Raamatukava

Posts Tagged ‘eluloofilm’

“Suur unelm” laupäeval, 9. mail kell 22.20 ETVs

In raamatukava on 25/05/2021 at 11:50

“Suur unelm” (“Der ganz grosse Traum”, Saksamaa 2011)

Tutvustus: 1874. aastal läks Konrad Koch Saksamaale inglise keelt õpetama ning pidi leidma uue viisi, kuidas tekitada õpilastes huvi ja soovi õppida tundma võõrast keelt ning kultuuri. Tõsielul põhinev film räägib läbi draama ja huumoriprisma noorest inglise keele õpetajast Konrad Kochist, kes ei muutnud mitte ainult oma õpilaste elu, vaid tõi Saksamaale ka jalgpalli.

Päriselus ei õpetanud Konrad Koch inglise keelt, vaid oli Braunschweigis asuva Martino-Katharineumi gümnaasiumi ladina, kreeka ja saksa keele ning ajaloo õpetaja. Tema organiseeris 1874. aastal Saksamaal esimese jalgpalli kohtumise ning on seetõttu läinud Saksa jalgpalli ajalukku kui mängu maaletooja, hoolimata asjaolust, et nüüdseks on teada ka varasemaid jalgpallimatse.

Õpetaja Kochil oli nimelt kindel veendumus, et sportlik tegevus vabas õhus on kasulik õpilaste arengule. Sama kooli õpetaja August Hermann muretses talle Inglismaalt ragbipalli ja siis korraldatigi õpilastele esimene jalgpallimäng (olgugi, et ragbipalliga).

Koch ise on kirjeldanud seda umbes nii: “Inglismaalt toodud jalgpall lihtsalt visati väljakule, anti teada mõned olulisemad reeglid ja peagi mängisidki saksa poisid inglise mängu, esmalt küll mitte kõige oskuslikumalt, kuid innukalt ja osavalt ning suurima rõõmuga.”

Tegelikult pani see mõtlema, et kui Saksamaale jõudis jalgpall alles 19. sajandi viimasel veerandil ja sellise huvitava loo läbi, kuidas siis Eestis see peatükk spordiajalukku kirjutatud sai. Ja leidsin sama huvitava loo. “Eesti Spordilehe” 1929. aasta 25. juuli number pühendati Eesti jalgpalli 20. sünnipäevale. Ja sealt võib lugeda, et aastatel 1906-1907, kes täpselt ikka teab, oli Tallinna sadamas peatuvate Inglismaa laevade meremeestel kombeks ajaviiteks sadamasillal jalgpalli taguda. Sealjuures suhtuti sellesse tõsiselt — mehed olid varustatud jalgpallisaabastega ja neil oli kaasas mitmeid jalgpalle. Tallinna sadama kaudu veeti aga rongidega Venemaale kookospähkli koori ja kuna need olid maitsvad, siis Tallinna koolinoortel oli kombeks käia sadamas “kokossi” jahil, et sellest maitsvast kaubast osa saada. Sadamas sattusid nad peale jalgpalli mängivatele inglise meremeestele. Alul vaadati lihtsalt pealt, siis ühel hetkel visati inglastele eemale veerenud palli tagasi ja lõpuks satuti ka ise osalema. Tollist mööda hiilides toodi paar palli põues linna ja jalgpall asendas senise popi laptuu mängu.

Nii ta läks.

Omapead hakati ilmselt mängima 1908. aastal. Pallide eest anti inglastele raha, raha klapiti kambas omavahel kokku ja mängida said vaid need, kes olid maksnud. Ja usin harrastamine algas. 1909. otsustati luua aga juba selts nimega “Meteor”. Meeskonna treeneriks sai Tallinnas elav inglane Urchardt, tema juhatusel telliti Inglismaalt komplekt jalgpallisärke. Sellest aastast loetakse eesti jalgpalli algust, kuna siis toimus kohtumine kahe esimese klubi “Meteori” ja “Merkuuri” vahel.

Kaarel Antonsi ja Kalle Voolaiu raamatus “Eesti spordi lugu” on selge viide, et Tartus, muideks, toimus esimene teadaolev jalgpallikohtumine Tartu ülikooli vene üliõpilaste ja Riia tudengite vahel juba aastal 1906.

Ja veel varasema ajaga seotud seigast võib lugeda Vaapo Vaheri raamatust “Jalgpall hingede öös : vutist eesti kultuuriloos“, nimelt kuidas folklorist Oskar Kallas ühiselamu kasvatajana Narva poistele sangadega jalgpalli õpetas. Ja lisaks on seal kirjas, et Juhan Sütiste kuulus Tartu linna koondmeeskonda, August Mälgust sai meeskonna varumängija ilma, et too oleks kunagi jalgpalli jalaga puutunudki, et Kaarel Ird pidi tegema valiku jalgpalli ja teatri vahel jne, jne. Kultuuriloolised puutepunktid unistuste spordialaga.

Tõenäoliselt pole inimest, keda jalgpall kuidagi puudutanud ei oleks. Nii nagu tänapäeval teatakse Vassiljevit, Poomi või Klavanit, teati esimese vabariigi ajal rahvuskoondises mängivaid Eevat, Eevit ja Etsi. Eevast ehk Eugen Einmannist on kirjutanud Meelis Karmo (“Wabariigi vutituus : Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu”), Eevist ehk Evald Tipnerist on kirjutanud Tiit Lääne (“Magnetkätega mees : Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”). Etsist ehk Eduard Ellmannist veel raamatut ei ole, kuid unistustele järgnes seegi mees.

