Raamatukava

Posts Tagged ‘eesti film’

„Teofrastus” Tartu Elektriteatris pühapäeval, 10. veebruaril kell 15

In raamatukava on 01/02/2019 at 22:20

„Kui Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud ta veel sugugi, et tal on nii keeruline nimi. Teofrastus oli nimelt kass ja elas Peedu jaamas.” (Astrid Reinla „Teofrastus” )

Paljud meist on üles kasvanud selle Astrid Reinla loodud hallitriibulise kassi Teofrastuse koduotsingutele kaasa elades. Nüüd on keerulise nimega kassi võimalus näha ekraanil. Ainult, et hallist triibukust on saanud oranž kass. Seda ka tehnilistel põhjustel, kuna filmis on tegelased plastiliinist, siis liigutamisel muutuks see ilus hallitriibuline kass ebamääraseks känkraks. Viieteistminutilisse animafilmi pole mahtunud kogu raamatu süžee, vaid edasi on antud põhituumana hoolivuse olulisus ühiskonnas. Siiski on tegu ajastufilmiga ning sündmused toimuvadki aastal 1985, sest siis ilmus Astrid Reinla raamatu „Teofrastus” esmatrükk. Seetõttu on film kindlasti ka põnevaks nostalgiareisiks, kuigi kõik, mis siis siis toimus polnud alati kõige meeldivam.

Vähemalt sama põnev on vaadata ka dokumentaalfilmi animatsiooni tegemisest. Kuidas ikka tekivad Mustamäe paneelmajad? Millest on tehtud Teofrastuse vurrud? Kui palju tööd on vaja, et saada kass elutruult liikuma? Nendele ja paljudele teistele põnevatele küsimustele leiab filmist vastuse.

Intervjuu režissöör Sergei Kibusega Päevalehes , intervjuu režissöör Sergei Kibusega ja kunstnik Pärtel Talliga Postimehes.

“Teofrastus” sai käesoleval aastal Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital aastapreemia parima animafilmina.

Treiler:

Klaari Tamm

“Enam kui elu” neljapäeval, 12. aprillil kell 19 Elektriteatris (Jakobi 1)

In raamatukava on 09/04/2018 at 08:45

eesti oma dokumentaal eesti oma pungist.

tutvustus: freddy grenzmann on eesti viimane rokkstaar ja punkrokk ansambli psychoterror laulja ja poeet. freddy kohta võib tunnustavalt öelda, et ta ei ole normaalne – ei laval ega elus. freddy looming ja elu on samaväärsed – tal on alati kõik mängus. freddy teeb huvitavaks mitte seltskondlik või tekstuaalne mängumõnu, vaid mängupandu suurus, täielik enesekaotuse võimalikkus ja aimatava inimliku või metafüüsilise ahastuse sügavus. see on lugu viimasest ehedast rokkstaarist ja poeedist, tema tööst ja ühe punkansambli anatoomiast. filmi autorid on taavi arus ja indrek spungin.

nojah, mis siin ikka lisada, minge vaadake filmi, kuulake punki ja lugege freddy laulutekse, olgu siis netist, kassetiümbriselt ja luulekoguna vormistatud vihikust “sigalind“. kel väga kripeldama jääb, loeb alvar loogi ja jürgen rooste ja valner valme arvustusi takkapihta.

ahjaa, seda veel, et sama tandem sai üsna hiljuti valmis ka ühe teise eesti punkikooni portree — “pets ja berliin”, kaege perra.

