“Nõidur” Netflixis

Kuigi me tavaliselt Netflixi tegemisi siin blogis väga palju ei kajasta, siis “Nõidurist” ei suuda ma kuidagi üle ega ümber minna. Vaadatav on see sari (esimene hooaeg ja 8 osa) nüüd juba mõnda aega ja on selgeks saanud, et päris hea asi on välja kukkunud.

Telesari põhineb poola autori Andrzej Sapkowski fantasy-sarjal Wiedźmin. Raamatusari koosneb kahest jutukogust, viiest järjestikusest romaanist ja veel ühest vaheraamatust. Jüri Kallas on öelnud, et Sapkowki soovis, et poola kirjanduses oleks ka oma korralik fantasy-saaga, aga pingutas natuke üle ja nüüd on meil üks maailmatasemel fantasy-saaga, mida lugeda ja nautida. Jüri Kallase intervjuud Andrzej Sapkowskiga saab lugeda Reaktorist.

Nii telesari kui raamatud on tähelepanu pälvinud oma põneva süžee, omanäolise nii Lääne-Euroopa kui slaavi mütoloogiat kasutava maailma, kaasahaaravate ja inimlike karakterite ja vaikselt läbikumava musta huumori tõttu. Kõige enam olengi ma vast kuulnud vaimustust sellest, et ei ole kangelased ja kaabakad, vaid et on inimesed oma erinevate külgedega ja erinevate motiividega ja kollidelgi on omad põhjused.

Inglise keel on siinkandis tõenäolisemalt siiski tuttavam kui poola keel ja inglise keeles on kogu saaga ka olemas: “The Last Wish”, “Sword of Destiny”, “Blood of Elves”, “Time of Contempt”, “Baptism of Fire”, “Tower of the Swallow”, “Lady of the Lake”, “Season of Storms”.

Eesti keeles on meil olemas kolm raamatut — kaks jutukogu: “Viimane soov” ja “Ettemääratuse mõõk” ning kolmas raamat ja esimene romaan “Haldjate veri” ja Varrak lubab, et selle aastanumbri sees tuleb teine romaan ka. Loodame. Tähelepanuta ei ole need raamatud õnneks jäänud, toon vaid mõned viited: Kaja Kleimann Lugemissoovituste blogis “Viimasest soovist“, Kelly Soldatos oma blogis kahest esimesest raamatust, Liisi Saaremaa raamatukogu blogis kahest esimesest raamatust, Tarmo Õuemaa oma blogis sarja neljast esimesest raamatust, Raul Sulbi oma blogis esimesest ja kolmandast raamatust ning muidugi tasub vaadata Ulmekirjanduse Baasi.

Nõidurist on minu teada neli koomiksit: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows” ning Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”. See viimane meeldis mulle enim.

Raamatust on varemgi sarju ja filme tehtud. Ove Hillep on kirjutanud poola sarjast ja filmist pikemalt Reaktoris. Meelde tasub jätta, et film on sarjast kokku lõigatud ja mõttekam on vaadata sarja. Huvitaval kombel on see “Wiedzmin” inglise keelde tõlgitud kui “The Hexer”. Ja fun fact: Michal Zebrowski, kes mängis neis filmides Geraltit, annab poolakeeses Netflixi “Witcheris” Geraltile oma hääle.

Ja siis on veel mängud, mis on otsapidi ka sarja mõjutanud, kuigi sarja stsenarist Lauren Schmidt Hissrich on korduvalt rõhutanud, et eelkõige lähtusid nad sarja tegemisel raamatust. Esimesest mängust on Ranno Sammpere kirjutanud Reaktoris. On ka kaardi- ja lauamänge, ühest neist kirjutas Kristjan Lennuk Reaktoris.

Peaosatäitja, Geralti rolli mängiv Henry Cavill on mitmel puhul maininud, et temani jõudis tegelaskuju esmalt mängu kaudu ja raamatud tulid hiljem, aga vaimustuses on ta nii mängust kui raamatutest. Fun fact: Henry Cavilli on erinevad fändomid ülistanud kui tõelist Supermani selle eest, et ta ajakirjaniku provotseerivale küsimusele mürgise fändomi (toxic fandom) kohta vastas, et fännidel on õigus arvata, mida nad tahavad, ning see ei ole toksilisus, vaid pigem kirg või pühendumus  (passion).

Henry Cavill loeb katkendi raamatust:

Muusikapala ei hakka ma siia enam panema, otsisõna “toss a coin to your witcher” toob juutuubist välja hulga selle sarjas kõlanud laulu versioone. Laul ise mulle just eriti ei meeldi (metal-kaverid olid mu kõrvade jaoks ühed talutavamad), ka on sel lool halb komme kummitama jääda, aga kujutluspilt sellest loost Estconi südaöise ühendkoori esituses toob küll muige näole :)

Soovitussõnad tulevad osalt nagu ikka, et lugege raamatuid ja vaadake sarja, sedakorda siis lisaks veel, et mängige ka mänge ning lõbutsege juutuubis :) Mina avastasin hiljuti ühe väga toreda Poola moe-juutuuberi, Karolina Żebrowska (kes on muide avaldanud ka raamatuid moe ajaloost), kes ka ei saanud “Nõidurist” kuidagi mööda minna ja võttis vaatluse alla kostüümid:

Tiina Sulg

 

 

Jõulukava VI — 28. detsember (“Eia jõulud Tondikakul”, “Tuhkatriinulugu” ja “Lotte ja kadunud lohed”)

“Eia jõulud Tondikakul” TV3 28.12.2019 kell 10.00

Tutvustus: “Eia jõulud Tondikakul” on seiklusrikas laste jõulufilm 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega salapärasesse Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust.

Miks jäi silma?: Kui teised vaatasid eelmisel aastal seda filmi, olin mina kodus ja vaatasin „Visa hinge”. Ma lihtsalt ei tahtnud seda kinno vaatama minna ja vältisin igasuguseid kutseid ja meelitusi, mis mind sinna saaksid vedada. Nüüd on aasta möödas ja võiks vist isegi vaadata. Pealegi ilmus just Anu Auna raamat „Eia seiklus Tondikakul” ning seda on kindel plaan lugeda. Kindlasti on paljudele see raamat, nagu ka film eelmisel aastal, osa jõuluaegsest tegevuskavast.