Annika Hramov

“Noor Andersen” ETVs, 1. osa teisipäeval, 4. mail kell 22.05, 2. osa teisipäeval, 11. mail kell 22.05

In raamatukava on 04/05/2021 at 11:58

Alustame Tõnu Trubetskyga:

Muinasjutud õpetavad meid

Kui sa usud muinasjutte, usud iseend,
oled lahke, tegusid teed häid.
Sõrmeküüntest kübar, lauakene kata end
aitavad sind, kui sa hätta jäid.
Muinasjutud õpetavad sindki elama,
oled sa siis prints või näkineid.
Vaimusilma jäävad kujud, sõnad kõlama.
Ära kõrvust mööda lase neid!

Taani telesari noore Anderseni kujunemisest muinasjutumeistriks valmis juba 2005. aastal, nüüd on võimalus seda näha ka eesti vaatajatel. Sarja režissöör on Rumle Hammerich ja Andersene mängivad Simon Dahl Thaulow ja Peter Steen.

Lugegem siis ikka muinasjutte! Ja võib-olla vahel kirjanike elulugusid ka.

Tiina Sulg

 

 

 

“Bohemian Rhapsody” reedel, 1. jaanuaril kell 20.00 Kanal2-s

In raamatukava on 30/12/2020 at 12:57

“Bohemian Rhapsody” (Režissöör: Bryan Singer, osades: Rami Malek, Lucy Boynton, Gwilym Lee)

Tutvustus: Kaks Kuldgloobust võitnud muusikaline draama legendaarsest ansamblist Queen, nende muusikast ja nende veelgi legendaarsemast juhtfiguurist Freddie Mercuryst, kes purustas igal sammul stereotüüpe ning üldisi tavasid teel meie planeedi kõigi aegade üheks suurimaks meelelahutajaks. Bänd tõusis meteoriidina muusikamaailma tippu, põhjuseks nende ikoonilised laulud ja revolutsiooniline kõla. Selle kõik ähvardab hävitada Mercury kontrollimatu elustiil, kuid pealtnäha ületamatud raskused suudetakse ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury veab bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteasteni, tsementeerides selle käigus ansambli pärandi.

Queen on minu lapsepõlve autosõidu bänd. Teate küll, see bänd, kelle muusika on kohustuslik osa igast pikemast autosõidust. Mõnel on selleks puhuks hulk erinevaid laule ja esitajaid, meie peres oli aga kohustuslik Queeni “Made in Heaven” kassett (vähemalt siis kui lapsed autos olid, muidu meeldis isale ikka Väikeste Lõõtspillide Ühingut või Kuldset Triot kuulata). Mu lapsepõlv jääb küll aega, mil Freddie Mercury oli surnud, aga minu jaoks polnud ei siis ega pole ka praegu vahet! Oluline oli ja on muusika! Olen kindel, et karjusime vennaga laule kaasa laulda ise veel arugi saamata, mis keeles üldse lauldakse.

Filmi käisin kinos vaatamas ning olen nüüdseks korduvalt üle vaadanud. See on ikka väga võimas film ning Rami Malekust paremat Freddie kehastajat oleks üsna keeruline leida. Juba siis, kui hakkasid ringi liikuma esimesed fotod Malekust Freddiena, oli selge, et see film saab olema eriline.

Üks huvitavamaid ja keerulisemaid kohti filmis on kindlasti LiveAid kontserdi taasloomine, millega saadi vaimustavalt hakkama. YouTube’is on võimalik vaadata paralleelselt filmikaadreid ning LiveAid kontserdi salvestust Queeni ülesastumisest. Liigutused, näoilmed, kõnnak — filmis taasloodud stseenides on kõigele sellele pööratud erakordset tähelepanu.

Queen jätkas peale Freddie Mercury surma teatavasti tegevust ning tuuritab praeguseni. 2016. aastal avanes võimalus näha bändi Tallinnas, mida ma muidugi ka tegin. Siis astus solistina ülesse Adam Lambert, kes tegutseb oma soolokarjääri kõrval Queeni solistina praeguseni. Kusjuures, tal on ka pisike roll filmis. Kas märkate?

Sellest, kui palju on Queenist ja eriti Freddie Mercuryst raamatuid kirjutatud, ei maksa vist pikalt rääkida. Neid on palju. 2016. aastal, vahetult enne kontserdile minekut, lugesin Lesley-Ann Jonesi raamatut “Freddie Mercury: Elulugu”. Juhtus nii, et lõpetasin raamatu bussis juba tagasi koju sõites ning ehmatasin vist mõned inimesed ära, sest olin ninapidi raamatus ja nuuksusin nutta. No lõpp on ju kurb. Viimas paari aasta jooksul on ilmunud teisigi selle legendaarse laulja elulooraamatuid. 2019. a ilmus Laura Jacksoni “Freddie Mercury: Biograafia” ning 2020. a Matt Richardsi ja Mark Langthorne’i “Keegi, keda armastada: Freddie Mercury elu, surm ja pärand”. 2020. a ilmus ka uus raamat bändist — “Queen: Varjus pool: minu elu koos 20. sajandi suurima rokkbändiga”, autoriks Peter Hince.

Lõpetuseks lisaksin ka ühe oma lemmiklaulu, mis pärineb Queeni kuuendalt stuudioalbumilt “News of the World”. Selles videos kõlab laul Mercury esituses, kuigi originaali kirjutas ja ka laulis Brian May. 

Trailer:

Irina Möldre

“Tom of Finland” kolmapäeval, 2. detsembril kell 21.30 ja reedel, 4. detsembril kell 23.40 ETV2s

In raamatukava on 01/12/2020 at 09:25

Sel aastal oli Tom of Finlandi ehk Touko Valio Laaksoneni 100. sünniaastapäev. Tom of Finland on kindlasti üks neist nimedest, mis maailmale Soomest tuttav on.