tiina sulg

„Seltsimees laps” Cinamonis, Ekraanis, Apollo Kinos

In raamatukava on 19/03/2018 at 19:09

Tutvustus: On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel – kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema. “Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi,” on ema viimased sõnad, kui ta püssimeeste vahel ära viiakse. Leelo püüabki kõigest väest hästi käituda, aga ema ei tule ikka koju. Nii sugeneb lapse hinge hirm, et just tema on ema äraviimises süüdi. Mõistmatus aina süveneb, sest “heal” ja “halval” pole sellel segasel ajal justkui enam õiget tähendust. Miks on sinimustvalge ühtäkki keelatud? Kes on rahvavaenlane ja miks hirmus enkaveedeelane ümber nende kodu luusib? Kas pioneer olla on au- või häbiasi? Selles kummalises kahepalgelises maailmas püüab Leelo ema tagasituleku nimel olla võimalikult tubli, kuid satub üha uutesse sekeldustesse ning aina segasem näib seegi, mida hea laps olemine tegelikult tähendab. Režissöör Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm põhineb armastatud kirjaniku Leelo Tungla autobiograafilistel romaanidel “Seltsimees laps ja suured inimesed” ja “Samet ja saepuru”. Paralleelselt filmiga valmib kirjanikul triloogia viimane osa. Osades: Helena Maria Reisner, Tambet Tuisk, Eva Koldits, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Lembit Peterson, Maria Klenskaja.

Minul oli erakordne õnn näha „Seltsimees lapse” eellinastust veebruaris ning kuigi ma pole raamatut lugenud, oli film minu jaoks ainulaadne kogemus. Paraku on praegu üsna raske raamatut raamatukogust kätte saada, millegipärast tahavad kõik nüüd seda korraga lugeda :)

Enamvähem ma loo sisu teadsin, aga filmilt väga paljut ei osanud oodata, sest puudus täiesti võrdlusmoment raamatuga. Siis kui millalgi ka raamatu läbi loen, julgen ehk öelda, kas film on sama hea. Praegu piisab vast teadmisest, et lõpus tulid pisarad silma ja terve päev muutus kuidagi kirkamaks.

Leelo Tungal ise filmi stsenaariumi kirjutamises ei osalenud, kuid tal oli võimalus valmis tekst üle vaadata ja vajalikes kohtades parandused sisse viia. Moonika Siimets on ka öelnud, et mõned momendid filmis on tema isikliku mõttetöö tulemus – eks need, kel raamat loetud märkavad neid paremini kui mina.

Huvitavaks faktiks selle filmi puhul oli minu jaoks väikese Leelo kehastaja leidmine. Siimetsa sõnade kohaselt otsiti Helena Maria Reisner algselt vaid castingu perioodiks, et täiskasvanud näitlejatel oleks keegi, kelle vastu mängida. Pärast tehti ka peaosalise leidmiseks eraldi casting ning jõuti lõpuks tagasi sama tüdruku juurde, kes sai oma rolliga suurepäraslet hakkama.

Eks igaüks leiab ise, mis tema jaoks filmis oluline on, aga minu jaoks oli esikohal just lapse ja täiskasvanute maailma ning käitumise erinevus. Mida tähendab olla hea laps ning kuidas võib sellest arusaamine erineda lapse ja täiskasvanu mõttemaailmas? Hea laps ei valeta kunagi, samas on aga inimesed, kellele isa ja tädide-onude sõnade kohaselt peab valetama. Kõige lihtsam selles olukorras vast ongi olla seltsimees laps ja mitte midagi teada.

Treiler:

Irina Möldre

 

“”Hukkunud alpinisti” hotell reedel, 9.märtsil kell 22.10 ja laupäeval, 10.märtsil kell 14.30 Tallinna TVs

In raamatukava on 09/03/2018 at 13:09

Kohaliku filmiloo klassika ja Eesti esimene ulmefilm “”Hukkunud alpinisti” hotell”, režissööriks Grigori Kromanov (“Viimne reliikvia”, “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), valmis 1979. aastal vendade Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelise raamatu põhjal.
Raamatu puhul ei ole minu arvates tegemist tüüpilise vendade Strugatskite teosega. Millegipärast tuli seda lugedes meelde Agatha Christie “Kümme väikest neegrit”. Seal on mingi sarnasus, mis seisneb ehk selles, et tegevus toimub maailmast eraldatud kohas, vanas hotellis. Mõlemas teoses on koos täiesti erinevad ja tihti teineteisele vastumeelsed inimesed ning toimub midagi müstilist, mis paneb kõiki närveerima ja arvama, et selle taga on keegi külastajatest. Erinevalt Agatha Christiest ei ole siin kohtumõistjat, kes tahab kedagi karistada ja põleb kättemaksuihast. “”Hukkunud alpinisti” hotellis” on tegemist siiski ulmega. Sellepärast on siin tulnukad, kes vaatlejatena salaja külastavad planeeti Maa.

