Raamatukava

Posts Tagged ‘eluloofilm’

„Taani tüdruk” neljapäeval, 7. märtsil kell 22.00 Kanal 2-s

In raamatukava on 06/03/2019 at 14:02

Käisin seda filmi kunagi kinos vaatamas ja see oli tõeliselt liigutav ning andis ohtralt mõtlemisainet. Pärast uurisin netist filmi prototüüpide kohta päris põhjalikult ja lugesin artikleid soodüsfooria kohta, mille vastu ma eriti huvi tundnud ei olnud.

Film  kujutab endast David Ebershoffi samanimelisel romaanil põhinevat lummavat armastuslugu Taani kunstnike Einar Wegeneri ja tema abikaasa Gerda vahel. Gerdat mänginud Alicija Vikander pälvis selle rolli eest Oscari, Einarit/Lilit vapustavalt hästi kehastanud Eddie Redmayne oli nomineeritud, aga talle kaks aastat järjest kujukese ulatamine poleks vist päris sünnis olnud. Probleemi oleks saanud lahendada küll – nii mõnegi arvates oleks ta võinud naispeaosale kandideerida. Filmi režissöör Tom Hooper sai Oscari „Kuninga kõne” (2010) eest, tema lavastatud on ka „Hüljatud” (2012).
Gerda ja Einar õppisid Taani kuninglikus kunstiakadeemias, armusid ja abiellusid 1904. aastal. Kord palus Gerda oma abikaasal haigestunud modelli asemel naiseks riietatult talle poseerida ja nii sai alguse Einari muutumise teekond. Vaataja viiakse 20ndate aastate Kopenhageni ja Pariisi art nouveau ajastu boheemlaste ringkondadesse. Kõige ilusam selle filmi juures ongi armastuslugu, mis näitab, et kui tõesti üht inimest väga armastada, siis saab armastada teda nii mehe- kui naisena. Nende abielu siiski tühistati Taani kuninga poolt kui soovahetusoperatsoonid algasid, sest seadus ei võimaldanud kahe naise abielu.

Einar Wegener sündis küll väliste parameetrite järgi mehena, kuid tundis ennast naisena, sest tal oli naissuguhormoone rohkem, seda nimetatakse ka Klinefelteri sündroomiks. Ta elas peaaegu kogu oma elu mehena ja oli esimene inimene maailmas , kelle sugu riskantsete eksperimentaalsete operatsioonidega muudeti.
Gerda Wegener oli üpris kuulus portree- ja moekunstnik, Pariisis ja mujal Euroopas küll rohkem hinnatud kui Taanis. Lili Elbe oli samuti andekas looja.

Film põhineb ilukirjandusteosel, jättes arvesse võtmata paljud faktid prototüüpide elust, kuid on loona äärmiselt kaasahaarav. Lili Elbe elust võib lugeda sellest artiklist ja Gerda Wegenerist siit. 
Filmi aluseks olnud Ebershoffi romaani  on meil paraku ainult soome keeles pakkuda.

Kaja Kleimann

 

“Suvi” reedel, 7. septembril kell 19.00 Elektriteatris

In raamatukava on 04/09/2018 at 17:41

Film “Suvi” (“Leto” Venemaa, Prantsusmaa 2018, režissöör Kirill Serebrennikov,  osades Teo Yoo, Irina Starshenbaum, Roman Bilyk) viib meid 1980. aastate alguse Leningradi, kus hakkab kerkima NLiidu esimene rokilaine. Filmi keskmes on Viktor Tsoi, sel ajal veel noor ja tundmatu muusik, tema tutvumine Mike Naumenko ja tema naise Natašaga paneb aluse teekonnale, mis teeb Tsoist kogu Nõukogude Liidus ebajumala.

Seda ebajumalaks olemist on on oma raamatus “Täht nimega Viktor Tsoi” proovinud välja tuua Vitali Kalgin (loe raamatu tutvustust siit) ja kuigi meil kõigil on kahju, et see teekond nii lühikeseks jäi, siis tuleb tänulik olla, et alles on mingigi kogus salvestusi tema muusikaga, olgu siis plaatidel või juutuubi kanalis.

Tiina Sulg

TARTUFF 2018

In raamatukava on 10/08/2018 at 11:33

Sel aastal on Tartuffi teemaks kirjandus, seega kavas ka rohkem raamatutel või kirjanike eludel põhinevaid filme. Alguse teeb kohe esmaspäeval, 13. augustil kell 23.30  „Minu Aafrika”- film, mis valmis 33 aastat tagasi ja mida seetõttu paljud on näinud rohkem kui korra. Aga vaataks aina veel, sest see lihtsalt haarab nii tugevasti kaasa, on rõõmus, kurb ja ülev, näidates meeste ja naiste, abikaasade ja armukeste, aafriklaste ja valgete inimeste suhteid, armastust, armukadedust ja sõprust, kõikehaaravat õnne ja leina. Ja ärme unusta Aafrika loodust. Enim mõtleksin ma seda praegu uuesti vaadates vist jutuvestjatest, kelle tõug tänapäeval päris haruldaseks on muutunud ja sellest , kui palju aega inimesed üksteisele kunagi pühendasid.
Legendaarse režissööri Sydney Pollacki maailma armastusfilmide klassikasse kuuluv „Minu Aafrika” tugineb taani kirjaniku Karen Blixeni poolautobiograafilisel romaanile.
Film võitis linastumisaastal kõikvõimalikud auhinnad, sealhulgas seitse Oscarit. Meryl Streep (Karen Blixenina) ja Robert Redford (kõrgklassist pärist seikleja ja Blixeni elu armastusena) on oma karjääri tipus ja moodustavad ekraanil unustamatu paari.