Tema joonistuste kunstilise poole üle võib vaielda, kuigi — mida rohkem aega tema loomingu loomisest mööda on läinud, seda enam tema loomingut hinnatakse. Teatud subkultuuris on need ammu olulised ja mõjukad olnud ning otsapidi on need mõjud ka laiemale avalikkusele tuntuks saanud, kasvõi moeloojate inspireerijana ja muusikute kostüümivalikute kaudu.

Tom of Finlandi teoseid on antud välja kataloogide, albumite, koomiksitena jne. Meie raamatukogus neid küll pole, aga mõnedes Eesti raamatukogudes, muuhulgas Soome Instituudi raamatukogus, näiteid on.

Sel kevadel-suvel oli Tallinnas Fotografiska näitus “Pimik” (“The Darkroom”), kus näidati esimest korda maailmas Tom of Finlandi joonistusi koos fotodega, ERR tutvustas näitust siin, virtuaalnäitus on siin, Martin Buschman kirjutas näitusest siin.

Filmi tutvustatakse nii: “Tom of Finland” on eluloofilm Soome geikunstnikust Touko Valio Laaksonenist (1920–1991), kes võttis endale kunstnikunimeks Tom of Finland. Touko pornograafilised joonistused estetiseerisid homost macho-meest — mundris musklis kehad, rasked saapad, vunts ning nahkpükstest välja kargavad poolemeetrised peenised korduvad pildist pilti ja tegid Tom of Finlandist ühe tuntuma geikunstniku kogu maailmas. Teda tuntakse kui sadomaso ja fetišistliku suuna käsitlejat. 90ndatel avastas Tom of Finlandi enese jaoks ka Soome, dekaadid hiljem paisati seal edukalt müügile juba ka tema piltidega illustreeritud voodipesu. Dome Karukoski film on suunatud laiale vaatajaskonnale ja on üles ehitatud kui kangelaseks saamise lugu. Talvesõja veteran Touko kogeb pärast sõda kodumaal Soomes homoks olemise tõttu ahistust, siis aga võtab ette tee Ameerikasse, kus leiab end homoliikumise propageerijana. Kui Tom of Finlandi pildid estetiseerivad toorest geipornot, siis film heroiseerib seda estetiseerimist ning Tom of Finlandi, jättes seksi ja vägivalla samas targu tagaplaanile. FIPRESCI auhind Göteborgi filmifestivalilt, Soome filmiauhind Jussi parimate kostüümide eest ja „Tom of Finland” valiti Soome Oscari-kandidaadiks. Režissöör Dome Karukoski, osades Pekka Strang, Lauri Tilkanen, Jakob Oftebro, Werner Daehn, Jessica Grabowsky jt. Soome, 2017. IMDb.

Filmiarvustusi:

Treileri asemel panen siia hoopis ühe laulu. Sõnad Aino Kallas, viis Touko Valio Laaksonen.

Tiina Sulg

“Angela tuhk” esmaspäeval, 16. novemberil kell 23.10 ETV2s

In raamatukava on 14/11/2020 at 14:34

Tegu ei ole sugugi värske filmiga, kuid kuna see varem meie blogisse pole sattunud, tundus film esile toomist väärt olevat. Mulle tundub, et on teisigi eestlasi peale minu, keda iiri lood ja inimesed külmaks ei jäta. Igatahes need kellele meeldivad autobiograafilised lood ja traagika käsikäes koomilisega (nii nagu see elus tavaliselt ju ongi), tasub filmi vaatamine kindlasti ette võtta.

Filmi aluseks on Frank McCourti 1996. aastal ilmunud samanimeline raamat, mis räägib autori lapsepõlve kehvadest oludest, viletsusest ja isa alkoholismist nii Brooklynis kui Limerickis Iirimaal. Frank McCourt kujutab oskuslikus stiilis 1930-1940ndate Iirimaal valitsenud viletsust ja vaesust ilma, et lugu muutuks liiga kurblikuks.

Raamat on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas Pulitzeri preemia ning tõlgitud 24 keelde.

Raamtust on Sirbis põhjalikult kirjutanud Rein Tootmaa.

Film on IMBd-s saanud korralikud 7,3 punkti.

Raamatule on ilmunud ka kaks järge. Autobiograafilise triloogia teises osas “Jah, on küll” kirjeldab Frank McCourt kuidas ta 18-aastasena Iirimaalt emakodust lahkus ja New Yorki edu otsima sõitis ning kuidas see suurte lootustega kohmetu nooruk kujunes õpetajaks, näitlejaks ja edukaks kirjanikuks. Kolmandas osas „Koolmeister” on Frank McCourtist saanud inglise keele ja kirjanduse õpetaja New Yorgis ning ta kirjeldabki oma kogemusi eri koolides. Peale ülikoolihariduse saamist töötas ta õpetajana kuni oma esimese raamatu ilmumiseni, mille edu andis autorile võimaluse end kirjutamisest elatada. Ta ise arvab, et on 30 aastat kestnud õpetajakarjääri jooksul õpetanud 12 000 last ning raamatus vaatleb talle omase värvikusega just õpetaja ja õpilaste suhteid.

Filmi treiler:

Anu Amor-Narits

“Tove Janssoni rääkimata lugu” Tartu kinodes

In raamatukava on 06/11/2020 at 16:18

Filmist “Tove Janssoni rääkimata lugu” (rež. Zaida Bergroth) on juba piisavalt kirjutatud, kuid mul on tunne, et ma ei saa ka kirjutamata jätta.

Selles filmis näidatakse aastaid, kui Tove ja Muumid veel tuntud ei olnudki. Sealt näeb ühe kunstniku ja kirjaniku kujunemislugu ja raskusi, mis loomingulise eneseväljenduse ette võtnud inimesi alguses ees võivad oodata.