 

Lühidalt filmist:

Inspektor Peter Glebsky läheb anonüümkirja peale Alpidesse “Hukkunud Alpinisti” hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, kuid otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis eraldab hotelli välismaailmast. Seejärel algavad salapärased juhtumid. Hotelli külaline Olaf avastatakse surnuna, Hinckus on oma voodis kinni seotud ja hotelli lähedalt leitakse külmunud Luarvik. Oletatakse, et ta on Hinckuse sõber, kuid Luarvik ütleb, et hoopis Olaf ootas teda. Inspektor Glebsky asub otsima Olafi mõrvarit. Kahtlusalustega hakkavad toimuma aga saladuslikud lood. Nad surevad ja ärkavad uuesti ellu, võtavad teiste inimeste kuju ning väidavad, et nende eksistents sõltub diplomaadikohvris asuvast energiaallikast, mis leiti Olafi kõrvalt ja on nüüd Glebsky käes. Tulnukad on aga arusaamatul kombel passiivsed. Nad ei püüagi jagu saada inspektorist, kes laviini tõttu peaks ju nende meelevallas olema. Glebsky asub tegutsema, et süüdlane välja selgitada, kuid tõsiasjad viivad ta järeldusele, millega ratsionaalsel mõistusel on raske leppida.

Filmis kõlab Sven Grünbergi muusika. Osades peamiselt Baltimaade näitlejad, sealhulgas Eesti tippnäitlejad Jüri Järvet, Sulev Luik, Mikk Mikiver.

Lõppu ka üks huvitav fakt. Täheldatud on, et filmis domineerivad Eesti lipu värvid: sinine, must ja valge.

Varem on sama filmi kohta blogis kirjutanud ka Kaja Kleimann.

Marite Lõokene

“Rodeo” Elektriteatris

In raamatukava on 06/02/2018 at 12:15

Üheksakümnendad oli üks veider aeg. Eks igal ajastul ole omad kiiksud, aga mida rohkem aega edasi, seda pöörasematena need üheksakümnendad tunduvad. Üheksakümnendate algusest ja Mart Laari peaministriks oleku ajast on värske dokumentaalfilmi valmis saanud Kiur Aarma ja Raimo Jõerand.

Filmi tutvustus: Taasiseseisvunud Eesti esimesele põhiseaduslikule valitsusele, mis saab noore ja kogenematu peaministri Mart Laari juhtimisel võimule 1992. aasta sügisel, ei ennustata valitseva kaose keskel paari kuudki. Ometi suudetakse võimul püsida kaks aastat, viies ellu hulga radikaalseid reforme. Soov “plats puhtaks lüüa” – vabaneda täielikult okupatsiooniaja pärandist ja eelmise valitsuse “pehmest” teest, teeb Eestist välismaal eduka üleminekuriigi musternäidise. Aga kodumaal saadab Laari valitsust üks skandaal teise järel. Usalduse hoidmisest ja kaotamisest rääkiva loo keskmes on konflikt aatemeeste ja pead tõstva uue majanduseliidi vahel, kus peaministril jääb häid valikuid järjest vähemaks. See on avameelselt ja paraja eneseirooniaga jutustatud ühe kaasaegse riigi loomise lugu. Lugu noortest idealistidest, kellest saavad poliitikud.

Külalistega (Kiur Aarma, Marju Lauristin ja Kaido Kama) seanss on küll välja müüdud, aga järgnevatele vast veel kohti jagub.

Lugemislauale võib võtta midagi Mart Laari enda kirjutatuist (viimastel aastatel on tal üsna hoogsalt raamatuid ilmunud) või midagi sellest ajastust kõnelevat, näiteks Kalle Muuli “Isamaa tagatuba: Mart Laari valitsus 1992-1994”, mille kohta Arto Aas, Laine Randjärv, Kalev Lillo, Andres Herkel ja Marko Pomerants on kirjutanud siin.

