„Rocketman” pühapäeval, 1. jaanuaril kell 21.00 TV3-s

Tänavu kevadel 75 aastaseks saanud sir Elton Hercules John (sünninimega Reginald Kenneth Dwight) on üks kõigi aegade edukamaid muusikuid, kelle albumeid on müüdud üle 450 miljoni. Ta on kolm korda ka Eesti esinenud, 2001. ja 2013. aastal Tallinna Lauluväljakul (turnee tähistas lavakarjääri 40. aastat) ja 2007. aastal Saku Suurhallis.
Ma ise olen pop- ja rockmuusika alal suhteliselt võhik, aga minagi tean ja naudin üsna paljusid Elton Johni palu – kuidas saakski kedagi külmaks jätta näiteks „Lõvikuninga” filmile kirjutatud laulud, millest lausa kolm olid filmilaulu Oscarile nomineeritud ja „Can you feel the love tonight” selle ka võitis.
Filmi kohta öeldakse tutvustuseks, et see on „eepiline muusikaline fantaasia, mis räägib hämmastavalt inimliku loo Elton Johni läbimurdeaastatest. Linalugu jälgib tagasihoidliku klaverigeeniuse Reginald Dwighti transformatsiooni rahvusvaheliseks superstaariks koos kõigi selle teekonna valude ja rõõmude, pettumuste ja võitudega. Lavastajaks Dexter Fletcher, Elton Johni kehastab Taron Egerton, kelle roll pälvis hulgaliselt erinevate auhindade nominatsioone ja võite, millest kaalukaimaks ilmselt Kuldgloobus. Ta muide laulab ise kõik filmi laulud.
„Müürilehe”  arvustuses kirjutab Liis Rull: „Film, mis pole võtnud eesmärgiks olla sirgjooneline biograafia, saab endale lubada sujuvaid üleminekuid draamastseenidelt muusikalistele numbritele, muutudes tajutavalt muusikalihõnguliseks. Just viimane annab filmile Elton Johni näo ning vabadused, mida harilikes raamides eluloofilm ilmselt välja ei kannaks.”

Esimese bändi lõi Elton John 1964. aastal ning esimene hittsingel sooloartistina („Your Song”) nägi ilmavalgust 1970. aastal.

1970ndatel oli Elton Johni popmuusika üks teedrajavamaid. Maailma kuldvaramusse on läinud lood „Rocket Man”, „Crocodile Rock”, „Sorry Seemes To Be The Hardest Word” jpt.

Kuldsed 1980ndad lisasid Elton Johni repertuaari popklassikat nagu «Im Still Stanging», «Nikita» ja «I Guess Thats Why They Call It The Blues».

1990ndate balladid «Sacrifice», «The One» ning „Lõvikuninga” filmile kirjutatu tegid ta romantilise popi üheks väljapaistvamaks esitajaks.

Meie raamatukogust saab lugemiseks laenutada Elton Johni mälestuteraamatu „Mina”  või üle kahe korra rohkem lehekülgi sisaldava  teose „Элтон Джон : Rocket man” 
ja muidugi muusikaosakonnast helisalvestusi.

Kaja Kleimann

“Lubadus koidikul” ETV2-s reedel, 18. novembril kell 00.20

Telekava annab teada:

“Lubadus koidikul” (“La promesse de l’aube”, Prantsusmaa, Belgia, 2017)

Prantsuse kirjaniku, kahekordselt Councourt´i auhinnaga pärjatud Romain Gary samanimelisel teosel põhinev autobiograafiline, kohati tragikoomilistes toonides eluloodraama, mis kulgeb läbi 20. sajandi esimese poole ja uskumatute seikluste.

Vilniuses sündinud Gary nooruspõlv oli kirev – keeruline lapsepõlv möödus Poolas, teismeiga aga päikeselises Nice’is, Teine maailmasõda tõi kaasa lenduriameti… Kirjanikuks kujunemise ja küpsemise juures oli pojale (Pierre Niney) alati toeks ekstsentriline ning vankumatu ema Nina (Charlotte Gainsbourg). Neli Prantsuse filmiauhinna César nominatsiooni.

Režissöör: Eric Barbier.

Filmi aluseks olnud raamatut saab prantsuse keeles lugeda nii Tartus (Tartu Ülikooli Raamatukogust) kui Tallinnas (Rahvusraamatukogust), vene keeles Tallinnas (Tallinna Ülikooli Raamatukogust). Kui huvi Romain Gary loomingu vastu suurem ja prantsuse keel ka suus, siis Tartu Ülikooli Raamatukogus on üsna lai valik, aga ka vaid eesti keele oskusega on ühtteist võtta. Kõige uuem on “Tuulelohed“, veidi varasemad “Kodanik Tuvi” ja “Taevatähtede sööjad“.

Tema tuntuimast teosest — Émile Ajari nime all ilmunud romaanist “Elu alles ees” — on eesti keeles koguni kaks trükki: 1992. a. ja 2001. a. ja huvitav on see, et see 1992. aasta oma ilmus nii pehme- kui kõvakaanelisena.

Ma kahjuks ei ole kuigi agar prantsuse kirjanduse lugeja, nii on Romain Gary must ka kuidagi mööda jooksnud. Aga kõik mu tuttavad, kes on seda “Elu alles ees” lugenud, kiidavad taevani, et nii hea raamat, muuhulgas tulid kiidusõnad ka Kirjanduslinn Tartu raamatusoovitustest. Niiet lugege :)

 

Tiina Sulg

 

 

„Etturi ohverdus” neljapäeval, 26. mail kell 20.00 Duo 5 kanalis

Tutvustus telekavas

Biograafiline draama piinatud geeniusest, kes põhjustas rahvusvahelise malehulluse ja tõmbas endale kogu maailma tähelepanu. Bobby Fischer tekitas malemaailma tipus esimest korda furoori 6-aastase Brooklyni imelapsena. Teismeeaks on malegeeniusest saanud rahvusvaheline suurmeister, aga tema kiiret tähelendu segasid ettearvamatu käitumine ja kasvavad nõudmised, mis tekitasid konservatiivses malemaailmas probleeme. Koos mänedžer Paul Marshalli ja treener Bill Lombardyga mööda maailma reisides purustab Fischer kõik maailma tippmängijad, et jõuda viimaks oma suurima vastaseni – Nõukogude malemaailmameister Boriss Spasskini. 1972. aastal saab Fischer õiguse kohtuda maleveteraniga pikisilmi oodatud „sajandi matšil”.