Tove maalib vaesust trotsides, üritab olla kunstnikust isale meele järele, kuid tema tööd ei saada sellest hoolimata edu. Ning kui sünnivad Muumid, on õõvastav näha, kuidas jäik ja konservatiivne isa tema püüdlustele vee peale tõmbab. Õigupoolest on Tove isa ignorantne ja kriitiline lapsevanem par excellence – ta lihtsalt ei mõista, et lastel võib olla elus täiesti oma tee, mida nemad lapsevanemana ei pruugi alati hoomatagi.

Tove Janssoni loost selgub, et elamiseks ei peagi alati ennast hirmhästi lugeda oskama ning ei peagi seadma sihte juuksekarva täpsusega, tuleb vaid olla iseenda suhtes aus ja kunstnikuna piisavalt põikpäine.

Tove on hea näide inimesest, kes oskab mitut asja suurepäraselt: kirjutada, maalida, karikatuure ja koomikseid joonistada. “Teegi siis kõike seda,” ütleb noorele Tovele filmis tema elu armastus – Vivica Bandler, keda ekraanil kujutatakse ehtsa “jahimehe” või seelikus seelikukütina ja see tüpaaž mõjub jõulise lõuajoonega pika ja mustapäise Krista Kosoneni kehastuses päris usutavalt, ja mis seal salata, üsna tänapäevaseltki. Alma Pöysti noore kunstnikuna Tove rollis on ka sümpaatselt boheemlaslik.

Päriselus oli Janssoni elu armastus pisut teistsugune – lokkispäine teatridirektor, keda oleks raske donžuanist femme fatale’ina ette kujutada, kui ei teaks, et fotodelt pole karismat mõtet otsida.

Peale selle, et film on visuaalselt võluv – eriti värvid ja Alma Pöysti oma püstise kunstnikuninaga – on ta ka päevakajaline. See võiks olla lausa kohustuslik vaatamine neile, kes arvavad, et mehe ja naise abielu on parim lahendus sellele, kui armastad naisena teist naist. Eks vaadake siis, mis tunne on, kui ärkad esimesel abieluhommikul ning pead värskele abielumehele tunnistama, et suudad mõelda vaid sellele teisele naisele.

Need, kelles film Janssoni elu vastu huvi tekitas, saavad lugeda Tuula Karjalaise raamatut “Tove Jansson: Tee tööd ja armasta”.

Liina Leemet

“Tove Janssoni rääkimata lugu” kinodes

In raamatukava on 29/10/2020 at 22:00

Kas oled kunagi mõelnud, kust on pärit need armsalt naeruväärsed, andestamatult osavõtlikud, haavavalt äraolevad või trööstivalt praktilised tegelased, kellega tutvumise järel hakkad neid kõikjal kohtama. Esmalt avastad, et su õde on piripiiga, siis tuleb välja, et seda on ka su raskemuusikalembene, Banderase moodi riietuv sõber. Pooled su tuttavad on järsku piripoisid ja sa vaatad murelikult kuidas mõnelgi neist hakkavad tekkima esimesed koduvanastumise ilmingud. Päevast päeva proovid filifjonkasid veenda, et maailm ei ole tegelikult nii hirmus nagu ajalehe krimiveerg, kuid pimeduse saabudes kaotad kogu oma vapruse. Loodus on tardunud halvaendelisse vaikusse, mille kurdistavas tühjuses võib aimata seeliku sahinat. Aknaklaasile on tekkinud jäälilled ning sinu enese krampi tõmbunud sisemusest katkendlikult väljuvad hingeõhupahvakud on küllaldaseks tõendiks ligi hiilivast urrist. Avad ukse ja seal ta seisab. Igavesti karta või teda tundma õppida – kumb oleks kohutavam? Miks on sul aimdus, et öös kumavate akende taga on päev päevalt aina enam staatilisest elektrist surisevaid hatifnatte? Järsku hakkan ise ka hatifnatiks muutuma.. Just siis, kui su silmad on muutunud tühjadeks ümmargusteks sõõrideks ja sind sunnib läbi hämarate kuude edasi vaid võõras saatuslik jõud, kohtud tuutikiga, kes kutsub sind teelauda. Teed asuvad serveerima kolm nähtamatut hiirt. Koos soojusega hakkab sinu sisse valguma arusaam sellest, kui kirev on tegelikult elu, mis on varjatult sinu ümber alati olemas ning mõistad, et selles valguses on igatseda midagi kättesaamatut ikka väga niru.

Arvestades, mil määral meenutab muumipere Tove Janssoni enda perekonda ja kui paljudel tegelastel on tema tutvusringkonnas kindlad prototüübid, võiks muumilugusid peaaegu et pidada autobiograafilisteks. Samuti nagu muumipere, on ka Tove elanud maailma varjutava surmatähe hirmus ja kolinud üksikule saarele. Muumide muretus eluviisis peegeldub Tove boheemlus, My isepäisuses tema trots. Kui nüüd tundub, et ma proovin muumilugusid kitsastesse raamidesse mahutada, siis huvitaval kombel nende seoste nägemine pigem avardab tõlgendusvabadust, eriti täiskasvanud lugeja jaoks. Muumiraamatud ongi vist sarnaselt “Karupoeg Puhhile” ja “Väiksele printsile” veel populaarsemad täiskasvanute, kui laste hulgas. Menukad on need tõepoolest. Tove Jansson on soome tõlgituim autor ja muumisektorist on saanud omaette fenomen. Kelle südant haisulooma kaisukad ja muumimamma serviis heldima ei pane, selles tekitab see tõenäoliselt juba jälestust. Huvitav kui suur oleks tänaseks päevaks puht majanduslik kahju Soome riigile, kui rootsi juurtega autorile oleks tehtud vihje, et ta võiks kodumaale naasta.

