kus värvid ja erisugused trajektoorid segunevad nagu vana-aastaõhtu ilutulestikus.“ ( Veiko Märka, 15.02.23 Eesti Päevaleht)

„Soovitan muidugi kõigil värsketel Eesti filmidel silma peal hoida, aga kui tahate saada kiirelt – kogu kassett kestab napilt üle tunni aja – ülevaadet sellest, mida põnevat meie animatsioonis tehakse, siis võtke kindlasti kinoteekond ette. Ja ei pea üldse häbenema, kui teil lapsi pole, kõlbab ka täitsa täiskasvanuna saalis istuda!“ (Kaspar Viilup, 18.02.23 ERR kultuur)

Klaari Tamm

„Suvitajad” kinodes

Tutvustus kinokavas. „Suvitajad” on ehedat kirge ja nakatavat nalja täis suvine komöödia, mis põhineb Juhan Smuuli samanimelisel jutustusel. Film valmis armastatud kirjaniku sajandaks sünniaastapäevaks ning on ühtlasi ka austusavaldus kunagisele kultuskomöödiale “Siin me oleme”, mis vändati sama algmaterjali põhjal. Imekauni Muhumaa looduse rüpes toimuv legendaarne lugu on toodud julgelt tänapäeva, sest Smuuli terane nägemus vastandlikest inimtüüpidest on ajatu.

Kalur Ärni on otsustanud nigela kalasaagi tõttu jaaniajaks suvitajad võtta. Plaan pole ju paha, kuid tema kaunisse Muhumaa tallu saabuvad ülimalt tülikad külalised: proua Sohvia, tema abikaasa Johan, nende poeg Juunior ja Sohvia kaunitarist õde Erna koos oma ärimehest kavaleri Ivoga. Juba esimesel pilgul on selge, et Ärnil ja tema naisel Lainel läheb suvitajatega väga keeruliseks. Pealinnast tulnud suvitajad pakatavad tähtsusest ja nõuavad erikohtlemist, samas on nende klantsi pealispinna all piinlikke saladusi, mis tüli käigus avanema hakkavad. Linnarahva jagelustesse tõmmatud maarahvas avastab nüüd ka oma elus üllatavaid kitsaskohti. Naljakate segaduste ja intriigide saatel minnakse vastu jaaniööle ning koos võimsa lõkkega sütivad peoplatsil ka viimseni pingule timmitud kired.

Arvan, et filmi „Suvitajad” minnakse vaatama kahetiste tunnetega, sest eks paljudel on meeles ja keelel kunagise kultuskomöödia „Siin me oleme” fraasid (nt  „John, lase vesi välja! Autol, loll!”) ning  silme ees legendaarsed näitlejad  Ervin Abel ja Lia Laats. Nõustun Karl Martin Sinijärve arvustusega (ERR kultuuriportaal, 14.02.23), et  tegu on igati hea tuju filmiga  ning „kui üks ennast komöödiana esitav film teeb meele heaks ja tuju rõõmsamaks, siis ongi tegelikult kõik juba korras.“

Kaader filmist „Siin me oleme“ John (Ervin Abel) ja Kohviveski (Lia Laats)

Mul oli seekord kinos kaasas ka mu 10-aastane tütar, kellel puudusid igasugused eelarvamused ning tema vaatas kogu filmi nö puhta lehena, sest ta ei olnud 1978. aasta kultusfilmi, mis samuti põhineb Juhan Smuuli jutustustel „Muhu monoloogid“,  (korralikult) näinudki. Me küll parandasime selle vea ja vaatasime ka filmi „Siin me oleme“, kuid lapsele meeldis tänapäevane tõlgendus rohkem.  Kui aus olla, siis  eks minulegi  jäid seekord kõrvu ajastu taak nagu „nõukogude inimene“, „kohalikus kolhoosis tööd küll“ jne. Seetõttu polegi midagi imestada, kui ilumaailmas tegutsev ning selfisid tegev  Sohvi  ning noored, kes kõrvuti istudes leiavad, et kergem on suhelda Snapchati kaudu,  kõnetavad tänapäeval rohkem kui legendaarne  laulev Kohviveski (Lia Laats), kes „Viru Varietees tihti prassiks“ („Tagametsa tango“ Ü. Vinter ; sõn.: E. Vetemaa).  Muidugi on ka teistsuguseid arvamusi ning leitud, et „kui midagi on juba kunagi hästi tehtud, ei maksa seda uuesti teha“ (Victoria Maripuu „“Suvitajad” on film, mis läheb saalist väljudes ruttu meelest“).

Kui üldse norida filmiga „Suvitajad“,  siis tõesti jäid silma mitmed sisuturunduse aspektid nagu kultuurikriitik Emilia Kõiv oma Eesti Päevalehe arvustuses välja tõi. Kui väga ma ei tahaks ka uskuda, et tänapäeva noorte muusikaiidolid ühtivad minu, neljakümnendates aastates naise omaga, siis pigem tõesti on  Smilers sisse toodud filmitiimi promomise eesmärgil. Üldmuljet see siiski ei kahanda, sest  selles ekraniseeringus oli siiski ära tunda ka nostalgilisi heliribasid eelmisest filmist, muidugi  küll juba uues kuues.