„Kui teil on vedanud ja te olete sündinud sõjajärgsetel aastatel, siis te võisite oma silmaga näha, kuidas tegid esimesi samme The Beatles, The Rolling Stone ja Bob Dylan. Bob Fischer kuulus samuti sellesse ritta.”

Jan Timman, Hollandi malemeister Genna Sossonko raamatus „Male mustvalge maailm. Keresega ja Kereseta”

Mina sellesse gruppi ei  mahu nii ajaliselt kui ka huvialadelt. Minu isiklik seos malega on eelkõige lapsepõlvest meelde jäänud  saate „Malekool” tunnusmuusika ning mõned mängud vanaisaga, kuigi meie lemmik oli pigem kabe. Paradoksaalsel kombel aga on male minuni tagasijõudnud läbi lapse, kes koolis seda õpib ja mullegi male algtõdesid  meelde tuletab.

Tagasi tulles Bobby Fischeri  juurde, siis lugedes Erik Teriku raamatut „Mehed teisel pool malelauda. Paul Kerese konkurendid ja kolleegid” selgub, et tulevane malemeister tutvus malega suhteliselt varakult ning see köitis teda algusest peale.

„Kui poiss oli kuueaastane omandab (pool)õde Joan odava malekomplekti, õpib nupukarbis oleva instruktsiooni järgi käigud selgeks ja varsti õpetab need selgeks ka Bobbyle. Õde oligi tulevase maailmameistri esimeseks malepartneriks. Pikaks ajaks see mäng Joani ei köitnud, küll aga õest viis aastat nooremat Bobbyt, kes partneri puudumisel oli valmis ka iseendale vastaseks olema…”

Umbes 9-aastaselt osales ta esimesel maleturniiril ja mõni aasta hiljem liitus ta Manhattani maleklubiga, mis oli üks kahest riigi tugevamast. 1956. aastal, umbes vanuses kaksteist/kolmteist hakkab Fischer läbi käima Jack Collinsi ja tema juures koguneva maleseltskonnaga (Hawthorne maleklubi). Tema arengut mõjutas oluliselt treenimine endast vanemate Collinsi grupi poistega, eriti William Lombardyga.

Kindlasti olulist rolli Bobby Fischeri  elus mängis ta ema Regina, kes oli vasakpoolne aktivist ja  varasemalt elanud Moskvas ning seetõttu ka  osaliselt USA kaitseorganite huviorbiidis.

„Fischerite kodust telefoni kuulati pealt. Salaagendid uurisid läbi Joan Fischeri toimiku Brooklyni kolledžis. Reginat jälgiti.”

Midagi ei leitud, aga hirm jäi…

„Niisugused  ema häirivad kahtlused – millel oli küllalt alust – mõjutasid paljuski tema lapsi.”

Frank Brady „Lõppmäng”

Samas esimesed rahvusvahelised katsetused said Erik Teriku raamatu „Mehed teisel pool malelauda. Paul Kerese konkurendid ja kolleegid” sõnul teoks just tänu emale, kes  Nikita Hruštšovile isiklikult kirjutades organiseeris külaskäigu Moskvasse, kus küll  ei realiseerinud  Bobby Fischeri soov mängida mõnega NSVL tugevamatest maletajatest. Kogu  see reis lõppes ootamatult, kui viisapikendus katkestati kiirkorras. Kõik see ning lisaks ema liigne moskvameelsus  ning tugev konkurentsi tunnetus „terve vene kamba” osas tekitas järjest enam Bobby venevaenulikku hoiakut.

Üldse kirjeldatakse Bobby Fischerit  tihti kui malegeeniust, kes oli konfliktne tülinorija. Ta kaebas kohtunikele nii vastaste „nägude tegemisele”, omavahelise lobisemise kui ka ajakirjanike ebadelikaatsete küsimuste üle. Ta osales turniiridel omadel tingimustel või üldse mitte. Süvenesid ka tema paranoiad, näiteks et kõiges on süüdi juudid (kuigi ta ise oli ka poolenisti juut).

Psühholoog Arthur Koestler, nimetas teda lausa mimophandiks.

„Seda laadi inimesed on tundlikud nagu mimoos, kui jutt on nende endi tunnetest ja üleelamistest, ja paksunahalised nagu elevant (elephant), kui asi puudutab teisi.”

„Mõned on aga arvanud, et Fischeril oli Aspergeri sündroom.”

„Niisugused inimesed satuvad täiesti loomulikult omaenese maailma, inimestest eemale, inimestest väljapoole, inimestest kõrgemale, kuhu iganes, ainult mitte koos teistega.”

„Kõik need jooned sobivad tervenisti Bobby Fischeri portreega. Ja kuigi ta tundis huvi teiste, väga spetsiifiliste asjade vastu, oli tema  tõeliseks maailmaks siiski male.”

Genna Sossonko „Male mustvalge maailm. Keresega ja Kereseta”

Suurvõit males saabuski 1972. aastal Reykjavikis, kus peale närvikõditavat  algust (avatseremooniale mitte ilmumist, avapartii kaotust, teist loobumiskaotust) sai temast uus malekuningas tiitlikaitsja Boriss Spasski ees.

Bobby Fischeri  enda arvates jääb ta maailmameistriks oma elu lõpuni, sest uue tiitlipretendendi Anatoli Karpoviga  tiitlimatši tema  liiga absurdsete nõudmiste pärast ei toimunud.

Filmi „Etturi ohverdus” ( „Pawn Sacrifice“) pole ma küll ise näinud, aga Hendrik Alla Postimehe  9.12.2015 arvustuse  kohaselt tasub see film igatahes  ära vaadata.

