Raamatukava

Posts Tagged ‘eesti film’

Leonhard Lapin. Protsess“ laupäeval, 12. novembril kell 14:50 ETV-s

In raamatukava on 09/11/2022 at 14:38

Tutvustus telekavas. 1950. aastate Lõuna-Eesti alevipoisi elu-, võitlus- ja loomevaim on kange ning temast kujuneb Nõukogude Eesti võimsaim avangardist, keda iseloomustavad produktiivsus, loovus ja kirglikud suhted. Legendaarse kunstniku ja arhitekti hoog ei ole raugenud tänaseni – pigem vastupidi! Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on ta just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Autor-stsenarist Margit Mutso, montaažirežissöör Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat, tootja AD Oculos Film OÜ.

Selle aasta veebruarikuus lahkus meie seast 74-aastasena Eesti arhitekt, kunstnik ja arhitektuuriajaloolane Leonhard Lapin (29.12.1947-28.02.2022).

„Eluratas on aga Leonard Lapinil olnud täis pulbitsevat elu ning loomingut –arhitektuuri ka kujutavat kunsti, poeesiat ja publitsistikat, näituse-ja kirjastustegevust, professoriametit Tallinna, Tartu ja Helsingi ülikoolides.”

Arhitekt Toomas Rein raamatus „Arhitektuur lõpmatuseni : Leonhard Lapini kujunemine ja olemine arhitektuuris” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2007), lk 6

Margit Mutso 2020. aasta filmis on põhirõhk siiski Leonhard Lapinil kui arhitektil, kuigi tihti kandusid kunstis esindatud teemad ka omakorda arhitektuuri (nt 1970-ndatel loodud ühe kuulsama graafikaseeria, nn „masinate seeria”, mõju on tunda sama perioodi villade projektide arhitektuuris, tasub vaadata näiteks Villa Valeri I projekti raamatus „Arhitekt Leonhard Lapin : töid aastast 1970-1996” ) ja ka vastupidi.

„Sümpaatia 20. saj. esimese poole avangardi vastu mõjutas nii Lapini arusaama arhitektuurist kui ka maali- ja graafikaalast loomingut. Viimastes realiseeris ta küllalt sageli ka oma arhitektuurseid ideid, sest noortel andekatel arhitektidel oli enda realiseerimiseks tegevarhitektina tol ajal minimaalselt võimalusi: vanem, sageli tänu poliitilise karjäärile juhtpositsioonile tõusnud põlvkond valvas kiivalt, et andekad noored rivaalid mõjule ei pääseks.”

Anu Liivak Leonhard Lapinist raamatus „Eesti kunstnikud. 1 = Artists of Estonia” (Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998), lk 82

Noored ja vihased arhitektid ehk Tallinna kool olid peamiselt 1970. aastate alguses ERKI (Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi) lõpetanud arhitektid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Him Looveer, Ülevi Eljand jt. Nende seltskonnas olid sagedased külalised ka teiste valdkondade (nt kunst, kirjandus, teadus jne) ärksamad tegijad. Leonhard Lapin oli oma elu jooksul pidevas suhtluses ja koostöös väga erinevate inimestega, kellest mõned on jõudnud ka tema raamatusse „Olejad ja minejad : mälestusi ja mõtisklusi” (Eesti Keele Sihtasutus, 2015).

Tulles tagasi filmi juurde, siis soovitan osaleda Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16) 30. novembril kell 17.30 toimuval teemaõhtul „Majad, mida me armastame” , kus on külas filmi looja ning mitmete arhitektuurialaste trükiste, arvamuslugude ja saadete autor Margit Mutso.

Klaari Tamm

“Kalev” Tartu kinodes

In raamatukava on 05/10/2022 at 18:15

Aeg on kuidagi niipalju edasi läinud, et mu noorpõlv on juba ajalugu. Mängufilm “Kalev” räägib viimasest NSVLiidu meistrivõistlustest korvpallis, seda siis Eesti meeskonna “Kalev” vaatepunktist. Ma tean, et ma olen seda viimast mängu telekast vaadanud, kaasa elanud ja juubeldanud, meenub ka sümboolne kuuldusekübe, et see võidukarikas kukkus pärast mängu põrandale kildudeks.

Ametlik tutvustusjutt on selline: 1990 aasta suvi. Peatselt on algamas NSV Liidu meistrivõistluste järjekordne hooaeg. Kalevi korvpallimeeskond seisab pärast aastaid kestnud rasket tööd veelgi raskema valiku ees – Nõukogude Liit laguneb, Eesti püüdleb taasiseseisvuse poole ja ühiskonnas tõstab pead arvamus, et eestlased ei tohiks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel osaleda. Mehed, kes on pühendanud kogu elu spordile ja treeninud vaid ühe eesmärgi nimel, teevad raske ja ühiskonnas ebapopulaarse valiku. Otsustatakse siiski mängida… Mitte miski pole aga mängijaid ja treenerite tiimi valmistanud ette niivõrd tormiliseks hooajaks. Pärast kõikvõimalikke vintsutusi saab meeskonnal olla vaid üks eesmärk… “Kalev” on tõsielulistel sündmustel põhinev spordidraama, mille kesksetes rollides astuvad üles Mait Malmsten, Priit Võigemast, Reimo Sagor, Mihkel Kuusk, Rauno Polman, Ott Kartau, Veiko Porkanen, Siim Maaten, Jonathan Peterson, Kristjan Sarv, Howard Frier, Liisa Saaremäel ja paljud teised. Režissöör Ove Musting.