Pollack ise on öelnud järgmist: „Kui sa lõpetad (Karen Blixeni) raamatu, on sul tunne, et oled olnud koos imelise inimesega. Loodan, et sama juhtub minu filmi vaatajaga … Et sul on tunne, nagu oleksid näinud üht elu, mis teeb kõrge kaare, jõuab paradiisi, kus veedetakse päevi kellegagi, kes on täiuslik – ja siis kaotada kõik. Olla pärast seda parem ja tugevam. Kui on olemas selline asi nagu hea kurbus, mitte depressiivne, vaid ülendav, siis see oli see, mida ma selle filmiga otsisin.”
Raamatut pealkirja all „Aafrika äärel” on eesti keeles välja antud lausa kolmes trükis, riiulist tuleb otsida Isak Dineseni järgi. Tasub lugeda ka teisi tema raamatuid, näiteks „Babette’i pidusööki” mille järgi tehtud Taani film võitis parima võõrkeelse filmi Oscari, või hoopis “Seitset fantastilist lugu”, mis ongi fantastilised.
Aafrika teema juurde saab lugeda rohkemgi, tihedama seose leiab nt Beryl Markhami, kes on filmis esineva Felicity prototüübiks, raamatust „Koos ööga läände”, millest on pikemalt kirjutatud meie blogis.  Samadest inimestest on ka romaan  „Tiir ümber päikese”  Paula McLainilt, millest on samuti blogis kirjutatud.

Neljapäeval, 16. augustil kell 23.45 näidatakse Hollandi režissööri Rene Elleri noorte ohudraamat „Meie”, mille aluseks on Elvis Peetersi samanimeline raamat. Meil kahjuks ühtki selle autori raamatut ei ole. Tutvustuses öeldakse, et nii raamat kui film šokeerivad mõttetu julmuse ja moraalitusega, režissöör peab kõige hullemaks reaalsete inimsuhete kadumist digimaailma sukeldumise tagajärjel.

Reedel, 17.augustil  kell 16 on Athena keskuses võimalik vaadata filmi „Kallis härra Q” ja kohtuda selle režissööri Rao Heidmetsaga. Aino Perviku samanimelise raamatu põhjal valminud südamlik ja põnev lastefilm räägib kahest poolõest, kes näevad teineteist esimest korda elus. Kohtumisest saab alguse terve rida ootamatuid seiklusi. Kes Athenasse ei jõua, saab filmi laenutada ka raamatukogust.

Kell 22 linastub aga Rekoja platsil „Astrid Lindgreni rääkimata lugu”. Tuntud Taani režissöör Pernille Fischer Christensen käsitleb oma viimases linateoses armastuse ja soojusega noore Astrid Lindgreni kirjanikuks kujunemist ning tema kirjatööde mõju lastele, ilma et me kinolinal Astridit ennast raamatut kirjutamas näeks. Astridi osatäitjana näeme Alba Augustit (Berlinale tänavune Shooting Star), kes on hetkel üks paljutõotavamaid noori Skandinaavia näitlejaid.

Raamatukogust saab laenutada Margareta Strömstedti kirjutatud Astrid Lindgreni elulugu ja Jens Anderseni raamatut „ Astrid Lindgren. Päev nagu elu”. Kirjaniku 100. sünniaastapäevaks anti välja raamat „Astridi pildid”, milleks koguti pilte perekonaalbumitest ja arhiividest, tehti reprosid maalidest ja karikatuuridest.

Laupäeval, 18. augustil kell 22 on kavas „Õnnelik prints”. Taiplik lugeja arvab kohe ära, et tegemist tuleb Oscar Wilde’iga ja nii on. Ent linal pole mitte kirjaniku samanimeline muinasjutt, vaid tutvustuse väitel kirjeldatakse tema viimaseid eluaastaid Pariisis pärast vanglast vabanemist. Treileri järgi tundub, et jutustatakse päris põhjalikult ka eelnenust.
Rupert Everett , kes mängib peaosa selles iseenda kirjutatud ja lavastatud filmis, valmistas linateost ette rohkem kui 10 aastat. Kirjaniku abikaasat mängib Emily Watson ja tema kire objekti A. B. Douglast noor iiri näitleja Colin Morgan, kes seni on enim silma paistnud noore võlur Merlini osas samanimelises teleseriaalis.

 

Kaja Kleimann

„Whitney lugu“ laupäeval, 19. mail kell 15 Kanal2s

In raamatukava on 17/05/2018 at 08:17

Ma loodan, et kõik on jõudnud juba taastuda Prima Vista kirjanduslikest bakhanaalidest, ning on valmis uuteks vallutusteks linade peal ja vahel. Mai on vaimse tervise kuu, ja sellest lähtuvalt valisin ma ka filmi.