Klaari Tamm

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” 1. osa teisipäeval, 16. mail kell 23.05 (kordus pühapäeval, 22. mail kell 12.15), 2. osa teisipäeval, 24. mail kell 22.05 (kordus pühapäeval, 29. mail kell 11.15) ETVs

“Aenne Burda – moemaailma ärigeenius” (“Aenne Burda – die Wirtschaftswunderfrau”, 2018, Saksamaa)

Telekava annab teada: Sõjajärgse Saksamaa majandus on kasvuteel. Franz Burda trükikojal ja kirjastusel läheb hästi ja ta saab oma naisele Annale võimaldada külluslikku elu, kuid naise äriideesse luua moeajakiri ei suhtu ta tõsiselt. Kui Anna avastab, et tema mehel on naaberkülas teine pere ja sohilaps, suundub ta Pariisi, kus vana sõber Andre Lambert tutvustab teda moemaailmale. Sõbralt kuuleb ta ka seda, et Franzi sohilapse ema Evelin on varastanud Anna moeajakirja idee ja peab seda Franzi rahalisel toel. Anna esitab mehele ultimaatumi, mille tulemusel saab ta ajakirja endale. Sestpeale nimetab Anna end Aenneks.

See tutvustus on üsna tuim, aga sari ise nii tuim ei ole. Ega konservatiivses Saksa väikelinnas saagi liiga palju sädemeid ja tulevärki olla, aga see, kuidas Aenne Burda oskas ja tahtis moeajakirja teha, on päris hästi välja toodud, ning oma elamuse annab see, et mu meelest on Burdat väga sobiv näitlejanna mängima sattunud.

Aenne Burda elulooraamat on Estri andmetel kättesaadav vaid venekeelsena Tallinnast — Уте Дамен “Энне Бурда : Бурда моден – это я!” –, aga eesti keeles on natuke artikleid, n 2005. a ilmus Õhtulehes Triin Taela “Aenne Burda: “Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.”“, Reet Piiri tutvustas paar aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumi blogis muuseumivarade hulka kuuluvaid Burda-lõigete järgi õmmeldud rõivaid “Ajakiri Burda Moden ehk “mäletan, kuidas ema ahnelt lõikeid kopeeris”“, ERRi lehel meenutas Eesti Naise toimetaja Eva Luigas: “Burda ajakirjad andsid Eesti naistele võimaluse saada osa läänemaailmast.“

Hästi tore on Margit Adorfi telesarja arvustus “Telesari: Burda, meie iidol” Postimehes. Muuhulgas tooks sealt välja lõigu: “Ja kui nüüd vaadata seda minisarja ning näha, missuguse kirega Aenne selle nimel võidelnud oli, et me saaksime endale kõik oma vanade Singerite ja Tšaikadega juba puberteedieas riideid selga vuristada, siis see võtab südame tänulikult põksuma küll. On, nagu vaataks lapsepõlve­iidolite Modern Talkingu või Charizma videoid.”

“Burda Moden” ja selle sõsarajakirjad ilmuvad aga tänini ja huvilistel on neid võimalik ka raamatukogust koju laenutada.

Tiina Sulg

„Mina olen Zlatan” Apollo kinodes

Ma olen küll üks väga spordikauge inimene, kuid ka mina olen kuulnud nime Zlatan ja tean isegi seda, et tegu on Rootsist pärit kuulsa jalgpalluriga. Nüüd on temast valminud eluloofilm jõudnud Eesti kinodesse ning kogub kindlasti ka palju vaatajaid.

„Mina olen „Zlatan” on täiskasvanuks saamise lugu, mis kujutab Zlatan Ibrahimovici karmi kasvatust Rootsi äärelinnas. Sündinud Balkani immigrantide järeltulijana, oli jalgpall tema lohutajaks ja vabastajaks raskes keskkonnas.

Zlatan on väljapaistvalt andekas ja enesekindlus on ta viinud mängima rahvusvahelise kuulsusega jalgpalliklubidesse nagu Amsterdami Ajax, Juventus, Inter, Milan, Barcelona, Paris Saint- Germain ja Manchester United.

Eluloofilm põhineb 2011. aasta samanimelisel autobiograafial, mis on kirjutatud koos Rootsi autori David Lagercrantziga.

Jalgpall on väga populaarne spordiala ka Eestis nii laste kui täiskasvanite hulgas. Raamatukogus on ikka näha liikumas poisse, kes muidu lugemisest väga ei hooli, aga jalgpallurite elulood saavad neil läbi loetud.

Zlatanist on eesti keeles ilmunud kolm raamatut.

Zlatan Ibrahimović (ja David Lagercrantz) “Mina, Zlatan” (Tänapäev, 2013)

Tom ja Matt Oldfield „Zlatan : mänguplatsilt jalgpalliväljakule” (Sinisukk, 2019)

Yvette Żółtowska-Darska „Ibra : poiss, kes leidis oma tee” (Egmont Estonia, 2017)

Anu Amor-Narits

“Armas Thomas” kolmapäeval, 24. novembril kell 18:00 Athena Keskuses

Tutvustus PÖFFi lehel:

Ida-Saksa kirjaniku ja filmimehe Thomas Braschi võitlused on vormitud poeetiliseks ja lummavaks kinematograafiliseks teekonnaks, mis räägib kunstnikust ja 20. sajandist tema elueal.

Ida-Saksamaa on alles lapsekingades riik, kuid Thomas Brasch on juba heidiku staatuses. Tema isa tahab aidata uut Saksamaad üles ehitada, kuid vanem poeg Thomas eelistaks kirjaniku ametit. Ta on järjekindel, ühtaegu nii unistaja kui ka mässaja. Braschi esimene näidend saab lavastuskeelu ning varsti pärast seda visatakse ta filmikoolist välja. Kui Nõukogude Liidu tankid 1968. aastal läbi Praha veerevad, korraldab Thomas koos kaastudengitega ülestõusu Berliini tänavatel. Isa teatab temast julgeolekule ja Thomas satub vanglasse. Pärast tingimisi vabastamist hakkab ta kõvasti tööd tegema, armastab ja kannatab ning kirjutab armastusest, ülestõusust ja surmast. Kuna pole lootustki, et teda Ida-Saksamaal kuulda võetaks, otsustab Thomas koos armastatud naisega lahkuda kodumaalt, mis neid kunagi omaks ei võtnud. Läänes saab ta kuulsaks ja tema raamatutest saavad menukid; tema filme kutsutakse kaks korda Cannesi filmifestivalile. Kuid Brasch keeldub võõrandumast ning naaseb pärast Berliini müüri langemist Ida-Berliini.