Üheksakümnendate hõngu filmi eelhäälestuseks:

Tiina Sulg

„Nõukogude hipid” laupäeval, 3. juunil kell 23.00 Välikinos Eesti Rahva Muuseumi ees (Muuseumi tee 2)

In raamatukava on 01/06/2017 at 11:28

NB! Enne filmi, kell 22.00, toimub vestlus Terje Toomistuga!
Siinse hipiliikumise uurimist alustasid tegijad 2011. aastal. Selle tulemusel valmis 2013. a Kiwa ja Terje Toomistu kureeritud ning Kultusfilmi videoproduktsiooniga näitus “Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground”.
Näitus oli esmalt üleval Tartus Eesti Eesti Rahva Muuseumis, kus väljapanekut käis vaatamas üle 12 000 inimese, seejärel on näitus mööda ilma ringi rännanud – Malmös, Uppsalas, Tallinnas (osaliselt), Vancouveris, Londonis.

2009. aastal ilmus eesti keeles Vladimir Wiedemanni ulatuslik sissevaade 1970. aastate Eesti esoteerilisse kontrakultuuri raamatus “Maagide kool”.  Praegu Londonis elava eestivenelase mälupanga väljailmumine ja tema intervjueerimine andis olulise motivatsiooni projekti alustamiseks.
Filmi tutvustuses öeldakse: Pöörane lillelaste sõit Nõukogude Liidu hipiliikumise jälgedes viib 1970ndate psühhedeelsesse undergroundi, kus rokkmuusikast joovastunud pikajuukselised noored lõid range režiimi kiuste oma maailma – Süsteemi, milles püüeldi rahu ja vabaduse poole. Aastaid hiljem võtab seltskond Eesti hipisid ette teekonna Moskvasse, kus siiani tähistatakse lillelaste püha 1. juunil. See päev on seotud traagilise sündmusega 1971. aastast, mil tuhanded hipid arreteeriti KGB poolt.
Omamoodi äramärkimist vajavad ka filmi peategelased alates rätsepast, kes õmbles laiad püksid pooltele nõukogude hipidele ja lõpetades tänase kultuskirjaniku Wiedemanniga, kes oli omal ajal veendunud, et maagia abil on võimalik lammutada Nõukogude impeerium. (Ametlikult lubatud püksiääre laius oli muide 33 cm, ma mäletan küll, kuidas õpetajad koolis joonlauaga ringi käisid.)
Filmi režissöör Terje Toomistu: “Pidades silmas autoritaarsete režiimide tõusu mitmel pool maailmas, on oluline pöörata tähelepanu rahuliikumise ideele ning pikale patsifismi ajaloole Ida-Euroopas ja Venemaal. Sel aastal möödub pool sajandit märgilisest Armastuse Suvest, mistõttu on ehk hea hetk vaadata tagasi 1960ndate revolutsiooniliste liikumiste pärandile ning tunnustada kujutlusvõime olulisust ühiskondlike protsesside mõjutamises. Vabadusejanust ja sotsiaalsest õiglusest kõnelev film tõstatab küsimusi võimusuhete toimimisest ja ekstaasipoliitikast.”

Film on valminud Eesti-Saksa-Soome koostöös ja peaks olema kinodes alates 2. juunist, kuid Tartus praegu rohkem seansse kodulehtedel ei kuvata.

2013. aasta märtsis ERM-is avatud näitusest „Nõukogude hipid”.

Näitusest ja hipidest üldisemalt kirjutab Hannes Varblane Sirbis.

Näitusest, filmist ja hipidest veel siin.
Vladimir Wiedemannilt saab lugeda ka „Püha kaljukitse radadel : nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias”

Ehk pakub huvi ka  “Сленг хиппи : материалы к словарю” .

Kaja Kleimann

“Liblikmees” kolmapäeval, 3. mail kell 22.15 Kanal11-s

In raamatukava on 03/05/2017 at 13:37

Edina Csüllögi 2015. aastal valminud filmi aluseks olevat 2000. aastal Friedebert Tuglase novellipreemiaga pärjatud “Liblikmeest” saab lugeda Mehis Heinsaare kogumikust “Vanameeste näppaja“, algselt ilmus ajakirjas “Looming” (1999, nr. 8, arhiiviviide).