Millegi pärast on meie ühiskond kujunenud selliseks, et Vallo süüfilise ravi ja Mare emaka eemaldus tunduvad sotsiaalses suhtluses kergemini seeditavad olevat, kui Imbi pihtimus, et tal on eluisu otsas. Viimase välja ütlemisel võib kuulda lausa 2 kilomeetri kaugusel olevat südamestimulaatorit. Nii piinlikult vaikseks jääb siis kõik. Tõsi on aga see, et enamike inimeste vaimne tervis võib nende elu ajal nõrgeneda – sellele tuleb tähelepanu pöörata ja sellest tuleb rääkida. Mida rohkem me võtame sõna teemadel, mis tekitavad meis häbi (sõltuvusprobleemid, depressioon, toitumishäired, lähisuhtevägivald jne), seda kiiremini julgevad inimesed abi küsida.

Whitney Houston oli üks läbi aegade kuulsamaid ja edukamaid naislauljaid. Mustanahalise naisena läbi lüüa valdavalt valgetest koosnevas muusikamaailmas on mõõtmatult raske. Suurema publiku ette jõudis ta 80ndatel ning see teekond kestis 2012. aastani, kui ta õnnetul kombel ühes hotellis vanni uppus. Kuidagi melodramaatiline lõpp nii suurele diivale?! Ja ikkagi välditav…

2015. aastal Angela Basseti lavastatud telefilm „Whitney lugu“ kirjeldab perioodi lauljanna elus aastatel 1989-1994. Määrava tähtsusega saatuslikul eluperioodil kohtus ta oma (endise)abikaasa Bobby Browniga, astus üles filmis “Ihukaitsja” ning saavutas selle kaudu rahvusvahelise kuulsuse. Sellesse eluperioodi jääb ka kokaiinisõltuvuse algus ja nurisünnitus ning sellega kaasnenud vaimne trauma, mis jäid Whitneyt kurva meloodiana elu lõpuni saatma. Probleeme, mida film puudutab, on mitu — sõltuvus, lähisuhtevägivald, depressioon, söömishäired.

Film ise on saanud väga keskpäraseid hinnanguid, kuid vahelduseks ületreenitud ja ülespuhutud superkangelastele ning oma naba imetlevatele valgetele meeskunstnikele, kes millegi pärast on ikka veel relevantsed, sobib ta imehästi.

Whitney Houstonist on kirjutet raamatuid, kuid eestikeelseina neid pole ilmunud. Meedia vahendusel saab endale aga kujundada teatud narratiivi tema elust ja tööst. Wikipediast saab lugeda lisaks filmi  ja väga põhjalikult tema elu, karjääri kohta. Soovitan kolada ka sellisel leheküljel nagu http://peaasi.ee/ , kus saab lisainformatsiooni erinevate vaimsete häirete kohta, kontrollida testi abil enda vaimset heaolu, küsida ja saada adekvaatset abi. Emotsioonaalset tuge leiab ka leheküljelt https://www.eluliin.ee/, kus on väljas erinevad telefoninumbrid, kuhu vajadusel helistada.

Liis Pallon

„Dovlatov” Tartu kinodes

In raamatukava on 13/03/2018 at 15:54

Postimehes kirjutatakse: Tegu on Aleksei German juuniori emotsionaalseima linateosega, kus lõikav otsekohesus põimub felliniliku unenäovinega. Vaataja jääb selle lummusse ka siis, kui ta Dovlatovist varem silpigi ei teadnud.
Film võitis Hõbekaru kunstnikutöö eest.
Hendrik Alla arvustuses  kiidetakse filmi, kuid tehakse etteheiteid tõlkele. 
Filmi tutvustuses öeldakse:
Film kirjanik Sergei Dovlatovi   elust 1970. aastate Leningradis, mõni päev enne ta sõbra, tulevase Nobeli preemia laureaadi (sai selle 1987), Jossif Brodski  emigreerumist. See on paradoksaalsete ja naljakate juhtumite virvarr. Kokkupõrge kriminaaliga, Leningradi vaimu- ja kultuurielu, filmistuudio “Lenfilm”, muusika, luule, ajakirjaniku igapäevatöö, kirglik soov osta oma tütrele nukk, mida kusagilt pole saada.
Väidetavalt on  Dovlatov öelnud:  „Elada on võimalik ainult kolmes linnas: Leningradis, New Yorgis ja Tallinnas.” Ta elas Tallinnas ja töötas ajalehes „Sovetskaja Estonija”aastatel 1972-1976. Seda ajajärku käsitleb ta raamatus “Kompromiss” (1981), mille põhjal on tehtud film „Kauni ajastu lõpp”, mida võrdlemisi  hiljuti ka Eesti televisioonis näidati. Mõistagi on osa sellest filmitud Eestis ja osalevad ka eesti näitlejad. Vene kriitikud filmist kuigi hästi ei arva ja nimetavad seda raamatuga võrreldes „Dovlatov light’iks”, millega kirjanik ise küll rahul poleks. Mulle see film siiski päris meeldis, nõukogude aja absurdi meenutamiseks täiesti sobis, aga ma raamatut ka eriti ei mäleta.
2011. aastal alustati Tallinnas kirjandusfestival “Dovlatovi päevad”, mis vahel on jäänud (ja jääb  kahjuks ka käesoleval aastal) rahapuudusel ära.