Seega oma silm kuningas, sest nagu kirjutab Hendrik Alla oma arvutuses (Postimees, 14.02.23): „Minge muidugi vaatama. Kas või selle pärast, et kui kohe üldse ei meeldi, saab sotsiaalmeedias rääkida, kuidas 1978. aasta suvel olid ikka kadakad haljamad ja lambad valgemad.“

Klaari Tamm

Oskar Lutsu lugude filmimaraton reedel, 24. veebruaril Kanal 2-s

Kanal 2 pakub Eesti iseseisvuspäeva tähistamise väärilist filmiklassika maratoni. Kell 10.00 saab selle sisse juhatada surematu “Kevadega”, millele järgneb kell 11.55 sama surematu “Suvi”. Veidi vähem tuntud “Sügis” saabub nautimiseks kell 18.00 ja kauaoodatud “Talve” kell 19.55. Nii et vahepeal jääb aega ka raamatute sirvimiseks. Muu hulgas tasub pilk peale heita ka teosele pealkirjaga “Tootsi pulm ja argipäev”, mille sündmused samuti filmidesse põimitud on. Erinevalt filmisündmustest on raamatus oluline tegelane ka kirjanikuhärra Luts ise, kes on ennast toredasti teosesse sisse kirjutanud. Loomulikult on ka mõnusat huumorit ning ehedat kodumaist külaelu realistlikult rohke alkoholipruukimise ja eestlastliku kadedusega. Minu lugemishinnangul jääb see teos “Kevadele” ja “Suvele” küll veidi alla, kuid kaheldava autorlusega “Talvest” on peajagu üle.

Raamatu “Talvega” on nimelt selline huvitav lugu, et tegelikult päris kinnitust polegi, et see teos just nimelt meile tuttava Lutsu sulest tulnud on. On keegi Arnold Karu, kellega Luts heaks tuttavaks sai, nii et viimane temale oma veel lõpetamata käsikirja ärakirjutamiseks andis. Siis aga Luts suri ja käsikiri jäigi Karule, keda valitseva võimu teod mööda vangilaagreid vintsutasid ja tema maise varanduse eest kandsid sel ajal hoolt inimesed, kes nagu õieti hoolt ei kandnudki. Nii et Lutsu originaalkäsikiri hävis, aga ärakirjutus säilis imekombel peaaegu tervikuna, minnes nii ka trükki, et Paunvere lugude aastaring saaks lõppeda ja taas otsast peale hakata. “Talve” eessõnas on seda võrreldud Tammsaare suurromaaniga, kus viimases osas kadunud poja kojusaabumisega ring täis saab. Saabub siingi kadunud poeg koju, et isatalus möödunud elust mõtiskleda ja ring sulgeda. Nostalgilised heietused ja kadunud nooruse meenutamine vahelduvad progressi ilmingutega. Õitsval järjel taludes säravad elektrilambid ning uhiuued karjalaudad ja sigalad on puhtamad kui mõnegi mitte nii heal järjel olevate perede elumajad. Ettevõtmisi veavad haritud ja edumeelsed inimesed, “Kevadest” armsaks saanud tegelaste järeltulijad. Mõnel pole aga nii hästi läinud, näiteks kas või koolivend Lutsul. Kui see nüüd ikka tema kirjutatud on, siis on selles küll tubli annus eneseirooniat või hoopis allaandmist, nii et ta ise ei olevat käsikirja trükiväärilisekski pidanud. Selles teoses ongi rohkem pikki heietusi sellest, kuidas edumeelselt talu pidada, kui tegelaste sisemaailma süvenemist. Ei mingeid tempokaid sündmusi, mis lugu edasi viivad, pigem rahulik sisekaemus elatule ja olnule, tehtule ja tegemata jäetule. Boonuseks mõned n-ö “lood loos”, näiteks õõvastavad kummitusjutud või lugu viiest väikesest pakikesest, mida isegi tubli naljajutuna mäletan. Üldkokkuvõttes oli aga lugemist lõpetades üsna raske seisukohta võtta, kas raamat meeldis või ei meeldinud. Lutsulik lihtsalt ei tundunud, kuigi tema stiili võis aimata. Filmi tegemisel on teose süžeega muidugi loomingulisemalt ümber käidud, nii et tulemus on oluliselt tempokam ja humoorikam.

Ja kui juba Lutsu lainel olla, siis pühapäeval õhtul kell 20.35 pakub Kanal 2 vaatamiseks ka värskeimat tema loomingu ekraniseeringut ehk “Sood”. Viimane oli muide nõukogude ajal kritiseeritud teos, sest endisaegsed inimesed olid ju äpud ja jäid soole alla, alles nõukogude inimene tuli ja asus soid kuivendades alistama.