“Tuhkatriinulugu” TV3 28.12.2019 kell 16.15

Tutvustus: Danielle (Drew Barrymore) on tüdruk, kellel on lisaks võluvale välimusele õlgadel tark pea. Ta ei ole sedasorti piiga, kes istuks vaikselt oma toas, oodates valgel hobusel saabuvat printsi. Danielle on otsekohene tegutseja ning nende esimesel kohtumisel Henryga (Dougray Scott) viskab tüdruk kuningliku troonipärija õunaga sadulast. Nagu arvata võib, soojenevad nende suhted kiiresti. Kasutütre õnnest ei oska aga rõõmu tunda õel võõrasema (Anjelica Huston), kes laseb Danielle´il teha kõige räpasemaid töid, hoides samal ajal oma tütreid väikseimate pingutuste eest. Pealegi loodab ta, et printsi väljavalituks saab hoopis ta ärahellitatud tütreke Marguerite (Megan Dodds).

Miks jäi silma?: See on mu lemmik Tuhkatriinu ekraniseering ja ma vaatan seda alati! Väga kaunis film, mis püüab muinaslugu ja selle tegelasi siduda ajalooliste sündmuste ja isikutega, ning, mis üsna hästi õnnestub. Tõesti, kui üldse mingit Tuhkatriinu versiooni vaadata, siis ikka just seda!

“Lotte ja kadunud lohed” ETV 28.12.2019 kell 18.40

Tutvustus: Laste poolt armastatud Lotte-lugude kolmandas filmis saab vahva koeratüdruk Lotte endale väikese õe Roosi. Leiutajatekülla saabuvad teadlased, pesukaru Karl ja kala Viktor, kes osalevad suurel rahvalaulude kogumise võistlusel, mille peaauhinna saab see, kel õnnestub salvestada maailma vanima loomaliigi, müütiliste tuldpurskavate lohede rahvalaulu. Lotte ja Roosi otsustavad teadlasi aidata ja neid ootavad ees põnevad ning ootamatud seiklused.

Miks jäi silma?: Kõik need Lotted on minust kuidagi mööda hiilinud. Ei ole ma neid lugenud ega vaadanud, aga tahaks! Jõulude ajal on telekas palju, mida vaadata, aga kui midagi üldse, siis kindlasti sekka võtta ka mõni multikas. Eriti tore, kui see multikas on tuttav ja kodumaine. Eks minagi püüan nende jõulude ajal Lottele lõpuks pihta saada.

Irina Möldre

Jõulukava IV — 26. detsember (“Alice Imedemaal” ja “Suur ja kõikvõimas OZ”)

“Alice Imedemaal” TV3 26.12.2019 kell 12.05

Tutvustus: Tim Burton ja Walt Disney Pictures toovad vaatajani 3D maagilise loo 19. aastasest Alice´ist, kes naaseb jäneseurgu, kuhu ta noore tüdrukuna sattus ning kohtub oma lapsepõlve sõpradega: Märtsijänes, Tweedledee ja Tweedledum, Unehiir, Irvik Kass, ja muidugi Kübarsepp. Alice asub teekonnale, et leida oma tõeline saatus ja teha lõpp Punase Kuninganna terrori-valitsusele.

Miks jäi silma?: Kas on väga hull, kui tunnistan, et ma pole kunagi lugenud raamatut, mis on mõningal määral selle filmi aluseks. Pole olnud aega ega tahtmist. Aga mida mulle meeldib teha, on Tim Burtoni filmide vaatamine! Ta on üks kummalisemaid režissööre, aga tema filmid ja stiil tõesti meeldivad mulle. Ma pole vist näinud ühtegi Burtoni linateost, mis mulle poloeks meeldinud. Loodame, et Alice pole erand!

“Suur ja kõikvõimas OZ” TV3 26.12.2019 kell 16.15

Tutvustus: Sam Raimi on loonud ääretult köitva ja suurejoonelise kogupere muinasjutufilmi, mis räägib kirjanik L. Frank Baumi poolt loodud armastatud tegelase Võlur Oz’i saamisloo. Kansase osariigi väikeses rändtsirkuses töötab kaheldava südametunnistusega mustkunstnik Oscar Diggs (James Franco). Oma järjekordsete pahanduste tagajärgede eest põgenedes lennutab maagiline keeristorm Oscari õhupalliga muinasjutumaailma nimega Oz. Saabudes arvab ta, et on leidnud jackpoti – rikkus, kuulsus ja kuningatroon justkui kukuvad talle sülle. Oscar, kelle hüüdnimeks samuti Oz, kohtub aga kolme nõiaga – Theodora (Mila Kunis), Evanora (Rachel Weisz) ja Gelinda (Michelle Williams) – kes sugugi ei usu, et tegu on suure Võluriga, keda kogu kergeusklik kuningriik oodanud on. Sattunud soovimatult silmitsi eepiliste probleemidega, mis Ozi kuningriiki ja tema asukaid varitsevad, peab Oscar nüüd välja selgitama, kes on tegelikult head ja kes pahad, enne kui on liiga hilja. Et päästa kuningriik kurjade jõudude käest, peab Oscar oma “võlurivõimed” proovile panema, kuid seda hoopis läbi illusiooni ja tehnilise leidlikkuse, kuni Oscarist saabki Suur ja Kõikvõimas Võlur Oz.

Miks jäi silma?: Millalgi selle aasta jooksul vaatasin ära 1939. aasta Võlur Oz’i ekraniseeringu, kus peaosa mängis Judy Garland. See oli üks äärmiselt imelik film, eriti stseenid, kus võlumaa erinevad tegelased laulavad. Väga psühhedeelne ja värvikirev oli see kõik!

Raamatu lugemiseni ma veel jõudnud pole, aga Võlur Oz’i saamislugu kõlab huvitavalt ja kindlasti väärib vaatamist.