Režissöör Andreas Kleinert ei järgi eluloofilmi tavapäraseid reegleid; ta on vorminud Braschi biograafiast kummarduse kunstile ja selle võimule midagi muuta. Imelise pildikeelega mustvalges filmis vahelduvad kaadrid reaalsuse ja palavikulise unenäo vahel.

Christoph Gröner

Tartu Linnaraamatukogus Thomas Braschi raamatuid küll pole, aga hea tahtmise juures midagi kuskilt ikka leiab.

Sander Kaasik

„Härra Turner” laupäeval, 6. novembril kell 22.25 ETV-s

Joseph Mallord William Turner oli inglise kunstnik ja üks ajaloo parimaid maastikumaalijaid ja mariniste, tuntud kui „valguse maalija”. Teda peetakse impressionistliku kunsti teerajajaks. Ta sai kuulsaks kiiresti ja valiti Kunstiakadeemia akadeemikuks juba 27 aastaselt.

71-le erinevale auhinnale (nende hulgas 4 Oscarit) nomineeritud ja 20 neist ka võitnud (Oscarit ei tulnud) film on saanud ohtralt kiitust nii kriitikutelt kui vaatajatelt. Film valmis 2014. aastal ja selle stsnarist ja režissöör on Mike Leigh.
Lubatakse värviküllast pilti viktoriaanlikust Inglismaast kunstniku elu lõpuaastail.

Mulle tundub, et mu esimesed kokkupuuted kunstniku nimega ei tule mitte kooliõpingutest, vaid et, et Turnerist oli juttu mingis inglise ilukirjandusteoses, kus tema ja Constable sageli märkimist leiavad. Kirjutis Temeraire võitlust kujutava pildi kohta (või võrreldi mõnda inimest Temerairega?) sundis mind pilti otsima ja nüüd see tulebki mulle kunstniku nime kuuldes esimesena meelde. Päriselt ma kas olen või ei ole Turnerit koos Constable’iga näinud Victoria ja Alberti muuseumis, aga muuseum on nii hõlmamatult suur ja ma keskendusin tookord teistele asjadele, nii et ma pole päris kindel. Ka filmi pole ma enne soovitamist näinud, kuid tutvustused on paljulubavad ja ma loodan parimat.
Kahjuks saab Tartu raamatukogudest Turneri kohta väga vähe juurde lugeda – meil on vaid üks raamat : W. Gaunt „Turner”. Ülikooli raamatukogu avahoidlast saab raamatukese hilisema loomingu kohta. M Bockemühli raamatut „J.M.W. Turner, 1775-1851 : the world of light and color” saab kohapeal lugeda Tartu Kunstimuuseumi raamatukogus.

Temeraire viimast võitlust kujutava maali veebipuldid on nii erinevate värvidega, et sealt valida tundus mõttetu

Esimesel pildil on Turneri autoportree aastast 1799 ja teisel kaader filmist, kunstnikku kehastab Timothy Spall.

Uuemaid teoseid kunstniku kohta tutvustatakse selles artiklis.

Kaja Kleimann

“Suur unelm” laupäeval, 9. mail kell 22.20 ETVs

“Suur unelm” (“Der ganz grosse Traum”, Saksamaa 2011)

Tutvustus: 1874. aastal läks Konrad Koch Saksamaale inglise keelt õpetama ning pidi leidma uue viisi, kuidas tekitada õpilastes huvi ja soovi õppida tundma võõrast keelt ning kultuuri. Tõsielul põhinev film räägib läbi draama ja huumoriprisma noorest inglise keele õpetajast Konrad Kochist, kes ei muutnud mitte ainult oma õpilaste elu, vaid tõi Saksamaale ka jalgpalli.

Päriselus ei õpetanud Konrad Koch inglise keelt, vaid oli Braunschweigis asuva Martino-Katharineumi gümnaasiumi ladina, kreeka ja saksa keele ning ajaloo õpetaja. Tema organiseeris 1874. aastal Saksamaal esimese jalgpalli kohtumise ning on seetõttu läinud Saksa jalgpalli ajalukku kui mängu maaletooja, hoolimata asjaolust, et nüüdseks on teada ka varasemaid jalgpallimatse.

Õpetaja Kochil oli nimelt kindel veendumus, et sportlik tegevus vabas õhus on kasulik õpilaste arengule. Sama kooli õpetaja August Hermann muretses talle Inglismaalt ragbipalli ja siis korraldatigi õpilastele esimene jalgpallimäng (olgugi, et ragbipalliga).

Koch ise on kirjeldanud seda umbes nii: “Inglismaalt toodud jalgpall lihtsalt visati väljakule, anti teada mõned olulisemad reeglid ja peagi mängisidki saksa poisid inglise mängu, esmalt küll mitte kõige oskuslikumalt, kuid innukalt ja osavalt ning suurima rõõmuga.”

Tegelikult pani see mõtlema, et kui Saksamaale jõudis jalgpall alles 19. sajandi viimasel veerandil ja sellise huvitava loo läbi, kuidas siis Eestis see peatükk spordiajalukku kirjutatud sai. Ja leidsin sama huvitava loo. “Eesti Spordilehe” 1929. aasta 25. juuli number pühendati Eesti jalgpalli 20. sünnipäevale. Ja sealt võib lugeda, et aastatel 1906-1907, kes täpselt ikka teab, oli Tallinna sadamas peatuvate Inglismaa laevade meremeestel kombeks ajaviiteks sadamasillal jalgpalli taguda. Sealjuures suhtuti sellesse tõsiselt — mehed olid varustatud jalgpallisaabastega ja neil oli kaasas mitmeid jalgpalle. Tallinna sadama kaudu veeti aga rongidega Venemaale kookospähkli koori ja kuna need olid maitsvad, siis Tallinna koolinoortel oli kombeks käia sadamas “kokossi” jahil, et sellest maitsvast kaubast osa saada. Sadamas sattusid nad peale jalgpalli mängivatele inglise meremeestele. Alul vaadati lihtsalt pealt, siis ühel hetkel visati inglastele eemale veerenud palli tagasi ja lõpuks satuti ka ise osalema. Tollist mööda hiilides toodi paar palli põues linna ja jalgpall asendas senise popi laptuu mängu.