Aimi Tedresalu

“Gorikaturist” Tartu kinodes

Eks ikka on tore, kui Eesti kunstnikest dokumentaalfilme tehakse ja neid filme ka kinos näidatakse. Selle filmi vastu on mul kõrgendatud huvi, sest animatsiooniga mängivad filmid on mulle ikka huvitavad tundunud, karikatuuride vastu on mul nõrkus ning seoses AI kunsti levikuga tõuseb ühiskonnas esile arutelu, et kes siis on kunstnik ja mis see kunst ülepea on. Ja kuna Gori pilas üsna valimaltult kõike ja kõiki, siis tuletamaks endale meelde, et elud, saatused ja olud on tihtipeale keerulisemad, kui me tahaksime mõelda, ja huumor on abiks.

Filmi tutvustatakse nii: Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi. Raimo Jõeranna film “Gorikaturist” räägib andest. Kunstniku ahvatlusest oma annet pillata ja jagada, kui seda saadab aplaus, ja kohustusest annet teenida ka siis, kui see viib sind otse hukatusse. See on põiming dokumentaalsest jutustusest ja grotesksest animatsioonist. Film mehest, kes joonistas end surnuks.

Tartu Elektriteatris on neljapäeval, 9. jaanuaril kell 19.00 kohtumine filmitegijatega. Kes sinna ei jõua, siis saab vaadat intervjuulõiku Ringvaatest või kuulata Kuku Raadiost. Arvustusi on ka mõned ilmunud, n Margus Mikomäe “Armastatud Gori! “Kuhu sa ka sisse ei murra, igal pool on kassapidaja sinust ette jõudnud”” Maalehes. 

Treiler:

Gori elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks raamatut: Romulus Tiituse “Gori : elust ja tööst” 1960. a ja Martti Soosaare “Tuntud ja tundmatu Gori” 2003 a.

 

Gori enda sulest ilmus vestekogumikke ja lasteraamatuid, tuntim Gori raamat on arvatavasti “Knock-out : karikatuurid ja vested“, mis ilmus esmakordselt 1928. a ning Heinz Valgu eessõnaga 1999. a.

Kui on aega ja tahtmist, siis võiks veidi vanu ajalehti ka lisaks sirvida, Vaba Maad vast ennekõike.

Tiina Sulg

 

„Kuulsuse narrid” Apollos

Ma mõtlesin alguses, et ega ma ikka saa puhta südametunnistusega selle filmi vaatamist soovitada kui ise pole näinud – arvamused/arvustused  on niivõrd vastandlikud. Ühed kirjutavad, et „pole ei kuulsust ega narre”, teised ütlevad, et tegemist on suurepärase ajaviitega. Kes nutab taga Krjukovi ja Kibuspuu loodud karaktereid, kes rõõmustab uue lähenemise üle.
Aga vähemalt uudishimu see tekitab. Natuke aega lõbustasin end ka mõttega, et kui juurde on võetud tegelasi teistest Bornhöhe teostest, siis kuidas oleks lugu Tasuja või vürst Gabrieliga narride keskel.
Samanimeline jutuke on ise väga lühike, isegi raha-, armastuse- ja narride narridega lisaks on 1892. aasta raamatus „Tallinna narrid ja narrikesed” alla 100 lehekülje. Autor kirjutab: „Esiotsa oli mul nõuu, iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö venivat. Ma soovisin nüüd arvu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil lugema; enne kui ma lõpule jõudsin kulusivad sõrmed nii ära, et ma neid uuesti kasvatama pidin hakkama.”
Peeter Sauter kirjutab: „Filmi plussid on rahvalikkus, lustlik mäng ja klants pilt. Kelle armastus on prantslaste film noir või vene masendus, see ei ole nende rida. Ei ole “Leviaatan” ega “Volkonogov”. Ei peagi olema.”
/—/ “Kuulsuse narrid” ongi lastefilm täiskasvanutele ja sellisena stiilne. Film rehabiliteerib narrid, kes Bornhöhel olid lollakad. Filmis on nad lihtsad ullikesed, heatahtlikud. Ja see inimlik headus jääb domineerima.”
Niiet otsustama peate ikka ise. Raamatu lugesin ma ka uuesti läbi ja väga tore oli, seda julgen soovitada küll. Sisu ma mäletasin lapsepõlvest, aga see kirjutusviis – see on vahelduseks niiii lahe. Kui mõtlema ja arvutama hakata, tuleb välja, et see on kirjutatud üle-eelmisel sajandil…
Linastusajad Apollos leiab siit.

Kaja Kleimann

Terve päev Tammsaaret Elektriteatris esmaspäeval, 30. jaanuaril!

Tõde ja õigus kell 13.00
Indrek kell 16.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1964 kell 18.15
Põrgupõhja uus vanapagan 1977 kell 20.30

Tänavu on meil võimalus heisata lipud eesti kirjanduse päeval, mis on ka Tammsaare sünnipäev. Lisaks on tartlastel võimalik veeta see päev eesti kirjanduse ekraniseeringuid vaadates. Või kui mitte terve päev, siis ühe filmi vast ikka jaksaks ära vaadata!