Linastusajad Ekraanis ja Cinamonis.

Lugeda tasub nii Dovlatovit kui Brodskit, mõlemaid on eesti keelde tõlgitud.

 

Kaja Kleimann

„Elujanu” kolmapäeval, 28. veebruaril kell 22.25 ja reedel, 2. märtsil kell 22.25 ETV2-s

In raamatukava on 27/02/2018 at 18:25

Tõsielul põhinev film jutustab loo Texasest pärit Ron Woodroofist (Matthew McConaughey), kes on elektrik ja rodeokauboi. Mees elab metsikut elu, mis pööratakse 1985. aastal pea peale kui tal diagnoositakse HIV ja arstid annavad talle 30 päeva eluaega. Mees aga ei mõtlegi surmaotsusega leppida.
Kuna USAs on AIDSiravi alles eksperimentaalfaasis, põrutab ettevõtlik mees viimases hädas Mehhikosse, kust saab infot alternatiivravimite kohta ning hakkab neid üle piiri USAsse smugeldama, esitades sellega väljakutse ravimifirmade mõju all olevale meditsiinikogukonnale.
Kuna heterost Ron ei ole geikogukonnaga seotud, saab tema ootamatuks liitlaseks AIDS-i põdev transseksuaal Rayon (Jared Leto). Nad ei saaks olla erinevamad, kuid ühises hädas ühendavad nad jõud ning asutavad “ostuühistu”, mis hakkab vahendama HIV-positiivsetele ravimeid, mida kodumaal müüa ei lubata. Uuendusliku põranda-aluse ettevõtmise klientide ring aina kasvab ning Roni elu jätkub diagnoosile järgnevate aastate jooksul jätkub aktiivsemalt kui ei iial varem.

Rohkelt auhindu saanud filmi lavastajaks on Jean-Marc Vallée ning stsenaariumi autoriteks Craig Borten ja Melisa Wallack. Matthew McConaughey ja Jared Leto pärjati mõlemad oma osatäitmise eest Kuldgloobusega ning lisaks on film saanud kolm Oscarit ja kolm Oscari nominatsiooni.

Lisalugemiseks on sobilik Janek Kraavi artikkel „Post-sõnastik: aidsi poeetika”, mis käsitleb AIDSi temaatikat kirjanduses.

Kel jaksu tõsiste teemadega rohkem tegeleda, soovitaks Hervé Guiberti raamatut „Sõbrale, kes ei päästnud mu elu”.

Tundub sobilik lõpetuseks lisada üks laul Queenilt, kelle solist Freddie Mercury üks neist andekatest, kes AIDSi tõttu liiga vara siit ilmast lahkus:

Anu Amor-Narits

„Stalini surm“ Cinamonis

In raamatukava on 13/02/2018 at 17:45

Ajalugu ei tasuks korrata, kuid inimloomuse vastu ei saa. Ja nii jätkuvad poliitmaastikul, elu-ja tagatubades intriigid, manipulatsioonid, võimumängud. Kuigi 21. sajandi demokraatlikus ennasttäis riigis ei ole valedega vahelejäämisel või, hoopis vastupidi, ajakirjandusele tõe rääkimise tagajärjeks GULAGi saatmine, on poliitik suure tõenäosusega sooritanud ikkagi poliitenesetapu, kui ta just ei ole keskmiselt üle 40-aastane valge Õige Eesti Mees, kes räägib kõigest, mida sapp suhu toob ja allesjäänud ajurakud produtseerivad.

Ma sattusin seda filmi vaatama täiesti juhuslikult. Mitte et ma oleksin pimesi länud Cinamoni ja valinud suvalise saali ning seal siis maha istunud, aga see ei ole tüüpiline film, mida ma tavaliselt kinos vaatamas käiksin. Komöödia ikkagi. Ma üritan avalikkuse ees võimalikult vähe naerda.

Niisiis. „Stalini surm“ ja Stalini surm. Ajalooline sündmus leidis aset 5. märtsil 1953.aastal. Film linastus esmakordselt aga eelmisel aastal (s.o 2017.). Armando Iannucci „Stalini surm“ on karikatuursete ajalooliste isikute matuserongkäik, kelle õlul surnud Stalin. Filmis paistavad silma sellised näitlejad nagu Steve Buscemi, Jeffrey Tambor, Michael Palin, Simon Russell Baele jpt. See on absurdne ja valusalt tõeligidane komöödia. Ma arvan, et teistmoodi kui absurdina ei saagi tollase Nõukogude Liidu eliidi hingeelu kujutada. Kergelt ja mänglevalt on pikitud ajalooliselt raskekaallased sündmused väljamõeldud situatsioonikoomikaga. Filmis kirjeldatakse Suure Juhi surma eellugu ja sellele järgnevaid sündmusi kuni Nikita Hruštšovi võimule tulekuni.