Mehis Heinsaare loomingust on üsna palju kirjutad, Tartu Ülikooli Kirjastuselt ilmus koguni 2011. aastal Sven Vabari kokkupandud artiklikogumik “Luhtatulek : ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes“. Mehis Heinsaarele pühendatud lehekülg, Mehis Heinsaar Wikis, üks ilus intervjuu.

Filmi kohta ma netis kammides eriti muljetamisi ei leidnud, vaid enne filmi valmissaamist oli hüüatus, et see on hea idee, katke uudisest: Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli vilistlase Edina Csüllögi filmiprojekt “Liblikmees” pälvis tunnustuse Vilniuses Baltic Pitching Forum filmiideede esitlusel ning pääseb edasi Clermont-Ferrand Rahvusvahelise Lühifilmide Festivali prestiižikale Euro Connection ideede esitlusele. Filmi koduleht.

Jutt ise oli kuidagi lummav ja võluv, noh nagu Heinsaare kirjutatu ikka tavaliselt on, filmiversiooni ei ole ma näinud, aga sellega, et see idee hea on, olen ma küll nõus :)

Laulab Edina Csüllög:

Tiina Sulg

„November” alates 3. veebruarist kinodes Cinamon ja Ekraan

In raamatukava on 30/01/2017 at 16:08

novemberfilmKui uued Eestis valminud filmid tahaks ikka alati huvi pärast ära vaadata, siis kindlasti on lisaks mulle väga palju neid, kes seda filmi ammu suure põnevusega ootavad. Filmi võtted algasid juba enam kui kaks aastat tagasi ning nüüd on lõpuks valmis saanud Andrus Kivirähki armastatud romaanil “Rehepapp ehk November” põhinev linateos.

Lavastaja Rainer Sarneti käe all valminud “Novembrit” võib kirjeldada kui muinasjutufilmi täiskasvanutele, kus saavad kokku must huumor ja romantiline armastus. Filmi tegevus toimub paganlikus Eesti külas, kus ahned ja juhmid külaelanikud pistavad rinda nii Katku, Vanapagana kui krattidega.

rehepappKellel huvi juba enne kinno minekut filmi kohta pisut infot ja hinnanguid saada, võivad järelvaadata OP-i, kus filmist räägivad nii „Rehepapi” autor Andrus Kivirähk kui semiootikud.

Kui enne filmi vaatamist on soov ka raamatut meelde tuletada, aga lugemiseks aega ei leia, võib Linnaraamatukogust „Rehepapi” saada ka heliplaadil Aarne Üksküla poolt loetuna.

Anu Amor-Narits

„Kõrboja peremees” reedel, 20. jaanuaril kell 20 ETV2-s

In raamatukava on 17/01/2017 at 09:58

korbojaraamatKooli kohustuslik/soovituslik kirjandus tekitab koolinoortes tihti suurt peavalu, sest lugeda tuleb palju klassikat. Tihti kajastavad need teosed aga väga ammuseid aegu, millega tänapäeva noortel on raske samastuda ning lisaks veel muidugi teistsugune sõnakasutus. Lihtsam on vaadata filmi, sest moodne ühiskond soosib visuaalsust. Nüüd on jälle see võimalus vaadata teleekraanilt Tammsaare aegumatut armastulugu Villust ja Annast. Kui seekord jääb film nägemata, siis on võimalik seda laenata raamatukogust. Muidugi võib jääda ka nö klassikalise stiili juurde, st laenata raamat paberkandjal või hoopis veidi moodsamalt, st lugeda teost raamatukogu tehnikakirjanduse osakonnast laenatud e-lugerist.

korbojafilm

Loe ka Leida Laiuse filmi kohta Eesti Päevalehe artiklit.

Klaari Tamm

“Õnn tuleb magades” esmaspäeval, 17. okt. kell 19:00 Elektriteatris, edasi Cinamonis

In raamatukava on 17/10/2016 at 14:41

onntulebmagadesKui muidu on Eesti filmide puhul meedias ikka aegajalt juttu, et kuidas seda filmi tehakse ja mis järgus see parasjagu on, siis Mart Kivastiku “Õnn tuleb magades” sai kuidagi äkki ja vaikselt valmis.