Eesti keeles on lisaks lasteraamatutele ilmunud ka teisi, nende hulgas päriselt autobiograafiline “Kujuri tütar” ja päriselt täiskasvanutele mõeldud “Aus pettur”. Lisaks võib lugeda Tuula Karjalaise kirjutatud elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Nüüd siis on olemas ka mängufilm, mida igaüks läheb ise vaatama. Niipalju võin öelda, et selle keskmes on Tove eneseotsingud ja draamažanrile omaselt intriig – pigem suhted isa, kui emaga, kirglik noorpõlvearmastus Vivica vastu, mitte kooselu Tootiga; kuid jätab endast maha väga sooja tunde. Kui sa aga peaksid end kunagi nukra või üksildasena tundma, siis mõtle Tutsikule ja Lipsikule, kes soovisid, et ka võlur leiaks oma kuningrubiini. Neilt endalt seda ära võtta ei tohi – sest see on see kõige suurem ja kõige hullem.

Sander Kaasik

“Bohemian Rhapsody” pühapäeval, 27. septembril kell 21:05 Kanal 2-s

In raamatukava on 25/09/2020 at 18:44

Filmi tutvustus telekavas: Kaks Kuldgloobust võitnud muusikaline draama legendaarsest ansamblist Queen, nende muusikast ja nende veelgi legendaarsemast juhtfiguurist Freddie Mercuryst, kes purustas igal sammul stereotüüpe ning üldisi tavasid teel meie planeedi kõigi aegade üheks suurimaks meelelahutajaks. Bänd tõusis meteoriidina muusikamaailma tippu, põhjuseks nende ikoonilised laulud ja revolutsiooniline kõla. Selle kõik ähvardab hävitada Mercury kontrollimatu elustiil, kuid pealtnäha ületamatud raskused suudetakse ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury veab bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteasteni, tsementeerides selle käigus ansambli pärandi.

2018. aastal valminud eluloofilmi legendaarsest muusikust, igas mõttes suure algustähega Artistist, on nii kiidetud  kui ka mõõdukalt laidetud. Kuigi film räägib ansamblist Queen, siis pearõhk on nende karismaatilise juhi, Freddy Mercury eneseotsingutel muusikas ning elus üldisemalt. Peaosatäitja filmis, Rami Malek sai oma esituse eest Kuldgloobuse ning Oscari, kuigi kohati on ette heidetud tema ülemäära rõhutatud hambumust filmis kui ka üldist lahjat olekut ikoonilise staari rollis. Ühes asjas on nii kritiseerijad kui ka kiitjad siiski ühel meelel, et Queeni muusika kõlas filmis võimsalt (üks näide Queen 1985 LIVE AID päriselt versus filmis https://youtu.be/81ERF5S3x3o) ning kutsub igati kaasa elama ja laulma. Ühinen siinkohal kriitikute arvamustega, et filmi tasub juba vaadata üksnes võimsa muusikalaengu eest.

Kui aga hing soovib rohkem teadmisi bändi dünaamikast, siis tasub pöörduda raamatukokku ja laenata endale üks kõige uuem, 2020. aastal ilmunud Queeni fänniraamat, Peter Hince’i „Queen: varjus pool : minu elu koos 20. sajandi suurima rokkbändiga”. Freddy elust on õnneks kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud veel mitmeid raamatuid, seega valikuvõimalust peaks jätkuma.  Olgu siinkohal ära toodud kronoloogilises järjestuses Freddy Mercury eluloole või bändile Queen pühendatud eesti keeles ilmunud teosed:

Viimane sõna jääb siiski Queeni muusikale:

Klaari Tamm

 

“Radioaktiivne” Apollo Lõunakeskuses

In raamatukava on 29/08/2020 at 09:21

Tuleb välja, et see film on juba jupp aega kinodes jooksnud ja mul puhta kahe silma vahele jäänud. Ega mul tegelikult Marie Curie elu ja tegevuse vastu sellist suuremat erihuvi pole, aga ühtteist on koolipingist kõrva taha jäänud ja üsna paljud aspektid tema eluloos on teinud ta mulle põnevamaks kui mõned teised teadlased. Niiet jah, filmi tema elust läheks vaatama küll.

Kinokavas on kirjas:

Teerajaja. Geenius. Mässaja.

Nende sõnadega saab iseloomustada Maria Skłodowskat, keda maailm tunneb rohkem nime all Marie Curie (Rosamund Pike). Kartmatu otsija, kelle ühised avastused koos võitluskaaslase, armastatu ja abikaasa Pierre Curie’ga (Sam Riley) avaldasid tohutut mõju mitte ainult teaduse, vaid terve maailma käekäigule.

Kaasahaarava draama “Radioaktiivne” aluseks on Lauren Rednissi koomiksiromaan “Radioactive: Marie & Pierre Curie: A Tale of Love and Fallout”. Stsenaariumi kirjutas Jack Thorne (“His Dark Materials”), lavastajaks Marjane Satrapi (“Persepolis”). Osades Rosamund Pike (“Kadunud”), Sam Riley (“Pahatar”, “Control”), Anya Taylor-Joy (“Klaas”, “Nõid”), Jonathan Aris (“Sherlock”, “Dracula”), Simon Russell Beale (“Stalini surm”), Corey Johnson (“Kingsman: salateenistus”) ja Tim Woodward (“Peaky Blinders”).