Treiler:

Siia võiks tuua palju artikleid, aga ma valisin välja kolm:

Enne kui raamaturiiuli juurde minna, võiks läbi põigata muusikaosakonna videoriiuli juurest, nimelt on meil seal pea kahetunnine ETV dokumentaalfilm “Kalevi kuldne teekond 1990-91“.

Korvpalliraamatuid on eesti keeles mitmeid, võtsin kolm:

  • koguteos “Eesti korvpall – esimene sada : 1920-2020” (Hea Lugu, 2020);
  • raamat ühest filmi pea-prototüübist Jaak Salumetsast — Andrus Nilgi “Salumets : muutumised” (Hea Lugu, 2015);
  • ja raamat ühest tolleaegsest tuntuimast Baltikumi korvpallurist — Laisve Radzevičienė “Arvydas Sabonis : 11 peatükki suure leedulase elust” (Tänapäev, 2021).

Ka ilukirjanduslikuma poole pealt sain ma kolm teksti:

  • veidi varasemast Kalevist kirjutatud Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” (Eesti Raamat, 1985; Tänapäev, 2020);
  • üks üsna ammune noorteromaan John F. Carsoni “Korvikütt” (Eesti Raamat, 1981);
  • Tartu Ülikoolis valminud Artur Kirise magistritöö “Spordiromaan kui ilukirjanduslik žanr” (Tartu Ülikool, 2015).

Nautige siis mälestusi, liikuvaid pilte ja/või teksti ja võtke vahel lõbu pärast ka korvpalli mängida.

Tiina Sulg

„Apteeker Melchior“ kinodes

In raamatukava on 18/04/2022 at 17:02

Nüüd on see siis juhtunud! Alates eelmisest nädalast saab kinodes vaadata „Apteeker Melchiori“ esimest filmi. Kõik, kes on Indrek Hargla Melchiori-raamatuid lugenud (seni seitse raamatut), on seda oodanud. Tegemist on lugudega, mis varem või hiljem pidid filmiks saama ja nii tore, et need on juhtunud autoriga koostöös.

Filmi treiler:

„Apteeker Melchiori“ sarja esimene mängufilm baseerub Indrek Hargla raamatusarja „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ esimesel raamatul „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Loo sündmused toimuvad 1409. aastal keskaegses Tallinnas, kus mõrvatakse kuulus ordurüütel, kes vabastas Läänemere piraatidest. Kangelase pea on maha raiutud ja suu münte täis topitud. Kadunud on kuldkett, mille ta samal päeval ostis. Kohtufoogt määrab kuritegu uurima apteeker Melchior Wakenstede. Nutikas noormees avastab, et tapetu otsis müstilist „Tallinna vangi“ ja jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse. Juhtuvad mitmed koledad veretööd, kus surmaohus on igaüks, kes selle saladusega kokku puutub.

Romaan ja film ei kattu üks ühele, näiteks on filmis Melchior noorem. Üldjoontes on aga tegelased ja juhtumised samad. Et romaani ja filmi keeled on erinevad, siis on see ka paratamatu, et on tulnud muutusi teha. Olen esimest raamatut lugenud juba mitu aastat tagasi ja nii päris täpselt ei mäleta kõike, kuid filmis mind miski ei häirinud — see meeldis mulle väga! Ja tõeliselt tore on, et järgmised filmid tulevad juba suve lõpus ja sügisel. Ning kui kõik õnnestub, siis lisandub tulevikus filme veelgi. Ja loodetavasti ikka ka raamatuid!

Filmi lavastas Elmo Nüganen. Nimiosas on Märten Metsaviir. Kaasa teeb palju rohkem või vähem tuntud eesti näitlejaid.

Lugemissoovitus siia juurde muidugi ongi Melchiori-raamatud. Ette vast vahetult lugeda ei soovita, aga pärast filmi vaatamist tasub küll raamat kätte võtta: kas meelde tuletuseks või tuttavaks saamiseks! „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ romaani leiab näiteks Tartu Linnaraamatukogust.

Põnevaid elamusi!

Mai Põldaas

„Vaino Vahingu päevaraamat“ Tartu Elektriteatris laupäeval, 26. märtsil kell 17:15

In raamatukava on 23/03/2022 at 09:49

Veebruari keskpaigast saadik saab valitud kinodes vaadata Rainer Sarneti lavastuslikku dokumentaalfilmi kirjanikust ja psühhiaatrist Vaino Vahingust.

Filmi treiler:

Filmi ametlikus tutvustuses seisab: „Mis päästab – kunst või mäng –, kui armastus on suurim piin? Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada? Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks.“

Vastuolulised isikud tekitavad ikka vastakaid arvamusi, tõlgendusi, suhtumisi. Enda kaaslastest ja kaasaegsetest arvame tavaliselt, et neid teame ja tunneme, kuid kui palju on see tegelikult võimalik, kes seda teab! Tekivad jutud ja legendid, mõnikord lastakse need liikvele ka teadlikult ja meelega. Rainer Sarnet on üks põnevaid kaasaegseid filmitegijaid ja kindlasti tasub see film ühest legendaarsest tartlasest ühel kultuurihuvilisel tartlasel järgi vaatamist. Film ilmselt lükkab mõtted liikuma mitmes suunas ja muuhulgas võib tekitada huvi ka päevaraamatuid endid lugeda või sirvida. Tartu Linnaraamatukogust saab neid laenutada: „Päevaraamat I“ (1968-1973)  ja „Päevaraamat II“ (1974-1984), nagu ka teisi Vaino Vahingu teoseid.