“Tammsaare armastas kinos käia. Noorpõlves nähtud hägusatest liikuvatest piltidest, millest ta ei vaimustunud, olid 1930. aastateks kujunenud juba päris filmid. Kinos käimisest sai üks Tammsaare meelistegevusi, kui oli vaja kirjutamisest pead puhata ja end mõneks ajaks elumuredest priiks võtta.” on kirjutanud kirjandusteadlane ja Tallina kirjanduskeskuse juht Maarja Vaino.

„Tõde ja õigus” – Tanel Toomi 2019. aasta film raamatu esimesest osast ei vaja küll eraldi tutvustamist, küllap on see veel kõigil meeles. Tasub kasutada juhust selle kinos vaatamiseks, sest see on suurel ekraanil väga palju mõjusam.

„ Indrek” on Mikk Mikiveri esimene töö filmirežisöörina, film esilinastus 1975. aastal ja selle aluseks on pentaloogia teine köide, mille ainestik pärines H. Treffneri gümnaasiumist. Lugu maapoisi vaimsest kujunemisest sajandivahetuse Eesti olustikus, eripalgelistest õpetajatest ja õpilastest.
Indrek õpib tundma tõdesid, mis võivad osutuda valedeks, ja valesid, mis võivad juhtida tõeni.
Mikk Mikiveri film tugines suuresti Voldemar Panso 1962. aasta lavastusele “Inimene ja jumal” Draamateatris.
Indreku rollis oli Harry Kõrvits, härra Mauruseks legendaarne Ants Eskola ja tema tütar Maria Klenskaja. Üks selle filmi suuremaid plusse ongi omaaegsed tippnäitlejad.
Ma olen seda näinud ainult televiisoris, film on hea ja suurel ekraanil oleks tõesti huvitav vaadata.

“Põrgupõhja uus Vanapagan” 1964 režissöör Grigori Kromanov/ Jüri Müür
Vanapagan Elmar Salulaht, Kaval- Ants Ants Eskola. Osades veel legendid Kaarel Karm, Jüri Järvet, Heino Mandri. Olev Eskola jt

“Põrgupõhja uus Vanapagan”, Eesti Telefilm 1977

Režissöör Jaan Tooming, osades Lembit Eelmäe, Herta Elviste, Liis Bender, Heikki Haravee jpt. Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse.

Kaja Kleimann

“Erik Kivisüda” Tartu kinodes

Eesti oma uusi lastefilme ei jõua kinolinle just liiga tihti. Aga nüüd on see käes — kinodes on Ilmar Raagi lastefilm “Erik Kivisüda”.

Filmi tutvustustekst on selline: 11-aastasel Erikul on kivist süda. Teda ei häiri, et ta vanematel pole tema jaoks aega, et tal pole ühtegi sõpra või et ta peab kolima vanatädi Brunhilda pärandatud majja, mis näeb välja nagu tondil oss. Uues majas avastab Erik, et seal elab veel üks perekond, temavanune Maria oma isaga, kelle Eriku vanemad kavatsevad välja visata. Maria teatab Erikule, et tal on salaplaan, kuidas Eriku perekonda majast minema ajada. Tegelikult soovib ta üles leida oma kadunud ema, kes neid väljatõstmise eest kaitseks. Kahekesi satuvad nad muinasjutulisele teekonnale Kahevahelmaailma ning Erik avastab, kui raske on kivist südamega tegelikult elada. Režissöör Ilmar Raag, stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, osades Herman Avandi, Florin Gussak, Juhan Ulfsak, Jules Werner, Ronald Pelin, Nickel Bösenberg, Hendrik Toompere Jr., Kristjan Sarv, Norbert Rutili, Nero Urke, Andres Lepik, Renars Kaupers, Laura Peterson-Aardam. 

Film on inspireeritud Sass Henno lasteraamatust “Mereröövlimäng“, aga stsenaristid kirjutasid filmiloo veel kord ümber ja poodides juba on  ja küll ka varsti raamatukokku jõuab Andris Feldmanise ja Livia Ulmani “Erik Kivisüda”.

Filmist kirjutas Kristi Helme Eesti Päevalehes “„Erik Kivisüda“. Kuidas minna eluga edasi, kui valu ei luba?” ja Kaspar Viilup ERRi lehel ““Erik Kivisüda” ehmatab lapsed ja vanemad nii ära, et nad lihtsalt peavad sellest rääkima“. Postimehe lehel käis Ilmar Raag pikemalt rääkimas, kuidas seda filmi tehti ja mis mõtted tal seda filmi tehes olid.

Sass Henno “Mereröövlimäng” loeti 2009. ette järjejutuna, ERRi arhiivis on see täitsa olemas. 2011. aastal tegi Tõnn Sikk “Mereröövlimängu” põhjal oma koolitöö-lühifilmi.