Nii ta läks.

Omapead hakati ilmselt mängima 1908. aastal. Pallide eest anti inglastele raha, raha klapiti kambas omavahel kokku ja mängida said vaid need, kes olid maksnud. Ja usin harrastamine algas. 1909. otsustati luua aga juba selts nimega “Meteor”. Meeskonna treeneriks sai Tallinnas elav inglane Urchardt, tema juhatusel telliti Inglismaalt komplekt jalgpallisärke. Sellest aastast loetakse eesti jalgpalli algust, kuna siis toimus kohtumine kahe esimese klubi “Meteori” ja “Merkuuri” vahel.

Kaarel Antonsi ja Kalle Voolaiu raamatus “Eesti spordi lugu” on selge viide, et Tartus, muideks, toimus esimene teadaolev jalgpallikohtumine Tartu ülikooli vene üliõpilaste ja Riia tudengite vahel juba aastal 1906.

Ja veel varasema ajaga seotud seigast võib lugeda Vaapo Vaheri raamatust “Jalgpall hingede öös : vutist eesti kultuuriloos“, nimelt kuidas folklorist Oskar Kallas ühiselamu kasvatajana Narva poistele sangadega jalgpalli õpetas. Ja lisaks on seal kirjas, et Juhan Sütiste kuulus Tartu linna koondmeeskonda, August Mälgust sai meeskonna varumängija ilma, et too oleks kunagi jalgpalli jalaga puutunudki, et Kaarel Ird pidi tegema valiku jalgpalli ja teatri vahel jne, jne. Kultuuriloolised puutepunktid unistuste spordialaga.

Tõenäoliselt pole inimest, keda jalgpall kuidagi puudutanud ei oleks. Nii nagu tänapäeval teatakse Vassiljevit, Poomi või Klavanit, teati esimese vabariigi ajal rahvuskoondises mängivaid Eevat, Eevit ja Etsi. Eevast ehk Eugen Einmannist on kirjutanud Meelis Karmo (“Wabariigi vutituus : Eesti jalgpalli kuldinternatsionaali Eugen Einmanni lugu”), Eevist ehk Evald Tipnerist on kirjutanud Tiit Lääne (“Magnetkätega mees : Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”). Etsist ehk Eduard Ellmannist veel raamatut ei ole, kuid unistustele järgnes seegi mees.

Annika Hramov

“Noor Andersen” ETVs, 1. osa teisipäeval, 4. mail kell 22.05, 2. osa teisipäeval, 11. mail kell 22.05

Alustame Tõnu Trubetskyga:

Muinasjutud õpetavad meid

Kui sa usud muinasjutte, usud iseend,
oled lahke, tegusid teed häid.
Sõrmeküüntest kübar, lauakene kata end
aitavad sind, kui sa hätta jäid.
Muinasjutud õpetavad sindki elama,
oled sa siis prints või näkineid.
Vaimusilma jäävad kujud, sõnad kõlama.
Ära kõrvust mööda lase neid!

Taani telesari noore Anderseni kujunemisest muinasjutumeistriks valmis juba 2005. aastal, nüüd on võimalus seda näha ka eesti vaatajatel. Sarja režissöör on Rumle Hammerich ja Andersene mängivad Simon Dahl Thaulow ja Peter Steen.

Lugegem siis ikka muinasjutte! Ja võib-olla vahel kirjanike elulugusid ka.

Tiina Sulg

 

 

 

“Bohemian Rhapsody” reedel, 1. jaanuaril kell 20.00 Kanal2-s

“Bohemian Rhapsody” (Režissöör: Bryan Singer, osades: Rami Malek, Lucy Boynton, Gwilym Lee)

Tutvustus: Kaks Kuldgloobust võitnud muusikaline draama legendaarsest ansamblist Queen, nende muusikast ja nende veelgi legendaarsemast juhtfiguurist Freddie Mercuryst, kes purustas igal sammul stereotüüpe ning üldisi tavasid teel meie planeedi kõigi aegade üheks suurimaks meelelahutajaks. Bänd tõusis meteoriidina muusikamaailma tippu, põhjuseks nende ikoonilised laulud ja revolutsiooniline kõla. Selle kõik ähvardab hävitada Mercury kontrollimatu elustiil, kuid pealtnäha ületamatud raskused suudetakse ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury veab bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteasteni, tsementeerides selle käigus ansambli pärandi.

Queen on minu lapsepõlve autosõidu bänd. Teate küll, see bänd, kelle muusika on kohustuslik osa igast pikemast autosõidust. Mõnel on selleks puhuks hulk erinevaid laule ja esitajaid, meie peres oli aga kohustuslik Queeni “Made in Heaven” kassett (vähemalt siis kui lapsed autos olid, muidu meeldis isale ikka Väikeste Lõõtspillide Ühingut või Kuldset Triot kuulata). Mu lapsepõlv jääb küll aega, mil Freddie Mercury oli surnud, aga minu jaoks polnud ei siis ega pole ka praegu vahet! Oluline oli ja on muusika! Olen kindel, et karjusime vennaga laule kaasa laulda ise veel arugi saamata, mis keeles üldse lauldakse.

Filmi käisin kinos vaatamas ning olen nüüdseks korduvalt üle vaadanud. See on ikka väga võimas film ning Rami Malekust paremat Freddie kehastajat oleks üsna keeruline leida. Juba siis, kui hakkasid ringi liikuma esimesed fotod Malekust Freddiena, oli selge, et see film saab olema eriline.

Üks huvitavamaid ja keerulisemaid kohti filmis on kindlasti LiveAid kontserdi taasloomine, millega saadi vaimustavalt hakkama. YouTube’is on võimalik vaadata paralleelselt filmikaadreid ning LiveAid kontserdi salvestust Queeni ülesastumisest. Liigutused, näoilmed, kõnnak — filmis taasloodud stseenides on kõigele sellele pööratud erakordset tähelepanu.