Huvilistele veel viiteid: režissöör Rainer Sarnet ja näitleja Üllar Saaremäe külas saates OP.

Mai Põldaas

„Soo” Apollo kinodes

In raamatukava on 04/03/2022 at 19:38

„Kuid küsitav ei pane minu ütlust tähelegi, vaid algab, nagu pool enesele, imelikku juttu mõraga kellast, mis enam iialgi ei suuda puhast heli anda, kui teda puudutakse. Kellal on mõra – kell oigab.”

„Iga inimene on omal viisil mõraga kell.”

Oskar Luts „Soo”(1953)

Läksin teatud eelarvamusega kinno vaatama filmi „Soo”, sest kartsin, et tegu võib olla liiga sileda ning ülesklantsitud looga, mis kisub lõpuks üheks suureks jandiks. Võib-olla oli hirmu üheks põhjuseks asjaolu, et  Oskar Lutsu „Talve” ekraniseering just sellise mulje jättis ning lisaks kattusid   mõlemas filmis nii filmitegijad (sh režissöör ja stsenarist) kui ka üks peaosatäitja, Franz Malmsten juunior.

Õnneks oli mu hirm asjata, sest film „Soo” oli nauditav vaatamine. Kuigi ka antud juhul oldi Oskar Lutsu algmaterjali korralikult ümber tõlgendatud, kuid alles oli siiski jäänud see tunnetus, mis sind haarab, kui loed samanimelist jutustust. Eks antud juhul oli ka see kergem, sest Oskar Lutsu „Soo” on kirjutatud kirjaniku nooruses ning on terviklik mitmekihiline teos, samas kui romaan „Talve” jäi autoril endal üldse lõpetamata ning ilmus mitukümmend aastat peale Oskar Lutsu surma bibliofiili Arnold Karu ümberkirjutisena, mis tekitab küsimuse, et kui palju seal üldse on nö tõelist Lutsu. Samas on sarnaseid kahtlusi seatud ka jutustusele „Soo“, et loo tegelik autor on  nooruke August Gailit

Olgu selle autorlusega nagu on, siis jutustust „Soo“ on nauditav lugeda nii esmatrükis, mis ilmus 1914. aastal  pealkirja all „Kirjutatud on…” kui ka järgnevate kordustrükkides (1920, 1938, 1944, 1953), mis ilmusid juba nime all „Soo“. Isegi viimaste trükkide puhul, kus seda teksti on toonaste võimude poolt kärbitud ja mugandatud, kuid alles on jäetud peamine,  see tunnetus.   See miski, mis paneb mõtlema inimeste erinevatele tahkudele, et igaüks võib olla see „mõraga kell” (mugandatud trükk) või „mõraga pada“ (algversioon), kes mingil põhjusel enam nii puhtalt  ei helise. Need põhjused pole üheselt välja toodud, vaid  on üksnes aimatavad.

Filmis on inimtüübid küll selgejoonelisemalt esitatud ning väga palju kujutlusvõimele ruumi ei jäeta. Siiski üllatas mind, et filmi sookollile ehk Madjakule oli toodud juurde mitmeid inimlikke jooni ning kohati tundus, et tema ise oli hoopis ohver,  võimuka naise mõjutada ning lükata. Seetõttu tundus filmi lõpp eriti dramaatiline ning kohati ka liiga lihtsakoeline. Jutustuse lõpp jätab rohkem mõtlemisainet… Täiesti eraldi teema on seda kõik kombineeritult vaadelda ehk sirvida 2020. aastal ilmunud uustrükki, kus vana ehk esimesest versioonist pärit murdeline keel kohtub uue kujundusega ehk filmist pärit tegelastega, kes filmilinal kannavad juba päris teistsuguseid rolle.

„Kes seletab minule, mis on ilmsi, mis unes?”

Oskar Luts „Soo”(1953)

Klaari Tamm

Eesti lood. „Lokaalsed linlased” teisipäeval, 18. jaanuaril kell 21.30 ETV2-s

In raamatukava on 17/01/2022 at 19:32

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib esile aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. „Lokaalsed linlased” uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ning selle kvaliteedi pärast.

Režissöör Maria Uppin, produtsendid Maria ja Robi Uppin, toimetaja Merle Karro-Kalberg, tootja Black Plastic Media Productions.

Igapäevased liiklusummikud ja parkimisprobleemid pole kahjuks Eestis (eriti Tallinnas) mingi harv nähtus. Keskmine eestlane veedab ummikus umbes 18 tundi aastas, mis pole küll võrreldav suurlinnadega (nt Los Angeleses raiskab iga inimene keskmiselt 102 tundi liiklusummikutes ja 85 tundi parkimiskohta otsides), siis järjest suurenev sõidukite müük (juba uusi sõiduautosid müüdi 2021.a ligi viiendiku võrra rohkem kui 2020. aastal) annab kindla ohusignaali, et linnad täituvad järjest enam autodega. Seega tekib õigustatud küsimus, et kelle või mille jaoks linna planeeritakse? Kas autodele või inimestele?