Filmi treiler:

Tunnusmuusika:

Tiina Sulg

„Leonhard Lapin. Protsess“ laupäeval, 12. novembril kell 14:50 ETV-s

Tutvustus telekavas. 1950. aastate Lõuna-Eesti alevipoisi elu-, võitlus- ja loomevaim on kange ning temast kujuneb Nõukogude Eesti võimsaim avangardist, keda iseloomustavad produktiivsus, loovus ja kirglikud suhted. Legendaarse kunstniku ja arhitekti hoog ei ole raugenud tänaseni – pigem vastupidi! Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on ta just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Autor-stsenarist Margit Mutso, montaažirežissöör Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat, tootja AD Oculos Film OÜ.

Selle aasta veebruarikuus lahkus meie seast 74-aastasena Eesti arhitekt, kunstnik ja arhitektuuriajaloolane Leonhard Lapin (29.12.1947-28.02.2022).

„Eluratas on aga Leonard Lapinil olnud täis pulbitsevat elu ning loomingut –arhitektuuri ka kujutavat kunsti, poeesiat ja publitsistikat, näituse-ja kirjastustegevust, professoriametit Tallinna, Tartu ja Helsingi ülikoolides.”

Arhitekt Toomas Rein raamatus „Arhitektuur lõpmatuseni : Leonhard Lapini kujunemine ja olemine arhitektuuris” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007), lk 6

Margit Mutso 2020. aasta filmis on põhirõhk siiski Leonhard Lapinil kui arhitektil, kuigi tihti kandusid kunstis esindatud teemad ka omakorda arhitektuuri (nt 1970-ndatel loodud ühe kuulsama graafikaseeria, nn „masinate seeria”, mõju on tunda sama perioodi villade projektide arhitektuuris, tasub vaadata näiteks Villa Valeri I projekti raamatus „Arhitekt Leonhard Lapin : töid aastast 1970-1996” ) ja ka vastupidi.

„Sümpaatia 20. saj. esimese poole avangardi vastu mõjutas nii Lapini arusaama arhitektuurist kui ka maali- ja graafikaalast loomingut. Viimastes realiseeris ta küllalt sageli ka oma arhitektuurseid ideid, sest noortel andekatel arhitektidel oli enda realiseerimiseks tegevarhitektina tol ajal minimaalselt võimalusi: vanem, sageli tänu poliitilise karjäärile juhtpositsioonile tõusnud põlvkond valvas kiivalt, et andekad noored rivaalid mõjule ei pääseks.”

Anu Liivak Leonhard Lapinist raamatus „Eesti kunstnikud. 1 = Artists of Estonia” (Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998), lk 82

Noored ja vihased arhitektid ehk Tallinna kool olid peamiselt 1970. aastate alguses ERKI (Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) lõpetanud arhitektid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Him Looveer, Ülevi Eljand jt. Nende seltskonnas olid sagedased külalised ka teiste valdkondade (nt kunst, kirjandus, teadus jne) ärksamad tegijad. Leonhard Lapin oli oma elu jooksul pidevas suhtluses ja koostöös väga erinevate inimestega, kellest mõned on jõudnud ka tema raamatusse „Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015).

Tulles tagasi filmi juurde, siis soovitan osaleda Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16) 30. novembril kell 17.30 toimuval teemaõhtul „Majad, mida me armastame” , kus on külas filmi looja ning mitmete arhitektuurialaste trükiste, arvamuslugude ja saadete autor Margit Mutso.

Klaari Tamm

“Kalev” Tartu kinodes

Aeg on kuidagi niipalju edasi läinud, et mu noorpõlv on juba ajalugu. Mängufilm “Kalev” räägib viimasest NSVLiidu meistrivõistlustest korvpallis, seda siis Eesti meeskonna “Kalev” vaatepunktist. Ma tean, et ma olen seda viimast mängu telekast vaadanud, kaasa elanud ja juubeldanud, meenub ka sümboolne kuuldusekübe, et see võidukarikas kukkus pärast mängu põrandale kildudeks.

Ametlik tutvustusjutt on selline: 1990 aasta suvi. Peatselt on algamas NSV Liidu meistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi korvpallimeeskond seisab pärast aastaid kestnud rasket tööd veelgi raskema valiku ees – Nõukogude Liit laguneb, Eesti püüdleb taasiseseisvuse poole ja ühiskonnas tõstab pead arvamus, et eestlased ei tohiks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osaleda. Mehed, kes on pühendanud kogu elu spordile ja treeninud vaid ühe eesmärgi nimel, teevad raske ja ühiskonnas ebapopulaarse valiku. Otsustatakse siiski mängida… Mitte miski pole aga mängijaid ja treenerite tiimi valmistanud ette niivõrd tormiliseks hooajaks. Pärast kõikvõimalikke vintsutusi saab meeskonnal olla vaid üks eesmärk… “Kalev” on tõsielulistel sündmustel põhinev spordidraama, mille kesksetes rollides astuvad üles Mait Malmsten, Priit Võigemast, Reimo Sagor, Mihkel Kuusk, Rauno Polman, Ott Kartau, Veiko Porkanen, Siim Maaten, Jonathan Peterson, Kristjan Sarv, Howard Frier, Liisa Saaremäel ja paljud teised. Režissöör Ove Musting.