Irina Möldre

Jõulukava III — 25. detsember (“Nõiutud” ja “Tuhkatriinu”)

“Nõiutud” TV3 25.12.2019 kell 12.00

Tutvustus: Printsess Giselle (Amy Adams) unistab oma lähenevatest pulmadest prints Edwardiga (James Marsden), kui õel kuninganna Narissa (Susan Sarandon) ta kaevu tõukab. Pärast pikka hulpimist väljub kaunitar mingisugusest luugist ja avastab end korraga Manhattani südames! Pärast saabumist küünilisse New Yorki hakkab Giselle muutma oma vaateid elule ja armastusele, tutvudes lähemalt sarmika advokaadi Robertiga (Patrick Dempsey). Samal ajal ajavad tüdruku jälgi nii prints Edward kui ka Narissa kobakäpast käsilane Nathaniel (Timothy Spall), kellele on tehtud ülesandeks Giselle surmata. Kas ilus muinasjutt suudab tänapäeva maailmas vastu pidada ja veel õnneliku lõpugi leida? “Nõiutud” on vaimukas, romantiline muinasjutt igas vanuses vaatajatele.

Miks jäi silma?: Millalgi oli väheke moes segada omavahel animatsiooni ja live-action filme ja näitlemist. See film langeb enam-vähem sellesse kategooriasse, aga on võrreldes mõne teisega küllaltki vaadatav kompott. Armas ja naiivne, aga nii hea, et vaatan meeleldi uuesti ja uuesti. Jõulude ajal pole võlukunsti kunagi liiga palju ning isegi laulud, mis tavaliselt häirivad, on praegu kuidagi kuulatavamad kui muidu.

“Tuhkatriinu” TV3 25.12.2019 kell 17.00

Tutvustus, mida vist tegelikult poleks väga vaja: Elas kord armas tüdruk nimega Ella, kelle kaupmehest isa abiellub pärast ta ema traagilist surma uuesti. Soovides isale igati toeks olla, võtab Ella nende kodus lahkelt vastu võõrasema, leedi Tremaine’i ning tolle tütred Anastasia ja Drizella. Aga kui isa ootamatult sureb, on Ella korraga armukadeda ja julma uue perekonna meelevalla all. Temast saab määrdunud riietes ja tahmase näoga teenijatüdruk, keda kutsutakse Tuhkatriinuks. Kõige selle peale võiks Ella hakata lootust kaotama, et elu veel kunagi paremaks muutuda võiks. Aga hoolimata võõrasema ja selle tütarde julmast käitumisest otsustab Ella talitada vastavalt oma ema viimasele nõuandele, “ole vapper ja lahke”. Ta ei anna järele meeleheitele ega põlga neid, kes teda halvasti kohtlevad. Aga ühel päeval…

Miks jäi silma?: Mul on kombeks vaadata Tuhkatriinu ekraniseeringuid ning see on vist ainuke Hollywoodis valminud versioon sellest muinasloost, mis mul veel nägemata on. Lisaks on Tuhkatriinu vist üks esimesi Disney printsesse, kes animatsioonist live-action uusversiooni sai. Äkki, kui saan selle vaadatud, siis julgen ka “Kaunitari ja Koletist” ning “Aladdin”i vaadata?

Irina Möldre

Jõulukava II — 24. detsember (“Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”)

“Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” TV3 24.12.2019 kell 16.35

Tutvustus: Jake Portmanile (Asa Butterfield) pajatas ta vanaisa Abe (Terence Stamp) aastaid lugusid, kuidas ta oma nooruses koletiste vastu võitles ning elas teise maailmasõja ajal Walesis miss Peregrine’i kodus ebaharilikele lastele. Kui vanaisa talle ärevil häälel helistab, sõidab Jake talle külla. Jake leiab eest vanaisa, kelle silmad on eemaldatud ja kes käsib tal enne surma otsida üles ajasilla 3. septembrisse aastal 1943. Julgustatuna oma terapeudi dr Golani (Allison Janney) poolt seda müstilist lastekodu üles otsima, siirdub Jake koos oma isa Frankiga (Chris O’Dowd) Walesi, kus selgub, et lastekodu hävitati Luftwaffe poolt. Jake juhatatakse läbi ajaportaali laste poolt, kellest ta vanaisa lugusid pajatas. Talle tutvustatakse miss Peregrine’i (Eva Green), kes ütleb talle, et nad eksisteerivad vaid suletud ajaringis, mis koosneb päevast enne lastekodu pommitamist. Ta selgitab, et lastekodu asukad on Iseäralikud – rühm eriliste võimetega noori. Miss Peregrine ise on Ymbryne – see tähendab, et ta suudab end vajadusel linnuks muuta.

Miks jäi silma?: Mulle väga meeldis raamat, mis on selle filmi aluseks, aga ekraniseeringut ma pole julgenud vaadata. Olen kuulnud, et, nagu ikka, pole film raamatule vääriline kaaslane! Ransom Riggsi raamat ilmus pea 10 aastat tagasi ning mulle meeldis eriti selle kujundus ja teksti vahele sätitud fotod – see lõi omapärase meeleolu ja aitas raamatus loodavat õhkkonda lugejani tuua. Ühest raamatust kasvas sari, mille järgmine osa peaks ilmuma tuleva aasta alguses, nii et on viimane aeg filmile silm peale visata!

Irina Möldre

Jõulukava I — 23. detsember (“Pahatar”)

Jõulukava, ehk noppeid sellest, mida võib telekast leida jõulunädala jooksul

Jõulud on muidugi aeg olla koos perega, süüa-juua ning tunda ennast hästi. Nende tegavuste vahele mahutab enamik meist ka mõne raamatu või filmi. Heitsin minagi pilgu telekavva, et uurida, mida head sellel nädalal näha saab. Nagu ikka on kava üleküllastunud ja kui ma otsustaksin kirjutada kõigest, siis istuksin siin kindlasti järgmiste jõuludeni! Seetõttu valisingi need, mis mulle silma jäid, aga kindlasti on huvitavat veelgi, igaüks peab lihtsalt asja isiklikult lähemalt uurima!