Kaasaegsetes linnaplaneerimise teooriates kõneldakse siiski aina rohkem linnadest inimestele, kus luuakse soodsaid tingimusi jala käimiseks, rattasõiduks, istumiseks, kuulamiseks ja rääkimiseks. Et kõndida oleks mugav ning distantsid vastuvõetavad, on omakorda vaja rohkem ruumi. Ruumi, mille on hõivanud autoliiklus ja parkimine. (Jan Gehl „Linnad inimestele”)

Samas iga reis algab jalgsi liikumisest, olgu selleks kõndimine parklasse, bussipeatusse, jalgrattakuuri jne… Nendest käikudest saavad alguse sidusus linnaga, erinevad kontaktid naabruskonnaga. Jalgsi käidavus ja väiksem süsiniku jalajälg on ühed olulised tingimused elamisväärses linnas. (David Sim „Pehme linn : tihedus, mitmekesisus ja lähedus argielus”)

Millises linnakeskkonnas sooviksid elada Sina? 22. jaanuarini on Tartu Linnaraamatukogu peamaja näituseruumis võimalik vaadata näitust „Tark linn” ning selle küsimuse peale pikemalt mõtiskleda.

Klaari Tamm

„Salme viikingid” ETV2-s ja Jupiteris

In raamatukava on 14/12/2021 at 17:08

Sel kuul saab teisipäeviti ETV2 vahendusel vaadata uut teledokumentaali „Salme viikingid”. 4-osaline sari läheb esmalt eetrisse teisipäeva õhtul kell 21:30 ETV2-s ning jääb pärast järelvaadatavaks Jupiteris.

ETV tutvustab uut sarja järgmiselt: „Värske dokumentaalsari “Salme Viikingid” toob vaatajate ette mõistatuse, mis 2008. aastal Saaremaal, Salme koolimaja juurest maapõuest leiti. Omanäolises kombinatsioonis maetud viikingiaegsed inimluud ja rikkalikud hauapanused pöörasid kogu maailma viikingiaja uurijate pilgud Saaremaale. Kes seal hauas lebavad, kes nad sinna matsid ja mis seal 1300 aastat tagasi juhtus? Teadlased on nendele küsimustele viimased 13 aastat vastuseid otsinud ja on nüüd valmis leitut ka meiega jagama.”

Siin on filmist veel natuke pikemalt.

Huvi tekitamiseks üks sarja tutvustav klipp:

Meenutuseks DelfiTV viie aasta tagune lugu saatest “Sensor: Viikingid: kas Saaremaa on kuulsa müüdi sünnipaik?”

Muidugi, viikingiteema on populaarne ja nendest on kirjutatud palju. Samas nagu näitab Salme leid Saaremaal, ei pruugi palju varasemast teadmisest uue avastamisel väga täpselt paika jäädagi. Seonduvate lugemissoovitustega alustan teadmiskirjanduse vallast: „Viikingiaja Eesti: ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne”, Marge Konsa „Viikingid enne viikingeid: Salme laevmatused”, Marika Mägi „Viikingiaegne Eesti: maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules” ning üks natuke varasem briti viikingite uurija Richard Halli raamat „Avastusretk viikingite maailma”, mis on põhjalik käsitlus viikingite ajaloost ja kultuurist.

Ilukirjandusest meeldis mulle endale väga inglise fantaasiakirjaniku Joe Abercrombie noortele suunatud Purumere triloogia: „Pool kuningat”, „Pool maailma” ja „Pool sõda”, millest viimast küll ei paista eesti keeles olemagi. Eesti keeles saab lugeda ka värskelt ilmunud taani autori Tonny Gulløv populaarset sarja: 1. raamat „1000-aastane kuningriik”, 2. raamat „Kuningapere”, 3. raamat „Sohipoeg” ja 4. raamat „Tuleproov”.

Mai Põldaas

„Teemaõhtu. Meenutades Gunnar Grapsi” pühapäeval, 28. novembril alates 19.30 ETV2-s

In raamatukava on 27/11/2021 at 11:42

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja

Kuid hingamis kahinat on kuulda seal

Kas on keegi eksinud teelt

Või üksik mööduja

Jääb öösse puhkab jalgu

Või hoopis viirastuse need

õud saladuslik näib

üks kummaline valgus

(Gunnar Graps „Valgus”)

Käesoleva aasta 27. novembril oleks legendaarne roki – ja bluusimees Gunnar Graps saanud 70-aastaseks. Kahjuks kustus tema maine valgus liiga vara ning nüüd saame teda imetleda üksnes läbi tema loomingu, mis „hinges iial ei vaibu…”.

Gunnar Grapsi hüüti ka raudmeheks, ühe tema tuntuma loo järgi, aga teda lähemalt tundunud pereliikmed ja sõbrad on leidnud, et tegelikkus oli midagi muud. Ta oli väga tundlik ning ei olnud väga meisterlik meeleolude varjaja – ta näost oli võimalik kõik välja lugeda (õetütar Gaida, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”).

Raudmehe kuvandit ei kinnita ka tema huvi kõige üleloomuliku vastu. Ta rääkis pidevalt oma UFO-vaatlustest ning soovist näha emalaeva, mis viib ta siit pakku (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Seetõttu ei ole ka imestada, et tema muusika kõlab eestimaisetes ulmefilmides „Soolo” (1979) ja „Pulmapilt” (1980). Esimeses neist, kus on kasutatud Peet Vallaku novelli „Lodjavahi surm” (kogumikust „Õudne Eesti : valimik eesti õudusjutte“, Tallinn: Varrak 2005) motiive, on Grapsil ka episoodiline roll – üllatus, üllatus – tulnukana.