Marie Curie elust on meie raamatukogus võtta Philip Steele pisike “Marie Curie : naine, kes muutis teaduse kulgu” ning mitmes trükis ilmunud Eve Curie “Minu ema Marie Curie“, saksa keeles lugeja võib uurida Olgierd Wołczeki raamatut “Maria Skłodowska-Curie und ihre Familie“, vene keeles lugeja saab sama raamatu vene keeles (Ольгерд Волчек “Мария Склодовская-Кюри“) ning lisaks veel Marie Curie enda kirjutatud raamatuid: “Радиоактивность” ja “Пьер Кюри“. Nooremad lugejad saavad süveneda ka koomiksisse, see ei ole sama koomiks, mille põhjal tehti film, aga kannab peaaegu sama nime — “Мария Кюри. Радиоактивность : жизнь великих ученых в комиксах“.

Kui mõned aastad tagasi oli populaarne Juhan Aru, Kristjan Korjuse ja Elis Saare “Matemaatika õhtuõpik“, siis ligilähedastki populaarsust võiks ju koguda ka Jüri Liivi “Keemia õhtuõpik“. Keemia oli minu jaoks üks veider õppeaine, et ma sain aru nii palju kui parasjagu nõuti, aga mingit sügavamat või süsteemset mõistmist ei tekkinud ja sellest on mul kahju, sest mulle tundub, et tegelikult on keemias palju huvitavat. Niiet ma plaanin, aga ei luba, et ma selle õhtuõpiku ükskord käsile võtan.

Treiler:

Ja Marie Curie Karolina Żebrowska kehastuses:

Tiina Sulg

“Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele” kolmapäeval, 13. mail kell 21.30 ja reedel, 15. mail kell 23.25 ETV2-s

In raamatukava on 11/05/2020 at 08:51

 

Tutvustus: “Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele” (Don’t Worry, He Won’t Get Far On Foot (USA, 2017). Pärast seda, kui Portlandist pärit luhvtivend John Callahan (Joaquin Phoenix) oleks autoõnnetuses peaaegu elu kaotanud ja ratastooli satub, ei kavatsegi ta joomist jätta. Kui ta sõbranna Annu (Rooney Mara) ja karismaatilise toetaja Donny (Jonah Hill) pealekäimisele järele annab ning vastumeelselt ravile läheb, avastab Callahan endas ande joonistada äärmuslikke karikatuure, mis toovad talle hulga fänne ja annavad elule uue mõtte. Tõsielul põhinev draama on ühtviisi liigutav, jahmatav ja naljakas lugu kunsti parandavast toimest. R: Gus Van Sant.

Ega ma sest filmist miskit ei tea ja ega ma karikaturist John Callahanist ka miskit ei tea, aga kuna mulle karikatuurid iseeneset meeldivad, no tegelikult meeldisid lapse- ja noorpõlves rohkem, aga midagi sellest meeldimiselt on sisse jäänud, et awww, no kuidas pildiga on võimalik tabada ära midagi olulist või humoorikat või teravat. Raamatusoovitusena on siis seekord karikatuuride kogumikud, polegi tähtis, kelle oma teile kätte satub. Ja kui on kusagil vedelemas vanu “Pikreid”, siis neid tasub ka vaadata, muidugi on seal kohustuslikku nõukapropagandat, aga sellest saab mööda vaadata ja üldinimlikku on ikka ka, minu lemmik-“Pikrid” on pärit sealt kuuekümnendatest. Ja kui Tallinn pole kaugel, siis John Callahani elulooraamat “Don’t worry, he won’t get far on foot” on seal raamatukogust täitsa saada.

Vaatasin netist John Callahani karikatuure. Neist on näha, et Callahan on nõus A. Dumas’ vanemaga, et kõige üle võib nalja teha:

Lühidokumentaal, mida soovitan enne või pärast filmi vaadata, karikaturistist:

John Callahani karikatuuride põhjal tehti ka animeeritud sari. Sarja esimene osa:

Tiina Sulg

“Mees, kes teadis, mis on lõpmatus” teisipäeval, 7. jaanuaril kell 22.45 ETV2s

In raamatukava on 06/01/2020 at 23:29

Tutvustus: Eluloodraama. Robert Kanigeli samanimelisele raamatule toetuv eluloofilm Srinivasa Ramanujanist (1887-1920), ajaloo ühest suurimast matemaatikageeniusest. Indias sündinud Ramanujan astus viieaastaselt algkooli, põhikooli jõudes tutvus ta matemaatikaga ja asus 1900. aastal intensiivselt sellega tegelema. Ramanujan oli autodidakt, kõrgema matemaatika alalt on teada vaid üks raamat, mida ta tundis, autoriks keegi G. S. Garr. See tähendab, et Ramanujan leiutas endamisi ka suure osa matemaatikast uuesti – 15-aastase poisikesena taasleiutas ta näiteks, kuidas kuupvõrrandit lahendada. Tasapisi kasvas Ramanujani tuntus Indias ja 1913. aastal kirjutas ta geniaalsele Inglise matemaatikule G. H. Hardyle ning saatis talle oma töid tutvumiseks. Iseõppijana ei vaevanud Ramaujan end oma teoreemide tõestamisega, tema jaoks olid lahenduskäigud ilmsed, ja kuna Ramanujan opereeris arvudega isemoodi, teistele kättesaamatul viisil, jäid tema matemaatikaalased tööd ka enamikele üliandekatest matemaatikutest hoomamatuks. Uurinud Ramanujani arusaamatuid tulemeid, kirjutas Hardy suures viletsuses vaevlevale matemaatikule vastuse. 1914. aastal jõudis Ramanujan Cambridge’i ülikooli, kus Hardyst sai tema mentor. Ramanujan suri Indiasse tagasipöördumise järel aastal 1920. Tema töödest on praeguseni paljud salapärastena tõestamata, aga need, mis on tõestatud, kinnitavad, et Ramanujan on tänini “tulevikumatemaatik”. Matthew Browni film otsib tasakaalu hollywoodilike loojutustamiskaanonite ja intellektuaalse pinge vahel, abiks head näitlejatööd. Filmi keskmes on kahe, maailma eri otstest pärit geeniuse suhted – Hardy (Jeremy Irons) ja Ramanujan (Dev Patel) on ses filmis ka inimestena otsekui vastaspoolustel. Kumbki avab teise ees üllatava intellektuaalse ja inimliku maailma.