“Pahatar” TV3 23.12.2019 kell 21.00

Tutvustus: Linateos, mis toob meieni Disney filmistuudio ühe värvikama ja kuulsaima kurikaela taustaloo. Selleks kurikaelaks on haldjas, kes pani igavese une needuse printsessile, keda kogu maailm teab kui Okasroosikest. Mis aga teda selleks üldse ajendas? Paha haldjas polnud siia ilma pahana sündinud. Vastupidi – ta kasvas üles rahumeelses metsakuningriigis imekauni, suuremeelse haldjana, kuni ühel mitte väga ilusal päeval inimeste armee ootamatu kallaletung tema kodukandis valitseva rahu ja harmoonia kõikuma lõi. Haldjast saab oma kodukandi kõige raevukam kaitsja, kuid lõpuks langeb ta armutu reetmise ohvriks. See on tegu, mis hakkab tema seni puhast südant ajapikku kivikõvaks muutma. Vandudes halastamatut kättemaksu, algab tema eepilistes mõõtmetes vastasseis inimeste riigi kuningaga ning ta võtab sihikule kuninga vastsündinud tütre, printsess Aurora. Jälgides aga kõrvalt Aurora kasvamist, mõistab aga haldjas, et väikeses tüdrukus on peidus see, mis vajalik kunagise rahu taastamiseks.

Miks jäi silma?: Ei hakka salgama – eks ikka Angelina Jolie kehastatud haldja pärast. Näitleja ja tema põsesarnad teevad võrratu töö! Pealegi on see film mul ikka veel nägemata ja ma tõesti plaanin seda vaadata. Lisaks tuli ju Pahatari järg selle aasta suvel ekraanile ning kuidas ma vaatan järge kui sellele eelnev film täitsa vaatamata on?!

Muinasjuturaamatuist võib kõrvale võtta vennade Grimmide “Okasroosikese” või Charles Perrault’ “Uinuva kaunitari” või lugematu hulga mõlemate ümberjutustusi.

Irina Möldre

HÕFF – Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival 27.-29. aprillil

Sellel nädalavahetusel, 27.-29.  aprillil toimub Haapsalus juba 13. HÕFF – Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival. Kolme päeva jooksul tuuakse vaatajateni žanrifilmide paremik (ning ka mõndasid vanu pärleid), mida väljaspool festival Eesti kinodes kusagil näha ei saa. Festival ise kuulub Euroopa žanrikino festivalide paremikku ühendavasse organisatsiooni Méliès. Kokku näidatakse festivali jooksul üle 30 erineva filmi. Siin on lühike tutvustus seitsmest linastuvas filmist, mis põhinevad mõnel raamatul, ning võiksid ehk kirjanduse fännidele meeldida.

“Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” põhineb prantsuskeelse Kanada ühe tuntuma kirjaniku Gaétan Soucy 1998. aastal ilmunud samanimelisel romaanil. Romaani alusel vändatud stiilse mustvalge filmi lavastajaks on Simon Lavoie.
1930. aastad. Ühes kõledas ja muust maailmast peaaegu eraldatud Quebeci maavalduses pöördub laste elu pea peale, kui ootamatult sureb nende joodikust ja jõhkardist isa. Üksinda jäänud vennad, kellest üks hakkab endas avastama naiselikku alget, peavad tasahilju reaalse eluga harjuma ja sammhaaval saavad nii neile kui vaatajatele selgemaks perekonna häiriva loo tagamaad, milles leidub kuhjaga eksistentsiaalset traagikat ja valu.
Kindlasti mitte klassikaline õudusfilm, pigem lummav ja tohutut pinget täis gootilik draama, kus miski pole lõpuks nii, nagu seda esmapilgul paista lastakse.
Vaata lisainfot.

“Pimeduses sosistaja” baseerub 20. sajandi olulisima Ameerika õudusklassiku H. P. Lovecrafti samanimelisel lühiromaanil. Teos esindab esmakordselt stiilipuhast teaduslik-fantastilist õuduskirjandust, nn kosmitsistlikku õudust. Selle põhjal tegid Sean Branney, Andrew Leman ja David Robertson 2011. aastal Hollywoodi legendaarsete õudusfilmide stiilis ekraaniteose, mis linastus edukalt festivalidel ja mille võtsid ülihästi vastu ka Lovecrafti fännid, kuna see suutis taasluua eheda 1930ndate õhustiku. Mythoscope-tehnikas üles võetud mustvalge linateos on tõeline maiuspala kõigile klassikalise perioodi õudusfilmi sõpradele.
“Pimeduses sosistaja” linastub HÕFFi raames eriseansina, millega soovime tutvustada 2017. aasta lõpus eesti keeles ilmunud mahukat Lovecrafti lühiproosa antoloogiat “Cthulhu kutse”. Ühtlasi on see eelsoojenduseks Lovecrafti (1890-1937) 130. sünniaastapäevale, mida tähistatakse 2020. aastal. Pärast seanssi on kõik huvilised oodatud kuulama Lovecrafti loomingu teemalist ettekannet.
Vaata lisainfot.

“Hommikul ma ärkan ja kõrvetan end teega” on üks 1970. aastate paremaid idabloki komöödiaid ning valminud tuntud Tšehhi ulmekirjaniku ja sealse grupipsühhoteraapia pioneeri Josef Nesvadba (1926-2005) jutustuse põhjal.
Musta huumoriga lugu on sellest, kuidas endine tähtis nats Klaus Abard, kes on hoidnud end vananemisvastaste ravimitega heas vormis, plaanib ajaturismiga tegeleva ettevõtte abil naasta 1944. aasta Saksamaale ja pöörata sõja vältimatu kaotus võiduks, kinkides Hitlerile varastatud vesinikupommi koos vajalike joonistega.
Vaatamata tõsisele teemale on tegemist väga mõnusa komöödiaga, kust võib leida klišeelikke tegelasi, musta huumorit, naljaviskamist Hitleri üle, nutikaid ajasõlmi ja sekeldusi äravahetatud kaksikvendadega.
Vaata lisainfot.

“Keskpäev” on Eno Raua jutustuste „Päris kriminaalne lugu” ja „Telepaatiline lugu” motiividel põhinev film. Kriminaalsust ja telepaatiat sõna otseses mõttes filmis küll ei ole, aga ühe väikese poisi kadumise ja leidmisega on tegemist küll. Lisaks seiklustele leiavad peategelased veel midagi – nii elus kui ka iseendas.
Vaatamist ja nostalgitsemist on selle filmi puhul palju. Juba toonaste lapsnäitlejate, praeguste meelelahutusstaaride – Mihkel Raud, Maria Avdjuško, Ülari Kirsipuu, Tormi Kevvai – nimekiri ajab pea sassi. „Keskpäev” ennetas mingil moel ka Lembit Ulfsaki mõned aastad hiljem valminud kultusfilmi „Keskea rõõmud”. 37 aastat pärast filmi esilinastust on paljugi muutunud, aga üks on ikka sama: meie helesinised unistused ootavad täitumist!
Vaata lisainfot.