1985. aasta suvel sai Gunnar Graps juba peaosa Mosfilmis „Там, где нас нет” („Seal, kus meid pole”), mille sisuks on armastuslugu baleriini ja muusiku, ansambli Praam muusikalise juhi vahel. Kahjuks pole seekord filmimuusika Grapsi kirjutatud (helilooja Maksim Dunajevski), vaid tema ansambli Magnetic Bandi (tegelikult kandis selleks ajaks tema bänd nime Gunnar Grapsi Grupp ehk GGG) lugusid saab üksnes kuulata lavalt, kui nad esitavad film jaoks stseeni kontserdist Pirita kloostris. Samas ei pruugi see olla suur kaotus, sest filmi peetakse üsna keskpäraseks ning pole hiljem Eestis eriti näidatud. Ka seekord jääb ta teemaõhtu programmist välja.

Programmi mahub siiski lisaks eelpool mainitud kahele eestimaisele filmile ka saateid (sh Vahur Kersna teledokumentaal „Gunnar Graps. Trubaduur magistraalil” ) ning loomulikult rohkelt Gunnar Grapsi muusikat.

Mina valisin muusikapalaks „Pilved kuuvalgel”, mis on sündinud Villem Grünthal-Ridala luuletusest „Pilved kuuvalges” (kogumikust „Meretäht”, Tartu: Noor-Eesti, 1935 ). See laul iseloomustab tema seletamatut püüdu tabada oma elus ja loomingus miskit seletamatut, mis jääb teisele poole meie mõistmise väravaid (poeg Jan, Margo Vaino ja Jaak Urmeti raamatus „Tühjad pihud”). Lõpuks ta ka selle saavutas, sest lisaks ebamaisele valgusele tema esitustes, on taevas alates aastast 2017 temanimeline asteroid.

Klaari Tamm

„Vee peal” Tartu kinodes

In raamatukava on 23/10/2021 at 09:03

Tutvustus kinokavas: „Vee peal” on terava huumoriga vürtsitatud pilk varateismelise poisi ellu, taustaks kaheksakümnendate alguse Võru kurbnaljakas õhkkond, kus probleemide eest pole põgeneda mujale kui Tamula järvele kala püüdma. Andres (Rasmus Ermel) on poiss, kelle elus näib olevat probleeme ja muresid küllaga – ema on hüpanud Rootsi, isa omakorda kadunud Venemaa avarustesse, koolis on asjad pilla-palla ja teda kasvatav vanaisa on aga vahel liigagi varmas rihma järele haarama. See kõik on aga kukepea elu esimese armumise kõrval. Kuidas olla, mida teha, mida õigel hetkel öelda? Ja millal on see õige hetk? Kui endal neid teadmisi napib, siis tuleb „hüva nõu“ saamiseks pöörduda inimeste poole, kes käepärast võtta. Õnnetuseks ei taha tagasihoidlik Kolla kuulda millestki peale kalastamise ja ka äsja vanglast vabanenud Valter (Marko Matvere) ei pruugi olla see kõige õigem armuasjade ekspert…

Filmi „Vee peal“ aluseks on Olavi Ruitlase samanimeline romaan. Kui läksin seda filmi Tartu Elektriteatrisse vaatama, siis enne filmi öeldi sissejuhatuseks, et see on lähiaja parim kodumaine film. Filmi lõppedes sain ma ainult nõustuda. Nagu kirjutas Kaupo Meiel oktoobrikuu ajakirjas “Teater. Muusika. Kino“, annab kodumaise väärtkirjanduse toomine kinolinale kirjandusele lisamõõtme ning parimal juhul jäävad raamat ja film omaette taieseks. Minu arvates antud juhul täpselt nii ongi, raamat ja film küll täiendavad üksteist, kuid siiski on ka mõlemad eraldi vaadeldavad teosed, isegi kui filmi stsenaariumi kirjutas raamatu autor ise.

See film on oma olemuselt kogupere film, kuigi ka siin on mõned stseenid nii karmi kohtlemist kui ka paljaid kehi (seetõttu ametlikult alla 12- aastastele mittesoovitav). Siiski kui koos lapsevanemaga vaadata ja arutada, et kui sarnane või erinev on nende lapsepõlv, on see igati sobilik ka veidi nooremale eale. Eks olemata ajast või asukohast on igale lapsele vaja oma erilist kohta, kus ta saab tunda end hästi ja turvaliselt. Olgu selleks siis kodu toetavad seinad või hoopis vee peal koos esmapilgul veidi veidrate kaaslastega (nt hullupaberitega külatolaga). Alles kujunevad isiksused on tihti siirad ning tunnetavad maailma eelarvamustest vabamalt ning on seetõttu altimad sattuma erinevatesse sehkendustesse (nt pärnaõite korjamine riietuskabiini kohal) kui ka leidma ootamatuid lahendusi (vanaisa tervenemise nimel õppida ainult headele hinnetele või pudru asemel talle haiglasse enda püütud kala viia). Kindlasti pole see muutunud ka tänapäeval, võib-olla ainult võimalusi on rohkem. Seega on ühe noore kujunemislooga lihtne samastuda nii tänastel noortel kui ka nostalgiliselt meenutada möödunut nende vanematel.

Murdeeale vastu minnes on nii noorukil endal kui ka lapsevanemal igati mõistlik korrata mõtet raamatu lõpust: „Ma tulen välja. Jah, kindlasti. Kõik tulevad. On omadega välja tulnud!“ See lause võib anda vihje filmi veidi ootamatule lõpule. Või siis mitte…

Lõpetuseks lisan hoopis mõned raamatusoovitused kaladest, kalapüügist ja kalaroogadest, sest hoiatan, et film võib tekitada kalaisu ja raamat huvi Eesti kalade kohta üldisemalt.