Kõige parema kontrasti saaks siia juurde, kui loeksite juurde Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“. Selles tekstis on samuti väga palju tolleaegset absurdi, aga hoopis teistes värvides – mitte absurdi allika, vaid selle all kannataja pilgu läbi. Stalinist on samuti päris palju biograafiaid kirjutatud, et nende leidmisega raskusi ei tohiks tekkida. Ja kolmas variant on meenutada ise või küsida vana (vana)vanematelt, mis värk oli…

Liis Pallon

“Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus” kolmapäeval, 6. detsembril kell 21.35 ETV2s

In raamatukava on 06/12/2017 at 17:08

Tutvustus: Olli Mäki (sünd 1936) on endine Soome poksija, neljakordne Soome meister, Euroopa meister ja ainus Soome poksija, kes on võitnud Euroopa meistri tiitli nii harrastajana kui ka hiljem elukutselisena. Film temast põhineb tõsielulool, keskendudes aastale 1962, kui Olli Mäkil oli võimalus saada sulgkaalus maailmameistriks. Unistuste püüdmiseks tulnuks tal alistada David Moore. Kõik oli toona Olli triumfiks valmis… põhjamaa poja südames tuksus aga selleks hetkeks juba armastus Raija vastu… Soe, südamlik ja stiilne, soome huumor tema muhedamal kujul, sissevaade (veel üsna amatöörlikku) ajastu spordimaailma koos absurdivinjettidega. Režissöör Joho Kuosmaneni on meedias nimetatud Soome kõige tuntuma filmitegija Aki Kaurismäki järeltulijaks. Soome filmiauhinna Jussi jagamistel tegi film üsna puhta töö, Euroopa filmiauhindade seast toodi „aasta avastuse“ tiitel, Torontost nominatsioon ja Cannes’ist programmi Un Certain Regard võit. Režissöör Juho Kuosmanen, osades Jarkko Lahti, Oona Airola Eero Milonoff jt.

Võin julgelt väita, et see on film, mida mulle möödunud aastal kõige rohkem soovitati. Ei möödunud vist nädalatki ilma, et keegi sõpradest-tuttavatest poleks seda linateost maininud. Seda tegid ka need, kes tegelikult ju väga hästi teavad, et mulle komöödiad ei istu. No nüüd on vist kätte jõudnud see hetk, kui pean selle filmi ikkagi ära vaatama. Pühendan selle vaatamise Soome 100. sünnipäevale – paremat põhjust tavapärasest mugavustsoonist välja murda ei leia just iga päev! Üldse on ETV ja ETV2 pühendanud terve käimasoleva nädala Soome 100 tähistamisele, nii et pea iga päev on telekas midagi Soomes toodetut.

Nagu öeldud on tegu komöödiaga, mille peategelaseks on endine Soome poksija Olli Mäki. Soome poksist pole ma küll midagi kuulnud. Suusatamine, jäähoki, F1 – seal on soomlasi palju ja ka medaleid on toodud kodumaale piisavas koguses. Aga vot poksi kohta ma ei tea, kuigi ega ma ka Eesti poksi koha pealt pean vastuse võlgu jääma. Nagu eelnevast jutust arvata võib, ei ole eesti keeles Olli Mäki kohta infot just kuigi palju saadaval. Mulle endalegi üllatuseks eksisteerib sportlase Vikipeedia leht. Sealt saab lisaks sünniajale teada, et tegu on neljakordse Soome meistriga, kes 1959. aastal tuli ka Euroopa meistriks.  Peale filmi on Olli Mäki kõndinud ka teatrilaval – 2010. aastal Kokkola linnateatri etenduses „Suurim unistus” („Unelmista suurin”, sutor Sami Parkkinen). Soome Vikipeedia lehelt võib näha ka viidet raamatule, kus Mäki elust juttu: Erkki Jänkä „Olli Mäki: Nyrkkeilijä”. Seda teost linnaraamatukogust paraku ei leia.

Film on mustvalge ning nagu kirjutati Sirbis :”Esitab vaatajale rõõmsameelset nägemust kadunud maailmast, kus tehnoloogia ei olnud meie teadvuse ja kehade endale allutamises nii edukas kui täna. See on nii mõneski mõttes aegunud maailm, mida ei pruukinud ju tegelikult päris sellisel kujul ka kunagi olemas olla. Või täpsemini, ega ei olnudki. On ju see maailm siin filmis loodud tagantjärele.”

Treiler:

 

 

Irina Möldre

“Ja enam surm ei valitse siis” neljapäeval, 30. novembril Athena keskuses

In raamatukava on 28/11/2017 at 11:29

Tutvustus PÖFFi lehel:

Kes kirjutaski, et Dylan Thomas suri murtud südame ja räsitud hinge pärast? Steven Bernsteini film ei jäta mingit kahtlust, et see võinuks teistmoodi olla. Režissöör on võtnud endale vabaduse luua oma versioon, kinematograafilise essee suurest poeedist ja tema elust. See film on nagu omanäoline klaaspärlifilm, mis tõuseb kõrgemale konkreetsest inimesest ja tema eluloost. Omaette väärtus on selle filmi juures operaatoritöö, mis oma nõtke visuaaliga aitab avada sõnade maailma ja lisab või võtab madalamaks emotsioonide painet.

See on lugu maailma luulekunsti tõelise rokkstaari viimastest elupäevadest – peamiselt tollest kurikuulsast 1953. aasta 3. novembrist, kui parasjagu turneel viibiv Thomas end New Yorgis White Horse Tavernis koomasse joob, teatades (legendi järgi) pärast 18. viskiklaasi tühjendamist visalt, et see on vist rekord.