“Nõidade koobas” põhineb viljaka ja populaarse fantaasiakirjaniku Kir Bulõtšovi („Kolmanda planeedi saladus”) jutustusel, mis eesti keeles ilmus tänavu veebruaris autori proosakogumikus „Kosmoselaevastiku agent”.
Kommunismist haaratud Maalt pärit siilisoenguga seksikas eriagent Andrei lendab kaugele planeedile, kus evolutsioon on mänginud veidraid vingerpusse. Esiteks pole seal mitte keegi kuulnud kommunismist, teiseks aga eksisteerivad külg külje kõrval üksteisega täiesti sobimatud liigid.
Puised eriefektid, pooletoobine kunstnikutöö ja väga head osatäitmised nõukogude filmikunsti viimastelt suurtelt staaridelt toimivad koos suurepäraselt, kuigi by the book ei tohiks selles filmis toimida mitte miski. Suurepärane ulme ja fantasy ristand à la Soviet Union.
Vaata lisainfot.

 

“Vaimude lahkaja” on populaarsel näitemängul põhineva filmi, mille on lavastanud Andy Nyman ja Jeremy Dyson ning selles saab näha ka „Kääbikust” tuttavat Martin Freemanit.
Paranormaalsete nähtuste detektiiv professor Phillip Goodman (Andy Nyman) on pühendanud oma elu petu-füüsika ja võltsitud üleloomulike umbluu-valdkonna vempude paljastamisele. Professori skeptiku-mõistus saab tõsiselt proovile pandud, kui tema töölauale laekuvad kolm kõhedust tekitavat seletamatut juhtumit: hüljatud hooldekodu valvur (Paul Whitehouse), keda tema öistel patrullkäikudel painavad häirivad nägemused; inimasustusest kaugel metsateel põrguliku autoavarii läbi teinud emotsionaalselt ebastabiilne noormees (Alex Lawther); jõukas endine pankur (Martin Freeman), keda poltergeisti kujul terroriseerib tema sündimata lapse hing. Linaloo pahaendelisus seisneb aga faktis, et kõigil kolmel vaatlusalusel tegelasel on otsene seos professor Goodmani enda eluga. Kas asjaolude uurimise käigus saab skeptikust müstik, selles on küsimus.
Vaata lisainfot.

 

Enamus meist on näinud J.R.R. Tolkieni loomingul põhinevaid Sõrmuste isanda ja Kääbiku filme. Kui paljud teavad aga, et “Kääbikust” on ka varem, 1985. aastal, tehtud film?
Tegemist on ühe väga imeliku telelavastusega, mis peaks olema iga kitšisõbra ja uussiiruse austaja lemmik. Kindlasti läheb sovetikääbik peale neile, kes vaatasid lapsepõlves ETVst „Leopoldi” ja „Mõmmi ja aabitsat”. Inimesed, kes seda taiest näinud, ei unusta nähtut iial ja nende õudusunenäod on uneteadlaste sõnul oluliselt jubedamad kui näiteks need, mille üle on kaevanud „Hellraiseri” vaatajad. On kahtlustatud, et stsenarist oli palgatud selleks, et sisu oleks eelkõige algallikasse võimalikult põlglikult suhtuv, lavastaja katsetas uusi, täiesti tundmatuid ja inimpsüühele võõristavaid tehnikaid ning filmikunstnik tegi võtetel konstantselt hapet. Kitši, offbeat-huumori ja uussiiruse entusiastidele läheb see film peale, kõik teised lähenegu ettevaatlikult. Bilbo Bagginsi rollis näeme Mihhail Danilovit (1937-1994), kes on mänginud ka sellistes suurfilmides nagu „Agoonia” või „Meister ja Margarita”.
Vaata lisainfot.

Jana Raidma

Filmitutvustused lühendatult HÕFFi lehelt

“Suur sõbralik hiiglane” pühapäeval, 4. märtsil kell 20.35 Kanal2-s

Steven Spielbergi lavastatud film põhineb Roald Dahli samanimelise romaanil ning kinodesse jõudis see 2016. aastal kui oli Roald Dahli sajas sünniaastapäev.

“Suur sõbralik hiiglane” on lugu tüdrukust nimega Sophie (Ruby Barnhill), kes puutub ootamatult kokku ühe suure sõbraliku hiiglasega (hääle on andnud Oscari võitja Mark Rylance), kes tuvustab tüdrukule uut salapärast maailma täis ilu ja hädaohte.

Suur sõbralik hiiglane (SSH) viib Sophie Unenägudemaale, kus ta kogub unenägusid ja saadab neid lastele ning õpetab sealjuures Sophiele kõike unenägude maagia ja salapära kohta. Kuna nad mõlemad on seni omaette elanud, kasvab nende kiindumus teineteise vastu iga päevaga, kuid Sophie viibimine Hiiglastemaal pälvib soovimatut tähelepanu teistelt hiiglastelt, kes on muutunud üha tüütumaks. Sophie ja SSH siirduvad peagi Londonisse kuninganna Victoria juurde, et teda ohtlikust hiiglaseolukorrast teavitada, kuid esmalt peavad nad kuningannat ja tema teenijat Maryt veenma, et hiiglased on tõesti olemas. Nad mõtlevad koos välja plaani, kuidas hiiglastest lõplikult vabaks saada.

Arvustusi filmile saab lugeda „Postimehest”  ja „Sirbist”.

Roald Dahli fantaasiarikkaid raamatuid on eesti keelde tõlgitud päris palju ja kellele kirjaniku stiil passib, ei pruugi sugugi enne pidama saada kui kõik raamatud läbi loetud.

Kui Roald Dahl ja tema tegelased rohkem huvi pakuvad, tasub vaadata ka inglikeelset veebilehte.