Klaari Tamm

Poeedifilmid Prima Vista programmis Elektriteatris

In raamatukava on 21/09/2021 at 15:41

Prima Vista kavas on mitu värsket ja eripärast dokumentaalfilmi eesti kirjanikest

Enn Lillemetsa dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ (2020) Tartu Elektriteatris teisipäeval, 21. septembril kell 18.00

Enn Lillemetsa autorifilm oma lähedasest sõbrast ja vaimsest õpetajast Betti Alverist (1906-1989). Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu, juhtlõngaks Betti Alveri hingekaaslase Heiti Talviku (1904-1947) käekäik. Sellel filmiretkel on Lillemetsa saatjateks näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat, taustaks Eesti loodus ja Tartu linn.

Filmile järgneb Kristiina Ehini ja Enn Lillemetsa vestlus.

Jaan-Jürgen Klausi portreefilm „Erakpoeet Marko Kompus“ (2005) Tartu Elektriteatris kolmapäeval, 22. septembril kell 18.00

Vaimukas ja kunstiliste kujundite rohke portreefilm „Erakpoeet Marko Kompus“ näitab Tartu legendaarse kirjandusrühmitise “Erakkond” luuletaja Marko Kompuse rõõmu ja valu. Filmi autor, varemgi Tartu-kandi kultustegelasi filminud Jaan-Jürgen Klaus jälgib Elva erakpoeedi aastaringi.

Filmile järgneb Piret Põldveri ja Marko Kompuse vestlus.

Joosep Matjuse ja Katri Rannastu dokumentaalfilm “Pingeväljade aednik” (2021) Tartu Elektriteatris reedel, 24. septembril kell 18.00

Salapärane kirjanik Mehis Heinsaar asub rännakule. Selliseid retki, kus ta kulgeb päevade viisi üksinda läbi metsiku tihniku avarate luhtade poole, nimetab ta vaese mehe palverännakuteks. Kirjanikku ümbritseb ebatavaline ja tähendusrikas loodus, ta oskab veel kõnelda loomade ja lindude keelt ning näha silmale nähtamatut. Rändaja teel leiab aset seitse kohtumist, mis avavad vaatajale Mehis Heinsaare maagilist siseilma.

Filmile järgneb kohtumine filmitegijatega.

Eelsündmusena oli Prima Vista kavas luulefilmi „Tundekasvatus”, mis vaatas Tõnis Vilu loomingut, linastus.

Lugemissoovituses pole kahtlustki, lugege filmikangelaste luulet :)

Tiina Sulg

“Unustatud rahvaste jälgedes” reedel, 12. juunil kell 17.00 Elektriteatrid

In raamatukava on 16/06/2021 at 16:16

VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress toimub 16.-18. juunil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Kongressi teema on “Kultuurimaastikud – meel ja keel”. Käsitletakse keelte arendamise, edasiandmise ning kakskeelsuse probleeme, kliimamuutuste mõju soome-ugri rahvastele, kultuuriuuenduse küsimusi, traditsiooniliste ja uute meediakanalite kasutamist ja keeletehnoloogiat. Kongressi eesmärk on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuuri ja keeli, edendada nende omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendusi. Kongressi korraldavad iga nelja aasta järel vaheldumisi Venemaa, Ungari, Soome ja Eesti.

Elektriteatris on kongressi puhul dokumentaalfilmide erilinastused. Üks (“Ivanna elu”) oli juba ära, aga teine, “Unustatud rahvaste jälgedes” on veel tulemas.

Filmijutt on lühike: Eesti tippkammerkoor Collegium Musicale ja soome-ugri rahvastega koostööd edendav organisatsioon Fenno-Ugria käis 2017-2019 külas meie kuuel läänemere-soome sugulasrahval – liivlastel, vadjalastel, isuritel, ingerisoomlastel, vepslastel ja karjalastel, et laulda Veljo Tormise nende samade rahvaste folklooril põhinevat kooritsüklit “Unustatud rahvad” ja leida üles nende laulude sünnilood. Film uurib rahvaste hääbumise ajaloolisi tagamaid ja püüab toetada meie hõimlasi oma kultuuri elushoidmisel. Eesti 2021, režissöör Erle Veber.

Filmile järgneb arutelu – külas folkloristid Janika Oras ja Madis Arukask.

Filmi puhul soovitan eelkõige minna Eesti Rahva Muuseumisse ja kõik sugrimugri näitused üle vaadata, aga võib tulla ka Tartu Linnaraamatukokku ja vaadata Reet Moppeli koostatud raamatunäitus „Soome-ugri väikerahvad“, mis tutvustab soome-ugri riikideta väikerahvaid, uurimisretki nende aladele ning hõimurahvaste eesti keelde tõlgitud ilukirjandust. Inspiratsiooni, mida sealt koju lugemislauale tahta, peaks jätkuma. Näitus on avatud 25. juunini.

 

Täna õhtul saab aga minna Toomele seda muusikat kuulama.

Tiina Sulg

Fotod Tiina Sulg, Klaari Tamm

Kirjandussõbra laupäev ETV-2s: “Jane Austeni austajad” ja “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”

In raamatukava on 23/02/2021 at 15:24

Kirjandussõbral on laupäev sisustatud – ETV2-es linastub lausa kaks kirjandusliku sisuga filmi.