Queen jätkas peale Freddie Mercury surma teatavasti tegevust ning tuuritab praeguseni. 2016. aastal avanes võimalus näha bändi Tallinnas, mida ma muidugi ka tegin. Siis astus solistina ülesse Adam Lambert, kes tegutseb oma soolokarjääri kõrval Queeni solistina praeguseni. Kusjuures, tal on ka pisike roll filmis. Kas märkate?

Sellest, kui palju on Queenist ja eriti Freddie Mercuryst raamatuid kirjutatud, ei maksa vist pikalt rääkida. Neid on palju. 2016. aastal, vahetult enne kontserdile minekut, lugesin Lesley-Ann Jonesi raamatut “Freddie Mercury: Elulugu”. Juhtus nii, et lõpetasin raamatu bussis juba tagasi koju sõites ning ehmatasin vist mõned inimesed ära, sest olin ninapidi raamatus ja nuuksusin nutta. No lõpp on ju kurb. Viimas paari aasta jooksul on ilmunud teisigi selle legendaarse laulja elulooraamatuid. 2019. a ilmus Laura Jacksoni “Freddie Mercury: Biograafia” ning 2020. a Matt Richardsi ja Mark Langthorne’i “Keegi, keda armastada: Freddie Mercury elu, surm ja pärand”. 2020. a ilmus ka uus raamat bändist — “Queen: Varjus pool: minu elu koos 20. sajandi suurima rokkbändiga”, autoriks Peter Hince.

Lõpetuseks lisaksin ka ühe oma lemmiklaulu, mis pärineb Queeni kuuendalt stuudioalbumilt “News of the World”. Selles videos kõlab laul Mercury esituses, kuigi originaali kirjutas ja ka laulis Brian May. 

Trailer:

Irina Möldre

“Tom of Finland” kolmapäeval, 2. detsembril kell 21.30 ja reedel, 4. detsembril kell 23.40 ETV2s

Sel aastal oli Tom of Finlandi ehk Touko Valio Laaksoneni 100. sünniaastapäev. Tom of Finland on kindlasti üks neist nimedest, mis maailmale Soomest tuttav on.

Tema joonistuste kunstilise poole üle võib vaielda, kuigi — mida rohkem aega tema loomingu loomisest mööda on läinud, seda enam tema loomingut hinnatakse. Teatud subkultuuris on need ammu olulised ja mõjukad olnud ning otsapidi on need mõjud ka laiemale avalikkusele tuntuks saanud, kasvõi moeloojate inspireerijana ja muusikute kostüümivalikute kaudu.

Tom of Finlandi teoseid on antud välja kataloogide, albumite, koomiksitena jne. Meie raamatukogus neid küll pole, aga mõnedes Eesti raamatukogudes, muuhulgas Soome Instituudi raamatukogus, näiteid on.

Sel kevadel-suvel oli Tallinnas Fotografiska näitus “Pimik” (“The Darkroom”), kus näidati esimest korda maailmas Tom of Finlandi joonistusi koos fotodega, ERR tutvustas näitust siin, virtuaalnäitus on siin, Martin Buschman kirjutas näitusest siin.

Filmi tutvustatakse nii: “Tom of Finland” on eluloofilm Soome geikunstnikust Touko Valio Laaksonenist (1920–1991), kes võttis endale kunstnikunimeks Tom of Finland. Touko pornograafilised joonistused estetiseerisid homost macho-meest — mundris musklis kehad, rasked saapad, vunts ning nahkpükstest välja kargavad poolemeetrised peenised korduvad pildist pilti ja tegid Tom of Finlandist ühe tuntuma geikunstniku kogu maailmas. Teda tuntakse kui sadomaso ja fetišistliku suuna käsitlejat. 90ndatel avastas Tom of Finlandi enese jaoks ka Soome, dekaadid hiljem paisati seal edukalt müügile juba ka tema piltidega illustreeritud voodipesu. Dome Karukoski film on suunatud laiale vaatajaskonnale ja on üles ehitatud kui kangelaseks saamise lugu. Talvesõja veteran Touko kogeb pärast sõda kodumaal Soomes homoks olemise tõttu ahistust, siis aga võtab ette tee Ameerikasse, kus leiab end homoliikumise propageerijana. Kui Tom of Finlandi pildid estetiseerivad toorest geipornot, siis film heroiseerib seda estetiseerimist ning Tom of Finlandi, jättes seksi ja vägivalla samas targu tagaplaanile. FIPRESCI auhind Göteborgi filmifestivalilt, Soome filmiauhind Jussi parimate kostüümide eest ja „Tom of Finland” valiti Soome Oscari-kandidaadiks. Režissöör Dome Karukoski, osades Pekka Strang, Lauri Tilkanen, Jakob Oftebro, Werner Daehn, Jessica Grabowsky jt. Soome, 2017. IMDb.

Filmiarvustusi:

• Henrik Alla Postimehes “Sõbralik perefilm Soome suguelu suurkujust“
• Sven Kauber ERRi lehel ““Tom of Finland” pääseb stampidega täidetud august“
• Triina Tael Õhtulehes “Õepoegadele armas onu Touko. Geidele kurikuulus Tom of Finland“
• Piret Kooli Tuletooja blogis “Tom of Finland – mees, kes joonistas ka Freddie Mercury riided“
• blogi Rohelisem rohi ““TOM OF FINLAND” (2017)“
• Marca blogi “Tom of Finland“
• Viia Väli Soome Instituudi lehel “Miks just Tom of Finland?“

Treileri asemel panen siia hoopis ühe laulu. Sõnad Aino Kallas, viis Touko Valio Laaksonen.

Tiina Sulg

“Angela tuhk” esmaspäeval, 16. novemberil kell 23.10 ETV2s

Tegu ei ole sugugi värske filmiga, kuid kuna see varem meie blogisse pole sattunud, tundus film esile toomist väärt olevat. Mulle tundub, et on teisigi eestlasi peale minu, keda iiri lood ja inimesed külmaks ei jäta. Igatahes need kellele meeldivad autobiograafilised lood ja traagika käsikäes koomilisega (nii nagu see elus tavaliselt ju ongi), tasub filmi vaatamine kindlasti ette võtta.