Treiler:

Siia võiks tuua palju artikleid, aga ma valisin välja kolm:

• Veiko Märka kirjutas Sirpi filmiarvustuse “Sport on poliitika on raha“;
• Ville Arike kirjutas Postimehes ajaloolise ülevaate tollasest olukorrast “Kalev pidi NSV Liidu meistriks tulemisel ületama Mount Everesti“;
• Ivo Karlep tegi Pealinnale toreda intervjuu toonaste mängijate Tiit Soku ja Rauno Pehkaga “Suur asi oli võita põlist vaenlast Venemaad, inimesed tahaksid taas näha Kalevi moodi superklubi“.

Enne kui raamaturiiuli juurde minna, võiks läbi põigata muusikaosakonna videoriiuli juurest, nimelt on meil seal pea kahetunnine ETV dokumentaalfilm “Kalevi kuldne teekond 1990-91“.

Korvpalliraamatuid on eesti keeles mitmeid, võtsin kolm:

• koguteos “Eesti korvpall – esimene sada : 1920-2020” (Hea Lugu, 2020);
• raamat ühest filmi pea-prototüübist Jaak Salumetsast — Andrus Nilgi “Salumets : muutumised” (Hea Lugu, 2015);
• ja raamat ühest tolleaegsest tuntuimast Baltikumi korvpallurist — Laisve Radzevičienė “Arvydas Sabonis : 11 peatükki suure leedulase elust” (Tänapäev, 2021).

• 

  

  

  
  

Ka ilukirjanduslikuma poole pealt sain ma kolm teksti:

• veidi varasemast Kalevist kirjutatud Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” (Eesti Raamat, 1985; Tänapäev, 2020);
• üks üsna ammune noorteromaan John F. Carsoni “Korvikütt” (Eesti Raamat, 1981);
• Tartu Ülikoolis valminud Artur Kirise magistritöö “Spordiromaan kui ilukirjanduslik žanr” (Tartu Ülikool, 2015).

Nautige siis mälestusi, liikuvaid pilte ja/või teksti ja võtke vahel lõbu pärast ka korvpalli mängida.

Tiina Sulg

„Apteeker Melchior“ kinodes

Nüüd on see siis juhtunud! Alates eelmisest nädalast saab kinodes vaadata „Apteeker Melchiori“ esimest filmi. Kõik, kes on Indrek Hargla Melchiori-raamatuid lugenud (seni seitse raamatut), on seda oodanud. Tegemist on lugudega, mis varem või hiljem pidid filmiks saama ja nii tore, et need on juhtunud autoriga koostöös.

Filmi treiler:

„Apteeker Melchiori“ sarja esimene mängufilm baseerub Indrek Hargla raamatusarja „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ esimesel raamatul „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Loo sündmused toimuvad 1409. aastal keskaegses Tallinnas, kus mõrvatakse kuulus ordurüütel, kes vabastas Läänemere piraatidest. Kangelase pea on maha raiutud ja suu münte täis topitud. Kadunud on kuldkett, mille ta samal päeval ostis. Kohtufoogt määrab kuritegu uurima apteeker Melchior Wakenstede. Nutikas noormees avastab, et tapetu otsis müstilist „Tallinna vangi“ ja jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse. Juhtuvad mitmed koledad veretööd, kus surmaohus on igaüks, kes selle saladusega kokku puutub.

Romaan ja film ei kattu üks ühele, näiteks on filmis Melchior noorem. Üldjoontes on aga tegelased ja juhtumised samad. Et romaani ja filmi keeled on erinevad, siis on see ka paratamatu, et on tulnud muutusi teha. Olen esimest raamatut lugenud juba mitu aastat tagasi ja nii päris täpselt ei mäleta kõike, kuid filmis mind miski ei häirinud — see meeldis mulle väga! Ja tõeliselt tore on, et järgmised filmid tulevad juba suve lõpus ja sügisel. Ning kui kõik õnnestub, siis lisandub tulevikus filme veelgi. Ja loodetavasti ikka ka raamatuid!

Filmi lavastas Elmo Nüganen. Nimiosas on Märten Metsaviir. Kaasa teeb palju rohkem või vähem tuntud eesti näitlejaid.

Lugemissoovitus siia juurde muidugi ongi Melchiori-raamatud. Ette vast vahetult lugeda ei soovita, aga pärast filmi vaatamist tasub küll raamat kätte võtta: kas meelde tuletuseks või tuttavaks saamiseks! „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ romaani leiab näiteks Tartu Linnaraamatukogust.

Põnevaid elamusi!

Mai Põldaas

„Vaino Vahingu päevaraamat“ Tartu Elektriteatris laupäeval, 26. märtsil kell 17:15

Veebruari keskpaigast saadik saab valitud kinodes vaadata Rainer Sarneti lavastuslikku dokumentaalfilmi kirjanikust ja psühhiaatrist Vaino Vahingust.

