Nüüd on see siis juhtunud! Alates eelmisest nädalast saab kinodes vaadata „Apteeker Melchiori“ esimest filmi. Kõik, kes on Indrek Hargla Melchiori-raamatuid lugenud (seni seitse raamatut), on seda oodanud. Tegemist on lugudega, mis varem või hiljem pidid filmiks saama ja nii tore, et need on juhtunud autoriga koostöös.
Filmi treiler:
„Apteeker Melchiori“ sarja esimene mängufilm baseerub Indrek Hargla raamatusarja „Kriminaalromaan vanast Tallinnast“ esimesel raamatul „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Loo sündmused toimuvad 1409. aastal keskaegses Tallinnas, kus mõrvatakse kuulus ordurüütel, kes vabastas Läänemere piraatidest. Kangelase pea on maha raiutud ja suu münte täis topitud. Kadunud on kuldkett, mille ta samal päeval ostis. Kohtufoogt määrab kuritegu uurima apteeker Melchior Wakenstede. Nutikas noormees avastab, et tapetu otsis müstilist „Tallinna vangi“ ja jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse. Juhtuvad mitmed koledad veretööd, kus surmaohus on igaüks, kes selle saladusega kokku puutub.
Romaan ja film ei kattu üks ühele, näiteks on filmis Melchior noorem. Üldjoontes on aga tegelased ja juhtumised samad. Et romaani ja filmi keeled on erinevad, siis on see ka paratamatu, et on tulnud muutusi teha. Olen esimest raamatut lugenud juba mitu aastat tagasi ja nii päris täpselt ei mäleta kõike, kuid filmis mind miski ei häirinud — see meeldis mulle väga! Ja tõeliselt tore on, et järgmised filmid tulevad juba suve lõpus ja sügisel. Ning kui kõik õnnestub, siis lisandub tulevikus filme veelgi. Ja loodetavasti ikka ka raamatuid!
Filmi lavastas Elmo Nüganen. Nimiosas on Märten Metsaviir. Kaasa teeb palju rohkem või vähem tuntud eesti näitlejaid.
Lugemissoovitus siia juurde muidugi ongi Melchiori-raamatud. Ette vast vahetult lugeda ei soovita, aga pärast filmi vaatamist tasub küll raamat kätte võtta: kas meelde tuletuseks või tuttavaks saamiseks! „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ romaani leiab näiteks Tartu Linnaraamatukogust.
Põnevaid elamusi!
Mai Põldaas
Teater on kaduv kunst. See, mis sünnib laval sel õhtul, jääb vaid igaühele mälestusena, olgugi vahel abiks fotod või videoülesvõtted, miskit läheb ses salvestuses paratamatult kaotsi. Aga parem pool muna kui tühi koor, seega väga tore, et teatrietendusi ikka vahel üles võetakse, ja nii kahju, et paljud pildid on igasuguste leheuuenduste käigus kõige kaduva teed läinud.
Tallinna Linnateatri lehelt saab teada, et “Kuritöö ja karistus”:
Raskolnikov, Rodion Romanovitš – Indrek Sammul; Raskolnikova, Pulheria Aleksandrovna, tema ema – Anu Lamp; Raskolnikova, Avdotja Romanovna, tema õde – Liina-Riin Olmaru; Razumihhin, Dmitri Prokofjitš, tema sõber – Andero Ermel; Lužin, Pjotr Petrovitš, kosilane – Kalju Orro; Marmeladov, Semjon Zahharõtš – Paul Laasik või Andres Ots; Marmeladova, Jekaterina Ivanovna, tema naine – Epp Eespäev; Marmeladova, Sofja Semjonova, tema tütar – Külli Teetamm; Svidrigailov, Arkadi Ivanovitš, mõisnik – Rain Simmul; Lebezjatnikov, Andrei Semjonovitš – Tarmo Männard või Anti Reinthal; Porfiri Petrovitš, kohtu-uurija – Peeter Tammearu või Aarne Üksküla; Zametov, Aleksandr Grigorjevitš, jaoskonna sekretär – Raivo E. Tamm või Argo Aadli; jaoskonnaülema abi – Lauri Nebel või Mart Toome; Amalia Lippewechsel – Helene Vannari; Aljona Ivanovna, liigkasuvõtja – Marje Metsur; värvijad, töölised, ametnikud, kelnerid, peielised jt – EMA kõrgema lavakunstikooli XX lennu üliõpilased.
Preemiad:
Autor: Fjodor Dostojevski / Elmo Nüganen
See on ilmselt Dostojevski tuntuim romaan. Ja kindlasti on sellega seotud ka suurim hulk eelarvamusi ja stampe. Noor mees tapab liigkasuvõtjast vanamuti ja tema õe. Sellest justkui lugu räägikski. Aga miks Raskolnikov seda teeb ja mis mõtted ta peas liiguvad, kuidas ja kas üldse on sellega seotud kontekst, mida ilusasti “oludeks” nimetatakse ja kuidas elu pärast edasi minna saab?
Lisaksin omapoolse kommentaarina vaid seda, et kui mu varasemad katsed “Kuritööd ja karistust” lugeda jooksid üsna kiiresti lörri, siis peale teatriskäiku raamatut Nüganeni prillidega lugedes sai see klassika mul ka edukalt loetud. 
Peeter Torop Teatrielus (1999) “Vene kirjandus ja eesti teater. F. Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ ja L. Tolstoi „Sõda ja rahu“ eesti laval”. Ses viimati mainitud “Teatrielu 1999” kogumikus on ka Gerda Kordemetsa portreelugu teemaõhtu kangelasest “Ärtu soldat, kellest sai risti kuningas. Parim meesnäitleja 1999 – Indrek Sammul”. Üks huvitav lugemine on kindlasti Mari Tuulingu TMKs (1999/8-9) ülestähendatud Elmo Nüganeni ja David Vseviovi jutuajamine koondpealkirjaga “Kui lunastuse võimalus ära võtta, kaob kõik”.
Loe seda, mida Sa filmis ei näinud 