Filmi aluseks on Frank McCourti 1996. aastal ilmunud samanimeline raamat, mis räägib autori lapsepõlve kehvadest oludest, viletsusest ja isa alkoholismist nii Brooklynis kui Limerickis Iirimaal. Frank McCourt kujutab oskuslikus stiilis 1930-1940ndate Iirimaal valitsenud viletsust ja vaesust ilma, et lugu muutuks liiga kurblikuks.

Raamat on võitnud mitmeid auhindu, sealhulgas Pulitzeri preemia ning tõlgitud 24 keelde.

Raamtust on Sirbis põhjalikult kirjutanud Rein Tootmaa.

Film on IMBd-s saanud korralikud 7,3 punkti.

Raamatule on ilmunud ka kaks järge. Autobiograafilise triloogia teises osas “Jah, on küll” kirjeldab Frank McCourt kuidas ta 18-aastasena Iirimaalt emakodust lahkus ja New Yorki edu otsima sõitis ning kuidas see suurte lootustega kohmetu nooruk kujunes õpetajaks, näitlejaks ja edukaks kirjanikuks. Kolmandas osas „Koolmeister” on Frank McCourtist saanud inglise keele ja kirjanduse õpetaja New Yorgis ning ta kirjeldabki oma kogemusi eri koolides. Peale ülikoolihariduse saamist töötas ta õpetajana kuni oma esimese raamatu ilmumiseni, mille edu andis autorile võimaluse end kirjutamisest elatada. Ta ise arvab, et on 30 aastat kestnud õpetajakarjääri jooksul õpetanud 12 000 last ning raamatus vaatleb talle omase värvikusega just õpetaja ja õpilaste suhteid.

Filmi treiler:

Anu Amor-Narits

“Tove Janssoni rääkimata lugu” Tartu kinodes

Filmist “Tove Janssoni rääkimata lugu” (rež. Zaida Bergroth) on juba piisavalt kirjutatud, kuid mul on tunne, et ma ei saa ka kirjutamata jätta.

Selles filmis näidatakse aastaid, kui Tove ja Muumid veel tuntud ei olnudki. Sealt näeb ühe kunstniku ja kirjaniku kujunemislugu ja raskusi, mis loomingulise eneseväljenduse ette võtnud inimesi alguses ees võivad oodata.

Tove maalib vaesust trotsides, üritab olla kunstnikust isale meele järele, kuid tema tööd ei saada sellest hoolimata edu. Ning kui sünnivad Muumid, on õõvastav näha, kuidas jäik ja konservatiivne isa tema püüdlustele vee peale tõmbab. Õigupoolest on Tove isa ignorantne ja kriitiline lapsevanem par excellence – ta lihtsalt ei mõista, et lastel võib olla elus täiesti oma tee, mida nemad lapsevanemana ei pruugi alati hoomatagi.

Tove Janssoni loost selgub, et elamiseks ei peagi alati ennast hirmhästi lugeda oskama ning ei peagi seadma sihte juuksekarva täpsusega, tuleb vaid olla iseenda suhtes aus ja kunstnikuna piisavalt põikpäine.

Tove on hea näide inimesest, kes oskab mitut asja suurepäraselt: kirjutada, maalida, karikatuure ja koomikseid joonistada. “Teegi siis kõike seda,” ütleb noorele Tovele filmis tema elu armastus – Vivica Bandler, keda ekraanil kujutatakse ehtsa “jahimehe” või seelikus seelikukütina ja see tüpaaž mõjub jõulise lõuajoonega pika ja mustapäise Krista Kosoneni kehastuses päris usutavalt, ja mis seal salata, üsna tänapäevaseltki. Alma Pöysti noore kunstnikuna Tove rollis on ka sümpaatselt boheemlaslik.

Päriselus oli Janssoni elu armastus pisut teistsugune – lokkispäine teatridirektor, keda oleks raske donžuanist femme fatale’ina ette kujutada, kui ei teaks, et fotodelt pole karismat mõtet otsida.

Peale selle, et film on visuaalselt võluv – eriti värvid ja Alma Pöysti oma püstise kunstnikuninaga – on ta ka päevakajaline. See võiks olla lausa kohustuslik vaatamine neile, kes arvavad, et mehe ja naise abielu on parim lahendus sellele, kui armastad naisena teist naist. Eks vaadake siis, mis tunne on, kui ärkad esimesel abieluhommikul ning pead värskele abielumehele tunnistama, et suudad mõelda vaid sellele teisele naisele.

Need, kelles film Janssoni elu vastu huvi tekitas, saavad lugeda Tuula Karjalaise raamatut “Tove Jansson: Tee tööd ja armasta”.

Liina Leemet

“Tove Janssoni rääkimata lugu” kinodes

Kas oled kunagi mõelnud, kust on pärit need armsalt naeruväärsed, andestamatult osavõtlikud, haavavalt äraolevad või trööstivalt praktilised tegelased, kellega tutvumise järel hakkad neid kõikjal kohtama. Esmalt avastad, et su õde on piripiiga, siis tuleb välja, et seda on ka su raskemuusikalembene, Banderase moodi riietuv sõber. Pooled su tuttavad on järsku piripoisid ja sa vaatad murelikult kuidas mõnelgi neist hakkavad tekkima esimesed koduvanastumise ilmingud. Päevast päeva proovid filifjonkasid veenda, et maailm ei ole tegelikult nii hirmus nagu ajalehe krimiveerg, kuid pimeduse saabudes kaotad kogu oma vapruse. Loodus on tardunud halvaendelisse vaikusse, mille kurdistavas tühjuses võib aimata seeliku sahinat. Aknaklaasile on tekkinud jäälilled ning sinu enese krampi tõmbunud sisemusest katkendlikult väljuvad hingeõhupahvakud on küllaldaseks tõendiks ligi hiilivast urrist. Avad ukse ja seal ta seisab. Igavesti karta või teda tundma õppida – kumb oleks kohutavam? Miks on sul aimdus, et öös kumavate akende taga on päev päevalt aina enam staatilisest elektrist surisevaid hatifnatte? Järsku hakkan ise ka hatifnatiks muutuma.. Just siis, kui su silmad on muutunud tühjadeks ümmargusteks sõõrideks ja sind sunnib läbi hämarate kuude edasi vaid võõras saatuslik jõud, kohtud tuutikiga, kes kutsub sind teelauda. Teed asuvad serveerima kolm nähtamatut hiirt. Koos soojusega hakkab sinu sisse valguma arusaam sellest, kui kirev on tegelikult elu, mis on varjatult sinu ümber alati olemas ning mõistad, et selles valguses on igatseda midagi kättesaamatut ikka väga niru.