Filmi treiler:

Filmi ametlikus tutvustuses seisab: „Mis päästab – kunst või mäng –, kui armastus on suurim piin? Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada? Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks.“

Vastuolulised isikud tekitavad ikka vastakaid arvamusi, tõlgendusi, suhtumisi. Enda kaaslastest ja kaasaegsetest arvame tavaliselt, et neid teame ja tunneme, kuid kui palju on see tegelikult võimalik, kes seda teab! Tekivad jutud ja legendid, mõnikord lastakse need liikvele ka teadlikult ja meelega. Rainer Sarnet on üks põnevaid kaasaegseid filmitegijaid ja kindlasti tasub see film ühest legendaarsest tartlasest ühel kultuurihuvilisel tartlasel järgi vaatamist. Film ilmselt lükkab mõtted liikuma mitmes suunas ja muuhulgas võib tekitada huvi ka päevaraamatuid endid lugeda või sirvida. Tartu Linnaraamatukogust saab neid laenutada: „Päevaraamat I“ (1968-1973)  ja „Päevaraamat II“ (1974-1984), nagu ka teisi Vaino Vahingu teoseid.

Huvilistele veel viiteid: režissöör Rainer Sarnet ja näitleja Üllar Saaremäe külas saates OP.

Mai Põldaas

„Soo” Apollo kinodes

„Kuid küsitav ei pane minu ütlust tähelegi, vaid algab, nagu pool enesele, imelikku juttu mõraga kellast, mis enam iialgi ei suuda puhast heli anda, kui teda puudutakse. Kellal on mõra – kell oigab.”

„Iga inimene on omal viisil mõraga kell.”

Oskar Luts „Soo”(1953)

Läksin teatud eelarvamusega kinno vaatama filmi „Soo”, sest kartsin, et tegu võib olla liiga sileda ning ülesklantsitud looga, mis kisub lõpuks üheks suureks jandiks. Võib-olla oli hirmu üheks põhjuseks asjaolu, et  Oskar Lutsu „Talve” ekraniseering just sellise mulje jättis ning lisaks kattusid   mõlemas filmis nii filmitegijad (sh režissöör ja stsenarist) kui ka üks peaosatäitja, Franz Malmsten juunior.

Õnneks oli mu hirm asjata, sest film „Soo” oli nauditav vaatamine. Kuigi ka antud juhul oldi Oskar Lutsu algmaterjali korralikult ümber tõlgendatud, kuid alles oli siiski jäänud see tunnetus, mis sind haarab, kui loed samanimelist jutustust. Eks antud juhul oli ka see kergem, sest Oskar Lutsu „Soo” on kirjutatud kirjaniku nooruses ning on terviklik mitmekihiline teos, samas kui romaan „Talve” jäi autoril endal üldse lõpetamata ning ilmus mitukümmend aastat peale Oskar Lutsu surma bibliofiili Arnold Karu ümberkirjutisena, mis tekitab küsimuse, et kui palju seal üldse on nö tõelist Lutsu. Samas on sarnaseid kahtlusi seatud ka jutustusele „Soo“, et loo tegelik autor on  nooruke August Gailit …

Olgu selle autorlusega nagu on, siis jutustust „Soo“ on nauditav lugeda nii esmatrükis, mis ilmus 1914. aastal  pealkirja all „Kirjutatud on…” kui ka järgnevate kordustrükkides (1920, 1938, 1944, 1953), mis ilmusid juba nime all „Soo“. Isegi viimaste trükkide puhul, kus seda teksti on toonaste võimude poolt kärbitud ja mugandatud, kuid alles on jäetud peamine,  see tunnetus.   See miski, mis paneb mõtlema inimeste erinevatele tahkudele, et igaüks võib olla see „mõraga kell” (mugandatud trükk) või „mõraga pada“ (algversioon), kes mingil põhjusel enam nii puhtalt  ei helise. Need põhjused pole üheselt välja toodud, vaid  on üksnes aimatavad.

Filmis on inimtüübid küll selgejoonelisemalt esitatud ning väga palju kujutlusvõimele ruumi ei jäeta. Siiski üllatas mind, et filmi sookollile ehk Madjakule oli toodud juurde mitmeid inimlikke jooni ning kohati tundus, et tema ise oli hoopis ohver,  võimuka naise mõjutada ning lükata. Seetõttu tundus filmi lõpp eriti dramaatiline ning kohati ka liiga lihtsakoeline. Jutustuse lõpp jätab rohkem mõtlemisainet… Täiesti eraldi teema on seda kõik kombineeritult vaadelda ehk sirvida 2020. aastal ilmunud uustrükki, kus vana ehk esimesest versioonist pärit murdeline keel kohtub uue kujundusega ehk filmist pärit tegelastega, kes filmilinal kannavad juba päris teistsuguseid rolle.

„Kes seletab minule, mis on ilmsi, mis unes?”