Filmitreiler

Anu Amor-Narits

„Ilusad olendid” laupäeval, 4. veebruaril kell 22.20 TV3-s

17-aastane Ethan Wate on juba mitu kuud järjest näinud sama unenägu, kus üks salapärane tütarlaps ootab teda kodusõja lahinguväljal. Ethan soovib temaga meeleheitlikult kokku saada, kuid teda ähvardab seletamatu oht – ja iga kord lööb nii tugev välk, mis tapab Ethani enne, kui ta jõuab neiuni. Ometi eelistab Ethan iga kell oma kummalise unenäo ohtusid reaalsele elule Gatlinis Lõuna-Carolinas. See on väike konservatiivne linn lõunas, mis ei ole jõudnud pidada sammu 21. sajandiga, kus midagi pole muutunud ning midagi ei toimu. Ethan januneb elu järele, mida saab ammutada vaid raamatutest, kuna on jäänud oma isaga, kes on tõmbunud elust tagasi pärast noormehe ema ootamatut surma. Kuid Ethani maine elu võtab teise pöörde, kui linna saabub Lena Duchannes , kes on gootiliku mõisa erakliku omaniku Macon Ravenwoodi kaunis ja mõistatuslik sugulane. Ethan on otsekohe Lenast võlutud, kuigi paistab, et neidu saadab kõikjal häving ning tal on Loitsija võimed, mida ta ei suuda kontrollida. Linnarahvas, eesotsas konservatiivse proua Lincolniga, soovib loomulikult Lenast lahti saada. Isegi Gatlini kõiketeadev raamatukoguhoidja Amma kardab, et ajalugu võib korduda, mille taga on perekonnasaladused ja needus, mis ähvardab Lenat, kui on lähenemas tolle 16. sünnipäev. See on päev, kui Valguse või Pimeduse jõud annavad Loitsijale oma õnnistuse. Aga Lena saatus võib olla juba määratud needuse poolt, mis tõmbab teda koos Ethaniga loitsude ja ohtude võrku, mille eest ei ole pääsu.

Tegu on Kami Garcia ja Margaret Stohli raamatusarja „Lummajate kroonika” esimese raamatu „Ilusad olendid” järgi valminud filmiga. Nagu sisu kokkuvõte mõista annab on tegu ühe noortelooga, kus lisaks armastusele on kõva annus igasugu müstikat ja maagiat. Kuna ma ise pole sellise žanri eriline austaja, siis otsisin mõned hinnangud nii raamatu kui filmi kohta erinevatest blogidest, raamatust saab lugeda Lastekas.ee  ja Padjaklubi: Räägime raamatutest! lehtedelt. Filmist kirjutavad Raamatupalati blogi, Armastades filmikunsti ning Päikesejänku ja sada raamatut. 

IMDb-s on film saanud 6,2 punkti

Raamatu „Ilusad olendid“  valis Amazon.com 2009. aasta parimaks noorteromaaniks. „Lummajate kroonika” sarjas on ilmunud lisaks raamatud „Ilus pimedus”  ja „Ilus kaos”, mis kõik raamatukogus olemas. Hetkel pole see sari enam nii populaarne, aga nagu juhtub paljude noorteraamatutega, pidi ka neil algul järjekorras ootama, et raamatuid laenutada-lugeda. Tänapäevasele raamatututurundusele omaselt saavad huvilised väikest lisainfot ka raamatusarjale pühendatud kodulehelt.

Anu Amor-Narits

„Fantastilised elukad ja kust neid leida” Cinamonis

Esimesed kuuldused uue Võlukunstimaailma seikluse jõudmisest kinolinale hakkasid ringlema juba päris mitu aastat tagasi. Potteri-fännide blogid ja foorumid lõid kihama: küll räägiti Harry Potteri eelloost, küll järjeloost. Põnevust oli igatahes kuhjaga.

Kui tehti teatavaks loodava filmi pealkiri, tekkis kohe hulgaliselt küsimusi. Kuidas teha alla 100-leheküljelisest raamatust üks film (rääkimata siis kolmest ja nüüdseks juba viiest)? See ettevõtmine kõlas üsna võimatult!

Peab aga tunnistama, et justkui võluväel on Rowling, kelle jaoks oli tegu esimese stsenaariumi kirjutamisega, taaskord mananud esile elava ja võlukunstist pulbitseva maailma. Ei saa ka märkimata jätta, et režisööriks on taaskord David Yates, kelle käe all valmisid neli viimast Harry Potteri filmi, ning kes ka seekord on hämmastavalt hästi hakkama saanud.

Meieni jõudev lugu saab alguse 1926. aastal. Olukord New Yorgis on ärev, kardetakse võlukunsti paljastamist ning sõja puhkemist mugude (no-maj’ide) ja võlurite vahel. Olukorda ei leevenda sugugi äsja linna saabunud võlur, kelle kohvris elutsevad kõikvõimalikud „täiesti ohutud” elukad. Juhuslikult õnnestub mõningatel kohvrielanikel aga välja pääsaeda ja linna laiali joosta. Nii ei jäägi Newt Scamanderil (Eddie Redmayne), juhuslikult tema teele ette jäänud mugul Jacob Kowalskil (Dan Fogler) ning Ameerika Ühendriikide Võlukunsti Kongressi töötajatel Tina (Katherine Waterston) ja Queenie (Alison Sudol) Goldsteinil muud üle, kui neid plehku pannud tegelasi otsima asuda.

Potteri-fännidele on see film justkui taaskohtumine sõbraga, keda pole küll aastaid näinud, kuid kellega taaskohtumise üle ollakse üliõnnelikud. Tekib tunne, et vahepealset aega polegi olnud – võlukunstimaailm pole sugugi muutunud, lihtsalt selle piirid on veelgi kaugemale nihkunud ning lisandunud on palju täiesti uut ja tundmatut. Avastamis- ja taasavastamisrõõmu on kõik nurgatagused täis. Tundub, et ka mitte-fännidele sobib see film hästi – kassatulu on praeguseks kogutud juba üle 700 miljoni dollari.

Kinos on seda teost arvatavasti võimalus näha viimaseid nädalaid ja neile, kes pole veel jõudnud seda seiklust vaatama minna, soovitan see kindlasti ära teha! Kinos ärkab maagia ellu ning sellest saadud energialaks muudab talvise pimeduse äkitselt fantastiliselt säravaks ja elavaks. Võiks vist öelda, et pärast seda filmi on küll tunne, et üks Newt Scamanderi elukatest on jälle kohvrist välja pääsenud ja vaatajale põue pugenud!

Ja et elamus ikka edasi kestaks, on ilmunud ka filmi ametlik käsikiri. Saab lugeda, mis täpselt oli aluseks filmile ning soovi korral ka nähtut koduste vahenditega taasluua. Igaüks saab olla Harry Potter, miks siis mitte Newt Scamander või meisterpagar Jacob Kowalski?