Aga too ohjeldamatu enesehävituslik akt on siin kõigest tagajärg, mitte põhjus. Luuletaja vaevatud meel on see, mis režissööri huvitab ja mida ta üritab ekraanile tuua, esitades seda painava kujutluste maailmana, kus segunevad olevik ja minevik, argine ja ülev.

Rohke luulega pikitud linateoses mängib teravmeelseid repliike ja filosoofilisi mõtteterasid pilduvat Thomast teine waleslane, Rhys Ifans, ja see on vaieldamatult suurroll. John Malkovich kehastab poeedi raviarsti ja teeb seda äärmiselt meeldejäävalt nagu ikka. Kohustuslik film mitte ainult luulesõpradele ja suurmeeste elulugude huvilistele.

Dylan Thomase luulet võib Paul-Eerik Rummo tõlkes lugeda kogumikust “Surmad ja sisenemised”. Filmikunstnikele on luuletaja elu tänuväärne ja ammendamatu materjal. Siin blogis on Kaja Kleimann varem soovitanud filmi “Armastuse piir” ja Sirje Suun filmi “Poeet New Yorgis”.

Sander Kaasik

“Imiteerimismäng” neljapäeval, 5. oktoobril kell 21.30 TV6-s

In raamatukava on 04/10/2017 at 15:35

Imiteerimismäng (2014), režissöör: Morten Tyldum, osades: Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Mark Strong, Matthew Goode jt.

Tutvustus: 1952. aastal sisenesid briti võimud matemaatiku Alan Turingi koju, et viia läbi uurimist ühe sissemurdmise asjus. Ent see külaskäik lõppes aga hoopiski sellega, et võimud arreteerisid Turingi ebasündsas käitumises, mis lõpuks viis selleni, et tema kaela sattus kriminaalsüüdistus homoseksuaalsuse pärast. Kuid mida ametnikud tol hetkel veel ei teadnud, oli see, et nad olid just arreteerinud tulevase sõjasangari ja tänapäevase andmetöötluse pioneeri, kes Teise maailmasõja ajal suutis lahendada Saksamaa nii-nimetatud läbimurdmatu Enigma koodimasina. Alan Turingu geniaalsus ja tema avastus aitas märgatavalt lühendada sõda, hõlbustada liitlasvägede võitu ning säästa tuhandeid elusid.

Minu jaoks oli see üks 2014. aasta parimaid filme ning üleüldse parimaid sõjafilme, mida ma näinud olen. Jah, pean küll tõdema, et sõjategevust kui sellist pole selles filmis eriti kujutatud. Pigem on sõda ja üleüldine pingestatud olek selle filmi taustaks ning kinos oli ka saal seda pinget täis. Aeg jooksis, sõda muudkui kestis ja vaenlane tundus võitmatuna. Oma osa on siin ka näitlejatel, kes said rollidega väga hästi hakkama ning panid vaatajad kaasa elama.

Alan Turing, kelle elust see film räägib, sündis 23. juunil 1912. aastal Londonis ning teda peetakse üheks informaatika ja tehisintellekti loojaks. II maailmasõja ajal tegeles ta krüptograafiaga ning oli tegev Enigma koodi murdmisel. Pärast sõda mõisteti ta süüdi homoseksuaalses tegevuses ning 1954. aastal, veidi enne oma 42. sünnipäeva, sooritas Alan Turing enesetapu. Turingule osaks saanud kohtlemise eest vabandas Gordon Brown, seda alles 2009. aastal; kuninganna andis teadlasele postuumselt armu alles 2013. aasta detsembris. 2012. aastal tunnustati paljudes ülikoolides üle maailma Alan Turingu teadussaavutusi. Sellise elukäiguga mehest oleks olnud patt filmi mitte teha ning Bendeict Cumberbatch sai oma rolliga ülihästi hakkama.

Kui rääkida filmi teisest peategelasest (või isegi kolmandast), sakslaste Enigmast, siis see teadus- ja sõjandussaavutus on juba mitu korda leidnud tee popkultuuri ja kirjandusse. Masinast räägib Robert Harrise sulest 1995. aastal ilmunud „Enigma” (eesti keeles ERSEN, 2002) ning 2001. aastal kinolinadele jõudnud sama romaani filmiversioon. Suur roll on Enigmal ka 2012-2014. aastal jooksnud telesarjas „The Bletchley Circle” (eesti telekanalitel näidati minu teada seda sarja nime all „Bletchley koodimurdjad”). Ja tehnikaosakonnast leiab raamatu  “Alan Turing’s electronic brain : the struggle to build the ACE, the world’s fastest computer”.

Lõpetuseks nii palju: film on vaatamist väärt (8 Oscari nominatsiooni pole sugugi paha) ja näitlejad on teinud vapustavat tööd (Cumberbatch sai parima näitleja nominatsiooni ja Knightley kandideeris parima naiskõrvalosa kategoorias)!