Oskar Luts „Soo”(1953)

Klaari Tamm

Eesti lood. „Lokaalsed linlased” teisipäeval, 18. jaanuaril kell 21.30 ETV2-s

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib esile aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. „Lokaalsed linlased” uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ning selle kvaliteedi pärast.

Režissöör Maria Uppin, produtsendid Maria ja Robi Uppin, toimetaja Merle Karro-Kalberg, tootja Black Plastic Media Productions.

Jeff Speck „Walkable city rules : 101 steps to making better places”

Igapäevased liiklusummikud ja parkimisprobleemid pole kahjuks Eestis (eriti Tallinnas) mingi harv nähtus. Keskmine eestlane veedab ummikus umbes 18 tundi aastas, mis pole küll võrreldav suurlinnadega (nt Los Angeleses raiskab iga inimene keskmiselt 102 tundi liiklusummikutes ja 85 tundi parkimiskohta otsides), siis järjest suurenev sõidukite müük (juba uusi sõiduautosid müüdi 2021.a ligi viiendiku võrra rohkem kui 2020. aastal) annab kindla ohusignaali, et linnad täituvad järjest enam autodega. Seega tekib õigustatud küsimus, et kelle või mille jaoks linna planeeritakse? Kas autodele või inimestele?

Jan Gehl „Linnad inimestele”

David Sim „Pehme linn”

Kaasaegsetes linnaplaneerimise teooriates kõneldakse siiski aina rohkem linnadest inimestele, kus luuakse soodsaid tingimusi jala käimiseks, rattasõiduks, istumiseks, kuulamiseks ja rääkimiseks. Et kõndida oleks mugav ning distantsid vastuvõetavad, on omakorda vaja rohkem ruumi. Ruumi, mille on hõivanud autoliiklus ja parkimine. (Jan Gehl „Linnad inimestele”)

Samas iga reis algab jalgsi liikumisest, olgu selleks kõndimine parklasse, bussipeatusse, jalgrattakuuri jne… Nendest käikudest saavad alguse sidusus linnaga, erinevad kontaktid naabruskonnaga. Jalgsi käidavus ja väiksem süsiniku jalajälg on ühed olulised tingimused elamisväärses linnas. (David Sim „Pehme linn : tihedus, mitmekesisus ja lähedus argielus”)

Millises linnakeskkonnas sooviksid elada Sina? 22. jaanuarini on Tartu Linnaraamatukogu peamaja näituseruumis võimalik vaadata näitust „Tark linn” ning selle küsimuse peale pikemalt mõtiskleda.

Klaari Tamm

„Salme viikingid” ETV2-s ja Jupiteris

Sel kuul saab teisipäeviti ETV2 vahendusel vaadata uut teledokumentaali „Salme viikingid”. 4-osaline sari läheb esmalt eetrisse teisipäeva õhtul kell 21:30 ETV2-s ning jääb pärast järelvaadatavaks Jupiteris.

ETV tutvustab uut sarja järgmiselt: „Värske dokumentaalsari “Salme Viikingid” toob vaatajate ette mõistatuse, mis 2008. aastal Saaremaal, Salme koolimaja juurest maapõuest leiti. Omanäolises kombinatsioonis maetud viikingiaegsed inimluud ja rikkalikud hauapanused pöörasid kogu maailma viikingiaja uurijate pilgud Saaremaale. Kes seal hauas lebavad, kes nad sinna matsid ja mis seal 1300 aastat tagasi juhtus? Teadlased on nendele küsimustele viimased 13 aastat vastuseid otsinud ja on nüüd valmis leitut ka meiega jagama.”

Siin on filmist veel natuke pikemalt.

Huvi tekitamiseks üks sarja tutvustav klipp:

Meenutuseks DelfiTV viie aasta tagune lugu saatest “Sensor: Viikingid: kas Saaremaa on kuulsa müüdi sünnipaik?”

Muidugi, viikingiteema on populaarne ja nendest on kirjutatud palju. Samas nagu näitab Salme leid Saaremaal, ei pruugi palju varasemast teadmisest uue avastamisel väga täpselt paika jäädagi. Seonduvate lugemissoovitustega alustan teadmiskirjanduse vallast: „Viikingiaja Eesti: ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne”, Marge Konsa „Viikingid enne viikingeid: Salme laevmatused”, Marika Mägi „Viikingiaegne Eesti: maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules” ning üks natuke varasem briti viikingite uurija Richard Halli raamat „Avastusretk viikingite maailma”, mis on põhjalik käsitlus viikingite ajaloost ja kultuurist.

Ilukirjandusest meeldis mulle endale väga inglise fantaasiakirjaniku Joe Abercrombie noortele suunatud Purumere triloogia: „Pool kuningat”, „Pool maailma” ja „Pool sõda”, millest viimast küll ei paista eesti keeles olemagi. Eesti keeles saab lugeda ka värskelt ilmunud taani autori Tonny Gulløv populaarset sarja: 1. raamat „1000-aastane kuningriik”, 2. raamat „Kuningapere”, 3. raamat „Sohipoeg” ja 4. raamat „Tuleproov”.

Mai Põldaas