Sisututvustus:

Viimaseid aastaid noor, aga üksildane Viivi avastab ühel kenal hommikul enda kõrvalt voodist tundmatu mehe. Paanikas naine püüab oma peas taastada eelmise päeva sündmusi. Selgub, et seljataga on elu halvemaid päevi: valutav õlg, tööle hilinemine, arsti diagnoos, korralik tüli apteegijuhatajast tšikiga, keda ta silmaotsas ei salli, ja kõige selle tagajärjel õhtu lõpp kõrtsis, kus ta mõistab, et võid olla nii korralik ja tubli, kui tahad, aga õnne peab ka olema… Mees, kelle Viivi linade vahelt leiab, on viiekümnele lähenev Andres, lahke loomuga kutseline äparduja, mees, kes ei suuda öelda „ei“. Ühel õhtul satub ta oma kodukõrtsis tantsima kena võõra naisega… kivastikMart Kivastiku „Õnn tuleb magades“ on kurbade kohtadega naljakas film või siis naljakate kohtadega kurb film, kuidas kellelegi. Lugu, kusjumalik täringumäng pakub lootust ka neile inimestele meie ümber, kelle peale keegi esmapilgul panuseid teha ei julge. Liiga kõrgete ootuste puhul näitab elu sulle tihti rusikat, aga kui ootuste horisont on päriselt längu vajunud, võib ootamatult avaneda uus uks.

Filmi aluseks olnud Mart Kivastiku novell ilmus Vikerkaares (2014/12)

Tiina Sulg

“Teemaõhtu: Arvo Valton 80” pühapäeval, 13. detsembril ETV2-s

In raamatukava on 10/12/2015 at 11:44

Seekordse teemaõhtu keskmes on kirjanik, tõlkija, stsenarist, publitsist, õppejõud ja soome-ugri väikerahvaste eest võitleja Arvo Valton.

arvovalton20.00 algab teemaõhtu 2008. aastal salvestatud saatega „Tähelaev”, mida juhib Andres Raid.

21.10 saates „Kaadris: Viimne reliikvia” (ETV 2012) meenutavad Eesti kõigi aegade menukama filmi valmimist stsenarist Arvo Valton, lavastuskunstnik Rein Raamat ning osatäitjad Eve Kivi, Raivo Trass ja Peeter Jakobi. Lisaks on saates võimalik näha „Viimse reliikvia“ võtteplatsidel vändatud dokumentaalkaadreid, hulgaliselt haruldasi fotosid ja Rein Raamatu kujunduskavandeid.

viimnereliikvia21.35 „Viimne reliikvia” (Eesti 1969) “Liivimaa parim ratsutaja” Hans von Risbiter tutvub ratsaretkel kauni Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on lahkesti nõus nad paari panema, kui saab endale Risbiterite perekonna valduses oleva Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Verepulmaks muutunud pulmapeolt päästab Agnese mitte tema tulevane abikaasa, vaid hoopis vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa. Filmi stsenaariumi kirjutas Eduard Bornhöhe „Vürst Gabrieli” ainetel Arvo Valton. Tegu on filmiga, mis erilist tutvustust ei vaja, vähemalt valdav enamus vanema põlve eestlastest teavad seda lugu juba peast.

veranda23.00 “Vernanda” (Eesti 1988) Roman Baskini lühimängufilm viib vaataja steriilsesse väikelinna, kus aeg on justkui peatunud. Linna sattunud noormees ostab leiva, mis tegelikult osutub pommiks ja millest ta enam kuidagi lahti ei saa. Poodi seda tagasi ei võeta, maha müüa ka ei saa, ka mitte lihtsalt kusagile maha unustada või poetada. Osades Sulev Luik, Jüri Järvet, Kaljo Kiisk, Ilmar Tammur, Aleksander Eelma, Gunnar Kilgas.

23.30 lõpetab teemaõhtu “Tugitooliteater: Jaan rääkis” (ETV 1985), milles Oskar Liigand ja Tõnu Oja esitavad Arvo Valtoni jutustuse “Jaan rääkis”.