Esimene neist on “Jane Austeni austajad”. Ilmselt on vähe kirjandussõpru, kes poleks lugenud Jane Austeni klassikaks saanud romaane “Uhkus ja eelarvamus” ja “Mõistus ja tunded”. Film uurib seda, kuidas sai Jane Austenist, kes oma eluajal oli silmapaistmatu kirjanik, pea 200 aastat hiljem üks Briti hinnatumaid kirjandusfiguure. Tema raamatuid tõlgitakse paljudesse keeltesse, ilmuvad muudkui kordustrükid ja nende põhjal vändatakse filme ja seriaale.

Eesti keelde on tõlgitud 11 tema teost. Neist tuntuimad on “Uhkus ja eelarvamus”, “Mõistus ja tunded”, “Emma” ja “Mansfeld park”.

Õhtupoole linastub aga Enn Lillemetsa autorifilm luuletajast Betti Alverist: “Betti Alver. Ilmauks on irvakil”. Lillemets avab eesti luule ühe säravama ja köitvama isiksuse isiklike mälestuste ja loomingu kaudu. Filmis on kaasa tegevad näitleja Saara Nüganen, poeedid Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Enn Lillemets kõnnib vaatajaga koos läbi need majad ja aiad, kus Betti Alver elu jooksul viibis. Avab värava, astub sisse ja räägib kas loo või loeb luuletuse. Ei ole ühtegi kaadrit, mis poleks luuletajaga seotud.

“Jane Austeni austajad” laupäeval 27.02.2021 kell 14.35 ETV2

“Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ laupäeval 27.02.2021 kell 22.30 ETV2

Marite Lõokene

“Keelepäästja” Elektriteatris kolmapäeval, 20. jaanuaril kell 18.00 ja teisipäeval, 26. jaanuaril kell 20.30

In raamatukava on 17/01/2021 at 12:10

Eestist pärit Indrek Park on tegelenud indiaani keelte uurimisega üle kümne aasta. Praegu kirjutab ta üles Missouri jõe ääres Põhja-Dakota preerias elavate mandanite keelt. Indrekul on suur vastutus ja ta jookseb võidu ajaga – tema keelejuht, 84-aastane Edwin Bentson, on viimane mandani keele kõneleja. Mandani keele suhtes on Indrekul aga palju suurem eesmärk kui ainult selle jäädvustamine tulevastele põlvedele – ta on võtnud südameasjaks mandani keele elluäratamise, selle taastamise igapäevase suhtluskeelena. Keelepäästmise plaani õnnestumist ohustavad mitmed asjaolud. Hõimu senine helde materiaalne tugi keeleprogrammile võib kaduda – nafta langevate hindade juures ei pruugi kildanafta müügist sõltuv hõim enam suuta kulukat ettevõtmist toetada. Kõige suurem oht suurejoonelise plaani õnnestumisele on seotud selle algataja endaga. Indrek on väsinud pikaajalisest võõrsil elamisest ja soovib lähitulevikus kolida tagasi koju Eestisse, et luua perekond. Kas tal õnnestub ühendada keelepäästja vastutusrikas ülesanne rahuldust pakkuva isikliku eluga?

Dokumentaalfilm “Keelepäästja” räägib ühe väljasuremisohus preeriaindiaanlaste keele päästmisest Eesti keeleteadlase eestvõtmisel. Film näitab, milliseid jõupingutusi ja inimlikke valikuid kaduva keeleilma taaselustamine endaga kaasa toob ning tõstatab küsimuse keele tähtsusest inimese minapildi kujundamisel ja hoidmisel.

Režissöör Liivo Niglas, Eesti 2020.

Mida siis siia filmi kõrvale lugeda?

  • Võiks võtta vanu indiaanijutukaid:

Hall Öökull “Seidžo ja tema kobraste seiklused” (Eesti Raamat, 1967), Anna Jürgen “Sinine Lind : irokeeside kasupoeg” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958), Liselotte Welskopf-Henrich “Suure Karu pojad” (Eesti Raamat, 1976), Thomas Mayne Reid “Oceola, seminolide pealik” (Eesti Raamat, 1979), Karl May “Winnetou” (Kupar, 1990) (ja selle järjed), James Fenimore Cooper “Hirvekütt. Esimene sõjarada” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1956) (ja selle järjed)

  • Või siis uuemaid indiaanijutukaid:

Eden Robinson “Ahvirannik” (Hotger, 2002), Charles Frazier “Kolmteist kuud” (Eesti Raamat, 2009), Katja Kettu “Rose on kadunud” (Koolibri, 2019), Tiit Tarlap “Lõhestusjoon” (Varrak, 2012), Alec Butler “Rämeparadiis” (Paranoia, 2019), Reijo Mäki “Indiaanlane” (Eesti Raamat, 2015), Sandra Brown “Indiaanipealiku pantvang” (Ersen, 1998), Clifford D. Simak “Jumalate valik” (Fantaasia, 2017), Tony Hillerman “Must tuul” (Eesti Raamat, 2007), Tony Hillerman “Esimene kotkas” (Ersen, 2000), Charles de Lint “Kusagil lennata” (Varrak, 2001), Charles de Lint “Südame metsad” (Varrak, 2009)

  • Või viia end müstilisemale lainele ja lugeda pärimust ja/või luulet:

Indiaani luulet” (Tiivaalune, 2020), “Hinge vikerkaar : valimik indiaani tarkusesõnu” (Ilo, 2004), “Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid” (Valge vaal, 2015), “Vembuvana. Jänes : Winnebago triksterilood” (Perioodika, 2004), Halliki Pihlap “Suve toomine : (indiaani muinasjuttude ainetel, indiaani viisidega põimitud) : lastenäidend” (Eesti Rahvamuusikakool, 2006), “Indiaani muinasjutte” (Noor-Eesti, 1931), Boris Kabur “Haiavata lood” (Eesti Raamat, 1990), “Suve tagasitoomine : Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte” (Kunst, 1986), Henry Wadsworth Longfellow “Laul Haiavatast” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960)

  • Või asisemat lugemist indiaanlastest:

Dee Brown “Mata mu süda Wounded Knees : indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes” (Eesti Raamat, 1975), Larry J. Zimmerman “Indiaanlased : põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid ” (Ilo, 2003). Eva Lips “Indiaaniraamat” Eesti Riiklik Kirjastus, 1963), Omar Volmer “Tomahookide aeg : peatükke Ameerika vallutusloost” (Eesti Raamat, 1980), David Murdoch “Põhja-Ameerika indiaanlased” (Koolibri, 1997), Judith Simpson “Põlisameeriklased” (Varrak, 1997), Kärgatav Kõu “Ühe indiaanlase autobiograafia” (Kultuurileht, 2010), John G. Neihardt “Black Elk jutustab” (Varrak, 2016), Jake Page “Suure vaimu rüpes : Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” (Tänapäev, 2011)

  • Või siis hoopis toreda keeleraamatu:

Jean-Pierre Minaudier “Grammatika ülistus” (Varrak, 2017)

Intervjuusid Indrek Pargiga on ilmunud viimastel aastatel päris palju, nii teles, raadios kui paberlehes, guugeldage, milline teile ette jääb, mu meelest on nad kõik nii huvitavad, et paari-kolme sealt ise välja noppida ma ei suutnud, ükskõik, millise jutuajamise otsa te komistate, põnev kuulata/vaadata/lugeda on see kindlasti.

Juutuubist ülevaade/esitlus mandanitest:

Tiina Sulg

“Mephistopheles” Elektriteatris esmaspäeval, 18. jaanuaril kell 21.00

In raamatukava on 15/01/2021 at 19:01

Manfred Vainokivi on oma Linnar Priimäest jutustva dokumentaalfilmi algideest kirjutanud nii: “See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud, kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas, kuidas maakoor üldse suudab nii rumalat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles: “Manfred, sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama filmi sisu, mis oleks sama mõttetu tegu nagu puändi ärarääkimine enne veel, kui anekdoot kõlanud on. Ütlen ainult niipalju, et see film on revanšiks kõikide nende kibedat sõnade eest, mida ma enda aadressil kuulama olen pidanud. Või nagu Goethe “Faustis” kirjutab: “Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.””

Kogu juttu saab lugeda siit. Lühidalt on filmist kirjutanud Iris Peil siin ning pikem artikkel Toomas Järvetilt on siin.

Eks Linnar Priimägi paras trikster ole, aga kirja on ta saanud nii mõndagi huvitavat:

  • Ariklite-esseede kogumikud:

Inimese foto” (2020), “Inimese ilu : kümme esseed” (2020), “Kommentaarium : kultuurikommentaare aastaist 1994-1996” (1997), “Luule ja tõde” (2019), “Minu Goethe” (2018), ” Minu sekundid : protokoll 2019” (2020), “Mälestusi Euroopast” (1995)

  • Doktoritöö:

Klassitsism. I osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005), “Klassitsism. II osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005) “Klassitsism. III osa, Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites : monograafia” (2005)

  • Reklaami ja propagandat lahkavad teosed:

Propaganda sõnastik” (2011), “Propagandasõda : teooria ja praktika” (2015), “Reklaamikunst” (1998), “Reklaam & imagoloogia : mõistevara” (2007) “Reklaam & propaganda : mõistevara” (2008)

  • Luulekogu:

Kelle tee on varjul” (2005)

Tiina Sulg

“Valgus Koordis” kolmapäeval, 2. septembril kell 18.00 Elektriteatris

In raamatukava on 28/08/2020 at 10:20

Nojah, seda filmi võiks vaadata, sest:

  • tegemist oli esimese Eesti värvifilmiga
  • siin tegi oma esimese filmirolli Georg Ots
  • filmis on näha veel teisigi tuntud ja hinnatud eesti näitlejaid
  • see film on stalinistliku propaganda musternäidis filmikunstis
  • selle filmi aluseks olev raamat on stalinistliku propaganda musternäidis kirjanduses
  • filmi edust tiivustatuna loodi ka ooper
  • filmi on Full-Metal-Metsava blogis nimetatud konkurentsitult parimaks eesti komöödiaks, see väide tasub ülekontrollimist :)

Raamatut lugeda soovitan siis, kui on tahtmist lugeda, et mida kõike on ikka kokku kirjutatud ja ka premeeritud või on tahtmist elada kaasa Triin Timmi lõputööle “Kaasaja propagandistlik kujutamine kirjandusteoses Hans Leberechti jutustuse ”Valgus Koordis” näitel“.

Üks tore pilt filmi tegemise ajast Filmiarhiivis (Runge osatäitja Georg Ots, režissöör Herbert Rappaport, Aino osatäitja Valentine Tern, operaator Sergei Ivanov):

Ja Riigiarhiiv on filmi lõputantsust kokku pannud sellise jooksupildi:

Sel kolmapäeva õhtul on Elektriteatris külas ka ajaloolane David Vseviov, tema juttu on kindlasti huvitav kuulata.

Tiina Sulg