See raamat siinmail eriti kättesaadav ei ole ja matemaatikast ja matemaatikutest tean ma liiga vähe, et midagi head oma teadmiste pealt soovitada, aga mõned ajad tagasi oli vägagi populaarne raamat Juhan Aru, Kristjan Korjuse ja Elis Saare “Matemaatika õhtuõpik” (see on nüüd ka vabalt allaletav  http://6htu6pik.ut.ee/?page_id=7 ) ja see sobib vast küll enne või peale filmi sirvimiseks (või süvenemiseks :) ) ette võtta.

Juutuubis on võimalik vaadata täitsa mitut lühemat või pikemat Indias tehtud dokumentaalfilmi või infopildirida Srinivasa Ramanujanist, aga välja ma noppisisn hoopis ühe tänulaulu matemaatikaõpetajatele:

Ja üllatusega leidsin, et eesti muusikasvaras on lugu nimega “Matemaatika” täitsa olemas:

Tiina Sulg

Jõulukava VII — 29. detsember (“Hüvasti Chrostopher Robin” ja “Printsessi päevikud”)

In raamatukava on 27/12/2019 at 00:38

“Hüvasti Chrostopher Robin” TV3 29.12.2019 kell 14.00

Tutvustus: Elulooline draama armastatud lastekirjanikust A. A. Milne’ist (Domhnall Gleeson) ja tema pojast Christopher Robinist, kelle leludest ammutas Milne inspiratsiooni Karupoeg Puhhi maagilise maailma loomisel. Christopher Robin, tema ema Daphne (Margot Robbie) ning hoidja Olive (Kelly Macdonald) on kõik rabatud nii lapsi kui täiskasvanuid liigutavate Karupoeg Puhhi raamatute ülemaailmsest edust.

Miks jäi silma?: Kunagi kauges minevikus luges mulle ema ette lugusid karupoeg Puhhist. Ma ei saa küll öelda, et Puhh mu lemmik oleks olnud, aga tema ja Christopher Robini seiklused on need, mis lapsepõlvest kuidagi eriti eredalt meelde on jäänud. Kui juba oma jõulukava täita, siis miks mitte vana lemmikuga?

“Printsessi päevikud” TV3 29.12.2019 kell 19.30

Tutvustus: Ühe vaese, kuid hakkaja tüdruku Mia (Anne Hathaway) elu keeratakse peapeale, kui selgub, et tema isa, keda ta kunagi ei olnud tundnud, oli ühe väikese Euroopa kuningriigi kroonprints. See aga tähendab, et meie kangelane on printsess. Nüüd peab Mia otsustama, kas jätkata elu San Francisco’s või minna Euroopasse. Raskel hetkel üritab veel Mia vanaema (Julie Andrews) matslikule lapselapsele veidi printsessile omaseid kombeid õpetada.

Miks jäi silma?: Kui see Meg Caboti printsess Mia raamatute ekraniseering 2001. aastal kinno jõudis, käisin mina 6. klassis ja see film oli minu elu! Seinal rippus printsess Mia plakat ja kogu raamatute sari sai aegamööda suurte juppidena alla neelatus ja ära seeditud. Vaatan seda alati ning suure pühendumusega. Täielik muinasjutt, aga nii hea! Ideaalne film, millega oma jõulunädalale punkt panna.

.

Siin oli minu jõulukava! Arvatavasti kõiki mainitud filme ma vaadata ei jõua, aga püüan igati. Kindlasti pole see esmatähtis – oluline on veeta aega oma lähedastega! Kõige toredam on aga teha kõike korraga: veeta aega armsa inimesega koos häid filme vaadates :)

Irina Möldre

“Matti” teisipäeval, 10. detsembril kell 22.30 ETV2-s

In raamatukava on 09/12/2019 at 20:55

Jüri Kolk loetles oma FB-seinal mõned väljendid, mis oma ülekasutuse tõttu on talle tüütuks muutunud. Üks neist oli “võimalus on 50-60”. Mina selle ülekasutust kuulnud ei ole, aga see postitus ajendas mind pikemalt selle väljendi üle mõtlema. Ilma igasuguse taustata on see kahtlemata veider väljend, aga kui teada, et seda ütles Matti Nykänen ajakirjanikule, kes päris tema võidušansside kohta, siis tuleb sinna juurde väga paljut: lapsepõlvenostalgia ja meenutused, kuidas sai Sarajevo ja Calgary taliolümpiamänge hommikust õhtuni (või õhtust hommikuni) vaadatud (ja kuskilt ilmub mälupilt, et mõne päeva jaoks sai kodustel põhjustel puudumise tõendki vanematelt välja kaubeldud) ja soome suusatajatele, muuhulgas ka Matti Nykänenile, ihu ja hingega kaasa elatud; ugrihuumor ja mõnel pool siiani käibiv sugrimugri sportlaste käitumismuster, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle või vimkaga vastuseid (näiteid autospordist: Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.” ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev.”) ning inimese, kes teab, mida ta teeb, enesekindlus segatuna sellega, et igaks juhuks ei maksa suuri lubadusi jagada. Tolles hetkes geniaalne vastus :)

Valik Nykäneni tsitaate:

Viis minut enne filmi algust on Tarmo Tiisleri kommentaar, kus ta lööb eestlased kaheks: need nooremad, kes teavad Nykäneni peamiset tema hilisemate äparduste tõttu, ja need 40+ põhjaeestlased, kellele ta oli ühtaegu kõva sportlane kui ka paras trikster ja süsteemi vastu mässaja, aga unustab ära need lõunaeestlased, kelle jaoks Nykanen oli eelkõige spordi imelaps ja kõik need temaga seotud jamad said teatavaks aastaid-aastaid hiljem ja pigem tõrjuti ka siis mälu äärealale. See film vastab vist pigem selle nooremapoolse publiku ootustele ja on üsna kurb vaadata. Seetõttu ma nüüd ei teagi, kas ma seda filmi ennast niiväga soovitan, aga pisut mõelda spordi kui sellise, sportlaskarjääri lühiduse, kuulsuse hinna, viinakuradi võimu jne üle annab nii või naa. Igatsugu spordimeeste elulugusid, mis mõttele hoogu annaksid, on raamaturiiulitel päris lai valik.