Arvo Valton, keda võib pidada eesti modernistliku proosa rajajaks, on kirjutanud ligi 60 raamatut (romaane, novelle, luuletusi, kunstmuinasjutte, filmistsenaariume, näidendeid ja libretosid), tõlkinud soome-ugri rahvaste, vene, bulgaaria, poola ning ungari kirjandust. Seega kellel huvi, leiab raamatukogust kindlasti mõne talle sobiva Arvo Valtoni teose.

Lisaks on saadaval nii „Viimse reliikvia” DVD  kui CD „Muusika filmist””Viimne reliikvia”” .

Lõpetuseks väike klipp, kus Arvo Valton räägib sellst, mis teeb filmi heaks.

Anu Amor-Narits

“Hundi süda sees” Cinamonis ja Ekraanis

In raamatukava on 03/11/2015 at 09:55

hundisudaseesFilmi tutvustus: Karmid karvikud miksivad metsa vahel oma metalseid saunde rahvapilli traditsiooniliste helidega, kasutavad paganlikke sümboleid ja laulavad laiale maailmale kummaliselt kõlavas emakeeles. Et saada aimu põhjamaise folk metali olemusest, keskendub film kahele bändile: Metsatöllule Eestist ning nende vanemale vennale Finntrollile Soomest.

Olgu mu enda muusikamaitsega kuidas on (idee poolest peaks mulle Metsatöll meeldima, noh et folgi ja metali segamine ja muusikud, kes teevad tõesti seda, mida tahavad teha, aga miskit on mu jaoks kuskilt ikka puudu jäänud), aga tunnustust väärib Metsatöll küll, kasvõi seesinatse Liina Paakspuu dokumentaalfilmi näol.

Filmi on jõudnud näha ning oma oma kiidu ja kriitika kirja panna Alvar Loog Postimehes ja Mart Niineste Eesti Päevalehes.

metsatollKui seni pole Metsatöllu tegemistega kursis oldud, siis takkajärgi saab raamatukogust abi: CDd “Hiiekoda”, “Terast mis hangund me hinge”, “Lahingväljal näeme, raisk”, “Sutekskäija”, “Iivakivi”, “Äio” ja “Ulg”, koostööplaadid Kukerpillidega “…suured koerad väiksed koerad…” ning RAMiga “Raua needmine”, lisaks kontsert-DVD “Kõva kont” ootavad avastamist.

Valikut, mida lauluks võtta, oli suht raske teha. Olgu siis laul, mis filmiski rohkem tähelepanu saab.

Tiina Sulg

„Lurich” kolmapäeval, 4. novembril kell 20:00 ETV2-s

In raamatukava on 02/11/2015 at 14:00

lurichposterFilm on tuntud eesti maadlejast Georg Lurichist, kelle tähendus ei piirdu üksnes sportlaserolliga. Tema isiksus, tema eetilised tõekspidamised – ausus, sihikindlus, kompromissitus – kujundasid terve põlvkonna eluvaateid. 1910. aastal saabus Georg Lurich Tallinna, kaitsma järjekordselt maadluse maailmameistri tiitlit. Siin ootavad teda vaimustatud rahvuskaaslased ja noored sportlased, kellele ta on iidoliks nii oma sportliku pühendumuse kui eluhoiakutega. Kuid samas varitsevad teda spordimaailma mahhinatsioonid läbisegi kohalike võimumeeste madalate intriigidega. Kui Lurich neist otsustavalt lahti ütleb, satub ohtu nii tema sportlik karjäär kui suisa elu.

lurichfilm1Vikipeedia pakub palju informatsiooni meie spordikuulsuse kohta.

Pikalt ja põhjalikult on kirjutatud Georg Lurichi kohta Fitness.ee lehel.

Filmi kohta leiab palju huvitavat lisalugemist Eesti filmi andmebaasist.

Õhtulehes ilmus artikkel Allar Viivikult „Kes oleks vääriline mängima Lurichit?”.