Irina Möldre

 

„Nõiakütid Hans ja Grete“ TV3-s esmaspäeval, 5. detsembril kell 23 ja teisipäeval, 6. detsembril kell 2.45

Märulifilmidel on eriline koht minu südame filmiriiulil – ja seetõttu algabki nädal suure pauguga (millest kahjuks uut universumi ei saa). Muinasjutud olid esimesed lood, mida ma kuulsin ja lugesin, ning nende mõjul sirgus minust imevärki protagonist. Kui need kaks aga kokku panna, siis sünnib popkultuuri ja folkloori austajate jaoks midagi hunnitut.

1812. aastal vendade Grimmide poolt kirja pandud muinasjutt „Hans ja Grete“ on alguse saanud suure tõenäosusega keskajal, kui suure nälja ajal jäeti väetid ja nõrgad lapsed maha, ning täheldati isegi kannibalismi harrastamist (mina hukka ei mõista!). „Hans ja Grete“ ning selle erinevad motiivid on levinud Venemaal, Baltimaades, Skandinaavias ja Mandri-Euroopa põhja osas. 2013. aastal jõudis vaatajateni Tommy Wirkola väga huvitav tõlgendus sellest laialt levinud loost. Nimiosades mängivad Jeremy Renner ja Gemma Arterton. Filmis räägitakse lugu täiskasvanud Hansust ja Gretest, kellest on saanud nõiakütid, ning kelle minevikku varjutab nagu ikka saladuseloor, mis rebitakse loo lõpuks ribadeks.

Taolised edasiarendused on minu arvates teretulnud lisandus erinevate lugude kujunemisel. Me ju ei tea, kuidas muutus „Hansu ja Grete“ muinasjutt kirjapanekule eelnenud viie sajandi jooksul. Äkki viibutab 17. sajandi pulstunud habemega ätt meie suunas oma rusikat… Fiktsioon ei ole tahke, vaid vedel – nais-tondipüüdjad ja Idris Elba James Bondina tekitavad minus üksnes positiivseid reaktsioone.

Liis Pallon

„Kui koletis kutsub” Cinamonis ja Ekraanis

J. A. Bayona lavastatud visuaalselt hiilgav ja jahmatavalt emotsionaalne draama põhineb samanimelisel auhinnatud romaanil. Stsenaariumi on kirjutanud raamatu autor Patrick Ness. Romaani kirjutas Patrick Ness lahkunud Siobhan Dowdi idee põhjal, kes suri rinnavähki enne kui jõudis raamatu valmis kirjutada.

12-aastane Conor O’Malley põgeneb fantastilisse koletiste ja muinasjuttude maailma. Ta peab toime tulema ema haigusega, mille tõttu on Conor sunnitud veetma aega oma kalgi vanaemaga. Poisi koolielu Suurbritannias koosneb igavatest tundidest ja kiusavatest klassikaaslastest. Conori isa asus elama USA-sse ja poiss igatseb vanema nõu järele.Ootamatult kutsub ta välja üllatava liitlase, kes paiskub kogu oma hirmutavas hiilguses välja iidsest jugapuust ja selle all olevast rikkalikust mullast. Selleks on 12-meetrine hiigelelukas, kes ilmub Conori magamistoa akna taha ühel öösel kell 00.07 ja edaspidi igal öösel samal ajal. Koletisel on lugusid rääkida ja ta nõuab, et Conor neid kuulaks ja hoogsalt ette kujutaks. Conori hirm taandub ning asendub vapruse ja enesesse süüvimisega, sest koletise nõudmisel tuleb tal lugude lõppedes vastutasuks oma lugu rääkida. Iidne, metsik ja järeleandmatu koletis on Conorile teejuhiks vapruse, usu ja tõe juurde.

Film oli ka sel aastal Pöffi JF Lastefilmide programmis ning IMDb-s on saadud juba 7,6 punkti.

Filmi aluseks olev raamat on saanud arvukaid auhindu ning ei saa salata on tegu on haarava looga. Hea illustratsioon tõstab alati raamatu väärtust ja kuigi Jim Kay pildid võivad esmapilgul mõjuda ehmatavalt, moodustavad need looga suurepärase terviku.

Raamatuarvustuse leidsin Reaktorist ning Vikerraadiost on võimalik kuulata Peeter Helme raamatusoovitust.

Treiler:

Anu Amor-Narits

Karel Zemani retrospektiiv Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil

Ja jälle on aeg sealmaal, et Tartu kinode või telepurgi asemel tuleb soovitus seada sammud ja silmad Haapsallu — Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalile.

Festivali kava.

Aurupungi klassiku Karel Zemani filmide sissejuhatuseks on festivali korraldajad kirjutanud järgmist:

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival (HÕFF) pärjab postuumse elutööpreemiaga legendaarset filmimeest Karel Zemani. Oma efektsete filmide tõttu ka “Tšehhi Méliès’iks” kutsutud meistrile pühendab HÕFF kolmest filmist koosneva retrospektiivi ja tema loomingust inspireeritud ettekande ning töötoa.

Karel Zeman (1910 – 1989) kuulub Teise maailmasõja järgsesse legendaarsesse Tšehhi kineastide põlvkonda, mis hakkas kogu Euroopas tooni andma oma uuenduslike filmidega. Zeman oli üks esimesi filmimehi maailmas, kelle filmides võis näha aurupungi-žanri elemente, tuues suurele ekraanile nö retrofuturistlikud leiutised ülemöödunud sajandist.

Zemani esimesed nukufilmid 1940ndatel aastatel said kodumaal suure menu osaliseks, esimeste täispikkade filmideni jõudis animaator 1950ndatel. Rahvusvahelise läbimurde tegi Zeman 1958. a filmiga “Back-Capi saare saladus” (tuntud ka pealkirjade all “Hukatuslik leiutis” ja “Jules Verne’i imeline maailm”), mis on tänini Tšehhi kõige vaadatum mängufilm ja on restaureeritult taas leidnud tee tänapäeva publikuni. 1980. aastateni töötanud Zeman lavastas kokku üle 30. mängu- ja animafilmi. Zemani kaasaegsetest olid tema loomingu imetlejate hulgas ka Pablo Picasso, Charlie Chaplin ja Salvádor Dalí, tänapäevastest filmiloojatest on tema töödest tugevaid mõjutusi saanud Terry Gilliam, Tim Burton, Wes Anderson jpt.