Treiler:

Irina Möldre

 

“Mässaja rukkis” Cinamonis ja Apollo kinos

In raamatukava on 26/09/2017 at 15:02

Tutvustus: 20. sajandi keskpaiga New Yorgis toimuv biograafiline film jutustab J. D. Salingerist (Nicholas Hoult „Mad Max: Raevu tee”, „X-Meeste” filmid) ja näitab, kuidas ta leidis inspiratsiooni, loomaks Ameerika klassika „Kuristik rukkis” ning selle armastatud peategelane Holden Caulfield. Film heidab valgust sündmustele, mis kujundasid noort kirjanikku, ning talle mõju avaldanud inimestele, keda ta edu taga ajades kohtas – eeskätt ta mentorile Whit Burnettile (keda kehastab telesarjast „Kaardimaja” tuntud Kevin Spacey). Juhendaja ja töökaaslaste pideva toega (ja Holdeniga alati enda kõrval) suudab Salinger elus suurimad takistused ületada – alates murtud südamest koletu sõja pikaajaliste mõjudeni. Viimaks avaldab ta romaani, mis talle kuulsust toob. Kirjandusmaastikul edu saavutamise kõrval näeme ka, kui vaevarikas võib loomeprotsess olla ning kuidas Salinger maksab oma kunsti eest väga kõrget hinda. Film keskendub kunstilise väljendamise poole püüdlemisele ja näitab, kui kaugele kire nimel minnakse, ning on samas lugu J. D. Salingeri meistriteose valmimisest.

Filmi on juba jõudnud vaadata ja arvustada Lauri Jürisoo — “Tempokas, meeleolukas ja hästi esitatud “Mässaja rukkis”“.

Lugemissoovitus tuleb ootuspärane — kel “Kuristik rukkis” lugemata, lugege! Ülelugemist ei julge soovitada, sest minu jaoks on see raamat, mis mulle omal ajal keskas meeldis, aga mille kohta mul on tunne, et seda peab õigel ajahetkel lugema ja ülelugemine võib muljet raamatust rikkuda… aga võib-olla ma ka eksin… et võib ikka üle ka lugeda. Suurematki muljet, kui “Kuristik rukkis”, avaldasid mulle omal ajal novellid, nende puhul mul kummalisel kombel ülelugemise hirmu ei ole, lihtsalt pole sattunud. 

Kenneth Slawenski biograafiat “J.D. Salinger: A Life”, mille põhjal see film tehtud on, Eestist kataloogi andmetel ei leia, aga erinevaid raamatukogusid külastades saab kümmekond erinevat eluloo- ja/või loomingukäsitlust kokku küll. Üks omapärane tõlgendus Salingeri noorpõlvest on prantsuse autori Frédéric Beigbeder’ romaan “Oona ja Salinger“.

Treiler:

Tiina Sulg

“Stefan Zweig: Hüvasti, Euroopa” kolmapäeval, 10. mail kell 14 Elektriteatris

In raamatukava on 08/05/2017 at 18:00

Kellel Pöffi ajal filmi  vaadata ei õnnestunud, saab Prima Vistal minna uuele katsele.

Tutvustuses kirjutatakse: Film kujutab Stefan Zweigi, ühe omal ajal kõige menukama saksa keeles kirjutava autori pagulusaastaid Buenos Aireses, New Yorgis ja Brasiilias. Juudi intellektuaalina üritab Zweig kujundada õiget seisukohta natsi-Saksamaa sündmuste osas ning otsida samas oma kodu uues maailmas.
Oma viimastel eluaastatel koondas Stefan Zweig kirjanikuna kogu energia natsismi võimalike arengute peegeldustele; tema toonaseid teoseid tasub tänapäeval ikka ja jälle üle lugeda. See film näitab meile vastuolulist meest, oma aja selgeltnägijat, ajatut kirjanikku ja habrast hinge kõige elegantsemal ja mitmetahulisemal moel.
Maria Schrader, tuntud Saksa näitlejanna, teeb oma teise töö filmilavastajana filmis, millest  kujunes arthouse´i hitt Saksamaal ja mis võitis mitmeid erinevaid auhindu.  Austria esitas filmi võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Aga ka imdb.com-is on vaatajate hinne 7.1,  seega pole tegu pelgalt kriitikute lemmikuga.

Olla juut, tähendas olla keelatud autor Saksamaal;  olla saksakeelne autor, tähendas saada avaldatud pseudonüümi Stephen Branch (nime tõlge) all, sest inglise keeleruumis oli saksavastasus tugev .

Zweig on eesti keeles korralikult esindatud nii ajalooliste romaanide, biograafiate kui novellidega.
Jaan Krossi tõlgitud „Eilne maailm” on ilmunud kahes trükis, raamatu lõpetas autor päev enne enesetappu ja selle kohta on öeldud, et selles kirjutatakse sellest „mida tähendas olla elus aastatel 1881-1942”.
Stefan Zweigi hüvastijätukirja saab lugeda siit.

Kaja Kleimann

“Hachiko: koera lugu” laupäeval, 22. aprillil kell 21.00 SonyTV-s

In raamatukava on 21/04/2017 at 10:29

“Hachiko: koera lugu” (Hachiko: A Dog’s Story, 2009), režissöör: Lasse Hallström, osades: Richard Gere, Joan Allen, Cary-Hiroyuki Tagawa jt.