Arvestades, mil määral meenutab muumipere Tove Janssoni enda perekonda ja kui paljudel tegelastel on tema tutvusringkonnas kindlad prototüübid, võiks muumilugusid peaaegu et pidada autobiograafilisteks. Samuti nagu muumipere, on ka Tove elanud maailma varjutava surmatähe hirmus ja kolinud üksikule saarele. Muumide muretus eluviisis peegeldub Tove boheemlus, My isepäisuses tema trots. Kui nüüd tundub, et ma proovin muumilugusid kitsastesse raamidesse mahutada, siis huvitaval kombel nende seoste nägemine pigem avardab tõlgendusvabadust, eriti täiskasvanud lugeja jaoks. Muumiraamatud ongi vist sarnaselt “Karupoeg Puhhile” ja “Väiksele printsile” veel populaarsemad täiskasvanute, kui laste hulgas. Menukad on need tõepoolest. Tove Jansson on soome tõlgituim autor ja muumisektorist on saanud omaette fenomen. Kelle südant haisulooma kaisukad ja muumimamma serviis heldima ei pane, selles tekitab see tõenäoliselt juba jälestust. Huvitav kui suur oleks tänaseks päevaks puht majanduslik kahju Soome riigile, kui rootsi juurtega autorile oleks tehtud vihje, et ta võiks kodumaale naasta.

Eesti keeles on lisaks lasteraamatutele ilmunud ka teisi, nende hulgas päriselt autobiograafiline “Kujuri tütar” ja päriselt täiskasvanutele mõeldud “Aus pettur”. Lisaks võib lugeda Tuula Karjalaise kirjutatud elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Nüüd siis on olemas ka mängufilm, mida igaüks läheb ise vaatama. Niipalju võin öelda, et selle keskmes on Tove eneseotsingud ja draamažanrile omaselt intriig – pigem suhted isa, kui emaga, kirglik noorpõlvearmastus Vivica vastu, mitte kooselu Tootiga; kuid jätab endast maha väga sooja tunde. Kui sa aga peaksid end kunagi nukra või üksildasena tundma, siis mõtle Tutsikule ja Lipsikule, kes soovisid, et ka võlur leiaks oma kuningrubiini. Neilt endalt seda ära võtta ei tohi – sest see on see kõige suurem ja kõige hullem.

Sander Kaasik

“Bohemian Rhapsody” pühapäeval, 27. septembril kell 21:05 Kanal 2-s

Filmi tutvustus telekavas: Kaks Kuldgloobust võitnud muusikaline draama legendaarsest ansamblist Queen, nende muusikast ja nende veelgi legendaarsemast juhtfiguurist Freddie Mercuryst, kes purustas igal sammul stereotüüpe ning üldisi tavasid teel meie planeedi kõigi aegade üheks suurimaks meelelahutajaks. Bänd tõusis meteoriidina muusikamaailma tippu, põhjuseks nende ikoonilised laulud ja revolutsiooniline kõla. Selle kõik ähvardab hävitada Mercury kontrollimatu elustiil, kuid pealtnäha ületamatud raskused suudetakse ületada ning tulemuseks on ansambli triumfaalne taasühinemine maailma kõigi aegade suurimal heategevuskontserdil Live Aid, kus ravimatu haigusega silmitsi seisev Mercury veab bändi rokkmuusika ajaloo ühe legendaarseima etteasteni, tsementeerides selle käigus ansambli pärandi.

2018. aastal valminud eluloofilmi legendaarsest muusikust, igas mõttes suure algustähega Artistist, on nii kiidetud  kui ka mõõdukalt laidetud. Kuigi film räägib ansamblist Queen, siis pearõhk on nende karismaatilise juhi, Freddy Mercury eneseotsingutel muusikas ning elus üldisemalt. Peaosatäitja filmis, Rami Malek sai oma esituse eest Kuldgloobuse ning Oscari, kuigi kohati on ette heidetud tema ülemäära rõhutatud hambumust filmis kui ka üldist lahjat olekut ikoonilise staari rollis. Ühes asjas on nii kritiseerijad kui ka kiitjad siiski ühel meelel, et Queeni muusika kõlas filmis võimsalt (üks näide Queen 1985 LIVE AID päriselt versus filmis https://youtu.be/81ERF5S3x3o) ning kutsub igati kaasa elama ja laulma. Ühinen siinkohal kriitikute arvamustega, et filmi tasub juba vaadata üksnes võimsa muusikalaengu eest.

Kui aga hing soovib rohkem teadmisi bändi dünaamikast, siis tasub pöörduda raamatukokku ja laenata endale üks kõige uuem, 2020. aastal ilmunud Queeni fänniraamat, Peter Hince’i „Queen: varjus pool : minu elu koos 20. sajandi suurima rokkbändiga”. Freddy elust on õnneks kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud veel mitmeid raamatuid, seega valikuvõimalust peaks jätkuma.  Olgu siinkohal ära toodud kronoloogilises järjestuses Freddy Mercury eluloole või bändile Queen pühendatud eesti keeles ilmunud teosed:

• 1995. a Jacky Gunn, Jim Jenkins „Queen – nii, nagu kõik algas : kirjutatud koostöös Queeni’ga”;
• 2012. a Lesley-Ann Jones „Freddie Mercury elulugu”;
• 2012. a „Freddie Mercury : elust tema enda sõnadega”;
• 2014. a Mark Blake „Queen : rääkimata lugu”;
• 2019. a Laura Jackson „Freddie Mercury : biograafia”;
• 2020. a Matt Richards, Mark Langthorne „Keegi, keda armastada : Freddie Mercury elu, surm ja pärand”.

Viimane sõna jääb siiski Queeni muusikale:

Klaari Tamm