Tutvustus: “Matti” (Soome, 2006) R: Aleksi Mäkelä. O: Jasper Pääkkönen, Peter Franzén, Juha Vienonen, Elina Knihtilä, Elina Hietala. Tõestisündinud loo põhjal valminud lugu mehest, kes armastas suusahüppeid sedavõrd, et temast sai sel alal maailma parim. Matti Nykänen võitis neli olümpiakulda, seitse maailmameistritiitlit ja neli maailma karika üldvõitu. Suuskadel lendas ta nagu kotkas, ent Matti eraelu on olnud täis katastroofilisi hädamaandumisi. Kõikjal, kus ta liigub, saadavad teda skandaalid ja ebaõnnestumised – alkohol, purunenud abielud, pisikuriteod, vägivallatsemine ning ahned muidusööjad, kelle seas vaat et kõige aplam Matti enda mänedžer Nick Nevada. Ent otse kui imekombel ajab mees end ikka ja jälle jalule ning võtab ette järgmise hullumeelse triki.

Tiina Sulg

“Gimme danger. Iggy Popi ja The Stoogesi lugu” neljapäeval, 11. aprillil kell 23.25 ETV2-s

In raamatukava on 10/04/2019 at 11:55

Kui te olete sellised, nagu mina, kes eileõhtuse muusikadoki maha magas, siis ärge heituge, varuesitus on tulemas ja pisut vähem kui paar nädalat on võimalik filmi ka arhiivist vaadata.

Jim Jarmuschi “Gimme Danger” (2016) esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. 1960. aastate lõpu vastukultuuri keskel Michigani osariigis Ann Arboris oma tegevust alustanud The Stooges jättis tavapärasest agressiivsemat rokki viljeledes tollasele muusikamaastikule sügava jälje. Jim Jarmuschi “Gimme Danger” esitleb The Stoogesi rolli toonases muusikalises, kultuurilises, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Samuti jutustab bändi ja tema karismaatilise laulja Iggy Popi seiklustest ning äpardustest, näidates nii bändi algusaegade ambitsioone ja inspiratsiooniallikaid kui ka hilisema kommertsedu tagamaid, mis panid aluse The Stoogesi senikestvale rollile muusikaajaloos.

Iggy Popist ja/või Iggy Popi osalusel on päris mitu raamatut ilmunud, meie raamatukogust on küll võtta vaid üks soomekeelne rokiajalugu, aga pildireana mõned raamatud veel: (plaadivalik on tsiba rikkalikum, aga seda pildirida ma ei pane siia)

Igatahes lustisin ma eile õhtul täiega Iggy Popi esitusi juutuubist otsides. Eks neid natuke liiga palju siia ritta saa, aga arvestatagu sellega, et meeletu suure osa sellest, mis mu meelest põnev oli, jätan ma siiski siia linkimata :)

Tiina Sulg

 

„Isadora” reedel, 8. märtsil kell 21.30 ja 9. märtsil kell 23.00 ETV2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 15:44

18. veebruaril 1913. aastal nägi Johannes Semper Isadora Duncanit tantsimas ja kirjutas selle kohta nii: „Mis üllatus, jahmatav otse, kui korraga näed kõike seda harmoonilises selguses, mis sind aastaid on vaevanud: hing on kehaks saanud sääl näitelaval, keha on hingestet, niiet ei teagi, ons see veel keha, mis säält kõneleb, või on see nägemus hingest; muusika on äkki inimesse imbudes selle maisusest üles raputanud, – ei näe, ei tunne põrmugi, et see veel äsjane inimene on, lühi- ja paksujalgne!” („Näokatted” I)

Kava tutvustab filmi nii: Eluloodraama Isadora Duncanist (1877-1927), kelle uudne täiuseni viidud tantsutehnika mõjus vaatajatele hinge puhastusena. Filmis näeme Isadorat (Vanessa Redgrave) meenutamas oma sündmusterohket eraelu, kuhu kuulusid nii tants, laste õpetamine kui ka arvukad meessuhted mitme kuulsusega. Ameerikas sündinud Isadora elutee viis teda 20. sajandi hakul Euroopasse ja lõpuks ka revolutsioonijärgsesse Venemaale.

“Isadora” on läbimurdefilmiks hilisemale Oscari-võitjale Vanessa Redgrave’ile, ta nomineeriti selle peaosaga kõigile suurematele auhindadele ja pärjati Cannes’i festivalil Kuldse Palmioksaga. Filmi režissöör on Karel Reisz ja film on imdb.com-is jätkuvalt kõrge reitinguga – 7.6 palli. Duncanist on muidugi tehtud rohkemgi filme, viimati 2016. aasta prantsuse filmis kehastas Duncanit Lily Rose Depp, kuid neid pole vaatajad nii kõrgelt hinnanud.
Juurde lugeda saab näiteks:

Carola Sterni raamatut  „ Isadora Duncan ja Sergei Jessenin : luuletaja ja tantsijanna” 

Isadora Duncan „Minu elu”

Kaja Kleimann