Saates “Kaadris” meenutavad mängufilmi „Lurich” valmimist lavastaja ja kaastsenarist Valentin Kuik, operaator Arvo Iho, peaosatäitja Tõnu Lume ja kõrvalosatäitjad Tõnu Aav, Rein Karemäe ning Ain Lutsepp. Videoklipp Youtubes.

lurichMeie raamatukogust leidub järgmist lugemismaterjali Georg Lurichi kohta:
1. Lurich / koostanud Paavo Kivine ; [kujundanud Mari Kaljuste] — Ilmunud 2011. a.
2. Lurich ja Väike-Maarja : [maadleja ja tõstja : 1876-1920] / Heleriin Atla, Tairi Kuusk, Külli Urb — Ilmunud 2006. a.
3. Lurich Ameerikas : Hackenschmidti jälgedes, Abergi varjus / Voldemar Veedam – Ilmunud 1981 a.
4. Lustakaid lugusid Lurichist / Kalle Voolaid ; Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Spordimuuseum. –Ilmunud 2002. a.
5. Lurichi ja Abergi jälgedel / [koostanud Otto Saar] — Ilmunud 2003. a.

Sirje Suun

„Corrida” kolmapäeval, 28. oktoobril kell 20 ETV 2-s

In raamatukava on 23/10/2015 at 12:25

 

corrida plakatSeda Tallinnfilmis  1982. aastal Teet Kallase samanimelise romaani põhjal  režisöör Olav Neulandi enda stsenaariumi järgi vändatud filmi oleme siin mõned aastad varem ka soovitanud.   Hea võimalus üle vaadata armastatud näitlejaid, ka neid, kes meie hulgast juba lahkunud  – osades Rein Aren, Sulev Luik, Rita Raave jt. Helilooja Sven Grünberg, operaator Arvo Iho.  corrida f
“Jääb vaid imetleda, kuidas Grünbergi muusikast tegusalt toetatuna hoiab Iho kohati lausa monumentaalsete kaadritega meid filmi meeleolus ja mõtteis ka siis, kui ekraanil kedagi näha pole” (P.Pedmanson, Edasi 16.04.1983)corrida-raamat

Kaja Kleimann

“Minu Leninid” kolmapäeval, 30. septembril kell 19.30 ETV2s

In raamatukava on 29/09/2015 at 12:14

minuleninidplakatFilm suurte ideedega, tohutu tegutsemistahte ja susserdamisandega mehest — Aleksander Keskülast.

Mind on mitu päeva vaevanud mõte: “Kas minu vanavanaisa kirves on ikka veel minu vanavanaisa kirves, kui sel on 7 korda vart ja 3 korda pead vahetatud?” Kuidas see seostub 1997. a. Hardi Volmeri käe all valminud filmiga “Minu Leninid”? Mitut pidi. Kui palju ajaloolist tõde peab ühes ajaloolises romaanis või filmis olema, ilma et see muutuks pseudo- või alternatiivajalooks? Tühikute täitmine ilukirjanduslike võtete või fantaasialennuga on ju ka korralikus ajaloolises romaanis/filmis lubatud. Ulmekirjanduses on levinud probleemipüstitus, et kui palju võib inimesel organeid vahetada, et tegu oleks veel sama inimesega. Aga asendada inimene tervikuna ja lasta teistel arvata, et tegu on ikka sama inimesega? Kui teised sellest sajandi möödudes teada saavad, mida see suures plaanis muudaks?

Lisalugemist:minuleninidfilm
Sulev Teinemaa “Ajalugu ja müstifikatsioon” TMKs,
Kaido Jaanson “”Minu Leninite” tõed ja valed” Postimehes,
Tarmo Teder “Minu Leninid” Eesti Päevalehes,
Mart Kuldkepp “Aleksander Kesküla kirjandustegelasena” Keeles ja Kirjanduses.

ETV arhiivis on 1988. a. valminud Hannes ja Renita Lintropi portreefilm Hardi Volmerist — “Meie aja kangelane”.

Eks ikka ole tore sutsu vanemaid Eesti filme vaadata, et kui noored ja ilusad (ja vahel ka, et elusad) kunagised lemmiknäitlejad olid :) Otsisin, et kas on kusagil üleval umbes sellest ajast pärit salvestust Üllar Saaremäe pungi-esinemisest Untsakatega. Ei leidnud. Olgu selle asemel Üllar Saaremäe punklaulupeol anarhiast laulmas. Pikem video on kuhugi haihtunud, aga las olla niipaljukestki:

Tiina Sulg