“Just tänu mitmele Zemani filmile, mis 1970-80ndatel aastatel Eestis kino- kui teleekraanidele jõudsid, armusin ka mina sarnaselt tuhandetele eakaaslastele esimest korda filmimaagiasse nii jäägitult, et mälupildid kunagi nähtud filmidest tekitavad siiani meeldivaid külmavärinaid”, kommenteeris elutööpreemiaga pärjatava lavastaja olulisust HÕFFi programmijuht Helmut Jänes. “Andes postuumse elutöö auhinna Karel Zemanile, tähistame sellega mitte ainult suure meistri saavutusi, vaid kinomaagia tähtsust nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus”, lisas ta.

HÕFF toob publikuni Zemani loomingu kolm kõige legendaarsemat filmi.

1958. esilinastunud ja eelmisel aastal restaureeritud “Back-Capi saare saladus” loob erinevate montaaži- ning animatsioonitehnikate põimimise kaudu maagilis-poeetilise maailma, mis toetub režissööri lemmikkirjaniku Jules Verne’i vähetuntud romaanil “Isamaa lipp”.

1961. aastal valminud pöörane fantaasiafilm “Parun Münchhausen”, mis on samuti oma aja eriefektide musternäidis, on inspireeritud nii George Mélies’i varajastest ulmefilmidest, aga ka vene kosmonaudi Juri Gagarini esimesest kosmoselennust.

1966. a linateoses “Varastatud õhulaev” segab Zeman taas animatsiooni ja mängufilmi žanreid, jättes filmist mulje kui sajanditagusest liikuvast piltpostkaardist. Tänapäevalgi humoorikana mõjuv kogupereseiklus põhineb lõdvalt Jules Verne’i romaanil “Kaheaastane puhkus”.

Filmid linastuvad HÕFFi raames reedest pühapäevani ja on varustatud inglisekeelsete subtiitritega. Filmidele eelnevad sissejuhatused.

Nostalgialaks on garanteeritud! Vaata Zemani filmide retrofiilinguga treilereid:

“Back-up’i saare saladus”

“Imeline parun Münchhausen”

“Varastatud õhulaev”

Loe lisa Onu Kalveri blogist.

Ja lõppu veel üks reisisoovitus – Münchauseni muuseum Lätis.

Tiina Sulg

„Percy Jackson ja koletiste meri” reedel, 5. veebruaril kell 20:00 TV3s

Et meil on tegemist merekultuuriaastaga, siis on ju tore, et ka merega seonduvaid fantaasiafilme näidatakse. :)

Rick Riordan on suurepärane ning armastatud kirjanik. Läbi oma ladusa jutustamisstiili ning kaasahaaravate tegelaskujude on ta toonud paljudele lastele sügavamat huvi nii lugemise kui ka mütoloogia vastu.

„Koletiste meri” on sarja „Percy Jackson ja Olümplased” 2. raamatu järgi valminud film.

Nagu ikka on Percyl ees teekond ja ettemääratud kohustus päästa oma isa (Poseidon) ja sellega koos ka teised jumalad. Õnneks on tal toredad sõbrad kes teda sellel teekonnal aitavad.
Ma arvan, et Riordani raamatud on nii populaarsed selle pärast, et nad on põnevad, lootustandvad ja lõpevad üldjoontes hästi. Tähtsal kohal on sõprus, koostöö ja julgus otsustada. See kuidas segatakse tänapäeva ja nö. „vana aega” on minu meelest lausa suurepärane.

Kellele mütoloogia ja fantaasia meeldib soovitan kindlasti lugeda. Aga ma arvan, et poel vaja olla fantaasiafänn, et seda nautida.

See sari pole Riordanil õnneks sugugi ainuke — Goodreadsi sarjaloetelu.

Filmide kallal võib ju alati õiendada aga vähemalt näitlejad on siin sarjas küll head :)

Link Riordani kodukale.
Link treilerile.
Netist leitud arvamus raamatust.

Ja kellel jääb sellest loost fantaasiafilmidoos veel saamata siis peale Percy loo lõppu võtab järje üle nüüdseks ilmselt juba kultusteoseks saanud „Videviku saaga” 4. raamatu järgi vändatud filmi „Koidukuma” esimese poole ekraniseering. Fantaasiaküllast reedet! :)

Seili Ülper

„Lugude lugu“ pühapäeval, 22. novembril kell 15.30 Cinamonis

Muinasjuttude muutumisest ajas rääkisin juba varem. Nüüd räägin aga tähelepanuta jäänud muinasjuttudest. Itaalia on vaimustava kultuuripärandiga riik, millel on ka oma muinasjutud. Kahjuks viimaseid eriti eestikeelsetena lugeda ei saa. Meile kultuuriliselt lähemad sakslased ja taanlased on leidnud oma muinsjuttudega kindla koha raamaturiiulitel, kuid paistab, et itaallastele ruumi ei jätkunud. Siiski, keegi võiks selle vea parandada, ja tõlkida ära Giambattista Basile’ „Pentamerone“, mis jõudis lugejateni juba 17. sajandil. „Pentamerone“ sisaldab motiive Rapuntslist, Uinuvast Kaunitarist ja Tuhkatriinust.

„Pentamerone“ kolme muinasjutu põhjal väntas filmi aga Matteo Garrone, ning kaasas projekti ka mitmeid nimekaid näitlejaid, nagu Salma Hayek, Toby Jones, John C. Reilly ja Shirley Henderson. Linale jõuab kolm harukordset ja egoistlike peategelastega lugu, kus inimlikel nõrkustel on hukutavad tagajärjed.

Soovitan „Lugude lugu“ nii fantaasia- kui ka õudusfilmide huvilistele!

Kahjuks kogumikku „Pentamerone“ tõepoolest meie raamatukogus ei leidu, kuid itaalia muinasjuttudest saab aimu väga vanast raamatust „Lõuna päikese maal“, kui vanaraamatu osakonna töötajad on nii lahked.

Filmi kohta saate teadmisi hankida siit, ja „Pentameronest“ siit.

Liis Pallon