Hachiko on akita tõugu koer, kelle lugu on legendaarne. Ta sündis 1923. aastal ning tema omanikuks sai Tōkyō Ülikooli põllumajanduse professor Hidesaburō Ueno. Hachiko ootas oma peremeest iga päev Shibuya rongijaama juures, ning jätkas tema ootamist ka pärast Ueno surma 1925. aastal. Hachiko lahkus parematele jahimaadele 1935. aastal, olles oma peremeest jaamas oodanud kogu see aeg. Juba 1934. aastal püstitati Hachikole Shibuya jaama kuju, mille avamisel ka koer ise kohal viibis. Samasugune kuju asub ka Ōdate jaamas (linn, kus Hachiko sündis). 2015. aastal püstitati Tōkyō Ülikooli poolt Hachiko ja Ueno taaskohtumist kujutav kuju.

Hachiko lugu on mitmel korral jõudud kinolinale. Esimest korda 1987. aastal Seijirō Kōyama filmis Hachi-kō (ハチ公物語 Hachiko Monogatari „Hachiko lugu”). Kirjutatud on ka mitmeid lasteraamatuid ning oma koht on sellel armastatud sõbral ka laiemas popkultuuris.

Film on pisarakiskuja, vaata aga millist tahes – kas originaali või ameerika toodangut. Ainuüksi selle lookese kirjapanek tõi kaasa nii mõnegi pisara!

Irina Möldre

„Paulo Coelho lugu” kolmapäeval, 22. märtsil kell 21.35 ja laupäeval, 25. märtsil kell 22.40 ETV2-s

In raamatukava on 20/03/2017 at 11:48

Eluloofilm kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanikust Paulo Coelhost.

Seda kirjanikku kas armastatakse või suhtutakse üleolevalt, pidades teda eelkõige igavlevate koduperenaiste meelelahutajaks. Ma ise olen kaldunud pigem esimesse kategooriasse, sest olen olnud võlutud tema maagilisest keelekasutusest, mis kohati tundub lausa omamoodi mantrana. Minu vaieldamatud lemmikud on „Veronika otsustab surra”  ja „Viies mägi”.

Ta on üks vähestest välisautoritest, kelle eesti keeles ilmunud teosed olen kõik läbi lugenud, kuigi ausalt öeldes viimasel ajal järjest väiksema õhinaga. Tõsi, viimast teost „Spioon”  pole veel jõudnud lugeda (kuigi juba ootab riiulil lugemiskorda) ning tegelikult väga ei kiirustagi, sest loetud arvustused pole olnud just kõige kiitvamad. Siiski soovitan ning kavatsen ka ise vaadata Hispaania ja teiste Ibero-Ameerika riikide kultuure tutvustava Iberofest raames linastuvat eluloofilmi, sest mine tea, äkki mõistes paremini tema elusaatust ja kulgemist kirjanikuks tekib jälle vastupandamatu soov haarata kätte mõni tema teos.

Kolleeg Annika Hramov on aastate eest lugemissoovituse blogis kenasti ära toonud ka põhjused, miks Paulo Coelho lummab inimesi ning miks ta raamatud on nii populaarsed.

Treiler:

Klaari Tamm

„Lincoln“ TV6-s pühapäeval, 11. detsembril kell 21.00

In raamatukava on 07/12/2016 at 14:31

lincoln1Kas ma peksan surnud hobust? Suure tõenäosusega jah. Kas see läheb mulle korda? Suure tõenäosusega ei. Seekordsed Ameerika Ühendriikide presidendi valimised lõppesid terve maailma jaoks ignorantsuse võiduga – demokraatia on küll rahva võim, kuid rahva kätte seda usaldada ei tasuks. Kui keegi nüüd tagareast hakkab kobisema, et mis see meie asi on, kes seal võidutses, siis hipsterlikult elutargalt lausuksin, et maailm on nagu üks suur organism, kui ühes kohas hakkavad rakud vohama või miski nende koodis saab rikututud, siis mõjutab see kogu organismi tervikuna. lincoln2Kas läheb amputeerimiseks, kiiritamiseks või ignoreerimiseks – seda mina õnneks ei otsusta, sest mind teades, oleksid võtted vägagi drastilised ja tagasipöördumatu iseloomuga.

Aga ma pidin kirjutama ju hoopiski Ameerika Ühendriikide 16. presidendist Abraham Lincolnist. Vaata, mis saab, kui anda naisterahvale vaba juurdepääs kõrgemale haridusele – sellist moraalitsevat märatsemist ei ole Emajõe Ateenas nähtud rahvuslikust ärkamisajast saadik. Või mis… lincoln3Steven Spielbergi kokku klopsitud ja Sir Daniel Day-Lewise näideldud eepiline ajalooline draama kujutab Lincolni viimast nelja elukuud, ja pöördelist momenti sõjast räsitud Ühendriikides. Lincolni alustatud võitlus mustanahaliste orjade sisulise, mitte ainult vormilise vabaduse eest kestab selles vastuolulises riigis siiani. Kahtlemata ei aita sellele kaasa nende uus grillkanana varem karjääri teinud president.

Film on nii visuaalselt kui ka näitlejatöölt vaimustav pärl, ajaloolisest õigsusest ei tea ma midagi. Ristikivilikult ütleks, et häda faktidele, kui nad looga kokku ei sobi. lincoln4

Liis Pallon

Raamat: Albrecht Montgelas  “Abraham Lincoln: Põhja-Ameerika Ühendriikide president, orjade vabastaja” (Eesti Kirjanduse Selts, 1933)